Teemad

MärksõnaEesti ajalugu

Ära märka kurja? (Estonia huku “ametlike versioonide” läbipõrumisest)

Prindi

Amar Annus

1

2002. aastal ilmus USA luure keskagentuuri (CIA) endise töötaja Robert Baeri mälestusteraamat “Ära märka kurja” (See No Evil), mis on ainulaadne teos, kirjeldades üsna detailselt selle agentuuri väliohvitseri “salastatud elulugu”. Robert Baer (s. 1952) töötas CIA väliohvitserina aastatel 1977-1997, ning kurikuulus agentuur on teda nimetanud üheks oma aja parimaks väliohvitseriks. Raamatu kirjutas ta siiski pärast CIAst lahkumist, ning teos on väga kriitiline nii oma endise leivaisa tegevuse kui tegevusetuse suhtes. Baer kritiseerib CIAs valitsenud poliitilise korrektsuse kultust, bürokraatiat ja asjatundmatust, mis viimaks tõid kaasa 11. septembri terrorirünnakud ja selle tulemusena paljude agentuuris pettunud inimeste lahkumise oma ametist.

Baer on üks kompetentsemaid Lähis-Ida eksperte USAs, kelle teadmisi on rikastanud pikad aastad praktilist elu selles maailma regioonis ning suhteliselt vaba ligipääs salastatud infole. Teised tema raamatud kirjeldavad Bushi administratsiooni tihedaid sidemeid Saudi-Araabia kuningliku perekonnaga (Sleeping with the Devil, 2004) ja Iraani tõusu islamiriigist impeeriumiks (The Devil We Know, 2008).

Oma endise töötaja elulugu tsenseeris enne ilmumist CIA publikatsioonide komisjon ning varustas raamatu esimese lehekülje meeldetuletusega, et agentuur on kõrvaldanud teosest salajaseks peetava info, ning et selle sisu ei tule pidada “ametlikuks” CIA teabeallikaks. Komisjoni poolt välja tsenseeritud tekst on raamatus märgitud mustaga. Robert Baer jutustab selles oma tööst agendina India linnades Madrases ja New Delhis 1970ndatel, ja 1980ndatel Liibanonis, kus ta üritas jälile jõuda 1983. aasta 18. aprillil Beirutis USA saatkonna õhku lasknud islamirühmitusele. 1995. aastal töötas mees põhja-Iraagis, kuhu ta saadeti agentuuri poolt ülesandega moodustada Saddam Husseini vastane opositsioon, kuid kutsuti varsti tagasi süüdistusega Iraagi liidri poliitilise mõrva kavandamises. Viimased paar aastat töötas Baer Lähis-Ida eksperdina CIA kontoris, kus ta lõplikult pettus agentuuri tegevuse põhimõtetes.

Ühes osas raamatust jutustab Baer oma missioonist aastatel 1992-1994 Tadžikistani pealinnas Dushanbes, kus ta oli USA saatkonna CIA osakonna ülem. 1992. aasta viimastel kuudel möllas Tadžikistanis kodusõda, milles valitsusväed võitlesid Vene relvajõudude toel islamistide ning muude opositsiooniliste suurustega ja milles hukkus kümneid tuhandeid inimesi. Baer korraldas USA Dushanbe saatkonna evakueerimist 1992. aasta 24. oktoobril, järgmisel aastal saatkond naases riiki. Neil aastatel oli Tadžikistan pea täielikult vene ja tadžiki sõjapealikute kontrolli all, ning Baer asus riigis asuvate Vene armee kõrgete sõjaväelaste hulgast otsima endale informanti, et olla kursis sellega, mis riigis toimub. Ta käis vene eriüksuslaste ja nende pealikutega suusatamas, langevarjuhüppeid tegemas ja viina viskamas, kuni leidis endale informandi, eliitüksuslaste polkovniku, keda ta nimetab Grigoriks. Grigor oli oma kõrges sõjaväelises auastmes üks nooremaid, kõrgele pulgale oli ta jõudnud tänu oma isa heale positsioonile parteiladvikus. Ühel päeval, ilmselt 1993. aasta teisel poolel, lubas Grigor näidata Baerile midagi, mis “võiks huvitada tema riiki”.

See, mida Grigor näitas, puudutas osa rahvusvahelisest narkokaubandusest ja -transiidist teekonnal Afganistan - Tadžikistan - Venemaa - Rootsi - kogu maailm. Informatsioon, mida Grigor suuliselt CIA osakonna ülemale jagas, ei olnud mõistagi ametlikku laadi pressiteade, kuid väärib teatavat tähelepanu. Tsiteerin:

“Varsti pärast kella 11 õhtul me hakkasime sõitma lennujaama läbi tagatänavate, et vältida patrulle ja kontrollpunkte. Me jäime seisma sõjaväele kuuluvas lennuvälja osas, umbes 30 meetri kaugusel IL-76 tüüpi kargolennukist ja istusime vaikides tunnijagu, kuni lendurikabiini tuled läksid põlema. Üks sõjaväelane, kes seisis lennuki kõrval, võttis taskulambi ja hakkas seda liigutama aeglaste ringidena. Pisut hiljem maandus IL-76 kõrval MI-8 helikopter, jättes rootorid tööle. Sellest hakkas keegi välja viskama raskeid riidest kotte kudroonkillustikust teele. Pool tosinat sõjaväelast tõstsid need üles ja viskasid läbi IL-76 kargoukse. Kõik oli kümne minutiga möödas. Helikopter lendas tagasi Afganistani poole. IL-76 pani mootori tööle ja tõusis õhku. "Heroiin", ütles Grigor, "nädala saadetis". Tagasiteel rääkis ta mulle kogu loo. Tadžiki siseminister Yakub Salimov ja mõned Vene armee kindralid smuugeldavad tonne tooroopiumit Afganistanist sõjaväelennukitel Moskvasse. Pärast seda, kui salajased laborid Moskva ümbruses on töödelnud oopiumi heroiiniks, smuugeldatakse see laevaga Rootsi ning sealt edasi üle kogu maailma, kaasa arvatud Ameerika Ühendriikidesse” (lk 150-151).

Selles CIA informaatori Grigori poolt esitatud rahvusvahelise heroiinikaubanduse aruandes torkab silma väide, et heroiin viidi 1993. aastal salakaubana Moskva ümbrusest “laevaga Rootsi” (“it was smuggled into Sweden by boat”). Juba tsaar Peeter I aegadest me teame, et mugavaim väljapääs Läänemerele käib Moskvast Eesti kaudu, seega on põhjust arvata, et väidetav heroiinikaubandus leidis laevatee Moskvast Rootsi läbi Eesti. Miks mitte, sest kuni 1994. aasta 31. augustini ei olnud Vene armee riismete tegevuse üle Eesti Vabariigi valitsusel mingisugust kontrolli, vene kindralid võisid illegaalset transiiti korraldada nii maitsi, meritsi (Paldiski sadama kaudu) kui ka läbi õhu (Ämari lennuvälja kaudu). Seda infokildu võib kõrvutada 2004. aasta sügisel ilmnenud tõsiasjaga, et parvlaeval Estonia veeti 1994. aastal enne selle põhjaminekut materjali, mis pärines Vene sõjaväelt.

Pärast 15 aastat üsna vastuolulist ja läbipaistmatut sahmerdamist Estonia huku põhjuste uurimise kallal tundub üks asi selge. Suur osa infost, mis võiks viia tõe väljaselgitamiseni, on arvatavasti kõrgel tasemel salastatud nii Eestis kui Rootsis - ja üsna pikaks ajaks. Sellepärast pole ka loota, et ükski uus “ametlik” uurimine Estonia huku põhjuste kallal võiks ealeski kogu tõde välja tuua. Kui väide, et Estonia pardal vedasid Vene armee kindralid Rootsi lisaks sõjatehnikale ka heroiinilaste, võiks olla kasvõi osaliselt või tinglikult tõsi, piisaks sellest, et niisugune info riigi maine kahjustumise kartuses salajaseks tembeldada. Siiski on hästi teada, et neil aastatel 1990ndate alguses kaubitsesid endised Nõukogude armee kindralid praktiliselt kõigega. Arvata võib, et kogu tõde Estonia hukkumise kohta ei saa salastatuse tõttu päevavalgele tuua ükski ametlik komisjon ega uus uurimine - olgu siis parajasti peaministriks Savisaar, Laar, Ansip, või Evelyn Sepp isiklikult. Pigem on põhjust selles asjas uskuda sõltumatuid uurijaid, nt. Jutta Rabet, keda ei vaeva salastatuse paine. Meenutagem siinkohal, et nn “ametlik uurimine” ei suutnud 10 aasta jooksul tuvastada Vene sõjatehnika vedu Estonial, mis tuli ilmsiks alles endise tollitöötaja Lennart Henrikssoni vabatahtliku ülestunnistuse kaudu. See tõsiasi on piisav näitamaks, kui ettemääratult on läbi kukkunud igasugune “ametlik” uurimine. Meenutagem sedagi, et 1994. aastal juhtis muude hulgas Estonia huku uurimist tollane Politseiameti peadirektor, hilisem pika karjääriga Vene spioon Herman Simm.

Viimaks tekib küsimus - kelle huvides või kellele “vastu tulles” on suur osa “Estonia” huku uurimiseks vajalikust materjalist riigisaladuseks tembeldatud, seda nii Eestis kui Rootsis? Ilmsiks tulnud sõjatehnika vedu tsiviilalusel peaks juba tähendama ametkondliku võimu kuritarvitamist, mida tuleks uurida kogu tähelepanuga. Isegi kui salajaste materjalide avalikustamine kahjustaks rängalt Eesti ja Rootsi mainet, ei ole sellele ju mingit positiivset alternatiivi. Suutmatus produtseerida ränga katastroofi kohta 15 aasta jooksul usutavat ja ja ilma sabadeta seletust rikub riikide mainet samavõrra.

Robert Baer, kui ta oli saanud aimu Tadžiki siseministri Yaqub Salimovi narkoärist, läks viimase jutule ja nõudis selle kohest lõpetamist. Salimov, keda Baer kirjeldab sõnaga “kõrilõikaja”, lasi paar päeva hiljem vastuseks õhku Baeri maja Dushanbes. Mõne aasta jooksul rikastus Salimov oma narkoäri tulemusena miljonäriks, hiljem langes valitsuses ebasoosingusse ja saadeti 1995. aastal suursaadikuks Türki. Salimov vahistati lõpuks Moskvas 2005. aastal ning Tadžiki Ülemkohus mõistis ta 15 aastaks vangi süüdistatuna “riigipöördekatses, banditismis ja ametiseisundi kuritarvitamises”. Muidugi ei olnud ta 1990ndate alul ainus sõjapealikust ärimees. Baer oma raamatus räägib ühest teisest tüüpilisest vene sõjardist, kes isegi temale pakkus illegaalset diili kõigest mõni sekund peale esimest tutvumist ja kohtumist - “Teeme äri ja jagame tulud pooleks!”. Selliseid ettepanekuid tegid võimuvaakumis Vene sõjaväe kindralid 1990ndate alul rohkesti ja paljudele.

Viimaks - spekulatsioon selle üle, milliseid kaupu Estonia veel Eestist Rootsi vedas peale Vene sõjatehnika, ei ole samaväärsed väidetega laeva põhjamineku põhjuste kohta. Viimasel teemal ei söanda ka mina midagi väita. Uurigu see, keda huvitab. Nagu CIA uurijad isegi möönavad, võib iga päevaga aina enam leida informatsiooni avalikest ehk OSINT allikatest asjade kohta, mida riikide valitsused on varem harjunud salajaseks pidama, vt. https://www.cia.gov/library/center-for-the-study-of-intelligence/csi-publications/csi-studies/studies/vol48no3/article05.html

Artikli kirjutamisel on kasutatud raamatut R. Baer, See No Evil: A True Story of a Ground Soldier in the CIA’s War on Terrorism. New York: Three Rivers Press, 2002.

Artikkel on varem ilmunud veidi lühendatud kujul kultuurilehes KesKus 9/2009

1

2009-09-21

MärksõnaGlobaliseerumine

MärksõnaSurm

MärksõnaVenemaa