Teemad

Erinevus geomeetrilise vaimu ja peenuse vaimu vahel

Prindi

Blaise Pascal

1

On olemas kaht liiki vaime, üks on geomeet­riline ja teist võiks nimetada peenuse vaimuks. Esimesele on omased aeglased, ranged ja paindumatud arusaamad; viimasele aga on omane mõtte nõtkus, mida ta üheaegselt rakendab talle meeldiva olendi mitmesuguseil meelepäraseil osadel. Ta läheb silmade kaudu südameni ja väliste liigutuste kaudu tunneb ta ära, mis sün­nib sees. Kui need mõlemad vaimud on inime­ses koos, kui suurt rõõmu valmistab siis armas­tus! Sest siis on tal ühtlasi vaimu jõud ja paind­likkus, mis on väga tarvilik kahe isiku avaldu­miseks.

Ühes on printsiibid käegakatsutavad, kuid kaugel üldisest kasutamisest, nii et meil har­jumuse puudusel on raske pöörata pead sinna külge; kuid nii pisut kui teda pöörata, näeme neid printsiipe kohe täies ulatuses; ja vaim peaks olema täiesti võlts, et halvasti arutleda printsiipide najal, mis on nii ilmsed, et on pea­aegu võimatu neid kaotada silmist.

Peenuse vaimus aga seisavad printsiibid üldi­ses käibes ja igaühe silme ees; pole tarviski pöö­rata pead ega end sundida, on tarvis vaid head nägemist, kuid see peab olema hea, sest printsii­bid on siin nii paindlikud ja neid on nii suurel hulgal, et on peaaegu võimatu, et mõni näge­mata mööda ei libiseks; ühe printsiibi vahele­jätmine viib aga eksitusse; nii peab siis olema õige selge nägemine, et näha kõiki printsiipe, ja edasi õige vaim, et teadaolevate printsiipide põh­jal mitte valesti arutleda.

Kõik geomeetrikud oleksid tähendab peened, kui neil oleks hea nägemine, sest nad ei arutle mitte valesti printsiipide põhjal, mida nad tun­nevad; ja peened vaimud oleksid geomeetrili­sed, kui nad võiksid koolutada oma nägemist geomeetria printsiipide poole, millega nad pole harjunud.

Nii et kui mõned peened vaimud pole geomeetrikud, siis johtub see sellest, et nad ei saa üldse pöörduda geomeetria printsiipide poole; ja kui geomeetrikud pole peened, siis on põh­jus selles, et nad ei näe, mis on nende ees, ja et olles harjunud geomeetria selgete ja jämedavõitu printsiipidega ja õppinud arutlema ainult seejärel, kui nad on ilmsesti näinud ja korralda­nud oma printsiipe, nad eksivad ära peenustesse, kus printsiibid ei lase end niiviisi käsitleda. Nad on vaevalt nähtavad, nad on pigem tunta­vad kui nähtavad; on ääretu vaev neid tunda anda neile, kes ei tunne neid iseendast; nad on seevõrd delikaatsed asjad ja nii arvukad, et on tarvis õige õrnatundelist ja õige erksat meelt, et neid tunda ja et otsustada nende üle õigesti ja eksimatult selle tunde järgi, ilma et enamasti saaks neid tõestada korrakohaselt nagu geomeetrias, sest et nende printsiibid pole meil teada samal viisil ja et sel ettevõttel poleks lõppu. Asja tuleb näha ühel hoobil ja ainsa pilguga, aga mitte samm-sammult arutledes edasi liikudes, vähemasti teatud astmeni. Ja nii juhtub harva, et geomeetrikud oleksid peened ja et peened oleksid geomeetrikud, sest geomeetrikud taha­vad kohelda geomeetriliselt neid peeni asju; ja nad teevad end naeruväärseks, tahtes alata defi­nitsioonidega ja siis jätkata aksioomidega; mis­sugune käitumine pole kõlvuline sedalaadi arut­luses. See ei tähenda, et vaim seda ei teeks; kuid ta teeb seda vaikides, loomulikult ja kunstita, sest selle väljendus käib üle kõigi inimeste võime, ja ainult vähesed tunnevad seda.

Peened vaimud seevastu, olles niiviisi harju­nud otsustama ainsa pilguga, on nii üllatatud, kui neile esitatakse lauseid, millest nad ei mõista midagi ja millesse sisenemiseks tuleb käia läbi niivõrd viljatute definitsioonide ja printsiipide, mida nad pole harjunud nägema nii üksikasja­liselt, et nad kohkuvad tagasi ja tüdinevad sel­lest.

Kuid võltsid vaimud pole kunagi ei peened ega geomeetrilised.

Geomeetrikuil, kes on ainult geomeetrikud, on niisiis õige vaim, kuid tingimusel, et neile seletataks kõik ilusasti definitsioonide ja printsiipide abil; muidu nad on võltsid ja talumatud, sest nad on õiged ainult hästi selgitatud print­siipide najal.

Ja peentel, kes on ainult peened, ei saa olla kannatust, et laskuda spekulatiivsete ja kujutuslike seikade algprintsiipideni, mida nad pole kunagi maailmas näinud ja mis on täiesti väljaspool käivet.

3

Need, kes on harjunud otsustama tunde abil, ei mõista midagi arutlustest, sest nad tahavad kohe ühe pilguga asjadest läbi tungida ega ole harjunud otsima printsiipe. Teised aga seevastu, kes on harjunud arutlema printsiipide abil, ei taipa midagi tunde asjadest, otsides seal printsiipe ja suutmata näha ühe pilguga.

4

Geomeetria, peenus. Tõeline kõnekunst teeb naeruks kõnekunsti, tõeline kõlbelisus teeb naeruks kõlbelisuse; see tähendab, et otsus­tuse kõlbelisus, millel pole reegleid, teeb nae­ruks vaimu kõlbelisuse.

Sest otsustusele kuulub tunne, nagu teadused kuuluvad vaimule. Peenus on otsustuse jagu, geomeetria aga vaimu osa.

Naerda filosoofia üle tähendab tõelist filosofeerimist.

5

Nagu rikutakse vaimu, nii rikutakse ka tun­net.

Vaimu ja tunnet kujundatakse vestluste kaudu. Rikutakse vaimu ja tunnet samuti vestluste kaudu. Hea või halb selts niisiis kas kujundab või rikub teda. Kõige olulisem on seega siis osata õigesti valida, et teda endal kujundada ja mitte rikkuda; seda valikut ei saa aga teha, kui see pole juba kujundatud ja rikkumata hoitud. Nii moodustab see ringi, ja õnnelikud on need, kes sealt välja pääsevad.

6

Mida rikkam ollakse vaimult, seda rohkem leitakse inimestes originaalsust. Tavalised inimesed ei leia erivust inimeste vahel.

Koguteosest “Valik prantsuse esseid”, 1938

1

2012-02-29