Esseest

Prindi

A. Aspel

1

Elame masside ajastul, kus hinnangunormideks on peagu kõigil aladel hulgad, mahud, suurused, summad. Need on saanud meile niivõrd omaseks, et kanname neid üle ka asjadele, millel on vähe ühist suurusemõõtudega. Kultuurinähete hindamisel arvestame sageli rohkem nende hetkelist käibeväärtust kui individuaalset kvaliteeti. See arves­tus, mis võiks õigustatud olla kirjastajal, on paljudel juhtudel kir­janike enda ja isegi arvustaja oma. Sotsiaalse tellimuse mõiste, mida autentne marksistlik kirjandusteooria kasutas loominguprotsessi ja ühiskonna sageli alateadliku vahekorra üldiseks seletuseks, on vulga­riseeritud paljudes ajudes teadlikuks käitumisjuhiseks. Püütakse tabada ajas liikuvaid tendentse, unustades, et selle püüdega võib küll tabada pinnavoolusid, ja neistki ainult kangestatud üldkoordinaate, kuid mitte aja tõelist eluküllust. Ja mõnikord nimetatakse selliseid taotlusi eluläheduseks. Õnneks korvab seda üksikuil erandlikel kirja­nikel siiski individuaalse intuitsiooni avarus, kuid üldiseks tulemu­seks on sellegipärast meie kirjanduslikus elukujutuses liigitüübi valit­sus mitmetahuliselt elava tõelise inimese asemel, olgu siis liigiks rah­vus, ühiskondlik klass, elukutserühm või ealahter. See üldistav menetlus pakub küll eeldusi monumentaalsust taotlevate teoste loo­miseks, mida ongi harrastatud suurema või vähema õnnestumisega, kuid sellest ei piisa ilmsesti mitte kirjanduse kui kultuurilise mis­siooni täitmiseks, eriti ses nii diferentseerunud mõtte- ja tundeliikumiste piirkonnas, mida nimetame Euroopa kultuuriks. Viimase täielikuks assimileerimiseks jääb küll veel oluliselt avardada ja mitme­kesistada meie kultuurivorme, kirjanduse alal samuti kui mujal. See vajadus osutub seda sundivamaks, et lähimast naabrusest piiravad meid jälle mõjud, mis ähvardavad lämmatada individuaalsete vaimude vaba algatusjõudu ja sisemist diferentseerumisprotsessi, millest tõeli­selt oleneb ühe kultuuri rikastumisvõime ja eluvärskus.

Sisuliselt eeldaks see avardumine ja diferentseerumine kirjan­duses küll kõigepealt üldist vaimse ja tundelise nõtkuse juurekasvu, intellektuaalsete ja psüühiliste kaugusperspektiivide, sügavusmõõdete ja varjundikülluse järkjärgulist arendust. Ei saaks öelda, et meil ses sihis puuduksid algatused, kuid need nõuavad süvendust ja kristal­lisatsiooni.

Sama vajadus ilmneb ka kirjandusvormide alal. Ka siin on tähele­panu peagu eksklusiivselt pöördud pealiikide, romaani, draama, no­velli, lüürika poole, ilmse rõhuasetusega esimesele, mis vastab pari­malt me harjumuslikule lugupidamisele kõige silmapaistva, mahuka, monumentaalse vastu. Ka ametlikud auhindamiskriteeriumid näivad kirjanduse all mõistvat ainult neid pealiike; muu on populaarteadus, ajakirjandus jne. Tulemuseks ongi see, et populaarteadus jääb popu­laarteaduseks, ajakirjandus ajakirjanduseks meie kultuuri keldrikorrale, ja et kirjandust harrastatakse ainult pühitsetud liikides selle maapealsemal korral. Seda üldist olukorda ainult kinnitavad mõned erandid.

Ometi võib ühe loova ande sisemine rikkus, vaimne nõtkus ja kvaliteedipuhtus sageli avalduda ehtsaimalt just selles kõrvalises, väike­ses, intiimses, väliselt tähelepandamatus, kuid seda isikupärasemalt varjundatud kehastuses, millele meil ei lugejad ega autorid pole üldi­selt harjunud pühendama suuremat tähelepanu kui osutatakse juhus­likule sulesünnitusele. Originaalsed temperamendid on küll meilgi kiirganud ajuti sellest läbilõiketasemest üle, ilma et nad jõudnuks oma eeskujuga ometi kaasa tõmmata meie kirjanduseharrastajate ena­mikku. Alates O. W. Masingu ehtsa esseega Ehstnische Originalblätter für Deutsche on meie artikleis, esseis, reisikirjades, ajakirjades aeg-ajalt küll leida reljeefselt individuaalseid noote ja originaalseid mõttearendusi, kuid enamasti on autorite sihiks olnud kvalifitseeritud väljenduse või süvendatud elamusekujutuse asemel vaid alasti probleemihuvi või poleemikaeesmärk. Teiste sõnadega, puhtkirjandusli­kud väärtused on enamasti ohverdatud praktilistele taotlustele, kir­jandus ajakirjandusele. Kui kirjanduse kultuuriline missioon on eluvormide vaimsustamises, mõtete inimlikus avardamises ja kristalliseerimises, tunnete peenenduses ja ülenduses, siis jääb küll õigus kahetseda, et selleks pole kasutatud rohkem kõiki võimalusi, mida pakuvad need paindlikumad kirjandusvormid, kus intellektuaalse teemaarendusega võib liituda elamuslik sädelus ja kujutlusrikkus.

Nende vormide seas väärib kahtlemata eelistatud kohta juba oma kuulsusrikka ajaloo ja mitte vähem auväärse oleviku tõttu essee, see elamusliku mõtte ja individuaalse probleemikujutuse nõtkeim väljenduskategooria. Alates selle vormi esimesest ja klassilisimast meistrist Michel de Montaigne’ist, kelle Esseede esimene väljaanne ilmus 1580, on harrastanud seda kõigi kultuurrahvaste juures, eriti aga Prantsusmaal ja Inglismaal, nii palju individuaalseid andeid, et selle ilme on kolme ja poole sajandi jooksul läbi elanud kõiki muu­tusi, mida põhjustasid vahelduvad kirjandusvoolud, põlvkondade elutundelised muutused ja eri rahvuste mentaliteedierivused. Seepärast on ka peagu võimatu määritella täpsemalt ta mõiste piire. Kuid paind­likkus ongi vahest essee põhilisim omadus. Montaigne’ile tähendas essee (essai = katsetus) vabavormilist probleemiarendust, kus ta „kõneldes nii nagu nokk oli kasvanud”, püüdis lahendada kõigepealt iseendale kaaluvamaid eluküsimusi. Iga essee moodustas omaette ra­huldava probleemikäsitluse, kus ta mitmekesised tähelepanekud elust ja iseendast kombineerusid vanaaja tarkade õpetuste, ladina poeetide värsside ning ta oma mõttearendustega. Psühholoogiline huvi oli nende vaatluste peamiseks inspireerijaks. Õnneks oli Montaigne’i silm nii terav ja ta sulg nii modulatsiooniosav, et ta eeskujust on jätkunud kõigile hilisemaile põlvedele õhutust selgitada ses vabas, kuid kuju­kas laadis oma suhet ümbritseva tõeluse või iseenda sisemise proble­maatikaga. Nii on essee kujunenud eelistatuimaks vahendiks, et esile tõsta ja elavat kuju anda küsimusile, mida oli tarvis kas ümbruse või iseenda pärast pretsiseerida, tarvitsemata neid välja arendada põhja­likeks traktaatideks. Teaduslikust traktaadist eraldabki esseed ta va­bam dispositsioon. Iga väide ei nõua siin loogilist põhjendusmehhanismi; piisab mõttesidevuste aimataandmisest ja mõnikord isegi ainult sellest atmosfäärisugestioonist, mis moodustab kunstiteoste sisemise loogika. Essee on küll olemuselt intellektuaalse esituse vorm, s. t. ta eeldab küll üldiselt selget ja pidevat probleemiarendust, kuid jätab samal ajal vabaduse sellele kõrvalseikade mänglusele, mida rikkad talendid oma avaldumiseks vajavad. Ja see vabadus on nii suur, et mõnikord on just köitvaimad esseistid rännanud rohkem neil veetlevail kõrvalteil kui mööda loogilise deduktsiooni maanteed, kaotamata küll viimast silmist; nii Montaigne, nii mõnikord Pascal ja Baudelaire j. t. Essee kvaliteet oleneb neil juhtudel enne kõike autori sise­misest rikkusest ja ta kunstilise vaistu peenusest.

Isikupärase tundluse, kujutlusrikkuse, mõtte elamuslike varjun­dite lisand ongi see, mis eraldab esseed olemuslikult traktaadist, sa­mal ajal kui päevakajalisest artiklistki. Kui traktaat tõestab ja järel­dab, kui artikkel esitab seiku ja pretsiseerib mõnd seisukohavõttu, siis essee enne kõike kujutab ja kuulub seetõttu otseselt kirjanduskunsti piirkonda. Ja kui ta jagabki traktaadiga loogilist skeletti ja artikliga probleemikeskendust, siis osutab ta juba oma nimetusega väiksemaile pretensioonidele tõetunnetuse suhtes. Essee oma olemuselt ei kavatse anda lõplikke tõdesid, vaid isikupäraseid lõikeid, autori tõdesid, mis seepärast pole sageli vähema kaaluga kui mõnegi objektiivsete pre­tensioonidega arutluse omad. Ka pole esseistid tavaliselt olnud uute ja pöördeliste mõtete loojad - see au kuulub enamasti filosoofidele -, kuid nad on annud oma individuaalse käsitlusega juba olevaile ideile sugestiivsuse, elukülluse ja vormikauniduse, mis on sageli osutunud kestvamaks kui originaalsed mõtted. Sama, mis romaan ja novell on tõeluse vaatluse suhtes ja lüürika meie tundeelu suhtes, seda on õieti essee meie mõtte suhtes: ta annab elamusliku kristallisatsiooni, ilu veetluse või haarava ilmekuse meie aru abstraktseile käikudele.

Heas esseistis peaks siis loogilise mõtleja eritlus- ja keskendusvõime liituma kunstniku kujutluselavuse, sõnalise kvaliteedivaistu ja üldise tundeelevusega. Tõeliselt esinevad need võimed küll sama­võrra erinevais proportsioonides kui palju on olnud individuaalseid esseiste. Essee ise on seetõttu aegade jooksul läbi elanud kogu selle loendamatute vaheastmete skaala, mis asetseb ta kahe äärmise piiri vormi, ühelt poolt objektiivsete pretensioonidega traktaadi ja teiselt poolt lüürilise proosapoeemi vahel. Ratsionalistlikel ajajärkudel on ta enne kõike olnud loogilise eritluse ja tõestuse vahendiks, probleemiarenduse vormiks par excellence, millele rikkad individuaalsed temperamendid andsid originaalse köitvuse. Nende perioodide esseis­tid on harinud esseevormis eriti formulatsioonide vahedust, mõttekäi­kude selget ja elavat liikumist, millele pistev iroonia või mahe huu­mor andis inimliku paindlikkuse, kui seda autori sisemine ind ei tõstnud ekstaatilise pingeni. Esimese laadi ehtsaimaks näiteks on maailmakirjanduses Voltaire, viimane kajastub puhtaimalt Pascali mõtisklusis.

Tundelise vallanduse ajajärgud lõid lüürilise ja pitoreskse essee, kus elamuslikul kujukusel on ilmne primaat. Loogiline teemaarendus annab ses esseeliigis oma koha psüühilisele sugestioonile, mõttekäi­gud laenavad oma veenvuse näidete, sümbolite, võrdluste, konkreet­sete piltide sugestiivsuselt. Oleks ekslik oletada, nagu tähendanuks see paratamatult intellektuaalse kvaliteedi langust meeleolutsemise ka­suks. Tõsi küll, see viis paljusid vähemtihedaid vaime õõnsasse paa­tosse ja vormitusse liiatsemisse, kuid liitudes tõeliste talentide juures mõttepinevuse, intuitsioonisügavuse ja peene kunstilise vaistuga on see kujukuse ja tundelise amplituudi taotlus lubanud esseekirjandusel saavutada oma kauneimaid ja sisukamaid võite. Võlgneme sellele ten­dentsile enne kõike suuri edusamme psühholoogilises ja esteetilises varjundirikkuses. Prantsusmaal Lamennais, Baudelaire, Renan, A. France, Inglismaal Ruskin, Walter Pater, Strachey ja paljud teised andsid esseele oma süvendatud ja avardatud dispositsioonidega täiesti uue eluvärskuse.

Tänapäeva essee võib toituda kõigist neist allikaist. Ta on ka Lääne-Euroopas praegu rohkem aus kui kunagi varem. Tänapäeva kir­janduslikud ajakirjad oleksid esseeta mõeldamatud. Terve rida origi­naalseid vaime on asetanud oma analüüsimisosavuse, eruditsiooni avaruse, psühholoogilise läbinägelikkuse ja esteetilise tundlikkuse selle vormi teenistusse. Eelpool üldiselt skitseeritud esseetüübid, kus kajas­tub üldjoontes ka inimvaimu kaks põhitüüpi, laseksid end eraldada ka tänapäeva kirjanduses. Et anda selle rikkusest ja essee tasemest mingit kujutlust meie lugejaskonnale, esitame tõlkes kolm näidet tänapäeva prantsuse kirjandusliku esseistika tüüpilisimaist ja ühtlasi silmapaistvamaist esindajaist.

Julien Benda, filosoof, ideedekriitik ja terav kartesiaanlane, to­hiks esindada ilmekaimalt prantsuse esseistika klassilisi pärimusi: vahedat ratsionaalset analüüsi, dialektilist osavust, juhtideede aren­dust, ja kõike seda ses vabas koseriitoonis, mis jätab ruumi muigavale irooniale, kavalaile aimustele, mänglevaile ja kujukaile detailidele, lü­hidalt sellele intiimsemale elevusele, mida võiks nimetada mõtte poee­siaks. Ta loendamatuist esseist on valitud dialoogivormis kirjutatud arutlus „Maalikunsti või muusika kõrgemusest”, kus probleemi subtiilsus ise on iseloomuline Benda peeni eritlusi harrastavale vaimule. Võiks lisada, et ta tänapäeva elulähedusluse, intuitsionismi ja tundeliste vallanduste vastu suunatud mõte on oluliselt mõjustanud prae­guse põlve ilmavaadet, pakkudes vastukaalu ürgsusse ja kaootilisse tumedusse pürgivaile mõttesuundadele. Ta näeb vaimu ülesannet elukaose selgituses; selleks nõuab ta aga tõusmist üle „eluvooluse”, et vaimu püsivate mõistete kaudu eraldada selle elemente ja niiviisi mõistes vaimselt vallutada.

André S u a r è s on vahest puhtaim poeetilise essee esindaja tänapäeva kirjanduses. Ta ei taotle ratsionaalseid lahendusi ega ka­suta loogilist esitusprotseduuri. Probleemid esituvad talle elamuslike kompleksidena, kus sügav intuitsioon ja pinevalt spontaanne ning kvaliteedipuhas lüürilisus vahendavad kirjaniku suhtumisi ja arusaamu. Selle tõttu on ta oma pärisvees eriti nende suurvaimude tunde-ja mõttemaailmas, kes on kummardunud inimhinge sügavaimate kuris­tikkude kohale: Shakespeare’i, Pascali, Dostojevski üle on ta kirju­tanud esseid, mis kuuluvad psühholoogiliselt peenetundlikemate ja hingestatuimate hulka, mis neile geeniustele kunagi on pühendatud. Oleme valinud ta laadi iseloomustuseks ühe väiksema essee Dosto­jevski üle, mille tõlge ilmub Loomingus edaspidi.

Nimetatud kahe esseisti kaudu oleksid esindatud kujukad vastandtüübid, kuid nende vahel asetseb nimi, kelle mainimiseta täna­päeva essee iseloomustusse jääks olulisim lünk. See on Paul Valéry, poeet, matemaatik, filosoof, kelle esseed on kunstiliselt viimistluselt täiuslikemad. Nagu Benda, nii otsib temagi tõeluse segadusest ja muutlikkusest ülalpool seisvaid püsivaid mõttekoordinaate, kuid mitte selleks, et püstitada rangeid teooriaid, vaid et lihvida mitmetahulisi mõttekristalle, mis vastaksid meie tänapäevsele elutunnetusele ja suudaksid endasse sulgeda asjade komplitseeritud mitmekesisust. Ta on jälginud enne kõike omaenda teadvuse keerdkäike, et leida kindlaid lähtekohti sellest kaheldamatuimast keskusest, mida juba Descartes määratles iga tõetunnetuse aluseks. Siin aga ei piirdu ta enam objektiivse analüüsiga nagu Benda, vaid süveneb peene intuitsiooniga vae­valt tabatavaisse teadvuseolukordadesse, et sõnastada siis adekvaatse nõtkusega oma tähelepanekuid. Siit edasi on suundunud ta vaatlus vaimu üldistele probleemidele, kultuuriküsimustele, kunstipsühholoogilistele ja vormiesteetilistele eritlustele. Seda kõike esitab ta ülimal määral valitud ja puhtakõlalise kujukusega, mille varjundite tabami­seks lugeja peab sageli teritama oma mõtteid ja tundeid äärmise erk­suseni. On liigne lisada, kui palju aimamatuid väärtusi ta on sel teel tõstnud sillerdavasse valgusse inimeses ja selles, mida inimene on loonud. Ka üsna tallatud üldistele probleemidele on ta oma vaimu kvaliteedipuhta kiirgusega annud seniolemata sära. Nii näit. ses essees Euroopa vaimu kriisi üle, mis ühes eelmistega tohiks kuuluda puh­taimate pärlite hulka tänapäeva esseistikas.

Kahtlemata ei piisa meie oma essee taseme tõstmiseks arvestamisest markantsete eeskujudega võõrsilt. Selle nii isikupärase vormi tase oleneb vähemasti sama tingimusteta kui iga teise kirjandusliigi oma loovate vaimude kõige individuaalsemaist omadusist, nende mõtte ja tundluse omapärasest kvaliteedist. Kuid originaalseimadki vaimud on selle atmosfääri saadused, mille keskel nad võrsuvad. Keelepiiride ületamise järel võiksid aga need näited kuuluda meie vaimsesse kliimasse sama õigusega, millega Atlandi tuuled viljastavad meie geograafilist kliimat. Nad võiksid juhtida niihästi publiku kui otsivate talentide tähelepanu sellele võimaluste küllusele, mida pakuks essee vorm ühe elava vaimu avaldumiseks. Et seda küllust ise kasutada, selleks peab aga avardama oma vaimu haardeulatust, harjutama selle nõtkust, teritama ta läbitungimisvõimet, süvendama ja mitmekesistama ta energiaallikaid. Mis tähendab see muud kui individuaalse kvaliteedi tõstmist ja kas ei tähenda olulist aja, pingutuste ja viljatute kobamiste kokkuhoidu kui taotella seda sihti maailma parimate vaimude seltskonnas?

Loomingust nr. 7/1938

1

2012-03-15

MärksõnaEesti ajalugu

MärksõnaEuroopa ajalugu

MärksõnaKeel

MärksõnaKirjandus