Arutelu selle artikli le

Teemad

Teadvus ja keskkond: keskkonnakaitses võiks arvestada kognitiivsete tasanditega

Prindi

Kristjan Piirimäe

1

Tabel 1 - Hierarhilise komplekssuse staadiumid (Commons) / Kognitiivse arengu staadiumid (Piaget) / Valik keskkonnakaitsega seotud kontseptsioone / Sobilikud keskkonnakaitse valdkonnad / Sobiv töö

(PNG)

Erineva nurga alt vaadates näeme hoopis erinevaid keskkonnaprobleeme. Kooliõpilased näevad maha visatud prügi, rohelised poliitikud aga muretsevad keskkonnavaenuliku põlevkivienergeetika pärast. Niisugune vaadete erinevus ei tulene ainult teadmiste, vaid ka kognitiivse arengu erinevustest. Ometi, keskkonnakaitse nõuab kõigi gruppide kaasamist. Näiteks, efektiivne jäätmekäitlus eeldab kõikide inimeste kaasamist jäätmete sorteerimisse selle tekke allikas. Teavitustöös tuleb aga erinevatele teadvusgruppidele ilmselt läheneda erineva metoodikaga. Kuid miks mitte hõivata erinevaid gruppe erinevatele ülesannetele, näiteks kooliõpilasi jäätmekäitlusse, poliitikuid aga põlevkivistrateegiasse? Edasi, võib-olla oleks mõttekas kõik keskkonnaprobleemid teadvusgruppide vahel ära jagada: õlireostus esteetidele, globaalprobleemid tarkadele jne? Vabas ühiskonnas otsustab loomulikult igaüks enda eest ise, kuid kaudsed suunamised on ju võimalikud, kui näiteks õlireostusest teavitada eeskätt kunstnikke, globaalprobleemidest aga magistrande. Kuidas inimesi teavitada ja motiveerida, kui nad näevad maailma nii erinevalt?

Äärmuslik relativism ja dekonstruktivism võivad eitada kognitiivset arengut, väites, et näilikud arengufaasid on tegelikult võrdse keerukusega erinevad maailmavaated. Näiteks, Morss jõuab hämmastavale järeldusele, et „areng” on tegelikult sotsiaalselt konstrueeritud (Morss, 1996). Sellegipoolest ütleb terve mõistus, et näiteks lapse kognitiivne areng on tõesti olemas. Alates Piaget’st on välja töötatud nüüdisaegne developmentalistlik arengupsühholoogia, milles teadvus muutub ja areneb mööda teineteisele järgnevaid staadiume (Inhelder & Piaget, 1959). Paralleelselt kognitiivse arenguga vaheldub ka motivatsioon mööda Maslow’ vajaduste hierarhiat (Maslow, 1943). Need, kellel füsioloogilised vajadused on rahuldatud, tegelevad turvalisuse tagamisega jne. Maailma mõistmine rullub aga lahti mööda Don Becki ja Cowani spiraalset dünaamikat, kus primitiivsem mõtlemine on egotsentriline, sellest arenenum absolutistlik jne (Beck & Cowan, 1996).

Kui Piaget’ arengufaasid on mentaalselt kirjeldavad, siis tema õpilane Commons on välja töötanud mittementaalse süstemaatilise hierarhilise komplekssuse mudeli (MHC), milles iga järgmine vertikaalne tasand on defineeritud eelmise, madalama tasandi terminitega ning samas kõrgem tasand organiseerib ja transformeerib madalama tasandi toiminguid (Commons et al. 1998). MHC tasandid on omavahel matemaatiliselt seotud, mööda hierarhiat ülespoole liikudes korrastatakse eelmise tasandi informatsiooni. Iga järgmine tasand on seega eelmisest komplekssem. Oluline on, et MHC, olles defineeritud matemaatiliselt, ei vaja empiirilist tõestust ega sõltu mingitest tõlgendustest. Sellisena on MHC universaalne ning rakendatav nii inimese kognitiivse arengu kui ka näiteks loomade ja arvutite võimekuse kirjeldamiseks.

Näiteks, avaldise 3 x (4 + 1) lahendamine nõuab opereerimist kahel vertikaalsel tasandil - primaarsel ja konkreetsel. Kõrgemal, konkreetsel tasandil, määratakse tehete järjekord - enne arvutada sulu sees. Madalamal, primaarsel tasandil, sooritatakse tehted - liitmine ja korrutamine. Oluline on, et kõrgem tasand organiseerib ja transformeerib madalama tasandi toimingud, ilma kõrgema tasandi analüüsita pole ülesanne lahendatav.

Tuleb aga märkida, et kui MHC esimesed kümme tasandit, kuni formaalseni, on arengupsühholoogide hulgas enam-vähem heaks kiidetud, siis postformaalsete, Piaget’ järgsete tasandite eksisteerimine ja olemus on suureks vaidlusobjektiks. Idamaade tarkus näeb üldiselt transpersonaalseid teadvuseseisundeid, mis võivad ulatuda kõrgemale koguni MHC kõrgeimast, paradigmaülesest tasandist (Washburn, 2000). Tunduvalt kriitilisemas lääne psühholoogias aga on postformaalseid tasandeid laialt üldse eitatud. Näiteks on väidetud, et MHC pakutud kõrgemad tasandid on tegelikult formaalse tasandiga hõlmatud ega nõua mingit kõrgemat kognitiivset arengut (Kallio, 1995). Sellised vaidlused võivad kohati ka üksteisest mööda rääkida, sest psüühilises arengus võivad olla erinevad paralleelsed arenguliinid, näiteks kognitiivne, moraalne, spirituaalne, afektiivne, emotsionaalne ja teised.

Hoolimata sellest, et Piaget arengupsühholoogia teooria on juba 50 aastane ning MHC-gi 25 aastane, pole neid vaateid veel sugugi kõikjal rakendatud. Näiteks, kõige suuremaks keskkonnaprobleemiks peetakse sageli keskkonnateadlikkust, samas kui keskkonnateadlikkuse edendamisel on vaevalt arengupsühholoogia saavutustega arvestatud. Käesolev essee püüab seda ikkagi teha ning kognitiivse arengu uuringute tulemusi, antud juhul MHC-d, keskkonnakaitses rakendada.

MHC esimesed seitse tasandit, mida läbib tavaliselt väike laps ja ka šimpans, võiks lihtsuse mõttes vahele jätta. Edasi, MHC konkreetne tasand võimaldab organiseeruda inimrühmadesse, järgida keerulisi ühiskonnaelureegleid, võtta omaks teise inimese perspektiivi, teha mõistlikke tehinguid, luua mitmekesiseid suhteid. See võimaldab mõista lihtsamaid keskkonnaprobleeme, näiteks, et prügi ei tohi maha visata, et prügi looduses on halb ning sealtkaudu ka täiesti teadlikult osaleda prügikampaaniates nagu näiteks „Eestimaa puhtaks” ja „Teeme ära”.

Abstraktne tasand võimaldab kvantifitseerida aega ja ruumi, sealhulgas ka keskkonnaseisundit. Samuti võrdleb abstraktne tasand erinevaid probleemilahendamise võimalusi. Arusaadavate abstraktsete mõistete hulka kuulub ka reostus. Reostus on selle poolest kasulik termin, et ta viitab millelegi üheselt mõistetavalt halvale, samas saab reostuse võtmes selgitada paljusid keskkonnaprobleeme: jäätmed, naftareostus, õhureostus, maastikukaitse.

Konkreetsel ja abstraktsel tasandil, millel opereerivad enamasti vanemad lapsed ja noorukid, on keskkonnakaitse valdkonnas võimalik teha lihtsaid töid, kuid mitte professionaalselt projekti juhtida. Konkreetne tasand nõuab üldiselt ka juhendaja kohalolekut. Tunduvalt iseseisvamale, abstraktsele tasandile sobib hästi ka vabatahtlik töö, näiteks talgud.

Tüüpiliseks täiskasvanu opereerimistasandiks on formaalne tasand, kusjuures madalama või vananenud haridusega täiskasvanute laeks võib jääda ka abstraktne tasand, samas kui intelligents jõuab üldiselt postformaalsetesse tasanditesse.

Formaalne tasand argumenteerib empiirilistel ja loogilistel tõenditel, olles võimeline leidma teaduslikult korrektseid lahendusi. Põhjuslike seoste mõistmine võimaldab selgitada ka loodusressursside olemust. Sellega muutub arusaadavaks ka vajadus kaitsta metsa, põlevkivi- ja turbavarusid ning põhjavett. Siit ilmneb ka naturaalse tööjaotuse võimalus abstraktse ja formaalse tasandi vahel: kui abstraktsele tasandile sobib pinnaveekogude ja õhu kaitse ning jäätmete teema, siis formaalsele tasandile metsa, põhjavee ja maapõuevarade teema ehk ratsionaalne ressursikasutus.

Kognitiivne erinevus loob võimaluse ka hierarhiliseks tööjaotuseks. Formaalne tasand näeb ressursina ka raha. See viib materialistlikule maailmavaatele, ning kõrge töötasu saab peamiseks motivaatoriks ka keskkonnakaitse juures. Kuna formaalne tasand võimaldab leida probleemidele iseseisvalt põhjendatud lahendusi, siis annab see aluse professionaalseks projektijuhtimiseks ning näiteks osakonna juhtimiseks, kus alluvad võiksid esindada madalamaid kognitiivseid tasandeid.

Süsteemsel tasandil konstrueeritakse probleemide lahendamiseks mitmefaktorilisi süsteeme ja maatrikseid. Süsteemne vaade näeb ka probleemide keerukaid kontekste. See võimaldab ratsionaalse ressursikasutuse ühendada majanduse ja ühiskonna arengu eesmärkidega, mis toob esile säästva arengu kontseptsiooni kui tervikliku ühiskonnakorralduse süsteemi. Keskkonnakaitse transformeerub multidistsiplinaarseks keskkonnakorralduseks, kus näiteks erinevate inimtegevuse valdkondade keskkonnamõjusid hinnatakse kompleksselt.

Süsteemne tasand võimaldab ka kognitiivse tööjaotuse kontseptsiooni edasi arendada. Kui madalamad tasandid tegelevad erinevate keskkonna sfääridega, siis süsteemne tasand integreerib need sfäärid, võrdleb keskkonna suhtes inimtegevuse valdkondi, survetegureid ja meetmeid ning pakub välja terviklahendusi. Süsteemne tasand võimaldab ka juhtida terveid organisatsioone - töö, mis nõuab mitme abstraktse telje paralleelset koordineerimist. Süsteemsel tasandil opereerib ka enamik teadlasi.

Metasüsteemsel tasandil võrreldakse erinevaid süsteeme ja luuakse nendest multisüsteemid. See võimaldab mõista näiteks biosfäärse egalitarismi ja mitme teise süsteemi kombineerimisel loodud süvaökoloogiat. Metasüsteemsel tasandil kerkivad, niisiis, fookusesse uued keskkonnakaitse distsipliinid: biomitmekesisus, pärandkooslused, globaalprobleemid, biosfääri kaitse. Metasüsteemne tasand rakendab keskkonnakaitsesse ka uusi distsipliine: psühholoogia, teoloogia, spirituaalsuse, meditsiini, kosmoloogia, filosoofia.

Kuna metasüsteemset tasandit on ühiskonnas vähe, siis võiks seda rakendada keskkonnapoliitika ja avaliku arvamuse kujundamiseks, metoodiliseks tegevuseks, spetsialistide koolitamiseks, teadustöö suunamiseks, organisatsioonide nõustamiseks. Paradigmaatiline ja paradigmaülene tasand on üliharuldased. Kahtlane, kas näiteks eestlaste hulgas seda püsiva kognitiivse seisundina üldse ongi esinenud. Sellegipoolest, niisuguse kõrge areng võiks potentsiaalselt anda lahendused paljudele keerulistele probleemidele, nagu näiteks ühiskondlik kokkulepe, madal moraal või majanduskriis. Üksainus väga kompleksse analüüsivõimega inimene võiks potentsiaalselt transformeerida terve ühiskonna. Samas ei tarvitse näiteks meie intelligents õnnekombel esile kerkinud paradigmasid transformeerivat inimest äragi tunda.

Järeldused. Erinevates kognitiivsetes staadiumites võib inimene huvituda hoopis erinevatest keskkonnaprobleemidest ja -sfääridest. Siit omakorda tekib tööjaotuse võimalus: näiteks, konkreetsel tasandil sobib tegeleda reostusega, formaalsel tasandil loodusvaradega ja metasüsteemsel tasandil biodiversiteediga. Niisamuti võiks keskkonnahariduse korraldamise juures teadvuse tasandit arvestada. Keskkonnakaitse huvides oleks primitiivne teadvus arendada vähemalt konkreetsesse faasi. Sealt alates aga tuleb arvestada, et keskkonnakaitse kontseptsioonid on varieeruva keerukuse astmega. Keskkonnaprobleeme tuleks tutvustada ainult sihtgrupi kognitiivsele tasemele jõukohaste kontseptsioonide kaudu. Samas, kuna iga järgmine tasand suudab keskkonnakaitsesse paremini panustada, on keskkonnakaitse huvides lisaks konventsionaalsele teavitamisele ka sihtgruppide kognitiivne areng. See tähendab, et hea oleks luua tingimused nii noorte küpsemiseks kui ka ühiskonda transformeeriva prohveti tekkeks ja efektiivseks tegutsemiseks.

Kirjandus

Beck, D.E., Cowan, C.C. 1996. Spiral dynamics: mastering values, leadership and change. Blackwell Publishing.

Commons, M. L., Trudeau, E. J., Stein, S. A., Richards, F. A., & Krause, S. R. (1998). The existence of developmental stages as shown by the hierarchical complexity of tasks. Developmental Review, 8(3), 237-278.

Inhelder, B., Piaget, J. 1958. The growth of logical thinking from childhood to adolescence. Basic books. New York.

Kallio, E. 1995. Systematic reasoning: Formal or postformal cognition? Journal of adult development. 2: 187-192.

Maslow, A. H. 1943. A theory of human motivation. Psychological review 50: 370-396.

Morss, J.R., 1996. Growing Critical: Alternatives to Developmental Psychology. Routledge

Washburn, 2000. Transpersonal cognition in developmental perspective. In: Hart, T., Nelson, P.L., Puhakka, K. (eds). Transpersonal knowing. Exploring the horizon of conciousness. State University of New York Press.

1

2008-09-07

MärksõnaEluteadus

MärksõnaEvolutsioon

MärksõnaÕppimine