Hea, mis meil on, andkem teistele edasi

Prindi

Meelis Friedenthal

1

Hiljuti oli ajakirjanduses (nt http://www.epl.ee/artikkel/460059) kõva vaidlus selle üle, kas google algatus raamatute digitaliseerimiseks on hea või halb. Kuigi books.google leheküljel oleks näha enamasti vaid osa raamatust, siis tegelikult on küsimus ikkagi laiem. Nimelt, kas see, et internetis on vabalt kättesaadavad tekstid või muud autoriõiguse seaduse alla käivad materjalid, kuidagi kahjustab nende hoidjate huve või mitte.

Ehk siis teisisõnu - mis on intellektuaalse omandi kaitse eesmärk? Ma ei küsi seda selle alusel, et kuidas see seaduses väljendub ja kuidas praegu kehtivat seadust tõlgendada, vaid täpselt nii, huvist lähtuvalt. Mis on selle eesmärk. Kõige otsesem vastus paistab küsimusest välja - muidugi, “kaitsta intellektuaalset omandit”. Omand aga - juba sõnast lähtuvalt - on omandatav, enda omaks tehtav, omandil on vorm, oma iseloomu poolest juba piirid, servad, seda peab olema võimalik endale hoida - seda peab olema võimalik ära võtta või rikkuda. Omand on alati asi.

See eeldab ühest küljest, et mingisugune välja mõeldud asi, teise tööst tuletatud asi, kellegi muusikapalast inspireeritud, kellegi sõnadest ajendatud, koolis õpitust kokku pandud, iseomasel moel valmistatud ese muutub selle tegija omaks. Seega on ka iga täiskritseldatud paberitükk ja eesti seaduste järgi ka suuline ettekanne minu enda asi ning ma võin selle kasutamise eest teistelt maksu nõuda. Ma olen loonud mingisuguse uue väärtuse, mida ma justkui võin kaitsta ning endale pidada.

Aga samas ei ole see päris tavaline asi ja sellele järelikult ei saa kehtida samad reeglid kui materiaalsetele objektidele. Selle näiteks on sageli toodud Augustinuse tsitaati:

“Sellist asja, mis ära andes ei vähene, ei ole õigus kellelgi jagamatult endale pidada.”

Lisaks peaks tooma tsitaadi Augustinuse õpetajalt Ambrosiuselt:

“Nagu süüdi on rikas, kes raha ei jaga vaestele, nõnda on süüdi, kes õpetuse armu, mis tal on, ei jaga kogenematutele, nõnda, et ta neid õpetaks suutmist mööda.”

Saalomoni Tarkuseraamat 7:

“Mida ilma pettuseta õppisin, selle annan ka kadeduseta edasi.”

Selle kohta ütleb Cassiodorus 14. kirjas:

“Ei tohi olla raske heategu teha, kui see ei kahjusta liigse heldusega.”

Ja Augustinus raamatus Jumala linnast:

“Ei jää vähemaks ajutise või kestva jaotamisega headuse omandus, vaid isegi suurem on sedavõrd, kui suure üksmeelega on headus kaaslaste vahel jaotunud.”

Anticlaudianus 1. raamatus:

“Nimelt hea, mis on sageli peidul, kängub vähemas säras, heidab aga rohkem valgust, kui saab valgust nautida.”

Ja 7. raamatus ütleb:

“Arm on selline hinge varandus, mis priiskajana tahab, et tema omanikud oleksid helded, ja põlgab kadedaid.”

Clairvaux Bernard:

“Sa pead endale, mis kuulub su naabrile, kui teadmise ja elokventsi andidega kaunistad head sõna, mis saaks kasulik olla paljudele, kasutult katad kinni põlgava vaikimisega, kuna öeldakse, et on neetud, kes varjab inimeste eest vilja.”

Sevilla Isidorus:

“Teadmist, mida võtad kõrvaga vastu, lase suust välja voolata. Tarkus nimelt saab andmisest suuremaks, endale pidamisest vähemaks, ja kindlasti teadmise anni võtab [Jumal] sellise ahnuse tõttu sellistelt tagasi.”

Suurema hulga nendest tsitaatidest on kokku kogunud 13. sajandi lõpu autor Limoges’i Petruse oma teoses “Tractatus de oculo”. Seega ei saa päris kindlalt väita, et enne trükikunsti leiutamist autoriõigus ja intellektuaalsete väärtuste enesele pidamine ei oleks probleemideks olnud. Tuleb välja, et olid küll. Aga juba siis sai teatud hulk autoreid aru, et see ei ole päris õiglane.

Intellektuaalmonopoli vastu

Kuldne aeg

1

2010-08-10