MärksõnaEesti ajalugu

Tammsaare testament - Uusim Testament

Prindi

Karl Kello

1

„Põrgupõhja uus Vanapagan“, 1939, oli määratud jääma Tammsaare n-ö päranduseks järeltulevatele põlvedele. Üsna üksmeelselt peetakse seda ühiskonnakriitiliseks romaaniks. Tammsaare kummaski romaanis, nii „Tões ja õiguses“ kui „Põrgupõhja uues Vanapaganas“ nähakse ülesehitava, paatosliku töö paroodiat. Kuid väites näiteks, mida ka väga autoriteetsel tasemel tehaksegi, et muinasjutukangelased Kaval-Ants ja Vanapagan kehastavad lihtsalt globaalprobleemi - inimese ekspluateerimist inimese poolt ja selle tagajärgi, alahindame ilmselgelt Tammsaaret. Sest eelkõige on „Põrgupõhja uus Vanapagan“ siiski filosoofiline teos - ilmaelu resp. argielu müütiline käsitlus.

Võimalik, et me pole suutnud mõista Tammsaare testamendi tegelikku tähendust. „Põrgupõhja uus Vanapagan“ on otsekui Uue Testamendi B-variant, Uusim Testament, või alternatiivne evangeelium - Vanapagana & Kaval-Antsu evangeelium. Tammsaarel pole kuulutada, tõsi küll, mitte just eriti suurt rõõmusõnumit (evangeelium ’hea sõnum; rõõmusõnum’). Uues Testamendis saab Jumal inimeseks, Tammsaare variandis Kurat, kes tuleb päästma inimsugu. „Põrgupõhja uue Vanapagana“ proloog ja epiloog teevad teosest siiski pigem testamendi. Saata Kurat maa peale Lunastajaks - mitte igaüks ei tule selle peale. Küllap tundus tulemus autorile endalegi liialt radikaalne. Tema eluajal ilmus teos proloogi-epiloogita. Inimene, kahtlus on sinu nimi. Kahtlusi külvab Kurat.

Kui Uus Testament käsitleb Jeesus Kristuse maapealset elu ja õpetust, surma ja ülestõusmist, sh Jeesuse kuulutust peatsest jumalariigist, siis Tammsaare Testamendi aines on Kuradi maapealne elu ja õpetus, surm ja surmajärgne elu-olu.

Tammsaare loomingust on igale eestlasele pähe kulunud väljend: „Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus“. Mida igal võimalusel tsiteeritakse, väites samas, et see pole nii ja ega autor nii ikka päris ei mõelnud. Sest eestlane on tööloom - ja paras talle. Tammsaare mõtles siiski pigem seda, et tööd tehes ja vaeva nähes valdab sind jumalik armastus - Jumal armastab sind, s.o saad õndsaks resp. lunastatud (vt 1Jh 4: Jumal on armastus; armastus on selles, et Jumal armastab meid). Töö ja vaeva temaatika juurde pöördub Tammsaare tagasi ka oma viimaseks jäänud romaanis, aga sedapuhku saab selle läbi juba õndsaks (siiski teatud kahtlusega - kui ikka saab), mis tähendaks otsekohest lunastatust.

Pole küll ka võimatu, et Tammsaare nägemus jumalikust armastusest haakub praegu moodsa neuroteoloogiaga, mis näeb müstilises/religioosses kogemuses inimese seksuaalse arengu, soojätkamise kõrvalprodukti. Ajukeemia olevat müstilise ja seksuaalse kogemuse puhul väidetavalt samane, mistõttu jumalik ja erootiline armastus ei erinevatki teineteisest niiväga.

Kas ka töötegemisest ja vaevanägemisest võib saada rahulduse, mis võrreldav seksuaalsega? Selline probleemipüstitus oleks Tammsaare puhul siiski liiasti lihtsustav. Tänapäeva inimene on võimalik et oma ihuvajaduste rahuldamisega sedavõrd hõivatud, et unustab ära armastuse hingelise ja vaimse poole; et lisaks seksuaalsele on olemas ka vaimne ja jumalik armastus.

Kas Tammsaare viitas, et ka töötegemist ja vaevanägemist võib armastada kui oma lapsi ja lähedasi sõpru, nagu venda-õde, isa-ema? On muidugi veel üks armastus, mida siinkirjutaja nimetaks agressiivseks armastuseks, sest see nõuab tingimusteta vastuarmastust - see on Jumala valitud rahva armastus väärusu kütkeis vaevlevate naabrite vastu. Mis ei luba mingeid järeleandmisi teha ega võimalda mingilgi moel loobuda pühast missioonist päästa inimsugu.

Lunastusetuse paine

Tammsaare heitles suure osa oma teadlikust elust lunastuse probleemiga, otsekui vanatestamentlikud Andres ja Jaakob oma Jumalaga. Lunastusetuse paine rõhus tema meeli pikki aastaid: 1920. aastal ilmus artikkel „Lunastus“, 1926. aastal „Tõe ja õiguse“ I osa, 1937. aastal teine artikkel „Lunastus“, 1939. aastal romaan „Põrgupõhja uus Vanapagan“ - kui nimetada põhilisemat. Esimene „Lunastuse“ artikkel, 1920, kinnitab: „Inimesele peab ütlema: ei ole sul muud lunastajat kui sina ise, tahad sa minna taevasse või maapealsesse paradiisi“ (Tammsaare 1988, 605). Teises artiklis, 1937, võtab autor kaaluda võimalust: kas päästjaks ilmub mõistus? Sedastades samas, et just inimlik mõistus on loonud selle olukorra, millest otsime väljapääsu. Tehnika nõiakeerd ei saa pakkuda päästet. Kas on tapamasinates, tapmises, tapmiskires tõesti inimese lunastus, küsib ta retooriliselt (Tammsaare 1990, 223-224).

Paari aasta pärast, kui ilmus ühekordse läbikirjutamise järel romaan „Põrgupõhja uus Vanapagan“, oli Tammsaarel lunastu(setu)se temaatika käsitlemisel esitada järeldus - lunastus ei loe enam. Järelikult: inimsoo elus on alanud saatuslik ajajärk ega ole teada, kuhupoole Saatuse kaalukausid kalduvad. Kui aga Jumala pääste enam ei kehti, siis kelle? Kui mõistus ei suuda päästet pakkuda, mis jääb üle? Loogiline siis, et Kurat. Kristus ja Kurat on Jumala lapsed mõlemad. Tammsaare jätab lõpliku seisukohavõtu kaasaja lunastaja küsimuses siiski lahtiseks, kuid väidetavalt kavatses ta teema juurde tagasi pöörduda (Tammsaare 1985, 231).

Tammsaare kuulutus käib Looja kahtluste ja Kuradi kõhkluste, aga kas ka peatse kuradiriigi kohta (vrd paarikümne aasta pärast käibele tulev mõiste ’kurjuse impeerium’), on veel küsimus. Tammsaare viitas tõenäoliselt pigem maailmalõpu võimalusele, kuid mitte viimse kohtupäeva ja saabuva jumala- resp. kuradiriigi tähenduses, vaid n-ö lõplikus variandis - et ongi kõik. Lõpp. Vaikus. Igavik. Lunastusetuse paine pole päris see, mis lootusetuse paine. Lootusetuses peitub ometi ivake lootust, ja kui õieti järele mõelda, siis väljendab just lootusetus suurimat lootust. Lunastusetus ent on lõplik.

Miks ei avaldanud autor ise oma teost tervikuna, ilmutades vaid pooliku tõe? Ilmselt arvas ta, et aeg pole veel küps. Ei ta tahtnud oma rahvast hirmutada ega olnud vahest ka ise kindel, et lood nii hullusti on. Tõsi on - asjad polnud romaani kirjutamise ajal tõepoolest nii hullud, vaid palju hullemad, nagu tagantjärele tarkusest saab öelda.

1939 oli oluline aasta: Tammsaare ilmutas nägemuse Kuradi tulekust maa peale, Aadu Hint kirjutas Kristuse tulekust maa peale (“Tuli Jeesus...”, aprill 1939). Kaks muud meest, üks Berliinis, teine Moskvas, ehitasid kumbki oma nägemuse kohast paradiisi maa peale, jagades mõjusfääre. Lõppes see lugu põrguga maa peal. Tammsaare jõudis enne ära surra, Hindist sai sotsialistlik realist. Hint kirjutab: “Tuli Jeesus, käis lihtsa mehena ringi mööda maad ja tahtis näha, kuidas inimesed kannavad oma risti”. Läks kartulivõtjate ja vabrikutööliste juurde, kõrtsidesse ja kannatamisnädalal külma kirikusse. Noor, kõmiseva häälega õpetaja ütles seal võimsat jutlust suurest raskest ristist, mida Inimesepoeg pidi kandma: “Jeesus aga nägi õpetaja kuuel midagi kaunisti sädelevat ning ta astus lähemale. Nüüdnegi õpetaja kandis risti - see oli üsna tibatillukene, oli kullast ning ostes en détail maksis kr. 80.-” (Hint 1939, 367-369).

Sel ajal alanud/jätkunud arenguid ei võinud keegi ette näha, kui ta just Jumal või Kurat või kutsutud prohvet polnud. Kas Anton Hanseni geniaalne vaim aimas ette, et kätte on jõudnud pöördepunkt inimkonna ajaloos, võrreldav sellega, kui Jeesus Kristus tuli maa peale lunastust tooma? Läks mööda mingi vaevane viis aastat ja inimesed olidki leidnud esmakordselt üles võimaluse iseend ja oma maailma hävitada. Ega see oht pole kadunud veel, pigem vastupidi - lõpplahendust pakkuvaid võimalusi on lihtsalt rohkem tekkinud. Inimkond tormab progressi nimel otseteed kaduvikku.

Jumal kahtleb, kurat kõhkleb

Oma pearomaani pealkirja on Tammsaare võtnud Piiblist, kus räägitakse tõe ja õiguse teest; tões ja õiguses elutee käimisest. Tõde ja õigus on Jumala kätetööd (Ps 111:7-8) - nagu inimenegi. Tammsaare võrdleb inimest jumala kraavilabidaga. “Tõe ja õiguse” 5. köite 9. peatükis pöördub vana Andres Indreku poole: „Sina ei taha teadagi, mis labidas sinust arvab. Aga miks siis jumal peaks teada tahtma, mis inimene temast arvab, kas ta usaldab ja usub teda või mitte? On’s inimene jumala ees rohkem kui kraavilabidas?“

Tammsaare jumalal on tõsiseid etteheiteid inimesele. Ta ei ole oma käepikendusega rahul. Aga mida ühest labidast ikka tahta. Miks peaks teda huvitama, mida üks labidas tunneb, mida mõtleb? Siiski, jumal saadab kuradi maa peale selgitama, milles asi, nagu oli varem Poja saatnud (et inimesed ta iseenda päästmiseks risti naelutaksid, vt Tammsaare 1988, lk 603). Kas on inimene ebaõnnestunud? Kas on inimesel üldse võimalik maa peal õndsaks saada? Ehk tuleb ta hoopis tagasi võtta?

Jumal, kuigi kõiketeadja, on hakanud inimeses kahtlema (s.o iseoma kätetöös ja iseendas, nagu sedastab Vanapagan), kas inimene on üldse nõnda loodud, et ta võiks õndsaks saada. Ja kui ei ole, mis õigusega saadetakse ta siis pärast surma põrgu?

Lähetada Kurat maa peale inimeseks on ohtlik ettevõtmine, ka Looja enda jaoks. Loomistöö ebaõnnestumine võib seada kahtluse alla Jumala kõikvõimsuse - sest sellest võib johtuda, et Ta on ise ebaõnnestunud. Vanapagana missiooni luhtumine tähendaks aga ka seda, et asjatult läks Ta (resp. saatis oma Poja) maa peale lunastust tooma, inimesi õndsaks tegema. Võrreldavat võimalust pakub Kuratki, kuid nüüd on asi kraadi võrra ohtlikum: juhtub Vanapagan ebaõnnestuma, kaob inimsugu sootumaks.

Vanapagana missioon

Mis toimus? Ühel iga-aastasel harilikul hingede-päeval taevas, kui tavaliselt tehti kokkuvõtet, kui palju hingi pääseb paradiisi, kui palju läheb põrgu, pidi Vanapagan ootama kaua ukse taga. Solvunult hakkas ta lõpuks „rusikaga kõigest jõust taguma, nii et kogu taevaalune kõmises, nagu ähvardaks kõu siniselgest õhust“. Peetrus selgitas lõpuks Vanapaganale, et leping ei maksa enam, on ühepoolselt ära muudetud. Mis aga kõige tähtsam - lunastus ei loe enam (vt kirikuõpetaja ja Jürka dialoog: „Aga, armas hing, kuhu jääb siis lunastus?“ - „Peetrus ütles, see ei loe änam“ - ja õpetaja läks valgeks kui lubi (Tammsaare 1985, 40, 98).

Taevas tahab teada, kas inimene tahab või taha õndsaks saada, kas võib või ei või õndsaks saada. Hingede saamises on uus kord ja tingimused: Vanapagan peab sureliku inimesena maa peale minema ja elama nõnda, et saab õndsaks - siis on tal „õigus hingede saamiseks igavesest ajast igavesti“. Aga kui ta inimesena surres läheb põrgu, kaotab hingede saamise õiguse igaveseks ajaks ja isegi varemalt saadud hinged nõutakse tagasi. Kui inimene on tõesti nõnda loodud, et ta üldse ei või õndsaks saada, s.t kui inimese loomine on äpardunud, tuleb ta tagasi võtta. Peetruse sõnul taevas ei heideta nalja: „See tähendab seda, et inimsugu, nagu ta on, lastakse hävineda ja olnud inimeste hinged kogutakse taevast ning põrgust kokku ja saadetakse sinna tagasi, kust nad on tulnud.“

Mis tähendaks kogu seniste ürituste, pingutuste ja saavutuste hukku, tõdeb Vanapagan nukralt. Seega tuleb tal kiirustada, et õigeks ajaks maha saada, et inimsugu ei lõpeks enne maa pealt otsa. Tema missioon on inimesena tõendada, „et mitte jumal oma loomisega pole äpardunud, vaid et inimesed äparduvad oma eluga ja et nõnda on õigus ning kohus, kui nende hinged lähevad põrgu“. Vanapaganal on kõik kaalul, kuid mitte ainult temal, „vaid ka meil taevas“, täpsustab Peetrus. Vanapagan ütleb maa pealt naasnuna, „et kui laostub põrgu, siis on ka paradiisi päevad loetud, sest inimene huvitub rohkem hirmust kui õndsusest“.

Tuleb nii välja, et jumal saadab kuradi maailma päästma. Vanapaganast sõltub, kas võtta inimene tagasi või jätta. Elanuks Tammsaare üle sõja- ja küüditamisõudused, Saksa kultuurkeskuste hävingu ja Tallinna pommitamise, teadvustanuks ta miljonid tapetud ja hukkunud, tuumapommi inimkatsetused ja geenimanipulatsioonid, jõudnuks ta võimalik et järeldusele: tagasikutsumisprotsess on käivitunud.

Viigipuu vastutus

Tammsaare probleemikäsitusel inimese ebatäiuslikkusest on leida ühist n-ö viigipuu vastutuse temaatikaga. Jeesus mäletatavasti neab viljatu viigipuu: „„Ei tule sinust enam iialgi vilja!“; „Ärgu iialgi enam ükski sinust vilja söögu!“, ja viigipuu kuivab (Mk 11:13; 20-21; vrd ka Mt 21:19-21). See kirjakoht on teoloogidele palju meelehärmi tekitanud ja sundinud filosoofegi kahtlema Absoluudi ülimas tarkuses, sest ega see nüüd küll ei näita absoluutselt targa olendi erilist tarkust - milles on viigipuu süüdi? Aga nimelt - ta ei olnud valmis. Viigipuu ülim kohus on olla valmis, et kui Looja juhtub maa peale tulema ja tahab oma jüngreid toitmaks marju noppida, oleksid need ka olemas ja ootel. Kuigi vabandavaid põhjusi võib olla hulganisti, Looja palge ees mingi vabandus ei loe.

Viigipuu vastutuse puhul peaks seega tegu olema lihtsalt tavalise võrdumiga, mis kajastab vajadust valvsuseks: ärge valvake mitte nagu viigipuu, sest te ei tea, millal on aeg käes. Et kui juba viigipuuga, kes oma kohust ei täida, juhtub nii, mis siis veel inimestel oodata, kes oma Issandat ära ei tunne. Kes oma missiooni hülgab. Kes ülimat kohust ei täida. Miks ei peaks viigipuu vastutus Absoluudi silmis olema samaväärne inimese vastutusega? Kuigi antropotsentristlikust seisukohast võib seda olla raske aktsepteerida, kuid eks ole ju inimene Jumala tööriist, Tammsaare järgi Jumala kraavilabidas. Mis vahet on Jumala viigipuul ja kraavilabidal? Kas peaks üks kraavilabidas olema enamat kui viigipuu? Pigem vastupidi.

Looja lõi oma ettenägejalikkuses viigipuu eesmärgipäraselt nagu inimesegi. Viigipuu ent unustas jumaliku ettemääratuse ja hakkas kandma vilja sel ajal kui iga teinegi, õitsedes nagu lilleke väljal. Samuti võib Looja inimese ära kutsuda, kui see oma ülesandega hakkama ei saa.

Mis ülesandega? Meie maailm on kõige tõenäolisemalt ainus paradiis, ja inimene on selle paradiisiaia valvur. Kuidas on inimene toime tulnud? Tuleb tõdeda, et kahjuks nii kehvasti kui peaaegu üldse võimalik, kuigi ilmselt saanuks veel ka palju halvemini minna. Kuivõrd inimkonna sisehääl vaikib (see nn jumalik sisehääl, südametunnistus, mis nõuab moraalset käitumist), jääb üle oodata häält väljastpoolt, s.o Absoluudi kõnet. Sest süsteemisiseselt ei saa ennast ümber kujundada. Religioosse maailmapildi pooldaja ütleks, et käes on aeg oodata uut ilmutust. Kuradi saatmine maa peale inimeseks, mida käsitleb Tammsaare - eks see ongi sekkumine väljastpoolt. Umbes nõnda võis probleem Tammsaare ees seista.

Kirjutades kuradist, kes on tulnud maailma, et inimesele uut võimalust pakkuda, pidi autoril silme ees seisma teatud tulevikuvisioon. Nagu meil kõigil.

Mida targem, seda lollim

Siit olemuslik küsimus: miks lõi Jumal inimese? Inimene kui paradiisiaia valvur - seda küll, aga kindlasti mitte ainult. Kuivõrd Looja lõi maailma oma ilu ilmutuseks, peaks Vaatleja loomine olema lausa Tema aukohus. Kui mõttekas oleks jumalik ilu, kõiksuse ilu, süsteemi ilu, kui seda keegi süsteemisiseselt ei mõtestaks? Tahaks ikka nagu tunda uhkust oma töö ja teo üle. Jumal, kuigi kõikvõimas ja kõiketeadja ja kahtleja, tundub olevat ka natuke kergemeelne, s.o ühtteist inimlikkugi pole talle võõras. Mis loomulik.

Lisaks uhkustamisele näib Looja olevat ka uudishimulik. Võimalik, et Ta tahab teada saada, mis tunne on olla loll. Kuivõrd Absoluudi üheks atribuudiks on kõiketeadmine, tekib probleem: kas Ta on ka siis kõiketeadev, kui on asju, mida inimene teab ja Tema ei tea. Astronoomfilosoof Enn Kasak küsib: „Kuidas saab kõiketeadev olend teada, mis tunne on olla loll? Kuidas saab kõiketeadja teada seda, mida tähendab, kui ma ei tea, sest tema teab ju kõike alati?“ Võimalik, „et sellepärast ongi Jumal inimese loonud: meie ülesanne on olla lollid selles maailmas; võib osutuda, et meie rumalus on meie paratamatu olemuslik omadus.“

Jumala kõiketeadmine realiseerub inimese rumaluse kaudu. Siit vastus küsimusele elu mõttest: „inimese olemasolu mõte võiks olla see, et inimene on loll“. Oma rumaluses võime saavutada jumaliku kvaliteedi ja mitte keegi teine ei saa meile vastu: „ainult inimene võib jõuda pääsemiseni. Jumalad on selleks liiga targad, et lollid olla, ja loomad on liiga lollid, et olla piisavalt targad, olemaks piisavalt lollid,“ tõdeb Enn Kasak (Kasak 2006, 123).

Mäletatavasti oli ’küllap vist’ Põrgupõhja uue Vanapagana meelisväljend. See kajastas mingit vanapaganlikku dialektikat, mis ei suutnud leppida moodsale analüütilisele mõtlemislaadile omase emma-kumma taotlusega. Sest asjad võivad osutuda tunduvalt keerulisemaks, kui abstraktselt mõtlejate jah/ei, teineteist välistavate võimaluste mustvalge maailmapilt, europotsentristlik liigselt lihtsustav lähenemisviis suudab esitada. Kui just võimaluste mitmekesisus annab tegelikkuse eri aspekte edasi võimalikult täielikult. Tammsaare on selle selgelt esile toonud. Harimata mats arvestab oma inimlikust rumalusest/tarkusest lähtuvalt kõiki tähelepanuväärivaid asjaolusid, sh et erand kinnitab reeglit; ja et keegi pole ometi jumal, kes teab kõike. Seega saabki korrektne vastus küsimusele olla: ei tea resp. küllap vist. Sest inimene ei tea eriti midagi - ei tea, miks käitub inimühiskond otsekui arutu tirtsuparv, kuigi koosneb arukaist olendest; ei tea, mis toimub pea kohal taevas üleval või jalge all maa sügavuses; ei tea sedagi, kas päike on olemas - teab vaid, seitse-kaheksa minutit tagasi päike paistis veel (rääkimata tähtedest, mille valgus on aastamiljoneid teel). Minevikku ei ole enam, tulevik pole veel tulnud, ja olevikkugi pole õieti olemas - juba ta ongi otsas. Nõnda et rumal Vanapagan ja kaval Ants - ühed lollid mõlemad. Kui lollust saaks mõõta, võib muidugi osutuda, et üks on lollim kui teine. Sest see loll, kes tunneb ennast targana, on „tegelikult tõeliselt loll“, nagu sedastab Enn Kasak. Vanapaganal on järelikult inimesena lootust.

Seega - kas lisaks seigale, et mis sest kraavilabidast ikka tahta, võib inimese ebatäiuslikkus väljenduda, s.o tema tagasikutsumise põhjus peituda ka selles, et inimene tahab targaks saada, Jumalaks hakata, üritades puutuda asjade olemust, sekkuda loomistegevusse? Mis väljendus juba Tammsaare ajal (tuumalõhustamine) ja ilmneb iseäranis praegu (geenimanipulatsioonid).

Kuivõrd pääste on varutud üksnes inimesele, peab kurat maa peale inimeseks minema, et Jumal saaks teada, kas õndsakssaamine on võimalik. Kas Ta siis ise ei tea? See on Tammsaare originaalne leidus: kõiketeadja Jumal ei tea sedagi mitte, kas inimene (kuigi loodud Enda sarnaseks) on ebaõnnestunud või mitte.

Juuda suudlus

Kaval-Ants esineb Uusimas Testamendis Ristija Johannese rollis, kes mängis Uues Testamendis Juudas Iskarioti kõrval peaosa Jeesuse jumaliku missiooni täitmisel. Ants on otsetuletis Ristija Johannese nimest: Ants Johannes Jochanan J(eh)ochanan ’Jumala arm, heldus’. Ristija Johannese vahendusel langes Jumala vaim Jeesuse peale, Kaval-Antsu kaudu saab Vanapagan õndsaks (kui saab), kuivõrd tööd ja vaeva annab Ants. Tähenduslik on Juula ja Jürka dialoog: „Sul ikka see Ants ees ja taga, nagu saaksid tema läbi õndsaks.“ - „Aga kelle läbi siis?“ - „Oma töö ja vaeva läbi.“ - „Aga kes annab töö ja vaeva?“ - „Noh, selle annab muidugi Ants. Nii et kui nõnda võtta, siis saame muidugi Antsu läbi õndsaks.“ - „Seda minagi. Sellepärast ära laida Antsu, tema on kuldaväärt mees.“

Vastust nõuab küsimus: kes mängib Tammsaarel Juuda rolli? Õndsuslooliselt on asendamatud mõlemad, nii Ristija Johannes kui ka Juudas Iskariot. Siinkirjutajal on millegipärast tunne, et oleks Tammsaarele rohkem aega antud, pöördunuks ta ka Juudas Iskarioti teema poole. Et mõista Juuda tähendust kristluse sünnis, polnuks ju vaja oodata „Juuda evangeeliumi“ käsikirjakatkete juhuslikku ülesleidmist. Lisaks Jeesusele osales üksnes Juudas selles draamas teadlikult. Kavatsedes uue Vanapagana teemat uuesti käsitleda, toonuks Tammsaare vahest just siis sisse ka Juuda kuju edasiarenduse - muidugi, kui ta polnud Juudast Kaval-Antsu puhul ära kasutanud. Sest vahest on tegu Kaval-Antsu kaksikrolliga, mis ühendab endas nii Ristija Johannese kui Juudas Iskarioti õndsustegevust. Antsu kavalus seisneb suuresti selles, kuidas Vanapaganat õndsusteel juhtida. Kaval-Ants muutub Vanapagana suurest sõbrast surmavaenlaseks, ajades ta Põrgupõhjalt ära; vaevates teda viimse piirini - ent nimelt läbi vaeva saab õndsaks. Lõpliku lahenduse eelne äraandmine resp. üle andmine on möödapääsematu nii jumaliku kui kuratliku missiooni täideviimiseks.

Tammsaarel olnuks kindlasti pakkuda oma versioon ka Juuda suudluse kohta, mis on õndsusloolises kontekstis millegipärast muutunud jälgima võimaliku reeturlikkuse märgiks: „Kui Jeesus alles rääkis, vaata, tuli rahvajõuk, ja see, keda hüüti Juudaks - üks neist kaheteistkümnest -, käis nende ees ja astus Jeesuse juurde talle suud andma. Aga Jeesus ütles talle: „Juudas, kas sa annad Inimese Poja suudlusega ära?““ (Lk 22:47-48). Võimalusi ju on, näiteks: Juuda suudlus kui lahkumissuudlus, s.o viimane suudlus armastatud õpetajale, ja viimne maine suudlus üldse elava Inimese Poja palgel - Ülestõusnu oli Jumal. Pühakiri kõneleb võrreldavalt pühast suudlusest ja armastussuudlusest, millega tervitada üksteist (Rm 16:16; 1Pt 5:14). Ei mõistnud seega Inimese Poeg lõpuni Juudast (annad Inimese Poja suudlusega ära). Samuti ei tahtnud Vanapagangi hästi aru saada Kaval-Antsu lõpueelsest tegevusest kui paratamatust sammust õndsusteel.

Keskaegses kristlikus sakraalkunstis ilmneb omapärane motiiv, kus kurat tehakse sõna otseses mõttes narriks. Põhjala vanade kivikirikute seina- ja laemaalingutel esineb ta teinekord, narrimüts peas ja narrirüü seljas. Sama motiiv kordub iseloomulikult ka Kristuse puhul - Kristus kroonitakse narrikuningaks. Inimesed panid meiegi maale maha tulnud kuradit naeruks: Jürka tahab õndsaks saada, et põrgu minna. Kas ta ise mõtleb ka, mis räägib? Vanapagana jutt on ilmarahva meelest imelik - mis pole kaugel sellest, et olla imeline.

Kirikuõpetaja sõnul on Jürka „nagu särav täht pilkases pimeduses, ainult et ta valgus paistab pisut viltu.“ Eks olnud nii Jeesus Kristus, maailma valgus, kui ka valgusekandja Lucifer koidutähed mõlemad. Koidutäht kuulutab uue päeva, uue ajastu algust.

Tammsaare annab ilmekalt edasi kuradi religioosseid kogemusi inimeseks olemisest - kuradi kõhklusi, kuradi kahtlusi. Tulnud tagasi, tõdeb Vanapagan nukralt: „Tunnen, et olen asjata maa peal elanud.“ Üsna sama tunne võis olla Lunastajal, kui Ta oli oma loometöös kahtlema hakates sunnitud Kuradi maa peale saatma.

Ääremärkuse korras. Et just proloog/epiloog on Tammsaare teose mõistmiseks põhjapaneva tähendusega, selle kohta leidub viide ka Bernard Kangro järelsõnast romaanile „Taeva võtmed“ (Lund, 1956). „Taeva võtmed“ jätkab sealt, kus Tammsaare epiloogi-eelselt lõpetas. Kangro kirjutab õnnetust Vanapaganast, kes „kembeldes sulina kujutatud ning moodsaks kurnajaks teritatud Kaval-Antsuga, ilma lunastuse võimaluseta, ilma vähimagi lootuseta õndsaks saada, tagasi oma põrgusse põgenes“. Varju jäi seega tema eest Tammsaare tegelik tähendus. Ilmselt polnud tal lihtsalt olnud võimalust lugeda kogu teost, sest „Proloog“ ja „Epiloog“ ilmus väidetavalt esmakordselt „Loomingus“ 1953, nr 9, ja seejärel romaani viiendas trükis 1954, Tallinn.

Saatuslik tsükkel

Kirjutades kuradist, kes on tulnud maailma, et inimesele uut võimalust pakkuda, pidi autoril silme ees seisma teatud tulevikuvisioon - nagu meil kõigil. Kas Tammsaare aimas ette, mis hakkab lähemal ajal toimuma; et tähtsad saavad olema nii aastad 1941 kui ka 1953; 1944 ja 2016? Riikide ja rahvaste elus toimuvad olulised sündmused tihtilugu kaheteistaastase intervalliga. Tähtsaim on nn suuraasta: 12 x 12 = 144 aastat. Etruskite ajalik aeg olnud väidetavalt piiratud kaheteistkümne suuraastaga (12 x 12 x 12 = 12 x 144 aastat), seejärel nad ka otsa saanudki. Inimese ajaliku elu puhul pole täissuuraastast mõttekas rääkida, arvestada tuleb pigem poolsuuraastaga: 6 x 12 = 72 aastat. Üks näide: võtame aastad 1857, 1929, 2001 (1857 + 72 = 1929; 1857 + 144 = 2001). 1857 toimus esimene ülemaailmne majanduskriis, põhjustatud paanikast USA aktsiaturul (pankrotistus USA suurimaid rahandusettevõtteid, Ohio Elukindlustuse ja Usalduse Selts); 1929 oli teine ülemaailmne majanduskriis (Wall Streeti krahh tekitas globaalse depressiooni); 2001 varises USA-s põrmuks Maailma Kaubanduskeskuse kaksiktorn, alguse sai uus maailmakord. Kes julgeks väita, et 2001 ei alanud suur ja paljuhõlmav kriis? Et ühiskondlikud mullistused käivad ühes rütmis päikese aktiivsuse tõusude/langustega, pole muidugi mingi uudis.

Teine näide: paar aastat tagasi, 2008, võrreldi Gruusia sündmusi Austria Anschlussi ja Müncheni lepinguga aastast 1938. Ei, see oli alles paralleel vägede sisseviimisele Reini demilitariseeritud tsooni aastal 1936. Uus München seisab alles ees. Austria ja Tshehhoslovakkia sündmustega paralleele võimaldav pidi toimuma aastal 2010. Üks vihje: Vene pool sai kõnelustel NATO-ga kõik, mis soovis, ja Ukrainas tervitati venemeelsete võitu valimistel samuti Hitlerit Viinis...

Pole põhjust arvata, et Tammsaare polnuks suuteline ette nägema, kuhu arengutendentsid välja viivad. Eks kujutame meiegi ette, mis võib toimuda lähiaastatel, näiteks 2013 ja 2016. Geniaalsus suuresti selles väljendubki, et suuta teha järeldusi vähematele algandmetele toetudes kui lihtinimene. Veel ei räägitud küll ajaloo lõpust, ent võis väga hästi ette kujutada, et lõpu algus on kätte jõudnud. Hiljemalt aastast 1869 oli Eesti ajaloos kehtinud järjepidev kaheteistaastane tendents, millele olnuks raske mitte tähelepanu pöörata: 1869, 1881, 1893, 1905, 1917, 1929 - ja siis juba 1941, 1953, 1965, 1977, 1989, 2001, 2013...

1869 toimus 1. üldlaulupidu, 1881 sai sinimustvalge EÜS-i värvideks, 1893 tehti Tartu ülikoolist Jurjevi ülikool ja üldhariduskoolid olid läinud üle venekeelsele õppele, Venes algas võimas majandustõus). 1905. aasta revolutsioon puudutas Balti kubermange rohkem ja sügavamalt kui ülejäänud tohutu suurt riiki (karistussalkade tapetuist langes Eesti ja Läti arvele üle poole, kuigi Balti kubermangudes elas vähem kui 2% Vene impeeriumi rahvastikust; rahva pihta laskmine Tallinnas Uuel turul tegi näitlikult selgeks, mida on Vene keskvõimult oodata; idanes idee, et eesmärk saab olla ainult täielik rippumatus). Järgnesid aastad 1917 (Eesti iseseisvumisvõimaluse avanemine), 1929 (ülemaailmne majanduskriis; kollektiviseerimine Venes); 1941 (maailmasõda jõuab Eestisse), 1953 (nn sula algus), 1965 (nn sula lõpp), 1977 (nn kurjuse impeerium - Vene keskmaaraketid Euroopas), 1989 (Berliini müüri langemine ja Balti kett - mis pälvis Eestit külastanud Jaapani keisri Akihito sõnul kogu maailma tähelepanu), 2001 (uus maailmakord), 2013?

Tammsaare nägi ette... Ajamärke teab ja näeb ja loeb prohvet, paneb tähele ja tõlgendab, mis olulisim. Küsimus selles, kas igale sugupõlvele on antud kogeda lõpuajastu tunnusmärke akumuleerumas samal moel, samas tempos ja sama palju kui meile praegu. Meil seisab varsti ees tähtis daatum: eestluse ja Eesti riigi tekkes olulise tähendusega sündmusest, esimesest üldlaulupeost saab varsti täis suuraasta: 1869 + 144 = 2013. On see nüüd Eesti tõusu või languse aasta? Võimalused on veel õnneks avatud.

Kuigi ajalookulg polnud Tammsaare ajaks jõudnud veel sel määral konkretiseeruda kui praegu tagantjärele tarkusest näha, poleks tema tohutut lugemist arvestades imestada, kui temagi osanuks tähtsustada sedasama daatumit, sest aasta 2013 on märgilise tähendusega - see tähistab uue ajastu algust. Muistsete maiade uskumuste kohaselt saabub nimelt maailma lõpp talvisel pööripäeval, 21. detsembril 2012, kui lõpeb Veenuse suur tsükkel, mis kestnud 5125 aastat. See on ajastu lõpp, praeguse maailma viimane päev. Maiad uskusid, et maailma hävimise ja uuestiloomise protsess kordub ajastust ajastusse. Talvise pööripäevapäikese tõustes 2012 algab uus aeg. Kalendriküsimustes oli Tammsaare igatahes asjatundja (vt näiteks „Maailma kalender“, Meie Noorus, 1939, nr 11). Uus aasta algab talvise pööripäeva keskkööl. See ongi 2013. aasta algus, maiade ajastu lõpp, uue algus.

Poolsuuraasta iseäranis tähtsat rolli mänginud Venemaa eelmise sajandi ajalikus elus. Eesti ei ole maailmas üksi, iseäranis lahutamatult on meie saatus seotud Venega, nii et raske otsustada, kas nimetada seda põimumiseks või pigem juba lõimumiseks. Kaheteistaasta tsükkel mängib loomulikult ka Vene impeeriumi ajaloos saatuslikku rolli. Usuga oma erilisse missiooni käib paratamatult kaasas usk ettemääratusse, mida iseloomustab numeroloogia au sees pidamine, vähemalt alateadlikult. Vene tsivilisatsioon, nimetatud ka Bütsantsi tütartsivilisatsiooniks, jõudis inglise ajaloolase Toynbee järgi oma huku ajajärku aastal 1881, kui tapeti pärisorjuse kaotaja keiser Aleksander II. Stalin suri 1953 (1881 + 72) - ajalooaritmeetika järgi peaks midagi võrreldavat toimuma aastal 2025 (1881 + 144). Kuidas edasi? 2009 oli paralleel aastale 1937, 2010 on paralleele 1938. aastale ja 2011 on paralleel 1939. aastale.

Aastast 2013 (1941 + 72) leiaksid numeroloogid Vene ajaloo jaoks üht-teist põnevat. Selleks ajaks peakski Vene impeerium olema teatud ringkondade soovunelmate kohaselt taastanud oma endised rajad.

Tähtsad aastad on 1917 ja 1989 (1917 + 72 = 1989) - kummalgi korral toimus märgivahetus Vene riigis. Iseloomulik, et kummalgi korral järgnes kolme aasta pärast Eesti iseseisvus: 1920 Vabadussõja võidukas ots; 1992 oli Eesti riiklikult taasiseseisev. Kolmeaastase intervalliga käibki riburada järel meie jaoks tähendusrikas tendentside kindlustumine: 1920, 1932, 1944, 1956, 1968, 1980, 1992, 2004, 2016... Järjepidevus on igatahes kergesti hoomatav: 1920 (Eesti iseseisvuse kindlustumine), 1932 (ülemaailmne majanduskriis jõuab Eestisse), 1944 (lõpp lootustele - Eesti Vene võimu all), 1956 (Ungari sündmused); 1968 (Tšehhoslovakkia); 1980 (Poola); 1992 (Eesti, Läti, Leedu taas maailmakaardil); 2004 (Eesti, Läti, Leedu NATO-s ja EL-is); 2016 on juba paralleel aastale 1944. Nagu näha, on see puhas aritmeetika, ja matemaatikat me ometi austame ning armastame. Miks peaks arvatama, et kui üks seaduspära on senini kehtinud, kaotab ta nüüd äkki kehtivuse?

Üks asi, mida Tammsaare ilmselt ei võinud ette näha, oli nähtavasti see kolmeaastase intervalliga ilmnev paralleeltendents, mis polnud tema ajal õieti veel alatagi jõudnud. Eesti rahva saatuseaastad näivad olevat 1944 ja 2016. Mis on toimunud aastaks 2016? Oleme taas tagasi impeeriumi rüpes, ainult et pole teada, mis moodustis see saab olema. Suur-Venemaa? Euroopa ühiskodu? Euroopa moslemivabariik? Ettenägija Vanga on öelnud, et aastal 2016 on Euroopa peaaegu asustamata. Kuhu poole asjad lõplikult pööravad, saab selgeks tänavu (kuivõrd 2011 on paralleel aastale 1939). Tahaks loota, et arengud pöörduvad paremuse poole, kuid igaks juhuks tuleks siiski ette valmistuda. Et meid taas ootamatult ei tabataks. Juba toimub. Mäng käib, nagu alati, üle väikerahvaste pea.

Vabadus teha valesid valikuid

Üht lohutust on Vanapaganal siiski pakkuda: inimesesugu ei pea päevapealt ära kutsutama. Tammsaare räägib otsustamise saja-aastastest tsüklitest. Jumalikus kontekstis möödub tuhat aastat nagu üks päev: „Sest tuhat aastat on sinu silmis nagu eilne päev, kui see on möödunud, ja nagu vahikord öösel“ (Ps 90:4); „Aga selle juures, mu armsad, ärgu jäägu teie eest varjule, et Issanda juures on üks päev nagu tuhat aastat ja tuhat aastat nagu üks päev“ (2Pt 3:8).

Aastasajad kaovad. „Vanapagan on juba mitmendat-setmendat vooru taevaukse taga, sest ta tahaks teada, on ta inimesena maa peal elades õndsaks saanud või mitte. Kaua peab ta koputama, enne kui Peetrus avab. „Sada aastat on täis, tulin jällegi,“ ütles Vanapagan Peetrusele. „Nii ruttu!“ imestab see. „Ootajal on aeg pikk.“ - „Jumal on pika meelega.“ - „Nii et otsust pole ikka veel tehtud?“ - „Veel mitte.““

Jumal oma pikameelsuses ei suuda otsustada, kas Vanapagan on inimesena õndsaks saanud ehk mitte. Pole teada, kuhu poole kaldub kaalukeel ja millal. Vahest antakse inimesele isegi uus võimalus, saadetakse Keegi Kolmas maa peale asja uurima. Vahest suudab inimene end ometi kokku võtta? Vanapaganale jääb vähemalt lootus, et ta saab ehk õndsaks, nii et võib põrgut edasi pidada, mistõttu inimelu jätkuks edaspidigi, nagu ennegi. Vanapagana lootus seostub otseselt n-ö kolmanda võimalusega.

Jumala kahtlustega on seletatav seegi, miks viibib viimnepäev, Issanda päev. Miks pole Jeesus Kristus tulnud teist korda tulena taevast? Hauad on avanemata, patused karistamata. Surnud pole tõusnud üles, kristlasi pole kistud üles taevasse, äkiline hukatus ei ole tabanud uskmatuid, kõiksus ei ole lagunenud kõikeneelavas tules algaineteks. Hakati ju kohe pärast Lunastaja lahkumist maa pealt ootama viimset päeva ja läbi kogu pika ning sugugi mitte pimeda keskaja usuti, et maailmalõpp on peagi käes ja viimne kohtupäev seisab ees täiesti reaalses tulevikus. Alles valgustusajal satuti eksitava kujutelma meelevalda, justkui kestaks elu ja inimene igavesti ning areng läheks ikka tõusu suunas, avades seega näiliku võimaluse ehitada igavene rahuriik üles juba maa peal. Kui Jumal kahtleb, tähendab see ühtlasi, et viimne kohtupäev jääb olemata. Pole enam kohut mõista...

Tammsaare on lootusepurustaja. Kui senini usuti, et Jumal teab kõik, et kehtib jumalik ettehooldus aegade algusest, siis nüüd selgub, et Temagi on vaba tegema valesid valikuid, nagu inimene. Maailm on prognoosimatu. Jumal kahtleb. Jumal kõhkleb. Jumal ei tea, mis saab. Jumal osutub olevat eksperimentaator, kes katsetades tunnetab iseennast.

Viited Hint, A. (1934) Tuli Jeesus... (Legend). - Looming, 1939, nr 4.
Kangro, B (1956). Taeva võtmed. Lund.
Kasak, E. (2006) Mis tunne on olla loll? - Vikerkaar, 2006, nr 1-2.
Tammsaare, A. H. (1985) Kogutud teosed 13. köide. Põrgupõhja uus Vanapagan. Tallinn.
Tammsaare, A. H. (1988) Kogutud teosed 16. köide. Publitsistika II. Tallinn. Tammsaare, A. H. (1990) Kogutud teosed 17. köide. Publitsistika III. Tallinn.

1

2011-03-18

MärksõnaEuroopa ajalugu

MärksõnaSurm

MärksõnaSümbol

MärksõnaTammsaare

MärksõnaUsk ja uskmatus

MärksõnaVenemaa