Teemad

MärksõnaEesti ajalugu

Uku Masingu ideoloogia põlisrahvaste kultuuri küsimuses. Eelkäijad. Mõttekaaslased

Prindi

Andres Ehin

1

Masing kuulus kindlalt nende õpetlaste hulka, kes on leidnud, et mõtlemine sõltub keelest, milles me mõtleme. Erisuguseid keeli kasutavate inimeste mõtlemine ei saa olla ühesugune. Selle seisukohaga tuli minu teada esimesena lagedale nüüdisaegse üldkeeleteaduse rajaja vabahärra Wilhelm von Humboldt, ehk täpsemini Friedrich Wilhelm Christian Karl Ferdinand von Humboldt, Goethe ja Schilleri kaasaegne ning maailmakuulsa loodusteadlase Alexander von Humboldti vanem vend.

Eelnimetatud väite leiame Wilhelm von Humboldti esseest “Über die Verschiedenheit des menschlichen Sprachbaues”, mis omakorda kujutas endast sissejuhatust kolmeköitelisele teosele “Über die Kawisprache auf der Insel Java” (1836-1840). Vaevalt oleks Humboldt nii selgesti täheldanud eri rahvaste mõtteviisi erinevust, kui ta kavi ja baski keele asemel oleks piirdunud hollandi või inglise keele uurimisega.

Wilhelm von Humboldti ideid on edasi arendanud neohumboldtianism 1920.-te aastate Saksamaal. Selle keeleteadlaste rühma esileküünivam kuju oli L. Weisgerber. Grammatikate koostamisel, leidsid neohumboldtiaanlased, pole vaja enamasti lähtuda ajalooliselt väljakujunenud mõõdupuudest, tähtsam on rõhutada keele neid jooni, mis võimaldavad selle keele kasutajale tegelikkusest eriomast, antud rahva kultuurile iseloomulikku pilti luua. Grammatikad peavad olema sisukesksed (inhaltbezogene).

Ameerika Ühendriikides on Humboldti ideid enam-vähem samas suunas kui neohumboldtiaanlased edasi arendanud etnolingvistid E. Sapir ja B.L. Whorf. Viimane on muuhulgas juba kolmekümnendatel aastatel osutanud, et üks indiaani keeli, nimelt hopi keel, pakub oma struktuuri poolest võrreldes inglise keelega palju paremaid võimalusi matemaatilise ja mitmevalentse loogika rakendamiseks. Seega seisab hopi keel - ja kõik temaga lähisuguluses olevad juta-asteegi keeled - lähemal arvutite programmeerimiseks kasutatavale metakeelele kui inglise keel.

Whorf poleks tõenäoliselt olnud suuteline hopi ja inglise keelt tõhusalt võrdlema, kui Sapir poleks 1921 aastal avaldanud teost “Language. An introduction to the study of speech”, mis andis Whorfi uuringule metodoloogilise aluse.

Sapir ja Whorf jõudsid järeldusele, et keel ei kujunda mitte ainult mõtlemise stiili või laadi - asi ulatub palju sügavamale: keele abil kujundab iga etnos endale teistest erineva süsteemse ettekujutuse ümbritsevast maailmast.

Peale juba nimetatud Wilhelm von Humboldti oli etnolingvistidel veel üks eelkäija - nimelt Franz Boas, kes sissejuhatuses oma teosele “Handbook of American Indian languages”(1911) on esimese ameeriklasena juhtinud tähelepanu keelestruktuuri mõjule ühe või teise etnilise kultuuri väljakujunemisel.

Boas, Sapir ja Whorf on rõhutanud, et põhimõtteliselt ei saa üht keelt teisele eelistada. Keeled on erinevad, kuid üks keel pole teisest parem. Üks keel pakub ühtesid võimalusi, teine keel jälle teisi. Ise asi on see, kuivõrd on ühes või teises keeles seal peituvaid võimalusi välja arendatud.

Kaugeid keeli ja kultuure uuriv õpetlane näeb selgemini rohkeid valikuvõimalusi, mida maailmal on pakkuda, ega kaldu pidama Euroopat või Anglo-Ameerikat maailma nabaks. Öeldu kehtib ka Siberi põliskultuuride uurijate M. Castréni, T. Lehtisalo, V. Bogoraz-Tani, V. Jochelsoni ja kuulsaima vene sinoloogi V. Aleksejevi kohta, kelles U. Masing nägi osundamisväärseid mõttekaaslasi.

Seitsekümmend aastat tagasi tekitas Masingu Õhtumaa-kesksuse ehk europotsentrismi vastane hoiak Eestis mõningat hämmeldust. Ida oli paljude eestlaste meelest organiseerimatuse, minnalaskmise, laiskuse ja koguni kasimatuse võrdkujuks. (Vaata näiteks A. H. Tammsaare “Sõjamõtteid”, 1919). Noor-Eesti rühmituse loosungid “Oleme eestlased, saagem eurooplasteks!” ja “Enam euroopalist kultuuri!” valdasid edumeelsete eestlaste päid. Tsaari-aegses ühiskonnas olid need loosungid olnud mässumeelsed ja seondusid 1905 aasta revolutsiooniga. Nendes nähti tsaari-Venemaa juhtloosungi “Keiser, usk ja isamaa” vastasust. Iseseisvunud Eestis väljendasid nooreestlaslikud loosungid valitsevat ideoloogiat.

Eestlased olid ennast teostamas euroopaliku rahvana, loonud endale euroopaliku riigi, vaevumata enamasti mõtlema, mida eurooplus meie puhul peaks tähendama. Masing juhtis meie tähelepanu sellele, et meile kui keele poolest mitte-euroopalikule rahvale ei pruugi eurooplus tähendada sedasama, mis ta tähendab sakslasele, inglasele, prantslasele.

Riiklik iseseisvumine, võidud Vene enamlaste ja sakslaste üle 1918.-20 aasta vabadussõjas on meid otsekui pimestanud. Meile tundus, et saksastumise ja venestumise ohud on selja taga, aga need - iseäranis saksastumise oht - ei kao Masingu arvates enne, kui oleme oma kultuuri eripära sügavuti tundma õppinud. Umbes säärane sõnum on kätketud Masingu paljudesse 1930.-tel aastatel kirjutatud artiklitesse.

Mingis mõttes võib Masingus ja nooreestlastes näha ka mõttekaaslasi. Mõlemad on tegelikult saksastumise vastu. Ka nooreestlased on leidnud, et eesti kultuur upub saksa väikekodanlikku vaimu. Väljapääsu loodeti leida prantsuse ja inglise kultuuri põhjalikumas tundmaõppimises. Masing on nooreestlaste suhtes skeptiline. Ta ei usu, et nad suudaksid ennast ja teisi germanotsentrismist vabastada. Essees “Eestipärasest ristiusust” kirjutab ta: “...kuid nooreestlus seadis sihiks: olles eestlased olla eurooplased. See tähendas esijoones: olla sakslased, sest teised eurooplased meile ikkagi on alles saavutamatus kauguses.”

Kuigi Masing ka Oskar Looritsa ebatäpsuste üle oma essees “Taevapõdra rahvaste meelest” rohkesti nalja heidab, on ta vaated Looritsa omadele põhiküsimustes ometi lähedased - nad mõlemad leiavad, et eestlaste kultuuri ei saa vaadelda ainuüksi euroopaliku kultuuri ja Õhtumaa tsivilisatsiooni kontekstis, kuna keelestruktuur ja pärimuslik meelelaad seovad meid Euraasia metsavööndi põlisrahvastega ja teataval määral ka Aasia kõrgkultuuridega.

Aga ei Masing ega Loorits pole selle mõttesuuna esmaesindajad. Udmurdi teadlane N. Mihhejev üllitas Peterburis juba aastal 1900 raamatu “Bõli li drevnije votjaki budistami”, komi luuletaja ja teadlane Garamort (kodanikunimega Kallistrat Falalejevitsh Zhakov) avaldas 1909 aastal “Poeemi Pama Bur-mortist”, kus ta kujutab komide vastupanu ristiusustamisele ja seostab komide muinasusku budismi ja taoismiga.

Permi vürstiriigi paganliku ülempreestri poeg siirdub selles poeemis pärast oma isa allavandumist vene õigeusu piiskopile Permi Stefanile Indiasse ja Hiinasse, tuleb sealse mõttetarkuse ja nõiaväega varustatult hiljem Komi metsadesse tagasi ja jätkab võitlust Vene anastajate ning vägivaldsete ristiusustajate vastu. Tegevusaeg on 15 sajandi lõpp ja 16 sajandi algus.

Poeemi autor Garamort-Zhakov, Peterburi filosoofiaprofessor, põgenes pärast enamlaste võimuletulekut Eestisse, oli lühikest aega professor Tartu ülikoolis ja siirdus siis Riiga, kus asutas Piirväärtuste Instituudi.

1920. aastatel avaldas Sõktõvkaris hiljem Nõukogude võimude poolt ärakeelatud ajakirjas “Komi-mu” vaimult Masingule ja Looritsale lähedasi artikleid selle ajakirja peatoimetataja I. Mösheg (Moshegov). Kolmekümnendatel põgenes kodanlikuks natsionalistiks kuulutatud Mösheg Nõukogude Karjalast Soome, kus ta poliitilise varjupaiga sai.

1935 aastal - ajal, mil Mösheg oli end Helsingis, oma uues ja vabamas elupaigas, sisse seadmas, kirjutas Masing Eestis essee “Eesti hingest”, kus ta püüab ühelt poolt indoeurooplast (indogermaani - nagu Masing eelistab väljenduda) ja teiselt poolt eestlast või soomeugrilast iseloomustada.

Indogermaani puhul tõstab ta esile sihikindluse: “...indogermaani ideaal on olla ühel alal, ühes sihis ületamatult täiuslik, teha ainsaks see, mis ta on ise.” Indogermaan on “joon sihiga lõpmatusse”.

“Eestlane (soomeugrilane) kasvab igas suunas ja sellepärast meie ideaaliks ongi inimene, kes kõigiti oleks täiuslik, kes endasse mahutaks terve maailma.”

Indogermaani märksõnaks on arendamine või edendamine. Soomeugrilase märksõnaks on kasvamine.

Indogermaani märksõnaks on tehnika. Soomeugrilase märksõnaks - loodus.

Indogermaan on ründaja ja vallutaja, soomeugrilane - mõlgutaja (mediteerija).

Masingule lähedased vaated selles küsimuses on Los Angeleses elaval leedu professoril V. Gimbutisel, kes räägib sellest, et leedulases on peidus kaks erinevat meelelaadi - üks nendest meelelaadidest tuleneb leedulase indoeurooplusest. Seda meelelaadi iseloomustab Gimbutis enam-vähem samade sõnadega kui Masing indogermaane. Kuid samas pidavat leedulastel ilmnema ka mitte-indoeuroopalik meelelaad, mis on substraadina päritud ennemuistselt alusrahvalt, kes on asustanud Leedut enne indoeurooplasi.

Masingule lähedasi vaateid on ilmutanud ka hispaania filosoof Salvador de Madariaga, kes oli muu hulgas kindral Johann Laidoneri lähedane sõber (nad töötasid koos Rahvaste Liidu juures Genfis ja Londonis). Oma teoses “Euroopa portree” väidab Madariaga, et idamaalasele on omane mõttemõlgutus lihtsalt vaimsuse kasvatamise mõttes, teda ei pruugigi konkretiseerida, ta võib jäädagi abstraktseks, temast tuntakse ka lihtsalt mõnu. Eurooplane tahab aga iga mõtet kohe ära kasutada, tema abil tegusid teha. Idale on omane “mind”, Läänele - “mind and action”.

Miks on Masing jäänud jonnakalt 19. sajandi hõnguga termini indogermaan juurde ega pole teiste õpetlaste eeskujul kasutusele võtnud terminit indoeurooplane. Küllap sellepärast, et just germaanlastes on ta näinud loodusrahvaste vaimule vastanduva vallutusmentaliteedi kvintessentsi, üheülbalist ja sõgedat edasitormamist dogmaatiselt seatud sihis. Masingu saksavastalisus on suurel määral seletatav sellega, et Masingu vaimne väljakujunemine toimus ajal, mil Saksamaal sai valitsevaks fashism, mis oma vallutuspoliitikaga teisi maid ja rahvaid tõsiselt ohustas. Kuid oma üldistavamates artiklites hoidis Masing oma saksavastasust vaos ja osutas ka teistele imperialistidele. Näiteks kirjutas ta 1938 aastal: “On ainult iseenda petmine, kui kõneleme, et tahame vabaneda sakslusest. Seda ei taha keegi pääle mõne üksiku hullu, nimetu prohveti. Ei tule ju mõelda, et sakslus oleks iseendast mingi pahe (...)”

“Igal rahval ja igal mõtlemisviisil on oma väärtus, kuid igal rahval on ka oma kohused. Ning pole usutav, et mõnele rahvale oleks tehtud ülesandeks sulada ära teise. Venestada kalmõkke on sama andestamatu kuritegu kui itaaliastada araablasi. Sellele tuleb mõelda, kui siunata sakslasi või lääne kultuuri üldiselt. Ja just selle tõttu meil pole mingit vabandust, kui muutume sakslasiks. Oleme ju nii lähedal juba (st. sakslaseks muutumisele).”... “Oleme tegelikult sisemiselt kujunemas üheks väikeseks suguharuks “suures saksa rahvas”. Kas me kanname rahvarõivaid või mitte, ei muuda asja, sest ka hannoverlasil on preislasist erinevaid kombeid ...”

“Ainult üks asi protesteerib veel praegugi. Meie esivanematelt ja maastikulisest ning klimaatilisest õhkkonnast päritud elutunne.”

“Kuna oleme vähesed arvult, siis meie saatus on juba ette teada.Kõik katsed täita kurikuulsaid tühje hälle on asjatud seni, kui emb-kumb: kas vabaneme täieliselt sakslusest, või muutume üdini sakslasiks. Hällid pole mitte tühjad mugavuse pärast ega ka mitte kartusel, et rahva ei taha sünnitada kahuriliha venelaste ja sakslaste vaheliseks viimseks heitlemiseks, suureks võitluseks kahe pimeduse vahel.”

“...samas kõrval soovitatakse pää toppida liiva ning üldse mitte mõelda sellele, et ollakse suremas.”

Luules on Masingu üheks ideoloogiliseks kvintessentsiks “Tontide eest taganejate sõdurite laul”, kus kujutatakse jumalarahva või loodusrahva või väikerahva vastupanu totalitarismi tontidele.

Masingu meelest kujutasid enamlus ja fashism endast euroopaliku meelelaadi haigusi, kuid mitte vähktõbe - nagu palju hiljem R. Reagan on väljendanud - vaid vaimuhaigusi.

Masingu suhtumine Nõukogude impeeriumi meelelaadi ilmneb kõige paremini tema luules. Nõukoguluse vapiloomaks pole Uku Masingu arvates mitte Vene karu vaid tigu. Nõukogulus tähendas talle eeskätt maadligi materialismi, vulgaarsust, vaimsusetust. Ja kes veel enam maadligi kui tigu, kes roomab imeaeglaselt mööda maad, tatirida taga. Maja, mida ta endaga kõikjal kaasas kannab, takistab vaimsusel, taeva kiirgusel, temani jõudmast.

Tigu ehk Etana on tuleb võrdkujuna esile luulekogus “Kirsipuu varjus”, mis koondab Masingu luuletusi aastatest 1948-49 ja on välja antud Kanadas. Luuletuses “Aga väär on end teha täiusliku tati eesrindlikuks venitajaks” võtab ta oma vaated Nõukogude korrale kokku sõnadega: “Ylim siht on jõuda limuks, et eal ei katkeks tativoor..”

Mure rahvuskultuuride hävimise üle on Masingul üks osa murest, mida ta tunneb maailma vaesustumise ja üheülbastumise üle üldiselt. Hävivate loodusrikkuste üks pühitsetud sümboleid Masingu luules on gingko ehk hõlmikpuu, tiibetlaste püha puu. Nii nagu murduvad lehthaprad gingkod, nii hävib ka tiibeti rahvas, kes kannab maailma üht kõige ainulaadsemat kultuuri.

Assimilatsiooni, keelte ja kultuuride hävimise tagajärgi võib võrrelda metsaga, kus on alles jäänud vaid suured üht liiki puud - liigirikas alusmets on kadunud.

Integratsiooni võib ette kujutada liigirikkuse säilitanud metsana, kus puude juured on kokku kasvanud ja moodustavad ühtse toitesüsteemi. Metsa ühes servas võib pinnas oma toiteväärtuse kaotada - see ei hävita veel selle metsaserva puid, nad saavad toitu kas või teise metsaserva puude juurte kaudu.

Niisuguse võrdpildi abil võttis Jaan Kaplinski ühes kuuekümnendate aastate kohvikuvestluses kokku Masingu vaateid mailma keele- ja kultuuririkkuste kaitsel.

Küllap oleks Masingut rõõmustanud see suveräänsusdeklaratsioonide paraad, millega vägivaldselt Nõukogude riiki koondatud rahvad venestamispoliitikale ja maadligi suruvale materialismile vastu astusid. Teda oleks rõõmustanud väikerahvaste õlg-õla tunne.

Masing oli kaugel sellest, et Solzhenitsõni kombel idealiseerida tsaari-Venemaad. Küllap võis ta nõus olla Leniniga selles, et tsaari-Venemaa oli rahvaste vangla. Aga ta teadis väga hästi, et Nõukogude Liit on rahvaste surnuaed.

Oma suurema norutunde aegadel arvas ta, et eestlastest ei saa enam asja. Oleme juba üleliia saksastunud. Vastulöök maailma ülemäärasele üheülbastamisele võib tulla pigem mõnelt Polüneesia saarelt, näiteks Rapanuilt.

Mina arvan siiski, et meil on lootust. Eesti keele struktuur on veel praegugi üsna omalaadne. Võtame näiteks säärase fraasi:

Aoäiaõeuueoaõieaiaõueauaööau

Vene või ingliskeeles kõlab see väga-väga erinevalt. Näit.:

Notshnaja tshest psa nazvannova detskim lepetom na dvore novõhh bobovõhh tvetov prinadlezhashtshihh sestre mojevo voshodobodobnova tesjtja.

The night honour of a lullabye languaged dog in the yard of new bean-flowers belonging to the sister of my sunrisy father-in-law.

Küllap on siin midagi enamat peidus kui ainult vallatu keeletrikk.


Ettekanne rahvusvahelisel konverentsil "Maailma põlisrahvaste kultuur Uku Masingu käsitluses" 15.10.1999 Raikküla Põhikoolis Lipa külas

1

2010-10-06

MärksõnaHõim

MärksõnaKeel

MärksõnaKirjandus

MärksõnaMasing

MärksõnaTammsaare