Legend neetud kuningast: ebaõiglase kuninga karistamine

Prindi

Vladimir Sazonov

1

Mõningaid sissejuhatavaid märkusi

Esimese teadaoleva maailmas suurriigi rajajaks peetakse idasemiidi, ilmselt lihtpäritolu usurpaatorit Sargon I (2334-2279), kes umbes 2334 a. eKr haaras võimu Põhja-Sumeri linnas Kišis ning vallutas seejärel terve Sumeri (Lõuna-Mesopotaamia) ja jätkas oma edukaid vallutusi Põhja-Mesopotaamias, Süürias ja Elamis. Sargon valis oma uue suurriigi pealinnaks väikese Mesopotaamia linnakese Agade, millest tulenevadki nimetused Akkadi riik, akkadi keel ja akkadlased. Sargon I rajas esimese suurriigi Lähis-Idas - Akkadi impeeriumi, mille eesotsas seisis nüüd tugev, praktiliselt piiramatu võimuga kuningas, kes suutis endale allutada kõik Sumeri linnriigid, mis varem olid iseseisvad. Ta võttis kasutusele uue tiitli, millega pretendeeris terve maailma valitseja staatusele ning hakkas nimetama ennast „maailma kuningaks“ - šar kiššatim. [1] Akkadi kuningad ehk Sargoniidid valitsesid Mesopotaamias ligikaudu 150-180 aastat (2334-2154) ning esimeste nelja kuninga ajal Sargoni dünastiast (Sargon, Rimuš, Maništušu ja Narām-Su’en) Akkadi riik suurenes ning saavutas Narām-Su’eni [2] (2254-2218) valitsemisajaks oma võimsuse tipu. Akkadi kuningad kontrollisid maid Pärsia lahest kuni Vahemereni, ehk siis Ülemisest merest Alumiseni, nagu nad seda ise väitsid.

Muidugi tekkis Akkadi kuningate valitsemise ajal ka tugev valitseja isikukultus. Ilmselt juba Sargon võis olla jumalikustatud, kuid kindlad andmed selle kohta puuduvad. Esimene valitseja, kelle kohta on meil kindlad faktid tema jumalikustamise kohta oli Sargoni lapselaps Narām-Su’en. [3] Pärast Narām-Su’eni surma (2218 a. eKr), käis Akkadi riik alla ning hiljem hävines barbaarsete gutilaste hõimude invasiooni ja sisemise ebastabiilsuse tõttu.

Narām-Su’en ja Sargon

Antud artiklis vaatleme me vaid Narām-Su’eni kuju, mis kujunes välja sumeri, akkadi legendides ja kroonikates juba tunduvalt hiljem, pärast Akkadi riigi kokkuvarisemist (pärast 2154 a. eKr). Tänu sellele, et Sargon ja Narām-Su’en lõid esimese tugeva tsentraliseeritud suuriigi Lähis-Idas, võtsid kasutusele sellised auahned tiitlid nagu „maailma kuningas“ (šar kiššatim) ja „nelja ilmakaare kuningas“ (šar kibratim arba’im), muutusid nad valitseja eeskujudeks hilisematele valitsejatele ja mitte ainult Sumeris, vaid ka hiljem Assüürias, Babüloonias, Hetiidi kuningriigis ja koguni isegi Pärsias. [4] Nende tiitleid ja isegi nimesid kasutati Mesopotaamias, Anatoolias ja Pärsias mitu tuhat aastat. Samuti loodi Sargonist ja Narām-Su’enist erinevaid legende ja lugusid. [5]

Kui Sargon I, Narām-Su’eni vanaisa hilisemates kroonikates ja legendides sai selliseks „ideaalse kuninga” prototüübiks, keda järgisid paljud muistse Mesopotaamia valitsejad, imiteerides tema nime ja tiitleid jne, siis Narām-Su’eniga toimus hoopis teistsugune transformatsioon. Just Narām-Su’en ja mitte keegi teine sai esimeseks „negatiivseks” valitsejaks maailma ajaloos, „halva ja neetud kuninga”, ebaõiglase arhetüübiks, keda karistati jumalate poolt. Vaatamata isegi sellele, et ka Narām-Su’eni tiitlid ja epiteedid nagu „nelja ilmakaare kuningas” olid populaarsed hilisemate valitsejate seas (Assüüria, Babüloonia kuningatel) ning isegi mõnevõrra kuni araablaste vallutusteni Lähis-Idas 7 sajandil, sai Narām-Su’en selliseks „õnnetusttoovaks” kuningaks. Kuigi Akkadi ajal oli ta iseenesestmõistetavalt kangelane ja suurkuningas, kuid hiljem alates Uus-Sumeri ajast (2112-2004), ja seejärel hiljem babüloonlaste, assüürlaste, hetiitide jaoks, oli Narām-Su’en muutunud negatiivseks isikuks. Temast oli saanud õnnetusttoov kuningas, kes eiras jumalate eeskirju ja jumalikke norme, astus ülbelt üle jumalate käskudest ning esitas jumalatele väljakutse, mis väljendus kasvõi selles, et Narām-Su’en hävitas peajumala Enlili tähtsama templi Ekuri, mis asus sumerlaste ja akkadlaste kõige pühamas Nippuri linnas. Seetõttu otsustasid jumalad teda karistada ning muidugi oli jumalate kättemaks julm, kuid õiglane, nagu seda on kirjeldatud „Akkadi needuses“. Nii Akkadi riik, kui Agade linn ja Narām-Su’en olid jumalate poolt neetud. Sellest tingituna varises Akkadi riik kokku ja kuninglus anti barbaarsetele gutilaste hõimudele, kes tungisid Akkadi impeeriumi aladele, vallutasid selle ja hävitasid. Narām-Su’en langes lahingus gutilastega. [6]

See negatiivne Narām-Su’en kuju, mis kujunes välja veel II eelkristliku aastatuhande alguseks, on eriti huvitav just Akkadi ajastu uurijate jaoks, kuna erineb tunduvalt Sargoni kujust legendides. Kuna Narām-Su’en esineb hilisemas kirjanduslikus traditsioonis, mis oli loodud suuremas osas vana-babüloonia preesterkonna poolt, kui kurjategija, jumalatevastane, negatiivne ja ülbe isik, kes oli hiljem jumalate poolt oma ülbuse ja kuritegude eest karistatud. See on mõnes mõttes ainulaadne juhus Mesopotaamia ajalookirjutamises ja kirjanduses. Muidugi hiljem esines selliseid „halbu” ja „neetuid” valitsejaid veelgi, näiteks viimane Babüloonia kuningas Nabonid (556-539), siis muidugi ka sellised Rooma keisrid nagu Nero (54-68) või Domicianus (81-96) jt. Nero oli äraneetu, kuid hiljem keiser Vitellius siiski rehabiliteeris ta. Vanas Roomas oli selline karistus kui damnatio memoriae ehk „mälestuse needus“, mida rakendati riigivastaste kuritegijate, vandenõulaste vastu, muuhulgas ka vääritult käitunud türannidest keisrite, kuid tavaliselt juba pärast nende surma. Selle karistuse põhimõte seisnes selles, et kõik materiaalsed tunnistused või andmed selle inimese kohta pidid olema hävitatud, nagu teda kunagi ei eksisteerinudki. Hävitati neetud imperaatori kujusid, isiklikud asjad jne. Mõnikord hävitati ka kogu tema perekond ja suguvõsa.

Preesterkonna propaganda üritas näidata Narām-Su’eni „kurjategijana” ja „ebaõiglasena kuningana”, keda karistasid peajumalad eesotsas Enliliga. [7]

Hiljem, vana-babüloonia ajastul (1792-1595) asendatakse jumal Enlil Babüloni linna tähtsama jumala Mardukiga. [8] Kui vana-babüloonia perioodi alguses kerkib esile Babüloni linn, toimub see tänu Babüloni kuningas Hammurapile (1792-1750), kes vallutas Mesopotaamia ja ühendas oma võimu all rivaalitsenud linnriigid nagu Larsa, Kazallu, Kiš, Ešnunna, Ur jne. Just siis saab Marduk, kes oli Babüloni linna kaitsejumal, väga tähtsaks jumalaks ka terve Mesopotaamia kontekstis, saades võrdväärseks päikesejumala Šamašiga. [9] Kuid Enlil jääb ikkagi veel peajumalaks. Alles I eelkristlikul aastatuhandel saab Mardukist peajumal, kes tõukab sumeri ja akkadi jumala Enlili peajumala positsioonilt ning see Marduki võidukäik jumalate seas ja jumalate kuningaks saamine on kajastatud akkadikeelses Paabeli loomiseeposes „Enûma eliš”. [10]

Kirjanduslik tekst „Akkadi needus”

„Akkadi needus” [11] on mõnes mõttes unikaalne teos. See on suhteliselt pikk (281 rida) sumerikeelne kirjanduslik teos, kuid äärmiselt propagandistlik, mis on koostatud tõenäoliselt veel Uus-Sumeri ajal (2112-2004). Ja just „Akkadi needus” on esimene kõige varajasem kirjanduslik teos, mis on pühendatud Narām-Su’enile ja kus ta on kujutatud äärmiselt negatiivsena kujuna. Ja kui uskuda seda sumerikeelset legendi, viis Narām-Su’en oma „kangelastegudega“ ja ülbusega Akkadi riigi katastroofini - Akkadi riik hävines ja Narām-Su’en langes ise lahingus. [12]

Legend algab sellega, et sumerlaste peajumal Enlil, kes oli samuti kuningavõimu patrooniks, võttis ära kuningavõimu (sumeri keeles nam-lugal) Kiši ja Uruki linnadelt ja andis selle Sargonile ning kinkis Agade linnale õitsengu. [13] Ja Agade nautis seda õitsengut ja hiilgust. Kuninglus oli akkadi kuningatele kingitud sumerlaste ja akkadlaste peajumala Enlili poolt. [14]

Hilisema preesterliku traditsiooni eesmärk oli näidata Narām-Su’eni negatiivses valguses, st kurjategijana [15] , ja jumala Enlili templi rüvetajana. See tähendas seda, et Narām-Su’eni ja Enlili preesterkonna vahel tekkis terav konflikt. „Akkadi needus” väidabki, et Akkadi impeerium ja Agade linn olid hävitatud jumalate käsul just Narām-Su’eni halva käitumise tõttu. [16] Selle loo moraal on: iga valitsejat, kes lubab endale liiga palju, kes on ülbe, kes on üleliia uhke ning kes ei allu jumalate eeskirjadele ning muidugi ei austa preestreid, karistatakse jumalate poolt väga julmalt. Karistada saab mitte tema üksi, vaid ka tema pere, kogu dünastia, rahvas ja koguni terve riik.

„Akkadi needuses” loodud traditsiooni järgi karistati Ekuri templi rüvetamise ja hävitamise eest Narām-Su’eni ja Agade linna ning ka tervet Akkadi impeeriumi, see väljendus nende füüsilises hävitamises. Kaheksa tähtsamat jumalat, eesotsas Enliliga, needsid Narām-Su’eni ja impeeriumi ära. Need jumalad olid: kuujumal Su’en (samuti tuntud Nanna nime all), kelle pühalinnaks peeti Uri linna, maagia ja tarkuse jumal Ea, armastuse ja sõjakuse jumalanna Ištar, kelle residentslinnaks oli Uruk, päikesejumal Utu, kes resideerus Larsas, jumalanna Nisaba, Nusku ja Iškur. [17] Kuid küsimusele, miks just need jumalad needsid Narām-Su’eni ja mitte teised, jääb käesoleva artikli autor vastuse võlgu. Aga võimaliku oletusena võib pakkuda, et taoline valik polnud siiski juhuslik. Jumalad mainitud „Akkadi needuses” olid just nende linnade peajumalused, mis asusid vahetult Nippuri läheduses, ehk ümbritsesid Nippuri linna.

Ajaloolist tõde otsimas

Aga kas tegelikkuses hävitas Narām-Su’en Ekuri? Kas nii ikka oli? Mida näitab meile arheoloogiline materjal Narām-Su’eni valitsemise ajast? Mitmed säilinud muistsed akkadi tekstid, mis on säilinud vahetult Narām-Su’eni enda valitsemisajast ja ka tema poja Šarkališarri ajast näitavad meile hoopis midagi muud. Nimelt: Narām-Su’en pole kunagi hävitanud Ekuri templit Nippuris, vaid hoopis renoveerinud seda, ning taastanud, ja ta rajas taas Ekuri templi vundamendi, millest kõneleb ka üks Narām-Su’eni säilinud inskriptsioonidest:

(1-8.) “Narām-Su’en, Akkadi kuningas, nelja ilmakaare kuningas, Enlili templi, Ekuri vundamendi, rajas”. [18]

Ka arheoloogilised väljakaevamised, mis olid läbiviidud pühas Nippuri linnas, näitasid, et Narām-Su’en ja tema poeg Šarkališarri olid Ekuri templit renoveerinud ning ümberehitanud, kuid mitte kunagi polnud nad Ekuri templit hävitanud. Oletatavasti võis Narām-Su’en siiski olla mingis konfliktis Enlili preesterkonnaga, kelle õigusi ta üritas kärpida ning kontrollida templiomandid ja varasid. On ju teada, et Narām-Su’en määras tähtsamatesse templitesse oma sugulasi, muuhulgas oma poegi (Lipit-ili, Nabi-Ul-maš) ja tütreid (Enmenanna ja Tutanapšum). [19]

Lähtudes sellest informatsioonist, st kirjalikest allikatest ja arheoloogilistest andmetest, mis meil on Akkadi ajastust, ei saa käesolevat kirjanduslikku teost - „Akkadi needust” vaadelda autentse ajaloolise allikana. Siiski leiame me siit päris palju huvitavat ning tähtsat informatsiooni. Kasvõi ideoloogia kohta, mis valitses preesterkonna seas vana-babüloonia ajastul, st 18-17 sajanditel eKr. Legend toetab seda hüpoteesi, et Akkadi ajal, ja eriti Narām-Su’eni ajal, kahanes preesterkonna roll riigi valitsemisel tunduvalt ja et preestrite õigusi ja privileege kärbiti, üritati allutada neid keskvõimule ning jumalikustatud kuningale, kes resideeris Agade linnas. Seega mingi teatud iva selles legendis on, et Narām-Su’eni ajal võis olla konflikt preesterkonnaga, mis muidugi ei lõppenud sellega, et Narām-Su’en hävitas Ekuri ja et Narām-Su’en ei austanud jumalaid. On ju teada, et Sargon I, Rimuš, Man-ištūšu ja Narām-Su’eni tegid rikkalikke annetusi templitesse, samas määrasid nad sinna oma sugulasi ja lojaalseid sõpru. Legend kirjeldab üldjoontes õigesti Akkadi dünastia esilekerkimist ning selle langemist. Sargon I alustas oma valitsemist just pärast seda, kui sai võimule Kišist ja hiljem purustas Uruki. Ja kuna legendis on mainitud, et Narām-Su’en langes sõjas gutilastega, keda jumalad saatsid hävitama Akkadit, on ka see õige. Gutilased, olid mingid barbaarsed hõimud, kes elasid Zagrose mägedes ning 23. eelkristliku sajandi lõpus alustasid nad oma sissetungi Akkadi impeeriumi aladele ja nendega sõdides langeski Narām-Su’en ligikaudu 2118 a. eKr. Ning alles poolsajandit hiljem suudavad gutilased juba lõplikult hävitada Akkadi riigi jäänused (2154). [20]

Kokkuvõte

Akkadi kuningate tähtsus kogu inimkonna poliitilises ajaloos, eriti valitsejavõimu ideoloogia väljakujunemisel, on kahtlemata väga suur. Eeskujulikeks arhetüüpideks said nad juba üsna varakult ning ka nende poolt loodud esimene imperiaalne süsteem, ning maailma valitseja kontseptsiooni idee. Samuti hilisemate valitsejate poolt oli imiteeritud Akkadi kuningate poolt leiutatud auahne titulatuur, muuhulgas sellised universalistlikud tiitlid nagu “nelja ilmakaare valitseja” ja “maailma kuningas” jne. Neid tiitleid kasutati hiljem nii Sumeris, kui ka Babüloonias, Assüürias ja koguni isegi muistses Pärsias Ahhemeniidide (558-330 a. eKr) poolt.

Akkadi kuningate poolt oli sisse viidut uus religioonipoliitika. See uus religioonipoliitika oli samuti uue despootliku poliitilise kursi väljendus. See väljendus eelkõige selles et Akkadi kuningad määrasid tähtsamatesse templitesse oma sugulasi ning ustavaid alamaid. Tekkis valitseja persooni jumalikustamine ja isikukultus, mis samuti sai omakorda populaarseks hilisemate valitsejate seas Mesopotaamias. Akkadi kuningate kuningavõimu ideoloogia mõjutuste elemente võib koguni leida isegi Pärsia impeeriumi, Rooma keisririigi, Araabia kalifaadi ja Otomani impeeriumi riiklike ideoloogiate süsteemides. [21]

Muidugi, nii Sargon kui Narām-Su’en said ülimalt populaarseteks kujudeks ka muistse Lähis-Ida kirjanduses, eelkõige sumeri ja akkadi legendides ja kroonikates, mida hiljem tõlgiti ka teistesse keeltesse, näiteks hetiidi keelde Anatoolias II eelkristlikul aastatuhandel. Kui Sargon I oli enamasti kujutatud kui jumalanna Ištari lemmik ja väljavalitu, õiglane kuningas, sest juba Sargon nimi tõlkes akkadi keelest tähendas „õiglane, legitiimne kuningas“, siis Narām-Su’en oli kujutatud enamasti negatiivsena, ja ebaõiglase kuningana, keda karistati jumalate poolt, kuna ta oli ülbe ning ületas jumalate keelde ning rüvetas Ekuri templi Nippuris. Lood Narām-Su’eni karistamisest „Akkadi needus“, „Weidneri kroonika„ ja pidid saama selliseks omamoodi didaktiliseks õpetuseks, mille eesmärk oli näidata tulevastele valitsejatele, mis saab kuningast kui ta käitub ülbelt preesterkonnaga ja kärbib nende õigusi.

1

[1] Vt „maailma kuninga“ kohta V.Sazonov, Akkadi kuningavõim kui arhetüüp, Ajalooline Ajakiri, 2008, 3 (125), lk 1207-208

[2] Narām-Su’eni kohta vt. В.Сазонов, Нарамсу’эн в шумерских и аккадских легендах (конец III тыс. - I тыс. до н.э.), Новые Облака, номер 35, www.tvz.org

[3] Vt V.Sazonov, Akkadi kuningate jumalikustamine, Tuna 2007/2, lk 14-18; Vt ka D.Frayne, Sargonic and Gutian Periods (2334-2113 BC), The Royal Inscriptions of Mesopotamia, Early Periods, vol. 2 Toronto: University of Toronto Press, 1993, Narām-Sîn E2.1.4.13, read 1-5: “jumalik Narām-Su’en, võimas kuningas, nelja ilmakaare kuningas”.

[4] Vt näiteks В.Емельянов, Ритуал в Месопотамии, Санкт-Петербург, Издательство «Азбука-классика», «Петербургское востоковедение», 2003, lk 116-117

[5] V.Sazonov, Akkadi kuningavõim kui arhetüüp, lk 195-214

[6] Th.Jacobsen, The Harps Once... Sumerian Poetry in Translation, New Haven, London, 1987, lk 359-374. Vt tõlget ka J. A. Black, G. Cunningham, J. Ebeling, E. Flückiger-Hawker, E. Robson, J. Taylor and G. Zólyomi, The Electronic Text Corpus of Sumerian Literature (Oxford, 1998), edaspidi lühendatud ETCSL, c. 2.5.5.1, 10.10.2008 c. 2.1.5. (The cursing of Agade)

[7] Vt. Th.Jacobsen, samas, lk 359-374

[8] A.K.Grayson, Texts from Cuneiform Sources, volume V, Assyrian and Babylonian Chronicles, J.J.Augustin Publisher, Locust Valley, New York, 1975,lk 148-149

[9] Vt. A.Annus, Paabeli Marduk ja Hammurapi, Tuna 2001/3, lk 9-19

[10] Vt. Enûma eliš, Babüloonia loomiseepos, tõlk. A.Annus, Kirjastuskeskus, Tallinn 2003

[11] Th.Jacobsen., Samas, 359-374. Vt tõlget ka ETCSL: c. 2.1.5. (The cursing of Agade)

[12] J.S.Cooper, Paradigm and Propaganda: The Dynasty of Akkade in the 21st Century, in: M.Liverani (ed.), Akkad the First world Empire, Structure, Ideology, Traditions, HANE/S - V, Padua, 1993, lk 12

[13] J.S.Cooper, samas, lk 16

[14] Th.Jacobsen., samas, lk 359

[15] Cooper J.S.Cooper, samas, lk12

[16] A.Annus, S.-E.Soosaar, Kuningas Gudea Templihümn, sumeri keelest tõlkinud: A-silinder: S.-E.Soosaar; B-silinder: A.Annus; toimet. ja eessõna: A.Annus, Kirjastuskeskus, Tallinn, 2002, lk 5

[17] И.М.Дьяконов, Общественный и государственный строй Древнего Двуречья: Шумер, Издательство восточной литературы, Москва, 1959, lk 236

[18] J.J.Gelb, B.Kienast, Die altakkadischen Königsinschriften des Dritten Jahrtausends v.Chr., Freiburger Altorientalische Studien 7, Franz Steiner Verlag, Stuttgart, 1990, lk 107-108

[19] Vt lähemalt V. Sazonov, “Sargoniidide uus religioonipoliitika templite suhtes ning selle poliitika paradigmaatilisus”, Verbum Habet Sakala nova series (2008), 1, lk 14-24, , 15.11.2008.

[20] И.М.Дьяконов, samas, 1959, lk 236

[21] vt lähemalt V.Sazonov, „Akkadi kuningavõim kui arhetüüp“, Ajalooline Ajakiri 2008/3, lk 195-214

2009-08-02

MärksõnaIraak ja islam

MärksõnaMythos