Teemad

MärksõnaEuroopa ajalugu

Mida sõjast loodetakse

Prindi

A. H. Tammsaare

1

„Sõjamõtted”, 1919

Juba paar aastat enne praegust sõda ütles keegi itaallane (Corradini): „Rahu on korraldav ja alalhoidev, sõda aga uuendav jõud . . . Sõda täiendab rahu ja mõlemad vahelduvad jõud esi­tavad elurütmi . . . Sõda on jõud, mis meie sotsiaalset organismi uuendab, kuna see kestval rahul langemisele ja surmale kaldub. . . . Ainult sõda võib maale külluse tuua, kus enne kehvus valitses. .

Sarnaseid apostlid, kes sõda kui „loovat printsiipi” ülistavad, võib kõigis euroopaliku kultuuri maades leida. Nad ei puudu ei Inglismaal ega ka Saksamaal. Viimases minnakse isegi nii kau­gele, et vana Goethet kui militarismi poolehoidjat esitatakse, sest tema öelnud: „Elu mõtteks on alglause: asu teise kohale, muidu asub teine sinu kohale.“ Et Saksamaa militaristlikult kõige ees­kujulikumalt ennast ette valmistas, siis oodatakse (Chamberlain) just temalt „uue üleilmalise usu“ loomist.

Nõnda oli enne sõda. Aga nüüd ? Kas on hävitustöö, mis miljonid elud nõudnud, miljonid peavarjuta ja varanduseta jätnud, õitsvad maakohad kõrbeks ja elust kihisevad linnad vare­meteks muutnud, endiste arvamiste ja roosiliste seletuste asemele uued toonud? Mida loodetakse sõjast sõdides?

Meie suur isamaa on üks nendest, kes sõjamöllus kõige roh­kem kannatanud, ja ajuti tundub, nagu poleks kibeduste karikas ikkagi veel täis. Aga isegi siin leidub neid, kes peaaegu valmis oleksid sõda õnnistama. Või peab üksikute arvamusi ainult kui trööstikatseid mõistma?

*

Millega sõjas kui esimese teguriga rehkendatakse, see on majanduslik kultuur. Sõdijad pooled arvavad ikka kõigepealt järele, kui palju uusi maid võiks juure võita, kui palju uute tulusamate kaubalepingute kaudu kasu saada, või missuguse kahjutasumaksu võidetud vaenlasele võiks peale panna. Aga leidub ka neid, kes majanduslikus mõttes sõjas ainult hävitajat, laastajat näevad, kuid nad küsivad - kas ei võida meie vast sõja mõjul vaimselt? Just nende küsijate lootusi katsume puudutada.

Teatavasti - on Venemaa poliitilise jõuna juba ammugi maailma riikide seas mõõduandvalt kaasa rääkinud, kuid „Vene maa vaimne kultuur pole ilmas veel valitseval paigal”. Venemaa „pole sõna tõsises mõttes veel Euroopa inimesesoo elusse astunud... Slaavi tõug pole veel ilmas Romaani ja Germaani tõuga ühesugust seisukorda omandanud (Berdjajev)“. Kuid tulevikus muutuvat asi, praegune sõda andvat selleks tõuke.

Euroopa imperialism oma püüetega on katsesarved üle ilma laiali ulatanud. Missugused eesmärgid tema tegevust ka juhivad, ikka räägitakse kristlikust usust ja kultuurist, mille lipu all nii mõnus purjetada. Euroopa kaupmehed ja miljonärid sõidavad teistesse ilmajagudesse ja nende laevadel on lastiks laskeriistad, piiblid ja piiritusevaadid - meie kultuuri tuntavamad tegurid. Pole siis ime, kui pärisrahvad nii mõneski paigas meie kultuuri mõjul ära kaovad: piiblist ei saa pärismaalane aru, sest ta pole ju sinnamaale are­nenud; piiritust ei kannata looduselapse organism välja, selleks on rohkem kultuuri vaja, ja tera- või tuleriist ei suuda pärismaalast eurooplase orjusest päästa, sest meie tapariistade mõjuv tarvitamine nõuab suurt oskust.

Euroopa püüdis kogu maailma oma asumaaks teha ja sellelt määratu suurelt asumaalt juhiti rikkuste jõed väiksele, tahaks öelda pisitillukesele emamaale. Juhtus mõni loodetav asumaa valdavalt suur ja võimas, siis asusid paljud riigid korraga tema kallale, teda surudes ja muljudes ning ka sõjariistadega rahustades, kui pärismaa­lane eurooplase talitamistele vastu püüdis panna (Hiina).

Euroopa ei tunnistanud kuni viimase ajani peale oma kultuuri ühtegi kultuuri ega ilmavaadet, aga nüüd võib see muutuda, sest praegune sõda pole ainult Euroopaga leppinud, vaid on kogu ilmas laineid löönud. Ärkav Aasia ei hõõru enam uniseid silmi, vaid ta asub juba krabinal tööle. Seda kõike tähele pannes ütleb eelmine kirjanik: „Materialistlikus imperialismis läheneb Euroopa videvik. Kuid ööle järgnev valgus võib ilma valguseks saada . . . Euroopale ühes tema kultuuri monopoliga ja arvamusega, nagu esitaks tema tervet ilma, tuleb lõpp. Sõjakoleduste ja asumaade poliitika pahede kaudu, rahvatõugude ja rahvuste võitlemise tagajärjel ühineb ja harineb terve maakera inimesesugu . . . Puhta Euroopa kultuuri loojaminemisele järgneb päikese tõus Idas.. . Euroopa ei pea ainult oma kultuuri Aasiasse ja Aafrikasse kandma, vaid peab ka ise vanast kultuurihällist midagi vastu saama . .. Euroopa ei jää enam maailma ajaloo keskkohaks ega ainukeseks kultuurikandjaks . . .“

Aga missugused Euroopa rahvad selles Lääne ja Ida ühenda­mises kõige silmapaistvamat osa saavad etendama?

Inglased ja venelased.

Inglismaa olevat välimise ühenduse loonud, Venemaa üles­andeks olevat sisemine ühendus. „Venemaa seisab Ida ja Lääne keskel, tema on - Lääne-Ida . .. Euroopa lõpul astub Venemaa ja Slaavi tõug mõõduandva vaimlse jõuna üleilmlisele ajaloo näitelavale.”

Millega oleks niisugune oletus õigustatud ?

Vene rahva vaimlikkude ja hingeliste omadustega. Nagu Venemaa Lääne ja Ida vahel asub, nii-ütelda osa saab ühest kui ka teisest, niisama on tema hinges, vaimus midagi kahepaikset: kaks vasturääkivat osa, mehelik ja naiselik, mida peab ühendama. „Venemaa suurema hingeteadlase Dostojevski tegumood on niisama kahepaikne nagu Venemaa isegi. Põhjatu sügavus ja mõõtmatu kõrgus ühinevad mingisuguse alatuse, ebasuursuguse, orjalikkusega. Lõpmata armastus, tõsine Kristuse armastus, ühineb inimese põl­gamise ja südametusega. “

„Venemaa on kõige ebariiklikum, anarhilisem (korralagedam) maa ilmas. Vene rahvas on kõige ebapoliitilisem rahvas, kes kunagi pole osanud oma maad korraldada. . . Anarhism on Vene vaimu avaldus ja tema on omane äärmistele paremlastele kui ka pahemlastele. . . Vene vabameelsed olid ikka enam humanistid kui riigi­mehed. Keegi ei tahtnud valitsemist, selles midagi roojast kartes. . . Vene radikaalid kui ka alalhoidlikud ollused mõtlesid riigi kohta ikka, et see on „nemad”, mitte „meie“. Kuid teisest küljest vaa­dates on „Venemaa kõige riiklikum ja bürokraatlikum maa ilmas: Venemaal on kõik poliitika abinõuks muudetud . .

„Venemaa on kõige vähem šovinistlik maa ilmas. Rahvus­lus tundub meil võõrana, sissetooduna, saksastatuna. Venelased peaaegu häbenevad, et nad on venelased; neile on võõras rah­vuslik uhkus, sagedasti ka - kahjuks - rahvuslik enesest lugu­pidamine. . . Vene intelligentsile on natsionalism ikka vastik olnud, ta põlgas teda kui midagi räpast.... . Ülirahvuslus, univer­salism on niisamuti Vene vaimu omadus, nagu ebariiklus ja anarhismgi.” Kuid ometi on „Venemaa kõige rahvuslikum riik ilmas, see on, maa kuulmata rahvuslike liialdustega, allaheidetud rahvuste rõhumisega, venestamisega, rahvusliku suurustamisega, maa, kus on rahvustatud kõik kuni kristliku kirikuni: see on maa, mis peab ennast ainukeseks kutsutuks ja mis terve Euroopa kõrvale heidab kui mingi mäda, mis hävinemisele määratud. „Vene“ tähendab midagi õiget, head, tõsist, jumalikku.”

„Venemaa on vaimu piiramata vabaduse maa, rändamise ja Jumala otsimise maa. Venemaa on kõige vähemal määral kodan­lik maa ilmas; temal puudub see kindel kodanlus, mis venelasele Lääne-Euroopas nii vastik. Venelases on tõepoolest vaimuvabadus, mis ainult sellele osaks saab, kes maapealse elu korraldamise eest liiga ei muretse. . . Rändaja tüüp on Venemaale nii iseloomu­lik ja ilus. „Rändaja on kõige vabam inimene maa peal.“ Aga selle peale vaatamata on „Venemaa kuulmata orjalikkuse ja aland­likkuse maa, kus puudub isiku õiguste mõte ja kus ei kaitsta isiku väärtust; see on vettinud konservatismi ja riigi poolt orjastatud usuelu, kareda korra ja laisa, raske ihu maa. Venemaa on kasukiskuvate kaupmeeste maa, kes alalhoidlikud kuni liiku­matuseni; ta on ametnike maa, kes kunagi oma bürokraatlikkuse surnud riigi piiridest välja ei astu; talupoegade maa, kes peale maa midagi ei taha ja kes ristiusu täiesti välimiselt ja omakasulikult vastu võtavad; vaimulike maa, kes uppunud majanduslikku olemisesse; kommete ja kivinenud ning alalhoidliku intelligentlikkuse maa, mis kannab kõige pealiskaudsemaid materialistlikke ideid. Venemaa ei armasta ilu, kardab ilu nagu toredust ja ei taha küllust. Venemaad on peaaegu võimatu paigast nihutada, nii väga rammaks ja laisaks on ta muutunud, nii väga on ta matee­riasse vajunud, ja alandlikult lepib ta oma eluga. Ükski meie seisustest - mõisnikud, kaupmehed, talupojad, vaimulikud, amet­nikud - ei taha ega armasta tõusu; kõik peavad paremaks alla, madalikule jääda ja olla - „nagu kõik“. . . Pinnakihtidel puudub õigusetunne, isegi väärtusetunne ja nad ei taha isetegevust ega aktiivsust, ikka arvates, et küll teised teevad koik nende eest. Ka meie poliitiline revolutsionism oleks nagu vabaduseta, viljata ja kivinenud mõttega. Vene radikaal-demokraatlik intelligents on tõsisele vabadusele võõras; teda valdab enne mehaaniline ühesugusus kui vabadus. Mõnele näib, et Venemaa on orjapõl­vele määratud ja et pole pääsmist vabale elule. Võiks arvata, et isik on alles virgumata, mitte ainult vanameelses, vaid ka revolutsioonilises Venemaas. “

Nii vasturääkivad on Vene vaimu avaldusviisid. Vene vai­mus valitsevat alles naiselik osa ja just sellepärast on siin nii vas­tupidised nähtused võimalikud. Vene vaim on kui mõrsja, kes oma peigmeest ootab. Nüüdne sõda olevat see võimas elektrisäde, mis peigmehe, s. t. Vene vaimu meheliku osa elule virgutab, ja see peab tulevikus sigitavaks, loovaks teguriks saama. „Mitte mõte ei õpeta, vaid sündmus, mitte teooria, vaid silmadele esi­nev panoraama”, kinnitab Demtshinski oma lendlehes (Сокровен. смысль войны). „Löök silmade ja erksate pihta ja - hulk saab nägijaks, tabades . . . sündmuste varjatud mõtet.“ Niisamuti arvab ka vürst E. N. Trubetskoi, et „sõda loob üleüldse iseäraliku vaimse ärkavuse ja vastuvõtlikkuse”.

*

Prof. E. de Roberti ütleb, et praegusel Euroopa kultuuril on kaks külge: välimine, materiaalne ja sisemine, vaimne, hingeline. Välimine osa meie kultuurist olevat kaugele edenenud, sisemine seisvat aga alles arenemise algastmel.

Euroopa kultuur on majandusliku laheduse kultuur. Selle tõenduseks on kogu meie tehnika, kogu meie püüe iga uut leidust aja, ruumi, vee ja õhu võitmiseks tarvitada. Ainult harva ja areldi küsime, missugused jäljed tehniline edenemine meie sisemisesse elusse jätab. Ja te teate, üheksateistkümnenda aastasaja üks vii­mastest ja sõnakamatest meestest juhatas meid kõige väega vanasse karedasse Kreekasse tagasi, kus ülistati peaasjalikult jõudu, jalgade väledust ja halastamatust. Eluõigus anti seal ainult tervele ja tugevale, sest terves kehas pidi ka terve vaim asuma, ja haig­lased jäeti kaastundmuseta nende saatuse hooleks. Nietzsche juha­tas meid vanasse Kreekasse - Sokratese aeg oli tema silmis langemise ajajärk, sest seal hakati inimese vaimset, hingelist, mina uurima -, kus nähtavasti tundmusele, hingejoovastusele nii vähe voli anti ja valitsusepukile külm mõistus upitati. Isegi Kreeka kunsti kohta võidakse tõendada (D. G. v. Allesch - Die Renaissance in Italien), et seal külm, kaaluv, uuriv mõistus valitseb ja seadusi annab, mitte aga hingeline õhkkond oma määrustest hoolimata soojuspaistega.

Praegune Euroopa kultuur on Kreeka-Rooma kultuuri otseko­hene järeletulija, nii mitmeski asjas on talle viimane ikkagi alles kättesaamatu eeskuju, paleus. Europa kultuur on külma, kaaluva mõistuse kultuuriks jäänud ja mõistus kipub ikka enam üksikute eriteaduste peensustesse ja tehniliste saavutuste kaasakiskuvusesse uppuma. Leidub juba neid, kes näevad tundemärke, et Euroopa arenemine sinna tüürib, kus teadus tõrvalondina kunstidele hauateed valgustab (Leo Berg - Impressionismus). Usk on juba ammugi oma mõju kaotanud ja selleks on vististi kõige rohkem kaasa aidanud vaimulikud ja need võimud, kes usutuld rahva seas veel praegu kui rammusat lüpsilehma turgutavad.

Et Euroopa kultuuriga kõik korras pole, aimas juba Darwin, kui ta iseenesest kirjutas : „Kolmekümne aastani või pisut kauem, pakkus . . . luule mulle suurt lõbu, isegi koolipoisina maitsesin ma kõige suuremal magususel Shakespeare’i. Niisamuti pakkusid mulle lõbu maalid, iseäranis aga muusika. Aga juba mitu aastat ei suuda ma enam ühtegi luulerida lugeda. Ka maalide ja muu­sika kohta kaotasin maitse. . . Minu mõistus muutus nähtavasti omasuguseks masinaks, mis määratu suurt tõeasjade hulka segab, et sealt üleüldisi seadusi saavutada .... Kui uuesti peaksin elu algama, siis teeksin omale eluseaduseks ikka pisut luulet lugeda ja muusikat kuulata; võib olla, jääksid mu peaaju praegu atrofeeritud osad siis tegevusjõuliseks. Maitsete kaotus on õnne kaotus ja võib olla, on ta ka mõistusele kahjulik, iseäranis aga kõlbelistele omadustele..”

Ühes Darwiniga võiks vast kogu Euroopa kultuuri kohta öelda, et ta on õnne kaotanud, kuigi kõik teda püsimata, tormijooksul näivad otsivat. Mõtlejatest saavad kahtlejad ja pessimistid, looduse- ja elu-uurijad muutuvad mehaanikuteks, kunstis esinevad hullumütsi jooksikud, kes kõike tahaksid jalgadega trampida, ja usu asemele on asunud kombed ning silmakirjalikkus.

Aga Euroopale peab õnne tagasi võitma, kui tahetakse, et tekiks uus religiooniline tundmus, mis elule mõtte annab. See ülesanne seisvat Berdjajevi arvates Venemaa õlgadel, sest tema olevat ju rändajate ja igavese linna otsijate maa, kus välimise kultuuri peale nii vähe rõhku pannakse. Venemaa pidavat just kultuuri sisemise osa täiuse poole viima, sest „Vene kultuuri tüüp on puhas vaimne avaldus,“ kinnitab N. Schapir Euroopa suurrahvaste (prantslaste, inglaste, sakslaste ja venelaste) kultuure iseloomusta­des. Olevat sündimas uus ajajärk maailma ajaloos ja seal on „Venemaa kutsutud ilmale ütlema oma uue sõna, nagu seda juba teinud Romaani ja Germaani ilm“ (Berdjajev). . . Venemaad oota­vat mingisugune messiaslik ülesanne Lääne ja Ida vahel nende ühendava lülina, sest Venemaal on ju osa Lääne välimisest kui ka Ida sisemisest, hingelisest kultuurist. Venemaal tekkinud juba ammugi „prohvetlik tundmus, et läheneb ajaloo silmapilk, kus maailma vaimne keskkoht temas saab olema. . . Vene kultuur võib ainult lõplik olla, ta peab praeguse kultuuri piiride taha juhatama” (Berdjajev).

Aga ärge arvake, et ainult Venemaal sarnaseid mõtteid hellitatakse, et ainult siin sõda lootusi äratab vaimsest suikumi­sest virgumiseks! Ei! Ka praeguse Euroopa kultuuri kõige eeskujulikumas esitajas, Saksamaal, käiakse mingisuguse uuestisündi­mise mõttega ümber. Selle kohta kirjutab Georg Simmel muu seas.

„Lõppegu praegused sündmused millega tahes, aga sellest -sõjast tuleb teistsugune Saksamaa välja... 1870. aastal oli peaküsimus majanduslikes võimalustes, nüüd aga vaimsetes. Juba mitu aastat võib Saksamaal liikumist märgata, millel nii või tei­siti eesmärgiks on uus inimene. See pole üksik, konkreet­selt võimalik inimene - Messiasest ma ei räägi - vaid üleloomulik idee, nagu seda Rousseau „loomulik inimene” oli.“ Nüüd „ei püüta üht või teist täiust kätte saada, vaid töötatakse ajajärgu kallal, mille eesmärgiks oleks terve, täielik inimene.. . Teiseks peab saama mitte hulk, palju, vaid inimene kui üksikolevas.. . Meie vaimu praeguses seisukorras näen ma panti, et Saksamaa on jällegi raskejalgseks jäänud suure võimalusega. .. Sel sõjal on mingisugune teine mõte kui eelmistel sõdadel, temal on mingi­sugune müstiline omadus... Me kõik tunneme, et praeguse sõja juhtiv mõte seisab meie sisemise olemuse uuendamises - ta seisab iga üksiku isiku võimalikult suures üksuses, kõiksuses, mitte aga selles, et meie seisukorda parandada või mõnda eluheadust kätte saada.”

*

Näete, missugused vaimuleegid ja hingekeeled praegune hir­mus võitlus võdisema paneb ! Sõda peab meid uue vaimuga kastma, peab meid uuesti sünnitama. Võiks see lootus võimalikult palju kindlaid uskujaid leida, muidu ehk võtab vana Aadam jälle peagi võimust, kui suurtükkide mürin vaikib, sest liha on ikka vägevam olnud kui vaim, mateeria on hingele oma seadused peale pannud.

Venemaa üks roosilisematest lootjatest arvab, et Euroopa kultuuril on kaks pääseteed - Ameerikasse või Aasiasse. Aga kas oleks tõesti arvata, et Euroopa väline, materiaalne kultuur Ameerikas vaimust tiinestatud saaks? Nähtavad märgid panevad kahtlema. Ja Aasias - kas on Aasias mingisugune uus usu- või vaimuelu tõus avaldunud, mis Euroopa materiaalset kultuuri võiks „kultuurilisemaks” teha? Jaapan europaseerib ennast ja Hiina mõt­leb kõige paremate veealuste paatide peale. Jääb järele India, see üksiklaste, vagade ja fakiiride maa. Ehk võib ometi siin seda vaimutiirasust oletada, mis vahelülide kaudu tiinestab Euroopa aine­lise ilma? Võimalik, aga siis peab suur vahelüli kõigepealt uuesti sündima, ta peab haigutavast ja ringutaväst ärkvelolijaks saama; ta peab India religioonsuse loovaks jõuks muutma, mis ei salliks tshandalid, paariaid, pärisorje. Vene vaimu kahepaiksus peaks kaduma ja „ülirahvuslus, universalism” ei peaks ainult sõnas seisma ning „vaimu piiramata vabaduse maa” ei tohiks kuidagi olla „kuulmata orjalikkuse ja alandlikkuse maa, kus puudub isiku õiguste mõte ja kus ei kaitsta isiku väärtust”. Selle teostamiseks kulub aga palju tööd, olgu see poliitika- või haridusevallas. Lääne-Euroopas on juba ammugi kaugelekostvad hääled kuuldavale tulnud, et kool on muutunud vaimu suretajaks, kivistajaks. Elava rakukesena ühiskonna organismis ilmub punapalgne poisike või tütarlaps kooli ja tal on oma nägu, oma vaade, oma tegumood, oma hing, aga kool muudab ta aastate jooksul teiste sarnaseks, teeb temast tosina-inimese ning pühib roosid palgeilt. Uskumapanevalt püü­takse tõendada, et kool hävitab vaimuanded, sest uued leiutised, uued vaimusaavutused pole mitte eriteadlaste omad, vaid need tulevad ikka kõrvalt, kust neid vähe loota teatakse. Aga ometi oleme meie Lääne-Euroopat ikka eeskujuks võtnud. Mis peab siis küll meil olema, kui me nii halvas eeskuju näeme ? Meil on alles „maa kuulmata rahvuslike liialdustega, allaheidetud rahvuste rõhumisega, venestamisega” . . Aga virgunud Venemaa ühes kõige silmapaistvamaks tundemärgiks peaks küll olema just nende pahede kõrvaldamine. Vene vaimu mehelik osa, see oodatud peigmees, vabastab mõrsja „bürokraatlikkuse surnud riigi piiridest”. Mõrsja on „mateeriasse vajunud ja alandlikult lepib ta oma eluga“, aga peigmees viib ta enesega kaasa, näidates talle uusi eluvõimalusi, uusi paleusi. Peigmees juhatab mõrsja nende kaugete ja kõrgete jäämägede poole, mis Dostojevski vaimutiirasus ehitanud ja kuhu ronimiseks Lääne-Euroopal veel aastasajad kuluvad (Leo Berg). Sealt kostab see uus mäejutlus, mille kohta Nietzsche tunnistab: siit võisin ma midagi õppida.

Ah! nii ilus ja hea on loota ning uskuda, ainult nii sage­dasti unustatakse, et usk kohustab. Kas ei olnud enne sõda nii palju neid, kes nägid neljandas seisuses ja tema ideoloogias mingisugust uut armuõpetust, uut evangeeliumi, ja kas ei olnud just Saksamaal see uus armuõpetus nii mõjuvalt pukil? Aga õpetus on õpetuseks jäänud ja rahuaadete asemel jutlustatakse tapmist, verevalamist; evangeelium on sõnadeks saanud ja tegelik elu korutab itaallase sõnu jäljendades: rahu on korraldav, sõda aga uuen­dav jõud...

Ja inimene loodab, usub.

1

2012-04-06