Teemad

Subjektiivsus refleksiivses riskiühiskonnas

Prindi

Rasmus Pedanik

1

Defineeriksin riskiühiskonda kui liiga vähest determineeritust, kus koos komplekssuse kasvuga kasvab etteennustamatus. Selles võtmes on riskiühiskond Eestis juba ammu kohal, riskiühiskonna subjektid aga mitte. Riskiühiskonda on subjekt jõudnud siis, kui ta ühelt poolt riske teadvustab ja teiselt poolt suudab teha moraalseid valikuid sisemise „moraalse kompassiga“. Kasvav individualiseerumine on aga subjekti riskiühiskonnaga kohastumine.

Kohalik kultuur võib küll ära määrata riigi majandusliku edukuse ja sotsiaal-poliitilise keskkonna, nagu väidab Inglehart (2005), kuid ka kultuurid võivad muutuda ettearvamatul moel. Vastavalt ülemaailmse väärtushinnangute uuringu „World Values Survey“ [1] andmetele on meie väärtused valdavalt ilmalikud ellujäämisväärtused. Seega võiks väita, et sotsio-poliitilises mõõtmes me veel riskiühiskonda ei ole jõudnud. Selles suhtes meid veel Lääne-Saksamaaga võrrelda ei saa ja ma ei võrdlekski Eestit Saksa Leitkultur-iga. Me oleme kultuuriliselt piisavalt erinevad, ja suhteliselt erineva ajalooga. Samas oleme Läänest majanduslikus mõttes küll maas, kuid mitte ajaliselt. Meid ühendavad ühised reaalsed globaalsed probleemid, ühine globaalne majandusvõrgustik ja ühine meediaühiskond ehk üldnimetajana globaliseerumine.

Globaliseerumise indeksi järgi olime aastal 2007 35. kohal, avatuselt sama indeksi järgi 10. kohal [2] . Avatus maailmale ja globaliseerumine toovad meile inimeste poolt loodud riskid. Riskid, mis ei tunnista riigipiire. Lisaks oleme osa biosfäärist, mida inimkond enneolematu kiirusega hävitab. Peamised ohud ongi lähitulevikus ökoloogilised. Kliimasoojenemine ja energiakriis mõjutavad meid samuti nagu üleilmne majanduskriis või 9/11 terroriakt.

Lähtudes Becki (2005) ja ka Ingleharti (2005) teooriast vajaksime me riskiühiskonda sotsio-poliitilises mõttes jõudmiseks elatustaseme tõusu. Elatustaseme tõus tooks kaasa selle, et me roniksime Maslow (2007) vajaduste hierarhias ülespoole. Maslow ise muidugi eneseteostuseni jõudmist majandusliku heaoluga ei sidunud, Maslow uuris, mis eristab „terveid“ inimesi ülejäänutest. Maslow motivatsiooniteooria võime leida implitsiitselt Inglehartilt.

Kuna riskiühiskonna ökoloogilised riskid on meil juba kohal, siis on küsimus, kuidas me nendele reageerime. Palju me nende üle reflekteerime? Minu jaoks on põnev just see, mille Beck (2005) oma raamatus „Riskiühiskond - teel uue modernsuse poole“ välja jätab, ehk subjektiivsus. Kuigi mulle tundub, et Beck (ibid.) peab refleksiivsuse all silmas seda, et industrialiseerumine on pöördunud iseendasse või iseenda vastu, ja seeläbi loob uusi olemise viise, vabastades inimesed modernsuse kammitsatest, et ta siis taas orjastada hilismodernsusesse. Kuid refleksiivsust võib võtta ka kui teadvustamist. Süsteemiteooriat ja vaba tahtega subjekti on muidugi raske kokku panna. Becki (ibid.) lugedes tundub, nagu inimeste vabadus hilismodernsuses ei kasvaks, kuid inimeste tänaseks probleemiks võiks siiski pidada just liiga vähest determineeritust, mitte vastupidi.

Süsteemiteooriast lähtudes võiks väita, et modernsus tegeleb iseendaga. See on nagu teatavat tüüpi süsteemi nartsissism (autopoees), kuid see ei jää nii, sest süsteemile ei meeldi see, mida ta peeglist näeb. Toimub teatud tagasisidemehhanism, süsteem korrigeerib ennast uueks. Sellise tagasisidemehhanismi pakub Beck (2005) välja teaduse kriitikana, mis on sirgunud modernsest teadusest, mis sööb nüüd iseenda tõeväärtust nagu oma saba sööv Ouroboros. See on ka üks Becki (ibid.) teese, mis eristab hilismodernsuse modernsusest. Kui Beck (ibid.) paigutab selle teesi kolmandaks (esimesed kaks on inimese poolt tekitatud riskid ja individualiseerumine läbi industrialiseerumise, seda viimast evolutsioonilisel, mitte revolutsioonilisel teel), siis mina paigutaksin teaduse teesi esimeseks, sest minu arvates on teadus üks peamisi mootoreid, mis ühiskonna evolutsiooni suunab. Siinkohal ma võrdsustaksin usu teadusesse usuga jumalasse, kuid seda mööndustega, sest teadus ei ütle meile, mis on hea ehk kuidas me elama peaksime.

Kuna eestlased on väga vähereligioosne rahvas, siis usutakse meil kas peamiselt a) teadusesse ja/või b) „soolapuhujatesse“. Eesti on jõudnud nn „modernsuse lõksu“, kus puuduvad „spirituaalsed väärtused“, mis meie valikuid juhiksid. Meil tuleb ise otsustada, mis on „õige“. Seni aga on kõik lubatud. See on ka eeldatavasti põhjuseks, miks meil valitseb eetikakriis ja korruptsioon on igapäevane teema. Kuid kuidas kohaneb subjekt riskiühiskonna nähtustega?

Briljantse teose ja teooria on kirja pannud Harvardi ülikooli professor ja arengupsühholoog Robert Kegan. Kui Ronald Inglehart kasutab oma teoorias implitsiitselt Maslow (2007) motivatsiooniteooriat, siis võiks eeldada, et Beck lähtub Keganist. Kegan formuleeris oma teooria sotsiaalsest küpsemisest 1982. aastal väidetavalt väga raskesti loetavas raamatus "The Evolving Self". Mina lähtun 1994. aastal ilmunud raamatust "In Over Our Heads", kus Kegan ühelt poolt lihtsustas, kuid teiselt poolt arendas oma teooriat edasi.

Kegani (1994) teooria sotsiaalsest küpsemisest räägib sellest, kuidas inimesed mõistavad ja mõtestavad sotsiaalset maailma, milles nad elavad. Kegani jaoks on sotsiaalne maailm elik ühiskond kui curriculum, kus leiab aset teadvuse areng. Sotsiaalne küpsus võimaldab inimestel edukalt ühiskonnas hakkama saada, teistega konstruktiivselt suhelda. Hälbivat ja hoolimatut käitumist põhjendab Kegan arengupeetusega. Mida komplekssemaks muutub ühiskond, seda suurem on surve teadvusele, et lahendada järjest keerukamaid probleeme, mida elu endaga kaasa toob. See viib omakorda teadvuse evolutsioonini.

Kuidas see puudutab refleksiivset hilismodernsust? Refleksiivsust võib mõista ka kui seda, et hilismodernsuses räägitakse probleemidest rohkem, nendest ollakse rohkem teadlikud. Järjest rohkem uusi probleeme kerkib teadvusesse ja indiviid on sunnitud otsima uusi lahendusi, et ühiskonnaga kohanduda. Paljud probleemid tulevad Eestisse meie majandusarengust sõltumata. Paljusid hilismodernseid eluviise jäljendatakse meedia vahendusel. See teeb Eestist teatavat tüüpi „hübriidühiskonna“. Meil ei olekski võimalik muidu nende probleemidaga toime tulla, mida globaliseerumine endaga kaasa toob, kui meie teadvus ei oleks võimeline kohanema ja probleemidega toime tulema. Iseküsimus, et mis hinnaga ja paljud seda suudavad? Kuid veelkord, kuidas haakub sotsiaalne küpsus modernsusega?

Kegani väitel on sotsiaalselt küpsed inimesed ka sotsiaalselt aktiivsemad ja hoolivamad, võiks öelda, et moraalsemad. Evolutsioonipsühholoogia väidab, et „moraalne kompass“ on inimestele evolutsiooniliselt sisse programmeeritud. Me suudame eristada head halvast instinktiivselt, seda eeldusel, et me oskame oma südametunnistuse häält kuulda. Riskiühiskonna ökoloogilised riskid ja üha suurenev valikuvabadus, seega üha keerukamad probleemid, survestavad meie teadvust määrani, mil me oleme sunnitud uue olukorraga, kui soovite, siis süsteemiga, kohanema. Südametunnistuse hääl on aga tunne, mida „ratsionaalsust“ tagaajav modernsus hävitab. Võiks väita, et teadus hävitab südametunnistuse. Teadus teeb kõik lubatuks, sest eetika muutub vaatenurgaks. Modernsuse saabudes kasvab koos majanduskasvuga ka tolerantsus, millel on hirmuäratav vari.

Evolutsiooniteooriast lähtudes võiks keskkonda võtta kui modelleerivat süsteemi ja inimest kui mudelit. Kohanemine võib lõppeda nii ärakolimise, kohastumise (uue olukorraga toimetulemine nt paksu naha kasvatamine) kui keskkonna muutmisega endale sobivaks. Mittekohastumine tähendaks õppimisvõime puudumist ja nt stressi (depressiooni), siit kõikvõimalikud hädad nii inimeses sees kui ühiskonnas. Eestlased tunduvad olevat väga kohanemisvõimelised. Väidetakse, et looduslik mitmekesisus on kultuurilise mitmekesisuse aluseks. Looduse mõistes on meil äärmiselt palju piire, nii geograafilisi kui bioloogilisi. Meil on ka väga palju naabreid, mis tähendab kultuurilist kokkupuudet teistega elik piire. Mitmekesisus on adaptatsiooni seisukohast oluline. Mida mitmekesisem, seda suurem vastupanuvõime. Seega, kui me oleme füüsikalises mõttes riskiühiskonnas, st piirid on avatud ja modernsus tekitab ka ise hilismodernsust, siis selleks, et selle kõigega, mis ümberringi toimub, toime tulla, kohanevad inimesed uute oludega ja luues seeläbi uut ühiskonda elik hilismodernsust ehk individualiseeruvad. Meil toimub see palju kiiremini ja ilma selle ajata, mida heaolukasv Läänes pakkus. Meil tuleb sellega kohaneda jooksu pealt. Me ei jõua sinna, me oleme juba kohal, see saab ainult läbi selle nähtavaks, kuidas me suudame seda endale teadvustada. Samas on reaalsus ka see, et kõik ei kohane uue süsteemiga. Need, kes ei kohane uue süsteemiga, jäävadki vanasse. Tekib mitu Eestit. Kui ei saada sellega hakkama, mida uus süsteem nõuab, siis sulgutakse endasse, tekib viha, ajab jooma.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et ajaloo arengut ei ole võimalik küll ette näha, kuid tundub, et riskiühiskonna riskid ja vähene determineeritus sunnivad meid kohanema uue lahtirulluva hilismodernsusega. Uueks kohanemiseks võib pidada ka tärkavat kodanikuühiskonda, mis tekitab uut liiki sotsiaalset sidusust, mis taastoodab moderniseerumise käigus läbi ratsionaliseerimise kadumaläinud moraalsust.

Kirjandus

Beck, U. 2005. Riskiühiskond. Teel uue modernsuse poole. Tartu Ülikooli Kirjastus

Inglehart, R., Wenlez, C. 2005. Modernization, Cultural Change and Democracy: The Human Development Sequence, Cambridge University Press

Kegan, R. 1982. The Evolving Self. Harvard University Press

Kegan, R. 1994. In Over Our Heads: the Mental Demands of Modern Life. Harvard University Press

Maslow, A. 2007. Motivatsioon ja isiksus. Mantra

1

[1] Uuringu andmed internetis tasuta leitavad: www.worldvaluessurvey.org

[2] A. T. Kearney ja Foreign Policy globaliseerumise indeks, 2007

2009-10-27

MärksõnaAjastu ahistavad asjad

MärksõnaEvolutsioon

MärksõnaGlobaliseerumine

MärksõnaKohane!

MärksõnaSüsteemiteooria