Roheline religioon

Prindi

Tõnn Sarv

1

1

Keskkonnakaitse on tore asi. Tänu sellele on kasvõi juba õhk linnades palju puhtam. Aga asjal on ka teine pool.

Roheline mõtlemisest on saanud usuküsimus. Roheline religioon, võiks öelda, lausa maailmareligioon.

Ega religioonis ei pea ju kohe tingimata jumalad olema. Religiooni võib kirjeldada ka eluviisi või mõtteviisina. Eetika, tegevused, väärtused, institutsioonid, traditsioonid ja rituaalid on sageli traditsiooniliselt seotud põhiuskumustega. Ning need uskumused on keskendunud mõttesüsteemile nähtamatust, pühast, ülimast tõest. Jne. Kui asja lähemalt vaadata, siis leiab ka jumalaid muidugi.

Ilmunud on katekismused ja käsuõpetused. Pühakuid ja märtreidki leidub. Õpetajatest ja preestritest ei ole puudus. On ketsereid.

Üks viimase aja suurketsereid ja usutaganejaid on muidugi Bjorn Lomborg oma raamatuga The Sceptical Environmentalist (2001). Soliidne kirjastus, Cambridge University Press, kes selle inglise keeles avaldas, pidi taluma usuhullude rünnakuid veel aastate jooksul. Kahtlemine ja skepsis on keelatud. Kui sa pole meiega, siis oled meie vastu.

Mis on selle usu sõnum inimestele?

Eshatoloogia. Viimnepäev läheneb. Kohe algab globaalne katastroof.

Kuidas siis? Väga lihtsalt. Variandid: kliima soojeneb, jäämäed sulavad, maailmameri tõuseb üle kallaste ja uputab meid ära. Teine variant: kliima hoopis jaheneb, algab uus jääaeg ja kõik külmuvad surnuks. Kolmas variant: osooniaukudest tulev ultraviolettkiirgus tapab kõik ära. Või siis et nafta ja kivisüsi lõpevad otsa ning inimesed surevad nälga ja külmuvad surnuks. Inimkond ei suuda ennast enam toita ja sureb nälga. Jäätmed ja reostus muudavad maailma elukõlbmatuks. Puhas vesi lõpeb otsa. Metsad raiutakse maha ja hapnik lõpeb otsa. Viljakandev pinnas lõpeb otsa. Looma- ja taimeliigid surevad välja. Miskid viirused tulevad ja tapavad kõik ära. Muudetud geenidega organismid hakkavad midagi koledat tegema. Kalad lõpevad merest otsa. Variante on veel.

Kõige tähtsam on hirmu tekitamine. Paanika külvamine. Mõista andmine, et kõik see juba toimubki ja lõpp on lähedal. See müüb.

Ning seejärel süükompleksi tekitamine: kõigis neis hädades oled süüdi just Sina. Miks sa käid dushi all ja raiskad vett? Miks sa sõidad autoga ja raiskad taastumatuid loodusvarasid, samal ajal levitades kasvuhoonegaase? Miks sa kasutad kilekotte, kas sa ei tea, et plastmassid ei lagune looduses? Miks sa sööd heeringat? Jne. Just Sina oled see, kes tahab katastroofi poole kihutada ja kõik ära tappa.

Praeguseks on see jõudnud juba kooliõpikutesse. Juba lasteaias õpetatakse, et inimene on paha-paha, teeb muudkui loodusele kurja ja üldse.

Pole üldsegi oluline, kas need uskumused on tõesed ja kontrollitavad või mitte. Pseudoteaduslik mütoloogia käib asja juurde: "enamik teadlasi on üksmeelel", "teadusuuringud on tõestanud" jne. Nagu oleks teaduses miskit kohta konsensusel või enamusdemokraatial. Kas teadlased on kuidagimoodi "üksmeelel", et E = mc2 või et Kuu on Maast 360 tuhande kilomeetri kaugusel? On olemas kontrollitavad tõsiasjad ja on olemas arvamused. Need viimased käivad muidugi usu juurde.

Alles kolmkümmend aastat tagasi oli "konsensus", et kliima jaheneb ja algab uus jääaeg. Nüüd vastupidi. Rääkimata kõikvõimalikest toitumis-soovitustest. Kord on või "kahjulik", siis jälle "kasulik". Ja ainult mõnekümne aastaga!

Ilmaennustusi lähimaks 24 tunniks ei usu keegi. Aga kliima ennustusi mitmeteks sajanditeks usutakse. Miks ometi?

Mida me võime teada aastast 2100? Kui näiteks aastal 1900 oleks keegi pabistanud selle pärast, mis juhtub aastal 2000, siis oleks ta võibolla muretsenud hobuste arvukuse ja sõnnikumajanduse pärast. Kas ta võis aimata tol ajal, mis on ABS, SMS, DVD, LCD, USB. EEG, GPS, HTML või mB/s?

1968. aastal kirjutas Paul Ehrlich oma kuulsas raamatus The Population Bomb prohvetlikult: "Võitlus inimkonna toitmise pärast on lõppenud. 70 - 80-ndatel aastatel surevad sajad miljonid inimesed nälga."

Inimeste hulk maakeral pidavat juba ammu ületama selle piiri, mida Maa suudab toita. Ettekuulutused lubasid inimkonna arvuks mõnekümne aasta pärast 20 miljardit. Seda aga ei juhtunud. Siis pakuti 15, siis 11, nüüd juba 9 või isegi vähem. Praegu arvatakse, et aastal 2100 võib maailma elanike arv olla isegi väiksem kui praegu. Ettekuulutused ei täitunud.

Aga ega seepärast veel rõõmustada tohi. Nüüd hädaldatakse inimkonna vananemise pärast. Et kes neid pensionäre jõuab ülal pidada. Mida ka ei ennustataks, kõik on igal juhul paha-paha.

Roheline religioon on tugevas seoses kristlusega. Pessimistlik ajalookäsitlus. Pääsemine vaid valitutele. Sallimatus teisitimõtlejate suhtes. Aktiivne misjonitöö. Inkvisitsioon. Massimõrvad.

Jajah. Massimõrvad, sõna otseses mõttes. Üks sellest religioonist ajendatud jubedamaid episoode oli teatavasti DDT keelustamine. Sellest võiks pikemalt rääkida.

2

1939. aastal avastas Paul Müller DDT-l insektitsiidse toime. Teise Maailmasõja ajal ja järel kasutati DDT-d edukalt tüüfuse ja malaaria tõrjeks, hävitades haigusi kandvaid täisid ja moskiitosid. 1948. aastal sai Paul Müller Nobeli preemia.

40-ndatest kuni 60-ndate aastateni kasutati DDT-d moskiitode tõrjeks malaaria all kannatavates piirkondades kõikjal maailmas. Tänu DDT-le likvideeriti malaaria jäädavalt USA lõunaosariikides, Lõuna-Euroopas jm. Kuna moskiitod kannavad haigusetekitajat edasi üksnes malaariahaigetelt tervetele, siis piisas 5...7 aastast hoolikast tõrjetööst, et moskiitode liikumisraadiuses ei oleks enam haigusekandjaid. Selle aja jooksul ei jõua moskiitodel ka välja areneda resistentsus insektitsiidi suhtes. Mis peamine: taastuv populatsion ei kanna enam haigusi edasi.

Väga eduka tõrjetöö tulemusena olid 60-ndateks aastateks peamisteks malaariakolleteks jäänud veel vaid Ekvatoriaal-Aafrika ning mõned piirkonnad Lõuna-Aasias ja Lõuna-Ameerikas. Üks selle võitluse eestvedajaid oli nüüdseks unustatud mees nimega Fred Soper. Kümned miljonid inimesed võlgnevad temale ja DDT-le tänu elu päästmise eest. Suurel määral just Fred Soperi ja tema tuhandete kaastöötajate ennastsalgava tegevuse tulemusena oli olemas reaalne võimalus see haigus üldse maailmast likvideerida, nagu katk, koolera jt.

1962. aastal aga avaldas Rachel Carson oma laineid löönud raamatu "Hääletu kevad", mis oli suures osas pühendatud DDT kahjulikkusele. Keskkonna-aktivistid hakkasid häälekalt nõudma DDT ja teiste pestitsiidide jm kemikaalide kasutamise keelustamist põllumajanduses ja olmes, kuna nood pidavat loodust kahjustama, põhjustavat vähkkasvajaid jne. (Sealt muide sai alguse igasuguse keemia põlastamine ja vihkamine selles religioonis.) Igatahes oli paanika suur.

DDT ei ole tegelikult kantserogeen (vähi põhjustaja). Rahvusvaheline Vähiuuringute Agentuuri (IARC) järgi kuulub DDT "võimalike kantserogeenide" hulka, samasse kategooriasse kohviga. DDT ei põhjusta lindude hukkumist, nagu Carson arvas. Juba 1956. aastal avaldati uuringud DDT toimest inimestel. Peale väheseid talitluslikke muutusi maksas ei tuvastatud mingeid kahjulikke tagajärgi isegi pärast aastaid kestnud DDT manustamist vabatahtlikele.

Keelustajad teadsid seda kõike. Ometi saavutati 1972. aastal keskkonnakaitsjate survel DDT kasutamise keelustamine. Just siis, kui Fred Soperi ja tema kaastööliste kõik jõupingutused olid suunatud malaaria väljatõrjumisele veel viimastest kolletest, lõpetati ootamatult DDT tarned arengumaadesse. Aafrikas puhkes suurim, ligi kümme aastat kestev malaariaepideemia. Kümned miljonid vaesed inimesed, peamiselt lapsed, surid.

Tjah... Kokku ligi 50 miljoni lapse külmavereline tapmine lihtsalt sellepärast et "me arvame, see võib olla kahjulik"... Jube. Holokaust on selle kõrval üsna väike sündmus. Kogu Teise Maailmasõja käigus hukkus 63 miljonit... Millest me räägime? Mida me õieti kaitseme?

Kui need keskkonnakaitsjad ei suuda tagajärgi ette näha isegi nii ilmsel juhtumil, kuidas saab neid siis usaldada globaalsemate probleemide puhul?

Fred Soper, kes oleks võinud pälvida Nobeli preemia ja inimkonna heategija igavese austuse, suri 1975. aastal. Kogu tema töö ja jõupingutused olid luhtunud. DDT, mis oleks võinud omandada samasuguse elupäästja aupaiste nagu penitsilliin või polümüeliidi vaktsiin, oli muudetud hirmuäratavaks koletiseks. DDT keelustajaid ei ole süüdi mõistetud. Kogu lugu on häbenedes maha vaikitud.

Muidugi, seda teatakse ja mäletatakse. Aeg-ajalt esinetakse avalduste ja õiendustega. 2004. aastal jõustus Sockholmi konventsioon püsivate orgaaniliste saasteainete (sealhulgas ka DDT) kasutamise keelustamisest. Sel puhul avaldas ÜRO Keskkonnaprogramm pressiteate: "Vastupidiselt mõningatele süüdistustele ei pea Stockholmi konventsiooni pärast keegi surema malaariasse."

DDT kasutamine malaariat levitavate moskiitode tõrjeks on praegu lubatud. Kõik teised vahendid on liiga mürgised või palju kallimad.

3

Muidugi on tore, et mõeldakse ka teiste liikide peale. Et inimest ei peetagi looduse krooniks.

Rachel Carson kirjeldab oma "Hääletus kevades" üht farmi USA-s, kus insektitsiidide üledoseerimise tõttu olid putukad kadunud ja koos nendega ka linnud. Sealt see raamatu pealkiri: linnulaulu pole kuulda, kevad on hääletu.

Mis see siis on? Tapame lapsed ära, et linnud saaksid laulda?

Nendes jaburdustes ju aetakse tihtipeale segamini, mida õieti üritatakse kaitsta: looduskeskkonda või inimkonda.

Võtame siis looduse. Maa eluslooduse ajaloos on rohkem kui 99 % siin elanud liikidest välja surnud. Maa elusloodus on üle elanud tuhandeid kliimamuutusi, üleujutusi, jääaegasid ja muid "katastroofe". On muutunud liigiline mitmekesisus. On kadunud ja tekkinud sajad tuhanded ökosüsteemid. Noh ja siis? Kogu eluslooduse hävingut pole toimunud miljardite aastate jooksul. Selleks oleks vaja märksa kosmilisemaid muutusi kui inimene iial suudaks korda saata.

Kõik liigid surevad välja. Sealhulgas ka inimkond.

Kuskil varjatult on endiselt alles see "looduse krooni" kompleks. Et, usu, näe: inimene on ainus liik, kes on võimeline hävitama kogu eluslooduse. No ega ikka ei ole küll.

Mida tähendab see looduse saastamine? Eks ikka seda, et lähed kuskile "looduskaunisse kohta" ja seal on miski praht vedelemas. Ajab ju vihale, eks ole? Ja kuskil on prügimäed, tuhandete tonnide viisi jäätmeid. Kõik inimeste tekitatud. Looduses ei lagune. Kogu see plastmassi ja kilede värk, teadagi. Selle juures tuleb ohkida: ükski liik maailmas pole iialgi niimoodi käitunud. Ja: meie ökoloogiline jalajälg on suurem kui ühelgil teisel liigil. Kas ikka on?

Mõtleme järgi. Kust pärineb nafta, maagaas, kivisüsi, põlevkivi? - Sadade miljonite aastate tagustest jäätmetest. Elusorganismide orgaanilistest jäätmetest, mis looduses ei lagunenud, vaid ladestusid. Ja mida me nüüd edukalt kasutame. Isegi lubjakivid (paekivi, dolomiit, marmor jne) koosnevad sadade miljonite aastate jooksul ladestunud pisiloomakeste skelettidest. Meie prügimäed on selles geoloogilises ajaarvamises suht tühised.

Aga, kui jutuks tuli. On ju see paanika, et fossiilsed kütused (nafta, maagaas, kivisüsi jne) lõpevad otsa. Ja see halamine, et me võtame looduselt, aga tagasi ei anna midagi. Ja et kohe-kohe algab suur häda ja energiakriis, sest kõik need taastumatud loodusvarad saavad otsa.

Naljakas veidi, aga tegelikkuses need naftavarud jm hoopis suurenevad. Lihtsalt, neid avastatakse järjest juurde. On arvatud, muide, et kõige suuremad, veel kasutusele võtmata varud asuvad Põhja-Jäämere all. Sama ka muude loodusvaradega. Kogu aeg avastatakse juurde. Ja hinnad langevad, mitte ei tõuse.

Aga jah, see teiste liikide haletsemine. Ära söö liha. Ära kasuta nahast valmistatud esemeid. Nagu oleks elusast, idanemisvõimelisest nisuterast jahvatatud jahu ja sellest valmistatud saia söömine kuidagi väiksem patt. Aga ega usk ei peagi järjekindel ega loogiline olema.

Kuidagi on juurdunud see arvamine, et inimese poolt kodustatud-aretatud-kasvatatud tõud ja sordid nagu polekski see päris loodus. Et neid võib tappa, nülgida ja jahvatada ilma südametunnistuse piinadeta, kuna ollakse need nagu "ise teinud". Kuidas võtta.

Puht-ökoloogiliselt võttes võiks ka öelda, et teatud liigid on saavutanud suure edumaa just tänu inimese tegevusele. Kuidas muidu oleksid siis mõned kõrrelised (nisu, rukis jt) suutnud hävitada kogu Lääne-Euroopa metsad, oma areaali laiendades ja kindlustades. Ikka seetõttu, et inimene neid nisuseemneid muudkui kogus ja külvas oma üha laienevatele põldudele. Mis vahet seal on, kas seemneid kannab laiali tuul, sipelgas või külvimasin. Liik säilib.

Tõsi, rohttaimi ei haletse keegi. Need ei ole ju kuidagi inimese moodi. Neid võib kasutada. Nende peal võib jalgpalli mängida. Puud on veidi teine asi. Aga kui elusolend juba hingab ja kõnnib, siis tuleb tähelepanelikuks muutuda. Onju veidi inimese moodi? Ja oh kui nunnu!

Sealt see liha ja naha vastane võitlus, kõik need loomade vabastusrinded jmt. Ometi on ju pärmiseenel või ohakal täpselt samamoodi unikaalne DNA nagu kõigil elusolendeil. Aga ei. Kaitsta tuleb pandakarusid, aga mitte prussakaid.

Selle rohelise religiooni udus ei liigu isegi elementaarne info. Seanahast kingad või püksirihmad võivad olla veel talutavad, kuna tegemist on koduloomaga, keda pole vaja kaitsta. Aga krokodilli- või maonahast valmistatud samasugused esemed on oh-kui-pahad. Miks ometi? - Lihtsalt, teadmatusest: kogu krokodilli- ja maonaha tööstus põhineb samuti vastavatel farmidel, kus neid elukaid kasvatatakse. Keegi ei lähe neid seepärast kuskile jahtima. Täpselt samuti nagu sea- ja veisekasvatus.

Mille pärast sa siis muretsed?

Isegi kui sa söömise hoopis maha jätad, põhjustad sa üksnes iga oma hingetõmbega kümnete tuhandete mikroorganismide huku oma ninaõõne limaskestadel. Kui iga sinu hingetõmme on kvalifitseeritav massimõrvana, millest me siis üldse räägime?

Kõige ökoloogilisem tegevus oleks kohe vaikselt pikali heita ja kõdunema hakata.

4

Looduslik tasakaal ja mitmekesisus olevat pühad asjad. Neid tulevat säilitada ja hoida. Igasugune tasakaalu rikkumine võivat viia ettearvamatute tagajärgedeni. Nagu oleks loodus kunagi tasakaalus olnud! Elusloodus just sellepärast ongi säilinud sadu miljoneid aastaid, et on olnud kogu aeg muutunud.

Sama ka kliimaga. Asjaolu, et viimase kümne tuhande aasta jooksul pole Maa kliima eriti muutunud, on üsna erandlikult pikk aeg. Üksainus võimas vulkaanipurse või meteoriit võib kliimat ja kogu biosfääri muuta palju rohkem kui inimkond suudaks oma mistahes tegevusega.

Aga hädaldamine ja hoiatamine on teatud religioonidele tõesti omased. Kunagi olevat olnud paradiis, aga siis saadi tundma head ja kurja ning sellest ajast ongi kõik allamäge läinud.

Kus ja millal see paradiis siis oli? Keegi ei tahaks elada aastal 1900, mil viiest lapsest neli ei elanud viieaastasekski ja iga kuues sünnitaja suri. Niinimetatud loodusrahvad rüüstasid ja hävitasid "puutumatut loodust" nagu vähegi jõudsid. Tapsid teineteist, elasid mustuses, orjuses ja näljas enamasti.

"Tagasi loodusesse" ei taha tänapäeval tegelikult enam keegi, ehkki sellest lakkamatult lobisetakse.

Või kui tahad, siis palun, mine Borneo vihmametsadesse: õudne palavus, putukate hordid, läbitungimatu okkaline taimestik, nähagi pole õieti midagi. Mis sa seal tegema hakkaksid? Ilmselt sedasama, mis need loodusrahvadki: rüüstad loodust, raiud metsa lagedaks, teed põldu, ehitad tarad ümber majakese jne. Kahetsed, et rohkem ei jõua. Ja sured veremürgitusse.

Mingit paradiisi pole kunagi ega kuskil olnud. Aga uskuma peab.

Nagu ka seda kõige pühamat, "Emakest Maad". Jajah, rohelisel religioonil on ka Jumal: Gaia. Kogu biosfäär on üks terviklik elusolend. Maa Sõbrad tulevad kokku, palvetavad ja mediteerivad. Noh, mis seal ikka, lasku käia.

Aga ega sellepärast pea veel teisi inimesi halvustama ja vihkama, kui nad McDonaldsisse sisse keeravad või suitsukoni maha viskavad.

1

2011-09-05