Matemaatiline huumor

Prindi

Ants Oras

1

Ei ole olemas ainsatki inglast, kes ei tunneks „Alice’i imedemaal” või „Läbi peegli”. Veelgi rohkem kui meil „Tuhat üks ööd” või Anderseni muinasjutud või Lutsu Tootsi-raamatud on kõigil inglise keele kõnelejail meelde sööbund need kummalised lood, kus Alice järsku kukub kodujäneseauku ja satub maale, milles ei näi enam maksvat ükski loogika ja kus kõik on aina „curiouser and curiouser” - „veidram ja veidram”; maale, kus väike tüdruk äkki märkab, et tema ümber kõik on hullud, ja kus iga normaalse mõistuse vilgatus äratab temas imestust. Või see teine lugu, milles ta toas peeglit vaadeldes hakkab mõlgutlema imeliku maa­ilma üle, kus kõik näib olevat nii tuttav, kuid on nii subtiilselt muutund, et see, mis peaks olema vasakul, on paremal ning vastupidi; lugu, mil­les ta fantaseerib selle üle, mis võiks peituda peeglist paistva näiliselt nii tuntud ukse taga, ning ootamatult leiabki end minevat läbi peegli isesugusesse imederiiki. Lihtne fakt, et Inglismaal, Ameerikas, Austraa­lias ja Lõuna-Aafrikas igaüks neid raamatuid juba maast madalast tun­neb, tsiteerib ja kasutab võrdlusteks igasuguste tegelikus elus esinevate situatsioonidega, sisendab mõtte, et nad väljendavad mingit põhilist anglo-saksi iseloomusuget, et nad puudutavad inglases mingit varjat, alati vibreerimisvalmist hingekeelt. Selles mõttes nad võiksid psühholoo­gidele anda huvitavat uurimismaterjali.

Muinasjutte, fantastikat, irreaalsuse võlu armastavad vist küll kõik rahvad. Kuid rohkem kui mujal on inglases arenend huvi paeluva nonsensi vastu. Olen juba varemalt kirjutand vastuolust ühelt poolt britlase ärilise asjalikkuse ja kõlbelise tõsisuse ja teiselt poolt ta vaba ilutsemistungi vahel. Pedantsus on Inglismaal üks halvustatavaimaid iseloomujooni. Nii suuri tublidust kui nõutaksegi tegelikus töös, ei sallita seda meeleldi, kui vabal ajal keegi „talks shop”, s. o. rikub puhkusemeeleolu kutselise jutuga. Töö on töö ja puhkus on puhkus, ning puhkeajal vabastatakse end võimalust mööda täielikult kõigest argipäevamõtete koormast. Vaim eelistab siis mängida, harrastab ,,sporti”, reageerib desinteresseerit, kuid ergutavas tegevuses maha endale kuhjuva tolmu. Seda ta võib teha ajaviitelektüüri kaudu, mida inglise keeles on rohkem ja paremat kui üheski teises keeles, või ka aktiivselt, m. s. koomiliste värsside luuleta­misega. Eriti populaarne on Inglismaal nn. „limerick’ide” improviseeri­mine, mis seisneb selles, et võetakse harilikult mingi pärisnimi, millele on raske leida riimi, ning kombineeritakse sellele kindlas traditsioonilises stroofivormis absurdid riimid külge. „Limericke” on õige suurel määral avaldet ka raamatu kujul. Mäletan, et üks esimesi limericke, mida Inglis­maal lugesin, võttis riimsõnaks „Estonia” ning algas umbes järgmiselt:

There was a young girl in Estonia;

Her face, it grew stonier and stonier.

Järgnevas esitan näite „limerick’ide” suurimalt meistrilt, inglaste lemmikult Edward Learilt:

There was a young person of Smyrna Whose Grandmother threatened to burn her; But she seized on the cat, And said, “Granny, burn that! You incongruous Old Woman of Smyrna.”

Sellastes mängudes mõni päältnäha päris huumorimeeleta isik võib oman­dada akrobaatliku osavuse. Neid nauditakse just nende näilise otstarbetuse, nende ilmse „sportlikkuse” tõttu. Kes võib väita, et malemängul oleks rohkem mõtet? Nii male kui koomilised riimid on oskuseproovid, millele võidakse anduda suure kirglikkusega.

Inglise nädalakirjade lugejad on kahtlemata märgand, kui elavalt võetakse osa neis väljakuulutet iganädalastest kirjanduslikest võistlus­test, mis on tavaliselt humoristlikud, kuid nõuavad suurt kultuuri ja silma­paistvaid literaarseid võimeid. Üks tavalisimaid ülesandetüüpe on see, kus parodeeritakse kuulsate autorite stiili, käsitledes mõnd koomilist teemi. Näiteks nõutakse, et dr. Samuel Johnsoni keerulises 18. sajandi proosas avaldataks muljeid Londoni pimendamise või toiduainete ratsioneerimise kohta. Auhinnat saadetised on läbistikku üsna kõrge kirjandusliku tase­mega. Ka see on seltskonnamäng, kuid säärane, kus spordimehe andu­musega peab ühinema kõrgemaid vaimseid omadusi. Mõnikord on tule­museks satiir, kuid veelgi sagedamini see on tulevärk, mis rahuldab puht-esteetilisi mänguvaiste.

Selle mänguvaistu tulemuseks on ka Lewis Carrolli Alice’i-raamatud. Lewis Carroll, tegeliku nimega Charles Lutwidge Dodgson, elas mineva sajandi teisel poolel Oxfordis matemaatika dotsendina. Ta oli kuiv, õpet­likkusesse kalduv, sageli nurisev vanapoiss, kes igapäevases elus osutas otse üllatavat naljameele puudust. Kõik kirjad, mis ta 37 aasta jooksul sai või saatis, kataloogis ta hoolikalt ära, nii et tal elu lõpuks nende nimes­tikku oli kogunend enam kui 98.000 ristviidet. Oma kirjastajalt ta võttis pühaliku lubaduse, et tema raamatute jaoks illustratsioone joonistatakse ainult argipäeviti, mitte pühapäevadel. Ta pidas endal kodus iga küla­lise kohta diagrammi, kuhu oli märgit, kus see lauas oli istund ja mida ta oli söönd, et talle järgmisel korral mitte pakkuda neidsamu roogi. Kuid seesama mees on kirjutand kõige graatsilisemad ja amüsantsemad inglise nonsensi-raamatud, mida võrdse naudinguga loevad lapsed, ministrid ja professorid. Tema alles tõstiski nonsensi tõelise kunsti tasemele. „Alice in Wonderland” ja „Through the Looking-glass” on saavutand niisuguse prestiiži, et nendega püüavad võistelda eksklusiivseima maitsega inglise kirjanikud, nagu Walter de la Mare ja isegi Τ. E. Eliot. Sümpaatse sei­gana väärib märkimist, et kui „Alice’i” käsikiri aastat kümme tagasi ilmus müügile, osteti see 30.000 naela eest ära. See oli pool sajandit pärast raamatu ilmumist. Ainult piibel, ,,Robinson Crusoe”, „Gulliveri teekon­nad” ja Bunyani „Palveränduri teekond” on Inglismaal ja Ameerikas populaarsemad kui Alice.

Nagu paljudes inglastes, nii elas ka mr. Dodgsonis kaks hinge. Oma harilikus olemises akadeemiline pedant, kes soovitas ühte oma matemaa­tiliste ülesannete kogu mitte ainult unetute ööde ajaviiteks, vaid ka vahen­diks, kuidas peletada skeptilisi, blasfeemilisi, ebapühi mõtteid, „mis oma vastiku pääletükkivusega piinavad meelt, mis igatseb olla puhas”, oli ta teiselt poolt haruldaselt šarmantne ja leebelt kergemeelne, täiesti „mulla-rõhutu” oma pikkades kirjavahetustes lastega. Neis ta oskas vabaneda kogu oma kuivusest, kõigest oma raskuse vaimust ning muutus veetlevaks humoristiks. Alice’i-raamatud ongi tekkind improviseerit juttudest, mida Dodgson rääkis, sõites oma kolledži juhataja tütretega jõel Oxfordi ümbruses.

Neisse jutustustesse „Lewis Carroll” on pannud oma olemuse kogu poeetilise külje. Vaevalt võib ükski teos jätta vähem pedantse mulje kui need lood. Autor naerab oma hinge kuivemaid omadusi, näitab nende koomikat, viskub kõige grotesksemasse fantastikasse. Ometigi jääb kõigele omaseks midagi kerget, õhulist ja peent. Kirjaniku fantaa­sia teeb kõige imelisemaid ja ootamatumaid nõkse, kuid nad ei tundu juhuslikena. Kõike juhib mingi nägematu loogika, naerev, delikaatne ja veenev.

„Kõik on siin hullud,” ütleb Alice’ile Cheshire’i kass, kes on nii osav nägematuks muutuma, kuni temast jääb õhku rippuma vaid naeruirevil suu. Kõik on hullud, kuid selles hulluses on meetodit. Cheshire’i kass ise, kes alati irvitab, pole sellepärast veel hullem kui see põline inglise fraas, mis ütleb ,,to grin like a Cheshire cat”. Hull kübarategija ja hull märtsijänes, kellega Alice’il on nii palju pahandust, on samuti ammu­tuntud kujud: iga inglane teab, et on halb olla „as mad as a hatter” või „as mad as a March hare”. Keele metafoorid on järsku omandand une­näolise tõelikkuse. Sääljuures nad käituvad metoodiliselt. Märtsijänes oli märtsis hulluks jäänd ja veidi hiljem oli sama õnnetus juhtund kübarategijale, kui see oli hakand viletsa muusikaga aega surnuks lööma. Aeg vihastas selle üle ja keeldus täitmast ta palveid. Sellest pääle ta oli tema jaoks alati kell kuus, s. o. inglise mõistete järgi teejoomise aeg. Seetõttu kübarategija, märtsijänes ja nende sõber unihiir olid sunnit püsivalt istuma teelauas. Kuna neil polnud mahti nõusid pesta - oli ju alati teeaeg -, siis laud oli neil teetasse täis. Niipea kui ühed tassid olid tühjaks joodud, nihkuti lauas edasi ja tühjendeti järgmised. Alice küsib küll, mis siis juh­tub, kui jõutakse sinna, kust alustati, kuid siin teeseltskond leiab ta olevat liiga loogilise ja katkestab jutu.

Näib, et seda tehakse sellepärast, et Alice on eksind unenäo-loogika vastu. Ka unenägudes asjad arenevad sagedasti kummalise järjekindlusega, ainult jääb enamasti viimne samm astumata. Võidakse sattuda julma jälitamise esemeks, tagaajajad võivad ähvardada pusside ja revolvritega, nad võivad isegi tulistada, kuid sellest unenäo nägija ise veel ei sure. Ta võib kukkuda kõrgelt tornilt ja tunda surmahirmu, kuid ta ei kuku puruks. Enne lõpplahendust algab uus imeline elamuste sari, mis lähtub kes-teab missugusest assotsiatsioonist ja võib-olla jälle areneb tükk aega väga kavapäraselt, kuni äkilise võngatusega võtab uue suuna. Nii on lugu ka Alice’i elamustega. Ise ta on neist paelut, kuid tal säilib teatud hulk kriitilist mõistust. Ent niipea kui ta seda hakkab vestlustes liiga loogiliselt arendama, protesteerivad ta jutukaaslased või lihtsalt ignoreerivad ta sõnu. Ilma pikemata tuleb asemele uus kütkestavate absurdide seeria - kõik unenäolise endastmõistetavuse ja hallutsinatoorse elavusega.

Meenutagem Alice’i kõnelust kuulsa valekilpkonnaga, kellest tehakse nn. „mock-turtle soup’i”. See legendaarne loom jutustab väikesele tüdrukule üksikasjaliselt sellest, mida ta omal ajal koolis tegi. Kasvatus oli õige süstemaatne ja meenutas Alice’ile mõnetigi seda, millega tal endal oli koolitundides tegemist, kuid siiski näis selles olevat juhtund mõningaid sisulisi muutusi. Nimed olid peagu samad, kuid tähendus tundus teine. Kõiges oli Shakespeare’i sõnade kohaselt toimund „a sea-change into something rich and strange” - „meremuutus millekski rik­kaks ja kummaliseks.” Sääl, kus tulnuks oodata „reading and writing” (lugemist ja kirjutamist), esineb „reeling and writhing” (tuigerdamine ja väänlemine); aritmeetika neli tehet on „ambition, distraction, uglificafion and derision” (auahnus, segasus, inetukstegemine ja pilkamine), mitte „addition, subtraction, multiplication and division”. Joonistusõpetaja ei õpeta joonistamist, skitseerimist ja Õlimaalingut („drawing, sketching and painting in oils), vaid „drawling, stretching and fainting in coils” (laiska juttu, venitamist ning käkruvajunult minestamist). Ja nii edasi. Kujuneb pilt õige distsipliinitust koolist, umbes säärasest, nagu see koolilastele tavaliselt meeldivat - tõelisest laiskade paradiisist. Ja kui Alice huvitub küsimusest, kui palju päevas antakse tunde, saab ta teada, et nende arv iga päev väheneb ühe võrra: esimesel päeval neid on kümme, teisel üheksa jne. Põhjus on veenev vähemalt lapse ja unenägija loogikale: „They’re called lessons because they lessen from day to day” - „neid nimetetakse tundideks (lessons), sellepärast et nad vähenevad (lessen) päev-päevalt”. Alice’ile see mõte on uus Ta avastab, et siis üheteistkümnes päev peab olema püha. Kui ta aga küsib, mida tehakse kahe­teistkümnendal, tehakse asjaarutusele lõpp ja hakatakse rääkima mängu­dest. Seeria on läbi ning alustetakse midagi uut.

Veelgi fantastilisem kui „Alice in Wonderland” on „Through the Looking-glass”. Siin loogika näib tegevat veelgi üllatavamaid hüppeid. Kaldume juba ütlema, et on tegemist puhta nonsensiga. Tegelikult on see väär. Kogu jutustus on rajat malemängu seadustele ning sündmuste käik moodustab väga loogilise ja hästimängit malepartii. Kuid see selgub alles tagantjärele, kuigi juba lugemise kestel tekib kahtlusi. Igatahes ilmneb õige pea, et pole tegemist puhta juhuslikkusega, ning seik, et tegelasteks suurelt osalt ongi malekujundid, annab vilund mängijale ehk üsna kiiresti võtme kätte.

Nagu neistki näiteist selgub, harrastab Lewis Carroll õige delikaatset mängu. Ta kasutab mingi mõttesähvatuse naljasportlikke võimalusi, pil­lutades palli, ilma et see kunagi kukuks täiesti maha. See lendab ja kargleb väga elastselt, ilma et kordagi puudutaks maad. Tekib sätendava nonsensi mulje, kuid mitte päriselt, sest ühtelugu tajud esitusel näiteks kergelt paroodilist või satiirilist maiku, kuigi viimast on märgata vaid seevõrd, et asi saab ebamäärase mõttevarju. Mängutehnika on äärmiselt virtuooslik ja laseb vaatlejal keset kõige uskumatumaid juhtumeid siiski hõljuda mõtte ja mõttetuse vahel. Lähemal uurimisel selgub peagu alati, et varjat tähendus on olemas, kuid seda ei tooniteta sel määral, et lugeja hakkaks end eriti vaevama selle otsimisega. Ta tunneb end meeldivalt intrigeerituna, rõõmustab, kui ta midagi konkreetset avastab - näiteks seda, et mõni lõbusalt narrikas laul osutub mingi populaarse riimit moraaliõpetuse või sentimentaalse ballaadi peeneks paroodiaks ning laseb end häälmeelel edasi hõljutada autori fantaasia hüplevatel lainetel. Paiguti ta üllatub pisut, näiteks lugedes segavõidujooksust, kus joostakse ringi ilma ettemäärat suunata, kuid selle nn. võistluse praktiline eesmärk soov kuivaks saada pärast kukkumist Pisarate Tiiki ja vahest ka kaalutlus, et kindlamasuunalistel võidujooksudel pole sagedasti niigi palju mõtet, lepitab teda ehk sellegi pentsikusega. Ta märkab peidet nalja olemasolu, hakkab endisest rohkem usaldama kirjaniku mõistuse subtiilsust, kuid unustab selle küsimuse varsti põnevuse tõttu mida tekitab selle fantasmagooria vaimukas ja tihti dramaatiline esitusviis.

On siiski selge, et kui fantastika taga ei oleks varjul peent, paljudel kordadel otse matemaatilist loogikat, siis see võiks hõlpsasti muutuda kaoseks ning hakata lugejat tüütama. Tunne, et siin saetakse ülesandeid, mida võib lahendada, kuigi autor ei ole nendega pealetükkiv, ajab tähelepanu elevile, tehes suhtumise aktiivsemaks kui hariliku muinasjutu puhul. Lewis Carrolli kunst peitubki suurel määral just taktis, millega ta meid peab ratsionaalse ja irratsionaalse vahemail. Tunneme endid intelli­gentsete olenditena, kellele on jäetud midagi õige terast avastada, kuid säälsamas võime muretult jälle sukelduda puhtasse, karastavasse mõtte-kujutusmängu, sest meile sisendetakse kindel mulje, et pole tegemist ainult ega isegi eeskätt intellektuaalse ülesandega, vaid et kirjanik nii­sama nagu meiegi tunneb rõõmu puht-poeetilisest ilutsemisest. Ta ei ole koolmeisterlik ega liialt irooniline, kuigi ta meid vahel oma õige leebel viisil natuke narrib ja õrritab. Väga tähtsat osa etendab selle mulje saa­misel muidugi raamatu rütmiline, peen, hellitav, kuigi täiesti asjalik stiil, mis vahel mõjub luulena. Tekib õdus unenäoline meeleolu, millest ei tahagi lasta end välja kiskuda liigsete loogiliste pingutustega. Neil nalja­del, paroodiatel, satiiridel puudub terav okas. Näidatakse nii mõndagi absurdist küljest, kuid nii häätahtlikult, peagu paitavalt, et üldmulje on päikseline. Ei ole mingeid valusaid ega järske ega ärritavaid tõukeid. Selle huumori üks iseloomulikemaid omadusi on ta diskreetne elegants.

See on tüüpiliselt inglise joon, eriti kui seda võrrelda ameerika huu­mori laadiga. Lewis Carrolli komism seisneb väga sageli liialduses, asjade viibimises ad absurdum, kuid see liialdus on intellektuaalne. Toonis see ei väljendu. Asju esitatakse ettevaatlikult, tagasihoidlikult, näilise kuivu­sega, ilma i-le punkti pääle panemata. Viimane töö jäetakse lugeja intel­ligentsi hooleks, üleminekud on nobedad ja kerged, puändid tuuakse välja, kuid mitte liiga rasvases trükis. Tants pudelite vahelt läbi on graat­siline. See diskreetsus - mida võimaldab ainult väga suur ja teadlik virtuositeet - on sugulane sellega, mida inglased nimetavad „understatement”. Ainult mitte liiga palju öelda, et efekt ei tuleks jäme ja labane! Mitte žestikuleerida! Mitte tarvitada kriiskavat intonatsiooni! Mitte tekitada muljet,” et oled ise oma teravmeelsusest vaimustet! Mitte ise oma naljade üle naerda! Isegi mitte oodata kuulajalt lagisevat naeru­pahvatusi! Piisab täiesti sellest, kui ta arusaavalt muiatab, ükski efekt ei tohi olla karjuv ega paukuv. Seda rikkamaks, seda paeluvamaks saab üldpilt, seda sagedamini tullakse raamatu juurde tagasi, et täielikult nau­tida seda, millest alguses saadi võib-olla vaid eelmaik.

See ei ole ameeriklaste meetod. Nad ajavad asja otse vastupidiselt. Võtke näiteks Mark Twain. Ta humoreskid mõjuvad tihti, nagu ei usaldaks ta hästi oma lugejate taipu. Värvi on laotud suure bravuuriga, jooni on tõmmat vägevate keerutistega. Kirjanik näib oma oskust ise haruldasel määral nautivat. Arvame ikka uuesti ja uuesti kuulvat tema rõkkavat naeru. Ta žestid on dramaatilised, ta ilme kõike muud kui kuiv ja diskreetne. Tõsi küll, temagi on ehtne virtuoos, ta paneb vältimatult naerma ja ta vitaalsus on imponeeriv. Elamusi ta annab, kuid ta sunnib meile oma isiksuse nii energiliselt pääle, et vahel tõmbume vaistuliselt tagasi. Usun, et see mulje on tekkind paljudel, kes on lugend eriti tema lühemaid groteske, kuid näiteks ka „Jänkit kuningas Arturi hoovkonnas”. Meie oma mõtte- ja fantaasiategevust ei erguteta küllaldaselt, vaid antakse meile kõik valmilt kätte. Need groteskid on veidi liiga rõhutetult grotesksed. Me ei aima enam mingeid muid mõttemänge nende taga. Autor näitab meile oma trikke liiga selgelt ja emfaatiliselt. See käib muide kaugeltki mitte ainult Mark Twaini, vaid ameerika humoristide enamiku kohta, kuigi eriti viimastel aastakümnetel on märgata ka teistsugust hoiakut võib-olla seoses Ameerika vaimuelu üldise peenenemisega ja sotsiaalse tooni muutumisega. Cockney’l Dickensil esineb ju osalt samasuguseid jooni, kuna džentlmen Thackeray vastab tüübile, mis inglise kirjanduses on üldisem. Eelöeldust ehk saab aimu, miks ameeriklased harilikult ei leia inglise „Punch’ist” nalju kätte ja miks ameerika nali tundub inglasele alatasa pentsikuna ning isegi mõnikord vulgaarsena.

Huvitaval kombel on Lewis Carrollile tekkind paralleelnähe Saksa­maal, kus arusaamine koomikast ja huumorist muidu üldiselt sarnaneb väga Ameerika omale, selle vahega, et see Saksas on läbistikku vähem häätujuline, renomeerivam ja masinlikum. Kuid Christian Morgensternil puuduvad peagu täielikult need saksa ebavoorused. Morgensterni „Võllalauludes” („Galgenlieder”) ei ole küll seevõrd märgata matemaatikut nagu Lewis Carrolli proosas ja luules, kuid selle eest neis tundub filosoofi ja filoloogi, kes valitseb oma teaduse tehnilisi vahendeid, kuid suhtub neisse ühtlasi muigava irooniaga. Temagi värssides keele kõnekäänud ja igapäevaseimad metafoorid võta­vad järsku konkreetse kuju, kuid hajuvad siis tihti uttu, millele autor annab irooniliselt metafüüsilise värvingu. Temagi juures mõttesähvatusi, mis vahel on üsna sügavad, venitatakse teadlikult absurdini. Sõnademänge on tal rohkesti nagu Lewis Carrollilgi, kuid neid ei jäeta rahule, vaid neile rajatakse terve fantastiline pilt, mis ei aja ainult naerma, vaid tihti ka mõlgutlema - pärast seda, kui naer on vaibund. Parodistina Morgenstern on sama osav kui Carroll. Mõlemad autorid mähivad oma luuletuste tõe­list sisu meeleldi ebamääraselt virvendava mõttemängluse ja piltide õhustikku, jättes lugeja hõljuma nonsensi ja mõtteilmutuse piirialale. Vormivahendite käsitlemise suveräänsuselt Morgenstern meenutab oma inglise eelkäijat, ja leidlikkuselt samuti. Kuid satiirikuna sakslane on agressiiv­sem. Talle teeb erilist lõbu naeruvääristada teatavaid saksa elus esine­vaid tüüpe, näiteks pretensioonikaid kirjandustaidureid ja „sügavamõtte­lisi mõtteteadlasi”. Pedantsus, edevus ja poos saavad ta haldjatemaailmas raskelt nuhelda.

Kuivõrd Morgenstern tundis Carrolli, selle kohta allakirjutanul puu­duvad andmed. Kuid üldises lähenemisviisis ning isegi terves reas detai­lides on sarnast nii palju, et on raske selles näha vaid juhuslikku ühtesattumust, eriti kui arvestada Carrolli ääretut populaarsust. Tekib prob­leem, kas käesoleva sajandi võib-olla suurim saksa humorist ei ole inglise huumori edasiarendaja. Meetodi oma hulluse jaoks ta võiks hõlpsasti olla saand maalt, kus „fine frenzy”, „ilus hullus” on leidnud nii palju klassilisi, kaasakiskuvaid esindajaid ja kus vist esmakordselt konstateeriti, et „madness” ja „method” võivad käia käsikäes.

Akadeemiast nr. 3/1940

1

2012-02-24

MärksõnaKirjandus