Marginaale eestluse poliitilisest solidaarsusest

Prindi

Jaanus Ülavere

1

Et riiki luua ja hoida, on tarvis ühistunnet, ühiskondlikku patriotismi. Et Eesti riik loodi ja et ta püsib, siis järeldame, et eestlusel on vajalikku ühistunnet, solidarismi. Selle solidarismi areng on pika ajaloolise käigu tulemus, areng tõusude ja mõõnadega, mitte alati pidev, mitte üha tõus­vas tendentsis. Küsimus iseenesest on juba poliitilise ja kultuuriajaloo käsitlusaineks, kahjuks aga selliseks, mis meil jäänud üldajaloo varju, leidmata spetsiaalset esiletõstmist.

Et saada õiget ülevaadet, et süüvida asja sisusse, oleks õige ühen­dada hõimukillu, hõimu või rahva saatust ja ajalugu tema iseloomuga, psüühikaga. Õieti ju alles inimestesse ja nende koondistesse istutatud oma­duste najal mõistame me analüüsida küll rahva arengut, küll poliitilist tänapäeva, hinnata pisiasju ja mõista väiksemaidki katseid kas rähklemises ja läbilöömises või jälle peitupugemises voogava elu eest. Veel enam - selline rahva tundmine ja tundmaõppida tahtmine kasvatab poliitilist taipu, lubab meile täpsalt tabada kõike oludekohast ja õiget.

Olgu siin põgus ja vabakujutuslik hinge rekonstruktsioon antud es­malt eestlusest muinasajal. Nimetame tüüpilist eestluse kandjat mustereestlaseks. Selle esiisa elas kord mõõtmatuil Ida-Euroopa lagendikel koos teiste hõimudega - üksi oma töö ja mõtetega. Miks üksi ja miks pidi ta palju mõtlema? Seepärast, et ta oli individualistlik erak, seltskonna põlgur, kes jälgis maailma elu oma hüti aknast. Sellised vaatlejad pidid olema filosoofid ja kiretud juurdlejad.

Veendunud südamerahuga, selgunud pilguga jahtides ja kalastades, näis too mustereestlase esiisa leidvat elule õnnistuse ja mõtte. Selli­sena ei või me temas eeldada kihku ülemeelikuse järele, muu maailma järele, ajaloolisteks tegudeks, massipidustusteks, rännakuteks ja rünna­kuteks olgu sõjas või rahus. Tuli keegi teda häirima, oli ta uljas teda tagasi tõrjuma kinnisele natuurile omase vihaga ja sisemusse pöördunud leegiga. Ta ei keerutanud kaigast ega sihtinud noolega ei isamaa ega rahva nimel, millised mõisted pidid olema talle sellal veel ilma sisuta; ta võitles oma koopa ja kuru, jahimaade ja kalastuskohtade eest.

Kuid siis valgus maale slaavluse laine - rahvas ülemeelik, torma­kas, süttiv, massidena liikuv ja siin-seal laagrites peatuv - ja juurdlejad erakud jäid neile jalgu. Pole mõeldavgi, et nad ükshaaval, laialipillatult ning ühistunnet leidmata oleksid võinud avaldada tõhusat vastupanu. Tagajärjeks oli see, et nende piskuga leppimistki piirati, nende pärisperemehelik staatus asendus sõltuvusega uutest maa haldjaist. Ja sajan­dite järel tehtud bilanss on väga kurb: kunagised peremehed pole täna­päevani saavutanud isegi mitte kultuurse vähemusrahva positsiooni, nad on jäänud kultuurikaugeist venelastest veelgi kultuurikaugemale.

Tolleaegne viga, mis paraku nii kalliks maksma läinud, seisiski ühis­tunde puudumises, kuigi võiks oletada sissetungijate arvulist ülekaalu, päriselanike madalat kultuuri ja sellest olenevat tõika: kõrgem kultuur allutab madalama. Vallutajad slaavlased vaevalt ületasid oma kultuuris eesti sugurahvaid. Kui ka neis kristalliseerunud polnud riikliku korra mõiste, kui ka nemad lasid sisetülidel üle pea kasvada, oli neid köitjaks ometi kollektiivne ühtehoidmisetunne, masside kooselu. Mustereestlase esiisa oli juba selleks liiga erakloomune, kinnisena ja umbusklikuna sobiv ainult üksielule.

Veidi hiljem, juba täiesti muutunud konstellatsioonis, hakkame kuulma soomlastest ja eestlasist mustereestluse kildudest Läänemere kaldail. Tegu on juba rahvusterviklusele sihtiva protsessiga. Kuid ka siin algab uuesti ajaloo kurbmäng, vaenulike jõudude sissetungiga meie maale. Kuigi see põrkab juba organiseeritud vastupanule, on organisee­ritud jõud siiski tervikuks ühendamata. Tegutsetakse üksteisest lahus, va­balt, plaanitult. Need seigad on meile me kodumaa ajaloost tuntud, ja nii pole siinkohal tarvidust tolle draama tagajärgi isegi mitte jämedates joontes markeerida.

Soome saatus osutus meist õnnelikumaks: temal tuli hiljem arves­tada võõrast ülemvõimu, tema nautis isegi allutatu kibeduses teatud soo­dustusi, tänu Rootsi riigi humaansemaile haldusmeetodeile. Kuigi öel­dakse, et soome sugu hõimudest kolmas ja veelgi õnnelikum kild on olnud Ungari riik võimsa ja efektika minevikuga, siis ei sobi ta ometi meie käsitlusse, eriti kui silmas pidada meie hõimu iseloomu ja psüühikat. Rahvalt Doonau orust õhkub meile vaevalt vastu midagi ürgeestilist, ürgsoomelist. Tulise temperamendiga, liikuva vaimuga, ennatlike mõtte­käikudega, - seesugusena on ta meile võõras, mõistmatu. Tõuomaduste objektiivne uurimus nendib ungarlaste vere mitmekesist segu, milles üle­kaalus pole enam soome-ugri, küll aga türgi ja muu lähisoriendi rah­vaste veri. See nii muuseas esitatud märge Ungari kohta on siin selleks, et tõrjuda võimalikke argumente, vastuväiteid Ungari varal, et nendega korrigeerida mustereestlusele alamal omistatud iseloomustusi.

Eeldusi Eesti tõusuks pidi olema väga vähe: võõras valitsus, kohalik mõisnikkond domineeris siin liiga kaua, rahvas ise oli väike, temas hin­gitses veel kunagine kitsas silmaring, egoistlik individualism. Sellele men­taliteedile pidi olema riik ja vaba endahaldamine veel kauge ja eba­reaalne asi.

Ometi saabus läinud sajandil ärkamisaeg, kaasalöömine 1905. aasta revolutsioonile, autonoomia ja lõpuks iseseisvus. Seda kõike ei saadud ainult kitsa ringkonna taotlusel, see nõudis juba masside liikumist. Kas polnud siis aeg, kus mustereestlane mõtles suurema ühistundega kui kunagi varem? Sellele saab vastata ainult jaatavalt, arvestades võrdle­misi üksmeelset väljaastumist, ennastsalgavat võitlust, mida ometi lõpuks kroonis tagajärjekas õnn ja edu.

Kui aga arvatakse, et nüüd, tänu mingile imeväelisele murrangule, on tegu juba hoopis erineva läbilõike-eestlasega, võrreldes tolle rekonst­rueeritud muistse erakuga, siis eksitakse. Rohkem kui eelvõitluste ja võitluste enese hoos, koorub päevavalgele rahulikkus, vabas enesehaldamises kõik iseloomulik ja omane. Selles õhkkonnas ei tarvitse ju enam teeselda, tõmbuda iseenesesse, ei tarvitse enam luua petlikku muljet oma püüetest. Tööl, taotlustel ja mõtteavaldustel peaksid olema nüüd laiad, loomupärasust avaldavad võimalused.

Iseseisvuse aeg kinnitab veelgi tõika, et mustereestlases peituv indi­vidualism, õieti anarhiline individualism ei ole veel kaugeltki hääbunud. Põllupidaja ja pops, kes elavad oma maalapikestele, on visad käsi kokku lööma seesuguseks ühiseks ettevõtlikkuseks, nagu hulga peale põllumasinate ostuks, ühiseks piimaveoks, ühistegevuseks. Tööliste keskel pole jälle ametiühinguline liikumine küllalt populaarne, sest deviis - igaüks kostku ainult enese eest - kehtib hingeeluliselt. Käsitööline nokitseb oma töö juures, puutudes vähe kokku oma ametivendadega, kelles hais­tab enam konkurente kui sõpru. Haritlane armastab pageda nelja seina vahele ja sealt nii harva lahkuda. Ta ei laha liikuda isegi mitte vajalike värskete muljete kogumiseks, olgu kodu- või välismaile, olgu rahva hulka või muuseumi, arhiivi. Samal aja kui Soome kooliõpetajad pikil suve­vaheaegadel massiliselt matkavad, tõmbuvad meie omad niisama nokit­sema, eriti aeda maad kaevama, missugune töö, kuigi tarvilik, ei ole alati põllukultuuri arendamine.

Näeme, et individualism sellisel kujul tähendab seltskondlikku pel­gust, pelgus aga kinnisust ja umbusku. Kuigi need eeldused ei tee alati paratamatuks tuimuse olemasolu ja erksuse puudumisi, ilmnevad viima­sed eestluse juures siiski. Mitte ainult, et me ei satu kergesti vaimus­tusse, ei sütti, ei ole temperamentsed ega impulsiivsed, vaid me oleme ka lubamatult ükskõiksed voogava elu, eriti vaimuelu avalduste vastu.

Võiks arvata, et kinnisus ja iseeneses elamine peaks tegema inimese analüüsijaks, juurdlejaks filosoofiks, nagu oli seda ülemal kirjeldatud oletatav muinaseestlane. Kindel on, et analüüsijad ja mõtlejad peavad olema elunähtuste agarad jälgijad, otsijad, kausaalsidemete avastajad. Et seda kõike olla, peaksime olema erksad, terased vaatlejad ja kikikõrvu kuulajad, mitte aga ükskõiksed möödujad. Selliselt teritatud me siiski ei ole. Jääb üle möönda, et kuigi me oleme kinnised ja tugevasti eraklikud, ei ole iseeneses elamine meid siiski teinud analüüsivateks elu­nähtuste jälgijateks.

Mis sihis kandub siis eestluse energia, mis on talle hingeeluliselt lähedane? Või pole tal üldse ei energiat ega sihte, kujutades endast elu­jõuetut, huvideta, ilmeta ja vegeteerivat massi? Peame möönma, et seda väita ei või me mingil juhul. Tervena, elujõulisena ja algatusvõimelisena lööb eestlane end läbi elust, visana ja töökana üritades oma kavasid. Töö ongi ta verre imbunud, mitte rapsiv, temporikas töö, vaid sihikin­del, aeglane ja tihti selliselt nokitsev, et me ei saagi teravat vahet tõm­mata lõppenud töö ja alanud puhkeaja vahel. Läbilõike-eestlane armas­tab ja eelistab majanduslikku tööd kõigile muudele. Siit järeldubki üks olulisemaid omadusi, mis seisneb selles, et ta kainena ja materialistina näeb elu hüvangut ainult varalises rikkuses, ainelises tõusus. Varalise külje esiletõstmine varjutab poliitika kui niisuguse, osalt ka poliitilise ühistunde. Eestlasel poliitika omas sügavamas sisus tähendabki majan­dus- ja sotsiaalpoliitikat.

Solidarismi, ühistunnet võib ju massides virgutada, see võib aga ka virguda ise ja ürgjõuliselt. Tõukejõududena majanduslikud, sotsiaalsed kaalutlused seisavad meil kaugel ees patriootlikest puhanguist. Seda võib öelda isegi meie Vabadussõja kohta. Koolipoisid, noored harit­lased tõesti haarasid relvad kasupüüdmatus vaimustuses. Paljud teised sõdisid aga rohkem maasaamise, mõisade lubatud võõrandamise kui iseseisvuse eest.

Mõne teise rahva peamisi virgutajaid - idealistlik patriotism, on meil veel leige. Kuid just idealistlikus patriotismis ühtehoidmise tunne leiabki paremat kinnitust. Meenutagem vaid tšehhe, poolakaid, ungar­lasi ja neid motiive, mida püstitades nad asusid võitlustesse. Need paist­sid veel eriti silma selles suures käras, mille lõi see temperamentne vitaalsus, mis meie rahval puudub. Iseloomustav, et läbilõike-eestlane kehitab isegi õlgu nende üle, kes on idealistlikult häälestatud. Temale kui materialistile on see veidi koomiline; temale kui kinnisele natuurile näib tunnete avameelsus ilmaaegsena. See on ju mõistmatu kodanik, kes võitleb oma tõekspidamiste eest ega seo sellega praktilisi eesmärke. Muiatakse „kergemeelsust” riskida tühipalja mõttega. Selline isiku „praktiline” vaist on kandunud loomulikult üle ka riiklikku tegevusse: valijad ja valitud huvituvad palju rohkem võipreemiaist, juurelõikeist, elukalli­dusest, maksudest, kuid on lubamatult ükskõiksed üldriiklikust sotsiaal­sest sisust, mida taoteldi või oleks pidanud taoteldama.

Peaasi aga - poliitikas nähakse „kõrget” kunsti, mida ei tule tava­lisel kodanikul enesel teha. Kogetud „elutarkuse” põhjal tuleb suud hoi­des vaikselt nohiseda, motiiv, mis tagab elus edasisaamist. Elus edasi­saamine tähendab aga ikka ja alati haljale oksale jõudmist - varali­selt, sotsiaalselt või ametialaliselt. Alles teises järjekorras on vajaline isik­lik vabadus ja kodanikutunne, kodanlikud põhiõigused ja üleriigiline üldpoliitiline ning vaimne heaolu ning progress.

Meie ajaloolises saatuses on suurt osa mänginud sünge minevik karmide nõuetega. Mitte ainult pastorid pole kantslist õpetanud kuu­lekust, alandlikku meelt, küürushoiakut kui voorust, vaid ka võõrad, maa tegelikud haldajad seadsid neid tingimusiks elus edasisaamisel - paraku küll väga piiratud aladel ja väga piiratud ulatuses. Selline „elutarkus” istutati rahva verre võõraste poolt, kästes hoida end taltsana, summutada endas südametunnistuse, tõe ja õiguse hääl, nii et pikkade aegade kestes pidi seetõttu nürinema ka tõe ja õiguse tunnetamine. Suure pahena avameelsus pidi taanduma suletud endaellu, külvates sappi ja umbusku, sest kurvad kogemused näitasid, et siiralt õigust nõu­des pole eales võitu loota, vaid kaotada seninegi pisku. Kõige taga­järjel lülitati välja idealism, nüristati õiglustunne, elu enda lõppsihti hakati aga nägema majanduslikus jõukuses. Vabamate olude saabudes loomulikult ei võinud sajandite vältel külge poogitud omadused järsult hävida - olevikuski näeme ja tajume neid. Hea on, kui seda nähakse ja sellest järeldusi tehakse; kui aga see näib endastmõistetav, siis peame küll kurvalt nentima kriitilise analüüsimeele puudumist.

Nagu teada, soomlases leidub loomupäraselt ühist eestlasega. Mõistusepärasuse voorusele seltsib nii siin kui sealpool lahte tasakaalu­kus ühes kirjutamatu reegliga: otsus või tegevus ei tohi saabuda ega toi­muda uisapäi. Rahulik, mõtlik ellusuhtumine, olgu ta poliitiline või apo­liitiline, näitab mõlemal tüsedat materjali, et luua põhjamaiseid, kindlail jalul seisvaid ühiskondi.

Aga soomlases pole seda omapäraselt mõistetavat „praktilist” mõt­lemist, vähemalt mitte sellises rakenduses nagu meil. Temas pole ka umbusku ja eneseavalduse kartust, põlise peremeheksolemise tundega vaatab ta tagamõttetult oma isamaale. Peame nentima, et tal puuduvad eestlusele ajalooga antud külgepooked. Teravalt tõde tunnetades, erksa õiglustundega oskab ta välja astuda mitte ainult oma vara eest, vaid ka õhu eest, mis vabana on hingamisele tarvilik. Soomlane ei ole käske armastanud ega nendele naljalt allunud. See oli tõeliselt vaba rahva tuli, mis põles idealismikoldes keset sünget venestamise lainet, mis haaras nii Soomet kui Eestit. Autonoomsust nautiv soome rahvas reageeris sel­lele võimsalt ja üksmeelselt ja vihkab veel tänapäevalgi venelast. Eest­lane kannatas seda palju taltsamalt, sest surve polnud talle võõras ja temas polnud veel seda soomlase veenet ja püstihoidu, seda hoogsa vastupanu algallikat.

Nende otseste ja kaudsete etteheidete põhjal pole ometi alust ala­vääristada eestlast. Just vastupidi - areng on meil olnud kiire, riikiloov materjal, tasakaalukas ja kaine, on meil väga hea ja püsiv, ainult on taoti veidi toores ja laadilt kujunemata. Kuid aja käiguga voolitakse kord kõik konarlused. Mitmepõlvse haritlaskonna peenendunud maailmatunnetus ja eelkõige soodustavalt arendav sisepoliitiline olustik peaksid meid viima idealistlikule patriotismile, seesmisele vabadusele ja anarhilise individualismi kaotamisele. Nende eelduste olemasolul võiksime alles kõnelda eestlaste poliitilisest solidarismist, ühistundest, selle sõna siira­mas tähenduses.

Koguteosest „ÜS Liivika 1909-1939″, 1939

1

2012-03-03

MärksõnaEesti ajalugu

MärksõnaHõim