Eesti avalike ülikoolide KVALITEEDILEPE õppekavade, akadeemiliste ametikohtade ja akadeemiliste kraadide kohta

Prindi

Ülo Vooglaid

1

/.../VAATASIN KA “KVALITEEDILEPET”, MIS EI OLE OLULISELT PAREM SELLEST TEKSTIST, MIDA NIMETATAKSE “KÕRGHARIDUSPOLIITIKA STRATEEGILISTEKS ALUSTEKS”. MINISTER MAIMETSA AEG JA RES PUBLIKA LÄLLUTAMINE HARIDUSE PRIORITEETSUSE ÜMBER JÄÄB PIKAKS AJAKS MEELDE NÄITENA SELLE KOHTA, MILLINE ÕUDUS VÕIB KUJUNEDA HOOLIMATUSE JA HARIMATUSE TAGAJÄRJEL.

Üks asi on see tekst, mida “STRATEEGIAKS” nimetatakse, aga teine on nende inimeste ettevalmistus, kes selle teksti koostasid. Kolmas küsimus, millele oleks vaja vastata, on: kes PEAKS selle teksti (soovituste jada!), selle teksti järgi seatud tegevuse ja tulemuste-tagajärgede eest VASTUTAMA. Need inimesed olid ju ka mingi ülikooli kunagi (arvatavasti üsna hiljuti) lõpetanud... Keegi oli nad HTM ametisse võtnud.

Ülo Vooglaid
/.../

Ülo Vooglaiu kommentaarid kõrgharidusstrateegiale 2005:

Word - 90 kb


11.06.2003

Soovides tugevdada Eesti HARIDUSE KONKURENTSIVÕIMET

VOOGLAIU MÄRKUSED - konkurentsivõimeline saab olla ja peaks olema Eesti haridussüsteem, mille üheks osaks on koolid ja nende seas nii kõrgkoolid kui ka ülikoolid. (Ülikooliks hakati minister Rein Loigu ajal nimetama ka endisi tehnikume ja muid koole peamiselt seetõttu, et õppeasutuste juhtkonnad saaksid paremat palka, sest kooli eesotsas on siis rektor ja tema asetäitjaid tuleks kutsuda prorektoriteks. Küllap loodeti selle võtte abil saavutada ka suuremat edu “klientide” püüdmisel. Ülikooli mõõtu need õppeasutused ei andnud välja siis, aga anna välja ka praegu. Täpsemini öeldes: nendes asutustes ei ole ülikooli tunnuseid, ei toimu teaduslikke uuringuid, ei ole akadeemilist õppekorraldust ega muud olulist. Esialgu on Eestis endiselt üks universaalse struktuuriga teadusasutus, kus toimub ka õpe. Täpsem oleks öelda, et on selline suurte traditsioonidega asutus, kus on palju eeldusi teadulikuks uurimiseks ja sellest johtuvaks õppeks.) Haridus on subjekti üks karakteristik ja kui mõelda, kuidas saaks midagi öelda hariduse kvaliteedi kohta, siis seda peaks mõnevõrra näitama ülikoolides oma õpingud lõpetanud isikute konkurentsivõime (haridusel ei ole võimeid!)

Euroopas ja maailmas, pidades kõrgetasemelist ÜLIKOOLIHARIDUST

ülikoolis, nagu ka teistes koolides, toimub õpe, mille raamistus, koosseis, struktuur, siseloogika ja õppeainete järjestus, õppeaeg, õppevorm, õppekorraldus, õppemetoodika jms ei taga, ei anna ega kindlusta mitte mingisugust haridust. Anda saab igas koolis, sh ülikoolis mingi tunnistuse (diplomi), mis tõendab õppekava edukat läbimist ja kirjalike õppeülesannete nõuetekohast täitmist. See, mille kohta tunnistus antakse, ei ole haridus. Üheski “ülikooliks” kutsutavas õppeasutuses ei tehta praegu veel mingit katsetki selgitada, kas ja mil määral on “lõpetajad” haritud; mille kohta nad midagi (mida?) teavad, mida nad (mil määral?) oskavad ja millest nad (kuidas?) aru saavad, rääkimata sellest, kuidas nad sobivad nendesse protsessidesse, kuhu nad põhimõtteliselt peaksid sobima. Kooliharidusest ei ole mõtet rääkida, sest kooli (kõigi koolide) osa haridussüsteemis ei küüni üle 10-12%. Selles on ka ÜRO eksperdid üpris üksmeelsed. Haridussüsteemis on ühiskonna kõigil institutsioonidel oma osa.

Eesti arengu keskseks tingimuseks, toetades EESTI ÜHTSE ÜLIKOOLIRUUMI

Sellist ruumi, mida saaks ja tuleks pidada Eesti ühtseks ülikooliruumiks, ei ole. Eestis on üle 40 asutuse, kus taotletakse korraldada sellist õpet, mis peaks andma õiguse välja anda tunnistuse kõrgkooli või ülikooli lõpetamise kohta. Paraku on nii, et suurema osa (valdava enamiku) iseloomustamiseks on vaja folkloorist abi võtta. Nad tegutsevad nurgataguste või ahjualustena. Diplomitest, mida välja antakse, on suur osa nö avalik vale; mis on välja mõeldud nii üliõpilaseks peetud noorte inimeste kui ka nende vanemate petmiseks, sest lõpetajate tase ei vasta akadeemilistele kriteeriumidele. Igaüks võib kerge vaevaga veenduda, et õppetase on ühtlaselt madal ja formaalne; teoreetiline, metodoloogiline, metoodiline ja praktiline õpe on enamasti seostamata; üldhariduslik õpe, erialane õpe, kutsealane õpe kuidagi toimub, ent ametialane õpe kas puudub hoopis või on väga nõrk; teaduslike uuringute asemel on pea kõikjal kirjeldused, mistõttu ei saa juttugi olla nõudest, et ülikool on teadusasutus, kus toimub ka õpe... Kui see ongi ühtne ülikooliruum, siis ei ole öelda midagi.

kujunemist, peavad Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Muusikaakadeemia, Eesti Põllumajandusülikool, Tallinna Pedagoogikaülikool, Tallinna Tehnikaülikool ja Tartu Ülikool (edaspidi “osapooled”) oluliseks ühist tegevust ülikoolihariduse kvaliteedi kindlustamisel s.h ühtsete akadeemiliste standardite kehtestamist.

Käesolevas esimeses KVALITEEDILEPPES

Allpool ei ole kujutlust ei õppe ega õppetulemuse kvaliteedist, ei õppeasutuse, õppekorralduse, õppekavade ega muu sisuliselt olulise kvaliteedist

lepivad osapooled kokku alljärgnevas:

1. Osapooled ühtlustavad õppekavade (lisa 1), omistatavate akadeemiliste kraadide (lisa 2) ja ülikoolide akadeemilistele ametikohtade (lisa 3) kvaliteedinõuded.

Seal on kõne all vaid formaalsed nõuded - tunnistused, aastad jne. Kvaliteedinõudeid ei ole.

[...]

Käesolev kokkulepe on sõlmitud Türil 11. juunil 2003. aastal kuues võrdset jõudu omavas eksemplaris, millest iga osapool saab ühe.

Ando Keskküla, rektor, Eesti Kunstiakadeemia; Peep Lassmann, rektor, Eesti Muusikaakadeemia; Alar Karis, rektor, Eesti Põllumajandusülikool; Mati Heidmets, rektor, Tallinna Pedagoogikaülikool; Andres Keevallik, rektor, Tallinna Tehnikaülikool; Jaak Aaviksoo, rektor, Tartu Ülikool

1

2008-12-01