Teemad

Õppekava loomine on eeskätt kõlbeliste otsustuste jada

Prindi

Ülo Vooglaid

1

Olen nüüd tõesti paar korda osundanud subjekt-objekt suhtele ja sellest johtuvale kohtlemisele, olemisele ja mõtlemisele, suhtumisele inimesse ja inimlikku igas mõttes. Kui rajada õppekava olemuslikult fašistlikule või kommunistlikule (vahet ei ole!) pedagoogilisele ideoloogiale, siis kujuneb edasistest taotlustest sõltumata selline õppe- ja kasvatussüsteemi alus, ehk paradigma ühiskonnaelu ja inimese käsitlemiseks, mille kohaselt säilib ja tugevneb fašistlik/kommunistlik vaim, mille kandjad idealiseerivad võimu, autoritaarsust ja vägivalda “õigete” eesmärkide saavutamiseks. Inimesed kujunevad siis vahendiks ja inimlik ülearuseks, so pigem segavaks kui soodustavaks asjaoluks. Varem olen mitmel korral paradigmat käsitlenud ja pikalt lahti kirjutanud kümmekond paradigma tunnust. Kahjuks see kõik on olnud nagu vesi hane selga. Mõelge vaid! Mõne aasta pärast saab kakskümmend aastat iseseisvat Eesti Vabariiki - sama palju, kui Vabadussõjajärgne (II maailmasõja eelne) Eesti Vabariik üldse kestis.

Tundub, et need, kes teevad hariduspoliitilisi otsuseid, sh tellivad ja hindavad õppekava, kas

• ei ole paradigma koosseisu, tähenduse ja toime üle kunagi mõelnud (kasvõi seetõttu, et ei tea, mis see on, mida paradigmaks nimetatakse),

• ei pea paradigmat kui probleemi kuigi oluliseks,

• lasevad kasvõi kanguse pärast vanaviisi edasi, sest just ülbe hoiakuga on kõige tõhusam oponentidele kohta kätte näidata ja võimul püsida, või nad

• saavad kõigest päris hästi aru, aga ei taha uut ja sellega kaasnevat tööd, sest ka nii on võimalik, käratsemisest hoolimata, üsna lahedalt hakkama saada,

• näevad, kuidas “maailma uueks looma” mõeldud ideoloogia alust taastootvad mehhanismid, eeskätt lasteasutustes toimuv “õppe- ja kasvatustöö” kõigest hoolimata püsib, süveneb ja laieneb, kuid peavad peenikest naeru tohmanite üle, kellest enamik ei saa aru, mida nendega tehakse ja mis võib olla selle tegevuse tagajärgedeks,

• kardavad uuendusi, mis eeldavad teist laadi ettevalmistust ja tegevust, sest teavad, et need, kes ei suuda või ei taha õppida suhtlema demokraatlikus ühiskonnas sobival viisil, lastakse tegema midagi kergemat ja sellist, kus ei saa otseselt kahjustada teisi inimesi ega rahvast tervikuna.

Kas ja kuidas paradigma avaldub õppekavas?

Paradigma on õppekava üks metasüsteem. Õppekava peaks üleni olema mitte ainult kooskõlas (kaasaegse!) paradigmaga, vaid ka paradigma teenistuses. Tuleviku tarbeks saab (tohib) rajada mõttekonstruktsioone, igasuguseid “arengukavasid”, programme ja projekte, sh õppekavasid, üksnes sel juhul, kui suudetakse olla ühiskonna- ja kultuuriseostes ning ka vastutada selle eest, mis nende mõttekonstruktsioonide (sh õppekava kohaselt korraldatud õppe) tulemusel (tagajärjel?) kujuneb või jääb kujunemata. Õppekava ei õpeta. Õpetavad õpetajad.

Õppekava loomises ei saa igaüks kaasa teha. Veel vähem saaks igaüks seda juhtida. Küünilisus, omakasupüüdlikkus, hoolimatus vms omadus võib olla selles tegevuses küllalt suureks tõkkeks ja küllalt kaalukaks argumendiks sobivate juhtide otsimisel.

Õppekava loomise eelduseks on haritus, ulatuslik informeeritus, rikkalik kogemus, kõlbeline vääramatus, ettenägemisvõime koos võimega õigeaegselt ära tunda nii vajalikku kui ka ohtlikku. Õppekavaloomes saavad osaleda isikud, keda rahvas tunneb ja usub.

Õppekavaga peaksid rahvuse tippharitlased looma

1. usaldusväärse tee põlvkondade järjekestvuse püsimiseks (taastamiseks?);

2. arusaama nendest eeldustest, tänu millele oleks võimalik kindlustada iga inimese kui kodaniku, kui isiksuse, kui sotsiaalse suhtlemise subjekti, kui ühiskonna liikme ja kultuuri esindaja... põhiõigused ja kohustuste täitmiseks vajalikud eeldused, sh valikuvabaduse, harituse, informeerituse ja kogemuse ühtsus;

3. tänapäevase arusaama haridussüsteemist, mis hõlmab elukestvalt kõik inimesed, olenemata nende vanusest, ametikohast, kuskil kunagi saadud diplomitest või muudest “haridust tõendavatest” tunnistustest;

4. võimaluse kõigil aru saada, milline osa on kodul, koolil, kõigil nö kultuuriasutustel ja teabevahenditel, spordil, kaitseväel jt institutsioonidel, aga ka loomisel, uurimisel, suhtlemisel, töötamisel, mängimisel, vahetul ja vahendatud kaemusel, kogemusel, iseseisval mõtlemisel jms haritud inimeseks kujunemise ja haritud inimesena säilimise teguritel;

5. kontseptuaalse aluse inimese füüsilist ja vaimset, intellektuaalset ja emotsionaalset, kõlbelist ja sotsiaalset taset hõlmava süsteemi arvestamiseks igal eluhetkel;

6. eeldused dünaamilises tasakaalus oleva süsteemi kujunemiseks igas inimeses ja ühiskonnas;

7. mudelid õppe ja hariduse koosseisu, struktuuri, eelduste ja funktsioonide käsitlemiseks;

8. orientatsiooni, milles saab teadvustada eri eas poiste ja tüdrukute, meeste ja naiste arengu tegurite tähtsuse ja tähenduse;

9. eeldused üldharidusliku, erialase, kutsealase ja ametialas õppe seostamiseks;

10. teoreetilised, metodoloogilised ja metoodilised alused dünaamilise tasakaalu ja optimaalse koormuse saavutamiseks kõigis õppekontsentrites;

11. selguse õpilaste maailmavaate ja maailmapidi kujunemiseks;

12. kõigile võrdse võimaluse saada teistega küllalt sarnaseks, et oleks võimalik suhelda ja jääda samas küllalt eriliseks, et oleks mõtet suhelda;

13. ühiskonda tervikuna hõlmava orientatsiooni eesti rahva eduks ja püsimiseks rahvusvahelises konkurentsis;

14. loogiliselt põhjendatud süsteemi elukestvaks õppeks ning valmisoleku saavutamiseks kõigeks selleks, tänu millele oleks võimalik olla õnnelik;

15. arusaama haridusest, kui kultuuri funktsioonist ja inimese ning ühiskonna arengu eeldusest;

16. orientatsiooni iseseisvusele, loomingu ja loovuse prioriteetsusele;

17. normi, milles peetaks mitte ainult koolis, vaid kogu ühiskonnas, so kõigis institutsioonides, ühtviisi oluliseks nii teadmisi, oskusi kui ka arusaamist ja mõistmist ning selle eeldusi: inimlikkust, väärikust, ausust, õiglust, heldust, headust, tasakaalukust, hoolivust ... igaühe armastamist sellisena, nagu ta on;

18. printsiipide süsteemi õppe korraldamiseks vabal maal elavatele vabadele inimestele st huvile, mitte survele või keeldudele-käskudele, piirangutele ja muule sundusele rajatud retrospektiivse tegevuse tsitadellide hoidmiseks ja laiendamiseks-säilitamiseks;

19. mõndagi muud, millest siin, listikirjas, ei ole mõtet juttu teha.

Muidugi võib ilmneda, et Eesti ei toimi veel riigina nii, et rahvas saaks ja suudaks oma tahet sõnastada ja seda küllalt tõhusalt avaldada. Pluralismi idealiseerimise, erakondade võimuvõitluse ja juhuslike isikute sobramise, rahaahnuse, karistamatu tegutsemise jms tõttu kõrgetel ametikohtadel, on olukord muutunud selliseks, et autoriteedistruktuur on purunenud, ja milleski kokku leppimine või konsensusele jõudmine tundub olevat erakordselt raske või koguni võimatu. 1935. aastaks oli tollases Eesti Wabariigis muutunud olukord enam-vähem samalaadseks. Teame, kuidas siis käituti. Siis ei olnud televisiooni ega selliseid saateid, nagu “Pehmed ja karvased”...

Kuidas nüüd käituda? Kuidas oleks vaja toimida, et kõlbelisest kriisist välja saada ja koostada kasvõi rahvast siduv õppekava?

Keegi, tean, soovitaks ignoreerida avalikku arvamust ja “toimida nii, nagu pikk ütleb”.

Keegi soovitaks aina edasi osta õppekava mõnest teisest riigist, see väe-võimuga kehtima panna ning vilistada mitte ainult ühiskonna- ja kultuuriseostele, vaid ka iseolemise ideaalile.

Keegi ehk meenutab ka vanu roomlasi, kes laususid sel puhul, kui mõistus sai otsa ja raha ei olnud: “Andke vabadust!”. Viimaste meelest oleks vaja loobuda sedalaadi õppekava koostamisest, mida meil on järjepanu üritatud, kuid on jõutud iga kord samasse kohta - lõhkise küna juurde. Nende meelest võiks iga kooli juhtkond koos hoolekoguga teha oma õpilastele sobiva õppekava. Mõne aja pärast oleks siis võimalik analüüsida kogemusi ja korraldada ka süstemaatilisi vaatlusi kujunenud praktika üldistamiseks. Mitmekesisus on suur väärtus!

Muidugi võiks teha ka üleriigilisi (üle-euroopalisi, ülemaailmseid jm) uuringuid, milles on

-  aluseks mitte vägivald, vaid inimlikkus,

-  sihiks humaanne elukäsitlus ja Eesti Vabariigi Põhiseaduse preambulas sõnastatud aated,

-  eesmärgiks iga inimese areng kordumatuks, ainulaadselt loovaks, võimekaks ja imetlusväärseks subjektiks, mitte aga “sisendiks” või vahendiks mingile ülikoolile, kõrgkoolile või muule asutusele-ettevõttele.

Õppekava loomine on eeskätt kõlbeliste otsustuste jada.

Haridussüsteemi täiustamisel on mõtet vaid sellises riigis, kus rahvas tahab olla asjatundlik ning edukas, kus töökus, ausus, järjekindlus, visadus, üksteisele edu saavutamiseks vajalike eelduste loomine on auasi, kus kehtib kompetentsuse printsiip ja üksi erakond ei söanda mingitele ametikohtadel eelistada isikuid, kellel ei ole moraalset õigust selleks, sest ei ole küllalt haritud. (NB! Kõne all ei ole mingi õppetaseme läbimist tõendavad tunnistused, vaid antud ametikohal vajalike erialaste, kutsealaste ja ametialaste teadmiste, oskuste ja kogemuste olemasolu, mis võimaldaksid mõista inimesi ja aru saada süsteemi funktsioneerimise, muutumise ja arengu seaduspärasustest, tegevuste ja muude tegurite tähtsusest ja tähendusest, põhjustest ja tagajärgedest, sihtidest ja eesmärkidest, tegutsemise printsiipidest ja hindamise kriteeriumitest, sidest ning edasi- ja tagasisidestusest.)

Kas võib olla, et õppekava koostajad ei arvesta õppes reaalselt osalevate subjektide subjektsusega?

Just selles on minu meelest probleem nr 1.

Fašistliku/kommunistliku paradigma raames ei ole võimalik rajada sellist õppekava, mille kohaselt koolis õppes olevad lapsed saaksid kujuneda demokraatlikus ühiskonnas elada oskavateks ja tahtvateks inimesteks. Vahenditeks (manipuleerimise objektideks) peetud isikud ihkavad omakorda manipuleerida teiste inimestega. Neid ei huvita teiste heaolu ega vabadus, inimlik headus, hoolivus ja õiglus; neid huvitab võim, mille abil saaks ajada oma asja teiste arvel.

Kui kellelegi näib, et paradigma, kasvõi ainult selle üks dimensioon - subjekt-objekt seos, ei ole õppekava loomisel põhjapaneva tähtsusega, siis paneb see vähemalt imestama.

Seda, milline on ülikoolide arusaam õppest, õppe tulemustest ja tulemuste kvaliteedist, võib igaüks ise vaadata tekstist, mis kannab pealkirja "KVALITEEDILEPE". Lisan selle käesolevale kirjale. Ligi aasta tagasi saatsin selle arvustuse asjaomastele isikutele. Tänaseni ei ole neist ükski sõnakestki lausunud ega midagi muutnud. Kes teab, kas selle taga on hoolimatus, suutmatus, ükskõiksus, kangekaelsus või midagi muud?

Võibolla on mõni rektor, kelle allkiri seisab “Kvaliteedileppe” all, solvunud, sest tema arvates olin millegi suhtes liiga nõudlik?

Äkki oli mõni märkus ülekohtune?

Vaadake ise ja tehke järeldusi nii mineviku kui ka oleviku kohta ning orienteerumiseks tulevikus.

Paradigma kõrval on ka hulk teisi olulisi küsimusi. Rahuldava tulemuse võib saavutada vaid süsteemse ja kompleksse käsitlusega.

Võimatu on, näiteks, uskuda, et Eestis või mõnes muus riigis on võimalik reformida üht (ükskõik, millist) koolitüüpi või -astet omaette, muust haridussüsteemist eraldi.

Kui säilitada ülikoolid riigina riigis, siis ei ole võimalik muuta õppeorientatsiooni ka keskkoolides ega gümnaasiumides, kutse-, või muudes koolides.

Ülikoolide diktaat ei või muserdada kogu ühiskonna- ja kultuurielu nii, et põlvkond põlvkonna järel jääb viletsa hariduseta ja lapsed üritatakse lihvida ühesuguseks, nagu kuullaagri kuulid. Jaak Hohenseel on kahtlemata õigus, kui ta väsimatult rõhutab vajadust asendada nn riigieksamid kooli lõpueksamitega. Paraku sellest ei piisa haridusalase vabaduse tekkimiseks. Kurja juureks ei ole koolide lõpueksamid, vaid ülikoolide sisseastumiseksamid (mis on praeguseks kokku viidud).

Subjekti arengu eelduseks on looming.

Inimese arengu eelduseks on iseseisvus ja vabadus.

Vabaduse eelduseks on kord inimeses ja korraaustus inimsuhetes ehk kultuur.

Kultuuriseose kujunemise eelduseks on vaimsus ja põlvkondade järjepidevus.

Haridus on iseolemise ja arengu eeldus koos õigusega olla informeeritud ja vaba osalemiseks arutlustes, otsustamises ja muus tegevuses, millega ta ei kahjusta teiste inimeste samasuguseid õigusi.

Õppekava peaks väärtustama ja avardama kõike seda, mis soodustab iga inimese sünnipäraste eelduste (ande) hoidmist ja kaitsmist, arvestamist ja rakendamist.

Eesti riik ja rahvas saab selles globaliseeruvas maailmas jääda püsima üksnes sel juhul, kui me suudame võimaldada ja vääristada igale kodanikule õiguse kujuneda mingil alal oivaliseks.

Lõpetuseks meenutan hiina rahvatarkust: “LAS KÕIK LILLED ÕITSEVAD!”

Ka haridusreform, mis ei saa olla muud, kui radikaalne, ei pruugi kedagi põrmu heita, aga seda ei saa ka lõpmatult edasi lükata vaid seetõttu, et äkki keegi solvub, kui talt eeldatakse edaspidi teistsugust hoiakut ja teistsuguseid taotlusi. Absurdne sundsituatsioon on vaja asendada probleemse valikusituatsiooniga.

1

2008-12-01