Teemad

Kuri plaan

Prindi

Elmer Joandi

1

Paljud ette võimatuks kuulutatud asjad on saanud tõeks. Pensionisammas sai meil nüüd betoonist valatud ja muudki asjaolud muutuvad. Varsti on käes aeg, kus alam- ja ülemkihid küll tahavad, aga raha pole - ja ei saa. Töötus ei muutu, uusi töökohti juurde ei tule, arvutid Euroopas ja väikesed inimesed Hiinas teevad ära kogu töö. Meie osaks jääb püsiv 30% tööpuudus. Säärases olukorras on esialgu lihtne leida lahendusi töötaja arvelt. Kuid pikapeale hakkab ka eestlane mässama. Seega, vaataks võimalusi, kuidas leida lahendusi rikkama rahva, end seaduste ja monopoolsete õigustega kindlustanute arvelt. Sääraseid võimalusi on mingil imelikul põhjusel väga vähe arutatud. Loeks need ebameeldivad asjad siinkohal üles.

Kiireim viis raha leida oleks kehtestada finantssektorile ettevõtluse tulumaks - igast kolmest Rootsi jalutavast kroonist üks oma riigi tasku pista. Ettevõtluse tulumaksu võib ju kehtestada üksnes firmadele, kelle üks põhikirjaline tegevus on laenuandmine. Neile võiks see maks olla kasvõi 80%, tuletamaks meelde käesoleva kriisi põhjuseid ja kindlustamaks, et pangad jäävadki lähiaastatel kahjumisse, mitte ei ürita siit maalt raha välja viia läbi odava väljamüügi.

Teiseks - sammas koju kutsuda. Riik saab ise hakata teise ja kolmanda samba pakkujaks, investeerides raha kohalikku majandusse. Inimesed vahetavad sambateenuse pakkuja riigi vastu ja pangad toovad raha koju. See oleks loogiline viis riigilaenu sisseseadmiseks. Mina usun, et tulevikupension saab suurem olema siis, kui täna teha enda rahaga omal maal õigeid asju.

Monopoolsed kommunaalettevõtted konkurentsile avada. Soojatootjad on end täna sisse seadnud nagu puugid. Võrguettevõtja on ise ka tootja - tulemus on kontrollimatu hind. Soojavõrkude avamine konkurentsile on vaid kiire sulepea liigutamise küsimus. Ühitada tarbijakaitse ja konkurentsiamet ning kutsuda mõni "tige inimene" (näiteks endine õiguskantsler) seda juhtima. Lahutada gaasi-, kütte-, sidemagistraali ja elektrivõrgud tootjatest/kohtvõrkudest.

Kütuseaktsiis ja automaks - kütuseliitri hinda saab tõsta veel viie krooni võrra, kohustusliku kindlustusega kaetavate kulude nimekirja laiendada, korralik raskeveokimaks ja nii edasi. Nõnda saaks oma viis miljardit aastas kiiret lisaraha otse raiskajate käes.

Ühistranspordiliinide avamine konkurentsile. Et igaüks, kel buss on korras, saaks vedada inimesi siis kui tahab ja kuhu tahab, saades liinikilomeetri eest võrdselt dotatsiooni. Et iga talumees saaks oma kartulivedamise bussiga hommikul ka naabrilapsed kooli viia ja riik maksab selle eest reisijakilomeetrilt samapalju, kui kuritegelikku organisatsiooni meenutavale SEBEle.

Maade korraline hindamine. Maa hindamismäärad on meil aastaid muutmata. Oleks maa maksustamismäärad vastavalt seaduse algsele versioonile õigeaegselt ümbervaadatud, oleks kinnisvaramull tunduvalt väiksem. Korralik maa- ja kinnisvaramaks suuromanikele. Tänastest hindadest 3% aastas on hoopis midagi muud kui 2000. aasta hindadest 0.7% . Kahjuks leiab kinnisvara siis oma õige hinna ja pangad asuvad vastavalt laenulepingutele seda endale võtma.

Maavarade kasutus oksjonile. Kehtestada kõigi maavarade osas üldine kaevanduslimiit 80% tänasest mahust, tekitades niiviisi kunstliku defitsiidi ja müües limiidi oksjonil - tagades sellega õiglase (mõnel juhul kümnekordse) hinna riigikassasse.

Riigipalk piirata - võiks suisa kehtestada seaduse, et aastatel kui majanduskasv on negatiivne, on riigiametnike ja riigiettevõtete juhtkonna maksimaalne palk piiratud kahe keskmise palgaga.

Riigistada side magistraalvõrgud ja mobiilide baasjaamad. Eesti sidevõrkudes ei toimu enam arendustegevust, peamiselt kuna klientidel puudub vajadus. Seega puudub ka vajadus erafirmalise tegevusmudeli järele. Üksikud puudujäägid on maapiirkondades. Magistraal- ja baasvõrkude riigistamise järel oleks magistraalühenduste mahuvajadused kaetud aastakümneks ja ühtse mõnusa telefon-mobiil-internet teenuse hind võiks jääda 30-100 krooni vahele kuus. Alternatiivina võiks ka sideettevõtetele kehtestada ettevõtluse tulumaksu mis, ületaks 50%.

Üldine maksutõus. Kui 30% inimestest teeb ära kogu vajaliku töö, siis tuleb neilt võtta 50% maksu, et ülejäänud 70% mässama ei hakkaks. See tähendaks siis erinevate maksude tõuse ja maksuvaba miinimumi tõusu. Kui on oodata, et tööpuudus jääbki suureks, siis pole mõtet sedapidi ümberjaotatavat raha enam töötu abirahaks nimetada.

Eks sääraseid plaane, kuidas rikkaid ja ilusaid kiusata ole veelgi. Kindlasti leidub iga punkti juures suur hulk vastuväiteid ja inimesi/ettevõtteid, kes kohe ära surra või surnuks kukkuda ähvardavad. Samas, ega rikkad ja ilusad saa lõputult omi vigu teiste arvelt klaarida, lõpuks ei tule enam eelarve lihtaritmeetiliselt kokku. Mina pakuks, et liigume ajaga kaasas - läbi monopolide murdmise ja kohalike tarkade investeeringute ühiskonda, kus 60% inimestest on töötud ja ei kurvasta selle üle. Varsti on valijate enamus perspektiivitud töötud ja valimistel võidavad neile suunatud sõnumid. Parafraseerides üht vana anekdooti - laskem end siis lõdvaks ja üritagem asja mõnuga võtta. Tehnoloogiat ja ressursse meil selleks on.

1

2009-04-23

MärksõnaMajandus

MärksõnaRaha