Hümniline Runnel

Prindi

Külliki Kuusk

1

Sajandi kaugusel
Eestimaa randadel
algas üks laul.

Need on avavärsid Hando Runneli laulupeokantaadist ”Laulu algus”, kirjutatud 1969. aasta juubelilaulupeoks. Selle muusikateose puhul on tavapärane, et kõneldakse autorina üksnes heliloojast, Veljo Tormisest. Nagu ka paljude teiste viisistatud Runneli tekstide puhul. Need on loomislaulud, nende puhul puudub vajadus küsida sõnade autori järele.

”Laulu algus” järgneb laulupidudel kohe riigihümnile. Nõnda võib “Laulu algust” nimetada ka hümniks. Hümn tuleneb kreekakeelsest sõnast hymnos, tähendusega ‘laulma’. Hümn ühendab tervikuks luule ja laulu. Arvan, et ei ole meelevaldne Runneli võrdlemine India luuletaja Rabindranath Tagore’iga, kes on India riigihümni sõnade autor.

Laulmine hõlmab inimese tundemaailma tervenisti. Kui riigihümnis lauldakse: “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm!”, siis eestlane laulab seda rõõmu öeldes teineteisele: “Ilus, ilus, ilus on maa!” See on rahvusele omane religioosne tunnetus, mida luuletaja Uku Masing kirjeldab, et eestlane „tunneb end liblikana ja liblikas iseennast ja kõneleb sellepärast ainult liblikast“.

Üks Hando Runneli luulekogudest on pealkirjastatud “Lauluraamat”. See on allegooriline pealkiri. See tähendab, et Runneli luuletuste ehk laulude on sõnad on sümbolid või metafoorid, mis viitavad millelegi, kuhugi.

Kui me lausume:

Ilus, ilus, ilus on maa,
ilus on maa, mida
armastan!

on see armastusavaldus, mis ei manifesteeri üksnes lausuja seost oma maaga. Kui mõelda Piibli Ülemlaulus allegoorilisele dialoogile Jumala ja rahva vahel, või Jeesuse ja inimhinge vahel, võime kõnealuses lausungis loodud inimese ja maa suhet tõlgendada kristlikult kui mehe ja naise suhet. Armastussuhe naise, maaga võib avalduda väga mitmel tunnetustasandil:

Su mägesid katavad lumed. /---/ Su orgusid täidavad veed.

See on ka suhe emaga; see on suhe tüdrukuga; see on suhe mõrsjaga, armastatuga.

Piibli Õpetussõnad asetavad naise võrdkujuks tarkusele. Mehe-naise suhe tähendab vaimset suhet. Armastussuhe on eelkõige looming, loomine, arukus, oskus. Kui mõtleme Runneli tekstidele, siis -

-  See on tulemine, minemine, elamine, kui see on suhe emaga:
ollakse maa lapsed; t e m a tahtis, et sa oleks; see elatanud ilus naine;

-  See on rõõm, kutse, mina loomine, avaliolek, kui see on suhe tüdrukuga:
lauldakse avalikult, tüdrukuga; kutsutakse kilkama; tõustakse üles ja minnakse ära, sest kauem siia me jääda ei saa; öö lõhnab, vihma sajab, on kevad Tartu peal;

-  See on palve, igatsus, kui see on suhe mõrsjaga, armastatuga:
Ma õnnistan sind õnnetut!

Palve jõud on palve kordamises:

Ma ootan, ootan, ootan, ootan sind!
Ehi, kallis, ehi!

Sama laulda on kahekordselt palvetada.
Laulmisel saab sõnadest sündmus, tegevusakt. Palve võib olla vaikne või varjatud, tihti ei olegi sõnadega öeldav. Armastatule lauldud laulud on intiimsed. Nõnda on Runneli luulelugugi võrreldav palvega.
Sõnakorduste kaudu tajume alateadlikult või intuitiivselt nende sõnade sakraalsust, pühadust:

Õrn, armas, õrn!

Palve üleneb mina hümniliseks pöördumiseks Sina poole:

Maria, Maria,
mu õeke, sa sääl!

ja tänulikkuseks naise ees: nõnda loon su kuju / kaugusest ja kajast. See on loomislaul - Sinamu.

Lausudes nüüd „Ilus, ilus, ilus on maa!“, omandavad need värsikordused liturgilise tähenduse. Tunneme maa ühendust ema, tüdruku, armastatuga. Nende kaudu ülenetakse, saavutatakse Jumala ligiolek. See tähendab tunda Jumala kaudu oma maad, mitte enam maa kaudu Jumalat. Laulu kaudu tuntakse aga ka eesti keelt - on see ju emakeel, selles keeles lauldakse.

See on Runneli “Te Deum”: liturgiline tänulaul.
Kirikuliturgias on “Te Deum” antifooniline laul, lauldud kahe lauljategrupi vahelduslauluna. Kantaat „Ilus maa“ kõlab laulupidudel antifonaalselt, nais- ja meeskooride vahelduslauluna. “Te Deumi” hümnidele vastab kogudus kiitusega kirjakohast Jesaja 6:3, lauldes “Sanctust”:

Püha, püha, püha on vägede Jehoova!
Kõik maailm on täis Sinu au!

Laulupeol vastab ühendkoor samuti:

Ilus, ilus, ilus on maa,
ilus on maa, mida
armastan!

29. novembril 2008. a. Tartus.

1

2009-04-29

MärksõnaKeel

MärksõnaLuule