MärksõnaEuroopa ajalugu

Portugali eksistentsialismist Vergílio Ferreira põhjal

Prindi

Tõlkinud Riina Roasto

1

Ei leidu vist lugejat, kes poleks kuulnud Jean-Paul Sartre’ist või Albert Camus’st. Neid eksistentsialistlikke ideid arendanud kirjanikke teavad ja on lugenud paljud. On selge, et selle kirjandusvoolu viljelemises on enamus tähelepanu osaks langenud Prantsusmaale. Ent kui seada sammud Pürenee poolsaare poole ja kiigata korraks Portugali? Kui paljudele ütleb midagi nimi Vergílio António Ferreira? Tegu on ühe olulisema portugali eksistentsialistliku kirjanikuga.

Vergílio Ferreira sünnib 1916. aastal Melos, väikeses linnas Portugali keskosas. Kuna tema vanemad emigreeruvad Ameerika Ühendriikidesse, jääb väike Vergílio tädide kasvatada. Kümneaastaselt otsustab ta, et temast peab saama preester, ning asub õppima katoliiklikku seminari. Koolis veedetud aega, areneva poisi mõtisklusi nii iseenda kui ümbritseva maailma üle kirjeldab Ferreira hiljem ühes oma kõige kuulsamas romaanis „Kaotatud hommik” („Manhã submersa”). Kuue aasta pärast kirjanik aga lahkub seminarist ning lõpetab kooli Guarda Lütseumis. Kõrghariduse saab Ferreira Coimbra Ülikoolis, kus õpib klassikalist filoloogiat. Lõpetanud ülikooli, asub ta tööle õpetajana, elades erinevates linnades. Üheks selliseks paigaks saab Évora, mille iidsest õhkkonnast ammutab kirjanik inspiratsiooni oma teiseks kuulsaks eksistentsialistlikuks teoseks „Ilmutus” („Aparição”). Oma elu lõpuaastad veedab kirjanik Lissabonis, kus ta ka 1996. aastal sureb.

Vergílio Ferreira sulest pärineb nii romaane, novelle kui ka luulet. Tema loomingu algusperioodi iseloomustavad pigem neorealistlikud vaated, ent hiljem kirjanik loobub neist ning tema teostes saab valdavaks eksistentsialistlik elutunnetus. Ferreira loomingut läbib hüljatus- ja üksindustunne, mida saadab vaikus, elu mõtte otsingud ja ängistus. Kirjaniku filosoofiat on tugevasti mõjutanud Jean-Paul Sartre’i ideed. Jumal on surnud. Jumalat ei ole. Ei ole olemas inimesest eraldiseisvaid väärtusi, millest juhinduda. Seega on kõik lubatud. Inimene on vaba, valides endale ise tee, mida mööda kõndida. Ja kõige selle eest, mida ta oma vabaduses korda saadab, ta ka vastutab.

Vaba inimene, kes võib selles maailmas käituda alati omaenda tahte järgi, kes ise valib, ise otsustab, ei saa aga, kui palju ka ei sooviks, loobuda oma vabadusest, mis on talle määratud, temaga alati kaasas, tema elu, tema enda olemus. Nii saab vabadusest vangistus - saab vangla. Ja just vanglast leiab end ka peategelane Vergílio Ferreira novellis „Saturnus”, kuhu teda õigustatult või õigustamata on viinud tema enda vabalt vastu võetud otsused. Ja see vabadus, see vangistus, lõppeb tema jaoks, nagu varem või hiljem kõikide jaoks, nõnda hirmutava ja saladusliku surmaga.

1992. aastal tunnustatakse Vergílio Ferreirat Camõesi auhinnaga. 1997. aastast antakse aga välja ka kirjaniku enda nimelist Vergílio Ferreira auhinda.

Saturnus

Vergílio Ferreira

Vangla uks kriuksatas. Valguse värelevad sõrmed kobasid krobelist põrandat, tumedat sammalt seintel ja laes. Vormiriietuses mees astus sisse, sulges selja taga ukse.
„Kas on aeg, sõber?“ küsiti pimedusest.
„On aeg,“ vastati pimedusse.
Vormiriietuses mees lõi taskutele, kraapsas pimeduses tikku.
„Ma tõin küünla,“ lausus ta. „Tahaksin sind näha.“
Ja ta süütas steariinijupi, mis tõi ühtlasest pimedusest nähtavale pikliku ja kahvatu näo, rahulikud silmad, väsinud armastamast ja vihkamast. Mõlemad mehed tunnistasid teineteist, kuni kadus võõristus. Veepiisad tilkusid üksildaselt kõrgelt laest, moodustades mudasel põrandal loigu.
„Sa ei viivita?“ küsis vang.
„Võin veidi viivitada. Kuni tunni.“
„Sa ei saa karistada?“
„Ei. Mulle anti ülesandeks „pinnida“ sinult viimast informatsiooni. Sigaretti?“
Mees põletas selle otsa küünlas. Lõhnas sette, higi ja värske tubakasuitsu järele.
„Mul pole rohkem informatsiooni. Ma juba rääkisin kõik ära. Kas tahad, et kordaksin?“
„Ei. Hoidsin enda teada informatsiooni plahvatuste põhjuse kohta: et esimest vabrikut saboteerida. Seda, mis õhku lendas. Ütlen, et „pinnisin“ sinult välja selle tunnistuse.“
Mõlemad vaikisid. Kaugelt kostus rahvamassi lärmi väljakul.
„Kas see on piinarikas, Raimundo?“
„Misasi?“
„See.“
„Ei.“
„Ma olen alati kartnud surra lämbudes.“
„Sa ei sure lämbudes. Köis surub kinni vere ühes aju arteris, ma arvan. See on silmapilkne surm.“
Mees raputas sigaretilt tuhka, pistis vaba käe sõrmed räpasesse ja pikka habemesse.
„Mul tekib tahtmine naerda,“ ütles ta. „Meie vaenlased pidasid mind juba märtriks. Arvavad, et ma „pidasin vastu“. Kui nad plahvatuste loost kuulevad, siis nad sülitavad mu peale.“
„See vist rõõmustab sind.“
„Rõõmustab.“
Nad suitsetasid ja mõtisklesid vaikuses. Nad kuulsid üksteise hingamist. Veepiisad tõid muldpõrandalt nähtavale metallisära.
„Rõõmustab ja lõbustab. Ma võiksin jätta hea mälestuse. Mälestuse vaenlastele küll, aga hea. Nii poleks mind justkui sündinudki.“
„Nii on parem.“
„Jah. Nii on parem.“
„Sinu poeg sind ilmselt nii palju ei vihka.“
Mees kallutas oma rasket kere ettepoole:
„Mida minu poeg räägib?“
„Ta sülitab, kui sinust räägitakse.“
„Pole hullu,“ lausus mees rahulikult. „Seega ei ole lootust midagi muuta?“ küsis ta siiski.
„Ei ole lootust midagi muuta.“
Veeloigust maha asetatud küünla ümber peegeldus terasplaatide sära. Mõlema mehe näod värelesid altpoolt valgustatuna varjude tumedas müsteeriumis.
„Mõnikord,“ lausus vang, „on mul veel illusioone.“
„Milliseid illusioone?“
„Arvan, et võiksid kõike selgitada.“
„Võimatu.“
„Kas või pärast surma.“
„Võimatu. Ainult sina ja mina teame. Keegi ei usuks mind.“
„Võib-olla usuks.“
„Kes usuks, peaks vaikima nagu mina. Midagi pole parata.“
„Midagi pole parata,“ pomises mees endamisi.
Nad vaikisid taas. Teisele meenus:
„Ma arvan, et peame minema. Loodan, et oled vapper.“
„Vähemalt minu pojale, kuule? Öelda talle, et ma ei reetnud. Et kõik oli vajalik mäng.“
„Võimatu. Sa ohverdasid end, et teeselda reeturit. Sa teadsid, et võid surra reeturina. Sinu olukorras mõtleks ma lihtsalt, et minu tegevus polnud kasutu.“
„Aga oled sa kindel, et mu poeg mind vihkab?“
„Ta sülitab alati üle õla, kui sinust räägitakse.“
„Pole hullu. Aga ma arvan, et mul on õigus kannatada. Ma arvan, et mul on. Selle peale veel üks sigaret!“
Ta põletas selle otsa leegis; ta jätkas:
„Ta mõtleks, et suren tõelise kangelasena.“
„Võib-olla.“
„Kui nad mind meenutavad, siis vihkavad nad mind, kuid ilma põhjuseta, kas pole?“
„Ilma põhjuseta.“
„Oleks tore, kui keegi ühel päeval, kas või tükk aega hiljem, saaks teada, et ma ei reetnud. Keegi tõestaks paljudele inimestele, et ma ei reetnud. Mul võib olla lapselaps selleks ajaks. Või lapselapselaps. Või keegi, kel oleks vajadus meenutada mind ilma häbita.“
„Võimatu.“
„Võimatu. Aga kas sa arvad, et mu poeg...“
„Sa peaksid teda veel nägema. Ta on kindlasti seal. Talle meeldib näidata, et sind vihkab.“
„Hästi. Mina usaldasin. Lapsest saati olen teda usaldanud. Ta on täiuslik.“
Küünlataht kukkus järelejäänud vedelale küünlarasvale ning kustus peatselt. Vormiriietuses mees ajas end vaikides püsti. Ka teine tõusis sõnatult. Kui uks avanes, kattis ta silmad. Ere valgus tegi haiget. Ta kõndis aeglaselt, läbi inimeste erutatud sumina. Higi tulvas üle keha igal astmel poodiumile. Ta tõmbas ülevalt rinna täis seda suurepärast õhku, vaatas ümbritsevat rahvamassi. Äkitselt peatus ta pilk ühel noormehel, sirge ja tõsine kui post. Nad tundsid teineteist ära väljaspool verist maailma. Siis pööras noormees pead, sülitas, muutus taas tõsiseks ja sirgeks. Trumm põristas kõigi pinge saateks. Kapuuts langes ta näole. Veel ühe ainukordse hetke vaatas ta oma poja tõsist nägu:
„Mina usaldasin teda. Usaldasin alati. Alati.“

Kogumikust „Ainult inimesed“ („Apenas Homens“ 1972)
Portugali keelest Riina Roasto

1

2011-11-08

MärksõnaKirjandus