MärksõnaKirjandus

D’Artagnan ratsutab lavale

Prindi

Andrus Norak

1

"Noil aegadel olid paanikahood sagedased. Senjöörid sõdisid üksteisega, kuningas oli sõjajalal kardinaliga, hispaanlased aga omakorda kuningaga. Peale nende varjatud või nähtavate salajaste või avalike sõdade olid veel vargad, kerjused, hugenotid, hundid ja lakeid kes sõdisid kõigiga. Alati haarasid linnakodanikud relvad varaste, huntide ja lakeide vastu, sageli senjööride ja hugenottide vastu, mõnikord kuninga vastu kuid mitte iialgi kardinali ega hispaanlaste vastu."

Sellise tsitaadiga algab peale kunagi, kaheksa-aastaselt loetud ja nüüd, nelikümmend aastat hiljem taasloetud raamat "Kolm Musketäri". Tegemist on üleni vale raamatuga. Kolme asemele on neli ja muskettidest just sageli pauku ei tehta. Pigem ikka üks lakkamatu mõõgakeerutamine ja üksteisesse teravate rauast pulkadega aukude torkamine. Mõõga käsitlemise kunst oli sel ajal arvata et oma tipul. Tõsi küll, ajaloost on teada, et Louis XIII oli esimene, kes oma ihukaitseväe muskettidega varustas.

Lava on seatud ja sellesse rivaliteetide metsa ratsutab oma veinivärvi vammuses gaskoonlane apelsinivärvi hobusel. Hobune on tal pigem mimikri kui kamuflaa˛, pigem rünnaku kui varjevärvusega. Mõned sajandid hiljem ratsutab ühes teises teoses Pariisi üks teine provintslane Eugene de Rastignac. Mõlemad asuvad maailma vallutama ja maailm, see ongi ju Pariis. Just seal on toitumisahela viimane lüli, on kardinal ja kuningas ja kuninga ihukaitseväe eriüksus -musketärid, üle kogu Prantsusmaa kokku korjatud parimad võimalikud löömamehed, rivaliteedi vahukoor.

Ometi ei hüppa gaskoonlane lihtsalt sisse, ei, ta teab täpselt, kuhu ta läheb, sest teda on saatnud teele ta isa ja tal on põues võimas kaaskiri De Trevillele. Ometi peab ta selleski musketäride rivaliteediühikus, mille liikmeks ta püüdleb, end esiti tõestama ja mida raskem see initsiatsiooniriitus on, seda armsam on ka saavutatud seisus. Musketäriks saamise au pälvib ta viimselt alles raamatu lõpus. Duellid ja tapmine toimuvad Dumas’l mängleva kerguse ning noorusliku hoo ja romantistliku kaunidusega, mis "õige asja" eest suremise noorele lugejale kauniks ja igatsetavaks muudab. Oleks vaid seda va "õiget asja" leida. Kust sa seda aga täna võtad, naisterahva au näiteks?

Noored mehed on lavale tulnud, noored lõvid ja nad nõuavad häälekalt oma osa, nüüd ja otsekohe, toeks teravaotsalised rauast pulgad. Nad ei kõhkle inimesi nendega torkamast, kui nad ei saa seda, mida nad soovivad, hoolimata sellestki kui mõni neist sureb. Välja arvatud kuningas ja de Treville. Nende jaoks ja nende eeskujude silmis nad endid lakkamatult tõestavad. Lisaks veel ah jaa - naised. Naised on ühtlasi nii ressursid kui ka rivaliteedilõõmutajad, kes omi käsi reeglina veriseks ei tee.

Enne sündmused rulluma hakkamist leiab aset eelkonflikt ja et D’Artagnani lähteseisundit veelgi raskemaks teha, kaaskirja varastamine. Seda mehe poolt, keda nooruk läbi kogu ülejäänud raamatu taga otsib.

Nii tormavad kõik osalejad selles peaaegu, et kõikide sõjas kõikide vastu (v.a. kardinal ja hispaanlased) Vabamöldri kõrtsi suunas. Tormavad kõik üheskoos, et vaadata ilmaimet, oran˛i hobust, kelle seljas istub uus tegija, pärija Kalkuttast, mees raudse randme ja põlveõndlaga ning suure mõõgaga. Isa on talle ühe ja selge eeskuju seadnud, härra de Treville, mehe, kes nüüd, juba küpses eas, teenib 10 000 eküüd aastas.

"Kui Don Quiote pidas iga tuuleveskit hiiglaseks ja lambakarja armeeks, siis gaskoonlane pidas iga naeratust solvamiseks ja iga pilku väljakutseks. Sellest tuleneski et ta hoidis Tarbesis-t kuni Meung-ini kätt alati rusikas ja haaras mõõgapideme järgi kümme korda päevas."(lk. 10)

Nii tuleb ta otsekui karikatuur või kehastunud liialdus selleski rivaliteedist ja võitlemisest küllastunud ajas. Mees otsekui Lemek VT-s, kes verme pärast tapab nooruki ja endale tehtu seitsmekordselt kätte maksab. Kui tal ei oleks oma referentsgruppi, siis jääks ta eluaeg ilmselt lühikeseks. Aga isa, võib arvata, et oleks rahul olnud. Iga aeg pakub suuri ja väiksemaid mimeetilisi eeskujusid, kelle järgimine sageli surma ja hävingut kaasa tooma on määratud. Sest mis väärtust neil eeskujudel muidu oleks? Ja kohe tulebki võimalus. Autor nimetab D’Artagnani kohemaid ja sündmustest ette rutates tulevaseks de Treville võistlejaks (lk 13). Esimene võitlus lõppeb halvasti, aga eksib see, kes arvab, et nii jääbki. Ei, seda suurem kontrast tulevaste võitudega. De Treville paneb nooruki lojaalsuse kohe audientsil proovile, öeldes: "Ma pean väga lugu kardinalist ja austan sügavalt tema tegusid.” Sellele proovile vastab D’Artagnan, et talle loeb vaid de Treville eeskuju ja hinnang. Gaskoonlane keeldub seega oma lojaalsust ja eeskujusid jagamast ja võib arvata, et musketäride ülemale see meeldib.

D’Artagnanil on lisaks varastatud kaaskirjale alles ja kaasas isa õpetussõnad "Ära alistu kellelegi peale kardinali või kuninga. Võitle igal võimalikul juhul". jne. Gaskoonlast on autori poolt otsesõnu võrreldud Cervantese kangelasega. Selle asemel, et end musketäride seas kehtestada, õnnestub tal esiti kõigi kolme uue iidoliga duellile minna. Kusjuures kahel juhul kolmest on gaskoonlane algusest peale neist moraalselt üle. Athose, kolmiku liidriga, läheb ta duellile vaid valu pärast, mida ta otsajooks viimasele põhjustas. Porthosele mantlissejooks paljastab aga viimase kuldse mõõgalindi härjanahkse pahupoole, seega viimase edevuse ja tühisuse. Aramis on pillanud eeldatava armukese poolt kingitud taskurätiku ja varjab seda juteldes ühe teise isandaga, kes end ise tolle naisterahva väljavalituks peab, oma saapa all. D’Artagnan kisub selle sealt välja ja sellest piisab duelliks küll.

Aga gaskoonlane on rüütellik, mis tähendab seda, et ta ülejäänute ees sellepärast vabandust palub, et neil teda ilmselt tappa ei õnnestu, kuna esimene s.o. Athos teeb selle asja arvatavasti ise ära. Aga õnneks tulevad uued ja paremad vaenlased, tulevad kardinali kaardiväelased, kelle ülesandeks on selle kindlaks tegemine ja tagamine, et duelle ei peetaks ning nad soovivad kõiki nelja lubamatu duelli pidamise pärast arreteerida. Siinkohal leiavad vaprad seaduserikkujad aga imelise kergusega ühise keele ja juba hetk hiljem on vaenlased üheskoos ühisele ja uuele vaenlase vastu astumas. Nii peabki Athose käe läbi, täpsemalt küll nende kahe koostöös D’Artagnaniga, üks neist kaardiväelastest oma elu jätma, selleks, et kolmest musketärist neli saaks... Lisaks muidugi veel mõned teised vähemtähtsad ja möödaminnes tapetud ja haavatud, aga mida teha, kui puid raiutakse, siis laastud lendavad. Athos lõikab koostöös D’Artagnaniga kaardiväelase kõri läbi ja neist kahest on sedamaid saanud parimad sõbrad ja verevennad. Verevendlus ju seda tähendabki, et koos kedagi teist või teisi tapetakse. Athose primaat kolme seas on ilmne, aga sama ilmne on ka see, et ta nüüdsest seda D’Artagnaniga jagab. Sealt edasi tulevad aga juba de Treville ja kuningas ise. Mõneti segane on Kolmes Musketäris kardinali roll. On ilmne, et sedavõrd mõjukas mees ise ei võitle, aga seda usinamalt ta intriige punub ja teiste võitlemisi õhutab.

Musketäride ja de’Treville üle seisab aga blaseerunud kuningas, kellele ilmselgelt ei meeldi see, et ta seisus tal vaid metsloomade tapmisega tegelda lubab. Seda enam aga võitleb ta omi võitlusi teiste (loe musketäride) käte ja mõõkadega. Kuningale meeldib, et teda õiglaseks nimetakse ja nõnda ta kahe suure enda poolt õhutatud ja pinges hoitava rivaliteedigrupi üle õigust mõistabki. Neid järjepanu kord lepitada püüdes, kord üksteise vastu ässitades.

Raamat rõhutab korduvalt, et kuningas igavleb lakkamatult ja kaebab vanade heade jahitavade lakkamise üle. Kui asendusohvreid (loomi) napib ja nendekohased rituaalid roostetavad, naaseb kuningas rõõmuga inimeste juurde, kes end tema vähimagi vihje peale rõõmuga on valmis laskma surnuks pista. Nii tulebki ta ebaõnnestunud põdrajahilt ja seda leevendab vaid see, et ta musketärid on kaardiväelastele taaskord ära teinud. Tõsi küll, seitse kaardiväelast kahe päeva kohta on suhtarv, mis paneb ta avalikkuse ees grimasse tegema, tegelikult aga sisimas seda enam rõõmustama.

1

2009-06-19