Teemad

Setod ja Setomaa ma vihkan ja armastan teid!!!

Prindi

Marju Reismaa Räpinast

1

Minu postkasti potsatas kutse Tartuffile ja „Taarka“ esilinastusele, kasutasin ära võimaluse minna.

Teadsin Taarka traagilisest elusaatusest, aga see mis ma filmilinal nägin, vapustas mind tõeliselt.

See kõik, mis ma seal nägin ja kuulsin, puudutas mind väga isiklikult.

Olen elanud Setomaal 20 aastat, olen setodega nende muredest ja rõõmudest osa saanud, nendega laulnud, nende lastele muinasjutte vestnud, neid esitanud ja tantsu löönud ning nende lapsi hoidnud ja armastanud. Tegin ja ostsin endale seto riided ja kandsin neid uhkusega oma vanema poja koolilõpu peol.

Nüüd seisavad need riided mu kapis puutumatuna juba mitu aastat.

Eilset filmi vaadates, tõdesin, et setud on eluaeg olnud üks ülbe ja uhke rahvas, nad ei võta võõrast omaks, ei anna andeks neile, kes ei käitu küla traditsioonidele vastavalt.

Nüüd kui ma olen vana ja haige, pole mind neile enam vaja, paljud tuttavad setod kõnnivad must tänaval mööda kui võõrad ja ütlevad tere häbenedes, et nad mind tunnevad.

Kui ma panin kord peole selga seto riided, tuldi mulle juurde ja kästi need võtta seljast.

Kui filmis Taarka isa jõi maha perekonna ehted, naise uhkuse ja au, meenus mulle kuidas mul kästi suure rahva ees end alasti võtta.

Kui Taarkat sõimati ja nuheldi ja mõnitati ja alandati, tundsin samastumas end filmikangelasega, olen minagi seisnud keset küla ja kuulnud setunaiste roppu sõimu.

Enne filmi algust laulsid setukoorid suust ja südamest ihu ja hingega, see oli nii kaunis, et minugi hääletu kaasalaul heljus Tartu raekoja kohal.

Kui Taarka võitis filmis võistulaulmise ja ütles, ei saa minna esinema Soome presidendile, kui tal pole ei riideid ega ehteid, kinkisid setu naised igaüks oma kaelast raasu ehtekuhjast, tundsin mina sama nagu oleks saanud hinnalise kingituse, kui mu tuttavad setunaised mind kohtumisrõõmust peale kontserti kallistasid.

Film kirjeldas Taarka rasket ja traagilist elusaatust, filmi tegelasi mängisid mu armastatud näitlejad. Mu hea tuttav, kes pole üldse näitleja, suutis mind positiivselt üllatada, tal oli mängida üsna suur roll, aga ta tuli sellega ülihästi toime.

Sain peale filmi korraldatud peol tänada oma lemmiknäitlejaid ja elada õhtu ja öö ja järgmise päeva filmi lummuses.

Film lõppes vananenud Taarka lootusrikka heliseva kavala naeruga, see andis lootuse tunde, et kõik ei olegi veel nii halvasti ja lõppenud.

Tahtsin hüüda: setod ja Setomaa ma vihkan ja armastan teid!!!

1

2008-08-15