Teemad

MärksõnaEuroopa ajalugu

Süüria munkluse vaimumaailmast 2 (askeetide eluviisist)

Prindi

Arthur Võõbus

1

Siinne kirjutis põhineb peamiselt kahel peatükil süroloog A. Võõbuse (1909-1988) dissertatsioonist Munklus Süürias, Mesopotaamias ja Pärsias kuni 10. sajandini: selle tekkimine, ajalooline areng ja kultuurilooline tähendus. Aja- ja kultuurilooline uurimus Süüria munkluse kujunemisest, vormidest, iseloomust ja tähendusest jakobiitide ja nestoriaanide juures, Tartu 1942 (475 lk). Teksti on toimetanud Amar Annus.

Süüria munkluse füsiognoomia

Askeetlikud aktid

Järgnevalt püüame süüria askeetide vaadete kui eluviiside üle kaasaegsete väljenduste kaudu pilku heita, kuidas nad elu mõistsid, milles nad oma eesmärki nägid ja vastavalt sellele isiklikku elu kujundada püüdsid. Askeetide filosoofia järgi meelitab teiselpool okkalist kannatust ja väsitavat võitlust inimlike tarviduste ja oma loomusega magus, segamatu ja kõikehaarav rahu. Enne selle ideaalini jõudmist tuleb käia mööda pikka teed täis määratuid takistusi, mis teevad selle teekonna väsitavaks ja oma vaevadega paljusid juba esimestel sammudel eemale peletavaks. Üksipäini askeesi vormide välispidise järgimise ja kommete täitmisega ei ole need vaevad ja takistused veel ületatavad. Askeetlik elusuund nõuab inimeselt palju rohkem - ta peab kogu oma füüsilise ja psüühilise jõu kaalule panema. Ja seda mitte ainult üks kord alatiseks, vaid ta peab iga päev uuesti seda eksperimenti läbi tegema.
Alaliselt üksinduses elava inimese psühholoogia tõttu on arusaadav troostitus, depressioon ja hingeline põud, millest sageli juttu tehakse. Efrem räägib perioodidest, mil vaimule nagu põud tuleb ja selle energiaallikas ära kuivab (Paraenesis 50). Samuti Johannan Saba ja Dadišo Qatraja tunnevad tundide kaupa mahalöödud ja surutud olekut (OrChr 1934 196). Serugi Jakob tunneb tundi, mil kiusaja tahab ära kasutada tema südame nukrust, kui enesevalitsemine on kaalule pandud (JSHS 4 941). Niinive Iisak kõneleb silmapilgust, mil askeetlikud pingutused talle üle jõu käivad, mil ta ei suuda valitseda meeleheites oma hinge, kui ta mähib oma pea mantlisse ja lamab oodates, kuni pimeduse tund temast on lahkunud.
Askeedid on veendunud, et see, millega neil on tegemist, on ääretult tõsine ja raske võitlus. Iseloomustav on, et süüria askeedid on oma võitluse kohta kohandanud hellenistliku päritoluga terminoloogia areenist ja seal võitlevast atleedist. See motiiv on askeetlikus kirjanduses väga sage ja Efremil vaevalt leidub hümni, kus ta seda ei kasutaks. Samas mõttes võrdleb Antiookia Iisak askeetide tegevust tõelise võitlusega lahinguväljal, selle pingutuste ja raskustega, tõmmates sealt paralleele sellega, mida väiksemas plaanis elatakse läbi üksiku askeedi hinges.
See võitlus, mille keskel askeedid oma iseloomu kujundavad, koosneb paljudest üksikutest joontest. Õige peatselt on hakatud seda võitlust ka metoodiliselt korraldama ning pikkamisi kujunes välja askeetlike kommete ja võtete kompendium. Me katsume siin neisse kombeisse ja vaateisse pilku heita ja nendega tutvuda, et meie ees lahti rulluks askeetide maailm nende taotlustes.

Virgiinsus ehk aseksuaalsus

Askeedid on virgiinsuses näinud väärilist ohvrit, mille nad kogu oma eluks enese peale võtavad. Askeedid on need, kes „abielutuses Jumalat teenivad“, nagu neid iseloomustab araabia poeet Nabidža Dhobjani (Diwān 7 26). Abielu vastu astuvad askeedid opositsiooni, kuna neile on seksuaalne puhtus esmajärgulise ja fundamentaalse tähendusega käsk. Nende arvamuse järgi on seksuaalsus kõige halvem kõigist meelelikkuse ahelaist, mis võivad inimese hinge kehalise maailma külge köita. Seepärast on munkadele hiljem kirik seaduse abil võimaldanud juba sõlmitud abielu lahutada. Pärsia patriarh Išobohti seadustes on punkt - kui keegi mungaks hakkamise motiivil oma abielu tahab lahutada, arvestatakse seda mõjuvaks põhjuseks (SR 3 61, 289).
Askeetide vaadete järgi kuulub igasugune seksuaalsus täielikult väljajuurimisele. Askeetlikus kirjanduses ja teistes dokumentides puutume kokku väga mitmesuguste nähtustega, kuidas askeedid püüavad kord radikaalseid, kord mõõdukamaid vahendeid leida, kuidas seksuaalset puhtust saavutada ja seda alal hoida. Askeedil on kartus juba iseenese keha ees ja ta ei tohi ka enese alastiolekut näha (BG 2 527). Veel 10. sajandil on askeedid sama tõekspidamise juurde jäänud. Johann bar Kaldun räägib, kuidas ta Rabban Jussefit tahtis aidata ja käe ta rüü alla pani ja see tal hirmunult keelas vaadata ta keha. Hiljem selgitab ta, et alates silmapilgust, mil ta mungarüü vastu võttis, ei ole ta oma keha näinud rohkem kui käsi ja jalgu põlvedeni ja keelab teda vaadata ka pärast surma (ROC 1902 184). Nõnda ei ole selles midagi iseäralikku kui iseenesest süütuidki füsioloogilisi nähtusi jälgiti askeetide ringis teatud mure ning kartusega. Nii näiteks on askeedid valvel isegi öiste pollutsioonide pärast. Ka nendest juhtudest ei saadud kui tavalistest mööda minna, vaid neile anti tõsine tähendus. Seepärast püüdsid askeedid mõningaid profülaktilisi vahendeid leida ja kasutada selliste nähtuste vältimiseks. Näiteks soovitati hoiduda rasvastest ja raskesti seedivatest toitudest, kuna kõhu tursumine võivat kaasa tuua ka sigitamisorgani paisumist, samuti liiga varasest ülestõusmisest öisele palveteenistusele, et ei tekiks enam tarvidust pärast palveteenistust magamise järele, sest sel ajal magamist pidasid askeedid eriti kardetavaks. Kui aga askeedid siiski, kõigest ettevaatusest hoolimata öisest pollutsioonist ei pääsenud, siis püüdis askeetlik mentaliteet neid juhuseid ka väärilise karmusega kohelda. Kuidas sääraste nähtuste üle otsustati, selle kohta leidub ilmekas märkus Maligi Mihaili nomokaanonis. Sel päeval, mil askeedil oli esinenud effusio seminis, pidi ta sooritama 50 patukahetsuse tegu ja iga sellise akti puhul ütlema: „Ma olen patustanud, minu Issand Jeesus Kristus, andesta mulle oma armastuse pärast inimeste vastu“ (OrChr 1906 223).
Ka ei puudu süüria askeetidest mõningad andmed, mis tõendavad, et askeetide keskel polnud tundmatud isegi püüded kogu seksuaalsust radikaalselt välja juurida. Kõige täiuslikum virgiinsuse saavutamine võib toimuda kastreerimise kaudu ja ka seda teed on askeedid kasutanud (Vita Sabae 41). Rabbula poleemikast selle kombe vastu võime järeldada, et sääraseid juhtumeid on askeetide seas ette tulnud (ALCS 2 91). Selgelt on sellest juttu patriarh Severuse kirjavahetuses, kus keegi Bostrast küsib temalt nende munkade kohta arvamist, kes usulise innu tõttu kastreerinud. See komme näib askeetide hulgas veel hiljemgi edasi kestnud olevat, sest on olnud vajadust korrata valjusid eeskirju kastreerijate vastu, ja need küsimused on ulatunud ka sinodite päevakorda, viimati katoolikos Hesekieli ajal 576. aastal. Veel 9. sajandil esineb araabia autori al-Džahizi juures etteheide kristlastele, et nad kastratsiooni harrastavad, milleks küll ainult askeedid võisid põhjust anda.
Säärased radikaalsed vahendid on ainult ühe osa askeetide juures tarvitusel olnud, teised on aga virgiinsuse säilitamiseks rida muid ettevaatusabinõusid tarvitusele võtnud. Üldine nähe on, et äärmise ettevaatusega suhtutakse naisesse, mis on välja arenenud ehtsaks misogüüniaks. Askeedid annavad naise suhtes võimalikult halvustava hinnangu, pidades teda ohtlikumaks olevuseks, kes võib askeeti nende ideaalide taotlemisel eksitada. Antiookia Iisak võrdleb naist lõviga ja ütleb, et naine on lõvist ohtlikum ja halvem (De poenitentia 1070). Naise välise võlu taga püüab askeedi silm näha tema tõelist olemust, mis seisneb ainult hukatuse külvamises. Efrem kirjeldab kujukalt, kuidas kogu naise külgetõmbavus ja võlu on ainult fiktsioon, selle veetluse taga näeb ta kõdunenud ihu, mis kihiseb ussidest ja ta ei suuda uskuda, et seda kõike võidakse veel armastada ja kaisutada.
Arvesse võttes ohtu, mis kiusatuse kujul naise poolt ähvardab, põgeneb askeet naise eest. Abieluks sundimine sugulaste ja omaste poolt on andnud paljudel juhtudel viimase tõuke askeediks hakkamisel. Askeetlikus kirjanduses esineb sagedasti motiiv, kus just enne pulmaööd kodust põgenetakse ja saadakse askeediks, just silmapilgul, mil nende arusaamise kohaselt seistakse juba langemise äärel. Efrem ei taha isegi naisega rääkimist askeetidele lubada - tema silmis oli isegi see juba teatud lõtvus, rääkimata veel puudutamisest. Üks askeet mähib oma käed riietesse, et oma ema mitte palja käega puudutada, kui ta peab teda üle jõe viima. Oma teguviisi põhjenduseks toob ta väite, et naise keha on tuli. Sellepärast ka osa askeete on keeldunud naisele kätt andmast (JSHS 4 858).
Askeetidel on ideaal silme ees seisnud, et neil kunagi ei esineks juhust naist näha. Ühes vanas süüria dokumendis, kus kirjeldatakse Clemensist ja tema kaaslastest episoode, lastakse tema õpilastel kord öelda, et nad on 20 aastat elanud koos askeetidena, kuid ei ole veel selle aja jooksul kordagi näinud teda naisega rääkimas ega naise peale vaatamas. On olnud kloostreid karmide eeskirjadega, kuhu naistel on sisse astumine täielikult keelatud (PO 3 65). Askeet Archelides kloostrisse tulles ja kongi elama asudes allus kloostri korrale naist mitte näha, kui see oleks ka tema ema (LES 1 15). Samuti annavad mungad tõotusi mitte kunagi naisega rääkida (ROC 1915-17 11). Kui aga need juhud olid tegelikult möödapääsmatud ja naisega kokku puutumast ometi ei suudetud hoiduda, siis püüdsid askeedid sellistel juhtudel oma tavalisel kombel hoiduda vähemalt naise nägu vaatamast, kuulates ainult tema kõnet. Samasugused ettevaatuse vahendid olid naisaskeetide juures, kes hoidusid vaatamast mehe silmi ja nägu (PG 82 1493a). Tänaval pidid naisaskeedid oma näo looriga kinni katma, nagu nõuab neilt Rabbula (AMS 4 415). See nõue oli juba süüria kirikukorra õpetusest Didaskalia’st kõikide kristlaste kohta teada (AMS 6 619).
Valjult oli keelatud meeste ilmumine naiskloostritesse. Nunn Febronia eluloos on öeldud, et ta 18 aastat oli kloostris elanud ja veel mehe nägu polnud näinud (AMS 5 579). Piinlikult püüti jälgida juhtumeid, kus meeste viibimine naiskloostrites oli hädavajalik ja möödapääsmatu. Naiskloostris käis nunnade hingehoiunõudeid rahuldamas ainult teatud preester, kellel oli selleks volitus (ALCS 2 105). Justinianuse koodeksis oli ette nähtud, et isegi kui keegi nunnadest suri, pidid teised oma kongidesse jääma; matusetalitusest võisid osa võtta ainult abtiss ja uksehoidja, kui mehed hauda valmistasid ja matmist toimetasid.
Viimaks leiame veel, et virgiinsuse huvides ei manitseta askeete mitte üksnes naiste eest põgenema, vaid samasuguseid manitsusi kuuleme poisikeste suhtes (BG 2 184). Efrem keelab karmilt poistega jutlemise, mida tuleb seletada pederastia ohuga, vana maailma juurdunud pahega. Ka iga pale, mis oli kuidagi kena ja naist meelde tuletas, oli keelatud. Kloostriülem saadab meheks riietatud naise Eufrosina tema näo kenaduse pärast üksikkongi, mis on kloostrist eraldatud ja ta peab seal üksi psalme lugema, sööma ja magama (AMS 5 396). Mungad on asunud ka eitavale seisukohale nende kloostrisse astuda soovijate suhtes, kellel puudub habe. Rabban Saba, kelle kloostris asus palju süürlasi, keeldus kloostrisse vastu võtmast habemeta noormehi, sest selline nägu tuletas munkadele naist meelde (EGM 3 388). See põhimõte pidi olema laialt levinud, sest ka moslemid on selle põhimõtte süüria askeetidelt üle võtnud. Nõnda keelas araabia õpetlane Šeik Ahmed Ibn Salih habemeta noorukitele tema ettekannetele ilmumise.
Ühenduses virgiinsusega on askeedid leiutanud ühe omapärase lahenduse, kus väline ühendus mehe ja naise vahel on alles jäänud ja abielu näiliselt on olemas, nn vaimne abielu. See arhailine institutsioon on süüria askeetide juures kasutamist leidnud ning ühel perioodil Pärsias koguni otstarbekaks osutunud. Kui aga kirik selle nähtega võitlusse astus, polnud seda lihtne ära kaotada ja see on veel sajandeid visalt püsida suutnud. Mar Ešaja eluloos näeme teda oma naisega kolm aastat vaimses abielus elavat, kuni viimaks mõlemad lähevad kloostrisse (AMS 3 537). Aleksandria pühakute elulugudes esineb keegi Kuton Süürast, kes oma naisega muutsid oma abielu vaimseks. Veel enam on aga vallalised askeedid harrastanud seda eluviisi. Hieronymus nägi Chalkise kõrbes süürlast, kes elas koos ühe naisega ja uudishimust aetuna püüdis ta elanikelt nende kohta teateid saada. Need jutustasid, et siin on tegemist väljapaistvate vagadega. Hiljem jutustab süürlane, et nad on end askeetlikule elule pühendanud noorusest peale ja nõnda õe ja vennana vaimulikus abielus elanud (Vita Malchi 2). Sellised vaimsed abielud on niihästi jakobiitide kui nestoriaani askeetide hulgas tuntud. Efesose Johannes jutustab lugupidamisega askeetidest, kellest ta oli kuulnud Amidast pärineva kleeriku Johannese kaudu. Nad elava koos ja väliselt näivad abielupaarina, kuid tõeliselt nende ihud üksteisega ei lävi (nullum habuerant corporum commercium). Nestoriaani sinodite kaanonid näitavad, kui visalt olid askeedid valmis loobuma oma kombest. Näiteks sinodil aastal 596 on uuesti vaimulikud abielud kõne all ja see nähe pole endistele otsustele vaatamata kaugeltki kadunud. Kõnet on askeetlikest vendadest ja õdedest, kes elavad koos ja kelle üle tuleb piiskoppidel suuremat valvet pidada, kuid sinodil aastal 605 seistakse taas vanade raskuste ees ja uuesti on vaja manitseda piiskoppe hoolsamale järelvalvele, et neid elemente diötseesidest eemaldada.

Vaesus

Loobumine maailma hüvedest suundub kõige ideaalsemal kujul välja täielikule vaesusele. Vaesuse nõude põhjenduse juures tuuakse askeetliku elu ideoloogide poolt ette esmalt seda, et vaesust tuleb armastada Jeesuse enese pärast, kes on andnud askeetidele suure eeskuju. Samuti ollakse teadlikud vaesuse tähtsusest inimese sisemuse arendamisele ja väljakujundamisele. Kes varandusest ja rahast on loobunud, on saanud kõige raskemaga hakkama, mis seob teda maailma külge. Alles see, kes suudab loobuda hüvedest ja põgeneb omandihimu eest, on disponeeritud spirituaalse elu tärkamisele. Antiookia Iisak ülistab vaesuse ideaali, juhtides tähelepanu sellele, et omandiküsimuses on tegemist väga ohtliku avausega, mille kaudu inimese hinge vaenlasel on võimalus tulla spirituaalset elu hävitama. Sellepärast peab kongis kogu askeedi sisseseade olema võimalikult vaene ja vilets, et omandihimu tärkamiseks kuidagi tõuget ei tekiks. Ikka peab askeet meeles pidama, et lind poeb kummargil küürutades oma pessa just öökulli pärast, nõnda peab ka askeet võimalikult kitsas kongis elama, et vaenlane ei leiaks sissepääsu (Carmen de poenitentia 1570jj). Rangemad askeedid ei taha õieti midagi omada ja võrdlevad endid ujujaga, kes paljalt vette läheb (JSHS 2 696). Sama mõtet käsitleb ka Niinive Iisak, kui ta retooriliselt räägib ujujast, kes ise on alasti, kui ta sukeldub merre eesmärgiga, et leida pärlit (DPR 326). Vaesus ongi see hind, mille eest askeet ostab enesele igavese õndsuse kadumatud varad. Kes aga sealpoolsusele on suunanud kogu oma tähelepanu, seda ei saa enam huvitada ega eksitada hukkuvad ja illusoorsed ajalikud varad.
Kloostrisse astudes pani askeet maha oma ilmaliku rüü ja võttis vastu munga skeema. See akt pidi sümboliseerima loobumist kõigist maailma varadest ja omandist. Pärsia jakobiitide kaanonite järgi ei tohtinud kloostris keegi pidada eraomandit, vaid kõik kuulus ainult kloostrile (ALCS 2 100). Radikaalsemad on ka kloostri omandit püüdnud võimalikult piirata, nagu Rabbula kaanonite järgi ei tohtinud kloostrites leiduda midagi rohkem kui ainult seda, mis hädavajalik ja möödapääsmatu ühiselu korraldamiseks. Isegi ajalikuks eluks vajalikes majariistades ja esemetes, millest ei saadud loobuda, püüti läbi ajada võimalikult primitiivsetega.
Dadišo kloostrireeglite järgi ei võinud mungad ka kingitusi vastu võtta ega eneste juures hoida, ega ka teiste vara hoiule võtta. Rahaga võisid kokku puutuda ainult need mungad, kes majandusjuhataja korraldusel pidid väljaspool kloostrit sisseoste tegema. Siiski esineb askeetlikus kirjanduses sageli raha askeetidele hoiule andmise motiiv. Munkade kohta maksis see, mida nad apostlite pärimusena jutustasid, kes kulla oma jalge alla heitsid ja seda pole puudutanud (JSHS 2 704). Nagu askeet Philogonos (PO 3 588), nii ka Rabban Khoudahwi sellest ajast peale, kui nad mungaks said, ei puudutanud oma käega ei kulda ega hõbedat (PO 13 588). 6. sajandi Edessa piiskop Jakob Baradai ei lubanud kunagi oma reisikaaslastel kaasas kanda raha. Säärast rangust ei ole muidugi kõik kloostrid pooldanud ja on lubanud ka kloostrimüüride vahel sigineda eraomandil, mis seisnes kongis ja selles väheses kraamis, mis askeedil oli kasutada. Katoolikos Išobarnuni seadustekoodeksis on alal teade kloostritest, kus maksis komme, et askeet võis oma eraomandit oma õpilasele pärandada (SR 2 148).
Küllalt suure tähtsusega selles suhtes oli Aleksander Akoimetese algatus. Tema mõjul tekkisid erilist tüüpi kloostrid, mis varanduste suhtes asusid tavalistest kloostritest veelgi radikaalsemale seisukohale. Aleksandri askeetlik ideaal oli absoluutne vaesus ühenduses absoluutse usaldusega ja lootusega Jumala abile. Viibides Elia kloostris, kus muretseti ülalpidamise ja tagavarade eest, jõudis ta veendumusele, et see on täielikult vastuolus Jeesuse algse mõttega (PO 6 662). Juba aastasadu enne Assisi Franciscust, 5. sajandi alguses, on Aleksander end kihlanud vaesusega ja oma arvukate õpilaste kaudu esile kutsunud erilise mungatüübi - kerjusmunga. Aleksander pani maksma absoluutse reegli mitte hoolitseda ega muretseda järgneva päeva pärast. Tema mungad ei omanud eraomandit, vaid elasid ainult annetustest. Oma misjonireisidel, kuhu nad iganes ilmusid, ei kandnud nad midagi kaasas peale evangeeliumiraamatu. Nad ei tahtnud mingit muret tunda järgneva päeva pärast ja seepärast nad annetasid edasi kõik selle vaestele, mis ulatus üle päevase vajaduse. Üks Aleksandri õpilasi, Marcellus, saades kloostri abtiks, andis ühel päeval korralduse kõik kloostri tagavarad ära kinkida ja jagada vaestele oma õpetaja vaimus (PG 116 716).
Me kuuleme ka kloostritest, kus oli elu vaesuse põhimõtte järgi korraldatud nõnda, et et majapidamist võimalikult palju oli vähendatud. Ühest säärasest kloostrist kuuleme Theodoretose kaudu, kes on säilitanud ka kloostri huvitava reegli. Selle reegli järgi ei tohtinud kloostris õieti mingit majapidamist olla: „See hõlmaks rohkem kui kakssada pääsenut. Mitte omada omandit; mitte sallida veskit; mitte vastu võtta rahapakkujat; ärgu mindagu väravast välja, et osta midagi tarvilikku või kohata tuttavat.“
Ka Rabbula on selles vaimus püüdnud kloostreid korraldada. Tema kaanonites munkadele seisab 9. kohal punkt, mis keelas kloostrile lamba- ja kitsekarjad, hobused ja kariloomad ning lubas jätta ainult ühe eesli ja ühe paari härgi põllu harimiseks. Seda tüüpi kloostreid on sajandeid leidunud. Michael Syrus kõneleb Pešgini kloostrist, kus samuti maksis reegel, mis keelas omada viinamäge, põldu või isegi mesipuid (CMS 3 182).
Üksi elavad askeedid on vaesuseideaali samuti radikaalselt teostada püüdnud. Paljudest on jutustatud, et nad nagu Mar Mika või Mar Benjamin peale evangeeliumiraamatu ei tahtnud midagi omada (AMS 3 529, ZA 1897 87). Askeetide eluase on vilets, vaene ja mannetu (JSHS 4 832). Abraham Qidunaja ei taha omada muud kui ainult mantlit ja karvast kuube ning oma sööginõu, ning Mar Elija valis sellegi katkise (AMS 6 468, BG 2 497). Efrem oma testamendis kinnitab enese kohta: „Nii tõesti, kui Efrem veel elas, ei mingit omandit olnud Efremil, ei isegi keppi ega taskut“ (JA 1901 247). Nad püüavad saavutada piiri, kus nad õieti midagi maailmas ei oma. Ühes Süüria Indian Office’i käsikirjas on võrreldud askeedi voorusi koera omadega - nähtavasti parsistliku miljöö mõju all - ja nimelt, et nad ühest kohast teise minnes endaga midagi kaasa ei vii (MPO 1932 120).
Kuid raha ja annetuste suhtes on askeetide vaated lahku läinud. Kerjusmunkade esindajat Alexist näeme õhtu saabudes kiriku ukse juures seisvat, käsi välja sirutatud ja vastu võtmas ande kirikusse minejailt. Sellised askeedid on silme ees olnud araabia autoril al-Qasimil, kui ta üheksanda sajandi keskel teeb kristlastele etteheiteid, et mungad lasevad end vaestest üleval pidada ja ei tee tööd (RSO 1922 351). Teised askeedid aga on kategooriliselt keeldunud raha vastu võtmast. Nendest räägib Serugi Jakob ja nende hulgas on vaade: kui keegi võtab vastu dinaari, siis Messias ajab ta välja askeetide hulgast (JSHS 4 825). Askeet Tribonios lükkab tagasi iga raha, mida talle almusena pakutakse. Ta motiveerib oma tegu huvitavalt: „Mul on patte küllalt - ma ei taha olla kaasosaline teiste pattudes ega nautida võõrast higi.“
Üks osa askeete ei ole ka üldse tahtnud võõrast leiba süüa, vaid ennast igal juhul ise toita. Theodoretos tunneb selliseid askeete nagu Afrahat, kelle kohta ta tähendab, et ta tahtis pigemini ise kõik enesele teha, kuid ei midagi teiste vaevast ega tööst vastu võtta. Askeet Kasis ei tahtnud oma reisidel inimestelt mingisugust kingitust vastu võtta ega üldse midagi, mis seotud teiste tööga - ta tahtis elatada end ainult oma kätetööst. Teisest sama tüüpi askeedist jutustab araabia ajaloolane al-Tabari, kelle nimi oli Phemion ja kes käis ringi Negrani külades ja misjoneeris. Tema juures äratas tähelepanu see, et ta ei võtnud vastu mingeid annetusi, vaid elatas end oma kätetööst. Isegi kõige väiksem annetus või teene tundus mõnikord askeetidele ebasobivana. Pedantsuse piiri ületas askeet Zeno, kellest jutustab Theodoretos. Kui keegi pealetikkuv austaja tahtis tal aidata veekruusi kanda, siis Zeno keelas tal seda teha. Kui aga sellest hoolimata teda aidatakse, laseb ta küll sellel sündida, aga jõudes oma kongi juurde, ta valab vee maha, et ise tuua enesele vett. Vaesuseideaal tähendas seega ühtedele munkadele kerjamist, teistele aga kohustust iseendale oma ülalpidamist teenida.
Askeedi ideaalkuju Efremi arvates hõlmab enesesse ka isiku, kes oma askeetlike harjutuste kõrval ka töötab. Samasuguse innukusega, millega ta südant mediteerimisele ja palvele manitseb, ergutab ta askeetide käsi tööle. Ta hindab tööd kõigiti positiivselt ja nõuab suurt hoolt töötamisel (Paraenesis 50). Ometi ülistab Efrem teisal ka mägiaskeete, kes on täielikult loobunud maailmast, nende loobumist tööst ja enese ülalpidamisest. Abraham bar Dašhandad manitseb anahoreete tööd tegema ja laiskust põlgama, kuid need hääled ei ole väga sagedased. Tavalisem on seisukoht, mis Jumala teenimise kõrval tööle nimetamisväärset tähendust ei jäta.
Viimaks ei ole töötamine askeetide juures tingitud üksnes äraelamise vajadusest. Leidus askeete, kes rohkem töötasid, kui oli enese ülalpidamiseks vaja, sageli motiveeris neid tööle vajadus kaasinimesi aidata. Üheks motiiviks on olnud ka liha suretamine, kuna töö tundus mõjuva mortifikatoorse vahendina. Raskes töös on paljud oma tahet ja tunge suretanud. Askeetide töö seisnes Efremi järgi käsitöös, peaasjalikult raamatuköitmises, mattide ja korvide punumises, linase riide ja pärgamendi valmistamises (Paraenesis 48). Askeet Julianose eriala on linase ja purjeriide valmistamine, Mar Šallita on kloostris osaline kõikidel töödel ja mainitakse, et ta peale selle veel vendadega koos köisi on keerutanud (AMS 1 437; 3 558). Efesose Johannese järgi oli askeetide töö „korve ja luudasid teha ning kaamelikarvust ilusaid ja värvilisi peakatteid meisterdada“. Mar Danieli loos esineb üks säärane askeetide salk, mis läheb omi käsitöid müüma (AMS 3 488).

Toitumine

Toitumine oli nähtus, mis paratamatult sidus askeeti siinpoolse elu külge ja seetõttu sellega seotud küsimused olid üsna komplitseeritud, paratamatult tuli arvestada maiseid tarbeid. Kui toidust loobumisega taheti imiteerida ingleid, siis on see imiteerimine toonud askeetidele raskeid ja piinarikkaid kannatusi. Teoreetiliselt püüavad askeedid paastumise vajadust tavaliselt motiveerida sellega, et nad oma rasketes harjutustes jälgivad seda meistrit, kelle jälgedes nad käivad ja kes paastumise on sisse seadnud. Ka usuvad askeedid seda teadvat, miks nende meister neilt paastumist nõuab. See, kes paastub, vabaneb selle kaudu himudest. Askeetide silmis on söömine oma mõtte kaotanud, kuna neil kerkib küsimus, milleks sööta keha, kui see kõduneb ja milleks koguda sööta ussidele. Toitumisel ei ole üksi mõtet, vaid ta on isegi kahjulik. Efrem juba räägib sellest, kui suured tagajärjed niihästi toitumisel kui ka paastumisel inimese juures võivad olla. Askeetidele on selge, et korralik toitmine on inimese väärtuslikumale osale - vaimule - kahjulik. Kogu inimese vaimne, spirituaalse elu lodevus on kausaalses ühenduses just korraliku toitumisega ja toitude valikuga. Niinive Iisak hoiatab tõsiselt täis kõhu eest sellepärast, et „meel ei muutuks segaseks“ (DPR 447). Askeedil ei ole täis kõhuga õieti midagi peale hakata, sest spirituaalsete küsimuste arutlemiseks on täis kõht täielikult kõlbmatu. Niinive Iisakilt pärinevad näiteks järgmised tsitaadid: „Täis kõht tõrgub spirituaalsete küsimuste arutlemisest nagu libu puhtusest“ ja „Täie kõhuga ei ole mingit arusaamist Jumala müsteeriumist“ (DPR 53, 48). Selliste argumentidega ongi põhjendatud paastumine askeetide juures. Efrem ülistab paastumist kõikides toonides kui ainsat vahendit, mis viib spirituaalsele elule, nõnda et ta võib öelda: „Paast on kui meister, kes õpetab tarkust“ (Sermo de jejunio). Paastu hindavad askeedid käsivarrena, millega askeet võib võitlust pidada vaenulike jõududega ja millega deemonite rünnakuid edukamalt tagasi lüüa (ROC 1899 406).
Vaatleme nüüd lähemalt, kuidas tegelikult askeedid paastusid ja missugused kombed nende ringides välja olid kujundatud. Loomulikult olid mungad need, kes kiriklikult ette nähtud paastuaega ja kombeid püüdsid täita. Mar Abraham kirjutas oma munkadele ette, et nad kvadrageesima paastu ajal kongist üldse ei lahkuks. Et aga tavalised paastuajad olid enesestmõistetavad, siis on askeedid püüdnud paastukultuuri veel mitmesuguste kommetega süvendada. Paastumise valjusest, kestvusest ja ulatusest leiame askeetlikus kirjanduses andmeid külluses. Üks süüria askeetide seas eriti laialt levinud paastumisviis seisnes selles, et kogu päev läbi paastuti ja alles õhtu tulekul söödi (AMS 1 394). Kõrbeaskeet Markianos võtab ainult õhtuti pisut toitu leiva näol, ega ka sellel korral mitte kunagi nõnda palju, et kõht täis saaks (PG 82 1325b). Askeet Malka Chlysma eluloo autor jutustab sellest pühakust, et ta sõi ainult õhtuti (AMS 5 426, 2 468). 10. sajandist leiame isegi reegli, milles Rabban Busnaja teeb askeetide kombe ainult õhtuti süüa noviitsidele kohustuslikuks põhjendusega, et see peab nende organismi ette valmistama aina suurematele saavutustele (ROC 1899 402).
Askeetide kommet paastuda päeva ajal ja süüa alles õhtul päikeseloojangu järel, leidub ka väljaspool kristlust. Mõned araabia autorid räägivad gnostilistest süürlastest, kes päikesetõusust kuni loojanguni ei söönud ega joonud, ning ka islami püha kuu ramadaani ajal on valgel ajal paastumine kohustuslik. Seda tuleb arvatavasti seletada populaarse arvamisega Oriendis, et esimesel tunnil pärast päikese loojangut ei ole karta deemoneid. Lähis-Idas kord väga levinud teoses, mis on tuntud Aadama testamendi nime all, mainitakse, et öö esimesel tunnil ei tee deemonid inimesele kurja. Deemoneid tuli aga eriti karta söömise ajal, kui nad suu kaudu võisid inimestesse pääseda. Et sellised kartused askeetide seas levinud olid, näitab nende komme teha suu kohale enne kõnelema hakkamist ja haigutamise ajal ristimärk (AMS 3 466).
Askeetide juures esineb veel pikematki paastumist. Oli neid, kes sõid ainult ülepäeviti, askeet Mar Mika sõi ainult iga kolme päeva järel kord (AMS 3 515). Veel pikematki paastumist tuleb kirjanduses ette, mõned püüdsid süüa ainult pühapäeviti nagu Mar Bišoi (AMS 3 576). Kõik askeedid ei ole enesele seadnud kindlat paastuaega, kuid on püüdnud toitu võimalikult minimaalsel hulgal tarvitada. Miinimumi saavutamiseks ei jätnud askeedid mõjuvaid vahendeid kasutamata. Theodoretos räägib askeet Sabinusest, et tema toit koosnes keetmata jahukördist, mida ta selle tarvis kuuks ajaks ette valmis tegi, et ta haisema läheks, nõnda et söömisest mingit mõnu ei tunne. Serugi Jakob ühes kirjas oma sõbrale räägib askeetidest, kes harilikud toidud kibedate vastu vahetavad.
Edasi kohtame üht paastuvormi, mis seisnes mõningatest toiduainetest hoidumises. Askeetide ringis langes esmalt lihatoit põlguse alla. Rabbula lubas askeetidele seda ainult haiguse korral veidi tarvitada (ROC 1898 459). Bar Kaldun jutustab askeet Gabrieli toitumisest, et tema juures pole supi keetmisel kunagi nähtud liha. Ta riivis veidi kuiva leiba nõusse, raputas sellele vähe soola või vürtsi ja oliiviõli, millele ta siis vett peale kallas, ja see oligi tema supp (ROC 1898 459).
Askeetide toit on taimetoit. Al-Džahiz kurdab, et askeedid on osanud seda nõnda populaarseks teha, et muslimitegi seas oli neile järeleaimajaid tekkinud. Juba Efrem seab askeetidele ideaalkujuna silme ette Ristija Johannese, kes talle teada olnud traditsioonide järgi toitis ennast ainult taimetoiduga. Nisibise Jakobi eeskuju oli samuti väga populaarne, mis hoidis askeetide ringe kaua oma mõju all. Tema tarvitas toiduna ainult seda, mis ei olnud külvatud, istutatud ega tööga saavutatud, vaid seda, mis oli looduses ise kasvanud ja kergesti kättesaadav rohtude ja viljade näol. Veel 9. sajandil kirjeldab Marga piiskop Toomas mägedes elavaid askeete, kes sõid juuri ja metsikute taimede vilju (BG 2 74). Me leiame isegi ühe grupi süüria askeetide seas, mis kannab erilist nime rā’aiā „karjused“ (PO 8 74). Need askeedid elasid looduslastena peavarjuta ja tarvitasid toiduks ainult rohtu, juuri ja puuvilju, ei söönud leiba ega keedetud toitu ja elasid mägedes isoleeritud elu. Juba Efremi ajal 4. sajandil elutses seda liiki askeete Edessa ümbruses, nagu on ühest tema kirjast võimalik välja lugeda. Need elasid mägedes, kõrbes ja üksikutes paikades ning kaljulõhedes ja nende toiduks oli ainult rohi. Sellest grupist teatab Sozomenos, et nad enesega kaasas kandsid sirpi, millega nad siis, kui söögiaeg tuli, rohtu lõikasid ja sellega endid toitsid (Historia ecclesiastica 6 33). Talmudi järgi on Babüloonias kasvava vilja haljast orast toiduks tarvitatud, kuna lopsaka taimekasvu tõttu pidi seal kaks kuni kolm korda niitma, enne kui vili hakkas pead kasvatama. Ent ka taimetoidu tarvitamise piiramisel olid askeedid leidlikud. Rabbula kirjast Pirini piiskopile Gemellinosele nähtub, et üks osa askeete rajas oma vaated evangeeliumile, tarvitades toiduks ainult odraleiba, mitte aga nisuleiba. Ka Efrem kuulus sääraste askeetide hulka. Teine osa askeete on söönud ainult hirsileiba, nagu kuulus askeet Julianus Saba (PG 82 1305). Kolmas osa askeete on leivast koguni hoidunud, nagu Išosabran ja paljud teised.
Ka värske puuvilja tarvitamises on tekkinud kahtlusi. Üks osa askeete nagu Rabban Hormizd, ei söönud kunagi puuvilja. Teine osa ei lubanud puuvilja värskelt tarvitada. Rabban Busnaja näiteks keelas oma kloostris värskete viina- ja viigimarjade tarvitamise, lubades neid ainult kuivatatult süüa (ROC 1899 388). Oli kloostreid, kus säärane askees värske puuvilja suhtes oli väga vali. Bar Kaldun räägib ühest kloostrist, kus selles küsimuses kehtisid väga karmid põhimõtted. Rabban Musha kloostrist räägib ta ühe anekdootliku loo ühest ilusast ja isuäratavast pirnist, mis munkadel käest kätte käis ja ometi ei suutnud askeete ahvatleda, kuni puutumatult abtini jõudis, kes siis pirni Jumalale pühendas.
Samuti kui söögis, püüdsid askeedid ja joogis inimese tarvidusi võimalikult piirata. Veinist loobumine oli askeetidele juba enesestmõistetav nõue, kuigi kloostrid sellest igal pool kinni ei pidanud (BG 2 437). Efrem on jätnud askeetidele manitsuse, et tuleb isegi loobuda kunstlikult valmistatud jookidest ja koguni vee tarbimist peab piirama. Sellistest askeetidest on kuulnud ka Johannes Chrysostomos (PG 57 298). Selleks panevad askeedid oma õpilastele peale janu kui kannatuse harjutusi (AMS 6 389). Eriti hoiduvad askeedid sellest, et joomisel ei tuntaks mingisugust mõnu. Askeet rüüpab vett väikesest karikast enam kui 100 korda. Teiste küsimuste peale, kas vesi on talle külm, vastab ta, et see on tema komme juua ainult pisut korraga. Denha, kes on Marutha eluloo autor, tunneb askeete, kes teevad pingutusi, et oma organismi rahuldada kibeda ja soolase vee tarvitamisega, et joomiselt võtta igasugune mõnu (PO 3 88).
Viimaks esineb rida nähtusi, kus askeedid on paastumises püüdnud kalduda võimalikult äärmustesse. Askeetide individualism üheltpoolt ja fanatism teiselt poolt on püüdnud saavutada sellist, mida üldse veel võib mõelda. Kui asketismi algperioodil võib märgata teatud kainust ülemääraste pingutuste suhtes paastumisel - näiteks mõistab Efrem hukka liigse paastumise ja räägib halvustavalt sellistest püüdlustest, motiveerides sellega, et liigne paastumine kutsub esile nõrkust, mis teeb askeedi võimetuks korraliku jumalateenistuse jaoks - siis hiljem on paastumisvirtuoosid hoopis teistsugust hindamist leidnud askeetide kogukonnas. Leidus kloostreid, mille reeglites olid paastumise ja toitainete valiku kohta rasked tingimused ette nähtud. Rabban Busnaja nõudis oma kloostris paastumist esmalt kahel päeval, mis pidi välja viima selleni, et võimalikult kord või kaks nädalas süüa (ROC 1899 402). Õige pea on askeetide sümpaatia langenud säärastele ideaalkujudele, kelle paastumine muutus juba enesepiinamiseks. Selle juures oli loomulik, et askeete kirjeldatakse ääretult kõhetutena, nõnda et ka noored selle kuuri tagajärjel ruttu raugastusid. Araabia autor al-Biruni tähendab, et askeetide laibad konserveeruvad haruldaselt hästi, sest nad juba varem suretasid liha ja väga vähe oli seda, mis kontide ja naha vahele alles jäi.

Magamine

Teoreetiliselt oli askeetidele selge esmalt see, et magamine ei saa seista ühenduses spirituaalse eluga. Nende arvates võisid sellega ühenduses seista ainult valvamine ja ärkvelolek. Juba Efrem õpetas askeete alla suruma inimlikke magamistarvidusi. Magamine soodustab tema arvates lodevust ja laiskust, kui ka kõiksuguste halbade tungide ärkamist (De vita spirituali 79-80). Seepärast peavad askeedid metoodilist võitlust inimese loomusega, et tema magamistarvidusi võimalikult vähendada.
Pärsia jakobiitide kaanonite järgi magasid mungad harilikult mattidel ja vaipadel, ülemad ja haiged voodites, kuid ilma, et nad magamise ajaks oleks vööst ning riietest loobunud (ALCS 2 100). Sama tähendab ka nomaadide piiskop Georg, et askeetidel ei ole voodit, mis pakub puhkust, vaid nad puhkavad oma askeetlikest harjutustest maas lamades. See puhkus pidi aga olema võimalikult minimaalne, nii palju ainult, kui see oli täiesti möödapääsmatu. Me leiame, et askeedid on enesele lubanud magamiseks ainult mõned tunnid, ülejäänud aeg kuulus täielikult valvamisele ja vigiiliatele. Iseäranis oli askeetidel keelatud magamajäämine pärast öist teenistust, see aeg pidi kuuluma valvamisele ja mediteerimisele. Mar Gabrieli kloostri munkade kohta on mainitud, et nad ei maganud öise ja hommikuse teenistuse vahel, samuti ka mitte päeval. See askeetide komme kajastub ka Niinive Iisaki hümnis, mis sisaldab rütmilisi anahoreetide palveid, mis on loodud selleks, et nad neid öise teenistuse lõppedes öösel loeksid, et uni neist võitu ei saaks. Sellest, et pärast öist teenistust enam ei magatud, on juttu ka nomaadide piiskopi Georgi kirjas rekluus Joosuale. Ta manitseb selles mitte palju varem üles tõusma öiseks teenistuseks, et pärast seda ei tekiks vajadust magamiseks. Georg märgib siin ka põhjust: nimelt uskusid askeedid, et pärast öist teenistust piinab askeete kuri kiusatus.
Askeetide tegevuse hulgas esines ka groteskseid nähtusi, mis olid tingitud nende piinarikkast võitlusest unega. Inimese tõrkuva loomuse vastu võeti tarvitusele mitmesuguseid võtteid, mis pidid möödapääsmatu tukkumisegi võimalikult piinarikkaks tegema. Rabban Hormizd ei lubanud enesele kunagi suikumiseks maha heita täies pikkuses, vaid kui ta pisut und vajas, siis ta toetas end istudes küljega seina vastu. Bar Kaldun räägib Mar Atqenist, kes ei olevat kunagi oma seljaga maad puudutanud, vaid kui ta pidi suikuma, toetus ta ristile (ROC 1898 318). Rabban Busnaja toetus seljaga müürile ja näoga risti vastu, et veidi tukkuda ning ka oma õpilastelt nõudis ta sama kommet. Rabban Gabriel ei olevat kunagi jalgu välja sirutanud, isegi mitte haiguse ajal (ROC 1897 377). Mar Kyriakos kasutanud nahkrihma, millega ta oma põlved kokku kiskunud, et ära hoida jalgu välja sirutamast (BG 2 417j).
Siingi olid oma virtuoosid, kes ületasid teisi oma leidlikkuse ja fanatismiga. Barsauma hoidnud end tugede najal püsti, et mitte istudes suikuda (PO 11 807, ROC 1913 275). Rabbula kaasaegne askeet Simeon ei istunud teatud ajast alates maa peal, vaid kui ta ära väsis, seisis ta põlvedel või rippus nööri otsas, et nõnda oma tukkumist piinarikkaks teha (VSH 2 583). Mar Gabrieli kloostri askeetide kohta Tur Abdini piirkonnas räägib käsikiri, et une vältimiseks sulgenud ühed end kui kitsastesse piinakongidesse, mis võimaldanud ainult püstiseismist. Teised olevat püüdnud alaliselt püsti seista ilma end toetamata, kolmandad lasknud end üles riputada kõhu kohalt aheldatuna ja neljandad keeranud end küljelt küljele, nõnda et nende alakeha olnud otsekui halvatud.

Rõivastus

Askeetide silmis ei olnud ka rõivastuse küsimus ükskõik. Religioosne instinkt dikteeris dikteeris juba võhikutelegi ette kultuslike talituste puhul teatud loobumise riietusest. Nõnda pidi süüria kristlane seisma ristimisriituse puhul täiesti paljalt, ilma rõivata. Ka ei olnud sel puhul lubatavad mitte väiksemadki ehteasjad, millest tuli talituse ajaks loobuda, nagu sellest kõneldakse süüria kiriklikes eeskirjades. Testamentum Domini kirjutab: „Piiskop vaadaku, et mõni mees ei kannaks sõrmust ega naine kullaga tikitud pidurõivast, sest mitte kellelegi ei ole lubatud midagi võõrast keha juures omada kuni ollakse vees, ja kui midagi on, siis andku nende kätte, kes on lähedal“. Samuti seisab Edessa Jakobi liturgias: „Diakonid vabastavad ristitava rõivastest, kaelakeedest, kõrvarõngastest ja kõigest muust.“ Erilise kvalifikatsiooniga püha talitus nõudis inimeselt sel puhul veidi askeetlikku suhtumist. Seda süürlaste religioosset tõekspidamist on hiljem maininud Barhebräus, et püha talituse ajal viletsat rõivastust kanda on vaimse tervise tunnuseks.
Millest lihtkristlased loobusid ajutiselt ainult teatud ajaks, sellest tahtsid askeedid loobuda alaliselt. Juba varakult olid askeetidel välja kujunenud kindlad seisukohad rõivastuse küsimustes. Evangeeliumist leidsid nad oma askeesile õigustuse ja põhjenduse, et need, kes end uhkelt rõivastavad, elavad ainult kuningakodades (PO 9 621). Vagaduse ja askeetliku meelsusega on kooskõlas võimalikult lihtne, või veelgi parem, vilets rõivastus, sest selle kaudu peegeldub ka inimese sisemine suhtumine maailmasse. Mungarüü on säärane, mis peegeldab kurbust, nagu Philoxenos ühes kirjas täheldab. Kuna rikkalik rõivastus reedab siinpoolsusele pööratud meelt, on viletsal rõivastusel Jumala ees teeneline tähendus. Ja viimaks on Jeesus ise siin askeetidele eeskujuks olnud. 5. sajandi süüria luuletaja Balai motiveerib askeetlikult viletsa rõivastuse kandmist selle häbi austamisega, mida Jeesus pidi kandma.
Askeetide rõivastus ei tohtinud kõigepealt olla värvilt silmatorkav. Harilik askeedi rüü oli musta värvi, mis viitab lihtsusele. Hieronymus kirjas Pammachiusele kirjutab, et ta käib tumedas tuunikas, mis teeb teda vaeste sarnaseks (Epistola 66 13). Mandalastele on see asjaolu eriti silma torganud, et süüria askeedid Mesopotaamias on iseäranis valgetest rõivastest hoidunud ja ainult harva kuuleme askeetide juures valgete riiete kasutamisest (ZA 1897 69j), seda nähtavasti Egiptuse askeetide eeskujul, kes oma maa kommete kohaselt kandsid valgeid riideid. Ka ühest märkusest katoolikos Timotheos I juures nähtub, et süüria askeedid Pärsias kandsid kunagi ka valgeid riideid, milline komme aga tema ajal oli võõrastust äratanud.
Munkluse esimestel aegadel kujutleme askeetide rüüd lihtsa riietusena. Peame arvama, et esialgu askeedi riietus ei erinenud ilmalikust rüüst, vaid oli tagasihoidlik ja lihtne, nagu askeetlik mentaliteet ette dikteeris. Kuid peatselt on ilmsiks tulnud tendents välja kujundada erilist askeedirüüd. Seda pidi põhjustama juba komme võtta rüü vastu oma askeetlikult meistrilt. Askeet ei saanud riietuseküsimuses enam sisemiselt vaba olla ega valida seda moe ja oma maitse järele, vaid kohustuslik rüü anti talle autoriteedi poolt. Nõnda on arusaadav, et ka rüü ja selle kuju tekkis ja levis üksikute tähtsamate ja kuulsamate askeetide järgi ja mõnda aega valitses selles mitmekesisus, kuni alles aja jooksul toimus ühtlustumine koinobiitliku elu kaudu.
Võime arvestada sellega, et algul avaldas mõju Egiptuse askeetide riietus. Hieronymus teatab Hilarionist, kes sai mungarüü egiptlaselt Antoniuselt (PL 23 30a). Seega võttis ta üle Antoniuse kantud riietuse ja andis selle kuju edasi ka süüria askeetidele. Algperioodil muidugi puudusid kindlad eeskirjad riietuse kohta, kuid Efremi juures jääb juba mulje, et süüria munkadel oli 4. sajandiks mungarüü üldjoontes välja kujunenud. Rüü võeti üle askeetidelt, kuid mitte iga kord kloostrist. Näiteks Mar Sabrišo, kui ta leidis sobiva koha rahulikuks eluks, võttis vastu askeedirüü seal lähedal elavalt anahoreedilt (SS 1 176).
Askeetide üldiseks rõivastumise põhimõtteks on lihtsus ka materjalis. Askeet Polichronius saatis tagasi temale kingitud mantli, mis oli tihe ja hoolikas töö, kuna askeedi rüü pidi olema odav ja lihtne (PG 82 1464). Philoxenose ühest kirjast on näha, et munkadele olid keelatud linased riided, nagu ka värvilised ja ilustustega. Samuti ei tohtinud askeedi rüü olla pehme ja mugav. Antiookia Kyriakose kaanonite hulgas leidub üks, mis rõivastuse asjus kirjutab nunnadele ette, et nad ei tohi kanda puuvillaseid ega ka muust materjalist riideid kui ainult villaseid (ALCS 2 105). Sagedasti kuuleme askeetidest, et nad, nagu Nisibise Jakob, valmistavad omale karvadest ja jõhvidest kehakatte, sest vill on nende jaoks liiga mugav (PG 82 1). Üks osa askeete läks veelgi kaugemale, sest neile tundus ka kantav rõivas olevat tükk maailmast. Kohtame juba varajastel aegadel askeete, kes riietusid loomanahkadesse. Kui sambapühak Daniel rändas Mesopotaamiast Palestiinasse, siis kohtas ta teel sellist hallipäist askeeti, kes oli riietatud nahka (AcBo 1913 131). Sambapühak Siimeon kandis samuti loomanahka (AMS 4 582). Theodoretos ja nomaadide piiskop Georg kirjeldavad askeete, kes kannavad palmikasvudega kokkuõmmeldud nahku kehakattena. Veel primitiivsema materjalina on askeedid kasutanud puulehti, eriti palmilehti. Eelmainitud Georg tunneb askeete, kelle kehakate oli kombineeritud lehtedest, juurtest ja kasvudest (PL 73 512). Barlaami ja Josafati legendis, mis on kirjutatud ühe askeet Johannese poolt ja iseloomustab 4-5. sajandi askeete, teab isegi askeetide kolooniatest, kes kandsid säärast kehakatet. Muidugi ei olnud see kristlike askeetide originaalne leiutis, küll aga vaesemate inimeste primitiivne riietus lõunamaadel. Teatud tehnikaga kuivatatult laskis see materjal end riietuseks kasutada.
Mitte ainult materjal, vaid ka rõivastuse väline ilme pidi vastama askeedi mentaliteedile. Justnagu Mar Babai valib rõivaks kantud mantli, kui ta otsustab anahoreedina minna Adiabene mäestikku, nõnda ka kloostrisse minnes pannakse selga vilets rõivas (AMS 3 537). Askeet Aphrem lükkab tagasi kingitud rüü põhjendusega, et kahte rüüd omada käib tema põhimõtete vastu ja temale on armsam see vilets rüü, mis on teda kauem teeninud (PG 82 1369). Askeet Abbas isegi siis, kui ta rüüd söödikute pärast keedeti kuumas vees, ei nõustunud paariks päevakski selga panema teist. Aeti läbi samaga, mida omati, ja korrastati seda, kuidas suudeti. Theodoretos jutustab ühest askeedist Kyrrhoses, kes pikemat aega oma rüüd ega mantlit ei olnud vahetanud, vaid kulunud kohti lappidega paikas, nõnda et need kuhjusid üksteise peale (PG 82 1412c). Johannes Chrysostomos, kes ise elas Antiookia lähedal 6 aastat eremiidiüksinduses (PG 47 18), räägib askeetidest, kes kandsid selliseid rüid, mida ka kõige vaesemad selga ei paneks (PG 58 653j).
Populaarne rõivastus süüria askeetidel on just räbaldunud ja närune kehakate, mis on lappidest kokku traageldatud. Efremi kohta jutustab pärimus, et ta kandis mantlit, mis oli koosnenud mitmevärvilistest lappidest ja olnud rõõmus sellistes kaltsudes (AMS 3 641, 644). Monofüsiitide kiriku rajaja ja väsimatu korraldaja Jakob oli rõivastatud räbalaisse ja neis liikus ta oma misjonireisidel külades ja linnades (PO 3 210). Selle tõttu ongi ta saanud lisanime Baradai, mis tähendab süüria keeles „mees räbalais” (PO 7 141). Efesose Johannes kirjeldab üht säärast askeeti, nimega Mara, kes Justinianuse ajal toimunud tagakiusamiste pärast läheb ise pealinna ja kuningapaarile valimatuid sõnu näkku heidab, kandes kuningakojas audientsil oma harilikku rõivastust, mis oli tuhandest riideräbalast kokku lapitud. Sääraseid räbalais pühakuid kohtas Johannes tihti (AS 2 213).
Räbaldunud riietus ei olnud ainult üksikult elavate askeetide eesõigus. Nii mõnedki askeetide kolooniad ja kloostrid on selle oma põhimõtteks teinud. Askeet Barlaam jutustab kuninglikule Josafatile askeetide ühiskonna kommetest ja elust, et nende riietus koosneb küll karvadest, küll nahkadest või palmilehtedest, kuid need on täiesti räbaldunud ja kokku traageldatud. Neid kannavad nad nii suvel kui talvel ja mille nad kord on juba selga pannud, seda ei võeta enam seljast, enne kui need on vanadusest täielikult rebenenud ja kõlbmatuks muutunud (PL 73 517). Išosabran kandis abtina kloostris elades niisuguseid riideid, et tema vangistajad ei suutnud uskuda, kuidas võib kloostri abt nii räbaldunud olla.
Viimaks ei puudu andmeid isegi sääraste askeetide kohta, kellele ka räbaldunud riietus tundus tükikesena põlatud maailmast ja kes üldse loobusid igasugusest kehakattest ja täiesti alasti ringi liikusid. Tingitud võis see olla askeetide püüdest ka riietuse küsimuses täielikku vaesust saavutada, kuid veel enam loomulikest põhjustest, mida aeg enesega kaasa tõi. Kui rüü vanaduse tõttu niivõrd lagunes, et enam midagi kokku traageldada ei võidud, askeet aga ei elanud inimeste asulate lähikonnas, võiski ta jääda alasti (AMS 4 210). Vaadeldes vanemat askeetlikku kirjandust näeme, et seal leidub mälestus askeetidest, kes täiesti alasti on elanud. Nõnda räägib Efrem suure lugupidamisega säärastest Mesopotaamia askeetlikest virtuoosidest, kellele nende pikad juuksed ja tihe karvkate pakkusid ainsat kehakaitset (PL 23 30a). Eri liiki askeete, keda tunti rā’aiā nime all, kannatasid kuuma ja külma alasti olles. Alasti elavaid askeete oli ilmselt veel hiljemgi, Sahdona ajal 7. sajandil, nagu ühe ülestähenduse järgi võib otsustada. Veel on üks mälestus säärastest askeetidest mandalaste juures alal hoidunud, kellel oli Mesopotaamias kokkupuuteid mägedes ja asustamata kohtades alasti ringi liikunud süüria askeetidega (Ginza 9 1).

Liikumine

Askeetide seas olid vahenditena hinnatud igat sorti ekstreemsused, nõnda leidus ühelt poolt rahutut ja alalist ringirändamist kui ka liikumise täielikku piiramist, mis mõlemad on kaugele välja arendatud. Vanemal perioodil enne munkluse tekkimist kohtame ringireisivaid askeete, kes olid pneumaatikud ja seisid sellistena kiriku teenistuses. Nende ülesanne seisnes misjoneerimises, oma usuvendade kinnitamises ja äratamises. Käsikäes hierarhilise korra kujunemisega loovutasid nad oma ülesande uutele, ametlikele võimukandjatele. Rändavad askeedid kaotasid kirikus pikkamööda oma tähenduse. Ometi ei ole sellega öeldud, et nende eksistents oleks täielikult lõppenud. Kuigi misjoni vajadused aegade jooksul ära langesid, muutus askeetide rahutu ümberreisimine eesmärgiks iseeneses, askeetlikuks aktiks. Ühes Indian Office’i süüria käsikirjas on loendatud munkade voorusi ja seal on muuseas juttu askeedist, kellel ei ole kindlat kohta magamiseks, vaid kes alaliselt rändab (MPO 1932 199).
Sellistest askeetidest me kuuleme juba Efremi kirjutiste najal 4. sajandil. Rändaskeedid liikusid alaliselt ringi, kasutades ööbimiseks koopaid ja kaljulõhesid, loobudes püsivast elust ja peavarjust. Ühe loo järgi on askeet Sargis ilma elamuta ja teda võrreldakse loomadega, kes eksleb ringi mägedes ja kõrgustikkudes küll külma, lume ja jääga, küll saju ja põletava kuumusega, andes end täielikult ilmastiku tujudele. Mitte midagi ei nimetanud ta omaks peale evangeeliumi raamatu (ROC 1915-17 29). Efesose Johannes on neist terve rea huvitavaid kirjeldusi säilitanud. Need on „pühad rändajad“ või „pühad inglid“, kes püüavad reisida incognito ja sooritavad lühema või pikema kestvusega reise (AS 2 100). Need, kellest Efesose Johannes kirjutab, lasevad enesele kasvada juuksed ilmalike eeskujul, et neid ei tuntaks ära ega tervitataks kui munki ja nõnda paljude aastate kestel nad rändavad mitmesugustes maades Oriendis ja Oktsidendis, kuni nad jälle oma lähtekohta tagasi ilmuvad. Tavaliselt käidi jalgsi, sest askeedid pidasid seda oma vooruseks ja põlgasid sõitu sõidukis ja looma seljas (BG 2 515). Säärastel teekondadel leidsid askeedid rahutus reisimises pingutusi, mida nad vajasid enese ärasalgamise otstarbel, eriti aga täielikku vaesust ja muretust. Vahel öeldakse sellise ränduri kohta, et askeesist ja rändamisest on liha tema kontidelt kadunud ja alaline reisielu on neid äärmiselt kõhnaks teinud (AMS 3 564). Me kohtame sääraseid ringireisivaid askeete mitte ainult üksikult, vaid ka gruppide viisi. Nii on ühes loos jutustatud, kuidas üks selline „võõras“ (aksenājā) tassib Eufratist vett vendadele, kes kõik on rändaskeedid (AMS 1 519).
Niinive Iisaki päevil on seda liiki askeedid hästi tuntud ja ta nimetab ka ühte gruppi, kelle iseloomulikuks tunnuseks on rändamine. Veel sassaniidide perioodi lõpul kohtame Pärsias sääraseid askeete Išosabrani loos, kes oli mõnda aega säärane „võõras“. Ta eksles ringi kõrbes ja mägedes, aeg-ajalt kohates teisi askeete ja nende konge. Tema eluase oli lageda taeva all, mis oli talle katuseks ja lumi oli talle tekiks, öeldakse selles loos (NAMS 1897 521j).
Veel on huvitav, et rahutut rändamist ei harrastata ainult anahoreetide juures, vaid see on haaranud ka kloostrite koosseisus elavaid askeete. Sel puhul on reisimine muutunud väsimatuks ringiuitamiseks. Efesose Johannes räägib mungast, kes elas kloostris ja kogu päeva uitas jõgede ääres. Marga Toomase juures esineb üks erakmunk, kes öösiti uitab ringi tihnikutes ja mägedes metsloomade keskel (BG 2 368).
Teiselt poolt kuulus askeetide programmi liikumise täielik piiramine. Selleks kasutasid askeedid väga mitmesuguseid võtteid, mis olid oma iseloomult ja kestvuselt erinevad. Askeet Jakob loobus koopast, telgist ja kongistki ja valis paiga lageda taeva all, kus teda nähti palvetamas, seismas ja istumas igasugu ilmastiku puhul (PG 82 1433b). Pärastine kuulus askeet Siimeon Sambapühak püüdis oma liikumist piirata nõnda, et ta kaevas augu maasse sügavusega kuni rinnuni ja viibis seal kaks aastat, nagu sellest jutustab tema elulugu. Vabatahtlik liikumise piiramine võis toimuda ka kloostrikongides selle kaudu, et askeedid hoidusid sealt lahkumast. Babai askeetlikus teoses, mis on kirjutatud noviitsidele, seisis, et askeedid nädala kestel üldse pole väljunud oma kongidest ega kellegagi kokku puutunud, ainult laupäeva õhtul kogunesid nad ühiselt lektsiooni ja kommuniooni pidama (OrChr 1934 197). Hiljem on ainult sellest kinni peetud, et vähemalt paastunädalatel oma kongist välja ei ilmuta. Nestoriaanide juures oli 7. sajandiks välja kujunenud 7-nädalane periood, mis langes kokku paastuaegadega ja sellal ei tohtinud kongist lahkuda (OrChr 1934 197).
Tavalisem vahend liikumise piiramiseks oli enese täielik sulgemine kongi. Need askeedid, kes olid valinud elu ainult kongis, nimetati habīšē. Konge tunti askeetide seas mitmesuguseid: mõned olid harilikud pisikesed elamud, millel aga puudus uks (BG 2 649), aga ka sääraseid, millel ei olnud ust ega akent (BG 2 268) ja viimaks oli ka konge, mis oma mõõtmetelt olid niivõrd kitsad, et rekluus sinna vaevalt sisse mahtus (PG 82 1328a). Samuti leidus ilma katuseta konge, et rekluus oleks seeläbi kättesaadav ilmastiku muutustele, kannataks seal külma ja palavat. Tihti seisis kongis asuv rekluus ainult väikse müüriavause kaudu välismaailmaga ühenduses ja ainult juhtudel, kui talle toitu toodi. Seegi avaus oli vahel ehitatud nõnda, et ta käänaku moodustas, mis tegi võimatuks nii sisse kui välja vaatamise (PG 82 1416). Ka oma suuruse ja viimistluse poolest olid kongid erinevad. Ühelt kongilt on leitud raidkiri, mille järgi võib otsustada, et siin on kord tegemist olnud suure viimistletud kongiga, kuna selle ehitus on kestnud koguni kolm kuud. Kongide aset on täitnud ka maa-alused koopad, millest räägib al-Džahiz, et nestoriaanide ja melkiitide askeetide juures kasutatakse neid eriti rohkesti. Rekluuside kongid asusid tavaliselt kloostrite maa peal või vähemalt kloostrite läheduses ja kuulusid kloostrite koosseisu, sest rekluuside elu olenes täielikult kloostri munkade teenimisest.
Sääraseid eraldunud munke kohtame rohkel arvul ja nad on süüria askeetide seas populaarsemaid kujusid, kellel oli külgetõmbejõudu ka muslimite juures. Peale meesrekluuside kohtab andmeid ka naisrekluuside kohta niihästi monofüsiitide kui düofüsiitide seast. Juba Pärsia märtrite aktides Sapor II ajal on mainitud naisrekluuse. Hiljem on neile mõneks ajaks takistusi tehtud, sest Mar Išojahb I ajal 585. aastal keelati naisaskeetidel üldse rekluusiks hakkamine. Ka monofüsiitidel esineb naisrekluuse, nagu selgub kirjast, mille Serugi Jakob on kirjutanud kahele endisele prostituudile, Leontiale ja Mariale.
Liikumise piiramiseks valis üks osa askeete oma elukohaks ka puud, võttes eneste peale erakorralisi elutingimusi. Maha kukkumise vältimiseks on nad lasknud endid kinnitada ahelatega puu külge (ROC 1899 337j). Nagu rekluusid, olid ka need askeedid ärarippuvad teistest inimestest, kes neile aeg-ajalt toitu tõid. Ühes loos on askeet valinud puu säärases kohas, kuhu ükski inimene ei sattunud peale kahe, kes teda aeg-ajalt teenisid (ROC 1910 58).
Populaarsemad olid aga askeedid, kes asusid elama kivisammaste otsa. Need sambapühakud esindasid imetletud ja lugupeetud askeetide rühma, süüria keeles ’estōnaiē, kreeka keeles stylites. Kõige tuntum sellest liigist on Siimeon Sambapühak, kes esimesena samba oma eluasemeks valis ja oma elu 30 viimast aastat veetis umbes 20 meetrit kõrge kivisamba otsas (AS 1 114). Sambapühakute suur populaarsus ilmneb kunstis, kus neid palju kujutatakse skulptuuris ja miniatuuridel, harilikult sambal seisvana. Üks Küproselt leitud ikoon kujutab istuvat sambapühakut, kelle jalad ripuvad üle balustraadi. Kuid Siimeonile tundus, et ka samba otsas oli liikumisruumi rohkem, kui ta soovis enesele lubada. Oma eluloo järgi laskis ta koguni oma jalad raudu panna, et ta neid ei saaks paremale ega vasakule liigutada, nii et palvetades sai ta seal ainult veel ülakehaga end liigutada. See Siimeoni sammas sai pärast tema surma austuse osaliseks ja samba ümber ehitati kuulus kirik. Saksa arheoloogilise instituudi poolt kevadel 1938. aastal korraldatud ekspeditsioon leidis sellest sambast veel sokli jäänused kaljusel alusel, sambast enesest ainult väikese osa.
Pühakute sambaid, milleks tavaliselt tarvitati kivist poste, oli madalamaid ja kõrgemaid. Nagu vanades käsikirjades leiduvate skeemide järgi võib otsustada, oli sammastel üleval kapiteel kiviplaadiga, mille ääri omakorda ümbritses võre või kivist serv. Viimane oli nähtavasti vajalik selleks, et pühak ehk stüliit samba otsast alla ei langeks. Skeemide järgi pole aga samba otsas näha mingit katust ega varju, mis seal asuvat askeeti vähegi oleks varjata suutnud ilmastiku tingimuste eest.
Siimeon on andnud askeetidele suure eeskuju ja on äratanud palju järeleaimajaid (RQH 1895 52jj). Kaugeltki kõik ei ole alaliselt jäänud samba otsa nagu Siimeon, vaid ilmusid mõne aja pärast alla ja valisid mõne teise eluviisi. Monofüsiitide juures on selliseid askeete olnud väga palju ja isegi naisaskeedid on sellest nakatatud olnud. Paljud kohad olid sammastega lausa üle külvatud. Bütsantsi kronograaf Georg Hamartolos jutustab, kuidas Constans II ajal kord suur torm oli tõusnud nõnda, et see ühes puudega ka hulga stüliitide sambaid maha murdnud (Chronicon ad annum 842). Ka Edessa linna ümbruses asus neid suur hulk, nagu Theodorose kreekakeelses eluloos on mainitud.
Samba aset võisid täita ka kõrgemad ehitised, näiteks tornid. Ühes araabiakeelses teoses Damaskuse linna üle jutustatakse huvitavast sündmusest, mis leidis aset islami ajastu esimesel sajandil. Kaliif al-Walid tahtis lammutada Ristija Johannese kirikut, et selle kulul laiendada mošeed. Lammutamisel selgus, et kiriku mitmenurkse torni oli endale eluasemeks valinud üks askeet-rekluus, kes sealt jõuga tuli eemaldada (JA 1896 189).

Suhtumine kaasinimestesse

Kogu munkluse sisu seisneb ju õieti selles, et ühiskonnast põgeneda ja hoiduda inimeste eest. Mungaelu üks paremusi on Efremi järgi selles, et sidemed maailmaga ja inimestega nägemise, kuulmise ja rääkimise kaudu on katkestatud (De vita spirituali 10). Ka askeedid, kes inimestega pöödapääsmatult kokku puutusid, ei näinud selles normaalset olukorda ja on võimalikul juhul end jälle isoleerinud. Kui Rabbula, askeet piiskopitoolil, enam ei talunud inimestega läbikäimist, sulges end klausuuri (AMS 4 424).
Nagu eespool nägime, püüti kloostrites võimalikult eraldada inimestega läbikäimisest ja maailmaga kokkupuutumisest, isegi omaste suhtes ei tahetud erandit teha. Sellest hoolimata ei saadud kloostris seda põhimõtet puhtal kujul läbi viia, välja arvatud karmi joonega kloostrites. Tavaliselt kloostri külalisruumis siiski külalisi vastu võeti ja külalislahkusega tehti järeleandmine sellele põhimõttele. Radikaalsemat ideaali taotlevad askeedid ja anahoreedid ei jäänud siiski poolele teele seisma ja püüdsid täielikult hoiduda inimestega kokku puutumast. Inimeste nägemist ja nendega kokkupuutumist tuleb askeetliku elu ideoloogide seisukohalt hinnata kui määratut õnnetust, mis võib vaimset elu eksitada. Kuidas ja milliste kaalutlustega askeedid neid reegleid püstitasid ja neist kinni pidasid, näitab Niinive Iisaki üks kiri, milles ta tõenäoliselt kirjeldab iseennast ja oma venda, peites oma isiklikke elamusi kolmandate isikute taha. Tema vend oli väga haige ja lebas juba surivoodil. Venna viimane soov aga oli, et ta teda külastaks ja teda veel enne lahkumist kord näeks. Iisakil olid aga takistuseks ees karmid tõekspidamised, mis keelasid tal inimestega kokku puutuda ja neid näha. Ta keeldus venda külastamast, saades võitu endast veel viimasel silmapilgul, mil ta, juba väljunud, oma kongi ust tahtis sulgeda ja pöördus kanna pealt tagasi (DPR 178). Tema tõekspidamine võitis ja nõnda surigi ta vend ilma teda nägemata (DPR 312). Vennale saadetud kirjas selgitab Iisak lähemalt ja motiveerib oma teguviisi. Lahkudes oma kongist ja asudes teele kohtab ta palju liike inimesi, mis tooksid talle teistsuguseid mõtteid. Ta kirjutab: „Et hariliku rahva nägemine uuesti häirib erakut, see on fakt, mida sa tead - mitte ainult naiste, vaid ka meeste nägemine. Ära unusta, kui palju varieeruvaid olukordi läbistab selle meelt, kes on olnud hulga aega üksi ja siis järsku satub kontakti nende asjadega, kuuldes ja nähes seda, mida ta ei soovi näha ega kuulda.“ Samasugust ettevaatlikkust inimeste nägemise suhtes kuuleme veel mujaltki. Abraham bar Dašhandad, askeet 8. sajandist, hoiatab oma anahoreedist venda inimeste nägusid vaatamast, et ta ei kaotaks oma südamerahu (DPR 313).
Viimaks on leidunud selliseidki askeete, kes on toonud veelgi suurema ohvri, andes ära viimase rõõmu inimestevahelistest sidemetest ja loobunud oma sõpradest. Igasugune südamlik ja soe suhtumine inimeste vahel ei leia armu nende silmis. Kui Mar Abhai oli koos oma vennaga rikka kodu maha jätnud ja kloostris 15 aastat südamlikus läbisaamises koos elanud, lahkub ta vennast, et miski ei peaks teda enam kinni ega takistaks (AMS 6 568). Bar Idta ei oma ühtegi tuttavat, sõpra ega kaaslast (HRH 2 173). Niinive Iisak räägib sellistest askeetidest, kes keelduvad oma kongis ka sõpra vastu võtmast (DPR 52). Põhimõte põgeneda inimeste eest ei tähenda nende järgi ainult hoidumist ilmalike eest, vaid see on rakendatud ka askeetide eneste vahel. Kõige radikaalsemad askeedid on ka selle eest valvel, et mitte kohata kaasaskeete. Nad tahavad olla täiesti üksi, ilma kaaslasteta ja õpilasteta, üksi käia oma müstilisi radu, sest taevalik sõber, kellele nad on andunud, ei kannata ühtki võistlejat enese kõrval (BG 2 562).
Kui aga teatavatel juhtudel läbikäimine oma kaasaskeetidega oli siiski paratamatu, pidasid askeedid ikkagi silmas põhimõtet, et nad tahavad olla ja toimida kõikide suhtes kui täielikult võõrad. „Võõras“ on saanud tehniliseks terminiks askeetide terminoloogias selle kohta, kes elab nagu võõrsil, ükskõik kas ta viibib alaliselt reisidel ja rännakutel või elab ta oma kongis, kuid kõigesse suhtub kui võõras, kellesse ei puutu enam miski. Suguluse ja sõpruse sidemed on tema jaoks kadunud ja samuti üldse tahe inimestest midagi teada.
Siia kuulub ka ükskõiksus ümbruse suhtes. Efremi järgi peab askeet teadma, et igal hetkel võib nägemise kaudu midagi tulla, mis teda eksitab (Paraenesis 37). Ta hoiatab, et kõik, mis on meeldiv ja veetlev, võib olla heidetud söödana askeetide tarvis, milles peitub surma püünis (De recta vivendi ratione 20). Philoxenos käsib pilku hoida maas ja mõtteid maailmast eemal nõnda, et keelatud on ka inimese nägu vaadata, milline tegu on ülbuse ja häbituse avaldus. Seepärast on askeetide ringides kõrgeks hinnatud säärane voorus, mida taotles näiteks Johannan Bar Aftonia, kes selleks, et hoida silmi ümber ekslemast, hoidis neid alaliselt maas. Marga Toomas tutvustab veel teist säärast kuju, askeet Joosepit, kellel ei olnud kaaslast ega õpilast ja vaatas alati omaette maha ega pööranud kunagi oma kaela, nii et ta kaela ning õlgade närvid olid päris ära kuivanud. Autor ütleb, et ta 40 aasta jooksul ei olevat oma pead tõstnud ega näinud isegi templi lage (BG 2 561, AMS 2 588).
Samal määral nagu askeeti võib häirida inimeste nägemine, eksitab teda ka kõnelemine. Seepärast on askeetide seas vaikimine hinnatud ja antud sellele teene tähendus. Efrem soovitab askeetidele vaikimist, mis hoiab inimest paljudest eksimustest (De vita spirituali 23). Vaikimisega astub askeet inimeste ühiskonnast täielikult välja ja viibib omaette maailmas, kui ta sellest nõudest suudab järjekindlalt kinni pidada. Patriarh Išojahb III kirjast Adiabene piirkonna munkadele kuuleme, et ta neile meelde tuletab mitte laskuda maailma inimestega vestlusesse. Samuti juhendab Niinive Iisak anahoreete, et nad inimeste kõnetusele ei reageeriks, vaid nende jutu järsku lõpetaks, sest seesugune valjus on sisemise tarkuse ja raskuse tunnuseks (DPR 384). Teisal seab ta paastumise kõrvale väärilise voorusena ainult vaikimise. Abraham bar Dašhandad hoiatab oma anahoreedist venda, et kui ta tahab tõde leida, siis ärgu ta pidagu keskustelu inimestega; jutlemine nendega põhjustab hinge kadumaminekut ja eksitab südant jumalateenistuselt. Vastavalt nendele askeetlikele arusaamistele kohtame askeete, kes toimisid nende rangete põhimõtete järgi mitte ainult asustamata kohtades, vaid ka linnade ja elamute lähedal. Askeet Julianus Saba ei lasknud oma õpilast rännakutel enese lähedale tulla, vaid kaugelt eemalt järgneda, et ei oleks põhjust kõnelemiseks (PG 82 1309).
Theodoretos räägib Eufrati kaldail elavast askeedist, nimega Salamanes, kes ei olevat inimestega kunagi rääkinud. Ta ei vastanud ka teda kõnetavale piiskopile, kes teda preestriks pühitses, ega rääkinud ka sel korral, kui teda vägivaldselt rööviti (PG 82 1428). Veel 10. sajandil esineb askeete, kes pühendusid täielikule vaikimisele (ROC 1898 312).
Rekluusid juba oma eluviisi tõttu olid end isoleerinud jutlemisest. Ühed räägivad pisut oma kongi avause kaudu, teised vastasid kirjalikult. Rekluus Dadišo 7. sajandist ei avanud kunagi oma kongi ust ega rääkinud kunagi ka aknaavause kaudu, vaid ta vastas küsimustele ainult kirja teel. Oli isegi kloostreid, kus maksis karm vaikimise põhimõte (HRH 2 220). Ka grotesksel kujul on askeedid enesele vaikimist alaliselt püüdnud meelde tuletada. Efesose Johannes räägib episoodist, kus kõrvalseisja paneb tähele, kuidas askeet võtab suust kivi ja paneb enesele põue. Küsimuse peale selgitab ta, et ta hoiab suus ümmargust kivi alalise vaikimise otstarbel. See komme ei olnud ainult mõnede juures tuntud, sest ka Niinive Iisak teab selliseid askeete (DPR 453). Ühe käsikirja järgi on nähtavasti olnud ka kloostreid, kus mungad on kivikesi suus kandnud vaikimise vooruse praktiseerimiseks.

Hügieen

Tervise eest hoolitsemine ei tule seniste tähelepanekute valguses askeetide hulgas arusaadavalt üldse kõne allagi. Igasugused hügieenilised vahendid olid nende silmis tähtsusetud. Allikad kõnelevad hardumusega askeetide mustusest ja räpasusest kui silmapaistvaist saavutusist, mis peavad äratama aukartusele. Juukseid kandsid anahoreedid nõnda, nagu loodus neile neid andis, ilma kärpimata ja mingit tähelepanu pööramata nende korrashoiule. Efremi järgi meenutasid askeetide metsikud juuksed linnutiibu, mõned kandsid juukseid kuni põlvini, nagu Barsauma, ja selliseid askeete on ka Theodoretos näinud (PG 82 1389a).
Eriti sai aga pesemisest hoidumine askeetide tõekspidamistes levinud kombeks. Idamaa kõrbete tolmus ja päikeselõõsas oli pesemisest loobumine omaette askeetlik akt, mis sellega seoses olevate tagajärgedega oli küllaltki piinav ja vaevatekitav. Efrem mainib seda kommet ja Rabbula juures on see saanud juba askeetidele eeskirjaks, millest kõrvalekaldumine on lubatud ainult haigetele. Sama keeld kujunes ka nunnadele: ühe Antiookia patriarhi kaanonitekogus leidus eeskiri, mis keelas nunnadel saunamineku ja pesemise (ALCS 2 105). Hieronymus, kes Süüria kõrbes on sealseid askeete tundma õppinud, tunneb nende vaateid mustuse üle, mida tuleb hinnata võrdselt südame puhtusega (Epistola 125, 7). Tüüpiliseks näiteks on siin rekluus Abraham Kidunaja, kes end kunagi ei õlitanud ega pesnud, ei jalgu ega nägu (AMS 6 483). Teine säärane askeet Siimeon elas Süürias ühes koopas. Need, kes õigelt teelt kõrvale eksisid ja tema koopa juurde jõudsid, võisid näha seal täielikult metsistunud ja mustusest räpast meest (PG 82 1357d). Theodoretos jutustab ka ühest teisest anahoreedist Oshroene piirkonnas, nimega Sabbas ja temaga ühes koopas elavais õpilasist, et nad pesemist põlgasid (PG 82 1308c). Samuti on Hieronymus Süüria kloostrites õige tähelepaneku teinud, et askeedid endid ei pese, vaid täielikus mustuses elavad: „See on muutunud kahel põhjusel harjumusest loomuseks, kas siis sellepärast, et nad pesukausi ligi ei astu, või seepärast, et nad ei tunnista pea või näo õliga võidmist, et mitte alluda väikestele loomakestele, kes elavad naha ja juuste vahel, või kõntsatükkidele.“ [1] Severusest on tema eluloo järgi teada, et kui ta astus patriarhitoolile Antiookias, laskis ta endise askeedina likvideerida piiskoplikust residentsist köögi ja ühtlasi ka sauna sisseseade lammutada (PO 2 243). Kui pedantselt askeedid seda põhimõtet järgisid, näitab see, et askeet end isegi siis ei pese, kui see on tervislikult juba tungivalt vajalik. Askeedid pühendusid mõttele, et nende mustus ja määrdunud olek on religioosselt suure väärtusega. Selle silmatorkav rõhutamine on teisitimõtlejatele tundunud sageli uhkustamisena, nagu Johannes Cassianus neist räägib, et nad tahtsid oma mustust lihtsalt näidata (Institutiones 1.2.1).
Pesemata olek jäi peaasjalikult anahoreetide eesõiguseks. Harilikelt kristlastelt seda ei oodatud ja Nisibise piiskop Elias annab neile koguni nõu end kord päevas pesta ning ka kloostrid pole mustust tavaliselt oma eeskirjadesse võtnud. Nähtavasti bütsantsi kreeka kloostrites olid pesemisvõimalused, sest kui keiser Flavianuse ajal 512. aastal olid mungad avaldanud talle ühe ebameeldiva teesi ja keiser vihastas, siis ei võtnud ta ära üksi kloostrile määratud annetused, vaid ka vee nende sauna jaoks, jättes vett ainult joomiseks (CMS 2 164).
Kalduvus räpasusele avaldus üldisemalt oma keha hooletusse jätmises. Efesose Johannes kirjeldab neid kujusid, kelle keha oli võimatuseni räpane ja juuksed otse jahmatava välimusega või kelle küüned võisid kasvada sõrme või kahe pikkuseks. Üks osa askeete valis oma elukohaks tahtlikult klimaatiliselt ebakõlbulikud ja elamiseks ebahügieenilised kohad, nagu askeet Maris, kes oma kongi asukohaks otsis välja mäe, kust tuli raske niiskus, mis kahjustas isegi kaugemal elavate inimeste tervist (PG 82 1429b). Johannes Daliata valis elukohaks kõrged mäed, kus oli väga külm. Hadita piiskop Mar Salomon otsis askeedi mägedest üles, kuid suutis tema juurde jääda ainult kaheks kuuks, kuna lumi ja kare külm tegid tema kauase viibimise seal võimatuks.

Mitmesugused teised piinamisvahendid

Eluliste tarvete vähendamine miinimumini ei suutnud kõikide askeetide nõudeid veel täielikult rahuldada. Lisaks tavalisematele leiti veel teisigi vahendeid, mis pidid kaasa aitama elu piinarikkamaks muutmisele. Nõnda oli tuntud pikemat aega püstijalu seismine või seismine seisusammastel. Askeet Kyriakos seisab nõnda, et ta on nahkrihmaga ühe jala painutanud selja taha kõveraks, tehes sel viisil seismise piinarikkaks. Nõnda seisis ta nagu kurg ühe jala peal kuni nõrkusest kukkus. Siis tõusis ta püsti, võttis rihma ja kordas sama teise jalaga (BG 2 417).
Väga levinud oli komme muretseda enesele raudne vöö või raudrüü ning kanda keha ja käte-jalgade ümber raudkette. Theodoretos jutustab ühest oma kokkupuutumisest askeedi Johannesega, keda ta haiguse haiguse ajal suutis viimaks viia nii kaugele, et ta nõustus istuma. Kui ta tahtis tema keha pisut hõõruda ja selleks oma käe tema riiete alla pani, leidis ta niuete ja selja ümber raskeid raudkamakaid ja kette, mis kaelast alates ulatusid üle keha (PG 82 1436b). Mar Mikalli riiete all oli kolm raudset võru kaela, rinna ja niuete ümber (AMS 3 514). Mar Benjamini eluloos kannab askeet raudseid ahelaid niuete, selja ja kaela ümber kellelegi teadmata, sest korralikud ja veel valged riided on ta nende peale asetanud (ZA 1897 69j). Sellistel askeetidel ei lubanud Rabbula väljas liikuda, vaid nad pidid elama suletult.
Samuti oli askeetide ringis laialt tuntud lühemaks või pikemaks perioodiks eriliste piinade ja kannatuste vabatahtlik kandmine. Selleks on neile võimalusi pakkunud looduslikud tingimused, külm või kuumus. Barsauma eluloost kuuleme, kuidas ta paasapüha ja pentekoste vahelisel ajal läheb õpilastega kuhugi mäele, mis asub 25 miili kaugusel inimeste elamutest, et seal sel ajal nälga ja külma kannatada (ROC 1913 380). Mar Šallita elab Seba mäel koopas, mille suu tuiskab talvel nii lund kinni, et valgustki enam ei paista (AMS 1 453). Need askeedid, kellega Efesose Johannes kokku puutus, kannatasid külma kuni piinadeni ja kellel sellest veel vähe oli, on saanud alati lumes oma kannatusi täiendada.
Sama Theodoretos jutustab askeetidest, kes viibisid pidevalt nii külma kui ka päikese põletavate kiirte käes - ühed on seisnud vahet pidamata, teised vahel istusid, vahel seisid. Eriti lõunaaegse päikese kuumuse käes on askeedid end piinanud (HRH 2 223). Askeet Johannesel oli kloostris treeningukohaks üks aiaga ümbritsetud plats, mille keskel kasvas üks puu. Askeet lamas seal põlvede peal kõige palavama päikese kõrvetades, kuna teistel varjuski kuumus tegi liiga. Oma piinade suurendamiseks asetas ta suure kruusi külma veega puu otsa silme ette rippuma. Üks osa askeete elasid eriti kitsastes ja väikestes kongides. Hilisem katoolikos Mar Sabrišo, kui ta oli Qardu ümbruse maha jätnud põhjusel, et ta oli seal väga otsituks ja kuulsaks saanud, läks idapoolsesse mäestikku, kus ta leidis koopa, mille kõrgus ei küündinud üle kolme küünra ja valis selle oma elukohaks. Ta ei saanud seal seista, vaid elas kummargil.
Mõned vahendid on veelgi grotesksemad. Askeet Baradatus näiteks tegi enesele puust kasti, mis vaevalt vastas tema mõõtmetele nõnda, et ta pidi seal küürus istuma. Kastil olid võretaolised seinad, nõnda et need ei pakkunud varju pakase, vihma ega päikeselõõsa eest. Antiookia piiskopi Theodotuse palvel tuli ta küll viimaks sealt välja, kuid peagi leidis ta enesele uue ja veel veidrama vahendi: ta rõivastus üleni nahksesse kotti, millel oli ainult nina ja suu kohal väike avaus. Sellesse riietatult seisis ta ja hoidis käsi taeva poole (PG 82 1484j). Ei puudunud ka juhud, kui valmistati enestele piinapink keskaegsete piinariistade formaadis.

Hingeliste kannatuste otsimine

Üheks suurimaks puuduseks ja paheks askeetide silmis oli uhkus. Askeetide kogemuse järgi oli see väga visa kaduma ja leidis ka nende hulka teed, nn vaimuliku uhkuse ja kõrkuse kujul. Askeetlike ideoloogide järgi pidi tõeline askeet olema uhkuse täielik antipood ja kehastama alandlikkust. Alandlikkus on voorusena Efremi eetikas esmajärgulise tähtsusega ja Niinive Iisak tähendab selle kohta, et kõik teised voorused kaotavad oma väärtuse, kui puudub alandlikkus (DPR 499).
Alandlikkuse voorust on noviitsiajal püütud sisse kasvatada tingimusteta sõnakuulmise kaudu oma meistrile. Sel ajal katsetati noviitsi head tahet, mitmesuguste korralduste ja eeskirjadega püüti murda sõnakuulmatust ja uhkust. Selle eesmärgi teenistuses oli askeetlike meistrite pedagoogika üsna omapärane. Neil olid ülepingutatud, liialdatud ja võib isegi öelda ebainimlikud nõuded algajatele, et sundida neid pimedale sõnakuulmisele, mis ei tohtinud tunda ka kõige iseäralikumate käskude puhul järelemõtlemist ega kriitikat. Askeetide hea toon nõudis, et nad küsijale ja õpihimulisele otsekohe oma teadmisi ja kogemusi ei avaldaks. Algajatega nad käitusid külmalt, karedalt ja isegi julmalt, nende kannatlikkust proovile pannes. Askeediõpilane õppis teadlikku ja tahtlikku enesealandamist ja iseenese kõikidest allapoole seadmist. Niinive Iisak juhib tähelepanu sellele, kuidas siin ei ole tegemist nähtusega, mille eest tuleb hoiduda, vaid et vabatahtlik haavamiste ja halva kohtlemise nurisematu kandmine puhastab askeedi südant (DPR 77).
Selle esmajärgulise vooruse arendamiseks on askeetide järgi ainuke tee kanda ka edaspidi kannatusi ja alandusi. Philoxenos kirjutab, et tuleb teenida madalamat venda, et leida alandust. Niinive Iisak manitseb askeete enesealandamisele, soovitades kõiki inimesi esmalt tervitada, nende käsi ja jalgu suudelda, ja vestlemisel sageli haarata võõra käed ja neid alanduses enesele vastu silmi suruda. Üldse tuleb askeedil tema arvates osutada igale inimesele suurimat lugupidamist ka siis, kui inimene seda sugugi ei vääri (DPR 79). Kui veel sellest ei piisanud, leidsid askeedid teisigi võimalusi suurima alanduse nautimiseks. Nad otsisid enestele kõige lihtsamaid töid kloostris - mitte üksi kokaametit, mida alandavaks peeti, vaid ka käimlate puhastamist, tuha kandmist jne, et olla teiste silmis kõige alandatum. Mar Athanasius läks neil puhkudel, kui ta tundis eneses uhkust tõusvat, öösel kohale, kuhu mungad tegid väljaheiteid, ja ilma et keegi oleks näinud, puhastas ta kohta, kandis väljaheiteid korviga oma seljas ja heitis Eufrati (CMS 2 376). Nõnda kohtame ka Rabban Hormizdi käimlat puhastamas, mida ta teeb oma kätega. Sääraseid töid otsiti ka võõrastes kloostrites. Išosabran tegi, elades „võõrana“ kõrbes ja mägedes, kui ta teekäikudel sattus ette mõni klooster, alanduse otsimise otstarbel selles kogu töö. Samuti ka kongides tegi ta, mida iganes sooviti, paludes ainsana kõigi teiste eest töötada.
Alanduse mõiste alla kuulub askeetide järgi ka igasuguse ülekohtu vaikne ja nurisematu kandmine, eriti veel siis, kui see on ühenduses häbi ja teotusega. Alles sellistel juhtudel õpib askeet tõelist alandust tundma, kui ta kannab häbi nii, et koos kehaliste kannatustega kannatab ka süda. Süüria askeetidele on omane, et nad otse igatsevad kannatusi, häbi ja teotust. Seda teed, mida juba Efrem näitas täiuslikkuse püüdlejatele läbi häbi, halva kohtlemise ja pilkamise talumise, põlatud oleku ja isegi rumalaks pidamise kaudu maailma poolt, on tuhanded pidanud lunastuse teeks.
Alandust õppida häbi kaudu on askeedid ka nõnda mõistnud, et nad on otsinud enese alandamist ja naeruväärsesse olukorda sattumist, veeretades enestele kõiksugu süüdistusi. Siin on tegemist juba alanduse ekstreemse vormiga, mis on süüria askeetide seas huvitavaid nähtusi ja võtteid esile kutsunud. Askeet Siimeon näiteks sel puhul, kui talle tuli mõni vaga külaline, katkestas oma paastumise ja hariliku eluviisi ning sõi, jõi ja oli rõõmus, tõmmates enesele kahtluse oma eluviiside suhtes. Kes tema karmi ja reegleid järgivat eluviisi ei tundnud, sai temast mulje, nagu elaks ta alati nõnda mõnusalt ja priiskavalt. Kui keegi tuleb Mar Mika juurde, siis sööb ta, mis ette puutub ja jätab endast meeleldi mõnuleja mulje (AMS 3 515). Ehk jälle: askeedil on voodi, mis suurepäraselt kohendatud ja vaipadega kõrgeks kuhjatud ning ta keelab teistel tulla kongi ligidusse, kuna ta olevat närviline magaja, kellel teiste segades oleks raske magama uinuda. Tegelikult ta aga palvetab salaja ja põlvitab, ning kui ta pisut magab, siis voodi ees maas lamades. See püüe on veel kuidagi mõistetav katsena vältida teiste inimeste silmis hiilgamist, ent sarnaste püüetega ei ole askeedid veel leppinud. Oma uhkuse täielikuks suretamiseks valisid askeedid mõnikord üsna eemaletõukava tee - saada mitte üksnes kahtlustatuks inimeste poolt, vaid ka olla põlatud nende silmis. Nendel motiividel valisid nad iganes meeldetulevaid abinõusid. Johannan bar Malke läheb kloostrist tagasi vanematekoju, kuid elab põlatuna nende väraval kui räpane ja haisev ja alles enne oma surma teatab ta, kes ta on (AMS 1 351j).
Üks liik askeete on valinud enesele äärmusliku tee - narri ja rumala osa teeseldes alandust ja häbi kanda. Askeet Anesima elulugu räägib, kuidas ta häbi ja teotuse otsingul sõnnikuhunnikust kogub nartse ja punub neist enesele krooni pähe. Ta läheb kloostrisse ja esineb seal tummana ega vasta eestseisjanna küsimustele, nõnda et nad otsusele tulevad: ta on rumal. Ta teeb kõik tööd, kuid näitab end igal pool rumalana. Iga päev pilgatakse teda ja lüüakse kaaslaste poolt, mille üle ta aga südames rõõmustab. Räbalast krooni peas kandes teenib ta teisi, kes teda hindavad kui roojast ja põlatut, ega lubanud tal sama laua juures süüa. Alles ilmutuse kaudu üks anahoreet taipab ta tõelist olemust (AMS 5 408j).
Omaette virtuoos selles askeesis oli Emesa linnast pärinev Simeon, kes elas 6. sajandi alguses. Evagrius Scholasticus kirjutab temast, et ta Emesas elades oli loobunud igasugusest inimlikust uhkusest nii põhjalikult, et ta kõikide nende arvates, kes teda ei tundnud, oli lihtsalt hull (Historia ecclesiastica 4 34). Tema elulugu on küll legendidega läbi põimitud, mis aga Simeoni askeesi põhijooni ometi ei suuda kinni katta. Tema saladustest oli teadlik ainult diakon Johannes, kellega ta rääkis mõistlikult, arutades religiooni sügavamaid probleeme. Niipea aga kui juurde ilmusid teised, algas ta oma narrimängu. Juba ta Emesasse tulek äratas suurt tähelepanu. Ta leidis linna lähedalt prügihunnikult surnud koera, sidus korjusele nööri kaela ja vedas teda enese järel. Ta läks linna läbi värava, mille läheduses asus kool. Kui poisikesed teda nägid, oli neil lõbu laialt: „Halloo! Abbas on hulluks läinud!“ ja tormasid tema järele, tõukasid ning peksid teda (Vita Symeonis 31). Järgmisel pühapäeval nägid elanikud teda kirikus. Ta oli tasku pähkleid täis korjanud ja hakkas neid ülevalt inimestele kaela pilduma, siis puhus ta ära jumalateenistusele süüdatud küünlad, tekitades segadust. Kui teda taheti kinni võtta, ronis ta kantslile ja pildus sealt naisi pähklitega. Suure vaevaga saadi temast alles siis jagu, kui ta kirikuesisel platsil oli jõudnud saianaiste lauad ümber tõugata ja seal peksti teda kui narri. Vaikselt lohutas ta end: „Vaene Simeon, selliste inimeste seas ei ela sa küll tundigi.“ Ikka ja jälle leiutas ta uusi narrusi, mis teda linnarahva naerualuseks tegid. Kord määris ta sinepiga inimeste suud ja silmad (Vita Symeonis 52), kord pani ta kiirelt möödajooksjale jala ette (samas 45), kord tungis ta naiste sauna (samas 35). Inimeste nähes kõndis ta turul sinepipoti ja vorstide kimbuga ja sõi neid avalikult ja käis kõrtsis - kui teda aga keegi ei näinud, paastus ta salaja. Rahva silme ees ta kargles ja tantsis, hoides kummagi kaenla all tantsijatari, kahtlase kuulsusega naised panid käed ta kaela ümber, silitasid ja kõdistasid teda (Vita Symeonis 43), kuid salaja ta palvetas. Kui keegi kõrvalseisja teda ei märganud, püüdis ta äratada nii mõnegi südametunnistust (samas 45), niipea aga, kui ta oli midagi head ja õiget teinud, püüdis ta seda kohe mõne narrusega katta. Mehel, kelle elu ta oli päästnud, oskas ta kohe lugupidamise enda kui heategija vastu sellega kaotada, et ta õhtul enesest mulje jättis, nagu oleks tal kuri kavatsus tema üksinda magava naise vastu. Seal laseb ta end jällegi peksta (Vita Symeonis 34). Aga just sellepärast, et ta suutis oma iseäraliku askeesi tõttu inimlikud kiidulaulud enesest eemal hoida, saavutas ta selle astme, kus ülemaised väed teda hümnidega austavad, ütleb hinnang tema kohta pärast ta surma.
Süüria on olnud sääraste askeetide kodumaaks veel hiljemgi. Evagrius Scholasticus mainib veel kedagi Thomast samasuguse „püha narrina”, kelle püha igal aastal Antiookias suure pidulikkusega tähistati. Samuti Süüriast on pärit Andreas, kes elas 10. sajandil ja oli kõikide pilgata ja narrida. Noored tõukasid teda, lastele pakkus lõbu tema nina ja nägu söega määrida ja nööri kaela sidudes vedasid nad teda läbi tänavate (Vita Andreae 16, 42, 67, 74). Andreas tundis sellest kõigest rõõmu. Salaja pidas ta paastu ja palvetas, et tal oleks jõudu oma võitluses lõpuni püsida. Kui ta 30 aastat oli narrimängu mänginud, suri ta tänaval. Tema eluloo autori hinnangu järgi oli Andreas varjatud päike, rumalaks peetud ja inimeste poolt põlatud Issanda pärast, tuntud ainult Jumala poolt (Vita Andreae 245).
Samuti nagu askeedid teesklesid puudulikkust, teesklesid nad ka moraalselt madalat taset, äratades inimestes põlgust ja tõmmates endi peale avalikku teotust. Säärased askeedid on olnud rõõmsad, kui neil läks korda inimeste viha enese peale tõmmata. Iseloomulik on üks jutustus, milles Efesose Johannes pajatab ühest noormehest näitleja riietuses, habitu mimico vestitus, ja ühest kaunitarist avaliku naise rõivais. Selles episoodis on õieti kaks motiivi ühendatud: vaimne abielu ja hingeline askees. Nad liikusid kahekesi koos linnas ringi inimeste naeru ja pilgete saatel ja isegi kirikus langes neile preestrite poolt naer osaks. Pilgetele ja naerule lisaks jagati neile ka hoope usklike poolt, kuid kumbki ei teinud midagi selleks, et enestelt kompromiteerivaid kuuldusi tagasi tõrjuda. Öösel ei olnud neid aga kuskilt leida, kuigi neid kõikjalt otsiti. Johannesel oli tekkinud kahtlus, kas siin tegemist ei ole askeetidega, kes peituvad kompromiteeriva rüü ja kahtlustäratava tegevuse taga. Ühel õhtul pimedas läks ta neid jälgima ja kui juba kogu linn magas, nägi ta paljude keerdkäikude vahel, et nad läksid linnamüürile. Johannes järgnes neile sinna ja ta jälgis nende tegevust linnamüüri serva tagant. Tundide viisi seisid nad seal, käed taeva poole välja sirutatud ja pilgud taevasse tungimas ja siis jälle maha viskunult hardalt palvetades. Need, kes elasid vooruslikult koos, tahtsid maailma ees teotatud ja häbistatud saada kui kõlbluseta inimesed.
Motiiv, et askeedid häbi otsimisel eelistavad ülekohtusi süüdistusi enese peale kuhjata, on sage. Tihti esinevad naisaskeedid meestena ja kannatavad vabatahtlikult kompromiteerivaid süüdistusi (AMS 1 369j). Süüria melkiitide monoloogiumist leidis al-Biruni naisaskeedi nimega Maria, kes elas mungariietes ja peitis oma naiselikkust. Teda süüdistati keelatud vahekorras ja ilma olukorda selgitamata kandis ta oma häbi vabatahtlikult. Alles kui ta suri, selgus laiba pesemisel, et ta on naine ja neitsi.
Kuigi säärased juhud muutusid levinud kirjanduslikuks motiiviks, on peale mainitute veel teisigi iseäraliku askeesi esindajaid olnud, kelle lugudes võib leiduda ajalooliseid sugemeid ja kes oma saladust polegi avaldanud. Nendest on süürlased uskunud, et ainult pneumaatikud võivad neis ära tunda tõelisi vagasid. Harilikule surelikule antakse harva võimalust näha teotuste ja põlguste kui mustade ja ärakantud räbalate all kullaga tikitud kuningalapse rüüd.

Religioossete aktide askeetlik rakendus

Mediteerimine ja nutmine

Nagu iga müstiline süsteem tunneb teatud kogumit metoodiliselt viimistletud vahendeid, mis peavad aitama mõtteid jumaluse kohta elevuses hoida, nõnda on ka süüria askeedid oma psühholoogiliste tähelepanekute põhjal loonud endile võtteid, millega nad oma vaimu alaliselt on erutanud. Üks tähtsamaid askeetide toiminguid oli mediteerimine, mille otstarbel nad ju otsisidki üles vaiksed ja segamatud kohad, kus eksitamata võis anduda mõtisklustele ja kus miski ümbruses neid ei saanud häirida. Nendes kohtades võisid nad saavutada kõrgeimat vaimset sisemist distsipliini ja mõtete kontsentratsiooni.
Ent me märkame, et süüria askeetide juures on mediteerimisele antud iseäralik suundumus, mis viimselt viib välja enesepiinamisele hingeelu ülemäärase ülespiitsutamise kaudu. Selleks otstarbeks oli kõikide askeetide juures kasutusel meetod, mille kaudu püüti luua vastavat hingelist atmosfääri ja mis nende arvates häid tulemusi andis. Südame piinades ja kahetsuse kibeduses heitlev askeet pidi oma valudes nii kaugele viidud saama, et ta oleks sunnitud isegi hädaldama ja kaeblema.
Kuidas sellist psühholoogilist mortifikatsiooni arendada ja kuidas selles suunas hingeelu õrna aparaati käima panna, selle lubame end informeerida esmalt Efremil. Tema arvates on siin kõige paremaks stiimuliks eshatoloogiline karistuse ja piina mõte. Efrem tuletab enesele pidevalt meelde, kuidas ootamatult ja äkitselt kui hirmus välk ilmub see tund, mille eest kõik peavad alaliselt hirmul olema, sest see tund toob kaasa halastamatu ja kohutava kättetasumise: „Kurtkem lühikest aega siin, et mitte kurta igavesti piineldes seal. Vaadake, ärgu keegi kaotagu valvsust. Sest äkitselt, justkui kohutav välk, saab sündima Kristuse juuresolu. Ärge kartke, sest igaüks saab tollel tunnil oma teo järgi; igaüks kannab oma koormat... Tollel tunnil ei saa keegi kedagi aidata.“
Nii on askeedil alaliselt mõttes kohtupäeva kohutav silmapilk, mil inglid kannavad inimese iga sõna ja teo kohtujärje ette, mille ees peavad isegi inglid värisedes seisma. Sellele mõeldes ei saagi inimene teisiti, kui peab eneselt küsima, kas ei pane see ka teda värisema: „Halasta iseendale ja ära vihka oma hinge. Ava oma silmad ja vaata ..., kuidas kogunevad pääsemiseks ... paastujad, valvajad, haiged ja kurvad.“ Kõikides Efremi hingehoiulistes kõnedes varieerub ikka ja uuesti sama teema, ühtki muud teemat ei käsitle see autor nii suure armastuse ja vägeva retoorilise jõuga kui eshatoloogilist motiividesarja - surma, kohut ja igavest karistust. Peaaegu kõik tema kõned on kirjutatud püüdega anda juhiseid, kuidas südant panna piinlema ja ahastama (Paraenesis 9-14, 53). See kohtu ja karistuse mõte peab meditatsiooni kaudu saama inimesele viimaks nõnda lähedaseks, et askeet pidevalt elab selle kõrgepingelise meeleolu kütkeis. Ta peab kohut ning karistust aimama ja sellest tingitud hirmu tundma igal hetkel ja igas oma tegevuses, olgu see töö, reisimine, söömine või isegi magamine.
Samasuguseid mõtteid leiame askeetide juures igal sammul. Alates Afrahatist 4. sajandil on surma üle mõtisklemine saanud kõikide askeetide ühisvaraks. Kaduvuse vaatekohalt püüavad askeedid panna oma südant piinlema. Marga piiskop Toomas jutustab, kuidas ta kord karja hoides kuulis tihnikust nuttu ja nägi Rabban Joosepit, kes istus maas lillede ja taimede keskel. Ta korjas kokku kuivanud rohtu taimede hulgast, tõstis need oma silmade ette ja tsiteeris nuttes: „Inimese päevad on kui rohi“. Siis silitas ta üle värske rohu, mõtles kaduvusele ja pisarad voolasid ta silmist (BG 2 566). Üks teine askeet hoiab selle mõtte meeldetuletamiseks alaliselt surnu pealuud enese ees. Askeet Mar Narses võis katkematult pisaraid valada, kuid mähkis oma pea kinni, et neid ei nähtaks (BG 2 533). Kuid mitte ainult kaduvus ei pannud askeete järele mõtlema, vaid nagu Marga Toomas ütleb, kujundasid nad oma kongi kohtupidamise saaliks (BG 2 417). Meditatsioon surmatunni, kohtumõistmise ja põrgu üle on kolm peamist ainet askeetidele järelemõtlemiseks (BG 2 419j).
Kui tugevasti kartus ja hirm viimse kohtupäeva ees askeetide elu määras, hirm, et neid askeedirüüst hoolimata võidakse karistusinglite poolt piinamisele viia, selleks on rida näiteid, mille järgi jumalakartus on askeetide juures saanud otse identseks kartuse ja värisemisega igavese kohtu ees. Efesose Johannes laseb meil pilku heita askeetide mõttemaailma, kuivõrd põhjalikult oli see täidetud ainult kohtu mõttest. Ta jutustab ühest askeedist, kellel oli väike evangeeliumiraamat, kust ta alaliselt luges kohti, mis räägivad karistusest ja kohtust. Teine askeet, nimega Johannes, kes elas ühes augus, tunnistab, et tal on hirm kolme asja ees: esiteks silmapilk, kui hing ihust lahkub, teiseks kohtumine Jumalaga ja viimaks ülestõusmispäev, kus kõik avalikuks saab. Selle kartuse ning hirmu pärast ongi ta maailma maha jätnud ja kõrbesse läinud. Askeet Thomas elas koopas, nuttis päeval ja ööl ja kordas alati: „Elu on möödunud, surm tuleb, hukkumine läheneb, kohtumõistmise tund on käes“. Seesama kartus ja hirm kohtu ees avaldub ka peaaegu vormelikujulises palves enese ja teiste eest, nagu süüria askeedid seda iga jutu lõpul refräänina esitasid, et kuulaja nende eest palvetaks. Selle sisu on: hoia mind karistuse eest!
Kuidas seda meeleolu ja intensiivsust peame ette kujutama, sellest jutustab Efrem enese kohta ühe näite. Edessas ühel hommikul vara ärgates näinud ta taevas säramas tähti ja talle tulnud mõte, kuidas usklikud peavad kord särama kui päike. Aga siis äkitselt tulnud talle jälle meelde selle silmapilgu õudsus, kus ilmub Kristus, sellise kohutavusega, mis teda värisema pannud. Hirm ja ahastus läbistasid ta keha ja hinge, ta hakkas nutma ja oigama ning ta ütles: „Mis siis, kui kokkutulemisel leitakse, et ma olen patune, sellel kohutaval tunnil?“ Gregor Nyssast või selle pseudonüümi all esinev anonüümne autor teatab Efremi kohta, et temale oli nutmine niisama loomulik ja enesestmõistetav nagu teistele hingamine, teda ei olevat keegi kuivade silmadega näinud (PG 46 829).
Et säärast südametunnistuse piina alaliselt toita, kasutasid askeedid kogu oma oskust, et ühelt poolt oma patu- ja süütunnet üles piitsutada ning ärritada ja teiselt poolt aimata karistuse kohutavaid piinu. Askeet püüab mediteerimisel selgusele jõuda oma vigade ning eksimuste üle ja näha neid võimalikult tumedates värvides. Intensiivsele patuteadvusele jõudmiseks sorib ta ringi oma mälestustes, et vähemaidki eksimusi üles otsida ja nendega end piinata sõna tõsises mõtte pietistide kombel. Selline iseenda olukorra üle järelemõtlemine on moodustanud vajaliku eelstaadiumi, mis pidi esile kutsuma ülespiitsutatud meeleolu, millest omakorda kasvas välja tõeline ja kõikehaarav hirm kohtu silmapilgu ees. Seda hirmu on askeedid saavutada tahtnud, et luua enese ümber eriline kõrgepingeline õhkkond.
Kõik oma eksimused seatakse viimse kohtupäeva eredasse valgusesse. Fantaasia abil püütakse ette aimata ja läbi elada igavesi kohutavaid karistusi ja piinasid, püütakse enesele ette kujutada vabisema panevat silmapilku kohtupäeval, mil kõik on avatud igavese kohtuniku silmade ees. Eneses püütakse äratada võimalikult reaalseid kujutlusi. Efrem soovitab kord minna kongi, uks sulgeda ja kinni toppida praod, kust võib valgus sisse tungida, jääda sinna istuma ja mediteerida (De virtutibus). Ta küsib: mis oleks veel siis, kui seda saadaksid valud ja piinad ja poleks ülepea võimalik oma soovi järgi sealt lahkuda nagu oma kongist?
Selles kõrgepingelises meeleolus sisaldub midagi, mis on võrreldav ürgkristliku eshatoloogilise meeleoluga, mis juba 2. sajandi keskel hakkas kaduma. Ka selles rõhutati kohtumõtet, sealpoolsuse reaalsust, mis oli ühendatud tugeva religioosse tõsidusega. Umbes samalaadiline pinge tuleb askeetluses esile ajal, mil ta oli mujal juba kustunud. Askeetide puhul ei olnud siiski tegemist pingega, mille põhjustas rõõmus lootus ja ülev aimdus, nagu ürgkristluses. Askeetide juures on viimsel kohtul tumedam ja kohutavam toon, mis mähib õudsetess ja hirmu tekitavatesse kujutlustesse. Eshatoloogiline oli see meeleolu aga siiski, sest aitas askeete kõigest maisest ja olevikust lahti kiskuda ja elada tulevasele maailmale. Neis ringides ei oodatud aga kogu käesolevat maailma haarava eshatoloogilise draama algust, vaid seati see miniatuurselt iseenese hinge.
On loomulik ja arusaadav, et seesugune eksalteeritud meeleolu ei suuda teha mingisugust kompromissi maailmaga ega tema süütumategi rõõmudega. Säärane kontsentreeritud pessimism tõrjub välja kõik loomuliku rõõmu ning muretu kerguse. Sellepärast on askeedid rõõmu ning lõbusa meeleolu veendunud vaenlased. Juba Afrahati järgi on südamlik ja vali naer askeetidele keelatud (De monachis 8). Veel lähemalt kuuleme selle kohta Efremilt, kes teeb kristlastele välispidises elus kohustuseks rigorismi, ja igasugune naljatlemine, lõbus ning rõõmus meeleolu on askeetide silmis lubamatu nähtus, samuti kui süütumadki meelelahutused nagu flöödi- ja tsitrimäng, mida Efremi arvates on ainult paganatel kohane harrastada. Pühakirja perikoope tõlgendab Efrem tihti valjus askeetlikus vaimus ja kasutab neid oma nõudlike eesmärkide toetamiseks. Eriti terav on askeetide vaen naeru suhtes. Efrem mõistab naermise valjult hukka ja soovitab selle asemel kurbust ning leina (Sermo quod non oporteat ridere). Korduvalt juhib ta tähelepanu tõsiasjale, et Jeesus ei ole oma maapealses elus kunagi naernud, küll on ta aga nutnud. Naermise vastu on Efrem pühendanud koguni ühe jutluse, milles ta meenutab, et askeedil ei kõlba naerda, küll aga peab ta enese üle alaliselt kaebama ja nutma. Niipea aga kui naer ilmsiks tuleb, on see tunnuseks, et kuri on juba hinge elama asunud. Naermisel on ohtlikud tagajärjed, sest ta peletab kaugele õndsuse, mida Issand on üksnes kurbadele tõotanud. Naer ajab minema voorused ja peletab eemale mõtisklused surma ja igavese karistuse üle. Ühest Efremi homiilia vana-araabia teisendist loeme: „Hinge hävingu algus on naermine. Kui sina, munk, enda juures midagi seesugust märkad, siis tea, et sa oled jõudnud kurjuse põhjani. Ära siis jäta katki Jumala palumist, et ta sind sellest surmast vabastaks” (OrChr 1927 106j).
Mar Gabrieli kloostri munkade kommetest Tur Abdinis loeme, et neil oli naermine täielikult keelatud. Theodoretos räägib eriti ühest askeedist nimega Julian, kes elas Oshroenes Eufrati kallastel. Ta olevat ainult üks kord naeratanud, mis olnud juuresolijatele üllatuseks, sest varem kunagi seda polnud juhtunud. Sel korral olnud tal ka eriline põhjus - ta oli vaimusilmas näinud keiser Julianus Apostata surma (PG 82 1317a). Philoxenos kirjutab ühes kirjas noviitsile, et naermisest peab askeet olema täielikult loobunud. Sellepärast ka Johannes bar Penkaje laidab valjult munka, kes naerab, on lõbusas meeleolus ja unustanud oma kutse. Theodoretos kirjutab, et askeedid ei tundnud naermist, vaid ainult leina ja kurbust ning Severuse üks homiilia kinnitab, et askeet asendab lõbusa meeleolu ja naermise kurbusega (PO 8 259). Serugi Jakob oma järelhüüdes ühele naisaskeedile iseloomustab teda kui sellist, kes iga päev elas kurbuses (JSHS 5 826, 828). Antiookia Iisak ütleb, et askeetide rasked ja valu sünnitavad mõtted ei lase neil üldse naeru tekkida (IAOO 269). Sellepärast on askeetidel alati tõsine ilme ja eeskujulikud askeedid pole kunagi lubanud enesele naerda.
Viimse kohtu ja karistuse hirmust tingitud alaline kurbus ning nukrus muutub askeetidel tõelise vagaduse ja religioosse tõsiduse sümptomiks. Tõelise meditatsiooni tulemus peab viima just sellisele kurbuse olukorrale. Seda meeleolu nimetatakse Süüria askeetide seas ’abīlūtā, mida Severus nimetab „õnnistatud kurbuseks“ (PS 1 14). Niinive Iisak ütleb selle kohta, kui askeedi hingeelu on läbi imbunud kurbusest või leinast, alles siis on ta hingelise puhtuse seisundis (DPR 253). Ja kui askeedi kohta täheldatakse, et „ta on kurbusest haaratud ja pälvinud usu“, siis tähendab see, et ilma kurbuseta ei saagi olla usku.
Ent sellise olukorra all ei mõistnud askeedid mitte lihtsalt nukrutsevat meeleolu, vaid hoopis raskemat. Hirm kohtu karistuse ees pidi olema nii loomutruu ja asuma hinge säärase rõhuva raskusega, et südame piinlemine ning ahastus pidi leidma ventiili pisarate kaudu. Kurbus ja lein on süüria askeetidel lahutamatult ühenduses pisaratega. Niinive Iisak, rõhutades kurbuse tähendust, õhutab ühtlasi ka pisarate valamisele: „Pöörake oma häält Jumalani raske nutmise ja alandusega, täitke oma suu pisaratega ja riputage pea peale tolmu, ilma et te maast tõuseksite. Puhastage oma vooruslik ilu pisaratega, paastudes ja istudes üksinda” (DPR 412j). Teisal leiame Niinive Iisaki ideaalina askeedi, kes nutab päeval ja ööl (DPR 120).
Pisarad kui eriline and on süüria askeetide ringis ülikõrgelt hinnatud ja eriliselt tähtsat osa etendanud. Askeetide arvamuse järgi on pisaratel müstiline päritolu ja pisarate probleem ühtlasi müstiline probleem. Niinive Iisak kirjutab, et pisarate päritolu on ühenduses hinge kõige olulisemate ja õrnemate muutustega, selle eksistentsiaalse seisundiga, mil hing muutub religioosselt potentsiaalseks. Niinive Iisak kirjutab, et ajal, kui arm on silmad avanud, et näha asjade tõelist olemust, hakkavad ka silmad pisaraid valama ja see tähendab, et pisarad on armu tundemärgiks (DPR 177). Teises kohal seletab ta veelgi üksikasjalikumalt pisarate tekkimist. Kontemplatsioon annab sünni innule, sellest innust sünnib Jumala armust antud nägemine ja siis algab pisarate purskumine. Alguses osaliselt, mis tähendab, et inimese pisarad voolavad iga päev erinevatel aegadel, kuni ta jõuab lakkamatu pisarate voolu seisundini (DPR 128). Sellepärast ongi askeetide ringides pisarad ihaldusväärseks religioosseks nähtuseks, sest nad on kehalise ja spirituaalse maailma kokkupuute produktiks. Õpilase küsimusele, mida tuleb pidada usaldusväärseteks sümptomiteks, mis kinnitavad hinge arenemist igaviku suunas, vastab meister, et selle tunnuseks on pisarate karisma, kui nad voolavad ohtralt ja takistamata (DPR 244). Marga Toomase juures esineb väide, et kui inimene on ilma pisarateta, rändab ta ringi eksituses, kui ta aga jõuab pisarate annini, astub ta tõotuste maale (BG 2 533j). Askeet Harpat väidab, et hing on vangis kehas kui laibas ja temas roomavad ringi halbade mõtete ussid. Kes ei peaks nutma nähes, kui alandatud ja reostatud on tema inglitaoline hing? Ta väidab, et seda taibates peaks ulguma nagu metskoer raisatud ja asjatult kulutatud eluaja pärast, kaebama, et ta on elades muutunud hauaks ja kibe kohtupäev on ees.
Pisaraid ei mõista askeedid kui ajutist, juhusliku iseloomuga mööduvat nähtust, vaid see karisma on permanentse iseloomuga. Pisaraid peab pidevalt produtseerima hingeline atmosfäär, mis elab alaliselt hirmu ja kartuse surve all. Sahdona järgi muutuvad silmad purskkaevudeks, Niinive Iisaki veendumust mööda ideaalne nutt kestab vahet pidamata ööd ja päevad, mille tagajärjel silmad muutuvad ligi kahenädalaseks perioodiks fontäänideks (DPR 126). Abraham bar Dašhandad kirjutab oma anahoreedist vennale teiste näpunäidete ja manitsuste hulgas, et ta nutku alaliselt ja ärgu lasku pisaraid oma silmis kuivada. Pisarate müstikast peab õieti kogu askeedi tegevus läbi imbuma. Mitte ainult esmajoones mediteerimine ja palve, vaid ka askeedi iga muu tegevus peab toimuma pisarate saatel. Sahdona annab nutmisele koha päeval ja ööl, toas ja õues, kõnes ja tööd tehes ja isegi söömise juures.
Selles metoodiliselt arendatud pisarate valamises ja enesepiinamisest saadud kurbuses on askeedid meelsasti viibinud. Pisarate voolamises on nad viimaks midagi leidnud, mis on lubanud neil rääkida koguni pisarate magususest. Efrem ütleb, et on küll olemas pisaraid, mis on kibedad ja mõrud, kuid nendes, mis on nutetud kahetsuse pärast, milles avaldub hinge igatsus Jumala järgi, on magusus. Vaimustunult räägib ta pisarate magususest, mis pakub talle elamust, ülendades teda sel tunnil kogu maisest elust ja olemisest ning kandes teda muidu ligipääsematuisse kõrgustesse (De judico et compunctione). Samasugusest pisarates peituvast mesimagusast rõõmust ja mõnususest räägivad ka Niinive Iisak ja Josef Hazzaja, kes sääraseid müstilisi elamusi on lähemalt kirjeldanud (DPR 125-126).
Tihe ühendus, mis pisaratel on mediteerimisega, on nutmise teinud askeetide teiste kohustuste seas obligatoorseks. Kui patriarh Išojahb III tahtis kord kloostrisse kooli asutada, siis astusid tema plaanidele südilt vastu mungad, kes seletasid, et nad ei ole kuskilt lugenud ega kuulnud, et nad peavad õpilaste laulu kuulma, küll aga on kuulnud, et nende kohustus on oma kongis istuda, nutta ja leinata (BG 2 147). Mar Gabrieli kloostri munkadest on öeldud, et nende reeglipärane mediteerimine oli ühenduses nutmisega. Uustulnukad, kes sellesse kloostrisse asusid, ehitasid enestele kongid ja võtsid ühtlasi omaks programmi, mis kloostris maksis: „paastumise, palve, nutmise ja pisarate valamise ühes kisendamisega.“ Barhebräus räägib ühes munklust käsitlevas teoses, mida peab askeet oma kongis iga päev tegema ja me leiame programmi, milles on kindlal kohal nutmine - kindlaksmääratud palved fikseeritud kellaajal, valvamine, nutmine, paastumine jne. Juba ühest vanemast süüria askeetlikust sektist, nimelt audilastest, me teame, et selle liikmed muu askeesi hulgas kultiveerisid ka nutmist. Audilased hindasid leina nõnda kõrgelt, et rõõmus meel ja naer said sektis väljaheitmise põhjuseks, nagu teatab Abu al-Barakat (PO 20 688).
Efesose Johannes on meile terve rea huvitavaid pilte säilitanud nendest askeetidest, kes on olnud omaette virtuoosid nutmises ja leinamises. Askeet Abhai istus riidega kaetult, evangeeliumiraamat põlvedel, ja pisarad hakkasid ta rinda mööda alla voolama. Nõnda kestis see hommikust õhtuni, ilma et ta oleks raamatust lehekülgegi pööranud. Ta räägib ka askeet Johannesest, kes elas oma kongis pidevalt palvetades ja mediteerides säärase tõsidusega, et see äratas põhjatut kurbust ja pani voolama pisarad. Ta nuttis päeval ja öösel, nõnda et suurest nutust ta silmaripsmed ära langesid. Süüria askeetlikus kirjanduses esineb ideaaltüüp, kes üllatab pisarate kvantumiga, nagu ka askeet, kes nõnda neid valab, et pisarate voolust on kogu tema keha kaetud (AMS 1 346). Mar Zajja nutab öö läbi ja hommikul pisarate voolates seletab küsijale, et pea valutab, kuid „tema nägu hiilgas nagu ingli nägu“ (AMS 1 402). Ibeeria Peetruse süüriakeelses eluloos on juttu ühest presbüterist Gerantiusest, kes ühes mungarüüga sai kaasa kolm väärtuslikku andi: õige usu, pühaduse ja pisarad. Rabbulast kuuleme, et lugematud kuumad pisarad langesid ta rinnale ja seda pisaratevoolu nähes sai liigutatuks ka kõige kivisema südamega inimene. Oma südame piinas ja ahastuses on askeedid nõnda ka juuresolijaid kaasa kiskunud pisarate valamisele, kisendamisele ja ohkamisele.
Et nutmine toimus koos valjude ohkamistega ja kisendamisega, kuuleme näiteks Mar Gabrieli kloostri munkade kohta, kellest kirjutatakse, et nende nutt ja kisa olnud ümbruskonnas igasse külge kaugele kuulda. Askeet Julian andis oma kongile täielikult haua kuju, kus ta alaliselt nuttis ja kaebas. Need, kes juhtusid sealt mööda minema, võisid kuulda tema kisendamist, mis jättis mulje, nagu keegi oma ainsama lapse haual südantlõhestavalt leinaks. Pisarate valamine ja nutmine olid süüria munkade seas suures lugupidamises veel hiljemgi 9. sajandil, kui seda kirjeldab paljusid kloostreid külastanud araabia autor al-Hašimi, ning 10. sajandi teisel poolel kirjeldab sama Johannan bar Kaldun.

Palve

Teiseks tähtsaks religioosseks aktiks askeetide juures oli palvetamine. Palvest püüdsid askeedid ammutada jõudu vastupidavuseks oma askeetlikele harjutustele. Askeetidel oli nimelt vaade, et niikaua kui nad palvetavad, on inglid nende juures. (AMS 4 148). Seepärast pidi palve saatma võimalikult kogu askeedi tegevust. Efrem ütleb, et askeet peab palvetama nii hästi töö juures, rännakul, söömise ajal ja isegi magades (De oratione).
Vanade populaarsete vaadete kohaselt olid teatud ajad palveks eriti mõjuvad. Nii on lõunane aeg tuntud kui maagiline aeg ja teine selline õhtul päikese loojangul. Päeva viimsel tunnil, „just enne kui taeva väravad on suletud ja pimedus võidab valguse“, sooritatud palvetest on eriti loodetud, et seda kuulda võetakse ja täidetakse. Need vaated olid nõnda levinud, et hiljem ka islam neid omaks võttis. Näiteks müstik Abu Talib al-Mekki tähendab, et kui keegi hakkab palvetama ajal, mil päike keskpäevast hakkab allapoole kalduma, retsiteerib Koraani ja kummardab maani, siis palvetavad koos temaga 70 000 inglit ja taeva väravad avatakse sel tunnil (Qūt al-Qulūb 1 27).
Süüria askeetide juures kujunesid üsna varakult välja kindlad palveajad, mis erinesid nende egiptuse kollegide omadest palveaegade pikkuse ja arvukuse poolest. Egiptuse mungad tundsid ainult kahte palveaega - õhtul ja öösel, kuid juba süüriakeelne Testamentum Domini tunneb juba kuut. Efesose Johannes mainib selliste fikseeritud aegadena tertia, sexta, nona, vespertina et nocturna „kolmas, kuues, üheksas, õhtune ja öine“. Mar Gabrieli kloostris on tarvitusel olnud kuus tunnipalvet. Bar Kaldun tunneb juba seitset tunnipalvet, mis hiljem on kanooniliseks muutunud. Ta annab juhatust nende kohta ja nende tähtsusest: „Meie Issand Jeesus Kristus ... apostlite läbi ja enda inimlikkuses ning ühtaegu jumalikkuses pani ta meie alandlikkuse jaoks paika seitse palvetamistundi: kirikukogude isad, kes hoidsid sedasama teed, seadsid munkadele, koinobiitidele ja noviitsidele needsamad seitse tundi“. Tunnipalvete algus oli kuulda ka kaugele ümbrusesse, sest tavaliselt gong kutsus kloostrites palvele niihästi päeval kui öösel. Näiteks kurdab araabia poeet Tahir, et tema lähedal asuvad kloostrid oma gongide tagumisega ei lase teda öösel rahulikult magada.
Palvetamist mõisteti askeetliku mõtteviisi ja arusaamise järgi ja seda kombineeriti mõningate puhtaskeetlike elementidega. Išojahb kirjutab askeetidest: „Nad jätsid maailmasse näite vaprusest, mis oli ebatavaliselt täiuslik: hoiakus ja ülimas vähenõudlikkuses ... palves ja selle sidumises kõigi vaevadega“. Need juurde lisatud askeetlikud elemendid on askeetide arvates tarvilikud võtted, mis pidid palvele juurde lisama kaalu ja tähtsust. Johannana bar Kaldun ütleb selgelt välja, et ilma askeetlike kõrvalaktideta on munga palve külm, unine ja ilma mõjuta (ROC 1899 41).
Need elemendid on olnud väga mitut laadi. Barsauma eemaldus palve puhul oma kaasaskeetidest, istus maha ja sirutas jalad ette ning käed selja taha ning kummardus peaga kuni jalgadeni. Sellesse asendisse püüab ta jääda terveks päevaks (ROC 1913 381). Elias kirjeldab Tella hilisema piiskopi Johannese eluloos, kuidas ta palvetas piinavas askeesis oma keha painutades, püüdes vastu pidada võimalikult hilise õhtuni. Askeedi Addai salaja jälgijatele avanes järgmine pilt: „ja kuna keskpäevakuumus oli talumatu, ta tõusis ja palvetas, seejärel põlvitas, seejärel tõusis ning sirutas käed taeva poole justkui ristina. Kui ta nii oli veetnud pika aja, umbes üheksa tundi, alles siis lõpuks istus maha, et veidi puhata.“ Teine jälle seisab väljasirutatult varvastel, kolmas „pannud pea põlvede vahele, palvetas rohkeis pisarais“. Aga mitte üksi kehaline hoiak pole saatnud palvet, vaid askeedid on leiutanud mitmeidki vahendeid, millega palvetamist raskemaks teha. Kuulus askeet Julianus Saba ühendas palvetamisi kilomeetripikkuste rännakutega kõrbe. Öösel, kui kõik vennad magasid, rändas ta üksi mägedesse, et seal palvetada ja alles siis, kui kloostrist kostab gong, ilmub ta tagasi algavale palveteenistusele. Theodoretos räägib ühest sellisest askeedist, nimega Polychronios, kes palve ajaks raske tammekännu oma õlgadele asetab (PG 82 1388).
Püüus palvetada öisel ajal võib samuti näha askeetlikku elementi. Kuna Oriendis peetakse ööd ka üldisemalt kohasemaks sügavamate ja tõsisemate probleemide arutamiseks, siis seda enam veel askeetide jaoks. Askeedid hindasid eriti mõjuvaks seda palvet, mis toimus öösel ja magamise arvel, seetõttu on öine palvetamine neile kõikidele kohustuslikuks tehtud. Efrem kõneleb öisest palvetamisest kui olulisest ja ääretult tähtsast ülesandest (Exhortatio as monachos 4). Philoxenos soovitab palvega siduda pikki vigiiliaid, sest sel teel on saavutatav meelte puhtus. Niinive Iisak tuletab askeetidele meelde, kuidas igasugune palve, mida tehakse öösel, on enam väärt kui kõik muu päeva kestel tehtud palve (DPR 448). Tema arvates on kõik iseäralikud elamused ja nägemused spirituaalsetest asjadest, mis askeetidele iialgi on juhtunud, just öisel ajal toimunud. Öise palve kasutamata jätmine on koguni kahjulik ka selles mõttes, et siis ei ole võimalik keskenduda ka päeva ajal, sest meeled jäävad laialipillatuks (DPR 556-59). Askeetlik kõrvaljoon palvetamisel paistab veel selgemalt silma askeetide tõekspidamises, et Saatan ei karda mitte midagi rohkem kui palvet, mis on seotud öise ärkvelolekuga. Isegi kui öine palve on sooritatud meelte hajeviloleku ajal, ei ole see siiski viljatu. Ka öisele palvele leiti lisaks vahendeid, kuidas seda piinarikkamaks muuta. Näiteks katoolikus Mar Sabrišo eluloos esineb askeet nimega Išozekha, kes maast võetud kivi suus hoiab ja nõnda õhtust peale kogu öö selles piinas palvetab.
Veel kohtame askeetide hulgas püüet palve kestvust võimalikult pikendada ja ületada fikseeritud tunnipalveid nii pikaks kui võimalik. Niinive Iisak tunneb askeete, kes oma palvet pikendavad kolme tunnini ja püüavad olla kogu selle aja keskendunud (DPR 129). Siingi oli ruumi äärmuslikeks nähtusteks. Nii ei pea üks askeet lubatavaks, et palvetamist katkestataks, vaid Pauluse sõna järgi tuleb palvetada alaliselt. Bar Kaldun jutustab ühest askeedist nimega Mar Atqen, kelle palved palju ei katkenud päeval ega ööl, mille tagajärjel ta sai lisanime „kisendaja“. Sama nähtus on eriti müstikute juures tähtis olnud. Josef Hazzaja ei anna millelegi muule nii suurt tähendust kui pidevale palvetamisele. Tema järgi seisneb kogu ilmutus selles, et nüüd on teatavaks tehtud tee, kuidas saada valguse lasteks - nimelt pideva palvetamise kaudu. Selle palve kohta kirjutab ta: ma ei mõtle siinjuures palvele kindlaksmääratud tundidel ja kindlatel aegadel, vaid lakkamatule palvele, mis ei lõpe kunagi.
Idee päeval ja öösel alaliselt kestvast palvest kutsus askeetide hulgas esile nähtuse, mis on tuntud akoimeetide nime all. Selle liikumise rajajaks oli Aleksander Akoimetes ehk „Magamatu“ ja liikumise nimetus ei tulenenud askeetide magamatusest, vaid sellest, et magamise läbi nende kogukonnas palvetamine ei katkenud (PO 6 700j). Aleksandri idee seisnes selles, et juba siin maa peal realiseerida midagi tulevasest maailmast vähemalt selles osas, mis puutub palvetamisse. Et tavalise kujutluse järgi inglid alaliselt palvetavad, siis püüdis ta nende tegevust imiteerida, kuid inimlikus maailmas takistab pidevat palvetamist magamine. Aleksander lahendas selle probleemi omapäraselt. Selleks, et alalist palvetamist saavutada, jagas ta oma mungad kaheksasse ossa, kus iga osa täitis oma kindlaksmääratud aja palveteenistuse ülesannet. Sel teel võis palvetamine askeetide kogukonnas pidevalt kesta (PO 6 678). Sama idee levis peagi ka teistesse kloostritesse ja võeti seal omaks. Nõnda jaotas Mar Abha oma mungad kolme gruppi, et palveteenistusel ei tuleks kunagi seisakut (PO 5 321j.).

Lektsioon

Suur osa askeetide ajast kuulus kanooniliste raamatute lugemisele ja nende osade retsiteerimisele. Kui vaatleme askeetide literatuuri, siis torkavad silma arvukad tsitaadid kanoonilistest raamatutest ja ka nende teoste stiil kannab jälgi, mis näitavad, et see kirjandus pärines ringidest, kus tegeleti alaliselt ja pidevalt kanooniliste raamatutega. Rabban bar Idta eluloos leiame munkade päevakava, kellel peale köögikorra-teenistuse ja külaliste vastuvõtu ei olnud vabal ajal muud teha kui pühenduda lektsioonile (HRH 2 172). Mar Šallita eluloos leiame, kuidas ta lugenud päevad-ööd pühakirja ja retsiteerinud psalme (AMS 1 427). See tegevus oli nii tihedalt kokku kasvanud askeedi eluga, et viimaks sai psalmodeerimine süüria askeetide terminoloogias kogu munkliku tegevuse tähistajaks. Näiteks valis askeet Achelides kongi väljaspool kloostri maa-ala selle eesmärgiga, et seal üksinduses psalme laulda (LES 1 30).
Askeetide lektüür ei olnud teaduslik ega eksegeetiline, vaid eeskätt just praktiline, hingehoiulise suunaga. Nende kirjutiste valgusel vaatlesid askeedid oma elu, oma hingeelulisi avaldusi ja kontrollisid omi mõtteid. Nendest ei otsinud nad üksnes vaimu, vaid ka kombeid ja üksikjooni askeedi igapäevases elus imiteerimiseks. Lektsioon oli askeetidele abinõuks, et kontsentreerida mõtteid ja hoida neid ümber ekslemast. Nõnda nõudis juba Mar Abraham oma munkadelt, kes pühapäevaseks jumalateenistuseks enne teisi kloostri kirikusse jõudsid, et nad võtaksid piibli ja loeksid seda, seni kui teised kogunevad. Sellega püüdis ta ära hoida munkade mõtete laialivalgumist ja kiusatust lobisemisele. Ka mujal oli viisiks saanud, et kloostri kirikus altari ees oleval laual olid mitmesugused raamatud, mida sealt lugemiseks võeti. Sellepärast keeldus juba Mar Dadišo askeetide hulka võtmast neid, kes ei osanud lugeda. Muidugi ei tähenda see veel, et sellepärast kõik askeedid lugeda oskasid. Näiteks Pärsia jakobiitide kaanonites on nendele, kes lugeda ei oska ja ei tunne rohkem kui ühtainust psalmi, kohustuseks tehtud, et nad peavad sama psalmi retsiteerima kõigil palveaegadel (ALCS 2 100).
Lektsioonil, eriti aga psalmide retsiteerimisel oli askeetide hindamise järgi veel suurem tähendus, kuna see oli mõjuv vahend vaimsete vaenlaste, kire ja deemonite vastu. Dadišo Katraja nimetab seda vaimse võitluse abinõude hulgas esimesel kohal (OrChr 1934 199). Efrem ütleb, ja sama kinnitab ka Niinive Iisak, et psalmide retsiteerimine lööb deemonite pealetungi tagasi ja on tähtis vahend öiste hirmutiste vastu, sest seal, kus kostab psalmide retsiteerimine, viibib inglite sõjavägi ise läheduses (vt AMS 3 634). Sellepärast pöörasid askeedid erilist tähelepanu psalmidele, millega algas lugemisoskus ja mida retsiteerides on möödunud nende elu (AMS 2 468, 563; 3 484, 642). Anonüümse liturgia seletuse järgi tehti askeetidele ülesandeks ühe ööpäeva jooksul kogu psalter läbi retsiteerida, alates kompletooriumiga ja viimase tunniga öösel lõpetades. Ideaalkujuna seisab askeetidel silme ees askeet Elias, kes päeval-ööl psalmodeerib ja isegi magades tema unenäod ja huulte liikumine näitasid, et ta ka siis psalmodeerimisega edasi tegeles. Ja viimaks on isegi reisidel askeete saatnud psalmodeerimine (BG 2 504).
Askeetide lektüüri kuulusid peale kanooniliste raamatute veel kirikuisade teosed ja askeetide elulood. Pärsia jakobiitlikele askeetidele oli lektsioon kohustuslik isegi söömise puhul, mil loeti ette üht homiiliat (ALCS 2 100). Sama komme oli ka nestoriaanide juures, Rabban bar Idta eluloo järgi loeti ette askeetide raamatuid, Efremi traktaate ja Mar Narsese töid, milline eeskiri ulatub Abraham Suureni. Rangelt keelatud oli aga hereetiliste teoste lugemine. Niinive Iisak keelas kõik sellised teosed ja isegi niisugused, mis olid kirjutatud selliste vaadete ümberlükkamiseks.
Ent ka lektsioon oli askeetide juures läbi põimitud mitmesuguste lihasuretuslike elementidega. Esmalt leiutasid nad lektsiooni ladusa lugemise segamiseks tülikad katkestused. Marga Toomas jutustab, kuidas askeet Elias iga psalmivärsi järel hüüab „Halleluuja, au Sulle, Jumal!“ (BG 2 502). Selle juures motiveeris teda mõte, et kerge vaevaga mehhaanilist retsiteerimist vältida. Refrääni appivõtmisega oli ta aga nüüd sunnitud suurema tähelepanuga järgneva psalmi peale mõtlema. Refräänina tarvitatud doksoloogiate aset võisid täita ka palved (PG 82 1421). Nagu teada, sai nestoriaanidele selline refräänidega psalmodeerimine viimaks tavapäraseks. Psaltri retsiteerimisel oli oluliseks täienduseks kiituse iseloomuga refrään, mille koht oli kahe esimese salmi järel. Selle, varem nähtavasti mitteametliku, kuid levinud kombe, on sanktsioneerinud endine askeet ja pärastine katoolikos Abha I (PO 7 158).
Edasi on lektsioon ühendatud veel nn meeleparandus- või kahetsusaktidega (AMS 3 423). Nende aktide all mõistsid askeedid üht omapärast treeningut, mida nad harrastasid enese karistuse ning piinamise eesmärgiga. Juba juutluseski esinenud viise, nagu põlvililaskumine, on askeedid enesele kohandanud ja nende tähendust ulatuslikumaks teinud. Igat teenistust alustati põlvili laskumisega (būrkā). Põlvitamisest kõrgema väärtusega aktina hindasid askeedid mahaheitmist ehk prosternatsiooni. Niinive Iisak ülistab seda nõnda, et ta ei julge ühtegi voorust sellele tähtsuse poolest kõrvale seada. Sellelt aktilt ootab ta askeedi pingutustele virgutust ja üldiselt näeb selles koguni askeedi tähtsamat tegevust. Olgu tähendatud, et askeetide silmis on need aktid sümboliseerinud surma.
Askeedid on püüdnud nende aktide arvu ning sagedust võimalikult tihedaks teha. Niinive Iisakil on teada askeetide seas juhtumeid, kui keegi korraga 30 prosternatsiooni toime paneb ja tunneb ka niisuguseid, kes toime tulevad veel suurema arvuga (DPR 129). Askeetlikud autorid räägivad imetluse ja aukartusega virtuoosidest, kes oma treeningutega suutsid silmapaistvust saavutada. Näiteks olevat Naran Ammeh lektsiooni puhul päeva jooksul tuhandeid prosternatsioone sooritanud (ROC 1906 194). Paljude kohta on tähendatud, et nende päevane prosternatsioonide arv oli lugematu (LES 2 21; SS 1 189). Niinive Iisakil on teateid ka nendest askeetidest, kes kogu päeva „pead vastu maad taovad“. Vagaduse suuruse ja sügavuse tõendusena esineb askeet, kelle otsaesine pidevate prosternatsioonide jälgi kannab. Üks araabia autor kirjeldab munka, kes sellepärast kannab laubal „muhku kui kitse põlve“.
Bar Kaldun annab detailse selgituse, kuidas neid meeleparanduse akte tuleb ette kujutada. Tema järgi jagunevad need aktid kahte liiki, millest esimene kannab nimetust metūnijā, mis tuleneb kreekakeelsest sõnast metanoia „meeleparandus“, ja esineb juba Efesose Johannesel (AS 2 112; AMS 3 485). Mainitud akt seisneb selles, et askeet heidab risti ette maha, nii et põlved ja pea puudutavad põrandat või maad. Teine, gurgahā nimeline toiming erineb eelmisest selles, et põlved ei ulatu põrandani, vaid ainult käed ja pea, kuna keha jääb õhku (ROC 1899 396j). Neid liigutusi tehti jõuliselt, nõnda et juttu on isegi selle tagajärjel põrandasse tekkinud põlvede ja käte asemetest. Araabia poeet Manzur al-Asadi võrdleb maha heitnud kaameli jäsemete niisket aset askeedi pihkude asemega (ZDMG 1893 84j). Siin on huvitav see, mida kord Efesose Johannes, ise tähelepanematuks jäädes, ühe askeedi tegevusest on jälgida võinud. Viibides kõrvalkongis oli tal tunne, nagu oleks kolm meest vasaraga põrandale tagunud, nõnda kostus mütsumine sealt kuni hommikuni. Need mütsud olid tingitud aga prosternatsioonide süstemaatilisest treeningust - esmalt lõid vastu põrandat käed, siis põlved ja lõpuks pea.
Kuigi mahaviskumist kasutati Niinive Iisaki järgi ka palve puhul (DPR 131) või ka askeetliku vahendina omaette, näiteks kõndimisel iga kümne sammu järel, oli see tavaliselt siiski lektsiooniga ühendatud. Bar Kaldun annab isegi kindla reegli, kuidas lektsiooni pidi selliste askeetlike harjutustega kombineerima: „Alates hommikust kuni kolmanda tunnini loe innukalt Uut Testamenti püsti seistes kolm peatükki evangeeliumist, kaks peatükki Apostlite tegudest ja kolm peatükki apostlitest. Tee iga lektsiooni keskel kümme prosternatsiooni. Kui sa oled lõpetanud Uue Testamendi lugemise, tee kümme kiiret ja innukat prosternatsiooni ning põlvita sobilikes palvetes“ (ROC 1899 391).
Psalmide retsiteerimine oli läbi põimitud prosternatsioonidega. Psalmid olid jaotatud nestoriaanidel 20 ossa nimega hullali ja need omakorda jagunesid alaosadeks, mida nimetati marmitā. Iga marmitā lugemise järel tegi askeet kolm prosternatsiooni. Kui ta aga jõudis 1/20 ehk hullala lugemisega lõpule, siis ta tegi 10 prosternatsiooni ja viimaks psalmidega lõpule jõudes 30 prosternatsiooni. Efesose Johannes jälgis salaja askeeti kõrvalkongis, kes tegi aga iga marmita järel 30 prosternatsiooni ja öö jooksul 500. Mainime veel seda, et süüria askeedid on neid akte harrastanud sellise intensiivsusega ja neile andnud nii kõrge religioosse tähenduse, et see ei jäänud tähele panemata ka muslimite poolt ning ka nemad sellest mõjust ei suutnud hoiduda. Kaliif Harun al-Rašidist räägiti tema vagaduse ülistuseks, kuidas ta sooritas päevas 100 rak’as-prosternatsiooni.

1

[1] Hoc autem duplicem ob causam de consuetudine versum est in naturam, vel quia lavacrum non adeunt vel quia oleum nec capite, nec ore norunt, ne a parvis animalibus, quae inter cutem et crinem gigni solent, et concretis sordibus, opprimatur (Epistola 147).

2008-07-29

MärksõnaKurat

MärksõnaLiikumine

MärksõnaRaha

MärksõnaSoorollide elukool

MärksõnaUsk ja uskmatus

MärksõnaValu