Teemad

Vabadus osta soola, tikke ja seepi

Prindi

Ivar Tamm

1

Nüüd, kui on langenud esimene Eesti sõdur, nooremseersant Andres Nuiamäe, on meie sõjas osalemise tunnistamine vältimatu. Ja paraku nagu ajaloos enamasti ikka, ei tea me täpselt, miks me seal oleme. Mõnes mõttes on olukord isegi kergelt skisoidne. Läbi üheksakümnendate oli eestlaste paleuseks tšetšeenide vabadusvõitlus, nii et siiani, küll teistel põhjustel, samastati end pigem teise poolega. Tšetšeeniat kiputi ka eesti meedias 1996. aastal kujutlema kui meie lõunarinnet.

Aga nüüd. Nüüd peame elama silmitsi faktiga, et Eesti sõdurid langevad üsna segaselt põhjendatud missioonil ja arvata ei maksa sedagi, et Al-Qaeda koosneb juhmidest, kelle jaoks ühed “frangid-ristisõdijad” kõik. Eristatakse küll. Eesti on ennast määratlenud vaenlasena.

Globaliseerumine ei levi vaid virtuaalsena, Alžeeria kodusõda vallandas pommirünnakud ka Prantsusmaa linnades. Olukorda dramatiseerib seegi, et nüüdseks on Iraak kodusõja veerel. Šiiitide pühade pidustuste ründamised Karbalas ja Bagdadis on täpselt selline päästikumehhanism, mida oodati-kardeti.

Kaos kogub jõudu

Ausalt öeldes polegi nii tähtis, miks täpselt USA Iraaki tungis. Kui arvestada, et Iraagi vallutamise plaanid olid valmis ammu enne 11. septembrit ja ka seda, et erinevad ideoloogilised põhjendused kipuvad taanduma üsna kähku eimillekski. Palju on ristuvaid huvisid, mida terrorismivastases sõjas ära kasutada. Aga ega II maailmasõja võitnud koalitsioonigi maailmavaateliselt miski ühendanud. Ajaloo enda loogikast tingitud sundkäigud on sageli palju määravamad kui väljatoodud põhjendused.

Üks on küll selge: asi on mäda. Sõda terrorismi vastu oli algusest peale prognoositav mitmele üsna terrorilembesele rezhiimile ettekäändena rahvus- või poliitiliste/religioossete vähemuste diskrimineerimiseks või koguni hävitamiseks. Mis tähendas Läänele juba ette üsna kahtlaste kompromisside jada. Ainus teadaolev sedalaadi õnnestunud ettevõtmine oli Briti eriüksuslaste tegutsemine viiekümnendatel Malaisias, kus suudeti varjatud operatsioonidega, koostöös kohaliku elanikkonnaga suhteliselt edukalt sissidega toime tulla. Vastupidistest näidetest aga ajalugu kubiseb, USA Vietnamis või N-Liit Afganistanis on lausa mudelid. Venemaa tüli Katariga Tšetšeenide liidri Jandarbijevi mõrvamise pärast näitab, et mõlemad sellesse segasesse konfliktikobarasse segatud osapooled võivad olla sõjas terrorismiga, sealjuures kasutades ise selgelt terroristlikke vahendeid.

Pinevus kasvab möödapääsmatult. Iisraeli efektiivsem hi-tech sõda palestiinlastega andis vastulöögi enesetapja-pommipanijate näol. Low-tech vaese-mehe-vesinikupomm, ehk siis lõhkekeha kleidi all varjav naisterahvas pungil täis autobussis muudab luuresatelliidi mõtetuks. Pole selget retsepti, kuidas tehnoloogilist üleolekut sedalaadi sõjas realiseerida. Kui uskuda, et intensiivne sõjategevus annab konfliktile võimaluse tühjaks joosta, siis sõda, mida püütakse kontrolli all hoida, nagu praegu Afganistanis ja Iraagis, võib viia konflikti piirideta, aeg-ajalt ägenevasse venimisse.

Konfliktid Balkanil läbisid järgmise lühiskeemi:
-  vallandumine;
-  üha agressivsemate liidrite ja poliitika tulek, konflikti ägenemine;
-  inimeste tüdimus sõjast, mõõdukamad liidrid või huvi nende vastu, konflikti hääbumine.

Ideoloogiliselt võime küll teha eristusi, et valgustuslik, tervet mõistust, suurlinna propageeriv Lääs tagurliku, antimodernistliku, küla idealiseeriva (fašismigi on iseloomustatud tagasi-juurte-juurde liikumisena) islamifundamentalismi vastu. Reaalsus on aga sogane. Jah, rünnak Manhattani kaksiktornide vastu oli tõesti perfektselt teostatud propagandistlik sõnum Paabeli hoora nahutamisest, sama propagandistlikud olid muidugi ka USA ülilennukite ülivõidukad rünnakud. Masin töötab, reaalsust lavastatakse läbi visuaalselt ja sümboolselt mõjusate sõnumite. See, et Iraagist massihävitusrelvi ei leitud, polegi tähtis. [1]

Pealegi, kui põhilisteks 20. sajandi teise poole massihävitusrelvadeks on olnud põllutööriistad ja muud kättesaadavad vahendid (kasvõi Ruandas ja Kampucheas kordasaadetu).

Enam pole tähtis seegi, kas Iraaki rünnati majanduslikel põhjustel (ehk siis nafta) või geostrateegilistel kaalutlustel (ohukolle on hoopis Saudi-Araabia, kust Al-Qaeda pärinebki, Meka ründamine on (loodetavasti) jätkuvalt võimatu. Isegi lääneriikide baasid islami pühapaikade läheduses olid vaid pinget kasvatavateks teguriks). Asjad on, nagu nad on ja pikaks ajaks. Globaalset üleminekuaega, mida 20. sajandi lõpus võis näha kogu maailmas, kui mittedemokraatlike ühiskondade liikumist demokraatlikeks, ei julge enam vist keegi optimistlikult tõlgendada ajaloo lõpuks, suubumiseks “õnnemaale”, mõistlikumasse ajastusse.

Ernest Gellner on kirjeldanud islami hämmastavat elujõudu võrdluses marksismiga. Tema põhiväite võiks välja tuua just nii, et asi, mis jättis sovetoloogid töötuks, ehk siis marksistlike ühiskondade konkureerimine Lääne põhiväärtustega, tegelikult taastoodab islami radikaliseerumist ja kasvavat mõju ühiskonnas. Mida rohkem Läänt, seda rohkem ka Läänevastasust.

Niisiis, praegune olukord on selline: Eesti riik on segatud pikaajalisse võitlusesse (milles me tegelikult väga läänelik-pragmaatiliselt oma poole oleme määratlenud), võitlus tõenäoliselt pigem ägeneb (jutud turul spekulantide püüdmisest võib unustada), varem või hiljem jõuab globaalne vaen ka otseselt meieni, ja kõige tipuks me ei tea täpselt, miks me seda teeme.

1

[1] Vahemärkusena kaks huvitavat sellega seonduvat avaldust: esiteks Putini küüniline imestus, et selle aja peale oleksime meie leidnud massirelvi palju kulub, ja Iisraeli väide, et relvad on transporditud Süüriasse. Seda võib tõlgendada kui soovi eskaleerida konflikti piirkonna konkurentide kodudesse.

2004-03-02

MärksõnaGlobaliseerumine

MärksõnaIraak ja islam

MärksõnaSõda