Teemad

Niklas Luhmanni uuenduslik sotsioküberneetika

Prindi

Ero Liivik

1

Käesolev essee võtab vaatluse alla Niklas Luhmanni loodud süsteemiteooria (Systems theory/Systemtheorie) ülesehituse ja seeläbi mõningad põhimõisted, tehes seda laiemas, võrdlevas kontekstis, mida nimetaksin ise omalaadseks “hermeneutikaks”. Annan endale igati aru, et tegemist on äärmiselt keeruka ja nõudliku ülesandega, mille tulemus ei pruugi sugugi olla õnnestuma määratud, kuid kuivõrd essee kui tekstivorm ongi ju mõeldud selliste proovivate (le essai, pr.k. proov, katse, püüe), mittekohustava ja -suletud loomuga kirjutatud tööde tarbeks, siis olgu see ikkagi ette võetud. Vormivabadus ei pruugi ühtlasi tähendada mõtteloidust. Essee aluseks on Luhmanni peateosest, opera magnus - Social Systems/Soziale Systeme: Grundriß einer allgemeinen Theorie kursuse “Kaasaegsed sotsioloogilised tekstid” raames loetud peatükid “Sissejuhatus: paradigmamuutus süsteemiteoorias” ja “Süsteem ja keskkond”.

Luhmanni teooria allikad kõige laiemalt

Et mõista diskursust, mida Luhmann kasutab, on tarvilik lahtimõtestada, mis peitub süsteemiteooria kontseptsiooni taga kõige avaramas tähenduses. Süsteemiteooria on interdistsiplinaarse loomuga teadusharu, mille uurimisteema(de)ks on igasugused kompleksed ehk keerulised süsteemid, mis esinevad looduses, ühiskonnas või teaduses. Veel täpsemalt öeldes on see lähenemine, mille käigus analüüsitakse või kirjeldatakse mingit objektide gruppi selle tulemusi andvas kollaboratsioonis, olgu selleks siis üksikorganism, ühiskond või mõni elektromehaaniline või informatsiooniline artefakt. Süsteemiteooria algus ja esmane areng seostub kõige ühesemalt tehniliste distsipliinidega ja loodusteadustega; teooria rajajaks peetakse (üksmeelselt) Ludwig von Bertalanffy’it (Zu einer allgemeinen Systemlehre, 1945; An Outline of General System Theory, 1950).

Süsteemiteooria pretendeerib nii trans- kui interdistsiplinaarusele, kui ka multiperspektiivsusele (ehk siis proovib omal moel “hõlmata hõlmamatut”), ühendades printsiipe ja kontseptsioone, mis pärit ontoloogiast, teadusfilosoofiast, füüsikast, arvuti- ja inseneriteadusest, bioloogiast, aga ka geograafiast, sotsioloogiast, politoloogiast, psühhoteraapiast ja majandusteadusest. Tegemist kaasaegse, holistilise lähenemisega teadmisele, milles kangastub püüd lõhkuda kauajuurdunud dihhotoomia loodusteaduste ja kõigi teiste teaduste/teadmiste vahel, luues “superteooria”, mis oleks kasutatav väga eri-ilmeliste nähtuste käsitlemisel. Süsteemiteooria areng näitab, kuidas kontseptsioon, mis on tekkinud näiteks bioloogias, tuuakse (orgaaniliselt) üle sotsiaalteadusesse ehk toimub pidev süntees. Oluline koht süsteemiteooria genealoogilise mõjutajana on küberneetikal. Luhmann lähtub ühelt poolt küll süsteemiteooriast, kuid kasutab oma teooria loomisel allikatena veel ka filosoofilist antropoloogiat, Husserli fenomenoloogiat, organisatsiooniteooriat, samuti mõjutusi Parsonsi strukturaal-funktsionalismist. Kuid kui proovida kõige lühemas vormis väljendada seda, milles peitub siis Luhmanni lähenemise “revolutsioonilisus” või erilisus võrreldes teiste, kaasajal mõjukate teooriatega, siis võiks see väljenduda printsiibis, et Luhmanni teooria lähtub eeldusest, et igasuguse sotsiaalse süsteemi peamisteks elementideks ei ole mitte inimesed, vaid kommunikatsioon (ja kommunikatsiooni taastootmine).

Ajal, mil pateetiline “humanism” on igasuguse sotsiaalteadusliku käsitluse obligatoorne eeldus, on loomulikult tegemist väga julge ja, võiks öelda, et innovatiivse sammuga. Tekib mõneti paralleel teadusajaloost tuntud kopernikliku pöördega: keskaegne-katoliiklik paradigma mõistis Maad asuvat maailmakõiksuse keskpunktis, mille ümber tiirlevad kõik teised taevakehad, kogu loodu on allutatud austama Maa elanikke, inimest kui jumala näo järgi loodud suursaavutust; Kopernik purustas selle kujutelma, loobudes reduktsioonist, valides kompleksuse. Luhmann jätkab seda koperniklikku mõtteahelat, vabastades meid inimese, kui kõrgeima ja ainulaadseima olendi kultusest, mille ümber siis peaks tiirlema kogu universum.

Kaasaegne ühiskond kujutab endast kommunikatsiooni keerulist süsteemi, mis on omakorda jagatud küll omavahel seotud, kuid üksteise suhtes horisontaalselt asuvateks allsüsteemideks, iga nendest allsüsteemidest opereerib ainult talle ainuomaselt. Iga allsüsteem vaatleb ennast ja oma keskkonda, kuid see mida igaüks neist näeb, sõltub vaatenurga unikaalsusest ja eristuste spetsiifikast, kõikehõlmav Archimedese punkt on kadunud (Knodt 1995: xii). Luhmann kujundab välja jaotise, mille kohaselt jaotuvad süsteemid omakorda masinateks, organismideks (bioloogilised süsteemid ehk elusorganismid), sotsiaalseteks ja psüühilisteks süsteemideks (teadvus); sotsiaalsed süsteemid omakorda aga interaktsioonideks, organisatsioonideks ja ühiskondadeks (Luhmann 1995: 2). Inimolend “lahutatakse” süsteemideks; nagu Luhmann on ise öelnud: “Inimene võib näida endale või vaatlejale tervikuna, aga süsteem ta ei ole. Veel vähem on võimalik luua süsteemi inimeste hulgast. Sellise oletuse korral jäetakse kahe silma vahele, et inimene ei saa ise vaadelda seda, millised füüsilised, keemilised ja bioloogilised protsessid temas toimuvad”, (teoses Soziologische Aufklärung 4: Beiträge zur funktionalen Differenzierung der Gesellschaft, 1987, siin tsiteeritud Kõuts-Klemm 2007: 2420 järgi). Selline jaotus on sotsiaalteoorias enneolematu, samas andes Luhmanni käsitlusele äärmiselt kõrge abstraktsioonitaseme. Luhmanni käsitlus on oma radikaalsuses pälvinud seetõttu ka hulgaliselt kriitikat (ehk paljuski tingitud ka mõistmisraskustest), teda on süüdistatud antihumanismis, tehnokraatlikus funktsionalisis (Knodt 1995: xiv). Kantilik küsimine, kuidas saab subjektil olla objektiivne teadmine reaalsusest, saab asendatud uue küsimisega: kuidas on organiseeritud kompleksus võimalik ? Subjekti mõiste kaob täielikult, seda asendab enesereferentse süsteemi mõiste (Knodt 1995: xvii). Luhmann on lisanud eessõnana raamatu “Social Systems” inglise keelsele tõlkele (Luhmann 1995: xxxvii - xliv) käsitluse subjekti mõistest loobumisele.

Baasmõisted: süsteem, enesereferents ja autopoees (autopoiesis)

Luhmanni teoorias on kesksel kohal süsteemi mõiste; tema süsteemiteooria algab postulaadiga, et “süsteemid on reaalselt olemas”, samas ei vastata küsimusele, miks on süsteemid tekkinud - see võrduks küsimusega, miks on tekkinud elu, mille peaks siis endale esitama evolutsiooniteooria (Kõuts-Klemm 2007: 2415). Süsteemiteooria on seega formeerunud kui uus mõtlemine või kuhnilikult öeldes paradigma teaduses. Kuid mis on süsteem? Kõige üldisemalt on süsteem omavahel ühendatud elementide/osade vaheliste suhete võrgustik, mis kokku toimib tervikuna. Eestikeelses teaduskirjanduses on antud süsteemi definitsioon järgmiselt: “Süsteem on omavahel ühendatud elementide ja nendevaheliste suhete kogum, mis moodustab ühtse terviknähtuse. “ (Mereste 1994: 306).

Süsteem kui tervik on midagi rohkemat, kui vaid selle osade summa, süsteemi kirjeldamiseks tuleb vaadelda nii süsteemi moodustavaid elemente, kui nende omavahelisi seoseid. Süsteemid, mida Luhmann käsitleb, on enesele osutavad, enesereferentsed (saksa keeles selbstreferentiell; inglise keeles self-referential), st. nad määratlevad ja valivad ise endale sellised aluselemendid, mis tagavad süsteemi toimimise. Terminoloogiliselt oleks eesti keeles õigem kasutada mõeldud protsessi kohta väljendit “refleksiivsus”. Mis see siis on? Kõige lihtsamalt öeldes on refleksiivsus protsess, kus midagi peegeldub tagasi ja muudab selle toimel iseennast. See on tsirkulaarne ehk ringikujuline struktuur, mis viib enesemääratlusele ja sealt otsusele. Refleksiivsus tähendab vaatlust, kogemist ja järelduste tegemist, mis on inimeksistentsi tingimus ja viis. Inimene loob pidevalt pildikesi iseendast ja ümbrusest ning kasutab neid, et korrigeerida oma tegevust ja muuta see tõhusamaks. Luhmanni järgi on refleksiivsusest juttu siis, kui kõneleme süsteemi ja keskkonna erinevusest. Refleksiivsus on ”protsessuaalne enesereferents, kus peegeldatav on süsteem ise”. Sel juhul refereerib mina iseennast. See ei ole ühekordne akt, vaid jätkuv protsess, mis tekib erinevusest ning mida võib mõista kui metakommunikatsiooni liiki (Palmaru 2005: 43). See kontseptsioon on alguse saanud küberneetikast; Heinz von Foerster on täheldanud, et iga vaadeldav süsteem koosneb elementidest, mille vaatleja on välja valinud. Seepärast ei tule vaadelda mitte ainult süsteemi, vaid ka vaatlejat. Siit nihkus von Foersteri tähelepanu keskmesse ”vaatluse vaatlemine” ehk küberneetika küberneetika või teist järku küberneetika. Tema järgi on maailm ”vaatlevate süsteemide küberneetika”.

Tegelikkusekäsitus tekib enese ja teiste (maailma, ühiskonna jne) vaatluse tulemuste erinevusest, kusjuures see erinevus on ainult ”sisemine” konstrukt, seda ei saa tegelikkusega võrrelda. ”Maailm, nagu me seda kujutleme, on meie enda leiutis,” kirjutas von Foerster (Palmaru 2005: 42). Siin tuleb sisse juba keskkonna (umwelt/environment) mõiste, kuna süsteemi defineeritakse piiri abil, mis eristab süsteemi lõputult keerulisest ja kaootlisest välisest keskkonnast, identiteet on võimalik üksnes kui erinevus (Luhmann 1995: 177). Ilma keskkonnata ei oleks ka süsteemi; enesele osutamine tähendabki süsteemi poolt siis nii oma elementide määratlemist kui väliskeskkonna(st) eristamist (Luhmann 1995: 9 - 10, 17). Süsteemi “sisemus” on vähendatud keerukusega tsoon: kommunikatsioonil süsteemi sisemuses valitakse väliskeskonnast vaid limiteeritud hulk informatsiooni. Sellist protsessi nimetab Luhmann ka ,,keerukuse vähendamiseks” (reduktsiooniks). Kriteerium, mille alusel informatsiooni valitakse ja töödeldakse, on tähendus (Sinn). Süsteeme saab määratleda selle põhjal, mida nad teevad (funktsioonide alusel), seega ei koosne süsteemid mitte asjadest või esemetest, vaid operatsioonidest (sündmuste ahelast). Sotsiaalse süsteemi operatsiooniks on kommunikatsioon, bioloogilistel süsteemidel elu ja psüühilistel süsteemidel teadvusprotsessid, masinad toimivad tehniliste protsesside kaudu (Luhmann 1995: 49; Kõuts-Klemm 2007: 2421). Kõik sotsiaalsed süsteemid asuvad mingis keskkonnas, väliskeskkond on süsteemist veelgi keerukam, muutlikum ja ennustamatum. Selleks, et ellu jääda, peab süsteem edasi arendama oma kompleksust, keerukust, mis aitab vähendada omakorda väliskeskkonna keerukust. Luhmanni järgi esitab väliskeskkond nõudmisi ning sunnib süsteemi välja töötama strateegiaid nendega toime tulemiseks. Siinkohal toob Luhmann sisse veel ühe mõiste, milleks on autopoiesis. Autopoiesis (kreeka keeles ’auto’- ise, ’poiesis’ - loomine), tähistab fundamentaalset dialektikat struktuuri ja funktsiooni vahel. Esimesena kasutasid seda väljendit Tšiili bioloogid Humberto Maturana ja Francisco Varela 1973. aastal kirjeldamaks elusa organismi loomust, seetõttu on ka parim näide autopoeetilisest üksusest bioloogiline rakk.

Vastandiks autopoeetilisele süsteemile on allopoeetiline süsteem, mis kasutab (juba valmistatud) komponente, et luua organiseeritud üksus, mis erineb selle loojast (nt mingi tehas). Luhmann “laenas” autopoiesise mõiste Maturanalt ja Varelalt. “Enesele osutavad süsteemid toimivad teistest süsteemidest üsna sõltumatult, nad panevad ise paika oma toimimisreeglid ja kasutavad selleks - enese loomiseks, säilitamiseks ja muutmiseks - enda määratletud, süsteemis olemasolevaid elemente. (Kõuts - Klemm 2007: 2425). Oluline on ka määratleda, et autopoiesis toimub üksnes süsteemi sees, mitte aga ei ühenda süsteemi keskkonnaga (Luhmann 1995: 34 - 36). Luhmanni süsteem on holistlik - terviku omadused ei tulene ainult komponentide omadustest; tervik mõjutab omakorda komponentide käitumist.

Luhmanni meetod ja konstrueeritud “reaalsus”

Kindlasti on Luhmanni tugevuseks sünteesiv meetod ehk erinevate kontseptide ja allikate ühendamine universaalseks teooriaks. Tavapärane arusaam teadusest teeb väga selget vahet nn empiiriliste teadmiste ehk teaduste ja teistmoodi teadmiste ehk mitte-teaduste vahel. Näiteks prof Rein Vihalemm on väitnud, et teadusega on tegemist siis, kui saab rääkida vastava valdkonna loodusseaduste (termin tähendab objektiivseid seadusi üldse) avastamisest ning seletuse ja ettenägemise võimalikkusest; n-ö puhtaks teaduseks tuleks pidada füüsikasarnast teadust ehk siis f-teaduseks (φ-science) nimetatud (idealiseeritud) mudelit, mis käsitleb teadust konstruktiiv-hüpoteetilis-deduktiivse tunnetusviisina. F-teadusele vastandub mudel, mida prof Vihalemm nimetab mitte-f-teaduslikuks (nimetatud ka looduslooliseks), ning mis on klassifitseeriv-ajaloolis-kirjeldav tunnetusviis (rakendatav klassikalisest bioloogiast humanitaariani) (Vihalemm 2006: 17 - 18). Luhmanni interdistsiplinaarne käsitlus pürgib väljapoole sellist ranget dihhotoomiat, laenates näiteks,- nagu eespool nägime, mõiste autopoiesis bioloogiast, kuid rakendades seda sotsiaalsete süsteemide puhul. Luhmanni baas süsteemiteooria näol ongi ju universaalne-sünteetiline lähenemine, milles konstruktsioon asendab dihhotoomiat, teaduste dialoog asendab opositsioone (Knodt 1995: xxii). Luhmann kasutab vanema paradigma teadusdiskursuse asemel XX sajandile kohast holistilist diskursust. Mõiste autopoiesis kasutamine Luhmanni poolt on sümptomaatiline tema “kollaažitehnikale” ehk sünteetilisele konstruktsioonile, milles omavahel ühendatakse väga erinevad ideelised elemendid. Samas ei pruugi mitte kõik algsete kontseptide autorid ja kasutajad teiste teooriate raames jääda sellise kreatiivsusega nõusse. Näiteks Maturana on avaldanud arvamust, et mõiste autopoiesis kasutamine Luhmanni poolt sellisel kujul on väär, eksitav. Autopoiesis on bioloogiline fenomen, mille käigus toimub molekulide loomine, mis pole hoopiski samastatav kommunikatsiooniga, mis leiab aset inimolendite (psüühiliste süsteemide) vahel. Ehk siis bioloogilise kontsepti ülekandmine ei ole sugugi mitte loomupärane ja sedaviisi on Luhmanni loonud hoopis “negatiivse antropoloogia” (Maturana, Poerksen 2007: 70 - 71). Kuid ka Maturana kriitika ei vähenda Luhmanni idee kandvust: Luhmann on loonud mõistele autopoiesis uue kontseptsiooni, kohandades selle enda teooria vajadustele vastavaks; Luhmanni teooriasse sobib autopoiesis täiesti autentselt. Kui Luhmann poleks saanud seda mõistet laenata, oleks ta pidanud selle välja mõtlema... Luhmann on otse loomulikult ka ise sellest näiliselt vastuolust teadlik, leides siiski, et takerdumine küsimusse, kas sotsioloogiasse võib laenata mõisteid bioloogiast või mitte, on sisutu ega vii kuskile (Hayles, Luhmann jt 1994: 11). Luhmann suhtub küll terminisse “konstruktivism” reserveeritult, kuid sisuliselt on tema lähenemine konstruktivism, pidades kogu teadmist kontingentseks (sattumuslikuks): vaatleja loob ise “reaalsuse”, tõstes esile mingeid fenomene, samas teistele tähelepanu mitte pöörates, milliseid eristusi ta selle protsessi käigus ka ei teeks, püsib alati uute eristuste võimalikkus, samas jääb vaatlemine ise mitte-kogetavaks elik vaadeldamatuks (Knodt 1995: xxxiv). Ontoloogiline reaalsus - “reaalsus nagu see on iseneses(t)” (Reality-As-It-Is-In-Itself) jääb ilmselt tabamatuks, kuna meil puudub võimalus kogeda reaalsuse lõplikku olemust. Richard Rorty on väitnud, et kõik realistlikud pürgimused on taandatavad intuitsioonile: kas tunnistatakse tõdemust “See näib nii...” või mitte (Wikipedia: Constructivist...). Konstruktivism pakub uued definitsioonid mõistetele nagu “teadmine” ja “tõde”, tuginedes klassikalise objektivismi asemel intersubjektiivsusele ning tõe puhul hoopis võimalikkusele. Näiteks Maturana peab tunnetust bioloogiliseks nähtuseks, mida võib mõista ainult sellisena. Elusorganismide kognitiivne aparaat on suletud süsteem ning seda et tunnetamine ei tähenda välismaailma objektide vastuvõttu, vaid tolle maailma katkematut loomist elamise vältel; seega kogemus sõltub organismi bioloogilisest struktuurist. Inimesed konstrueerivad tegelikkust iseseisvalt ja kindlustavad seda sotsiaalselt. Võiks öelda, et objektiivsus on selles protsessis kõigest operatiivne fiktsioon: oma subjektiivsete tegelikkusevisandite võrdlemine ”objektiivse reaalsusega” osutub lähemal vaatlusel üksnes kujutluste võrdlemiseks saavutatud eesmärgiga (Palmaru 2005: 38). Tagasi Luhmanni juurde: Luhmann asub epistemoloogias konstruktivistlikul positsioonil, väites, et meil puudub otsene ligipääs välismaailmale (ehk otsene kontakt), meie kognitsioonid ei saavuta välismaailma eal. Ei ole (meie) teadmisest sõltumatut reaalsust, reaalsus, nagu me seda tunneme, on konstrueeritud eristuste (distinktsioonide; kontseptide) kaudu, jäädes alaliselt konstruktsiooniks, reflektsiooniks, enesereferentsiks. Vahetegu väitelausetel “Välisreaalsus eksisteerib” või “Välisreaalsus ei eksisteeri” ei ole võimalik. Samas ei nõustu Luhmann sellist hoiakut nimetama anti-realismiks, idealismiks, relativismiks, subjektivismiks, solipsismiks ega skeptitsismiks; ise on ta oma positsiooni nimetanud realistlikuks teadmise teooriaks, mis kasutab aju-uuringutest pärit empiirikale tuginevaid argumente (Christis 2001: 328 - 329). Süsteemi terviklikkus konstrueeritakse enesevaatluses ja sedakaudu, et süsteem vaatleb enda erinevusi keskkonnast (vaatlus ongi eristamine, vahetegemine). Et keskkonna määratleb süsteem, on keskkondi nii palju, kui palju on vaatlusvõimelisi süsteeme; keskkond on üksnes süsteemi “negatiivne korrelaat” (Luhmann 1995: 181). See aga ei tähenda välise tegelikkuse eitamist, vaid ainult tõdemist, et eristamine on süsteemi operatsioon. Samas on väline tegelikkus olemas - kokkupuude sellega on Luhmanni järgi süsteemi operatsioonide eeldus ja tingimus. Ka kognitiivsed süsteemid on tegelikud ja tegelikus maailmas vaadeldavad (Palmaru 2005: 44).

Kommunikatsioon ja selle piirid

Keskne tähendus Luhmanni loodud teoorias on kommunikatsioonil, ilma milleta ei eksisteeriks ühtegi sotsiaalset süsteemi (ega ühiskonda) (Luhmann 1995: 137 - 175). Ka eelpool viidatud konstrueeriv tegevus põhineb keelel ja kommunikatsioonil. Keel on konnotatiivne, mitte denotatiivne ja sõnum ei kanna endas informatsiooni - selle loob oma ebakindlust vähendav vastuvõtja. Juhul kui keelekasutajad tegutsevad koos, võib tulemuseks olla konsensus - enam või vähem sarnane arusaamine millestki. Maturana ja Varela võrdlesid keelelist tegevust (ingl languaging) tantsuga, millele pole omane ei hierarhia ega konkurents, vaid koostöö. Nad nimetasid inimest bioloogiliselt armastavaks (koos tegutsevaks, koostööaltiks) olendiks ja määratlesid suhtlust kui sotsiaalse ühenduse raames toimuvat tegevust (Palmaru 2005: 40). Kommunikatsiooniga on seotud ka kõik teised Luhmanni universumis seotud kontseptsioonid, nagu autopoiesis, enesereferents, süsteem ja keskkond, sattumuslikkus (kontingentsus) jt. Kommunikatsioon on Luhmanni käsituses kolmekordne selektsioon: valikut tehakse nii infot sorteerides, sõnumit koostades kui ka sellest aru saades; sotsiaalne süsteem tekib koos autopoieetilise kommunikatsiooniga. Sotsiaalne süsteem ei koosne inimestest või tegevus(t)est, vaid kommunikatsiooni(de)st ning autopoeetiline on ainult selline süsteem, mis end süsteemisisese suhtluse abil pidevalt reprodutseerib. Kuna kõigile sotsiaalsetele süsteemide eesmärgiks on oma operatsioonide abil maailma keerukuse vähendamine (reduktsioon), järelikult on ka kommunikatsioonile iseloomulik valikulisus: informatsiooni valik, edastamise ja vastuvõtu valik ehk arusaamine või mittearusaamine. Kuid mis on Luhmanni käsitluse puhul eriomane: kommunikatsiooniakti toimumiseks on esialgu üsna ebaoluline, kas vastuvõttev pool saab sisust aru või mitte; sõnumi sisust arusaamine selle tähenduse tasandil ei ole nagunii täielikult võimalik. Kui põhimõtteliselt on valikute hulk lõputu, siis tegelikult piirab valikuid tähendus/mõte (Sinn), sest mitte iga sõna, lause, väljendusviis või teema pole ühes kindlas kommunikatsioonis mõttekas (Kõuts - Klemm 2007: 2428 - 2429). Luhmann ei ole kaasaegsetest sotsiaalteoreetikutest ainus, kes omistab kommunikatsioonile mastaapse ja kriitilise tähenduse, - ka Jürgen Habermas on teoses Theorie des kommunikativen Handelns arendanud välja kommunikatiivse tegevuse teooria põhialused. Habermasilikus tähenduses toimub kommunikatsioon läbi “ideaalsete kõneolukordade”, mille käigus jõutakse tõeni; ja parem argument võidab. Luhmann on Habermasi käsitlust kritiseerinud ja pidanud seda utoopiliseks, kuna “idealiseeritud kõneolukorraks” vajalikke eeltingimusi pole lihtsalt võimalik saavutada. Kui Habermas on veendunud, et kollektiivne sotsiaalne kommunikatsioon on võimalik, siis Luhmanni arvates midagi sellist olla ei saa ning kaasaegses industraal-ühiskonnas võib kommunikatsioon toimuda üksnes teatud kindlates valdkondades. Avalikkuse mõistet ei iseloomusta enam üleüldisus, ratsionaalsus ja konsensuse saavutamise võimalikkus, universaalne kommunikatsioon asendub poliitilise kommunikatsiooni poolt pakutud (institutsionaliseeritud) teemadega; tõe otsimise asendab sattumuslikkuse pragmaatiline käsitelu. Avalik arvamus reageerib poliitika poolt tõstatatud teemadele ning diskursus jääb neid pidevalt reflekteerima; mingist probleemide lahendamisest tuginevalt üldisele konsensensusele ei ole juttugi, oluline on kommunikatsiooni jäävuse printsiip. XVIII sajandil tekkinud avalikkuse sfäär on “lagunenud” arvukateks erisüsteemideks, mis omakorda vähendab üldise arvamus-sfääri toimet ja mõjukust. Avalik arvamus sõltub institutsionaliseeritud organisatsioonide nagu parteid, bürokraatia, huvigrupid jms. autoriteedist; isegi siinkohal mitte püstitades eeldust, et avaliku arvamusega manipuleeritakse, on selge, et nimetatud organisatsioonidel on avaliku arvamuse kujundamiseks kõik võimalused. Avaliku arvamuse teemade loomise, kasutamise ja edasiarendamise õigus kuulub olemuslikult professionaalsete poliitikakujundajate tööülesannete hulka. Avaliku arvamuse funktsioon on luua eristusid poliitika ja mitte-poliitika (teemade) vahele, siduda poliitiline süsteem teiste spetsialiseeritud ühiskondlike süsteemidega ja seejuures “varjata” poliitilise otsuse-tegemise protsess (Hohendahl, Silberman 1979: 100 -101).

Tagasi tähenduse mõiste juurde. Nii sotsiaalsed kui psüühilised süsteemid opereerivad tähenduse töötlemise abil. Tähendust ei ole võimalik vältida, sest on inimese jaoks kõikjal (Berghaus). Tähendus on lihtsalt valik võimaluste vahel ning seostub ikkagi nende alternatiividega, mis tulevaste võimalustena on endiselt tähtsad (Münch). (Mõlemad tsiteeritud siin Kõuts - Klemm 2007: 2429 järgi). Kommunikatsioon on “evolutsiooniline”: selle areng toimub suulisest suhtlemisest, kirjutamissüsteemi kujunemise ja elektroonilise meedia arenemiseni. Luhmann tõmbab paralleeli ühiskonna evolutsiooniga, mis areneb läbi funktsionaalse kihistumise (diferentseerumise). Luhmann väidab ka, et kommunikatsioon ei peagi lõppema (konsensusega), - kommunikatsioon peab jätkuma, ehk nö ahelkommunikatsioon. Üksmeel tähendaks kommunikatsiooni katkemist ja seeläbi sotsiaalse süsteemi lõppemist (Kõuts - Klemm 2007: 2431).

Eriteemad: süsteemi kompleksus, aeg

Mis siis iseloomustab süsteemi? Vaatleme siin mõningaid Luhmanni mõistmiseks olulise tähtsusega kontseptsioone veidi laiemas, panoraamsemas seoses. Luhmann rõhutab eriti nii süsteemi kui keskkonna keerulisust (kompleksust). Sotsiaalsete süsteemide mõttes tähendab see, et lihtsaid probleemilahendusi ei ole olemas, sest iga lahendus toob kaasa üha uued valikud ja komplekssused. Probleemide lahendaja, kes saavutab lihtsustamise kaudu mingi tulemuse, hakkab tegelema lahendusest tulenevate uute probleemidega, ja nii lõpmatult. Luhmann defineerib kompleksuse olukorrana, kus hulga mingite elementide puhul ei ole enam võimalik “ühendada” igat elementi iga teise elemendiga; kompleksus tähendab survet valida (elementide vahel), see omakorda tähendab sattumuslikkust, mis omakorda toob kaasa riski, kuid ükski süsteem ei eksisteeri ilma selliste elementide vaheliste suheteta (Luhmann 1995: 24 - 25). Kompleksuse juures on selgelt näha luhmannlik interdistsiplinaarne lähenemine oma ainesele,- mõisted kompleksus kui ka süsteem on algselt välja töötatud just reaal- ja loodusteadustes; nii defineeritakse komplekssüsteemid (complex systems) süsteemidena, millele on omane iseorganiseerumine või adaptiivne käitumine. Need koosnevad harilikult suhteliselt lihtsatest komponentidest, mis interaktsiooni teel moodustavad keeruka terviku, näiteks teatud liigi kohandumine keskkonna ja naaberliikidega või ka kasvav liivakuhi. Maailm peab olema keeruline, sest vastasel juhul ei saaks olla vaatlejat (antroopsusprintsiip!).

Tõepoolest, vaatleja ei saa olla midagi lihtsat ja deterministlikku, sest ta peab olema võimeline informatsiooni töötlema ja salvestama. Teisalt, Ockham’i habemenoa printsiibi järgi peavad universumi ehituskivid ja seadused olema lihtsad (vähemasti on kõik füüsikud selles veendunud). Niisiis, vaatleja saab olla vaid sellises universumis, kus keerukus kasvab lihtsatest ehituskividest tänu komplekssüsteemide moodustumisele ja iseorganiseerumisele! Komplekssüsteemi tunnusjoon on mitte-statsionaarsus. Faktist, et teatud pikkusega perioodi jooksul (mis võib vägagi pikk olla) pole teatud ekstreemsusega sündmusi täheldatud, pole võimalik järeldada nende üldist puudumist. Kui viimase 100 aasta tugevaim maavärin oli 9,5 magnituudi, ei tähenda see, et homme ei või tulla kaks korda võimsam. Kui viimase 50 miljoni aasta jooksul pole toimunud sellist geoloogilist kataklüsmi, mis ohustanuks suuremat osa elusloodust Maal, siis see ei tähenda taoliste sündmuste võimatust. Kui viimase 5 miljardi aasta jooksul pole toimunud sellist sündmust, mis ohustanuks planeedi Maa terviklikkust, siis see ei tähenda taoliste sündmuste võimatust (Teaduse uued suunad ... 2006).

Tegelikult tuleks Luhmanni väga tunnustada selle eest, et ta julges tuua (sotsiaal)teooriasse midagi nii eripalgelist, kui kompleksuse mõiste. Tavaline ootus teooriatele on ju tavapäraselt selline, et see pakuks probleemidele lihtsalt hoomatavaid lahendusi, looks mudeleid, mida saab vähema või suurema jõukuluga rakendada jms. Kasutada kompleksuse mõistet ulatuses, nagu seda teeb Luhmann, tähendab, et autor lepib nii oma teooria (kui kogu konstrueeritud reaalsuse) tinglikkusega. See on suurvaimulik lähenemine. Luhmann toob oma teooriasse ka justkui ilmsed kategooriad nagu aeg ja ruum (struktuur) (Luhmann 1995: 278 - 356).

Samas aitab mitme kontsepti omavaheline kombineerimine viia sellise hermeneutikani, mis avab Luhmanni mõttemaailma selguseni. Näiteks mingi vaatepunkt sõltub psüühilise süsteemi keskkonna elementidest - ajalistest ja ruumilistest koordinaatidest; on ju selge, et XIX sajandil Venemaal läbiviidud pärisorjuse kaotamisele vaatsid erinevalt nii Liivimaa pärisori kui aadlik-mõisavalitseja. Või näiteks ajakäsituse aspektid keskaja Euroopas, kui kehtis komplitseeritud liigitus: agraarne aeg, sugukonna (genealoogiline või dünaamiline) aeg, Piibli (või liturgiline) aeg, tsükliline aeg ja lõpuks ajalooline aeg - olid väga erinevad ja isegi omavahel vastuolus. Tuleb nõustuda J. Le Goffi mõttega, et keskajal puudus ühtne ettekujutus ajast ja aegade paljususest - see on keskaegse teadvuse reaalsus. Kuid näib, et keskaegse ajakäsituse eripära ei väljendu aegade paljususe faktis endas. Sotsiaalne aeg ei ole erinev mitte ainult eri kultuurides ja ühiskondades, vaid diferentseerub igas süsteemis või sotsiaalses kultuuris vastavalt selle sisemisele struktuurile. Sotsiaalne aeg voolab eri klasside ja gruppide teadvuses erinevalt /_ _ _/. Teisisõnu: ühiskonnas ei kehti kunagi mingi ühtne monoliitne aeg, vaid terve spekter sotsiaalseid rütme, mis sõltuvad eri kollektiivide olemusest ja erinevate protsesside seaduspärasustest” (Gurevitš 1992: 113 - 115). Sotsiaalse kompleksuse näited on ka protsessid, mida on kirjeldanud Weber, nagu kapitalism teke, erinevate valdkondade diferentseerumine ja ratsionaliseerumine. Et süsteem saaks eksisteerida ja orienteeruda pidevalt kasvavas kompleksuses, on vajalik seda vähendada, redutseerida. Luhmann väidab ise paradoksaalselt: ainult kompleksus aitab vähendada kompleksust (Luhmann 1995: 26).

Kuidas kasutada Luhmanni teooriat?

Praktikuid on alati huvitanud küsimus, kui suur on ühe või teise teooria praktiline väärtus ning kuidas saaks seda rakendada. Eriti teravalt tõuseb see küsimus esile just Luhmanni juures, põhjuseks just tema loodud teooria eriti kõrge abstraktsuse tase ning kontseptuaalne kõrgstiil. Pigem võiks tema vaimuloomingut pidada mingiks filosoofiliseks traktaadiks, kui et sotsioloogia aktuaalseid küsimusi uurivaks käsitluseks.

Tegelikult ei tohiks ennast sellest heidutada lasta. Luhmanni teene selles seisnebki, et ta toob meieni nö ümbritseva tegelikkuse keerulisest keerulisema struktuuri ning ülikomplitseeritud seosteahelad; näidates (interdistsiplinaarselt), kuidas on võimalik ühendada loodus- kui vaimuteadustest pärit teadmist, et luua tänapäevane pilt sotsiaalsetest suhetest. Luhmanni loodud süsteem ei ole suletud, vaid pideva (enese)reflektsiooni abil pidevalt tähendusi muutev ja teisendav. Autor eemaldub täielikult traditsiooniliselt juurdunud narratiividest, asendades selle kaasaegse arusaamaga: nt loobumine subjekti mõistest, asendades selle (süsteemi) enesereflektsiooni kontseptsiooniga. Luhmanni arvates ei ole sotsioloogia kui teaduse ülesanne mitte uurida sotsiaalse süsteemi eksistentsi tingimusi, vaid mõista, millised on need funktsioonid, mis hoivad süsteemi tasakaalus väliskeskkonnaga. Luhmann väidab, et sotsiaalsed süsteemid on võimelised tagama oma stabiilsust sel määral, kuidas nad suudavad vastu seista väliskeskkonnast tulevatele mõjudele. Süsteem on võimeline vastu seisma välissurvele sõltuvalt oma sisemise keerukuse astmest - mida kompleksem on süsteem, seda kaitstum on ta välisele survele. Ehk siis teeb Luhmann olulise reduktsiooni: me ei peagi proovima “hõlmata hõlmamatut” ehk andma tähenduse (kogu) eksistentsiaalsele tegelikkusele, vaid keskenduma mingitele pragmaatilistele funktsioonidele, nagu süsteemi käigushoidmine ja selle küberneetika (juhtimine). Seetõttu ei tegele Luhmann ka aksioloogiaga ehk väärtuste leidmise ja omistamisega mingist koordinaadistikust lähtudes; moraalile läheneb Luhmann “sotsioloogilisest aspektist”, arvates, et moraal varieerub vastavalt sotsiaalse süsteemi tüpoloogiale koos sotsiokultuurilise evolutsiooniga (Luhmann 1995: 238).

Võime siia joonistada ehk teatava paralleeli filosoof Richard Rorty poolt kirjeldatud “iroonilise” positsiooni ja Luhmanni käsitelu vahele; Rorty nimetas ironistideks mõtlejaid, “kes mõistavad, et mis tahes asja võib teistmoodi kirjeldades näidata nii hea kui halvana, nad loobuvad otsimast kriteeriume, mille alusel eelistada üht piirsõnavara teisele, ning selle tõttu on positsioonis, mida Sartre on nimetanud “metastabiilseks” /_ _ _/ Ironist on seevastu nominalist ja historist. Tema meelest pole millelgi seesmist loomust, tõelist olemust. Ta ei usu, et terminite “õiglane”, “teaduslik” või “ratsionaalne” leidumine tema ajastu piirsõnavaras annaks alust arvata, et sokraatiline süüvimine õigluse või teaduse või ratsionaalsuse olemusse viiks teda oluliselt kaugemale oma aja keelemängudest. /_ _ _/ Metafüüsik nimetab niisugust juttu “relativistlikuks” ning rõhutab, et tähtis pole keel, mida kasutatakse, vaid tõde” (Rorty 1999: 132 - 134).

Sotsiaalteadusel on keeruline omaks võtta aksioloogilist neutraalsust, sest alates valgustusajast on sotsiaalsed kontseptsioonid pidevalt üritanud luua “paremat” ja “õiglasemat” maailmamõistmist, ja muuta maailma siis nende kirjelduste vaimus. Mõelgem nt Marxi panusele: vaatamata analüütilisele lähenemisele kaasaegsele kapitalistlikule maailmale, oli see selgelt orienteeritud väärtuselisele praktikale (klassivõitlus, messianistlik progress, kommunism kui lõppjaam). Nö progressivse teadusena alanud kontseptsioon leidis arenduse GULAGis ning kuulsusetu lõpu Nõukogude Liidu kadumisega (mille üheks ideoloogiliseks aluseks marxism ju oli)..

Selles kontekstis on selge, et kriitikud, kes süüdistanud Luhmanni “antihumanismis”, eksivad. Kuna mitte igasugune väärtuseline sotsiaalteadus ei pruugi lõppeda hästi, mõjub aksioloogiline neutraalsus peale XX sajandi dramaatilisi kogemusi usaldusväärsena. Siin eristub Luhmann ka selgelt teisest kaasaegsest suurest teoreetikust, Pierre Bourdieust. Bourdieu oli veendunud, et teaduse ja õpetlaste saavutused tuleks iga hinna eest tuua avalikkuses toimuvasse debatti, kust nad seni on traagiliselt puudunud (Poupeau, Discrepolo 2005: 64). Luhmanni (või kelle iganes kaasaegase süsteemiteoreetiku) käsitluses oleks sellisel juhul tegemist siiski sotsiaalse süsteemi kompleksuse kasvatamisega, mille redutseerimine lahenduste leidmiseks ei pruugi olla hiljem enam lihtne.

Lõpetuseks: mis on sotsioküberneetika?

Luhmanni käsitluse edasiarendus on sotsioküberneetika (Sociocybernetics), üldisele süsteemiteooriale ja küberneetikale toetuv sotsioloogia. Tähelepanekud kinnitavad, et poliitika saavutab harva oma manifesteeritud eesmärgid, tavaliselt jõutakse just ootustele vastupidistele tulemustele, nt peetakse ju koolihariduse eesmärgiks õpilastel esinevate erinevate/eriliste talentide arendamist või mingite soovitud omaduste kultiveerimist, - kuid tegelikud tulemused jätavad enamasti alati soovida, hariduspoliitika kukub läbi. Individuaalsete annete arendamise asemel “koolitatakse” õpilased mingitesse kehtivatesse hierarhiatesse ja kastidesse, koolisüsteem sotsialiseerib õpilased vastavuses kehtiva ühiskondliku korraga, tekib eesmärkide ja tulemuste vaheline diskrepantsus.

Ootuste asemel tulevad ootamatud või vastupidised tulemused. Näiteks on täheldatud, et majanduse areng ja informatsioon, mis on investeerijate käsutuses, määravad kursse ainult pikas perspektiivis; lühiajaliselt on liikumapanevaks jõuks hüsteeriad, hirmud ning igat liiki ebamõistlikkus (Klein 2007: 101). Enamus “tavainimesi” proovib leida sellistele sündmustele “tervemõistuslikke” seletusi ning lahendusi (mis aegajalt küll ka õnnestub), kuid tegelikult sotsiaalset käitumist mõjutavad tegurid jäävad varjatuks (Wikipedia: sociocybernetics ...). Sotsioküberneetika ülesandeks ongi selliste faktorite tuvastamine, prognoosimine ja potentsiaalne mõjustamine; sisaldades nii esimest (“kontroll ja kommunikatsioon”) kui teist järku küberneetikat (konstruktivistlik epistemioloogia, enesereflektsioon, autopoiesis). Kaasaegne ühiskond on keeruline, dünaamiline, interaktiivne, mitte-lineaarne, tasakaalustamatu (non-equilibrium) kompleks, milles ka tühised sisendi (inputs) muutused võivad esile kutsuda mastaapseid tagajärgi, bifurkatsioone (bifurcation points) (Geyer 2004). Kuna situatsioonid ei ole mingilgi määral determineeritud, ei ole võimalik sündmuste arengut prognoosida: võimalikud on nii kaose vallandumine kui “spontaanne” arendus suurema korrastatuse poole.

Sotsioküberneetika kui uus paradigma asendab ühiskonna (enese)mõistmises newtonliku mehhanitsistlik-determineeritud käsitluse, mida iseloomustavad printsiipidena stabiilsus, kord, ühtsus ja lineaarsus suletud süsteemides, uus paradigma on selle täielik vastand: mitte-mehhanitsistlik avatud süsteem, mis on interaktsioonis vaatleja(te)ga. Uus paradigma lähtub lisaks Maturana ja Varela teaduspärandist ka Ilya Prigogine’i ja Ervin László töödest. Siia konteksti asetub Luhmanni teooria hästi: kujutades endast revolutsioonilist katset rebida lahti harjumuspärastest “tegelikkuse” kirjeldustest ja teooriatest, sünteesida uuele infohulgale toetudes ümber kogu sotsiaalse teooria baas, kordagi kaotamata silmist oma peamist eesmärki - luua alus uuele paradigmale toetuvale sotsiaalsele teooriale (Luhmann 1995: 6 - 10).

Kasutatud kirjandus:

1. Christis, Jac. Luhmann’s theory of knowledge: beyond realism and constructivism? Soziale Systeme 7 (2001), Heft 2, S. 328-349, arvutivõrgus: http://www.soziale-systeme.ch/pdf/201chris.pdf

2. Geyer, Felix. What is Sociocybernetics? The Research Committee on Sociocybernetics, RC51 ISA, arvutivõrgus: http://www.usf.uni-kassel.de/ftp/lehre/ernst/sesam_kolloquium/ws2004_05/isa_r51_geyer_soziokybernetik.pdf

3. Gurevitš, Aaron. Keskaja inimese maailmapilt. Tallinn 1992.

4. Hayles, Katherine, Luhmann, Niklas, Rasch, William, Knodt, Eva, Wolfe, Cary. Theory of a Different Order: A Conversation with Katherine Hayles and Niklas Luhmann Cultural Critique, No. 31, The Politics of Systems and Environments, Part II, Autumn, 1995, pp. 7-36.

5. Hohendahl, Peter Uwe, Silberman, Marc. Critical Theory, Public Sphere and Culture. Jürgen Habermas and His Critics Author(s): Source: New German Critique, No. 16, Winter, 1979, pp. 89-118.

6. Klein, Stefan. Kas kõik on juhus? Tallinn 2007.

7. Knodt, Eva M. Foreword. Pp: ix - xxxvi. Teoses: Niklas Luhmann. Social Systems. 1995.

8. Kõuts - Klemm, Ragne. Inimeseta teooria. Sissejuhatus Niklas Luhmanni autopoieetilistesse sotsiaalsetesse süsteemidesse. - Akadeemia, 2007, nr 11, lk 2412-2441.

9. Luhmann, Niklas. Social Systems. 1995.

10. Maturana, Humberto, Poerksen, R. Bernhard. Autopoiesis and Social Theory: A Conversation. Journal of Sociocybernetics, Vol. 5, Numbers ½, 2007. Pp. 70 - 71.

11. Mereste, Uno. Majandusleksikon, II osa. Tallinn 2003.

12. Palmaru, Raivo. Munakivitee lõpus. Keele ja kommunikatsiooni mõjust ühiskonna terviklikkusele. Keel ja Kirjandus. 2005, nr. 1, lk. 35 - 52, arvutivõrgus: http://www.ceeol.com/aspx/getdocument.aspx?logid=5&id=526C9DD4-76D2-11D9-AA90-0080AD3A5A91

13. Poupeau, Franck, Discrepolo, Thierry. Scholarship with Commitment: On the Political Engagements of Pierre Bourdieu. Pp. 64 - 90, In: Pierre Bourdieu and Democratic Politics, Edited by Loïc Wacquant, Polity Press, 2005.

14. Rorty, Richard. Sattumuslikkus, iroonia ja solidaarsus. Tallinn 1999.

15. Teaduse uued suunad: komplekssüsteemid. Eesti Teaduste Akadeemia seminari materjalid. Eesti Teaduste Akadeemia 2006, arvutivõrgus: http://www.akadeemia.ee/_repository/File/PUBLIKATSIOONID/Komplekssusteemid.pdf

16. Vihalemm, Rein. Teaduse võim ja võimutus. Studia Philosophica V (41). Tartu, 2006, lk. 9 - 24.

17. Wikipedia. The Free Encylopedia, arvutivõrgus: www.wikipedia.org. Märksõnad: http://en.wikipedia.org/wiki/Constructivist_epistemology; http://en.wikipedia.org/wiki/Sociocybernetics

1

2009-10-28