Teemad

Eesti haridus: minevik, olevik, eeldused püsimiseks ja toimimiseks tulevikuks

Prindi

Ülo Vooglaid

1

Üldharidus on Eestis ja ka Hiinas, Soomes, Saksamaal enamvähem ühesuguse otstarbega. Selles kiiresti muutuvas maailmas, kus me elame, on vaja kõikjal saavutada, et ei katkeks põlvkondade järjepidevus, et tugevneks identiteetide süsteem, et toimuks rahvuse ja riigi taastootmine, et säiliksid eeldused püsida väärikana teiste rahvaste hulgas ning luua ja hoida väärtusi, mida vajatakse selleks, et inimesed käituksid kooskõlas ühiskonnas ja kultuuris kehtivate normidega, oleksid suutelised olema iseseisvad ja vabad, tunneksid end hästi ja oleksid õnnelikud. Selle kõige üheks eelduseks on haridus. Hariduse keskne komponent on üldharidus. Allpool selle kohta mõned teesid.

1.

Haridust ei saa eksportida ega importida.

Haridust ei saa asendada mingi surrogaadiga.

Hariduse esmaseks eelduseks on haritud inimesed, kes suudavad haridust väärtuseks pidada ja seda väärtustada kasvavale põlvkonnale.

Hariduse eelduseks on vaimsus, kultuuriside ajalistes ja ajatutes, olevikulistes, minevikulistes ja igavikulistes mõõdetes.

2.

Kui ühiskonnas katkeb kultuurist johtuv järjepidevus, kui keel saab raskelt viga, kui meel muutub liialt mõruks, kui inimsuhted muutuvad mingite majanduslike, õiguslike, poliitiliste, ideoloogiliste või muude vägivallategude, pettuse, ahnitsemise jms tõttu talumatuks, peegeldub see ka kasvava põlvkonna hoiakutes ja suhtumistes, mõtlemises ja käitumises. Ei kodu ega kool suuda teha imet ning kompenseerida kõike seda, mis ühiskonnas tervikuna toimub.

Haritud inimeseks ja ühiskonnaks kujunemise ja selles kvaliteedis püsimise eelduseks on usk ja usaldus, ausus, õiglus, inimlik heldus, kord ja korraaustus.

Hariduse eelduseks on vajadus olla haritud.

3.

Kui võtta arutluse objektiks üldharidus, ilmneb paraku rida esmapilgul tüütuid paradokse. Selguse saamiseks üldhariduse kohta peame suutma avastada ja korrastada haridussüsteemi, mille süsteemikujundavaks teguriks on üldharidus. Peame suutma avastada, korrastada ja mõtestada hariduse (sh üldhariduse) kui terviku ja ka kõik hariduse olulised tegurid ning kõik, mis sõltub haridusest - töö produktiivsusest riigi kaitsevõimeni.

Meie ülesanne on näha nii üldist, erilist kui ka üksikut, nii seda, mis on hästi ja mida oleks vaja hoida kui ka seda, mis on halvasti või koguni kriitilisel teel. Üha enam sõltub ühiskonna areng intellektuaalsest potentsiaalist ja selle rakendumise eeldustest.

Need rahvad, kes ei suuda globaalseks muutuvas maailmas lülituda võrdväärsete partneritena rahvusvahelisse tööjaotusse ja end kaitsta, hukkuvad. Valikut ei ole.

Üldharidus on inimese eneseleidmise vahend, subjektiks kujunemise tee, inimpotentsiaali korrastamise ja kujundamise mehhanism, sotsialiseerumise süsteem jpm. Väärtuslik on vaid kvaliteetne üldharidus. Maailm muutub ja muutuvad ka kriteeriumid inimeste hindamiseks. Vastavalt on muutunud ja muutuvad ühiskonnas nii avalikud kui ka latentsed eesmärgid, tegutsemise printsiibid ja kriteeriumid.

Haridus ei ole see, mida õppekava ette näeb. Haridus ei ole õppekavaga ette nähtud teadmiste, oskuste ja vilumuste kogum, nagu seisab haridusseaduses. Haridus on paljude tegurite koostoimes kujunev subjekti (iseseisvalt toimiva aktiivse alge) olek, inimese või inimeste mingite ühenduste üks karakteristik, mis ilmneb informeerituse, arukuse, adekvaatsuse, tasakaalukuse jms foonil.

4.

Haridus on teadmiste ja oskuste ühtsus, oleku ja käitumise ühtsus, arusaamise ja mõistmise ühtsus, mineviku tundmise ja tuleviku aimamise ühtsus...

Igas subjektis on oluline tasakaal, mis kujuneb ratsionaalse ja emotsionaalse ühtsuses, füüsilise ja vaimse ühtsuses, kõlbelise ja sotsiaalse ühtsuses, ühiskonnaseose ja kultuuriseose ühtsuses...

Haridus on igaühe õigus ja kohustus.

Haridus on eesmärk ja vahend, ressurss ja tingimus.

Haridus on ime. Keegi ei saa mitte kunagi öelda, et mina tegin kedagi haritud inimeseks. Võimalik on luua haritud inimeseks kujunemise, haritud inimesena säilimise ja haritud inimesena rakendumise eeldusi, ei muud.

Haridussüsteemi on üpris raske luua ja täiustada. Algoritmi selleks ei ole võimalik koostada. Haritud inimeseks kujunemise teed võivad väga suurel määral varieeruda. Inimesed avanevad eri eas ja eri viisil, eri asjaolude toimel.

5.

Seda, mis soodustab ja mis raskendab inimese kujunemist haritud inimeseks, oleks vaja tunda mitte ainult nn haridusametnikel ja iga liiki pedagoogidel, pedagoogikateadlastel ja -tegelastel, vaid kogu rahval, elualast ja ametikohast sõltumata.

Eneseteostuseks ja produktiivseks rakendumiseks vajaliku spetsiifilise erialase, kutsealase, ametialase, loomealase, kaitsealase jm ettevalmistuse omandab inimene tänu üldharidusele, milles on teljeks emakeel ja teised keeled, mille eelduseks on enesetunnetus ja adekvaatne eneseteadvus, grupitunnetus ja adekvaatne grupiteadvus, kultuuritunnetus ja kultuuriteadvus, ühiskonnatunnetus ja ühiskonnateadvus. Üldhariduse sisse käib keskkonnatunnetus ja keskkonnateadvus, lugemisoskus, arvutamisoskus, kuulamisoskus, vaatamisoskus, kõnelemisoskus, analüüsi- ja sünteesoskus, mis kujunevad paljude institutsioonide koostoimes. Arusaam haridusest ja haridussüsteemi mudelid peaksid olema nii Haridusministeeriumis kui ka Toompeal ja Kadriorus, igas koolis ja kodus, igas ametkonnas ja maakonnas, linna- ja vallavalitsuses. Haridust ei saa anda ega võtta, arendada ega täiustada, rahastada, vahetada ega üle kanda... Haridus on kultuuri, ühiskonna ja tervise funktsioon (objektiivne kaassõltuvus), subjekti (üks) karakteristik.

Haridus on väärtus iseeneses, ent instrumentaalseks väärtuseks kujuneb haridus koos informeerituse ja kogemusega (Seda kooslust kutsutakse kvalifikatsiooniks.).

Haridusel ei ole eesmärke. Eesmärgid on inimestel, kes loovad haritud inimeseks kujunemise eeldusi ja korraldavad haridussüsteemi funktsioneerimise, muutumise ja arengu eeldusi (õiguslikke, majanduslikke, administratiivseid, teaduslik-teoreetilisi, metodoloogilisi, metoodilisi ja organisatsioonilisi jt aluseid) ja küllap ka nendel inimestel, kes tahaksid kujuneda haritud inimeseks ja säilida haritud inimestena hoolimata sellest, et kõik ümberringi üha kiiremini muutub. Seega tuleks tõesti ükskord ometi tõdeda, et täiskasvanute õpe on vähemalt sama tähtis kui laste õpe. Praegu on Eestis täiskasvanute õppe korraldus ja sellele osutatav tähelepanu pehmelt öeldes naeruväärne. Veneaegse paradigma, (üli-)koolikeskse mõtlemisviisi ja samade võtmeisikute võimu jätkumise korral on olukorra normaliseerumist raske uskuda. Elukestev õpe (NB! mitte haridus!) on ühiskonna- ja kultuurifilosoofiline kontseptsioon, mille tähendust ei ole võimalik ülehinnata. Inimeste elukestva õppe problemaatika ei alga pärast igaliiki koolide lõpetamist vaid ammu enne kooliikka jõudmist ja kestab elupäevade lõpuni.

6.

Eestis on "juurdunud" kujutlus, et haridusproblemaatika on pedagoogide pärusmaa, kuhu üldjuhul teistel asja ei tohiks olla. Küllap oleks vaja ükskord jõuda aru saama, et pedagoogid ja andragoogid peaksid olema asjatundjad selles, KUIDAS korraldada õpet ja õppeprotsessi tervikuna tasakaalustada iga poisi ja tüdruku individuaalseid iseärasusi. Pedagoogidelt ei saa (ei tohi) nõuda, et nad teaksid, mida oleks vaja inimestel teada ja osata praegu ega siis, kui nad peaksid ükskord iseseisvalt tegutsema ühiskonna eri valdkondades ja eri tasanditel. Pedagoogid ei saa koostada ega järjekestvalt täiustada õppekavasid.

Eestis on levinud kujutlus, et andekaks võib pidada vaid intellektuaalsete ja/või vaimsete erivõimetega inimesi, probleemseteks aga neid, kes ei mahu õpetajate kujutluste kohaselt loodud raamidesse.

Selleks, et Eestis toimiks otstarbekas, efektiivne ja küllalt intensiivne haridussüsteem, peaksid seda toetama kõik institutsioonid ja selle loomisel ning täiustamisel peaks osalema kogu haritlaskond.

7.

Koolides ei toimu õppetöö. Koolid on rajatud õppeasutustena. Koolides õpitakse ja õpetatakse, uuritakse ja luuakse, mängitakse ja mediteeritakse. Koolis suheldakse üksteisega või koheldakse üksteist. Koolis katsetatakse, matkitakse, harjutatakse, vaieldakse, mõeldakse, kaheldakse, veendutakse, armastatakse ja vihatakse, usutakse ja usaldatakse, unistatakse ja eksitakse... Selleks kõigeks peaks koolis olema aega ja ruumi, arusaamist, teadmist, oskust, õigust, tahet jpm.

8.

Haridust kui nähtust, kui seisundit, kui fenomeni ei saa juhtida; juhtimise objektiks on protsessid.

Selleks, et miski tegelikult muutuks (et tänu askeldamisele ja kulutustele õnnestuks kokkuvõttes ka ootuspärasesse olukorda ja situatsiooni jõuda), on vaja vähemalt kolme juba antiikajast teada eeldust ja siis on vaja muuta vähemalt viit "asja", mida ka tunti juba Vanas Roomas.

* Inimesed, kes on mingi süsteemi umbe ajanud või lasknud vananeda ja kõduks kuivada, ei ole tavaliselt mitte need, kes selle uues kvaliteedis õitsema panevad. (Kui nad põlevad soovist end näidata senisest tunduvalt parematena, siis peaksid nad seda üritama kuskil mujal.);

* Eesmärgid (eesmärkide taksonoomia koos nende saavutamiseks vajalike vahenditega st ressursside ja nende kasutamiseks vajalike tingimustega) on vaja muuta kooskõlla ühiskonnas ja kultuuris kujunenud vajaduste ja võimalustega (NB! Vajadused on inimestel, mitte asjadel, süsteemidel vms.);

* Printsiibid (printsiipide süsteem tegutsemiseks sotsiaalse regulatsiooni kõigil tasanditel) on vaja muuta;

* Kriteeriumid (kriteeriumite süsteem tegijate, tegevuse, tulemuste-tagajärgede, keskkonna ja arengupotentsiaali hindamiseks) on vaja muuta vastavusse arusaamaga kaasaajal otstarbekaks ja efektiivseks ning sobival määral intensiivseks peetava süsteemiga (NB! Mittesüsteemsed ja madala komplekssusega analüüsid viivad väärate järelduste juurde. Niisugustele järeldustele tuginevad otsused on a priori kõik väärad ja enam-vähem mõttetud või ohtlikud);

* Struktuur (koos metastruktuuri või infrastruktuuriga) tuleb muuta vastavusse uuenenud organisatsioonis aktuaalsete ülesannete ja kohustustega, eesmärkide saavutamiseks vajaliku vabaduse ja korraga ning iseregulatiivseks tegutsemiseks vajalike garantiidega.

Kolm eeldust, tänu millele institutsiooni muutumine võiks üleüldse võimalikuks osutuda, on tarkus, oskus ja julgus.

* TARKUS, mis võimaldab avastada ebakohtade PÕHJUSED (otsesed ja kaudsed, avalikud ja varjatud siin ja mujal ilmnevad seosed ja sõltuvused);

* OSKUS, mis võimaldab need põhjused küllalt selgelt sõnastada (formuleerida), süsteemi seada, oleviku-mineviku ja tulevikuseostes, ühiskonna- ja kultuuriseostes, olude, olukorra ja situatsiooniseostes jne esitada;

* JULGUS, mis võimaldab need põhjused avalikustada, sõnaselgelt välja öelda ja must-valgel kirja panna.

Kogemus näitab, et kui kasvõi üht nendest eeldustest ei ole, siis arutlused mitte kuhugi välja ei vii. Arutlused, olenemata osalejate arvust ja kestvusest kujunevad järjekordseteks jututubadeks, mida on hiljem piinlik meenutada.

9.

Üldharidus jaotub alushariduseks, põhihariduseks, keskhariduseks ja kõrghariduseks. Koolis käidud aastate arv ei pruugi korreleeruda haridusega.

Kui ankeetides seisab küsimus "Teie haridus?", siis tegelikult huvitab küsijaid, millise kooli on respondent lõpetanud ja haridusest ei ole juttugi. Kogu käsitlus on seetõttu mittevaliidne, st kõlbmatu.

Alatihti võib kohata kooliproblemaatika ja haridusproblemaatika segiajamist. Vääratusi esineb eesmärgi kasutamises. Eesmärgid saavad olla vaid subjektil. Asjadel, üritustel, tekstidel, nõupidamistel, õppekaval, haridusel, tunnil, koolil jne ei ole (ei saa olla!) eesmärke; eesmärgid on (kui on?) inimestel, kes seda kõike korraldavad ja teevad. Ka hindamisel ei saa olla eesmärke. Eesmärgid võivad olla ja peaksid olema inimestel, kes korraldavad hindamist ja hindavad.

10.

Nagu Eestis justkui peab, on siingi tõeliselt tunnustust väärivaks eesmärgiks nimetatud edasiõppimist kõrgkoolis ja kõik ülejäänu on rohkem kõrvalprodukt, mille üle sobib nalja heita. Sellised eesmärgid, nagu saavutada valmisolek

* iseseisvaks orienteerumiseks ühiskonna- ja kultuurielus,

* elamiseks ühiskonna liikmena ja kultuuri esindajana nii kodu- kui välismaal,

* osalemiseks otsustustegevuses, sh valimistes,

* oma kodu ja perekonna loomiseks,

* oma tegevuse edasi- ja tagasisidestamiseks,

* töötamiseks,

* loomiseks,

* elu ja elukeskkonna hoidmiseks ja kui vaja, ka

* kodu ja kodumaa, emakeele ja teiste väärtuste ning müütide kaitsmiseks.

11. Kriteeriumiks koolide hindamisel on viimasel ajal kasvanud riigieksamitel saadud hinded ja keskmine hinne. Samas teame kõik, et need hinded ja "keskmised" on üksainus suur bluff. Enamik õpilasi saab sellest aru ja tunneb kaasa nendele õpetajatele, keda nad tahaksid hoida ja kaitsta vägivalla eest.

Suures osas Eesti koolidest valitseb stabiilselt ekstreemne ja mänguline absurdisituatsioon, seda nii õpilaste kui ka õpetajate osas.

Vaadakem korrakski, kas õpetajatel on ette nähtud hinnata ja kas õpetajad oskavad hinnata õpilase teadmisi, oskusi või teadmiste ja oskuste ühtsust antud konkreetse poisi või tüdruku arengutaseme ja varem olnud taseme suhtes. Vaadake, mida ja kuidas, milliste kriteeriumite alusel eri liiki koolides tegelikult hindeid pannakse! Ei tea öelda, kas haridustegelaste, haridusteadlaste ja muude haridushuviliste hulgast oleks võimalik leida kaks-kolm inimest, kelle kujutlus eesmärkidest ja vahenditest, printsiipidest ja kriteeriumitest riiklike ja muude eksamite tähendusest ja toimest on ligilähedaseltki sarnane.

12.

Kes ei tea, et Inglise Kolledž esimesse klassi üldse õpilasi ei võta ja heidab pikema jututa välja igaühe, kelle puhul ilmneb kahtlusi, et koormus käib üle võimete? Teatakse ka seda, et vabanenud kohad täidetakse teiste koolide priimustega. Lõpuks ei ole kellelgi häbi võrrelda selle kooli (ja mitte ainult selle kooli) "õppetulemusi" teistes, nö tavakoolides saavutatud tulemustega ja antakse kvaliteediauhindu. Teada on ju seegi, et juba X kassi lõpus või XI klassi hakul on õpilastel vaja otsustada, millised riigieksamid nad valivad. Edasi juba toimub just nende õppeainete drillimine. Sellele vastavalt läheb õpilaste areng tasakaalust välja, haridus jääb kesiseks. See-eest on varsti rõõmu kõigil: inimene, kes kuhugi mujale ja kellekski rohkem ei kõlba, pääseb just nii kõrgkooli või koguni ülikooli "tasuta" kohale.

13.

Lapsed, kui nad on siia ilma sündinud, kasvavad igal juhul. Meie kohustus on kanda hoolt selle eest, et nad kasvaksid haritud inimesteks, kes on arukad, tasakaalukad, terved nii füüsilises vaimses kui ka sotsiaalses mõttes, kes tahavad olla väärikad, viisakad, tähelepanelikud ja töökad, kes suudavad ja tahavad hoida ennast ja teisi, kodu ja kodumaad.

Laste laulu- ja tantsupidu kulges rõõmu allikaks osalejatele ja kogu rahvale vihmast ja muudest takistustest hoolimata. Maarjamaa on õnnistatud andekate, energiast pakatavate inimestega.

Ehk saab kuidagi kokku leppida, et haridus on rahvusliku eksistentsi eeldus ja igaühe kohustus on osaleda hariduse eelduste hoidmisel ja haridussüsteemi täiustamisel ühiskonna igas valdkonnas, piirkonnas ning regulatsioonitasandil.

Haridusministeeriumi kohustus on seda protsessi koordineerida ja luua eeldusi produktiivseks asjaajamiseks. Vaja on vabadust ja õigust olla iseseisev.

14.

Võttes arutluse objektiks üldhariduse, kuuleme ja näeme, et puudusi on päris palju. Veel suurem segadus on nendes valdkondades, mida nimetatakse kutsehariduseks, rakenduslikuks kõrghariduseks ja kõrghariduseks.

Täiesti ebarahuldav on olukord õpetajate ettevalmistamisel. Tartus 11. jaanuaril 2002 toimunud konverentsil oli "töötuba" oskusainete õpetajate ettevalmistamiseks. Küsisin tookord, kas selle loogika kohaselt jagunevad kõik õppeained teadmisaineteks, oskusaineteks ja arusaamisaineteks? Vastuse asemel kujunes piinlik vaikus.

Kes on jälginud Õpetajate Lehe juures olevas elektroonilises lisas OPLEHT peetud väitlusi, teab, milline olukord on teooria, metodoloogia ja metoodika valdamisega.

Mõnikord võetakse aega argiaskeldustest vabaks selleks, et pead kokku panna üldhariduse oleviku, mineviku ja tuleviku üle mõtlemiseks. Minule tegi ministri nõunik ülesandeks avardada vaatenurka ja esitada arusaam HARIDUSE kui PROBLEEMI kohta.

Söandan arvata, et just metatasandil tegemata jäänud mõttetöö on takistanud selguse saamist nii mineviku hindamiseks kui ka oleviku analüüsiks ja tuleviku kavandamiseks.

15.

Kahjuks tuleb tõdeda, et haridusalased arutlused on üksteise järel liiva jooksnud. Neli aastat tagasi arutas Riigikogu kaks päeva järjest haridusprobleeme ja lõpetas lõhkise küna ees. Eelmise presidendi ümarlaud, haridusfoorum ja minister Lukase loodud täiskasvanute haridustoimkond on kõik jõudnud sama tulemuseni. Seetõttu on ülim aeg küsida: "MIKS ARUTLUSED HARIDUSE ÜLE LIIVA JOOKSEVAD?".

Kui sellele küsimusele oleks lihtne vastata, siis oleks seda ka ammu tehtud. Raske on vastata mitte ainult seetõttu, et probleem ise on ülimalt keeruline ja uuringuid ei ole, vaid ka seetõttu, et meil ei ole kombeks eristada akadeemilisi väitlusi argiarutlustest, ei ole sellist traditsiooni, mis välistaks arvamuste, uskumuste ja teadmiste segiajamise ning vähendaks solvumise ja tigetsemise ohtu.

16.

Kontrollimist vajava hüpoteesina võib nimetada vähemalt seitset liiki piiranguid, mille teadvustamine ja ületamine on edasiliikumise vajalik eeldus:

* Esimene rühm võiks olla ühe sõnaga nimetatud - INIMESED, kes kas ei suuda või ei taha seda teha.

* Teise rühma tõkkeid moodustavad SEADUSED ja muud normatiivsed dokumendid, mis ei lase seda teha. Haridusseadus on täiesti ajast ja arust ja katse rajada haridusseadustik koolitüüpide kaudu on samuti ammu umbe jooksnud.

* Kolmas grupp piiranguid on tingitud väärast strateegiast ja mängulise iseloomuga tegevusest strateegiliste kontseptsioonide rajamisel ("Õppiv Eesti", Õpi, Eesti" jms).

* Neljas grupp raskusi on tingitud teoreetilistest tühimikest või eksitustest. Neil, kelle kohustuseks peaks olema haridusproblematika käsitlemine lootuses seda korrastada, ei ole haridusteooriat, kooliteooriat, juhtimisteooriat, valitsemisteooriat, keskkonnateooriat, subjekti teooriat, eesmärgistatud tegevuste teooriat jpm.

* Viies grupp raskusi on tingitud metodoloogia ignoreerimisest. Ilma metodoloogiata on rahuldavate tulemuste saavutamine uuringutes kui ka muus analüütilises ja otsustustegevuses täiesti lootusetu üritus. Metodoloogiata ei saa rahuldavaks kujuneda ei edasi- ega tagasisidestus.

* Kuues grupp raskusi tuleneb ressursside nappusest, eeskätt rahaliste ressursside vähesusest, mille puhul tõuseb eriti teravalt esile nendegi pillav kasutamine (enam- vähem korras koolihoone renoveerimine kõige kallima pakkumise alusel - 80-90 miljonit krooni; koolijuhtide koolitus luksuslaevade pardal jne). Omavalitsused on Eestis väga erineva tulubaasiga ja sellest tulenevalt ka erineva suutlikkusega edendada koole ning koolieelseid lasteasutusi, kunsti- muusika, spordi jms koolidest rääkimata. Kõik peaksid raskusteta aru saama, et õppe mahu määgab õppekava, mitte koolis käivate laste arv. Ometi toimub koolide rahastamine pelgalt "pearaha" järgi.

* Piiranguks tuleks nimetada ka mingi osa ametnike upsakust ja üleolevat suhtumist ning saadikute (seadusandjate) võhiklust ühiskonna, perekonna, kultuuri, hariduse, teaduse, tervishoiu jms.

Piiranguks on ka maniakaalne suhtumine hindamisse ja õppeprotsessi teistesse formaalsetesse teguritesse.

17.

Hämmastavalt palju segadust on suutnud tekitada mitmesugused oma alal ahtraks jäänud isikud, kes ühtäkki otsustasid end realiseerida haridustegelastena. Kui keegi loeb sellest märkusest välja solvamise katse, siis olgu kohe öeldud, et sellist soovi siin kirjutajal ei ole, küll aga oleks piinlik, kui me lihtviisil sellistest asjadest väljagi ei tee või teeksime variseridena näo, et me ei saa sellest aru, mida tehakse. Haridusest sõltub rahva ja riigi tulevik ning nalja tegemine ja käe proovimine selles sfääris ei ole mingil viisil lubatav. Samas tuleb tõdeda, et teaduslikud uuringud on praktiliselt lakanud. Riigikogu kultuurikomisjonil aga ka valitsusel (Haridusministeeriumi juhtkonnal) ei ole võimalik kasvõi ainult seetõttu välja selgitada probleemide tekkepõhjuseid ega prognoosida erinevate lahendusvariantide võimalikke tulemusi ja tagajärgi. Uuringuteta ei ole võimalik ka tagasisidestada seadusandlust ega muud tegevust. Järelikult ei ole võimalik juhtida ja vastutada selle eest, mida tehakse ja mis kokkuvõttes välja kukub ning avardub diletantide tegevusväli.

18.

Sellist olukorda ei ole võimalik rahuldavaks pidada. Kosmeetiliste vahenditega paraku midagi olulist siin muuta ei saa, kardinaalseid muutusi aga ei ole võimalik korraldada ühe-kaheaastases ajaintervallis. Paraku ei püsi ükski valitsus kauem.

Seetõttu tundub olevat hädavajalik vastava rahvusliku kokkuleppe sõlmimine, mille aluseks on kõigi poliitiliste jõudude ja haritlaskonna konsensus. Selle loomisel ja realiseerimisel peaks olema oma osa nii valitsusel kui ka omavalitsusel, tööandjate ja töövõtjate organisatsioonidel. Haridusministeerium ei saa parimagi tahtmise juures haridusreformi riigis korraldada, tal oleks võimalik korraldada ringi koolivõrku ja igasuguseid tegureid koolis toimuvate tegevuste muutmiseks alates õppekavast ja õpikutest ning lõpetades hindamise ja akrediteerimisega.

Õpikute ettevalmistamine, kirjastamine ja hindamine on ilmselt libisenud mingite pehmelt öeldes kahtlase iseloomuga "struktuuride" kätte.

19.

Tahes-tahtmata tuleb tõdeda, et selliseid lõpetajaid, nagu Eesti kõrgkoolid, eriti aga ülikoolid praegu välja lasevad, ei ole kellelgi kuskil tarvis. Ülikoolide kujutlus ühiskondlikust vajadusest on väär. Võimalik, et seda ei olegi. Vaja oleks aru saada, et ERIALA ei lähe tööle ega kuhugile mujale. Lõpetajad kui ISIKSUSED kutsutakse (valitakse, määratakse, nimetatakse) mingile AMETIKOHALE, kus eeldatakse võimet iseseisvalt orienteeruda, otsustada ja vastutada nii oma tegevuse kui ka tulemuste eest. Selleks kõigeks Eesti ülikoolide lõpetajatel ettevalmistust napib. Liialdust ei ole, kui öelda, et häbiväärselt madal on ülikoolide lõpetajate ettevalmistus osalemiseks teaduslikus uurimises, loomingus, keskkonna käsitlemises (tehiskeskkonna, sotsiaalse keskkonna, vaimse keskkonna, sotsiaalse keskkonna, looduskeskkonna jm keskkonna kaitses).

Kuidagi on tekkinud kujutlus, et koolijuhtide 240 tunnise kursusega omandatakse rahuldav kujutlus koolist kui süsteemist ühiskonnas ja nendest protsessidest, mille juhtimine või iseregulatiivse kulgemise tagamine on koolijuhi ülesandeks. Kahjuks ei vasta see tõele ja tuleks võtta kiiresti tähelepaneliku vaatluse alla oluliselt uuendatud ekspertgrupi abil.

20.

Eesti, nagu iga riigi, organisatsiooni, perekonna jm subjekti edenemise eelduseks on üksmeel. Paraku on selle saavutamiseks vaja lisaks heale tahtele ka usku ja usaldust, mis omakorda sõltub:

* meie haritusest, informeeritusest, soovist ja kogemusest, mille koostoimes kujuneb kvalifikatsioon;

* meie võimest olla adekvaatne;

* meie kannatlikkusest;

* refleksioonivõimest;

* väärtuste ja normide, müütide ja tabude süsteemist, milles peegeldub meie maailmavaade ja maailmapilt;

* meie suhtlemisest ja suhetest;

* meie poolt tunnetatud vajadusest vastutada jpm.

21.

ÜKSMEEL võib kujuneda paljude tegurite koostoimes. Need tegurid oleks vaja avastada ja kindlustada. Ühtlasi tuleks meenutada ka Vanast Roomast pärit tõdemust, et kui kuuled ühehäälset otsust, siis otsi despooti või petist.

Saar-Polli uurimusest saime teada, et valdav osa Eesti elanikest on sügavalt frustreeritud seisundis. Ammu on teada, et:

* sündimus on Eestis väga madal,

* kuritegevus väga kõrge,

* tööhõive väga madal,

* alkoholi ja teiste meelemürkide tarbimine väga kõrge,

* palk väga madal,

* enesetappude protsent väga kõrge...

22.

Eesti ajakirjanduse kontentanalüüsi tulemusi meil täna kasutada ei ole, aga tunde järgi võib vist öelda, et hariduse üle on arutletud tunduvalt rohkem, kui millegi muu üle. Haridussüsteemi seisund ja eri eas inimeste haridus (ettevalmistus või valmisolek edukalt tegutseda ja tulemusi saavutada) on endiselt sellised, millega ei ole võimalik rahul olla.

Erinevatest vaatepunktidest piidlejad ja ka asjatundjad on hakanud juba käega lööma. Tahaks loota, et mundriau, erakondlik kuuluvus, töö- ja elukogemuse pikkus ega nappus ei takista ebarahuldava olukorra "kaardistamist", nagu nüüd räägitakse ja ebakohtade põhjuste avastamist sõnastamist ja kirjapanemist. Seejärel osutub võimalikuks nende põhjuste vaagimine teiste rahvaste tarkuse, tuleviku modelleerimise ja ekstrapoleerimise tarbeks.

Kujunenud ja kujunevates oludes toimetuleku ning arengu eelduste süsteemi loomine on muutunud aina aktuaalsemaks.

23.

Milline on eesti meeste ja naiste elukaar? Kahtlen, kas elukaarte mudelid on olemas meie ülikoolideski. Päris kindlasti ei ole elukaart modelleeritud lasteaedades ja koolides. Seetõttu ei ole mõeldav, et meil oleks selge kujutlus elu eri faasides vajaliku ettevalmistuse kohta praegu ning lähemas ja kaugemas tulevikus, nii Eestis kui ka EL teistes riikides ning mujal maailmas.

24.

Miks on vaja HARIDUST?

Haridus on demokraatliku ühiskonnakorra kujunemise eeldus. Valdav osa praegu Eestis elavatest eestlastest ja veel suurem osa inimestest, kes on teistest rahvustest, ei saa oma põhiseaduslikke õigusi tegelikult kasutada, sest nad ei ole ei haritud ega informeeritud nii palju, et saada aru ühiskonnas ja kultuuris toimuvate protsesside ning nähtuste, sh kujunenud olude, olukorra ja situatsiooni põhjustest ega seostest ja sõltuvustest.

Seetõttu on ka valimised enamasti sisuliselt fiktiivsed ning süveneb rahva võõrdumine ning jõuetu pahameel.

25.

Isikud, keda meil kutsutakse HARIDUSTEADLASTEKS, on üpris keerulises olukorras.

* Mida neil oleks vaja ja võimalik teha, kui ümberringi tegutsetakse ilma kohustuseta VASTUTADA oma tegevuse ja tegevusetuse eest, rääkimata vastutamisest tulemuste ja tagajärgede eest? Seetõttu ei ole kellelgi ikka veel TEADUSLIKE uuringutega tuvastatud fakte vaja ja uurimisasutused lagunevad. Seetõttu ei eraldata uuringuteks nii palju raha, et oleks võimalik kindlustada tänapäeval rahuldavaks peetavat süsteemsust ja komplekssust, algandmete valiidsust, reliaablust, esinduslikkust ja täpsust ... Uuringute puudumise tõttu omakorda ei ole õppejõude. Õppejõudude puudumise tõttu ei ole tegelikult kõik need koolid ülikoolid, kes ennast nii nimetavad. Õppejõuks kujunemise asendamatuks eelduseks on teaduslik uuring. Ülikool aga on TEADUSASUTUS, kus toimub ka õpe, mitte õppeasutus, kus tegeldakse ka teaduslike uuringutega. Kõrgkoolides ja ülikoolides on üldharidusele pööratav tähelepanu väga kõikuv ja ebaühtlane.

* Keelehoid ja keeleloome on võimalik oma ala heade tundjate s.o. teadlaste osavõtul. Kui uuringuid ei ole, siis ei kujune teadlasi, kes suudaksid eesti keelt järjekestvalt täiendada ja hoida kultuurkeelte hulgas. Seetõttu on mõned rektorid teinud Põhiseadusega vastuolus olevaid avaldusi emakeelse õppe asendamiseks võõrkeelsega...

* Teiste rahvaste tarkust saavad eesti rahvale vahendada vaid asjatundjad, kes on suutelised eristama üldist, erilist ja üksikut, nii funktsioneerimise, muutumise kui ka arengu tegureid, keskkonda ja selle toimet kiiresti muutuvas ajas ja ruumis. Teadlastega saavad suhelda vaid teadlased. Teadus edeneb vaid isiklike suhete tasandil. Raamatutest on võimalik tutvuda teaduse ajalooga.

* Eesti arengu esmaseks eelduseks on HARITUD JA PÜHENDUNUD INIMESED, kes suudavad aru saada, et rahvusvahelises tööjaotuses ja konkurentsis püsimiseks on vaja KULTUURI, MILLEST JOHTUB ISEREGULATSIOON ja SÜSTEEME, mis kindlustaks vajaduse olla asjatundlik, tasakaalukas, tähelepanelik, terve, aktiivne, järjekindel, nõudlik ...eeskätt ise enda suhtes.

26.

Haridustegelased, sh Haridus- ja Teadusministeeriumi ametnikud, on püüdnud tegelda, tegelevad ja arvatavasti tahaksid ka edaspidi tegelda

* KOOLIKÜSIMUSTEGA (Räägitakse küll haridusest, aga mõeldakse ikkagi kooli.);

* OLEVIKUGA, hädapärasel määral ka MINEVIKUGA, aga mitte tulevikuga, milles praegused õpilased elavad siis, kui nad jõuavad täisikka;

* ÕPETAMISE ja õppetulemuste kontrollimisega, mitte õpilaste arenguga;

* ÕPPE-KASVATUSTÖÖ ja selle eeldustega, mitte inimeste arengu ja arengueeldustega;

* ÕPPEKAVAGA, mis on üpris nõrk, elukauge ja auklik. Paljude juba ammu kõlbmatuks vananenud arusaamade ja "PÄDEVUSTEGA" õppekava on järjekordselt "remonti" antud, aga arusaamad, mille kohaselt peaks "remont" toimuma on samad, mis kehtisid eelmise õppekva kokku seadmisel.

Vääralt tõlgendatakse põhiseaduses sätestatud õigust haridusele. See on taandatud õiguseks käia põhikoolis ning omandada õppekavaga ette nähtud teadmised, oskused ja vilumused.

27.

Eesti kui riigi funktsioneerimine, muutumine ja areng on nii vaevaline peamiselt seetõttu, et:

* OTSUSTE kvaliteet on madal;

* RIIK ja selle alasüsteemid on eesmärgistamata, sidustamata ja tagasisidestamata;

* rahvaharidus on korraldamata;

* kommunikatsioonisüsteem ei toimi;

* vastutusmehhanism ei toimi;

* sotsiaalne problemaatika ei ole üldse kõne all (sõna "sotsiaalne" on pandud tähendama midagi muud!);

* eelarved on eesmärgistamata ja lühiajalised;

* infrastruktuur on korrastamata ja väärtustamata...

28.

Üha rohkem on inimesi, kes on veendunud, et Eestis ei ole võimalik ausa tööga ära elada, oma laste ja vanemate eest hoolt kanda, õppida, puhata, end inimväärselt tunda. Seetõttu rändavad tuhanded välja tööd ja teenistust otsima teistes maades.

Elanikkonna osalemine ühiskonna- ja kultuurielu, hariduselu, majanduselu jm korraldamises on mängulise iseloomuga.

VAJA OLEKS AVASTADA, MIKS ON NII LÄINUD. MIKS ON EESTI JÕUDNUD SINNA, KUHU KEEGI EI OLE SOOVINUD MINNA?

KAS VÕIB ÖELDA, ET PEAMINE TEELT EKSIMISE PÕHJUS ON ELANIKKONNA JA JUHTKONNA KEHV HARIDUS (mitte vähene koolis käimine!)

29.

Õpetajad õpivad eriala ja selle mingite fragmentide õpetamise tehnikaid. Nad ei tunne ühiskonda kui institutsionaalset süsteemi ega kultuuri kui holograafilist süsteemi, ei inimest kui kultuuri esindajat ja ühiskonna liiget, subjekti, kes peaks saavutama võime tegutsemiseks aktiivse algena ja vastutama oma tegevuse ning selle tulemuste-tagajärgede eest. Pedagoogid ei taha kuuldagi oma tegevuse sidumisest vastutusega.

Üldhariduskooli õpetajatest on väga suur osa pensionieelses eas või juba pensionieas. Paljudel on kujunenud autokraatses pedagoogilises süsteemis, mille abil oli ette nähtud saavutada kuulekus isiksuse eneseteadvuse ja enesekindluse allasurumise kaudu.

Paljudel õpetajatel on liiga suuri raskusi reproduktiivse õppe traditsioonist välja pääsemisega.

Paljudel üpris ähmane kujutlus

* inimesest, sh endast,

* soolistest iseärasustest,

* vanuselistest iseärasustest,

* elukaarest ja üleminekuetappidest,

* elukeskkonnast,

* probleemidest,

* vastutustunde kujunemisest,

* kommunikatsiooni- ja interaktsioonisüsteemist,

* haridusest,

* haridussüsteemist,

* teadmistest,

* oskustest,

* kogemustest.

Enamikul (väga paljudel) on väga kindel kujutlus, et

* haridus on see, mida antakse koolis,

* õppetund on õpetaja "töö" mõõtmiseks sobiv ühik,

* nad õpetavad ainet (mitte õpilasi),

* üldharidus ongi kogu haridus,

* hinded iseloomustavad õpilast või tema mingeid omadusi.

Suurel osal on tõsised psüühikahäired (neuroos, psühhoos, paranoia, apaatia).

30.

Vaja oleks avastada ja kõrvaldada kõrgkoolides, eriti ülikoolides normiks kujunenud eriti suure sahkerdamise ja valetamise põhjused. Üks selline põhjus on näiteks "riiklik tellimus". Võibolla tuleks tellida mitte õpet, vaid lõpetajaid, kes peaksid isiksustena vastama teatud nõuetele, olema ühiskonna- ja kultuuritunnetuse ja -teadvusega subjektid, kes on suutelised tulemuslikult tegutsema ja vastutama oma tegevuse tulemuste ja võimalike tagajärgede eest.

Kui õppeasutusele maksta, nagu igas teises eluvaldkonnas, mitte ette, olenemata sellest, milleks tellimuse täitmine kujuneb, vaid nö produkti eest, siis kujuneks ka mingi vastutus nii riigi kui ka üliõpilaste ees. Tõsi, sellest ei piisaks. Ülikooliseaduste toime on äraspidine.

31.

Pedagoogikas on rohkesti ja sageli rõhutatud vajadust võimaldada õpilastel tunnetada ennast ja end ümbritsevat maailma. Muidu omandab meie tegevus mängulise iseloomu ning muutub mõttetuks. Haapsalu Pedagoogilises Koolis, kus mul oli õnn õppida keskkoolis käimise asemel, rõhutati iga nädal, et me ei räägiks lastele seda, mida nad võiksid avastada ise.

32.

Eesti nendes koolides, kus õpetajaid ette valmistatakse, on teaduslikud uuringud üpris raskes olukorras. Selle järelduse tegin vaatluse, eksperimendi ja kahe küsitluse põhjal. Selgus, et üliõpilased

* ei osanud määratleda uurimise objekti (nimetasid uurimise objektiks teema või valdkonna);

* ei tunne teooriaid, nende koosseisu ja struktuuri, tähendust ja rakendusala;

* ei kujuta ette, mis on metodoloogia;

* ei tea, kuidas tagada algandemete usaldatavus, ja ei käsitle faktide usaldatavuse küsimust.

33.

Iga kohtumine võib kujuneda sündmuseks, aga võib osutuda ka tühjaks ajaraiskamiseks. Kõik sõltub kogunenud inimestest, kes nagu teada, ei ole varem kunagi ühes toas ühe laua taga istunud. Kui ministeeriumi juhtkond ise tegelikult ei mõtle kaasa ja edasi, kui ametnikud võivad vanaviisi edasi lasta, siis nad seda ka teevad.

Ometi on meil palju sellist, mis SEOB ja LIIDAB, HOIAB ja TUGEVDAB: see on ennekõike eesti kultuur ja selle ematala - EESTI KEEL. Meid seovad ühised ideaalid seista vankumatus usus... Meid seob usk tulevikku.

Haridusalane nõupidamine võib kujuneda kutseks konstruktiivsele otsingule. Igast põlvkonnast ja valdkonnast nõu pidama tulnud inimesed peaksid selleks, et kuhugi välja jõuda, üksteisest aru saama. Vaja on ka kokkulepet selle oleku suhtes, mida tuleks käsitleda lähtekohana ning eesmärgi ja sihina. Igalt positsioonilt ja muuski mõttes erineva hariduse, informeerituse, kogemusi ja huvidega inimesed peaksid koosmõtlemise tarbeks kooskõlastama ka põhimõtted, mida nad tahaksid järgida.

34.

ME PEAME TÄPSUSTAMA HARIDUSPROBLEMAATIKA KÄSITLEMISE EELDUSED ning VÕTMA TEADMISEKS, et käsitlemist vajavaid küsimusi on palju rohkem, kui me ühe-kahe päeva jooksul nimetadagi suudaksime. Seetõttu peaksime keskenduma peamisele ja leppima kokku, kes, kus, kuidas, millal jätkab ning milliseks tähtajaks oleks vaja (kus, kellele) mida ettepanekuna esitada.

Peaksime üritama kokku leppida, et:

* haridusproblemaatika ja kooliproblemaatika ei lange kokku; haridus on subjekti karakteristik, mille tähendus ilmneb seoses vajadusega käituda kooskõlas nende väärtuste ja normide, müütide ja tabudega, mis kehtivad antud ühiskonnas antud ajal, on kooskõlas nii maailmakultuuri kui omakultuuriga, hariduse tähendusest arusaamiseks on vaja haridust käsitleda nii staatikas (nähtusena) kui ka dünaamikas (protsessina).

* Teadmised omandavad mõtte ja on väärtuseks vaid koos OSKUSTEGA teadmisi kasutada. Teadmiste ja oskuste kõrval on igal juhul oluline ka ARUSAAMINE ja MÕISTMINE.

* Tegevuse raamistus ja vääristus kujuneb kõlbelise ja sotsiaalse süsteemi ühtsuses.

* INIMENE ja INIMKOOSLUSED ON PÕHIMÕTTELISELT teistsugused süsteemid kui need, millega tegelevad keemikud- füüsikud, bioloogid ja geoloogid, agronoomid, insenerid, veterinaarid... INIMENE ja INIMESTE MITMESUGUSED ÜHENDUSED on: iseregulatiivsed, stohhastilised, adaptiivsed.

* Seni, kuni koolide direktsioonil ja nendest sõltuvalt ka õpetajatel on eesmärgiks korraldada kõik nii, et õpilane pääseks edasi mingisse klassi või kooli, ei ole kuigi suurt tähtsust ei õppekaval, õppemetoodikal ega millelgi muul, mille üle on siin arutletud.

* Seni, kuni kujutatakse ette, et see, mida koolis omandatakse, on haridus, ei ole kuigi palju mõtet mingitel arutlustel õppe kvaliteedi paranemisele loota. Tegelikult omandatakse mingi hulk teadmisis ja oskusi, hoiakuid ja suhtumisis, stereotüüpe ja arusaamu. Valdava osaga sellest, mida koolis käsitletakse, ei ole elus otseselt mitte midagi peale hakata. Põhikooli lõpetaja ei kõlba mitte kuhugi peale gümnaasiumi ja gümnaasiumi lõpetaja ei kõlba mitte kuhugi peale kõrgkooli; kõrgkooli lõpetaja sobib heal juhul laborandiks profileeriva õppetooli juures olevasse laborisse. Kõik. Tegelikult ei pääse kõik põhikooli lõpetajad gümnaasiumi, osa peaksid minema nn. kutsekooli, kuhu nad enamasti minna ei soovi. Osa jääb niisama vedelema.

Kõik gümnaasiumi lõpetajad ei pääse ülikoolidesse ega ka kõrgkoolidesse. Osa jääb niisama laperdama ja lapsepõlve pikendama vanemate kulul, sest tööle asumiseks ei ole ei soovi, teadmisi ega oskust.

TEES: Eesti üldhariduskool "toodab" töötuid ja õnnetuid.

Protsessina on haridus elukestev protsess valmisolekute kujunemiseks. Küsimus: "Milleks on vaja olla valmis eestlastel ja teistest rahvustest poistel ja tüdrukutel, meestel ja naistel eri eas, maal ja linnas, nüüd ja lähemas ning kaugemas tulevikus?"

35.

Niisiis, järgnevalt on hindamiseks- mõtlemiseks hulk hüpoteese, millest paljusid oleks vaja kontrollida empiiriliste uuringutega. Paraku uuringuid meil ei ole ja vähemalt lähitulevikus ka ei tule, sest Eestis ei ole enam ühtki sellist laborit, kes seda suudaks teha.

36.

Haridusametnikud, pedagoogid ja isegi osa pedagoogikateadlasi alustab haridusproblemaatika käsitlemist 7. eluaastast, mil laps tuuakse (= võetakse) I klassi.

Kes vähegi midagi teab arengupsühholoogiast, saab öelda, millises vanuses fikseerub inimese MINA ja millises eas kujuneb arusaam MEIEST, millal fikseeruvad põhiväärtused ja normid ...

7. eluaastaks on suur osa rongidest juba läinud.

Eestis domineeriv arusaam, et haridusproblemaatika hõlmab vaid kooliea, on saatuslikul määral vale ja eksitav.

Alusharidus (mida nagu kiusuks nimetatakse siin- seal ikka ja jälle koolieelseks või eelkooli hariduseks??) on endiselt nagu kellegi nurgatagune eraasi. Kasvatajad, keda vaid palgamaksmise hõlbustamiseks nüüd õpetajateks ümber nimetati, saavad niru palka edasi ja ka kogu alushariduse kontseptuaalne pool on pehmelt öeldes väga ebaühtlane.

37.

Õpetajaks sobib inimene, kes on:

* terve (nii füüsilises, vaimses kui ka sotsiaalses mõttes),

* asjatundlik

* heatahtlik,

* õiglane,

* sõbralik,

* kannatlik,

* nõudlik,

* loovust hindav,

* tunnetust hindav...

38.

Lapsele sobiva kooli ning muude arengutegurite üle on põhiseaduse järgi õigus otsustada ainult lapse vanematel (või neid seaduse järgi esindavatel isikutel).

Lapse arengu põhiteguriks ja keskkonnaks on tema kodu. Vaid erandjuhtudel, mil vanemad ei suuda või ei oska kujundada kodu lapse arengule soodsaks, võib kodu asendada.

39.

Järelikult on õpetaja põhiülesandeks aidata vanemaid, et kodu oleks lapse arengule igati soodne, et vanemad omalt poolt saaksid teha kõik vajaliku lapse sünnipäraste eelduste hoidmiseks ning vastavate võimete kujunemiseks, tervise hoidmiseks, enese- ja grupitunnetuse ning -teadvuse kujunemiseks, kultuuri ja ühiskonda sobivaks.

Haridus on kultuuri funktsioon, seetõttu võib ka öelda, et HARIDUS on isereguleeruva süsteemi funktsioon (loe: objektiivne kaastoime).

40.

Vanem põlvkond võib hellitada lootust hoida, säilitada, kindlustada, tugevdada ja täiustada kõike seda, mida eelnevad põlvkonnad on suutnud luua ja hoida tänini ainult siis, kui kasvava põlvkond tahab saada targaks, arukaks, töökaks ja viisakaks, ausaks ja õiglaseks, kui kasvava põlvkond austab ennast ja teisi inimesi, elu ja elamist, kodu ja kodumaad... Primaarne on haridusseostes KASVATUS.

41.

Haridus kujuneb ÕPETUSE ja KASVATUSE ühtsuses. Igasugused jutud õppeasutustest kui teenindusasutustest, kus osutatakse õpetamisteenuseid, kõlavad nagu tellimustööd Eesti ja haridussüsteemi kahjustamiseks.

1

2008-12-01