Vastutuse loomusest

Prindi

Jaanus Rooba

1

Eestis käibelolevate töölepingute vormide lähemal uurimisel torkab silma rõhuasetus juhul, kui töövõtja on rikkunud töölepingu tingimusi, on rikkunud seadust või ei täida oma töökohustusi jms. Korralik töölepingu tingimuste täitmine vastutuse küsimuses näib teisejärguline. Selline rõhuasetus muudab olulisemaks vastutusele võtmise puhul karistuse hirmu, mis peaks töötajat tööle sundima, justkui totalitaarses riigikorralduses.

Vastutusele võtmine kui karistus

Vastutuse sisulist tähendust selgitab vastutusele võtmise ja vastutuse võtmise vahe eristamine. Näiteks kui inimene ületab autoga sõites piirkiirust, on tegemist selle kodaniku vastutusele võtmisega politsei ameti poolt vastava karistuse määramise näol. Oluline on siinjuures tähele panna, kas inimene ei ületa kiirust hirmust lähtuvalt mitte karistatud saada, või ta tõesti mõistab, et korralik liiklemine on vajalik nii inimesele endale kui ka kõigile kaasliiklejaile kogu ühiskonna turvalisuse ja heaolu huvides.

Vastutuse võtmine

Karistuse hirmus korralikult liikleja ei ole sisulises mõttes endale vastutust võtnud. Temast võib saada näiteks kiiruse ületaja, kui ta teab kindlalt, et mingil teelõigul ei ole politseinike kiirust mõõtmas või ei ole kaameraid üleval. Ta ei ole mõistnud kuidas tema kiire sõit tekitab liiklusohtlike olukordi, milles tõenäosus liiklusõnnetuseks on väga-väga suur. Situatsiooni ohtlikust mõistev inimene võtab vastutuse vabatahtlikult enda kanda ja ta ei ületa kiirust sõltumata sellest, kas politsei on väljas või mitte.

Vabadus ja vastutus

Hirmus vastutusele võetuks saada on inimene emotsionaalses mõttes piltlikult hirmuorjuses ja ka vastutusele võetuna võib inimene kaotada oma vabaduse juba praktiliselt, sest sellisel puhul võidakse inimeselt piirkiiruse ületamise puhul üldse ära võtta autojuhtimise õigus. Seevastu vastutust võttev inimene on vaba otsustamaks olla korralik liikleja, elades ise (mitte kaotades juhtimisõigust või mitte saades liiklusõnnetus(t)es viga) ja lastes teistel elada (põhjustamata probleeme liikluskorratuste ja/või õnnetustega). On olemas ka nn. parandamatuid liiklushuligaane, kes vaatamata nende vastutusele võtmisele politseiameti poolt ometi vastutust ei võta. Need on näiteks isikud, kes võivad istuda autorooli liikluseeskirju rikkuma ka siis kui neil on juhtimisõigus ära võetud. Vastutuse võtmine on seega lahutamatu vabatahtlikust otsusest. Ei saa inimest panna vägisi välise sunniga vastutust võtma, kui inimene ise vastutust võtta ei taha. Alles sisemiselt oma hinges olukorda mõistes saab inimene vabalt otsustada ja vastutuse võtta. Ehk siis saab öelda, et alles sisemiselt endale vastutust võttes saab inimene vabaks inimeseks.

Vastutuse võtmise usaldusväärsus

Antud mõttekäiku selgitab lubaduste andmise näide. Kui inimene lubab teistele inimestele, et ta mõne “asja valmis teeb”, siis tuleb tal vastutus võtta ja oma lubadus täita. Kui ta oma lubadust aga ei täida, ei ole ta ka vastutust võtnud ning “asi jääb tegemata”. Ühtlasi on selle “tegemata jätmisega” kohe seotud isikliku usalduse kaotamine teiste inimeste silmis ja vastupidi - oma antud lubaduste täitmisega, ehk siis vastutuse võtmisega võidetakse isiklikult teiste inimeste usaldus. Seega on mõistetav, miks on poliitikute usaldusväärsus kodanike silmis nii madal. Kui valimislubadused jäävad täitmata, kaob paratamatult ka usaldus. Tõepoolest, kui parteide valimisreklaamides antud lubadused valijatele ei ole reaalselt täidetavad, siis on täiesti loomulik, et antud lubadused oma illusoorsuse tõttu ei sunni mitte kedagi nende täitmise eest vastutust võtma. Mida siis teha?

Kodanikualgatus

Eelneva arutluse mõttes puudub meie parteipoliitikas käibel oleval mõistel poliitiline vastutus isiklikkuse määr, mis võimaldaks riigitüüri juurde valitud kodanikel sisulist vastutust võtta. Vastutuse võtmist saab suurendada kodanikualgatuse senisest suurema toetamisega valitud riigikogulaste ja volikogude liikmete poolt ning ühtlasi ka nende endi (valitute) kodanikualgatust näiteks valimiseaduste muutmiseks parteikesksusest isikukesksemaks. Kui kodanik valib valimistel konkreetset isikut, kes ka valituks osutub, siis tähendab see valitud isikule usalduse andmist ja valitud isiku poolt vastutuse võtmist. Sellisel moel sünnib sisuliselt leping valija(te) ja valitava vahel, kus valituks osutunud vastutuse võtja annab ka aru oma valja(te)le oma toimetustest valitsemise juures ja usalduse kindlus saabki tekkida.

On paradoksaalne, et kui liiklushuligaane meie tänavatel, kes vastutust mitte võttes hirmu ja korratust meie liikluskeskkonda külvavad, saab politsei poolt mingilgi määral nn. vastutusele võtmisega mõjutada, siis “poliithuligaane” praeguste seaduste alusel valitsevas esindusdemokraatias enda peale vastutust võtma panna on tunduvalt raskem, kohati võimatu. “Peibutuspartide” puhul on selge, et lubadused jäävad täiesti täimata, vastutus võtmata ja usaldus nõrgeneb. Laiemas mõttes ja pikemas perspektiivis väheneb nii ka heaolu.

Vaata peeglisse!

Praegu valitsevast hullust olukorrast (vaata: Kaido Kama: oleme esindusdemokraatia kriisis, EPL 10.10.2009) võib meid päästa vaid liikumine nn. osalusdemokraatia ja otsedemokraatia suunas (näit. leping valija ja valitava vahel). Indrek Tarandi kui üksikandidaadi edu europarlamendi valimistel oleks justkui sellise püüde tõenduseks ja samas teisalt lasi suur osa kodanikke Rein Taagepera mõttes end nüüdsetel kohalikel valimistel “peibutuspartidega” lollitada.

Suurparteid saavutasidki paljuski just selliste vastutustundetute sammudega edu. “Rohelised” küll üritasid selles suhtes olla ausad, kuid sellega nad kahjuks edu ei saavutanud. Vox populi, vox dei! Sellised me oleme ja selline on hetkel meie demokraatia. Ometi jääb igal kodanikul alati võimalus peeglisse vaadates küsida - kui suur on minu sisemise vabadus otsustamaks vastutus võtta ka valijana ja mitte anda häält neile kes vastutust ei võta? “Siin on minu võimalus ühiskonna elu paremaks muutmisel!” - ütleb vastutustundlik ja vastutust kandev kodanik.

1

2009-12-30