Teemad

Emaelevandi pilk

Prindi

Ivar Tamm

1

Viimaste aegade eel ilmub üha rohkem prohveteid ja ükski neist pole õige. Iidne tarkus

Ühel ilusal sügishommikul, ilusal muidugi päikesepaiste pärast, mitte selle, mida ma tundsin, sai mulle selgeks, et ma ei kirjuta enam kunagi. Siin on praegu mõningane vastuolu, sest ma panen ju kirja mu sisekosmoses juhtunut, ehkki ise ei teagi, kas seal tekkis supernoova või must auk. Ja teen seda tegelikult ikkagi lootuses, et keegi loeb. Kuid vastuolu on vaid näiline, kirjeldan ju seda, minevikku jäävat hetke, mis kirjutamise ajal, praegu, pakub vaid tehnilist huvi.

Arusaamine tuli tõesti äkilise rapsakuna, zenilikult, vahest aitas just see isegi läbi veidi määrdunud aknaklaasi soojendav meie planeedisüsteemi toitev valguskera - ma ei kahtlustagi magnettorme, piisas ka paitavast valgusvoost -, et tõdemus saabus valgustusena. Ju siis ikkagi polnud tegemist musta auguga - mingit erilist kurvastust ma ei mäleta.

Võibolla aitas selgusele jõudmisele kaasa juuksepiiril selgesti tunda olev, kuid õnneks soengust varjatud marrastus, mille saamislugu oli totralt lihtne - olin toolil istudes magama jäänud, just magama, mitte tukkuma või suigatama, ja kukkusin peaga vastu kivipõrandat.

See löök aitas mul paremini mõista maailma ja elu ja muid selliseid asju. Või vähemalt kohaneda. Ajupõrutus pole ju midagi muud, kui reaalsuse meeldetuletus, kuidas ikkagi asjad käivad. Näiteks võib kujutleda olukorda, kuidas keegi, ütleme kääbus, otsib Jumalat. Ja talle öeldaksegi, et Jumal asub viiendas kabiinis. Kui tolmulõhnaline pruun uks lahti vajub, on seal mingi mees, kes vahib ruumi täitvat masinavärki: jõuülekandemehhanismid ja palju pöörlevaid rattaid, vilkuvaid tulesid ja kriiksuvaid kange - see kõik moodustab igiliikuva süsteemi. Aga midagi on valesti, see masin on mõttetu. Ja masinist hakkab äkki oma sõrmi loendama, nõrutab suunurgast ila ja puterdab segaselt:”Rattakesed käivad ringi, ringi ja ringi.” No ma ei tea.

Tõesõna, on inimesi, kes kirjutavad sellistest asjadest, isegi raamatuid.

See väide, et ma ei kirjuta enam kunagi, tähendas seda, et ma ei tegele fiktsiooniga. Ma ei valeta, et on ühiskonnad, mis käituvad mingite reeglite järgi. Või et on tooteid, mis võrrelduna tavaliste kaupadega teevad tarbijaid õnnelikumaks, või koguni vastupidi: röövivad neilt viimsedki inimlikkuse riismed. See kõik on muidugi keeruline, sest elu on õpetanud inimmälu kahtlustama, nii et isegi püüeldes tõtt, kipub luiskamine, ehkki loodetavasti tahtmatu, ikka sisse lipsama. Akna taga aga kuldab oktoobri alguse kohta imeliselt päikeseline ilm aeda ja see sisendab optimismi. Vahest polegi kõik nii halvasti.

Kirjutan seda teksti rohelisest Eestist. Sellest veidrast väikesest maast, mille metsast saab astuda mereranda ja kus sood kohata on palju tõenäolisem, kui linna. Ja rohelisest mõtteilmast, mida üsna moodsa metafoori abil võiks kirjeldada pilvena, mille üks serv ei sarnane suurt teisega ja see võib põhjustada pilvesisest hõõrdumist ning sellega kaasnevat äikest.

Aus oleks siinkohal tunnistada, et kogu oma teadliku elu olen elanud „maailmalõpu“ varjus, olgu selleks siis tuuma- või ökokatastroof. [1] Nagu filifjonka. Eesti keeles ilmus Rachel Carsoni “Hääletu kevad” 1968. aastal. Pilt hääletust kevadest - progressi moolokile läbi mürgikülvamise ohverdatud laululindudest - oli jube keskkonnaprobleemide teadvustaja. Hiljem on selliseid raamatuid ja filme ilmunud palju, rääkimata igapäevasest meediamürast.

(JPEG)

Filifjonka võtab ettevaatusprintsiipi ülitõsiselt...

Praegu on käes 2011. aasta. Läheneb 2012., mil populaarkultuuris levinud vaate kohaselt peaks maailm järjekordselt ära lõppema.

(JPEG)

...ja tal oli õigus

Kogu sellest teavitusveskist ja viimasel ajal ägenevast europrojektijobutamisest hoolimata kummitavad keskkonnaprobleemid pärast poolt sajandit neile mõtlemist sama jõuliselt. Miks tundub, et mitte midagi ei lähe paremaks?

(JPEG)

Aga äkki oleme probleemidele liiga vähe mõelnud? Mõtleme neile veel, saadame enda laulud vaeste ja väetite juurde. Näiteks: hapnikupuudus meres, surnud tsoonid, kus hapniku tase vees on langenud elule vastuvõetamatule tasemele, seda ka Läänemeres. [2] Kliimamuutus, ehk siis praegusel ajal globaalne soojenemine - maapinnalähedase atmosfääri ja ookeanide keskmise temperatuuri tõus. Märkimisväärset soojenemist on täheldatud viimastel aastakümnetel, samuti oodatakse globaalse soojenemise jätkumist tulevikus. Kuni võimalike väga valusate tagajärgedeni kogu biosfäärile.

Kasvuhooneefektiks nimetatavat atmosfääri selektiivsest läbilaskvusest tingitud maapinna ja maalähedase õhukihi temperatuuri tõusu põhjustavad kasvuhoonegaasid, mille hulka atmosfääris inimesed innukalt mõjutavad. Olulised kasvuhoonegaasid on veeaur, süsihappegaas, osoon, metaan. Veeauru hulka atmosfääris mõjutavad maakasutuse muutused ja metsade raiumised, mis muudavad aurumist, atmosfääri saastamisega lisandub kondensatsioonituumasid, mis soodustavad sademete teket. Fossiilsete kütuste põletamine suurendab süsihappegaasi hulka atmosfääris. Kariloomade arvu kasvuga kaasneb suurema koguse metaani atmosfääri sattumine. Osoonikiht on auklik. Inimkond tegutseb globaalselt, mõjutades Maa keskkonda üleilmselt. Ehkki inimestena moodustame vaid pool protsenti planeedi biomassist, oleme võimelised ära tarbima 32% Maa primaarproduktsioonist. Surve reostuse näol pole väiksema mõjuga.

Happesademed on mis tahes sademed (vihma puhul happevihm), mille pH on võrreldes looduslike sademetega madalam. Happevihmad on tõsine keskkonnaprobleem, mis põhjustab probleeme kaladele ja taimestikule ning hävitab arhitektuurimälestisi.

Keskkonnaprobleemide puhul on märgata valdava trendi muutumist ajas. Näiteks 20.sajandi keskpaigas oli põhiprobleemiks tööstussaaste; 1960. aastatel pestitsiidid; 1980-90. aastatel elupaikade hävimine ja elurikkuse vähenemine. Uuel aastatuhandel on selleks kliima. Teatavas mõttes on see ka võtmeks optimistlikuma vaate juurde. Kui mõne probleemi aktuaalsust on suudetud kahandada, siis on seda võimalik seletada edulooga. Näiteks DDT keelustamine, sellest tulenev keskkonnamürgi kadumine viimase kolme aastakümne jooksul, millest omakorda on tulenenud merikotkaste tagasitulek väljasuremise äärelt ja jätkuv arvukuse kasv. Osooniaugud pole enam nii aktuaalsed muuhulgas seetõttu, et freoonide keelustamisest on tulenenud osooni hõrenemise aeglustumine viimasel kümnendil. SO2 emissioonide ja sellest põhjustatud happevihmade oluline vähenemine viimase 20 aastaga on oluliselt kaitsnud boreaalseid taigametsi.

Valik asju, mis on paranenud:

1. Veekaitses on edusamme. Puhastuseadmed ja seadused on paremad.

2. Reostuse ennetamises on seadusandlus palju efektiivsem.

3. Õhukaitse on paranenud.

4. Taastuvenergia areneb.

5. Mahetootmine. Põllumajanduse keskkonnakoormuse ja ka inimeste tervisele ohtlike ainete kasutuse piiramine.

6. Rahvusvahelised keskkonnalepped (Eestit aitavad väga Euroopa Liidu eesrindlikud reeglid).

7. Kodanikualgatuse tõus. Inimesed seisavad oma õiguste eest ja osalevad ka keskkonnakaitses üha enam.

Aga siiski, kõrb kasvab. Kõrbestumine ehk desertifikatsioon ehk aridifikatsioon on protsess, mille käigus viljakad alad muutuvad kõrbeks. Toimub muldade hävinemine. Aastasadade jooksul väljakujunenud eluviiside muutus ja maailma rahvastiku kasv nõuab järjest intensiivsemat maakasutust. Selle tagajärjeks on protsessid, mis viivad taimkatte hävimisele, mullastruktuuri muutusele ja ala muutumisele viljatuks kõrbeks. Sahara kõrb laieneb ümbritsevatele aladele keskmiselt mõni kilomeeter aastas. Umbes kuuendik maailma kõrbetest on tekkinud inimtegevuse tagajärjel. Kõrbestumine algab tavaliselt põõsastike hävitamisest tundlikel serva-aladel, sest seda puitu kasutatakse arengumaades kütteks. Samuti on viinud kõrbestumiseni troopiliste vihmametsade raied Aasia ja Lõuna-Ameerika mäestikes ja ka klimaatiliste vööndite üleminekualadel ning muidugi sobimatud maaharimisviisid ja liigkarjatamine. Ühekülgne väetamine ja maa liigsügavalt harimine vaesestavad mulda ja soodustavad tuuleerosiooni.

Ookeanide hapestumine. Mereökosüsteeme survestatakse liiga mitmest küljest ja liiga intensiivselt. Olukorras, kus neljandik maailma kalavarudest on hävinud, teine neljandik üle-ekspluateeritud ning ülejäänud täiel määral ekspluateeritud, oleks inimese poolt mõistlik suhtuda teravdatud tähelepanuga kalade tugisüsteemide säilitamisse. Maailmamerest püütud loomsele proteiinile kandideerib umbes 40% Maa elanikkonnast.

Mida veel... Näiteks merepinna tõus, võõrliigid, ülepüük, tuumareostus - radioaktiivne sirp ja vasar, õhureostus - kopsude asemel majanduskasv, metsade häving, sh vanade metsade häving ning metsa elurikkuse häving ebasobivate metsamajandusviiside, ennekõike üle- ja lageraie mõjul. Muuseas, kust on pärit puit, mida kasutati selle laua ja tooli valmistamiseks? Tänapäeva üleilmastumise tingimustes pole ime, kui see on kusagilt troopikast, kus puudub igasugune kaitse kohalikule liigirikkusele ja põliselanikele, kes suurkorporatsioonide masinavärgi vahel surnuks jahvatakse.

Põllumajandusreostus, üle- ja vahel ka alakarjatamine, muldade degradeerumine. Muld on keerukas loodusvara, mille tugevale kahjustamisele järgnevad pahatihti pöördumatud tagajärjed. Muldade viljakuse vähenemine on üleilmne probleem, mille võtmeteguriks on iganenud põllumajanduspraktikad ning kergekäeline toidukaubandus. Ka viljaka, elurikka pinnase kaotus infrastruktuuridele.

(JPEG)

Vaade meie planeedile avakosmosest

Kaevandamisega seotud reostus, meil põlevkivi ja fosforiit. Maa hoolimatu tuhnimine on vägagi sümboolne - vajaduste maksimaalne rahuldamine, võimu nautimine teiste arvelt. Aastakümneid keskkonda raskelt reostavate hiigelkarjääride asemel võiks kas või teha maastikku säästvaid väikekarjääre, mis võiksid saada veidi muudetud kaevandamistehnoloogiatega (lõhkamisega rajatud karjääre ei saa piisavalt vettpidavaks) kohalikku keskkonda vääristavateks veekogudeks.

Jäätmed, millesse maakera lämbub. Kõik fossiilkütustega seotu. Tunnistan ausalt, et tänapäevase naftamajanduse mõningad ilmingud on äratanud mus tülgastust. See tunne on vallanud nähes Lääne-Siberi habraste ökosüsteemide tõurastamist, aimates Kaukaasia sõdade ja genotsiididega kaasnenud kannatuste põhjusena naftakompaniide huve, kas või siinsamas Läänemerel õlisse surnud linnudki on seda emotsiooni elustanud. Eituse tunne on nendel hetkedel olnud terav. Kui ma sattusin 18-aastaselt Lääne-Siberisse, lõi raevust tummaks näha, mida kõike oskavad inimesed teha, et muuta keskkond elamiskõlbmatuks. Mõned kuud varem olin Kaukaasias näinud absurdseid sõjalisi konflikte, kus üleskehitatud emotsioonid ajasid inimesi mõttetusse surma ja kannatusse, väidetavalt just sellesama nafta pärast. Põhja habraste ökosüsteemide peale mõeldes oli ülimalt kummastav avastada, et see, mis paistis ühena Handimaa loendamatutest järvekestest on tegelikult torujuhtmest välja voolanud nafta. Purjus traktorist oli ramminud oma masina toruseina ja loomulikult ei hakanud keegi tarnet peatama - nii kaua kui sai valmis ümber katkise koha juhtiv uus lõik, voolas nafta lihtsalt välja. Põlevad gaasitõrvikud, mis põlesid aastaid, sest maagaas põletati enne naftani jõudmist, aga gaasi oli palju. Need hiigeltõrvikud külvasid saastet samblale ja sealt põhjapõtradesse, kelle hõrenenud jalaluud jooksupealt murdusid. Põliselanike lapsed, keda püüti helikopteritega, et neid “harida” - koguda internaatidesse, kus neist koolitati asulates aelevad kasutud paariad, kes jõid kõike, mis põleb...

(JPEG)

Aga rahunenult järgi mõeldes otsisin vastust küsimusele, mis mind õieti naftakaubanduse juures häirib?

Väga lühidalt oleks vastuseks ülemäärasus. See pole isegi otseselt ahnus, mis pimestab ja sünnitab kujuteldamatut hoolimatust. See on midagi muud, midagi masinlikku. Kristlikus kultuuris on kasutatud sõna hybris, mis tähendab selles kontekstis kõrkust, teatavasti üht surmapattu. Kuid antiigis oli sama sõna kasutusel millegi tähistamiseks, mida võiks tõesti pigem nimetada ülemäärasuseks. Hybris oli põhjuseks, kui jumalad vihastasid surelike piirikatsetustele - see ei pidanudki olema vaid kuritegu st midagi sarnast, nagu gulagi-mõttelaadi puhul Jumala puudumisest tuletatud moraalitus. Hybris võis enesega tuua karistuse ka lihtsalt ülemäärasuse eest, isegi ülemäärase vooruslikkusega võis saatuse hammaste vahele sattuda. Selles on tõesti midagi kreeka tragöödiatele omaselt fatalistlikku, kuidas see eelpool loetletud hädade nimekiri üldse inimesi ei mõjuta, ei pane saatuse rajalt kõrvale kalduma.. Ei soovi siinkohal kisada: maailmalõpp! Apokalüptilised meeleolud on juba ajalooliselt lihtsalt midagi põnevust pakkuvat, nagu kõrgusekartusega kaasneva peapöörituse nautimine. Selline veidi räpane mõnu, aga mitte eriti edasiviiv. Huvitav on just see, et mida saaks asjade parandamiseks teha?

Üks levinud vaateid on, et inimesed ei taju probleemide tõsidust piisava selgusega. Kuna nad ei saa probleemidest aru, ei saa nad neid ka lahendada.

Selle pärast kulutatakse suuri summasid ja paljude inimeste loomeenergiat keskkonnaprobleemidest võimalikult mõjusate piltide maalimiseks. Aga tundub, et inimesed ei taha neid pilte. Nad ei taha mõelda, et nende oma tegude tulemusena jääb nende lastele saastatud ja elamiskõlbmatu maa.

Ka pole selles kontekstis võimalik mõista, millised on teod, mille tulemusena jääks tulevastele põlvedele õitsev ja viljakas maa. Kuidas sellise pingega toime tulla?

Esmalt on võimalik keskkonnakriis kunstlikuks probleemiks kuulutada. Pidada keskkonnainfot moonutatuks, kahtlustada varjatud eesmärke. Siia kuuluvad erinevad globaalsemad või väiksema mastaabiga vandenõuteooriad, mis põhjendavad keskkonnakaitset võimuparadigmaga. Näiteks võib keskkonnakriisi tekitatud hirmuatmosfääriga hoida alal lihtsaid polaarseid konflikte ehk siis luua tingimused laiade masside kontrolliks kitsa ja salakavala eliidi poolt. Täpselt sama kehtib palju väiksemas, võiks öelda närusemas mastaabis, kus keskkonnakaitsjaid kahtlustatakse (mõnikord õigustatult) isiklike hüvede tagaajamises.

Haritumad skeptikud võivad väita, et looduskaitse on sõge, sest inimene ei suuda protsesse arvestataval moel ja määral mõjutada. Kliima muutub tsükliliselt ja liikide väljasuremine on looduslikust valikust tulenev loomulik protsess. Keskkonnakaitset nähakse inimeste heaolu piirajana, isegi inimvaenuliku tegevusena.

Riskiühiskonna kontseptsioon jällegi väidab, et süsteem on läinud nii komplitseerituks, et lahendused põhjustavad üha keerukamaks muutuvas situatsioonis palju uusi probleeme. Aga sõna “probleem” kätkeb endas ka lahendust. Ja lisaks võib kasutada ka teistsuguseid, konteksti muutvaid väljendeid - öelda “keskkonnaprobleemi” asemel “keskkonnaväljakutse” või “keskkonnavõimalus”. “The man who holds miracles to be ceased puts it out of his own power to ever witness one,” ütles William Blake.

Eelpool loetletud keskkonnaprobleemid leiavad ju lahendusi. Inimene põhjustab ise oma tegevusega aina uusi hädasid, aga mitmed vanad saavad siiski korda. See on ka püüdlemise mõte, looduskaitse pole mingi lootusetu asi. Nagu öeldud - põhilised keskkonnaprobleemid on aja jooksul muutunud. Näiteks 20.sajandi keskpaigas oli põhiprobleemiks tööstussaaste; 1960. aastatel pestitsiidid; 1980-90. aastatel elupaikade hävimine ja elurikkuse vähenemine. Uuel aastatuhandel on selleks kliima. [3]

Aga tegelikult ma ei tea, kas see on üldse mingi näitaja. Äkki on kogu see valitsev materialistlik- ratsionaliseeriv mõttemuster vale? Näiteks, miks peaksime uskuma, et maailm on oma olemuselt surnud? Pigem on ainus meile ligipääsetav reaalsus just vastupidine, me elame ja see on üks väheseid asju, mida on võimatu loogilisse vastuollu sattumata eitada. Ehkki füüsikalist maailma on lihtsam seletada suletud universumi abil, kinnise süsteemina, võime ju maailma vastupidi kirjeldada ka elava organismina - planeeti Gaiana, aga ka kogu meile tunnetatavat universumi elavana, püsivana vaid pidevalt juurde voolaval eluenergial. Termodünaamika 2. printsiip, entroopia kasv on sellisel juhul vaid erandjuht, kinnises, isoleeritud süsteemis toimuva kirjeldus, sellist süsteemi aga tegelikult üldse ei eksisteerigi. (Entroopia versus negentroopia näiteks siit ). Paradigma nihet võivad ennustada üha keerulisemad maailmaseletused, näiteks oli võimalik planeetide orbiite kirjeldada ka geotsentrilises maailmas, aga see kirjeldus oli ülimalt ja asjatult keeruline - tulenes just põhiprintsiibi valesti mõistmisest, eksitusest. Sageli kirjeldame kassi koera definitsioonist lähtuvalt, vaatame maailma nagu kaugete tähtede valgust, mis kohale jõudes ei ütle meile sedagi, kas selles kohas praegu enam üldse midagi on, või on see vaid ammukustunu kaja. Sotsiaalne inerts ja meie püüd säilida tingivad sellist nähtust paratamatult, minimaalselt paarkümmend aastat kipub meie nägemus maailmast sellel hetkel põhimõtteliselt kättesaadavast teadmisest ikka maha jääma ja mõningates asjades ka põlvkondi.

Vahest peaks soovitama, et ärge koostage kümmet käsku. Kulgege, püüd kulgu mõista on korrigeeriv mudel, mitte sõnasõnaline õpetus. Kulg pole algoritm ega ole ka käskude-keeldude loetelu. Endalt millegi pingeline nõudmine, mõnikord nimetavad inimesed seda isegi “südametunnistuseks”, pole muud kui enesest võõrandumine. Vaid naer tuleb peale, kui mõtelda, mida kõike inimesed endale süüks võta. Mõni, et ta pole geenius, mõni vihkab end, sest pole pühak. Kuulatades sisemist häält, kuulame enamasti ego edevat vadinat. Isegi ninapidi oma õnnetuse hunnikutesse surutuna ei suuda me tabada seaduspärasid, meie “õilsad” püüdlused pole enamasti muud kui vaid halb, kuri jõud, mis nõnda kergesti pöördub mürgiks teiste olendite vastu. Ka enesereflektsioon, diagnoosimine võib muutuda patoloogiaks, hüpohondriaks.

Aga nüüd olen tormanud juba liiga kaugele ette. Minu närviline meelelaad ei suuda omaks võtta maa sügavamat rütmi, mis mulle siiski kõikjalt vastu kõmab. Minu mõtlemine on loodud läbi usu saavutamisse, jõudmisesse ja püstitamisesse. Ja see paneb mind kuulma kiiremat närvilisemat võnkumist, pealiskaudsust polürütmias. Maa on aga sügavamas unes, raske on unustada, et enamuse aastast katab seda maad lumi, või veel hullem: lume ootuses vaenulikuks tõmbunud vihm.

Eestimaa... Kas saaks selle keerulise ja vastuolulise maailma üht nurgakest hoida nagu silmatera?

Ma lasen meelega jutujärje vahepeal hulkuma. Las hulgub pikalt. Kui me jutujärge uuesti näeme, on möödunud mitu kuud. Nüüd on käes juba suvi. Vahepeale jäänud ajast aitab oletusi teha ta riietus: ammu värvi loovutanud, kohmakalt traageldatud paikadega roobad. Mõnes kohas on parandamiseks kasutatud täiesti fantastilisi materjale, riideaukudesse on topitud linnusulgi ja heinu, kõrvuti on kunagisi kärtspunaseid ja mürtssiniseid lappe, ta peas on katkine mesinikumüts, mida omakorda halli ebaühtlase loorina katavad ämblikuvõrgud. Ta kõnnib mööda kuivanud, heledamaks tallatud samblaga kaetud rada, mis lookleb äbarike kaskede vahelt, millel väänlevatele peenikestele, silma järgi siiski vintsketele raagudele klammerduvad tibatillukesed lehenärakad. Õhk on kuum, ripub liikumatult, aeg-ajalt vaid parmudest puuritud. Silmisse voolab higi.

Rada jõuab järveni. Ta viskab mesinikumütsi samblale, kummardub, tõstab peoga vett, kallab pähe, siis laskub põlvili ja surub pea vee alla. See puhastab teda, ta hoiab pead vees, kuni silme ette kerkivas pimeduses hakkavad tantsima tähekesed, õhk mullitab välja, ta tõstab tilkuva näo ja vaatab üle kesise veepeegli oodates kumina katkemist. Paneb mütsi uuesti pähe. Siis laskub aeglaselt selili, mesinikumütsi traatraam kerkib, pakkudes kihulastele ja kärbestele sissepääsu. Ta vahib taevast, aeg-ajalt pilgutab lõksusattunult ringi ronivate putukate pärast kiiresti silmi.

Kuid ta ei jää niimoodi kauaks. Värisedes, vastuhakkavat masinavärki kuuletuma sundides tõuseb ta varsti jälle. Pühib käeseljaga huuli, otsekui puhastades neid tabanud hoobist. Hakkab aeglaselt ja vaevaliselt edasi kõndima. Edasi mööda rada, mis viib järvest mööda, peaaegu riivates seisvat pruunikat vett.

Mees meenutab mingit eksootilist lennuvõimetut lindu, korraks vihratav leevendust toov tuulepuhang mängib kirevate riideribadega, heljutab sulgi, krabistab kuivanud kõrsi. Mehe samm muutub üha kindlamaks. Peagi ootabki teda väike pool-lagunenud majake, millele mees ei heida ühtegi ülearust pilku. Mis otsekui viitab ühele teisele, praegu veel ees ootavale majale. Mis samuti seisab järve kaldal, kuid järve, mida ümbritseb männimets, kõrge ja päikeseküllane ja mille sooja kallast embab puhas laudtee. Sellel järvel on alati palju linde, neile meeldib sealne rahu. Kaugusest kostab naftapumpade ähvardav müdin.

Looduse ja inimese suhte määratlemisel on oluline määratleja maailmapilt.

Võib välja tuua kahte laadi keskkonnakriisi selgitusi: ajaloolised ja mitteajaloolised.

Näiteks on ökoloogiliste mõtlejate seas levinud raamatureligioonide süüdistamine liigses antropotsentrismis. Läänelikku loodust kurnavat elustiili peetakse kristluse pärandiks. Viidates I Moosese raamatule väidetakse, et just sealt pärineb loodusele vastandumise ja selle üle valitsemise püüd. Samaväärselt saab muidugi väita, et piiblis on nähtud inimest pigem looduse hooldajana, aednikuna, kes vastutab Jumala ees [4].

Samalaadne on keskkonnaprobleemide seletus sotsiaalsete põhjendustega kapitalistliku majandussüsteemi ideede ekslikkusest. Praegune (või äkki juba siiski kadunud?) globaalne kapitalism põhineb kujutlusel, et raha on universaal, mis otsekui annaks aluse sellisele majandussüsteemile, mis saaks toimida väljaspool maailma, füüsikaseadusi ja reaalset evolutsiooni teel tekkinud elukeskkonda eirates. Massimeedia abil läbi viidav globaalne manipulatsioon aitab kõiki konkureerivaid maailmakirjeldusi välja suretada.

Teistlaadi seletused on mitteajaloolised, mis põhjendavad keskkonnaprobleeme inimese olemusega. See võib olla mingi pärispatu sarnane, inimese riknenud loomust nentiv vaade. Sarnaselt kultuuriväline vaade on ka evolutsioonilisse psühholoogiasse uskujatel.

(JPEG)

Sellist pilti näeb looduses harva - loomad on jobud

Evolutsiooniline psühholoogia käsitleb inimühiskonda darvinistlikult. Kui esmaselt pole selles halba, kui vaadeldes erinevate liikide käitumist leitakse teatavaid ühisjooni inimühiskondade toimimisega, siis selle vaate juures on kõige häirivam teatav rutakas absolutiseerimine. Väga kergesti väidetakse, et asjalood on niimoodi, „sest see on looduse poolt nõnda seatud“. Kuid kuidas on asjalood seatud? Lähemalt vaadates on seatud kord jälk. Kollektiivsed liigid, nt ühiselulised putukad moodustavad „ühiskondi“, mille totalitaarsus oleks inimolenditele talumatu. Uhked ja vabad metsiku looduse esindajad elavad lühikese, vägivaldse ja rumala elu [5] , mille igapäevane julmus on vastupidiselt levinud romantilistele kujutlustele hullem, kui isegi äärmuslikult vägivaldsetes inimühiskondades. Ja seda mitte rääkides kiskjate ja saakloomade suhtest, vaid sellest, kuidas käitutakse omaenda liigikaaslaste ja lähisugulastega. Lindude puhul on täiesti tavaline oma õdede-vendade tapmine. Imetajad hävitavad sageli liigikaaslaste poegi, et muuta vabanenud emasloomad tiineks omaenda geenidega jne. Seega on evolutsiooniline psühholoogia omal kohal kui teatav tõdemus meie loomaliku alge kohta, aga täiesti vastuvõetamatu on kasutada neid teadmisi mingit laadi tugevama õiguse propageerimiseks. Meie evolutsioonilise pärandi uurimine on oluline just seetõttu, et saada teadlikuks kultuuri haprusest; et näha, milline pime kurjus meid varitseb. Võib vaid loota, et inimesed, kes nii varmalt sotsiaaldarvinistlikke vaateid propageerivad, on lihtsalt rumalad.

Darvinismi võib käsitleda kui omalaadset universaalset valemit. Ennekõike anglo-ameerika maailmast tuleneb darvinismi vastasseis kreatsionismiga. See vastasseis mõjutab meid samal moel kui üldse Ameerika Ühendriikide mõju. Vaidlus, mis Euroopas on lõppenud enam kui sada aastat tagasi, on Ameerikas värske. Sealne ühiskonnamudel, kultuuriline kirevus, erinevatel arenguastmetel olevate inimeste kooseksisteerimine on loonud olukorra, kus suure osa inimeste maailmapilt on meie mõistes keskaegne. See muudab arutlused darvinismi üle poliitilisteks, mis omakorda ei tule tõe väljaselgitamise protsessis kasuks. Just ameerikalikus tähenduses konkureerib darvinistlik mudel kreatsionistlikuga. Kui meie jaoks jääb arusaamatuks püüd tõlgendada Piiblit fundamentalistlikult - näiteks väita tõsimeeli, et maailm loodi kuue päevaga või et plesiosaurused on tegelikult Piiblist tuntud begemotid, siis Ameerika akadeemilistele mõtlejatele kummastub pärast Bushi administratsiooni ja 11. septembri järgseid sündmusi ühiskonnakord, kus sellistes asjades kahtlemist võidakse karistada. See on asjaolu, mida me ei tohiks unustada. Ja teisipidi - vaadates Eesti ühiskonnas levinud selgeltnägijate tuleproove või ufo-uskujate stiilis sõgedust, ei maksaks ka meil napakate ideede mõjujõudu alahinnata. Selline vastasseis fundamentalistlike kreatsionistidega tiivustab ka Dawkinsi sarnaseid äärmusdarviniste.

Darvinismi juures on otsustavaks tunnusjooneks mehhaanilisus. Hämmastavalt keeruline maailm on tekkinud hämmastavalt lihtsast algolekust, kasutades väga lihtsat valemit väga palju kordi. [6] Sisuliselt ütleb see õpetus, et maailm võis tekkida ei millestki ja mingit loojat polnud ka tarvis. [7]Vaja on tunnistada dünaamikat - näiteks liigid pole midagi olemuslikku ja kristalliseerunut - ja muutuste salvestamist, mis võimaldab kasulike muudatuste akumuleerumist. Darvinism on immanentne vaade - peale väga reduktsionistlike mõtlejate nenditakse keerukamate tasandite väljakasvamist lihtsamatest ka sellisel moel, et keerukamaid ei saa otseselt enam lihtsatele taandada. Näiteks, et looduslikku valikut ei saa taandada keemiale.

Keskkonnakaitse seisukohalt tuleneb neist erinevatest alusvaadetest kahte sorti toimetulekumehhanisme. Ühed on instrumentalistlikud, sarnanedes püüdele katkiläinud masinat uurida, et seda siis õigesti parandada - siis ennekõike ajaloolisuse pooldajatel. Teised on pessimistlikud ja võivad pigem pakkuda lahendusena leppimist - inimloomust probleemi iduks pidajatel.

Elu mõttetusest

Äärmuslikumalt eksistentsialistlikult vaadates võib nentida, et inimeseks olemine on enamalt jaolt olemine unustuses. Sellise olemise absurdsus, püüdluste tühisus oleks pisarateni naerma ajav, kui selle all ei varitseks õõv, mis poob kõri terasest linguna. Naerda pole siin midagi. Jah, just teie, ärge naerge seal!

Üks noor mees otsib Jumalat. Ta arvab, et Jumal ootab teda kusagil, tahab teda sülle võtta ja lohutada, anda seletus. See mees käib ringi turuplatsidel ja linnaväljakutel, ronib inimtühjadesse, ohtlikesse mägedesse ja soode lõputusse vaikusesse, mida katkestab vaid nimetu öölinnu karje. Lõpuks öeldakse talle, et Jumal asub kabiinis number 7 . Kui tolmulõhnaline pruun uks lahti vajub, näeb ta kõigepealt suuri pöörlevaid hammasrattaid, hiiglaslikku igiliikuvat masinavärki. Aga lähemalt asja uurides tajub ta, et midagi on valesti - see suur masin on mõttetu, on tehniline värd. Ja masina ees seisab masinist, idioodi naeratus näol, ila tilgub suunurgast, loendab enda sõrmi ja pobiseb õnnelikult:“rattakesed käivad ringi ja ringi, ikka ringi ja ringi...“

Põrganud vastikustundega tagasi, üritab noor mees nähtut unustada. Teda on haaranud hirmus aimdus, et tema mõistus on miski, mis sünnitab sellises maailmas vaid kannatusi. Kuidas aga mõistusest vabaneda? Võibolla astuda mängust välja? Lõpetada kõik see? Me oleme maailmas, mis on kui üks hiigelkops, ruah puhiseb maast välja ja elu paljuneb loendamatutesse vormidesse; maa hingab sisse ja elutud kehad kuhjuvad, agoonia või hämmastus kalgenduvates pilkudes, saades ehitusmaterjaliks uuele elupuhangule. Armastus - lehmakari viib vorstitsehhi ukse taga läbi iludusvõistlusi. Tarkus - kolmele käigule piiratud mõistus üritab selgitada kümnetesse tuhandetesse minevaid kombinatsioone, tähtsalt põski pungitades tükeldada reaalsust allaneelatavateks palukesteks, mingis napakas usus, et pärast õnnestub suur tervik taas kokku panna. Ise aga iga veidigi suurema suutäie kätte lämbudes. Surm, sina saad mind aidata. Sinu jahe embus ravib selle palaviku, sinu mustjas vari leevendab olemise põletust. Sinus on vastused.

Milline lapsik kujutlus! Surm ei vabasta millestki, hirm ja valu, mida keha ja vaimu hõõrdumine põhjustasid, kasvab lõpmatuks. Enesetapp toob välja surma salakavaluse, sa jätad end ilma sellestki vähesest kindlustundest, mida materiaalne keha oli sulle pakkunud ja kihutad otse igavesse valukaruselli. Õhku ahmides rabeleb vapustatud elutomp pinnale, kõik on veel hullem, kui olin arvanud. Elu keerukus ja mitmekesisus on ootamatult kallis. Selle detailirikkus veenab reaalsuses, midagi nii keerulist välja mõtelda ei suudaks, hoopis see on päriselt olemas, mitte surmale lähenedes nähtu.

Tagasi ellu viskununa on sul mitu võimalust, kuidas end hoida. Põhiline on liigne mõtlemine kontrolli alla saada. Võimalust mööda kitsaks ja ohutuks lõigata, pahad mõtted eemale ajada. Esimene võimalus on leiutada eesmärke, mille abil end ilmas määratleda ja kinni hoida. Lisaks sotsiaalsetele saavutustele kõlbavad hästi ka erinevad hobid ja meelemürgid, mis kõik klammerdavad tähelepanu. Teine viis on leida sobivaid segajaid, mis tekitavad püsiva võimetuse eksistentsi üle mõtiskleda - selleks sobivad suurepäraselt nii meelelahutustööstus kui ka perekond. Ja eriti tore on sublimatsioon - loomingulisus, võimalus vaadata tõsistele ja hirmutavatele asjadele mänguliselt. Sellega ma siin tegelengi, sest see on süütuim inimkonna toimeka idiotismi vormidest.

Surmahirm on üks huvitav asi. See eluvõitluse loogikavabadus. Üksteist õgivad ämblikud purgis, kus viimase osaks jääb näljasurm, laevatrümmi suletud uppujad, kes tallavad üksteist jalge alla, et mõne sõõmu jagu teisest kauem elada. Kus on need sõdades ja laagrites ellujäänud nüüd?

Charles Darwin ütleb “On Natural Selection” esimeses peatükis Struggle for Existence: /.../ It is the doctrine of Malthus applied with manifold force to the whole animal and vegetable kingdoms; for in this case there can be no artifical increase of food, and no prudential restraint from marriage. Although some species may be now increasing, more or less rapidly, in numbers, all cannot do so, for the world would not hold them./.../

Malthus ütleb: /.../I think I may fairly make two postulata. First, That food is necessary to the existence of man. Secondly, That the passion between the sexes is necessary and will remain nearly in its present state. These two laws, ever since we have had any knowledge of mankind, appear to have been fixed laws of our nature, and, as we have not hitherto seen any alteration in them, we have no right to conclude that they will ever cease to be what they now are, without an immediate act of power in that Being who first arranged the system of the universe, and for the advantage of his creatures, still executes, according to fixed laws, all its various operations.

...

Assuming then my postulata as granted, I say, that the power of population is indefinitely greater than the power in the earth to produce subsistence for man. Population, when unchecked, increases in a geometrical ratio./.../

Ressurss kasvab aritmeetilises progressioonis, tarbimine kasvab geomeetrilises progressioonis. Lühidalt võib öelda, et sellise võrrandi lahendus on surm. Kui on teada kasvuprotsent (tarbijate/energiavajaduse) saab välja arvestada kahekordistumise aja. Näiteks 7-protsendilise kasvu juures on see 10 aastat. Valem on tegelikult väga lihtne: x aastat = 70/protsendiga. http://en.wikipedia.org/wiki/Rule_of_72

Majanduskasv ühendatult rahvastiku kasvuga annab meile ressursi ammendumise aja. Ressurss on ka vastastikku konventeeritav. Näiteks tänapäevast põllumajandust võib kirjeldada nafta muundamisena toiduks, samas on põllumajandus vaid osa fossiilkütustega rahuldatavast energiavajadusest. Selle idee kohaselt läheb lõpp väga kiireks - kui pool ressurssi on enne ammendumist otsas, siis juba järgmise kahekordistumisega ongi kõik, ükskõik kui kaua võttis aega, et jõuda selle punktini. Seda olukorda on hea seletada pudeli täitmise näitega. Oletame, et on mingi bakter, mis paljuneb pooldudes iga 10 sekundi tagant. Bakteri eluruumiks on imeline elutoitev tühi pudel (piiratud ressursiks on ainult eluruum). Kahekordistumine tähendab, et esialgsed kahekordistumised: ühest kaks, kahest neli, neljast kaheksa, kaheksast kuusteist jne on üsna vähemärgatavad. Kuid vahetult enne lõppu läheb asjade käik ootamatult kiireks. Ühel hetkel on täidetud juba kaheksandik pudelist, siis veerand, siis pool ja ehkki tundub, et tühja pudelit on veel maa ja ilm - pooleni jõudmine võttis aega ju kaua - on tegelikult jäänud veel viimased 10 sekundit. Ressursina on määratletav kõik ellujäämiseks vajalik.

Kas saab panna pidurit?

Malthuse skeem on tegelikult ju pidev populatsiooni kasv, mis kohtub ühel hetkel ressursside ammendumisega. See pidev kasv on modernistliku vaate unelm - iga aastaga ikka rohkem. NLiidus oli selleks plaanimajandus, praegu turumajanduse jumaldatud majanduskasv. Säästev areng on idee, et saab peale panna kasvu piiraja. Säästva arengu kontseptsioon seisab kolmel jalal - keskkond, majandus ja kogukond. Ideaalis - kui areng on säästev, innustab ta kogukonna inimesi, säilitab ja tugevdab majandust ning suhtub loodusesse respektiga. Tegelikkuses paistab nende kolme komponendiga olema nagu vabaduse, võrdsuse ja vendlusega, ilusad ideaalid kipuvad reaalsuses minema konflikti. Teostunud säästev areng ei kahanda eluks hädavajalike ressursside, nagu puhas õhk ja vesi, kättesaadavust - need säilivad ka tulevastele põlvedele. Taastumatuid ressursse tarbitakse nii, et need ei ammendu enne, kui tööstus ja tehnoloogia on suutelised asendama need teiste ressurssidega. Taastuvaid ressursse kasutatakse samuti nii, et nende varud ei lõpe. Kõik see nõuab märkimisväärset ressursikasutuse vähendamist globaalsel tasandil ning olemasolevate ressursside jagamist. Selline areng tagab tootmise ja tööhõive praegustele ja tulevastele põlvedele, turvalised ja rahumeelsed elamistingimused ning kultuurilise ja bioloogilise mitmekesisuse austamise. Siiski levib tasapisi arusaam, et halva vähendamisest ei piisa, vaja on suurendada head.

Tuleb äärmiselt tõsiselt suhtuda võimalusse, et praegune sajand on inimkonna jaoks viimane. Süü ja hirmu süvendamine ei ole aga õige, see pole asja mõte. Asja mõte on frivoolsuse vältimine, et anda olemasolule alus.

Vaja on tunda aukartust teatavate protsesside mõjujõu ees. Mitte pidada kehtivat ilmakorda möödapääsmatuks või antuks. Samahästi võib ta olla juhuslik, samahästi võib ta olla meie ekslik ratsionaliseeriv seletus protsessidest, milles me osaleme nagu liivaterad jõevoolus. Ajalooliselt lähim kogemus on 20. sajandi 30.-40. aastatel Ida- Euroopas juhtunu. 20.sajand algas eufooriliselt, oma tehnoloogilist, majanduslikku ja poliitilist jõudu nautiv Euroopa vaatas tulevikku praeguses tagasivaates kummastava optimismiga. [8] Ja kui kiiresti see kõik kadus - inimpõlvega ei jäänud sellest sotsiaalsest ehitisest suurt midagi. Ka Eesti sisenes pilkase pimeduse tsooni. Nii Saksamaa kui ka Nõukogude Liit nägid sõja eel ja kestel Ida-Euroopat olulise ressursiallikana. Massimõrvade taga oli ka majanduslik visioon - piiratud ressursid, iseäranis toiduvarud, suunavad ühendama massimõrvad ja majandusliku planeerimise. Sellest ajaloolisest kogemusest on oluline õppida, et ainus kaitse on hoiduda inimeste asjastamise eest, hoida elusat inimest väärtuslikumana surnud inimesest.

1930.-1940. aastatel allutati Euroopa tsiviilelanikud bürokraatlikele tapakvootidele, tegemist oli inimeste kui numbriliste suuruste efektiivse tapmistööstusega. Juutide hävitamine oli vaid üks natside hävitusplaanidest, mis tulnuks Ida-Euroopas käivitada. Ukraina ja Lõuna-Venemaa põllumajandustooted oli plaanis viia peale võidukat välksõda Saksamaale ning 30 miljonit inimest Nõukogude linnades, Valgevenes, Põhja-Venemaal olid määratud näljasurmale. Täide jõuti viia miljoni inimese surnuksnäljutamine Leningradi blokaadis ja ca 100 000 inimese tapmine Ukraina linnades teadlikult korraldatud näljahädades. Samuti näljutati sihipäraselt surnuks ca 3 miljonit vangilangenud Nõukogude sõdurit. Kommunistlik Nõukogude Liit tappis sarnaste meetoditega üle 5 miljoni eurooplase, kasutades peamiselt kollektiviseerimist, näljahädasid ning talupoegade ja rahvusvähemuste (sh eestlased) vastu suunatud terrorit. 1932-33. aasta talvel näljutati tahtlikult surnuks rohkem kui 3 miljonit Nõukogude Ukraina inimest. [9] See on piisavalt ohtlik kogemus, et seda võimaliku tulevikustsenaariumina meeles pidada - näljahäda kui just suurlinnade elanikonna kiire vähendamine on asi, mida tänapäeva erakordselt hästi toidetud eurooplased väga suure tõenäosusega alahindavad.

Seda kõike tasub meeles pidada, kui räägitakse rahvastiku kasvust tingitud keskkonnaprobleemidest.

(JPEG)

Bioloogid ja arstid usuvad tänapäeval, et elusolendid on miskitsorti masinad.

Lihtsalt leevendusena üks mõte sellest, et eriti just arengumaades nähtav ülikiire urbaniseerumine võib lahendada ülerahvastuse iseeneslikult. Megapolised on „ökolõksud“. Inimesed tunglevad maalt linna parema elu peale, seal näevad nad täiesti uut elamisviisi. Loomulikult tahavad nad oma slummist samuti parema elu peale saada. See käib läbi elus edasijõudmise ja globaalselt pakub võimaluse selleks ikkagi haridus. Ootamatult on suur laste arv, mis oli külas elades tulu, linna kolides muutunud kuluks, sest parem strateegia vaesusest vabanemiseks on pigem keskenduda ja anda ühele lapsele haridus, et ta neist sotsiaalsetest oludest välja rabeleks. Sündimus langeb iseenesest, sellest päästvast mehhanismist mittearusaajaid harvendab lisaks vaesusest tulenevatele toitumis- ja terviseprobleemidele ka kuritegevus. Aga... Jälle see sama ring: kõrgem haridus taotleb suuremaid võimalusi, elatustaseme tõusu, seega suuremat energiahulka. Kasvu piirang oli näiline.

Vahel tuleb hirmutav tunne, et inimese väärtus on ceteris paribus (kultuur, materiaalsed hüved jm) pöördvõrdeline nende arvuga. Ühe inimese väärtus Hiinas: 1 / 3 39 000 000; Eestis: 1 / 1 340 000; maailmas: 1 / 7 000 000 000 (neid numbreid võib igaüks korrigeerida vastavalt viimasele rahvastikuinfole ). Eriti kiiresti langeb „nende“ st teiste, teistsuguste elude väärtus.

Kõrvalpilguna eelpool toodud malthusiaanliku ressursi ammendumise mudelile tooks ühe paralleelina Moore’i seaduse, mis väidab, et arvuti riistvara võimsus kasvab samuti eksponentsiaalselt, 2-kordistudes umbes kahe aastaga (või 18 kuuga). Huvitav on see, et ehkki võimsuse kasvule oleksid pidanud tulema füüsilised piirid, seda ei juhtunud. Võimalik, et ei juhtugi. Areng on leidnud ülimalt soodsad tingimused. Kus? Pakuksin, et teadvuses. Loodud on ülimalt ahvatlev isetäituva prohvetluse vorm. Näiteks on ette teada, et konkurendid jõuavad ajaks x teatud tasemele. Meie peame jõudma sinna samuti, seega lahendame kõik ettetulevad füüsikalise maailma probleemid.

Ellujäämise idee ühendatuna eksponentsiaalse kasvu ideega on üks hirmus ideeuss, mis on mürgitanud praeguse aja. Enesesäilitus nagu ka enesehävitus on meisse sisse programmeeritud, aga õige idee võib areneda patoloogiaks. Analoogiaks sobib nt rasvumine - tung energiat saada ei ole maandatud tungist saamist piirata. Kui on võimalik saada, siis võetakse. Seega võib ka ökokatastroof olla pärit meie teadvusest? Veel enam - seal ka toimuda?

(JPEG)

Läbirääkimiste viletsus

Ühiskond üritab leida kompromissi keskkonnakaitse ja majandushuvide vahel. Ütleme, et räägivad läbi metsamajandajad ja ökoloogid. Vaieldakse mingi numbrilise väärtuse üle, nt raievanuse üle. Näiliselt ratsionaalne tegevus on täiesti arulage, sest üks osapool leiab, et mets on ökosüsteem, kus inimese poolt tekitatavad häiringud ületavad kõik mõistlikud piirid, tekitavad olukordi, millele inimese sekkumiseta (ehk siis looduslikult) ekvivalent puudub. Teine osapool näeb metsa aga kui veel kasvava puidu ladu ja esitatavad argumendid räägivad pigem puidu tootmise efektiivsuse taustsüsteemis. Läbirääkimiste tulemus sõltub läbirääkimistehnikate võitlusest, mitte sisulisest argumentatsioonist, kuna tegelikult kõneakti ei toimu. Seepärast on kokkulepitud number mõttetu, sest olles näivalt objektiivne, on tema tõlgendused ühisosata.

Sageli räägitakse antud kontekstis avalike ja erahüvede vastuoludest. Erahüved on nafta, põlevkivi, puit. Samas kui meri, õhk ja liblikad on avalik hüve. Paraku hoolitsevad inimesed rohkem nende asjade eest, mis on nende endi omad, mitte nende eest, mis kuuluvad ühisomandisse. Seega ei toimi Eesti Põhiseaduse säte, et igaüks on kohustatud säästma loodust. Kui on ühised kalavarud, on kasulik võimalikult palju kala ise välja püüda, sest muidu teeb seda keegi teine [10]. Neid ületarbitavaid asju võib nimetada hüvedeks, oluline on taastumisvõime. Ainus töötav lahendus selle taastumisvõime (olgu siis puidu juurdekasv, looduse isepuhastumisvõime või kalavarud) ületamise vältimiseks on moraalist lähtuv kokkulepe. Kui selle kokkuleppe sõlmijatel (esindusdemokraatias seadusi kehtestavad rahvaesindajad) napib asjatundlikkust ja moraali, pole selline kokkulepe võimalik ja säästev areng tegelikkuses ei toimi. Just selline olukord reaalselt kehtibki.

Näiteks energeetikas oleks otsustavate muutuste jaoks tarvis, et kõik inimesed saaksid asjadest ühtmoodi aru ja ehitaksid oma riigi tööstuse ja energiavarustuse uuesti nullist üles. See oleks süsteemne muutus. [11] Vaja ei ole mitte ökokülasid - veidraid eliidiprojekte, vaid ökolinnu. Igal juhtumil tuleb luua just sellele paigale sobiv süsteem, kus on arvestatud kohalike ressursside, jäätmete, energiavajaduse jne. Selleks, et majade kütmiseks saaks kasutada tööstuse jääksoojust, peab olema liidetud efektiivne tootmisettevõte, efektiivne elektritootmine ja efektiivne soojatootmine, sest sellised komplekssed projektid sisaldavad suurt riski: kui see tööstusettevõte, mis linna jääksoojusega varustab, langeb majanduslike arengute ohvriks, kukub kogu süsteem kokku. Kohalikul tasandil tekkinud kaost on olnud mitmes Eesti asulas, kus asulal ja ettevõttel olid ühisel veepuhastussüsteemid ja ettevõttel tekkisid probleemid. Jääksoojust saab efektiivselt kasutada ka nt kasvuhoonete rajamiseks. [12]

Miks üleminekulinnad siiski ei teostu? Inimeste inertsuse põhjuseks võib olla lisaks lollusele ka laiskus. Tehnoloogia mõju on kahetine: ühelt poolt pakub ta mugavust meid teenides, teisalt selle kaudu ju ka orjastab. Ja see sõltuvus kasvab pidurdamatult.

Ressursipõhise keskkonnakaitse seisukohast vaadates on üha selgem, et praegune inimkonna arengumudel pole jätkusuutlik, maakerast ja tema ressurssidest lihtsalt enam ei piisa. Aga milline võiks olla see uus tasakaaluasend? Tundub, et meie tsivilisatsiooni raskuskese on nõnda kõrgel, et igasugune allapoole kõigutamine võib lõppeda lihtsalt tükkideks prantsatamisega. See arusaamine jõuab väga erineval kujul üha laiemate inimhulkadeni. Aga selgeid lahendusi pole, tundub, et neid lahendusi peame alles ühiselt otsima.

Üheks võimalikuks kontseptsiooniks on tsirkulaar- e ringmajandus või tööstusökoloogia, mis üritab luua ökoloogilisel ideel põhinevaid majandusskeeme. Tsirkulaarne majandus on raamistik, mis kasvavate energia- ja toorainehindade tõttu tundub tööstusele üha paeluvam, suured riigid ja riikide ühendused, näiteks Hiina ja Euroopa Liit on seda ideed propageerimas. Aga roheline majandus on asi, millest räägitakse palju, kuid mida nähakse harva. Ideaalis on see lihtsate, aga mitte lihtsustavate ideede kogum. Näiteks ära paranda seda, mis pole katki, ära tooda uuesti seda, mida saab parandada, ära vii prügiks seda, mida saab ümbertöödelda. Majanduse arendamine tsirkulaarseks, ringlevaks tähendab, et materjalivood jäljendavad ökosüsteeme nii, et ressurss on kellegi jääde ja vastupidi. Seega ressurssi ei vajatagi ja jäätmeid ei tekigi. Ettevõtete materjalivood on siis nagu looduses aineringeahelad. Tsirkulaarses majanduses olevate toodete elutsükkel on võimalikult pikk või saab kasutuses olevaid tooteid pidevalt ümber töödelda. Nõnda väheneb vajadus uute materjalide, sh toorme kaevandamise järele. Oluline on ka omandisuhe, inimesed ja ka ettevõtted võiksid asju pigem mitte mitte omada, vaid rentida, see loob ka võimaluse rohkemate töökohtade tekkimiseks teenindavas sektoris. Toodete arendamine ja tööstusdisain on suunatud sellele, et aidata kergemini toodetes kasutatavaid materjale taaskasutusse suunata. See on vajalik, et ringlus ei muutuks keskkonda koormavamaks või oleks energiakulukam lihtsalt ära viskamisest. Biolagunevad jäätmed oleksid suunatavad tagasi aineringesse ja mittelagunevad oleksid kasutuses võimalikult kaua. Taastuvenergia kasutamine on enesestmõistetav, samuti toodete reaalsed hinnad, mis arvestavad keskkonnakuluga. Teatavasti on heaolu, sh tarbimise suurenedes järjest kriitilisem toorainete kättesaadavus. Materjalide ringlus on üheks viisiks suureneva elanikkonnaga Maal hakkama saada. Sellise lähenemise juures on oluline terviksüsteemide mõistmine, paljud esmapilgul head lahendused võivad keerukamate seoste puhul seda enam mitte olla.

Kui me aga ei ole väga kinni üldlevinud makromajanduslikes mudelites, siis on võimalik ka süsteemi downgrade’mine - väikseks kasvamine.

Ühe võimaliku ideena võiks kaaluda T-Eestit (sõnast tegema). See on asi, mis kipub keerukas maailmas ununema. Ma räägin võimalusest, mida ei tasu käest lasta. Ma räägin loodusest, mullast ja puhtast veest, ma räägin oskustest, mis pole veel kadunud.

Lääne-Euroopas on paraku kasvanud juba kaks põlvkonda inimesi, kes ei oska asju oma kätega teha. Igasugused muutused tasakaalustatuma arengu suunas on seeläbi raskendatud, sest inimesed on orjastatud harjumusest kasutada energiamahukaid lahendusi. Meil on aga alles oskusi ja teadmisi, mis ühelt põlvkonnalt teisele, ühelt inimeselt teisele liikudes võivad pakkuda üllatavalt moodsaid alternatiive arenenud maailma painavatele probleemidele. Unustatud vana osutub sageli uueks. Pole välistatud, et veidi pikemas perspektiivis aitab see Eestit saada keskkonda säästvaks mudelmaaks Euroopale. Lühemas perspektiivis on see hea võimalus paljusid asju korda saada. Nii materiaalseid kui vaimlisi asju. Talguliikumine aitab luua sidet oma kodukohaga ja juurtega, mida kogetakse läbi ühistegevuse. Ühiselt võiks uurida, millised on kodukoha kuulamata lood ja tegemist ootavad teod. Meie ümber on palju eri põlvkondade tarkust ja rääkimata lugusid. Kuulame, mida on meile või kogukonnale öelda meie lastel ja vanavanematel, eakatel. Talgutööde, ühiselt just vajalike, mõtestatud tööde tegemine saab aidata seose loomisele põlvkondade vahel. Lapsed võiksid kuulata ja koguda lugusid vanavanemate põlvkonnalt, kuidas ja miks varem on asju tehtud, vahendada vanematele ja teistele, siin võiksid kaasa aidata ka koolid. Aga tähtis on ka unistamine, laste ootused elule. Ja tegelikult on ka täiskasvanutel lastelt mõndagi õppida, koos talgutel tööd tehes seotakse laste unistused ja vanavanemate elutarkus kogukonnale vajalikeks tegudeks.

Inimesed teavad ja oskavad, neid tuleb vaid aidata see õige teeots leida. See on Tee-ise-mõtlemise keskne idee. Tee-ise-eetika lähtub eneseusaldusest, see on vaba inimese tee. Vaba inimene võib teha kõike alates ravikuuridest ja riietusest, lõpetades majaehitamise, sisustamise, kujundamisega. Vaba inimene tunneb oma tööst rõõmu. See on ka küsimus solidaarsusest, kui ise ei jaksa, võib keegi aidata ja ootamatult selgub, et see on konkurentsist mõistlikum.

Vabadus annab võimaluse olla aus. Midagi tehes on ausus väga oluline. Näiteks materjali ausus. Puu on päris puu, aga mitte plastik, mis näeb välja nagu puu. Plastik näeb välja nagu plastik (kui seda materjali üldse millegi tegemiseks kasutada). Aja jäljed on näha. Inimestel on näha kortsud, põrandatel on näha kulumisjäljed ja kriimustused ja seinad on värvitud nii, et nad ei nõua pidevat ülevõõpamist, vaid lisanduv sulab neid katvasse ajamustrisse (pesta ikka võiks). Tavalised inimesed on ka olulised, sajad keskaegsed kirikud olid igaüks meistritöö, aga need olid ehitatud lihtsate talupoegade poolt. Pole vaja muinsuskaitse või muude kujutlustega ajaloost üle pingutada (eestlaste pidev häda). Iga muutus, mis on põhjustatud vajadusest, on jälg selle maja eluloost ja sellisena omal kohal.

Tee ise või ka talguideoloogia ei ole ainult midagi arhailist. Ise võib teha ju kõike: muusikat, anda välja võrguajakirju, raamatuid, teha igasugu käsitööd (näiteks oleks huvitav taasavastada meie muistsete esivanemate tehnikaid nöör- või kammkeraamika valmistamisel), üldse igasugune loovus ja taaskasutus, leidlikkus ja meistrimeheoskused lähevad siia alla. Ise (ka koos kaaslastega) võib ehitada autosid ja raadioid. Nõukogudeaegsetest osavate käte ajakirjadest saaks palju soovitusi... Prantsuskeelne sõna bricolage tähendab sellist lahenduse leidmise viisi, mida rakendab imemees McGyver ja A-team. See on viis, mida kasutatakse siis, kui ollakse aru saanud asjad olemusest. See erineb täielikult viisist, mida rakendavad mängurõõmust ilmajäetud automaadid.

Ei tea, äkki aitaksid sellised tegutsemisviisid toime tulla tulevikuga? Odava nafta järgse tulevikuga. Siin Eestiski oleme olnud tunnistajaks majanduskasvule, millele pole võrdset ajaloost leida. Ja samas meenub ärritava pininana, et sellel on hind - ja mitte ainult rahaline ehk siis laenud, mille tagasimaksmine võtab võhmale.

Naftatipp on punkt või ajahetk, mil on saavutatud maksimaalne ülemaailmne tootlikkus. Pärast seda ajahetke hakkab naftatootmise tase igaveseks langema. Ameerika geofüüsik M. King Hubbert’i mudeli kohaselt käitub tootmine laias laastus sümmeetrilise normaaljaotuskõvera kohaselt.

Naftatipu teooria väidab ülemaailmsete varude hindamise põhjal, et naftatootmise haripunkt on peagi möödas. Kuna nõudlus kasvab, aga tootmine mitte, tekib puudujääk, mis tõstab nafta hinda. Tehniliselt võttes on naftatipp tootmise kõrghetk, see saabub, kui naftavarud on poole peal. Sellest hetkest pole enam tähtsust, kui intensiivselt pumbata, nafta hind hakkab paratamatult kasvama. Naftatipp ei tähenda nafta otsalõppemist maailmas, küll aga seda hetke, millest edasi pole odav nafta enam maailmamajandust käigushoidvaks elujõuks. Kogu praegune maailmasüsteem on aga ehitatud just odavale fossiilenergiale. [13]

Hubbert arvutas oma metodoloogiaga 1950ndatel välja Ühendriikide naftavarude tipu, ja tegi seda täpselt - tipp saabuski 1970. Sellal polnud veel piisavalt informatsiooni üleilmsete varude kohta, kuid nüüdseks on see olemas.

Intensiivne “ebakonventsionaalsete” varude kasutuselevõtmine - nagu näiteks süvamerepuurimine, naftatootmine polaaraladel või nafta tootmine naftaliivade maardlate bituumenist võib juhtuvat ehk kümnendi võrra edasilükata. Ka põlevkiviõli autokütusena käib siia alla.

Siiski on süvamere ja Siberi nafta ning ebakonventsionaalsete leiukohtade kasutuselevõtmine liiga kulukas, liiga riskantne ja liiga keskkonnaohtlik, et aidata korvata puudujäävat naftat. Vesinik ja taastuvad energiad võivad mingist hetkest pakkuda küll arvestatavat alternatiivi naftale, kuid nende arendamine on hetkel siiski liiga aeglane selleks. Ja kas nad põhimõtteliseltki suudavad lahendust pakkuda? Jätkuv sõltumine naftast ja teistest fossiilkütustest (kivisüsi, maagaas) intensiivistab ka soojuslõksu tekitavate kasvuhoonegaaside atmosfääri paiskamist, mis põhjustab kliimamuutust: põuda, hiidlained, merepinna tõusu.

Prognoosimine ei ole tänuväärt tegevus, kuid sellega tegeldakse innukalt. Nagu ka võimalike lahenduste otsimisega. Siin tuleb mängu tuua oluline mõiste ehk siis energiainvesteeringu tootluse (energiasaagise) analüüs ( ingl k EROEI, Energy Return on Energy Investments http://en.wikipedia.org/wiki/Energy_returned_on_energy_invested) , et vältida igiliikuri leiutajaid - kas uue energeetilise lahenduse pakkujad pole mitte otsustanud ignoreerida mõnd füüsikaseadust. Kas uus energiaallikas on ka tegelikult energiaallikas või vaid kulukas muundamissüsteem. Nafta on siiani olnud oma omaduste (säilivus, transporditavus, kütteväärtus) poolest väga tänuväärne kütuseliik. Viimased sada viiskümmend aastat on tööstusühiskonnad õilmitsenud fossiilsetel energiavarudel, maa seest tuli rikkus, mis lubas rajada ülemaailmseid kaubandusimpeeriume, toita uute tehnoloogiate leiutamist ja rahastada kiiret ja külluslikku elustiili. Otsekui oleks osale inimkonnast kingitud ootamatu rikkus ja selle süllekukkunud varandusega korraldati ekstravagantne pidu. Aga karmis päevavalguses ootavad piinav pohmell ja äraraisatud rikkusega kaasnevad võlad ja lämmatavad jäätmekuhjad.

Meie sajandi palge kujundavad kliimamuutus, ressursside väljakurnamine ja see, kas tehnoloogilised arengud suudavad nende väljakutsetega toime tulla. Juhtiva riigi - Ameerika Ühendriikide - poliitika on selles valguses küll kaheldava väärtusega. Iga riik vajab ressurssi, kuid kui ameeriklased nõuavad õigust sõita hiiglaslike autodega, tekitada kohutavates kogustes rämpsu, ignoreerida rahvusvahelisi keskkonnakaitselisi kokkuleppeid, siis on nende käitumine ebamoraalne, vastutustundetu ja ohtlik.

Ja kuidas USA ees, nii teised järel, üleüldine viimasevõtmine mõjutab kogu planeeti. Laia keskklassi loomise kavad kogu arenenud maailmas - kui poliitilise stabiilsuse tagatis - on odava nafta lõppemise korral määratud muutuma. Sageli just staatusesümbolite abil ehitatud tunnetuslik klassikuuluvus on lähemalt vaadates tohutu ressursimajanduslik valearvestus - oma maja ja auto pole enam staatusesümbolitena võimalikud. Meilgi propageeritud madaltihe asustus, mis ennekõike Põhja-Ameerika mandril on võtnud tohutute eeslinnade kuju, peaksid vabastama oma asukad nii linnaelu stressist kui ka maaelu võimalustevähesusest. Küüniliselt väljendudes saavutati selle projektiga vastupidine - jäädi ilma nii linna- kui maaelu eelistest. Tulemuseks on hoopis hiiglaslikud “pekivööd” ümber suurlinnade ilma korraliku infrastruktuuri ja olemispõhjuseta. Tööl ja supermarketis tuleb käia nõnda kaugel, et mitme auto omamine sellises majapidamises on möödapääsmatu. Ja seda autoleegioni nagu ka energeetiliselt absurdseid “odavaid” “oma maju”võib ära toita vaid odav nafta.

Teine, fossiilkütustega üsna selgelt seotud tagajärg on võimalik kliimamuutus, praegusel ajal siis globaalne soojenemine. Mis toob kõige muu kõrval kaasa geopoliitilise kaose. Näiteks võib kõrgmägede liustike sulamine viia suurte näljahädadeni nii Kesk-Aasias kui Indias ja Hiinas. Neid maid veega varustavad suured jõed nagu näiteks Ganges, Brahmaputra, Mekong ja Jangtse saavad alguse just Aasia sisemaal asuvatest kõrgmäestikest. Ressursside kahanemine viib vältimatult vägivallani. Pakistani-sarnastes riikides lisandub veel usulise ekstremismi oht, mida olukord Afganistanis ja Iraagis vaid süvendab. Pakistan on muuseas üks sealseist tuumariikidest. USA tungimine Iraaki andis igale ohustatud riigile ühemõttelise sõnumi: Saddam Hussein alistati, sest tal EI OLNUD massihävitusrelvi, järelikult on ainus kaitse nende omamine. Põhja-Korea ja Iraan on sellest oma järeldused juba teinud. Tõenäoliselt ka mitmed teised. Üleujutused, kuumalained ja tormid, kõrbestumine, nälg, epideemiad ja sõda on majanduskasvu hinnaks. Ja milline on lahendus - paistab, et geopoliitiline pingekruvimine. Arusaamine, nagu oleks tegemist mingi nullsumma mänguga, et mina võidaksin, pead sina kaotama. Aga see võit on ilmselgelt pyrrhose võit.

Poliitiliselt muudab olukorra raskeks just tõik, et paljud lahendused läheksid vastuollu üldise heaolu pakkumisega, mis senise poliitilise retoorika põhisisuks.

Nafta moodustab 95% transpordikütusest. Enamus kaupu on toodud pikkade vahemaade tagant. Aga see pole nii üksühene, ka transpordi puhul peab pidevalt kaaluma tegelikku ressursikulu. Näiteks, kas põllumajandussaaduste tootmine kohapeal ebasoodsates klimaatilistes tingimustes on ikka ressursi mõttes „ökom“ kaugemalt, soodsamatest kasvupiirkondadest toomisest.

Naftal baseeruvad ka väga paljud meie igapäevatooted, palju enam, kui tahaks kartagi. On kiusatus mõelda, et vähem naftal baseeruvaid kütuseid tähendab väiksemat reostust. Lõpeks vallandub ju vähem autode heitgaase, vähem õhuliiklust paiskab reostust kõikjale (reostuse laialikülvamine on massilise lennuliikluse “kaubamärk) jne. On arvatud, et majanduslangus või isegi kriis, mis naftakallinemise tagant kumab, võib peatada isegi globaalse kliimasoojenemise.

Lõpeks on nafta ka peamiseks koostisosaks plastikule, pestitsiididele ja kemikaalidele - mille ülekasutamine on paljude tõsiste keskkonnaprobleemide allikaks. Siiski, lühiajaliselt võib naftatipp tuua hoopis suurema keskkonnariski.

Senine keskkonnakaitse on ju suuresti rajanenud sellesama tehnoloogia kiirel kasvul, reostust on sisuliselt õpitud oma kodu alt aina kaugemale toimetama. Kui aga tehnoloogia enam ei aita...

Naftavarude vähenemine sunnib kasutusele võtma uut sorti varusid, mida senini nende pumpamise ja töötlemise keerukuse tõttu ei kasutatud. Nende energeetiline puhastulu on võrreldes praegu saadaval oleva energiaga palju väiksem. See kahaneb veelgi, kui võtta arvesse süsiniku ladustamise kulusid. Süvamere või arktika naftavarude kasutuselevõtt on majanduslikult kulukas ja kulukamgi veel ökoloogilisest seisukohast. Meie põlevkiviga seonduvalt - tahkete fossiilkütuste vedelkütusteks muundamisega kaasneb suur keskkonnakahju. Midagi väga uut selles ju poleks, kivisöest tehtud bensiini kasutas laialdaselt juba Saksa sõjatööstus II maailmasõja ajal, aga süsinikdioksiid vabaneb mootoritest ikkagi. Ka kaevandamise keskkonnakulu on hirmutav, suurtel aladel kahjustatakse elusloodust ja reostatakse õhku ning vett.

Biokütuste EROEI on madal, nende arvestatavates kogustes tootmine nõuab intensiivpõllumajandust, mille keskkonnavaenulikkus on teada (näiteks pestitsiid ja kunstväetised). Samuti kasvab GMO (geenmuundatud organism http://et.wikipedia.org/wiki/Geenmuundatud_organism ) soja ja maisi ja sealt omakorda insektsiidide ülekasutamine, mida need geenimodifikatsioonid võimaldavad. Vaesemates maades võib tekkida raske valik toidu ja kütuse vahel. Ühekordne kütusepaagi täitmine võib võrduda inimese aastase toiduvaruga.

Tuumakütuse puhul on lisaks õnnetuseriskile puudu ka jäätmete ladustamise lahendus - nad jäävad reostusallikaks sadu põlvkondi pärast meid.

Lahendused, mis väikesemastaabiliselt oleksid positiivsed, muutuvad just enda suuremahulisuse tõttu kahjulikeks. Ma nimetaksin seda Paracelsuse-efektiks. Paracelsuse väide: iga aine on mürk - sõltub vaid annusest, peab kardetavasti paika ka alternatiivenergia puhul. Miski ei näita, et naftatipp suudaks kaasa tuua olulise muutuse mõtlemises. Tore on muidugi arvata, et toimub piisav teadvustamine ja uued lahendused leitakse imeväel. Aga pigem võib eeldada “rohepesu” hüppelist kasvu - tegelike lahenduste leidmist asendab hirmu ja süütunde leevendamine “õige oleku” kaudu. “Rohepesu” interpreteerimise parim definitsioon on “auhinna” andmine ettevõttele, kes on kulutanud kõige rohkem raha, et esitleda avalikkusele enda tegevust säästlikuna, selmet seda tegelikult teha. PR-masinavärgi ekspluateerimine on “kaval” vaid lühiajaliselt, kuni tegelik häda käes, aga lõpeks vahet pole. Ühiskonnas oleme nii ehk naa seotud nii saastajad kui säästjad ja kui tulebki karistus, siis kardetavasti saame ka selle ühiselt kätte. Siiski ei saa välistada võimalust, et „rohepesu“ töötab ikkagi keskkonnapropagandana ja valmistab nõnda ette tulevasi mõistlikumaid ühiskonna survest ajendatud otsuseid.

Prohvetid ja imetegijad

Praegust olukorda eristab Lääne ajaloolisest kogemusest see, et kui varasematel aegadel on ratsionaliseeriv - teaduslikum mõtlemine olnud pigem maailmalõpu märkide ohutuks tõlgendaja, leevendaja ja laialiajaja, siis praegu on just teadus see, mis neid hirme toitma asunud. Oleva ratsionaliseerimine, ehk siis püüdlus teaduse suunas, pole uusaegne nähe. Juba antiigist on leida mõtlejaid, keda võiks pidada teaduslik-tehnilise progressi eestkõnelejateks, juba sealt saab alguse justnimelt sarnane mõtlemine - loodust püütakse ratsionaliseerida ja mitte hingestada ning karta. Ka hilisemal ajal on autorid korduvalt sarnase temaatika juurde tagasi tulnud ning põhjalikult pühendanud end looduse asjade “ratsionaalsele” lahtiseletamisele. Keskaegsed valitsejad on palunud selleaegsetel mõtlejatel aidata toime tulla seletustega, kirjutatud traktaadid oli määratud vastureaktsiooniks hirmule - ebausklikule või apokalüptilisele hirmule loodusnähtuste ees, varustamaks eliiti mugava käsiraamatuga, kust võiks nendele nähtustele loomulikke seletusi leida. Ja maailmalõpu ootus läbib ajalugu punase niidina. (Loe näiteks: http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=86 )

Siiski on oluliseks murrangupunktiks ka keskaegse metafoorse mõtlemise muutumine uusaja teaduslikuks, sõnasõnaliseks. See tõi kaasa palju veidrusi, Piibli autoriteetsus tingis selle, et protestantliku fundamentalismi tõttu hakati nüüd kauneid kõnekujundeid võtma otseselt. Metafooride puhul on oluline taibata, milline osa avab ja milline osa varjab infot. Kui keegi ütleb, et mees on kui lõvi, siis ta ei mõtle sellega, et kirjeldatud isik on karvase kerega, sabaga, elab savannis praidis, sööb toorelt äsjamurtud antiloope ja on koduks paljudele kirpudele. Umbes sellel tasandil paraku fundamentalistid mõtlevad ja sellega on uusaegsesse teadusesse ta õnnetu sünnilugu sisse kirjutatud. Sõna-sõnalisus, äärmuslik objektivism avaldub väga selgelt arvutustehnika puhul. Programmeerimiskeeled käsitlevad maailma eraldiseisvate objektide koguna. Ka matemaatika ruum koosneb kujutletavatest ideaalsetest objektidest, mille abil teadlased üritavad seletada olevat. Teadlaste poolt uuritav objekt jagatakse tükkideks, millest igaühele omistatakse matemaatiliselt kirjapandud omadused. Seejärel koostatakse suur võrrandite süsteem, mis kirjeldab rangelt kõigi tükkide omavahelisi seoseid. Selline probleemi uurimine võimaldab tööstuse arendustegevuses suurt rahalist kokkuhoidu. Tehnilisi objekte saab katsetada ilma neid valmistamata, otse arvutis. Möödapääsmatult tingib aga selline lähenemine kujutluse maailmast, mis koosneb rangelt eraldiseisvatest objektidest. Meetodi piiratusest tingituna kipub teadlane uurima rohkem meetodit kui objekti. See tekitab tugeva tõetunde maailma olemuse osas. Tõde aga ei ole sama, mis TÕETUNNE. Tõde võib olla, et maailm on lopergune kosmoses rippuv kivist pall. Tõetunne võib ühel hetkel öelda, et maa on elevantide seljas olev taldrik ja teisel, et ta on pall - ei saa öelda, et üks tõetunne oleks teisest väiksem. Tõde on sellisena konstruktsioon - äärmusliku relativismi puhul võib väita, et tõde pole, kõik sõltub kontekstist, aga siis on tõde see lause. Kuidas saab matemaatika kirjeldada reaalsust? Samamoodi nagu keelgi - reaalsus on väga vastutulelik asi. Nagu budistid ütlevad: sunyata - tühi. Matemaatika on ikka tõsikindel - tema enda ruumis. Matemaatika pole mingi keel, mis tõlgendab maailma, ta tõlgendab matemaatikat. Nagu pole ka loogika mingi keel, mis tõlgendab midagi loogika-välist. Niisiis me oleme korraga otsekui kahes ruumis - matemaatika ruumis ja mateeria ruumis. Matemaatiline mudel ja meie loodusteaduslik mudel - arvamus maailmast. Kuidas me neid kokku paneme? Seesama „mina“, mis kujutleb ennast olevaks, see kujutleb ennast ka neist kokkupanduks.

(JPEG)

William Blake’i Isaac Newton on loll-Isaac, kes ei saa aru, et tegelik, elust pulbitsev maailm on hoopis ta selja taga

Mulle tundub juba pikemat aega, et selleks, et saavutada mingitki püsivat paranemist on vaja prohveteid, piisavalt tugeva transformeeriva jõuga inimesi, kes on suutelised maailma muutma.

Marksistlikult võime öelda, et toimuvad paratamatult kulgevad sotsiaalpoliitilised protsessid, et teatavad tootmissuhted määravad ühiskonnakorra püsimise või vahetumise. Jah, selles on oma tõde, lisaks ka puhtbioloogilistes tingimustes, kuidas inimolendeid mõjutab päikese aktiivsus, viljasaagi ikaldumine või kollektiivset psühhoosi tekitavad toidulisandid jne. Martin Luther tuli kristlikku Euroopasse, mis oli valmis muutuma, kuid kõigest hoolimata andis konkreetse vormi sellele muutusele Martin Lutheri isik (või Melanchton), evolutsiooniteooria tulekuks oli aeg küps, kuid konkreetse vormi andis talle Charles Darwin, võimalik oli ka teistsuguseid aspekte rõhutav teooria ja nii on alati. Õige riigijuht võib mõjutada protsesse, nihutada suundumisi kümnendi võrra, näiteks Lennart Meri presidendina andis Eestile edumaa teiste saatusekaaslaste ees. Konstantin Päts seevastu võttis paljudelt tulevikuvõimaluse. jne, jne. Kehtib täielik vastutus, sest ehkki on teatav ajalooline asjade kulg, saab olevaks, aktualiseerub vaid miski, mis on päriselt. Üks inimene annab lõpliku, tegeliku vormi olevale. See on väga oluline tõdemus.

Inimesed kasutavad omavahelises suhtluses omalaadset maagiat: nõiuvad kõrvitsa tõllaks ja kaltsud uhkeks kleidiks. See aga nõuab energiat - maagilist energiat. Psüühilist energiat nõuab ka nende nähtumuste alalhoid. Mida see tähendab? Kas see on eksimine tõetunde suhtes? Võib olla küll. Minapildi, mingi loodud ideaalkujutluse alalhoidmine viib lihtsalt pettusele. Loomad ei valeta, mimikri ei ole valetamine. Valetamine on valetamine. Valetamine on vale rääkimine. Tõetunne ei ole tõe rääkimine. Mõnikord nimetakse silmamoondust narratiivideks, diskursuseks, paradigmaks, ontoloogiliseks universumiks. Silmamoonduse pikaajaline alalhoidmine kulutab maagilist energiat. Paistab, et seda maagilist energiat on kõige lihtsam varastada teistelt, tõmmates nad samamoodi seda silmamoondust ülal hoidma. Muutes minapildi maailmapildiks - maailmavaateks.

Mis on ime? Ime on konventsionaalse mulli purustamine. Kas Jeesus oleks pidanud tegema rohkem imesid? Siis oleksid inimesed jälginud. Aga Jeesus pidas tüütuid didaktilisi loenguid, mille ajal hakkavad inimesed nihelema, tüdinevad ning lähevad lõpuks sootuks minema. Jeesus tegi ime, äratas Laatsaruse ellu - ja Jeruusalemmas võeti ta vastu nagu kauaoodatud Messias. See kestis paraku küll lühikest aega, kuid siiski. Oleks see ime tehtud Haiitil, oleks inimesed rehmanud käega - jälle voodoo. Ime seisnes milleski muus.

Prohvetite puhul on vaja mõista, et prohvetid tulevad üldjuhul olemasolevat sõnumit uuendama. Lihtsalt mõnel puhul on nende uuendus nii radikaalne, et see, mida nad pole tegelikult öelnud - vana sõnum on iganenud - kukub just nõnda välja. Siin pole midagi pistmist originaalsusega, millegagi, mis on moodsa aja hullus. Kunst peab olema originaalne, aga tulemus on üldjuhul igav jama. Teaduses on vaja avastada, pakkuda uusi ennenägematuid tõlgendusi ja mõistmisviise maailma olemusest. Milleks? Äkki oleks vaja õigemaid seletusviise?

Mis on põhiküsimus? Põhiküsimus on vist üldine - inimesed tajuvad elu pidevalt muutuvat loomust, mis kõigelõpuks muutub veel surmaks. Ja see ei meeldi neile - muutlikkus ei lase tunda turvaliselt. Kõik on etteaimamatu, ebameeldivad asjad loovad rahulolematust, meeldivatest asjadest ilma jäämine tekitab rahulolematust, elu on kannatus ja surm on kannatus. Siis proovitakse leida seda muutumatut (kes loodab püsima jääda läbi absoluudi (see pole ju vaid religioosne) - lootes luua midagi jumalikku - kirjutada raamat, teha maal, avastada loodusteaduslik või matemaatikaseadus, miski, mida rooste ei näriks, mis ei saaks aja kulus tolmuks), kes tahab püstitada endale monumendi, et püsida inimeste mälus - suured ehitajad ja väejuhid - nime põlistajad, mõni tahab püsida läbi laste jne). Kui tahta, siis saaks suurtest religioossetest vastustest seada ühele poole budismi ja kristluse (mille alla võib panna ka islami) ja teisele poole taoismi ja muud sellelaadsed. Esimesel juhul on kõneisikuks noor elujõus mees, kes tahab olemasolevat muuta läbi talle teadaoleva vastuse levitamise - ta on valmis võitlema. Ta teeb imet - purustab konventsionaalset mulli - olemasolevat üldkehtivat paradigmat seda niiöelda uuendades (kristluses oli selleks juutlus - üsna masendav käsu-keelu totalitarism, budismis India usundid). [14]

Pärast skandaali - uue sõnumi jõulist sisenemist läheb muidugi tööle sotsiaalne masinavärk - kontrollmehhanism, mis loob kogudusi ja hullumeelselt võimsaid kiriklikke institutsioone. Mis on sõnumi enda seisukohalt täiesti irrelevantne ja puhtalt maine nähtus - nagu politsei, armee, riiklik propagandateenistus või sotsiaalhoolekanne. Miks ei saa Kristuse sõnumist ilma piiblit lugemata aru - skandaal oli otsekui auk tolleaegses juutide käsu-keelu võrgus, aga ei ole võimalik välja võtta ainult auku. Me võtame välja ei millegi.

Taoismi kõneisikuks on vanamees, kes sõidab härja seljas mägede üksindusse ja kannab sõnumit: “On nigu on”. Looduse igavene ringkäik, millega ennast kohaldades on elada parem - see on lühidalt hiinalik vastus põhiküsimusele. Põllumehe usk. (Siinkohal tahaksin siiski meenutada lihtsat tõsiasja, et vanainimese leplikkus ei pruugi alati olla tarkus, vaid võib lihtsalt olla vaimne väsimine ja resigneeritus.)

Selle suuna esindajad eitavad transendentsust ja väidavad, et kõik on immanente, siinpoolne. Õppides elama üha osavamalt (sügavamal ja targemal tasandil), jäi lõpuks ikkagi põhiprobleem: mis sellest kasu on, kui nagunii varsti ära sured?! Proovides vältida põhilist ebamugavusttekitavat pööret - surma - otsisid taoistliku alkeemikud igavese elu saladust - see oli nende tarkade kivi. Nagu sageli ka tänapäeva teaduses - mis on suunatud just immanentsusele (transendentsus on vahest vaid matemaatikas - mida siis empiiriaga tegelevad teadlased kummardavad kui Tõde).

Elu

Tšiili bioloogide Humberto Maturana ja Francisco Varela selgitus meeldib mulle väga. Nende epistemoloogias on „mina“ vajalik keskkonnaga suhtlemiseks. Ta on nähtav suhtluses, aga üritada näidata, kus ta asub, on võimatu. Ta on täielikult asukohatu. Organismid on mõistetavad nagu virtuaalminade kogumid - mul pole mitte üks identiteet vaid kogum paljudest. Rakuline identiteet, immuun-identiteet, kognitiivne identiteet - palju identiteete, mis manifesteeruvad erinevates interaktsioonides. Sellised on erinevad minad. Evolutsioonitantsus need erinevad minad koonduvad ja eralduvad. See on „budistlik emergentsus“. Juba varem oli juttu hukatusliku kasvu piiramise ideest. Piiravatena on väljapakutud Ida mõttesuundi. Kas budism või taoism räägivad ökoloogiast? Kardetavasti polnud tänapäevases teaduslikus tähenduses ökoloogia budismis siiski oluline. Mis muidugi ei tähenda, et budistlikult (või miks mitte ka mingilt muult spirituaalselt) aluselt ei võiks uus arusaamine võrsuda. Siiski pole see kardetavasti vaid copy-paste meetodil ja kiiruga saavutatav, aga just seda ma siin teha üritangi.

Ühe näitena võiks tuua arutluse mitteduaalsest ökoloogiast (loe siit: http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=81 .) Budistlikul arusaamal maailmast on keskses rollis põhjuslikkus ja mitte postuleeritud eesmärgile sihitus - evolutsioonil pole tippu. Kõige põhjuslikult tekkinu üldiseks omaduseks on püsitus ja muutuvus - ökosüsteemid ei saa jääda püsima mingis kuitahes veetlevas seisundis, ökoloogia peab olema dünaamiline. Seda mõistes pole mõtet mistahes põhjuslikult tekkinud nähtusse suhtuda klammerdudes - pole õige olla ühegi evolutsiooni etapi tsentrist, või äratõugates. Nii nähes on vaade tehnoloogiale kui mingile vaenulikule jõule, võõrale ja ebaloomulikule, mis justkui eksituse tõttu on siin planeedil valla pääsenud ning mida tuleks püüda taltsutada ja kontrollida - dualistlik maailmavaade, kus ühel pool on hea puhas loodus ja teisel pool halb agressiivne tehnoloogia, ja selline vaade ei võimalda täielikku suhet kõigega, mis eksisteerib. [15]

Evolutsioon ei jõua iial tippu, ei peatu, ega pöördu ka tagasi. Evolutsiooniprotsessil pole eesmärki, ta ei hooli ei mineviku ega tuleviku olenditest. Evolutsioon mängib üksteisest välja ja üksteise kohale rajatud negentroopiliste süsteemidega - ainuraksete maailm rajaneb elutule ainele, hulkraksed taimed, loomad ja putukad ainuraksetele ning inimeste maailm taimedele ja loomadele. Nüüd tehnoloogia, kultuurilised käitumismustrid ja abstraktsed sümbolstruktuurid on samal kombel välja kasvanud ja tuginevad inimeste maailmale, kui inimeste maailm taimedele ja loomadele.

Võib-olla mängivad siin oma mängu hoopis suuremad jõud - bioloogilise ja kultuurilise evolutsiooni süvahoovused, energiad, mida me veel hämaralt tajume ning vaevu mõistma hakkame. Kuna võimalik, et meil polegi nende asjade üle seesugust kontrolli nagu ise arvame, siis oleks ehk kohane näidata üles enam austust jõudude vastu, mis kujundavad meid ja meie maailma, tunda suuremat ettevaatust ja alandlikkust selle kasvavalt kummastava ja ohtliku tehnobiootilise planetaarse olendi ees, milleks on Maa. Aga siiski, kuidagi olemuslikult on elu erinev mitteelust.

Humpty Dumpty sat on a wall,
Humpty Dumpty had a great fall.
All the King’s horses, And all the King’s men
Couldn’t put Humpty together again!

Elu sellisena nagu me teda näeme, on ühesuunaline, aeg kui üks elu atribuute ei ole tagasipööratav. Just elu on esmane, mitte materiaalne ressurss, kui me räägime keskkonnakaitsest.

Nüüd ma tahan rääkida ühest nägemusest. Selles avaldus elu põhiolemus pimeda tungina, kolloidse massina, millel eristusid vaid nõrgad vaimsuse heledamad triibud ja punktid, miski, mis seda pimedat mateeriat käigus hoiab. Ja kõik meie abstraktsioonid on kui sirglõikudest koosnevad joonised,konstruktsioonide haprad majakesed, mida me üritame ehitada sellele pimedale, rähklevale pinnale. Nad saavad püsida seal vaid väga lühikeseks hetkes. Olukord võib olla ka täiesti halenaljakas ja meie mõistusel pole maailmaga üldse midagi pistmist. See on lihtsalt abitu ja ebaadekvaatne kommentaator.

Elu on tung, mis voolab läbi kõikide olendite, võttes kõige eriskummalisemaid, pöörasemaid vorme - jäigastudes taimede tsellulooskestaga rakkudes, liigutades viburites, kulendites, pintslit hoidvas käes - kas pole teda lähemalt uurimine koguni ohtlik? Miks muidu pean ma end isegi praegu peitma sõnadesse? Ehkki, tõenäoliselt poleks otsepilk sugugi selgem. Ausalt öeldes usun - koguni hägusam. Silmanurgast, silmanurgast peab vaatama kaugemaid, peidetumaid asju...Või väiksemaid.

Paljunemine on organismi püüe säilida ajas, saades nõnda ebatäielikuks ruumis, kaotades oma individuaalsust. Elul pole seisundid, vaid kalduvused.

Individualiseerimiskalduvust võib kohata kõikjal organiseeritud maailmas, kuid talle astub kõikjal vastu paljunemiskalduvus. Paljunemine kui uue organismi ülesehitamine vanast organismist eraldatud fragmendist. Individuaalsuse vaenlane peitub temas endas. Surve, mille varal elusolend kasvab, areneb ja vananeb, on seesama, mille sunnil ta läbis looteea faasid. Loote areng kujutab endast pidevat vormimuutust. Kes tahaks üles märkida kõiki selle järjestikuseid aspekte, eksiks lõpmatusse, nagu pidevuse puhul ikka juhtub. Elu on sünnieelse arengu pikendus. Vananemise juures on puhtalt eluline tajumatu ja lõpmatult astmeline vormimuutus.

Elu säilitab ennast läbi taastamise. Taastamine on elu põhiolemus. Muutus ehk evolutsioon tuleb siis, kui taastamine ei õnnestu. Loodus- ja keskkonnakaitset võibki eristada niimoodi: looduskaitse oli algselt kui loodusmälestusmärkide hoidmine, peamiseks väärtuseks ürglooduse ilu ja mitmekesisus. Keskkonnakaitse ei tegele mitte inimese suhtega puutumatusse loodusesse vaid tavakeskkonda. Kui kultuuri ja loodust ei vastandata, siis selgub, et kultuur on ühtlasi ka looduskultuur. Lisaks pärandkoosluste kaitsele tähendab see ka väärtusliku looduse mitte ainult säilitamist, vaid ka juurdetegemist, nt soode taastamist. Ei taastata mitte niivõrd mingisugust looduse olekut, kui ökosüsteemi enesetaastamisvõimet ehk tervist. Looduse ökoloogiline kujundamine ei vastandu looduse taastamisele. Haljastuste loomisel tuleb võtta aluseks paigale omasemad kooslused. Ilusaks näiteks on jaapani aiad, mis kujutavad kohaliku maastiku mudelit ja tuginevad üksnes kohalikele liikidele. Aedniku suhtumist ei maksa alahinnata, alavääristada. Idee, et inimese tegevus ainult kahjustab loodust, põhineb jäigal inimese ja looduse vastandamisel eraldamisel. Tegelikult on võimalikud nii tegevused, mis korraldavad maailma püsivalt ümber kui ka sellised, mis ei jäta kustumatut jälge. Iga samm, mille me ette võtame, omab võimalust ravida ja muuta. Me ei saa tervendada mitte ainult iseennast, vaid me võime aidata Maad.

Meie aga valime budistliku nägemuse „minast“ ja arendame veidrat sünkretismi. Sellest ja kõigest muust tulenevalt me võime öelda, et: Eksisteerivad paralleelsed ruumid. [16]

Ruumis viibides toetab meid tõetunne.

Konventsionaalset ruumi loob keel, eriti kõnekeel [17] .

Ruum tekib läbi meele (meeleelundite?) - ruum ongi meel, üks meele osa.

Ruum on piirang - väljalõige mlm-st. Me mõtleme duaalselt/binaarselt, aga ka vaatame, kuulame, katsume jne.

(JPEG)

Tegemist pole solipsismiga, sest solipsism eeldab “mind”, mida aga samuti pole.

Mida rohkem on asjal atribuute (ruume), seda reaalsem ta on - mida rohkemates ruumides on asi olemas, seda reaalsem ta on.

Me võime vaadelda maailma liikudes ühest ruumist teise, sama õige on öelda: olla üks ruum ja siis teine.

Sellest tulenevalt on maailm lõplik, möödapäästmatult.

Suhtes lõpmatusega ei oma teadmise hulk kaalu.

Kui Jumal tahab midagi, siis on tal midagi puudu, (miski on eeskujuks) järelikult poleks ta kõikvõimas.

Jumala tahe (vaba tahe) on midagi muud, kui inimese oma.

Jumal kõnetab meid praegu läbi keskkonnakaitse.

Kes suudab neid väiteid mõista, see suudab.

(JPEG)

Seda ruumi, mis tekib meie „mina“ ümber, on hea uurida „budistliku emergentsusena“. Budistid on „mina“ puudumist üle kahe tuhande aasta uurinud ja väidetavalt omandanud Läänega (ka müstikutega) võrreldes psüühika mõistmisel tohutu edumaa. See on asi, milles meie tsivilisatsioon jääb alla ja peab õppima. Tänapäeva konventsionaalse reaalsuse kude on aga teaduslik maailmavaade. Ükski mõistetav maailmaseletus ei saa seda eirata. Nende kahe komponendi kombineerimine annabki tulemuseks keskkonnakaitseliselt olulise maailmapildina „budistliku emergentsuse“. Miks selline vaade on oluline? Esiteks on elu midagi põhimõtteliselt erinevat mitte-elust, uurides mitte-elu ei uuri me elu, emergentsus on seletus, miks see nii on. See on ka teatav intellektuaalne kaitse asjastamise eest, mis on eetiliselt vale ja ohtlike tagajärgedega idee. Selliste valikute puhul on õige eelistada antiteaduslikkust, mitte eba- vaid just antiteaduslikkust.

Emergentsus on mingi asja (entiteedi; sealhulgas omaduse või seaduse) omadus, mis seisneb selles, et ta ilmneb tänu mingite muude (tavaliselt fundamentaalsemate) asjade olemasolule, kuid ei taandu nendele asjadele. http://et.wikipedia.org/wiki/Emergentsus Tähtsaim omadus on neil see, et nende olemasolu on sõltuv millegi muu olemasolust ja baseerub sellel. Emergentsus on siis selline nähtus, kus midagi tekkib selle koostisosade koosmõju tulemusena, aga tekkinud nähtus on hoopis midagi muud. Tekkinud nähtus pole taandatav selle koostisosade summale, vaid on hoopis uus ja ettearvamatu, kui arvestada vaid koostisosi.

Tervikut determineerivad teatud määral küll osad (tõusev põhjuslikkus), kuid ka osi determineerib teatud määral tervik (laskuv põhjuslikkus). [18]

Elu puhul on alumisi tasandeid mõjutavaks näiteks looduslik valik. Samas kõiki protsesse kõrgematel tasanditel kitsendavad madalamate tasandite (sealhulgas subatomaarse füüsika seadused) ning need protsessid toimuvad vastavuses nende seadustega.

See kõik on otsekui vastastikku seotud nähtumuste püramiid. Isegi massi, ruumi ja aega saab vaadelda emergentsete nähtustena, mis tulenevad aluskonteptsioonidest nagu Higgsi bosonid või stringid. Enamik füüsikaseadusi, nagu me neid kogeme, on ilmnenud aja jooksul emergentseina füüsika alusseadusest. Keemiat saab omakorda vaadelda füüsikast emergentsena kasvanuna. Bioloogiat (kaasa arvatud bioloogiline evolutsioon) võib vaadelda emergentsena keemiast. Lõpuks, psühholoogiat võiks mõista emergentsena neurobioloogilistest seadustest.

Budismis on definitsioonid seotud teadvusseisundiga ja selles tähenduses tühjad. Mitte mõttetud või kasutud, vaid täidetavad erinevate sisudega. Võib öelda, et kõige oleva vastastikku määratleva loomuse mõistmisteks on vaja selles vaates elada. Aga on mõningad põhimõisted. Neiks on põhjus ja tagajärg, kõige oleva koosnevus ja pidev püsitus, hetkest hetke muutuvus. Seda võib iseloomustada keha-meele, subjekti-objekti ja energia-mateeria vastastikku määratleva ühtsuse suhtena - vastastiku seosena, mis täidab kogu eksistentsi. Mateeria ja energia vastastikune suhe avaldub energia püsiva küllastatusena mateerias ja mateeria olematusena ilma energiata. Meie ja meie poolt tunnetatav on lahutamatud. Tunnetamise mehhanismideks kerkivad emergentseina meie „minad“.

Saab eristada staatilist ehk sünkroonilist ja dünaamilist ehk diakroonilist emergentsust: esimese puhul eksisteerivad emergentsed asjad samal ajal asjadega, millel nad baseeruvad, teisel juhul kujunevad nad välja aja jooksul (viimasel juhul eeldatakse tavaliselt, et baseerumine ei ole ainult põhjusliku iseloomuga). Budismi järgi meie tahked kehad ja kõik teised eksistentsi vormid lähtuvad põhienergiast, millest areneb ka meel. Olemine on võimalik üksnes tänu sellele pidevale energiaga küllastumisele kõikides oma paljudes vormides. Kuna universum on lahutamatu oma resoneeruvast energiaallikast, on mateeria ja energia samuti lahutamatult seotud ja selle tulemusena on vastastikku sõltuvad ka keha ja meel ning subjekt ja objekt.

Meie meeled on seotud meie normaalse füüsilise kehaga ja selle seisundiga. Ilma kehata ei oleks meie meeltel võimalust midagi kogeda, nad ei toimiks. Seega meie tavaline arusaam meelest on samuti seotud füüsilise kehaga. Keha olekust sõltub meie meeltega kogetav reaalsus.

Meie tavalisel - jämedal tasandil - on aegruum piiratud, nii on ka meel piiratud. Keha ja meel on vastastikku seotud määravas suhtes, mis madalamast vormist kõrgema suunas on üha vähem dualistlik. Budismis tähendab dualistlikkus ka suuremat kannatust. Füüsilistele meeleorganitele ja nende meelte kogemusele toetudes areneb meie mõisteline meel, see, mis eristab meid näiteks loomadest. Meie eriline inimreaalsus, mõisteline tõelus sõltub meie erilisest inimese meelevõimest, mõistusest. Selle tajumine ja tunnetamine toimub keele ja abstraktsiooni kaudu, mis eeldab üldistamist, võimaldades inimmeelel võrrelda ja analüüsida. Kuigi need mõistelised tõelused ei eksisteeri kui meeleobjekti sisemine omadus, moodustavad nad siiski inimtõeluse aluse - inimeste ideede ja väärtuste tõeluse. Meeltega tunnetame konkreetset ja üldistame seda vaimus läbi mõistete.

Mõisteline meel ei tunneta meeltereaalsust vahetult. Mõisteline meel võib tunnetada üksnes kaudselt objektipooluse vahendi abil, kasutades teise välistamise - mittejaatava kahekordse eituse printsiipi. Budistid väidavad, et keelel, teadmisel ja reaalsusel ei ole otsest suhet, s.o. sõna tähendus või mõistelise tunnetuse sisu ei ole üksnes „väljas asuva“ reaalsuse peegeldus, mis iseenese väel avab end tunnetajale, vaid üksnes loogiline konstruktsioon väljendamatu reaalsusega kaudses suhtes välistamise või eristamise kaudu. Seda mittejaatava kahekordse eituse objekti loomise kaudu. Näiteks „koer“ on kõikide mittekoerte eitus, s.t. kõnealune koer tuuakse mõisteliselt esile mittesarnaste eristuvuse kaudu: „mitte olles mitte-koer“ ehk „mitte olles mitte-musta-valge-laiguline-pika-sabaga-koer“. Mida nimetatakse, on mõistelise taustaobjekti määratlus, mittesarnaste eitus ning see, mida on ära segatud/eksikombel peetud materiaalse objekti meeleliseks kogemuseks.

Mõistelise kõik-muu-kui eraldamise, selle objekti väljavalimise ja isoleerimise tagajärjel paistab see kui iseenesest väljaspool asuv sõltumatu nähtus: kui me näiteks tajume mõisteliselt oma „kätt“, valime selle mõisteliselt ümbritsevast välja ja isoleerime, nagu oleks see sõltumatu nähtus - sest mõisteliselt me välistame kõik muu peale „käe“.

Teine tähtis mõistuse omadus on selle loomulik üldistusvõime. Mõistelise meele loodud taustaobjekti põhjal omistatakse nimetus. Mõistelise taustaobjekti-pooluse vahendi loomise ja nimetamisega kaasneb meeleobjekti üldistamine.

Mõisteline meel saab kogeda üksnes enda ala, mõistelist reaalsust, ei midagi muud. Mõisteline meel saab kogeda üksnes eelpool kirjeldatud taustprotsessi kaudu. Mida ei nimetata teatava nähtusena, see ei saa mõistelise reaalsuse osaks ning seetõttu ei ole mõistelise meelega tajutav.

Uurides subjekti-objekti suhet, on budismis arvatud, et objekti analüüs iseseisva ülesandena pole mõistlik ja objekti kogemusel on alati tagasiside subjektipoolusega ning arvesse on võetud kasutatavat erivahendit (taju funktsiooni).

Sellise uurimise käigus on budistlikud koolkonnad leidnud, et objekt ei eksisteeri iseenesest „seal väljas“, nagu meie seda kogeme, vaid subjektil on alati määrav mõju kogetavale reaalsusele - me peame objektiks objekti-kogemust. Objekt ei eksisteeri iseeneses ega iseenesest kogetavas subjektist sõltumatult, sest objekti juur ei erine subjekti juurest. See on idee ühisest alusest. Nii subjektiivne kui objektiivne reaalsus on olemas üksnes konventsionaalselt ning kumbki neist ei eksisteeri iseeneses ega iseenesest. Kõik olemasolev - nii subjekt kui objekt - eksisteerib vastastikuses seoses. Keskne termin on „tühjus“ (sunyata). Kőik asjad on olemuslikult tühjad, see tähendab, et neis puudub igiolemus, nad pole jäikade piiridega eraldatud, vaid pőimuvad.

Iga individuaalne identiteet on pidevas tekkimises ja lakkamises, iga sekundi murdosas - nagu pidevalt tekivad ja surevad meie kehas rakud, midagi muutub meie juures pidevalt, kuid siiski jääb meie identiteet samaks. Biosfäär ja inimkultuur on pidevalt loov moel, mis pole ennustatav. Näiteks preadaptatsioon ehk eelkohastumine on evolutsioonibioloogias organismi iseärasus, mis on olemas enne seda, kui see kohastumuseks osutub, ning mille teke on sõltumatu tingimustest, milles ta kohastumuseks osutub. Seejuures võivad need tingimused tekkida juhuslikult või seetõttu, et organism otsib endale sellised tingimused. Dinosaurustel olid suled algselt põhiliselt soojusisolatsiooniks, hiljem osutusid need kasulikuks lendamisel. Imetajate eellastel olid olemas higinäärmed, millest arenesid välja piimanäärmed. See pole ettenähtav. Iga kord sellises olukorras tekib uus maailm.

Thich Nhat Hanh on rääkinud ökobudismist nii.

Iga samm, mida ma astume, võib olla tervendamise suunas - mitte ainult meie enda, vaid kogu planeet Maa tervendamise. Mahaparinirvana suutra kirjeldab Buddha elu viimast aastat - kohti, kus ta reisis, inimesi, keda kohtas ja õpetusi, mida ta jagas. Selles suutras on öeldud, et pärast viibimist Vaishali linnas otsustas ta reisida põhjapoole, et naasta enda sünnilinna Kapilavastusse. Kuigi ta teadis, et see on viimane kord, mil ta näeb ilusat Vaishalit, ei viibanud ta hüvastijätuks. Selmet leiame suutrast sellise lause: Buddha pöördus ja vaatas emaelevandi pilguga Vaishali linna viimast korda. Ta ütles: “Ananda, kas pole Vaishali ilus?” Pärast Vaishali vaatlemist õrnal pilgul, uurinud tähelepanelikult kogu linna ilu, Buddha pöördus põhja suunas ja alustas kõndimist. Kui Buddha vaatab, siis vaatab ta emaelevandi pilguga, et vaadata põhjalikult. Ka meie saame nõnda vaadata, kui meie näeme meid ümbritseva looduse ilu, siis näeme Buddha silmadega. Mõtlus aitab meil saada selgemalt aru looduse ilust. Nii toimides saame osa Jumalariigist. Buddha õpetab samsara ringkäigust, kus sama kannatus kordab ennast. Kui me ei harjuta, pole võimalik sellest väljuda.

1

[1] Ökoloogilise teadlikkuse uurija Maurie J. Cohen (2005) on eristanud neli arhetüüpset mõtteviisi keskkonnainformatsiooni tõlgendamisel (ratsionaalne ökoloogia, Prometheuse vaade, Arkaadianism ja öko-müstitsism). Tegemist on nö ideaalmudelitega, mida puhtal kujul reaalsuses vaevalt leidub.

Cohen lähtub oma tüpoloogiate loomisel kahest kategooriast, mille ta asetab kahele teljele: esimene telg on tugev ökoloogiline teadlikkus vs nõrk ökoloogiline teadlikkus ja teine telg on teaduslik-ratsionaalne mõtlemine vs pühalik-esteetiline mõtlemine. Ökoloogilise teadlikkuse all peab Cohen silmas seda, kui palju inimesed väärtustavad ja hoiavad looduskeskkonda. Teaduslik-ratsionaalne mõtlemine on saanud alguse valgustusajastust ja siia alla sobitub teadusmetodoloogiline lähenemine keskkonnaprobleemide lahendamisel. Pühalik-esteetilise mõtlemise alla paikutab Cohen erinevad religioosed tõlgendused, folkloori, traditsioonitarkuse jt (ibid.).

Ratsionaalne ökoloogia: esindajaiks on need, kes võrdselt kõrgelt hindavad nii teadust kui keskkonda, püüdes neid kahte harmoniseerida. Ökoloogilisele informatsioonile lähenetakse teaduslikust vaatepunktist, uskudes, et ratsionaalne teadmine pakub intellektuaalset ressurssi, millega tõlgendada kaasaegseid ökoloogilisi probleeme. Selline lähenemine on üheaegselt optimistlik, keskkonnateadlik ja tehnoloogiale suunatud. Selle vaate esindajatel on kalduvus näha progressi kasulikul viisil.

Prometheuse vaade: esindajaiks on need, kes tõlgendavad samuti keskkonnaprobleeme läbi teadusliku filtri, kuid arvestavad tunduvalt vähem keskkonnaga. Nende arvates võib esineda väiksemaid lokaalseid keskkonnaprobleeme, kuid põhimõtteliselt on inimene võimeline plaanipäraselt oma tegevust planeedil juhtima.

Arkaadianism: selle vaate esindajaiks on need, kes tõlgendavad keskkonda läbi pühalik-esteetilise filtri. See mõteviis on seotud 1960ndate ja 1970ndate sotsiaalsete liikumistega. Seda vaadet on mõjutanud romantism ja selle vaate esindajad väljendavad tugevat skeptitsismi teaduse ja tehnoloogia suhtes ning omavad nostalgilist vaadet traditsioonilise eluviisi suhtes.

Öko-müstitsim: selle vaate esindajaiks on need, keda seob pühalik-esteetiline vaade koos nõrga keskkonnateadlikkusega. Seda vaadet seostatakse apokalüptilistesse keskkonnakatastroofidesse uskumisega, samas ilma hooliva käitumiseta looduskeskkonna suhtes (Cohen 2005: 86).

[2] Protsess, mida seostatakse eutrofeerumisega. Eutrofeerumine on toitainete liiast põhjustatud vetikate vohamine ja sellisena selgelt seoses meie asulate reovete ja põllumajandusreostusega.

[3] Valdava trendi muutumine seisneb pigem selles, milline probleem on parasjagu “moes” - st see, millest kõige rohkem räägitakse. Teised probleemid ei kao sellega ära või teki - pestitsiidide-insektitsiidide ja elurikkuse ning elupaikade hävimisega seotud probleemid on Maa elustiku jaoks jätkuvalt olulised (pestitsiidide väidetav mõju maismaaökosüsteemidele (inimese jaoks olulisena nt tolmeldajatele, colony collapse disorder); maailma rahvastiku kasv ja sellest tulenev ruumi- ja ressursinõudlus). Samuti võisid inimtekkelised kliimamuutused Maa elustikku oluliselt mõjutada juba tükk aega enne, kui inimesed neist rääkima hakkasid.

[4] Uku Masing on toonud oma arutluses eestlaste usulistest eeldustest ühe näitena eestiliku arusaamise, et inimene on tehtud Eedeni aia mullast ja ta ülesanne on olla sama lokkav ja viljakas kui Eeden. Ka arvab ta, et eestlasele pole põrmugi omane enda maailmast, loodusest eraldamine.

[5] Vt ka Thomas Hobbes metslastest: “In such condition, there is no place for industry; because the fruit thereof is uncertain: and consequently no culture of the earth; no navigation, nor use of the commodities that may be imported by sea; no commodious building; no instruments of moving, and removing, such things as require much force; no knowledge of the face of the earth; no account of time; no arts; no letters; no society; and which is worst of all, continual fear, and danger of violent death; and the life of man, solitary, poor, nasty, brutish, and short.” Leviathan (http://oll.libertyfund.org/index.php?option=com_staticxt&staticfile=show.php%3Ftitle=585&layout=html#chapter_89842)

[6] Eesti keeles saab sellest selgeimalt lugeda Daniel C. Dennetti raamatust «Darwini ohtlik idee», mis kirjeldab looduslikku valikut kui algoritmi, mis toimib läbi paljude põlvkondade, see on omalaadi «universaalne hape», mis läbib kõiki elurikkuse ja kultuuri aspekte.

[7] Evolutsioonibioloogia väldib teadlikult ja küllaltki piinliku hoolega elu tekke seletamist. Mõned ebaõnnestunud erandid välja arvatud, kus midagi seletada ei õnnestunud.

[8] Üks oluline põhjus oli ka pea sajandi kestnud rahuaeg. Pärast Prantsuse revolutsiooni ja Napoleoni põhjustatud vapustusi (mis muuseas olid ka "eesti" rahva tekkimise aluseks) hoidis Euroopa suurvõimude konsortsium Püha Liit Euroopas sotsiaalset ja poliitilist status quo`d. See kasvav lõhe tehnoloogilise arengu ja ühiskonnakorralduse vahel viiski lõpuks valge rassi jaoks hukutavate tulemusteni - hüperkolonialismi ja maailmasõdadesse

[9] Loe näiteks Timothy Snyder "Holokaust: eiratud tegelikkus", Vikerkaar nr 9/2009 , mõtlemapanevat kirjatööd Ida-Euroopa hävingust

[10] Seda muidugi senikaua, kui veel kalu on. Pärast kalavarude ammendamist võib suur püügilaevastik ja selle soetamiseks tehtud laenud olla firmale hävitavaks koormaks, millest mõistlikumalt toiminud ettevõtjad jäid vabaks. Vaata selle kohta simulatsiooni Fish Banks

[11] Ühiskonna energiavajadus on iseenesest huvitav teema, millest pikemalt edaspidi. Siiski mõned tähelepanekud. Funktsionalistlikult asjale lähenedes on ameerika antropoloog Leslie White leidnud, et ühiskonna arengutase võrdub ta energia tootmise ja kulutamise võimega. White eristab viit arengutaset. Esiteks inimeste enda lihasenergia. Teisel astmel on põhiline koduloomade energia. Kolmandal taimede energia (põllumajandus). Neljas tase on fossiilkütusel põhinev tööstus. Viies tase on tuumaenergia.

C = ET,

kus E tähistab energia tarbimist per capita per aasta, T energiatarbimise efektiivsust, st tehnoloogiat ning C tähistab kultuurilise arengu taset. Oluline polegi vast mitte see, kas sellel võrdusel on tõepõhi all, vaid just see, kui paljud otsuste langetajatest seda usuvad. Kuna uude staadiumisse liikumine on alati valulik, sest mõned jäävad vältimatult uues olukorras kaotajateks, siis võib fossiilkütuste vastast teavitust - nii kliimamuutustest kui ka naftatipust rääkimist - pidada uue ajastu tulemise ettevalmistamiseks. Uus ajastu tähendaks sellisel juhul rohkemat energiat, mingitlaadi tuumaenergiat. Siin on huvitav võimalus, et alternatiivenergia tulemine võib just praegu käia oodatust kiiremini ja sellega kaasnev mittetsentraalse energiasüsteemi kontseptsioon on energiatootjatele lihtsalt arusaamatu. See võib vallandada paanikahooge. Olduvai teooria näiteks väidab, et tööstustsivilisatsiooni eluiga on umbkaudu 100 aastat (1930-2030) ja fossiilkütuste varude ammendumisele järgnev postindustriaalsus tähendab tagasikukkumist kiviaega (Olduvai kultuur ehk Olduvai ajastu on paleoliitikumi esimene periood).

[12] Soojuselektrijaamad Narva lähedal võiksid näiteks kütta hiiglaslikku troopikahoonet, mis oleks turismimagnetiks Peterburile, Lõuna-Soomele ja ka ülejäänud Eestile. See aitaks lahendada Ida-Virumaa kõige suuremat probleemi - erakordselt viletsat kuvandit. Ida-Virumaa kadus Eesti vaimselt kaardilt 1990. alguses, kui ta kuulutati katastroofipiirkonnaks. Selle võiks nüüd küll tagasi pöörata. Paraku nii ebaefektiivne tööstus siiski säilida ei suuda ja kogu see troopikamaailm külmub suure tõenäosusega lihtsalt ära.

[13] Nagu sellest kirjeldusest võib taibata, pole küsimus energiarikkas maa-aluses vedelikus. Küsimus on ikkagi võimalikus tsivilisatsiooni lõpus, kas siis läbi majandussüsteemi kokkuvarisemise või rahandussüsteemi püsti hoida püüdva diktatuuri kehtestamise. Diktatuuri, mis sarnaselt natside tuhandeaastase riigiga kestab heal juhul mõned aastakümned, põhjustab sadade miljonite inimeste surma ja miljarditele kannatusi. Hiljem vangutavad ajaloo prügikasti piiluvad inimesed päid, et kuidas me ometi sellel juhtuda lasksime. Mina ka ei tea...

[14] Siit tulebki praeguse aja inimese jaoks üks keeruline punkt - pole teada, kas ilma selle konventsionaalse mullita on üldse võimalik seda uuendavat sõnumit mõista. Kas näiteks budismis olev uuestisünni jutt on tegelikult budismi sõnumi seisukohalt relevantne, on peaaegu võimatu öelda, sest see oli osa sellest konventsionaalsest mullist, mida purustati.

[15] Tehnoloogia järgmine evolutsiooniline arenguaste VS hiiglaslik protees. Teine võimalus on siiski usutavam ja seega muutub ka dukkha ja kaasnevad probleemid lihtsalt väga mastaapseteks. Näiteks: http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=187

[16] Märkuseks: Vahemäng - arutlus ruumist. Inimesed jagunevad neiks, kes eelistavad mõtlemist ajast, ajaloost ja neiks, kes mõtlevad eelistatult ruumist. Meie mõtleme ruumist läbi ajaloo. Aeg on vahend, mis aitab ennastkonstrueerivaid süsteeme - A teeb B, mis omakorda teeb A. Ja nii edasi. Piirid loovad ruumi, mida nad piiravad, ruumid, mida piirid üksteisest eraldavad piiravad piire endid.

Ruum on äärmiselt tähendustega küllastatud mõiste - tegelikult juba vihjasingi, et tegemist on pigem keerulise omavahel seostatud mõistete süsteemiga (a la Wittgenstein) , samas on need erinevad tähendusliigid siiski üksteisega põimunud ja seeläbi võib juba ühest servast harutama hakkamine viia mõtteid ka teiste tähendusvaldade alale jäävale. Ruumi näeme kui vaatame ringi, tal on seinad, põrand ja lagi - see on väga saksalik ruum, inglise “space” on midagi muud, rohkem midagi tühiku sarnast kahe sõna vahel. Ruum on teatav nähtuste koosolemine, objektiivne või subjektiivne - siis on ta omaruum - umwelt. Matemaatiline ruum on hulk, mille elementide vahel on defineeritud mõningad tavaliste ruumiliste vahekordadega analoogilised seosed, sellisel juhul kipuvad välispiirid muutuma sisepiirideks.

Ruumi kujundatakse ja tunnetatakse. Ruumi kujutlemine ja tajumine sisaldab endas paljusid suhteid: matemaatilis-pragmaatilisi ja müütilisi, taju ja mõistuse keerulist koostööd. Mudelid, mida me ruumidest loome, on jõulised ja omakorda meie suhet neisse ruumidesse kujundavad. Näiteks ressurssiraiskav kosmosevallutamine polegi pürgimus avastada lõpmatut maailmaruumi, vaid endaloodud ruumimudelit.

Meie suhe ruumi võib muutuda mitte ainult läbi mõtlemise. Treenides muututakse oma keha ja selle eelistuste suhtes tundlikumaks ja hakatakse märkama, kuidas isegi üliväikesed muutused mõjutavad sisemist seisundit. Sisemine seisund mõjutab jälle meie olemist ruumis ja suhtestumist ruumiga. See avaldub näiteks ida võitluskunstides väga tähtsas paigutumise oskuses, teravdatud tähelepanus ja harmoonias.

Kui taldrikut või teetassi tõstes kujutleda, nagu kaaluks see viis kilo, siis suhe asja muutub, asi “kasvab”.

Püüdu sellist “kasvu” mõistete ja abstraktsioonide kontrolli alla painutada kogeme kõikjal. Kasvõi selles, kuidas perspektiiviõpetuse-eelne kunst esitas “suuremaid” - sellisena oma tähtsuse/ mõjukuse/ ka hirmuäratavuse tõttu vaatlejale tajutavaid isikuid - suurematena, meie mõistes ebaproportsionaalsetena.

Ja kuidas perspektiiviõpetus kujutava kunsti sellisest “eksitusest” vabastas.

Maailma poolt haaratust, uude ruumi sattumist, on kogenud ka tuhanded müstikud. Ja mitte ainult. Sellest on üritatud isegi teha teatavat “praktikat”. Saksa kirjanik Ernst Jünger kirjeldab seda äkiliselt muutunud ruumi, mis tähendab ennekõike täielikku haaratust, sõja äkilise vaikusena pärast tormi. ...„igaüks seisis liikumatult kui pealtvaataja, kelle silme ees on äsja lõppenud hiiglaslik tulevärk, ent samuti ka kaasosaline, kes on pannud toime jubedaid tegusid.“ Selles totaalses haaratuses tegelikkuse poolt võib kogu rahvas üheks liituda ja justnimelt kangelaseks. Tekib ühine ruum, mis on erinev sellest, mis oli enne. Kuid üldjuhul - ja Jumal tänatud - käib ruumikujutluse teisenemine siiski konstrueerides uusi mõisteid või paigutades neid uutesse suhetesse mõistete ruumis.

Ruumi tema esmases, geomeetrilises tähenduses täidavad ja moodustavad “punktid”, “sirged”, “tasapinnad”. Me kujutleme seda ruumi kolmemõõtmelisena. Ja teame, et on algelisi, iseenesest selgeid tõdesid, mida nimetatakse geomeetria aksioomideks. Kust aga tulevad need selged ja vastuvaidlemist mittesallivad tõed?

Looduses ei kohta objekte, mis oleksid tasapinnad, punktid või sirged, on vaid neid meenutavaid, abstraheerimise-eelseid nähtusi - pilved pole kerad, kuid pole ka fraktaalselt arvutiekraanile joonistuvad kujutised. Kust tulevad siis need aksiomaatilised tõed, millel baseerub õpetus ruumist - geomeetria?

Näiteks konstrueeritakse “maakera” - maaellipsoid läbi geoidi (raskuskiirendusega risti asuva pinna, mis peaks olema samane kujuteldava “ideaalse - ceteris paribus - maailmamere” pinnaga) ja kantakse siis tasapinnale, saades nii maakaardi. Kõikides etappides tulevad sisse teisendusvead ja põhitöö jääb ikkagi vaimule, matemaatilisele ruumikujutlusele.

Nii on ka geodeesia - puhta geomeetria kõrval otsekui madalam, maisem distsipliin -tegelikult vägagi rippuv abstraktsioonidest. Üritades lühidalt liikuda läbi geomeetria ajaloo, võime näha, kuidas on muutunud meie mõistuse osa hindamine ruumikujutluses.

Geomeetria pärineb vanast Egiptusest, kus ta oli puhtpraktilise eesmärgiga, pigemini maamõõtmine, loodud Niiluse viljastavate üleujutuste poolt minemapühitud omandipiiride taastamiseks. Kreeklased võtsid egiptlastelt teiste teadmiste seas kultuurilaenudena üle ka ruumikäsitlemiseoskused ja muutsid viienda sajandi paiku teaduseks, ning viisid siis vastavalt oma spekulatiivsusele suunatud mõtlemisele geomeetriliste tõdede uurimiseks tõdede enda pärast.

See on tähtis hetk, suhe ruumi muutub kardinaalselt! Umbes 300. eKr võttis Eukleides kogutud teadmised süstemaatiliselt kokku ja pani kirja. Ning tegi seda nõnda hästi, et geomeetria tundus järgnevatele põlvedele ainukese jumaliku teadusena, milles avaldub kõige selgemalt puhas mõistuseolemus.

Ruum oli kreeklastele sama eksistentsiaalne ja objektiivne, kui esemed, mida ta sisaldas. Tundma sai teda õppida esmajoones kaemuse kaudu. Kui Eukleides selgitab, mis on punkt, ütleb ta, et punkt on see, millel pole osa. Platon selgitab, et ruum on tühjus esemete vahel. See tühjus on olemuslik, ta säilib ka siis, kui kõrvaldame kõik esemed temast. Ruum, mis tahab mahutada kõiki esemeid moonutamata, peab ise olema vormitu ja substantsitu.

Selline vaade ruumile püsib läbi keskaja, kuni Descartes toob oma analüütilise geomeetriaga pöörde. Äkki muutub “loodus tühjuse vastu sallimatuks.”

Descartes’i filosoofiline süsteem ei tunne looduses midagi, mil poleks ülesandeid. Tühjus ei saa täita mingeid ülesandeid, järelikult pole teda olemas. Järelikult on tühi ruum võimatu.

Sellest pöördest tulenes ruumi kujutlemisse kaks tähtsat aspekti, esiteks teatav ruumi pidevus, edaspidi sai ruumi väljendada koordinaatides, teda sai mõõta nagu kõike muudki (tühjuse puhul oleks selline lähenemine olnud raskem) ja teiseks on kuni käesoleva ajani uuritud, mis aine see siis ruumi väljaspool esemeid täidab. Esemed võivad küll viibida väga hõredas aines, kuid mitte tühjuses. Tegelikult ruum ja mateeria samastusid. Ja omakorda “samastusid” nad matemaatilise mudeliga, kolmemõõtmelise eukleidilise ruumiga. Kujutlus abstraktsest eukleidilisest ruumist tähendas arusaamist, et geomeetria tõdesid saab koordinaatide kaudu väljendada ja algebra abil uurida.

Esemetevahelise ruumi täitis hüpoteetiline aine - valguseeter. Eeter ja eukleidiline ruum olid lahutamatud mõisted, ühe ja sama nähtuse kaks erinevat külge.

Eukleidiline ruum tõi kaasa veel ühe maailmanägemise ja ruumikujutluse esituse muutuse. Nimelt sai kujutavas kunstis ainuvaldavaks perspektiiviõpetuse järgi maailma nägemine, mis kirjutab ette - vaatama peab ühest punktist. See kujutamisviis põhinebki eeldusel, et visuaalset ruumi korrastab abstraktne lineaarkoordinaatide süsteem.

Vastupidiselt varasema kunsti maailmale, mida kujutati nii, nagu seda vahetult kogeti ja tunti, on perspektiiviõpetuse maailm selline, kus vaataja keha ja intellekt muudetakse liikumatuks, kus ühte punkti fikseeritud silm toob esile vaid üheainsa kujundi. See on lähedalt seotud njuutonliku absoluutse ruumi ja absoluutse aja kontseptsiooniga.

Tehniliselt polnud perspektiiviõpetuse rakendamine võimatu ka keskaegsetel kunstnikel, aga ühetaoline ruum maailma kujutamiseks oli neile kontseptuaalselt sobimatu.

Kant eraldab uuesti abstraktse ruumi ja mateeria.

Kant eraldas uuesti, nüüd aga uuel tasandil, mateeria abstraktsest eukleidilisest ruumist. Substants moodustas objektiivse põhjuse tunnetuseks, ruum sai aga tunnetuse vormiks, mis on olemas iga inimese mõistuses a priori enne igasugust kogemust. “Ding an sich” pääseb meie teadvusesse ainult siis, kui ta meie mõistuse poolt on surutud ruumilisse ulatuvusse. Seega ruum on primaarsem mõiste kui substants.

Kant kirjutab Prolegomenas : ”Puhas matemaatika ja nimelt puhas geomeetria võib objektiivset reaalsust omada üksnes tingimusel, et ta on suunatud ainuüksi meeleobjektidele, millede suhtes aga kehtib kindlalt printsiip, et meie meelekujutlus pole mingil juhul kujutlus asjadest iseeneses, vaid üksnes sellest viisist, kuidas asjad meile nähtuvad. Geomeetria laused on paratamatult kehtivad ruumi suhtes ja seega kõige selle suhtes, mida temas võib leida, kuna ruum pole midagi muud kui üksnes kõigi välisnähtumuste vorm, mille abil ainuüksi saavadki meelteobjektid meile antud olla. Meelelisus, mille vorm on geomeetriale aluseks, on see, millele tugineb välisnähtumuste võimalikkus, need saavad seega sisaldada alati üksnes seda, mida geomeetria neile ette kirjutab. Mõtteline ruum alles teebki võimalikuks füüsilise ruumi s.t. mateeria ulatuvuslikkuse, et see pole hoopiski mitte asjade iseeneses omadus, vaid üksnes meie meelelise kujutlusvõime vorm, et kõik objektid ruumis on üksnes nähtumused, s.t. mitte asjad iseeneses, vaid meie meelekaemuse kujutlused, ja kuna ruum, nii nagu geomeeter teda mõtleb, ongi just meelekaemuse vorm, mille me a priori endas leiame ning mis sisaldab kõigi välisnähtumuste võimalikkuse alust (vormi järgi), siis peavad need nähtumused paratamatult ja kogu oma täpsuses kokku langema geomeetri teesidega, mida see ei tuleta mingist väljamõeldud mõistest, vaid kõigi väliskaemuse subjektiivsest alusest, nimelt meelelisusest endast. Üksnes ja ainult nii võib geomeeter olla kindel oma lausete objektiivses kehtivuses.”

Hoolimata püüdest leida lepitavat keskteed empiirikute ja idealistide vahel oli Kanti süsteem teatavas mõttes siiski äärmuslik. Ja see maksis kätte. Kanti süsteem läks peagi konflikt füüsikakatsetega ja arenevate füüsikaliste ja matemaatiliste teooriatega. Kui ruum on aprioorne mõiste, siis peavad Eukleidese aksioomid olema paratamatult õiged, nende teisiti mõtlemine peab olema võimatu. Kuid mitteeukleidilise geomeetria konstrueerimine näitas võimalust konstrueerida Eukleidese aksioomidest erinevatele aksioomidele baseeruvaid ja ometi ilma sisemiste vasturääkivuseta süsteeme. Selgus, et on isegi võrdlemisi kerge kujutleda ruumi, mille omadusi kirjeldab mitteeukleidiline geomeetria. Ühene ruumi mõiste kadus ja ühes sellega ka selle mõiste aprioorsus.

Uuele ruuminägemise tasandile jõutakse ühtse aegruumi ideega. Kogu eelneva jutuga olen ma üritanud taibata, kuidas meie konstrueeriv mõistus on loonud mudeleid ja neid siis meist välise reaalsusega klapitanud. Ja omamata küll füüsikas erilisi teadmisi, võtan siiski jultumuse väita prantslaste sõnadega: “mida rohkem asjad muutuvad, seda enam jäävad nad samaks.” Seda just tähenduses, et ontoloogiast ei pääse.

Põhimõtteliselt on võimalik omistada ideele aegruumist kahene väärtus: esiteks - pessimistlikult -, et tegemist on ukse avamisega täielikule spekulatiivsuse vohamisele, mida teoreetiline füüsika endast tänapäeval kujutab või vastupidi, optimistlikult, et see on käesoleval hetkel täpseim võimalik vaade maailmale.

Relatiivsuspostulaadist tuleneb seos aja ja ruumi vahel, mis on analoogiline, kuid mitte identne seosega ruumi eri mõõdete vahel. See tähendab, et ruumi ja ajamõõtmed on ühendatud vaid formaalsele mõtlemisele ligipääsetavas aegruumis, tavatajujale jääb ruum siiski ajast eraldatuks.

Tegelikkuse algelement neljamõõtmelises maailmas on sündmus, miski, mis juhtub teatud kohas ja ajal. Seonduvad mitte ainult aeg ja ruum, vaid ka mass ja energia. Üldrelatiivsusteooriaga jõuab Albert Einstein 1915. aastal kõverasse aegruumi, mille geomeetriat määrab kõige olulisemal määral selles paiknev ja liikuv mateeria ning vastupidi, mateeria olemasolu väljendub aegruumi kõverdumises selle ümbruses.

Aegruum on kõver ebaühtlaselt, sest mateeria paigutub ebaühtlaselt. See kõverus on aga nii väike, et me tavaliselt, ka astronoomilistes mastaapides, ei pane seda tähele.

Ja võib ka väita, et neljamõõtmeline looduslik ruum on lõhutud vaatleja poolt kolmeks ruumimõõtmeks ja üheks ajamõõtmeks. Ruumi fikseerimiseks on vaja kolme muutujat x,y,z ja ühte t ajamomendi jaoks. Kui need neli arvu on punkti koordinaatideks neljamõõtmelises matemaatilises ruumis, siis meie valemid esitavad seal ruumi kujundeid: jooni, pindu, jne. See aegruum on absoluutne selles mõttes, et ta on kõigile vaatlejatele sama. Tavaline kolmemõõtmeline ruum ja ühemõõtmeline aeg pole sellised, nad esinevad erinevatena üksteise suhtes liikuvatele vaatlejatele. Selliselt vaadatuna näib neljamõõtmeline aegruum olevat midagi objektiivset, loodusele omast. Kuid siiski midagi täielikult abstraktsest. See ongi objektiviseeriva füüsika vaade.

[17] Uku Masing on kirjutanud soomeugrilaste (temal sugrilaste) „keeletõelusest". Tema järgi kui tuleb kõnelda „ruumist“ üldisemalt, kasutavad kõik sugrikeeled sõnu, mis tähendavad „maa“, „koht“, „paik“ või mingit olemist. Ruum ise on kuidagi üldatomaarne ja tsentreeritud „asja/nähte/sündmuse“ ümber. Igal on oma isiklik „paik/koht“ ning ta nähtumus ei erine teiste omast. Samu enamvähem lokaalseid postpositsioone on võimalik kasutada kõikide mõeldavate asjade ruumis („inimese/koera/puu/kivi juures, kõrval, pääl, hoolimata sellest, et keegi pole eeldanud veele pääd jne.)

Koht on huvitav sõna, „kohtu“ on soome keeles „emakas“ (sõna „kohtumaja“ teeb põhjanaabritele palju nalja). Ruum Platonil on "hora", see on samuti pigem nagu "koht" (nt kreekakeelne "küla" tuleb sellest sõnast). See on kõige sarnasem üsale, kus algelementidest (jooned, pinnad, sealt edasi, geomeetrilised kujundid) sünnib olev.

[18] Laskuv põhjuslikkus http://et.wikipedia.org/wiki/Laskuv_p%C3%B5hjuslikkus (inglise keeles downward causation) on süsteemi põhjuslik toime oma elementidele. Näiteks erinevus avatud ja suletud kiirkeetja vahel: ainult suletud kiirkeetjas saab tekkida rõhk; nõnda mõjutab tervikstruktuur elementide käitumist.

2011-11-01

MärksõnaEluteadus

MärksõnaEnergiasõjad

MärksõnaEvolutsioon

MärksõnaKant

MärksõnaKohane!

MärksõnaMarx

MärksõnaRuum