Koputades kommunismi väravatele

Prindi

Elmer Joandi

1

Tänane majanduskriis on ületootmiskriis. Inimesed on tootnud asju, maju, teenuseid ja teinud seda veidi entusiastlikumalt kui võiks. Üks hetk ehmatanud kõik ära, ei kujutanud enam ette, kuhu seda kõike pista. Tekkinud hirm, et mõnel võib pangalaenuga pahasti minna. Igaks juhuks enam laenu ei antud.

Teisest küljest, lääne tsivilisatsioon on jõudnud läbi tööstuse arengu kommunismi. Peaaegu selle sõna otseses mõttes. Inimeste põhivajaduste - turvalisuse, toidu, soojätkamise ja uudistelevitamisega saab hakkama 10% elanikkonnast. See tähendab, et 2/3 töövõimelistest inimestest on pseudotöökohtadel või hõivatud lõbustussektoris ja võiks jääda töötuks. Tööd võivad teha need, kes seda väga tahavad, või, igaüks endale mõnusal määral. Kommunismi majanduslik-tehnilised eeldused on täidetud. Majandus on lääne tsivilisatsioonis peamiselt plaanimajandus. Turumajandust kohtab meie riigis järjest vähemates kohtades - turul, kuulutuslehtede sabades. Jaekaubandus suurtes kaubanduskettides on sisuliselt plaanimajandus. Euroliidu põllumajandus on mõistlik plaanimajandus ruudus. Energia, transpordisektori, meditsiini, haridussektori enamuses on reaalne turumajandus välistatud. Turul toimuv konkurents ei mõjuta enam tootjat. Omavahel konkureerivad rahva armastuse eest reguleerijad, reklaamijad, müüjad ja pakendajad. Tootjat mõjutab pigem üksikutes globaalsetes kompetentsikeskustes toimuv tehnoloogiline innovatsioon.

Käesoleva jutu mõte pole üleskutse kommunistliku riigikorra kehtestamisele, vaid arutelu mõningate kohalikus meedias, CNN, BBC, CNBC saadetes kajastatavate strateegiliste tupikteede üle.

Inimeste baasvajaduste sektoris toimib turumajandus järjest vähem. Turumajandus ei saa toimida massiivse ala- ja ülepakkumise tingimustes. Õiget sõda ei saa pidada, kui jõud on väga ebavõrdsed. Sellest järeldub, et lootus, nagu võiks tööstused ja eksportijad leida massiivselt uusi turge baasvajaduste sektoris - see oleks vale mõte. Seda siis juhul, kui me ei taha hakata kolmanda maailma riike üles ehitama, toitma ja katma. Baasvajaduste osas toimib täna isetekkeline plaanimajandus. Riigi osa oleks tekitada võrdsete võimalustega plaanimajanduslik turg, nagu me seda näeme üksikutes kohtades, kus toimub tootjate ja jaemüüjate vahel elektrooniline pikaajaliste lepingute börs.

Teine vale järeldus on nimetada olukorda kriisiks. Kriis oleks, kui inimesed nälgivad ja surevad. Tegu on täiesti mittevajaliku tootmise kokkutõmbamisega ja sellega kaasneva üleilmse segadusega. Selle käigus heaoluühiskonna liikmed peavad veidi oma tarbimisharjumusi koomale tõmbama, kahe kommi asemel ühega leppima.

Kolmas ja olulisim - selleks, et 2/3 inimestest jälle rõõmuga vaeva näeksid, tuleb lääne ühiskonnal (ja meil selle sees) ülaltoodust järelduvalt leida uus tarbimismootor. Kohati on selleks kliimamuutused ja eurotsoonis eurostandardite kehtestamine - suured kulutused, mis nõuavad palju tööd ja viivad ühiskonna tervikuna pikemas plaanis veelgi suuremale tööviljakusele ja kaasnevalt ka tööpuudusele. Kuna leiba on, siis üks lõputu võimalus on tsirkus, s.t. meelelahutussektor. Täiendusharidus ja klubilised tegevused on samaselt ammendamatud tegutsemiskohad. Kindel investeeringute tagastumine on säästmise sektoris - seada inimesed tööle eesmärgiga vähendada kasutatavaid energia ja maavararessursse. Lõpuks - kõige kindlam viis inimesed vaeseks teha ja tööle panna on üks korralik globaalne sõda. Alternatiivina võib kaaluda ka kokkulepet, et kõik rabelevad üksjagu vähem, naudivad rohkem vaikset elu.

Järelduvalt, riigilaevukese tüürimehed võiks kaaluda mõtet, et toimiv olukord ei ole kriis, vaid heaoluühiskonna jätkuv progressivaba normaalsus. Meie vähese teaduspõhise eksportpotentsiaali tõttu tuleks esialgu kaaluda pigem impordi vähendamist, eelkõige läbi energiat kasutavate sektorite (elamumajandus, autondus) standardite tõstmise ja baasvajadustest erineva tarbimise maksustamise.

1

2009-01-13