Teemad

Perekonnasaladusest

Prindi

Andrus Norak

1

Rene Girard on teadlane, kelle tähtsus meie jaoks alles hakkab ilmnema. Minu jaoks isiklikult on ta töö näiteks selle kohta, et ka sotsiaalteadustes on veel küllaga avastamata ameerikaid leida. Vahest on Girard kõige enam tuntud oma ohverdusmehhanismi ja patuohvri alaste kontseptide poolest. Mitte vähem oluline on aga minu arvates see, mida nimetatakse Pühakirjade Mitteohverduslikuks Lugemiseks. See uus lugemine pakub meile hermeneutikat, mis toob tulemusena kaasa ka uue, erineva ja kindlasti vägivallavabama mõtte- ja eluviisi. Just siia ongi minu arvates koer maetud. Just seda meil teisisõnu vaja ongi! Veelgi enam, Pühakirja Mitteohverduslik Lugemine asetab uude valgusesse terminid lunastus, ohver, pääste ning sunnib meid ümber hindama nii kirikulugu kui ka missa kontseptsiooni. Samuti võimaldab Pühakirja Mitteohverduslik Lugemine meil iseendid näha sellistena nagu me oleme ja aitab seega vabaneda vagast variserlikust militarismist, teiste demoniseerimisest ning sildistamisest ning veel paljustki pahast, juhul kui me seda loomulikult ise soovime.

Olen alati endamisi mõelnud, et kristluses peab peituma mingi struktuuriviga, mingi kohutav hiiglaslik paradoks, millest meid teoloogia ja kirikuloo tundides tarkade õpetajate poolt õpetatakse mööda vaatama. Päris mööda vaatama ei õpetata, aga eluline probleem teoretiseeritakse ära nii, et eluküsimusest saab filosoofia ja mõni ime kui sestpeale elu ja mõtlemine jäävadki kumbki ise jalga käima. Teoloogias püütakse lepitada tuld ja vett ehk teisisõnu Kristust ja vägivalda ning kuidagimoodi on sellega ka hakkama saadud. Seda pooltoorest segu jagavad head õpetajad nüüd heldesti teistelegi.

Lühidalt on see hiiglaslik vastuolu ära toodud teodiike küsimuses, kuidas saab Jumala olla kõigeväeline ja armastav ning samas lubada maailmas kurjust? Kõik senised vastused teodiike küsimusele seisnevad pigem sellest küsimusest mööda hiilimises. Seesama küsimus vaatab meile vastu kirikuloost, meie kõikide endi ajaloost, kaasa arvatud loomulikult ka loost meie, eestlaste, kristianiseerimisest. Kuidas saavad armastuse sõnumi saadikud olla nii julmad ja vägivaldsed? Rääkimata lugematutest genotsiidist ja holokaustidest, mida nii katoliiklikud kui protestantlikud „kristlased“ Ameerika mandril kohalike elanike suhtes korda on saatnud. Või Austraalias. Kuidas küll on see peidetud varandus, millest Kristus rääkis, muutunud ja muundunud kohutavaks perekonnasaladuseks, millega ei osata muud peale hakata kui see maha salata? Me võime rääkida kristliku ajaloo mustadest lehekülgedest kui mineviku eksitustest aga seda tehes käitume täpselt samuti nagu variserid Jeesuse päevil, kaunistades nende hauasambaid, keda me ühelt poolt austame, arutledes sinna kõrvale, et meie küll ei oleks sarnaselt talitanud... See hirmus perekonnasaladus tuleks ometi kord välja valguse ja avalikkuse ette kista ja sellest rääkima hakata. Isegi need kristlased, kes endid uususkudes kõige varmamalt traditsioonilise kristluse julmusele vastandavad, mõtlevad täna reeglina samamoodi. Ega nad julmusele vastandu, pigem mingile teoloogilisele või rituaalsele aspektile kristluses. Ma tahan öelda, et ohverduslik loogika ei tunne uskkondade piire ja otse loomulikult on vanematel ja võimuga lähedasemalt seotud kirikutel julmuse lade suurem kui tänastel vabakirikutel. Mõningaseks erandiks loeksin ma siiski mennoniite ja veel mõningaid patsifistlikke sekte, kes on oma rahulembuse pärast palju kannatanud. Uususundeil ei ole lihtsalt veel võimalust olnud ja annaks Jumal, et seda ei tulekski. Kui vaadata nende mõtteviisi sageli valitsevat demoniseerimist ja Iisraeli pimesi õigeks mõistmist, siis ei oleks sealt mitte midagi paremat tulemas.

Demoniseerimise all mõtlen ma seda trikki, mille abil paljud kristlased endid harjumuspäraselt Kristuse armastuse käsust vabastavad. Kui keegi kuulutatakse seltsivaks kurjavaimude ja kuraditega, siis vabastab see kristlase koheselt armastuse käsust, sest hingevaenlasele armastuse käsk ei laiene. Demoniseerimine ei tunne uskkonna piire, pigemini elab ja toitub ta nendest. Eelistaksin küll siinkohal uskkonna asemel öelda ametkond. Küllap esineb ka sekulaarset demoniseerimist ja seda võidakse vabalt kasvõi näiteks ametkondlikuks sildistamiseks nimetada.

Lisaks demoniseerimisele ja tavalisele religioossele ametkondlikule kurjusele võiks nimetada veel mitmeid ja vähemaid religioosse kurjuse vorme, aga meie selle jutu mõte on välja tuua ennekõike see, mis sarnast mõtteviisi ja kurjalillede vohamist tekitab.

Eesmärgiks on rääkida välja see perekonnasaladus, mis tuleb Pühakirja ohverduslikust lugemisest. Teisisõnu ei usu reeglina kristlased ise sellesse, et Jeesuse „teise põse keeramise“ jutt oleks praktiseeritav. Ei usu, et moraalse raamatupidamise tulpade tasakaalustamise ringist oleks iialgi võimalik välja murda. Nii valibki suur osa tänaseid kristlasi endile eeskujuks väikese ja sõjaliselt tugeva Iisraeli, mitte need esimese nelja sajandi kristlased, kes pigemini ise surma läksid, kui teiste suhtes vägivaldseteks muutusid. Nii on häädus ja armastus taandunud tavaliseks heatahtlikkuseks, millega ehk esiti probleeme lahendama asutakse, mis aga õige pea teistele ja märksa „tugevamatele“ argumentidele ruumi teeb. Praktikas võib selline algus, aga niimoodi välja näha nagu kunagi Eesti maalinnu piirates. Kui te kohe alla annate ja endid ristida lasete, siis jätame teid ellu. Ja häda neile, kes sellele koheselt ei vastanud. Ise olid süüdi. Igal juhul on vägivald ja vägivaldsus säärases "kristluses” reeglina täiesti legitiimsed ja aktseptitud olukordade lahendusviisid.

See perekonnasaladus toob kaasa olukorra, kus me normaalolus püüame olla kenad, armsad ja armastavad, tuues oma isa selle kõige eeskujuks ja kehastuseks, mida me olla püüame, teades samas väga hästi, et seesama hea ja armastav isa ei nõudnud mitte midagi vähemat ega enamat kui oma poja surma. See ongi hirmus perekonnasaladus vägivaldsest isast, kes lasi tappa oma poja. Me sõdime ta sotsiaalse näo eest, aga me ei saa seda väga varmalt ja innuga teha, sest ega me isegi õieti sellesse usu, sest me ju teame oma isa „saladust“. Kui sellele aga väljast poolt tähelepanu juhitakse, siis asume me koheselt oma isa sotsiaalse näo ja ametkonna kaitsele.

Jumal nõudis ohvrit selleks, et traditsioonilise teoloogia kohaselt saaksid ta õiguse nõuded rahuldatud. Miks peaksid Jumala õiguse nõuded eeldama või nõudma kellegi surma? Liiatigi Jumala enese poja surma. Halastust tahab Jumal ja mitte ohvrit. Loodan, et ma ei interpreteeri Girardi valesti aga ohverdamine oma algsel kujul leiab Girardi arvates aset spontaanselt ja teadvustamata. Alles hilisemates algohvri rituaalsetes kordustes hakkab inimene ka samaaegselt selle üle mediteerima ja reflekteerima, mida ta teeb. Nii sünnib religioon.

Milline osa on selles Jumalal? Jumala osa on olnud samastuda ohvritega alates algusest peale, alates Aabelist kuni Vana Testamendi viimase, (juutliku VT raamatute järjekorra järgi) Sakariani. Just sellesse suktsessiooniritta loeb ennast Jeesus ise. Nii võime me ka läbi Pühakirja jälgida kahe erineva religiooni, inimeste oma ja Jumaliku, paralleelsust ja ajutist ristumist. Iga kord kui inimesed on ohverdamas, pagendamas, ära ajamas, välja tõstmas, vallandamas, ostrakeerimas, marginaliseerimas, viktimiseerimas jne. on seal ka Jumal, ainult et mitte ohverdamist sanktsioneerimas vaid ohvritega samastumas. Lisaks veel permanentselt marginaliseeritud, võõramaalased, vaeslapsed ja lesed. Aga inimesed ei jäta, ka nemad nõuavad oma õige olemisele ja õiguse tegemisele jumalikku sanktsiooni ja viisil või teisel ka selle saavad, kui muu ei aita, siis mõtlevad ise välja. Alles Uue Testamendi Jeesuse loos samastub Jumal üheselt ja ainiti Jeesusega ja teeb seda nii selgesti, et sealtpeale ei jää enam võimalust ega lootustki ohverdajate vaatepunktile õigustust leida. Nii on Vanas Testamendis veel need kaks liini selgesti eristamata ja läbisegi ning omavahel läbipõiminud.

Lühidalt tähendab Pühakirja mitteohverduslik lugemine uskumist sellisesse Jumalasse, kes ohvrit ei taha, veelgi enam, kes mitte kunagi ei ole ohvrit tahtnud. Uskumist Jumalasse, kelle jaoks vägivald ei ole legitiimne ja harjumuspärane kogukondlik toimimisviis. Uskumist Jumalasse, kes ei kihuta omasid “haarama ta väikesi lapsi ja rabama neid vastu kaljut”. Sellest vaatepunktist lähtudes ei ole Jeesus mitte viimane ja täiuslik ohver, vaid ohvri lõpp. Kummalisel kombel õnnestus algkristlusel esimesel neljal sajandil ka vastavat mõtteviisi praktiseerida. Siis aga kui hakkasid aset leidma uued ja kummalised kooseluvormid võimu ja kristluse vahel, langes kristlus tagasi vanatestamentlikku ohvriteoloogisse. Teisisõnu, harjumuspärane ohverduslik mõtteviis inkorporeeris endasse Jeesuse tükkis tema sõnumiga. Nii tehti kristlikust ideoloogiast tööriist oma tahte läbisurumiseks ning uute rahvaste vallutamist õigustati omakorda vajadusega nad ära evangeliseerida. Evangelisatsioon tükkis ohverdusliku Pühakirja lugemisega aga ei saagi viia millegi muu, kui vägivalla ja hävinguni. Ka Uues Testamendis endas, nii Heebrea kirjas kui ka Ilmutuse raamatus esineb ajutisi tagasilangusi vanatestamentlikku ohverduslikku mõtteviisi.

Girard räägib sarnaselt Freudiga algohvrist, ehk sellest imelisest naasmisest kõikide sõjast kõikide vastu kogukondliku rahu seisundisse, niipea kui antagonistid on leidnud ühe ühise, kelle surma või pagendamise arvel ära leppida. Hiljem hakatakse seda sündmust rituaalselt kordama ning siiralt süüdiolevaks usutu võidakse tänu sellele imelisele mõjule, mis ta ohverdamisel oli, koguni ära diviniseerida. Sellesse sündmusesse postuleerib Girard religiooni sünni. Nii on religioon peaasjalikult vägivallaga kogukonnasisese toimetuleku mehhanism, on hävitava ja destruktiivse vägivalla asendamine doseeritud "hea vägivallaga" kogukonna ellujäämise ja rahu nimel. Tegelik Jumal on aga algusest peale mitte see, kes ohverdamist sanktsioneerib, vaid kes end alates Abelist ohvriga samastab. Kristuses laseb Jumal end rahvahulgal ohverdada, selleks, et need kes „näevad“, need kes „mõistavad“ ja „kuulevad“ võiksid ohverduslikust mõtteviisist vabaneda.

Võtame lihtsa näite, „Vaata see on Jumala Tall kes võtab ära maailma patu!“ Kas Jumala Tall või tall jumalale? Ohverduslik lugemine loeb: „tall jumalale“, mitteohverduslik: „Jumala Tall“. Kui me loeme Jeesuse kannatusest ohverduslikult, siis on see vaid veel üks ohvrimüüt lugematute teiste seas, veel üks ohverdav mõrv. Girardi lugemises teeb aga lepituse võimalikuks mitte süütu ohvri tapmine, vaid jumalik ilmutus selle kohta, mis seda lepitust takistab, milleks on meie endi loomupärane kalduvus vägivaldusele ja ohverdamisele. Õnneks töötab see meie kalduvus lahendada kriisiolukordi süütute süüdistamise teel vaid seni, kuni me seda ei näe ega teadvusta. Seega asetab Pühakirja mitteohverduslik lugemine uude valgusse ka pärispatu mõiste, tuues selle indiviidi sügavikust kogukondliku kalduvuse või instinkti tasandile.

Pühakirja ohverduslik lugemine jätab teise valikuna alati alles vägivalla kui legitiimse probleemide lahendamisviisi. Ohverduslik lugemine ei kohku mitte kunagi tagasi tegemast musta aga hädavajalikku veretööd siis, kui seda nõuab „suurem hea“. Just see seletab ära kirikuloo verised leheküljed. Tänases maailmas teevad musta töö reeglina ära spetsialistid ning ohverduslikult mõtlevate kristlaste osaks jääb vaga variserlik vägivallamõtete hellitamine kas siis militaarsele Iisraelile iga hinna eest kaasa elades või ennast tulevaste apokalüptiliste ja globaalsete vägivallastsenaariumitega lohutamine. Aga katoliiklus oma vagade ordude ja missateoloogiaga? Vagasid ordusid oli ja on tarvis ennekõike kirikusisese ja ühiskondliku moraalse raamatupidamise tasakaalustamiseks. Missateoloogia ohvri korduse ehk aktualiseeringuna on ehk ühest küljest oma olemuselt absurdne, teisalt aga hoiab seesama aktualiseering ehk pisut paremini ära ohvrimõju väsimist, mis protestantismis paratamatult tükkis ajadistantsi suurenemisega aset leiab. Võiksime ehk pigem rääkida Jeesuse enese andmisest selleks, et ilmsiks tuua ja kaotada teiste inimeste ohverdamist, asendades seda kui muu ei aita, iseendaga. See on tema ihu, mis on selleks antud, et meiegi oma ihud selleks annaksime, st pigemini endid viktimiseerida laseksime kui seda kellelegi teisele teeksime.

Pole parata, tuleb oma vägivaldne isa välja anda ja end temast lahti öelda, seda enam, et selline on ta üksnes meie kujutluspildis temast, mitte tegelikult. Jah, mu isa oli vägivaldne, sest ma mõtlesin ja lugesin ta selliseks. Ma mõtlesin ja lugesin ta selliseks kuna mind oli niimoodi õpetatud.

1

2009-07-09

MärksõnaUsk ja uskmatus