Täiuslik ebakõla (ehk Jumalate naer)

Prindi

Elmer Joandi

1

Inglise keeles kõlab mõiste "täiuslik ebakõla" kui "perfect disharmony". Kõigepealt võiks arutada viimast sõna selles sõnapaaris. Ebakõla on vastand kooskõlale. Füüsikalises mõttes on see resonantsi ehk rütmi kuulamist häiriv, katkestav ning segav tegur.

Lähtudes füüsikast muutub esimene sõna küllaltki segaseks. Täiuslik ei saa olla resonantsi täielikult hävitav ebakõla. Täiuslik ei saa olla ka lihtne vastandfaasis laine. Füüsikaliselt ja matemaatiliselt võib siinkohal välja mõtelda mitmeid huvitavaid teooriaid, kuid sõnapaar ise jääbki kohati paradoksaalseks, kohati mõttetuks. Samas - minu arvates - jätkuvalt veidi intrigeerivaks. Liigselt sellega pead muidugi vaevata ei tasu.

Huvitav oleks teada, kas idamaades, kus harrastatakse ebakõlalist muusikat, leitakse sellel olevat mingi harmoonia millegagi ja mida nad arvavad harmoonilisest muusikast?

Ainus lahendus, mis sellele paradoksile minu väike mõistus oskab lisada, on paar lihtsat mõtet:

Hea on teha seda muusikat, mis endale meeldib ja teisi ei sega.

Teha seda siis, kui tundub olema õige aeg ja koht.

Peaaegu alati või mõnikord lisada palale juhuslik juhuslikkuse moment.

Siis võiks lugude vahepeal kõlada tagasihoidlik aplaus tänulikelt kuulajatelt ja peaaegu kõik võiksid olla peaaegu rahul. Suure tõenäosusega ka jumalad naeraksid mõneks hetkeks, nii, et väikesed kuradikesed silmis säramas.

Kui leidub keegi, kes seda juttu täiesti segaseks ei pea, siis võiks vahetevahel arutada, kas eeltoodud mõte on uus või värskelt meelde tulnud ammuunustatud vana.

1

2010-01-27