MärksõnaKirjandus

Meil on sõnadest maa (valik luulet)

Prindi

Mahmud Darviš (Araabia keelest tõlkinud Amar Annus)

1

Mahmud Darviš (1941-2008)
Meil on sõnadest maa (valik luulet)
Araabia keelest tõlkinud Amar Annus


Kas see on ühes sellises laulus?

Kas see on ühes sellises laulus, et me paneme rüütli rinnale unenäo tekiks,
vabastame ta viimasest särgist, võidu märgist ja viimase ukse võtmest,
et sukelduda esimesse merre? Tervitus sulle, minu koha seltsimees, kellel endal kohta ei ole.
Tervitus sinu jalgadele/ karjused unustavad sinu silmade jäljed tolmu kohal.
Tervitus sinu käsivartele/ vurinal lendab ta üle siit uuesti.
Tervitus sinu huultele/ palve põlvitab maha põllul. Mida me ütleme sinu silmade hõõguvatele sütele? Mida ütleb puuduolev
sinu emale? Ta magab kaevus? Ja mida ütleb sõjakäik? Me vallutasime hääle pilve augustikuus?
Ja mida ütleb elu Mahmud Darvišile? Sa oled elanud... armastanud... sa tead, ja kõik, keda sa armastad, surevad?
Kas see on ühes sellises laulus, et me paneme unenäo tekiks, hoiame võidu märki ja viimase ukse võtit,
et sulgeda meist ära see laul? Aga meie ju elame... sest elu on elu.


Neli isiklikku aadressi

1 - Ruutmeeter vanglas

See on uks, selle taga on südame paradiis. Meie asjad - kõik asjad on meie omad - kaovad ära. Uks on uks, metafoori uks, jutu uks. Uks teeb nägusamaks septembrikuu. Uks viib põllud tagasi esimese nisu juurde. Ukse jaoks ei ole ust, aga mina suudan siseneda oma välimusse, lembides mida näen ja mida ma ei näe. Kas tõesti maailmas on seda koketsust ja seda ilu, aga mitte ust ukse jaoks? Minu kongi ei valgusta miski peale mu sisemuse... Rahu minule, rahu helimüürile. Ma lõin kümme luuletust oma vabaduse kiituseks siin või seal. Ma armastan taeva raasukesi, mis tungivad sisse vangla luugist, meetrijagu valgust, milles ujuvad hobused ja minu ema väikesed asjad... Kohviubade lõhn oma ürbis, kui ta avab päeva ukse kanakarjale. Ma armastan loodust sügise ja talve vahel, meie vangivalvurite poegi, ajakirjandusväljaandeid kaugete kõnniteede kohal. Ma lõin kakskümmend laulu pilkeks kohale, kus meile ei ole kohta. Minu vabadus: et ma olen nii nagu teie ei soovi, et ma oleksin. Ja minu vabadus: et ma teen avaramaks oma kongi: et ma jätkan ukse laulu: uks on uks: ukse jaoks ei ole ust, aga mina suudan väljuda oma sisemusse jne.. jne...

2 - Istekoht rongis

Taskurätikud ei ole meie omad. Viimaste sekundite lembijad. Rongijaama sära. Roosid, mis eksitavad südant, kes otsib kuube õrnusele. Pisarad reedavad perrooni. Legendid, mis ei kuulu meile. Siit läksid nad teele, kas meil on keegi Seal, kes rõõmustaks meid saabumise puhul? Liiliad ei ole meie omad, et me suudleksime raua rööbast. Me reisime, otsides nulli, kuid me ei armasta ronge, kui jaamad on uued paguluspaigad. Lambid ei ole meie omad, et me näeksime oma armastust seisvana oodates suitsu. Kiirrong lõikab läbi järved. Igas taskus on majavõti ja perekonnapilt. Kogu rongi rahvas pöördub tagasi oma rahva juurde, aga meie ei pöördu tagasi ühessegi majja. Me reisime, otsides nulli, et taas saavutada liblikate kombekus. Aknad ei ole meie omad ja tervitus meile igas keeles. Kas sa arvad, et maa oli selgepiirilisem, kui me ratsutasime vanadel hobustel? Kus on hobused, kus on lauljatarid neitsid, kus on looduse laulud meie sees? Kaugel olen ma iseenda kaugusest. Mis oleks kaugemal armastusest! Meile peavad jahti nobedad neiud nagu poevarastele. Me unustame aadressid rongiakende kohale. Meie, kes me armastame kümme minutit, ei suuda tagasi pöörduda ühessegi majja, kuhu me sisenenud oleme. Me ei suuda ületada kaja kaks korda.

3 - Intensiivravi palat

Mind ümbritseb tuul, kui maa mulle kitsaks muutub. Ma pean lendama ja õmblema kinni tuult, aga ma olen inimene... Ma tunnen, kuidas miljon bambusflööti minu rinda puruks rebivad. Ma sulatasin lume ja tunnistasin oma haua valmis puhkuseks. Ma olin laiali paisatult oma voodil. Ma oksendasin. Ma kaotasin hetkeks teadvuse. Ma surin. Ja ma hüüdsin enne kiiret lahkumist: Ma armastan sind, kas ma lähen surma sinu jalgade kaudu? Ma surin... ma surin täiesti, ning mis oleks rahulikum surmast kui poleks su nuttu! Mis oleks rahulikum surmast kui ma poleks sinu käsi oma rinnale surunud, et ma tuleksin tagasi sealt, kus ma surin. Ma armastan sind enne lahkumist, ja pärast lahkumist, ja nende vahel ei tunnista ma muud kui oma ema nägu.
Sest süda oli eksiteel pisut, kuid ta tuli tagasi, ma küsitlesin armsaid: Millises südames minuni jõuti? Ning ta kummardus minu üle ja kattis minu küsimused oma pisaratega. Oh süda... oh mu süda, kuidas sa mulle valetasid ja viskasid mu välja mu hirnumisest?
Meil on palju aega, oh süda, pea vastu
Et sinu juurde tuleks Bilqise maalt toonekägu
Me saatsime kirjad ära
Me rändasime läbi kolmkümmend merd ja kuuskümmend rannikut,
kuid ikkagi on meil eluaega, et ära eksida.
Oo süda, kuidas sa valetasid märale, kes ei ärrita tuult. Võta rahulikult, et me võiksime lõpetada selle viimase kallistuse ja põlvili langeda.
Rahulikult... rahulikult, et ma teaksin, kas sa oled mu süda või selle hääl, kes karjub: Võta mind.

4 - Tuba hotellis

Tervitus armastusele päeval, mil ta tuleb ja päeval, mil ta sureb. Ja päeval, mil ta vahetab oma partnerit hotellides! Kas armastus kahaneb sellest kuidagi? Me joome oma kohvi õhtuses aias. Me jutustame oma paguluse lugusid õhtusöögi ajal. Ning me siirdume tuppa, et jätkata võõraste otsingut öös täis iha (jne... jne...)
Me unustame oma vestluse ülejäägid toolide peale, me unustame maha oma sigaretid, siis tulevad teised ja lõpetavad meie õhtu ja suitsud. Ja me unustame pisut und padjale. Tulevad teised ja magavad meie und (jne... jne...) Kuidas me võisime usaldada oma kehi hotellides? Kuidas me usaldasime oma saladused hotelli? Tulevad teised, jätkavad meie karjeid pimeduses, mis ühendas kahte keha (jne... jne...) Me polnud midagi muud kui kaks numbrit avalikul, avalikul voodil, kes ütlesid mida olid öelnud eelkäijad armastuse kohta pisut varem. Ning lahkumine tuleb kiiresti-kiiresti. Kas ei olnud see kohtumine nii põgus sellepärast, et me unustaksime need, kes meid armastasid teistes hotellides? Kas ei öelnud sa seda siivutut sõna ühel päeval kellelegi teisele? Kas ei öelnud mina seda siivutut sõna ühel päeval kellelegi teisele ühes teises hotellis või siin, sellel voodil? Me kõnnime neidsamu samme, selleks et tuleksid teised ja kõnniksid neidsamu samme... (jne... jne...)


Ma rändan seda teed

Ma rändan seda pikka teed, seda pikka teed kuni lõpuni.
Kuni südame lõpuni ma rändan seda pikka, pikka, pikka teed...
Ja ma ei jää ilma millestki muust kui teetolmust, minu sellest osast,
mis suri ja datlipalmide rida
osutab sellele, mis on puudu. Ma lähen läbi datlipalmide rea. Kas on vaja haava luuletajale,
et joonistada granaatõuna puuduolevale? Ma ehitan teile hirnumiste katuse kohale
kolmkümmend akent metafoori jaoks. Ning tullakse ühelt reisilt, selleks et minna teise.
Olgu maa meie jaoks kitsas või ärgu olgu kitsas. Me rändame seda pikka teed
kuni vibu lõpuni. Olgu vinnas meie sammud nagu nooled. Kas me olime siin lühikest aega
ja peatselt me jõuame alguse noole juurde? Pööritas tuul meie ümber, pööritas,
aga mida ütled sina?

Mina ütlen: Ma rändan seda pikka teed kuni enese lõpuni... ja selle lõpuni.


Rajas on veel üks rada

Rajas on veel üks rada. Ja rajas on ruum teeleminekuks.
Me loobime palju roose jõkke, selleks et ületada jõgi. Ühelegi lesele
ei meeldi meie juurde tagasi pöörduda. Mingem sinna... sinna... hirnumise põhja.
Kas ei unustanud sa midagi lihtsat, mis sobib meie tulevase mõtte sünniks?
Räägi eilsest, mu sõber, et ma näeksin oma pilti kudrutuses
ja haaraksin kinni tuvi kaelasidemest, või leiaksin bambusflöödi hüljatud viigipuust...
Minu igatsus oigab millegi järele, minu igatsus kinnitagu mind tapjaks või tapetuks.
Ja rajas on veel üks rada, et me kulgeksime - ja me kulgeme. Kuhu viivad mind küsimused?
Mina olen siit, mina olen sealt. Ning ma pole sealt ega pole siit.
Ma loobin palju roose, enne kui ma jõuan roosini Galileas.


Maa on meie jaoks kitsas

Maa on meie jaoks kitsas. See surub meid viimasesse läbikäiku ning me heidame ült
oma ihuliikmed, et seda läbida. Maa pigistab meid välja. Oh, oleksime me selle nisu,
et saaksime surra ja elada. Oh, oleks ta meie ema, et me ema halastaks meile.
Oh, oleksime me pilt kaljudel, mis võiks kanda meie unenägu
nagu peeglit. Me näeme nende nägusid, kelle tapab viimasel hinge kaitsmisel
viimane meie seast. Me nutsime nende laste pidude pärast.
Ja me nägime nägusid, kes viskavad meie lapsed
selle viimase avaruse akendest välja. Peegel, mis teeb siledaks meie tähe.
Kuhu me läheme veel pärast viimaseid piire? Kuhu lendavad linnud pärast viimset taevast,
kus magavad taimed pärast viimset hingetõmmet?
Me kirjutame oma nimed karmiinpunase auruga,
me raiume ära kiidulaulude käsivarre, et ta teeks täiuslikuks meie liha.
Siin me sureme. Siin, viimases läbikäigus. Siin või siin istutab õlipuu... meie veri.


Me reisime nagu teisedki

Me reisime nagu teisedki, aga me ei pöördu tagasi mitte millegi juurde...
Justnagu reisimine oleks pilvede tee. Me matsime oma armsamad pilvede pimedusse
ja puude juurte vahele. Ja me ütleme oma naistele:
sünnitage meiesuguseid veel sadu aastaid, et me viiksime selle rännaku lõpule
tunniks ühelt maalt ja võimatuse meetrini.
Me reisime psalmide sõidukeis, me magame prohvetite telgis, ja väljume mustlaste sõnadest.
Me mõõdame ruumi toonekäo nokaga, või laulame ajaviiteks enesest eemale vahemaa,
ning puhastame kuu sära.
Su tee on pikk, nõnda unista siis seitsmest naisest,
keda sa sellel pikal teel kannad oma õlgadel.
Raputa neile palmipuid, et sa teaksid nende nimesid
ja kes neist saab Galilea poisslapse emaks.
Meil on sõnadest maa. Räägi, räägi, et ma saaksin nõjatada oma raja mingile kivile kividest.
Meil on sõnadest maa. Räägi, räägi, et me teaksime selle reisi lõppjaama.


Nad armastavad mind kui kadunukest

Nad armastavad mind kui kadunukest, et öelda: ta oli ju meie hulgast, ta oli meie.
Ma olen kuulnud neid samu samme kakskümmend aastat öö müürile koputamas. Need tulid, aga ei avanud ust. Kuid nüüdseks on nad sisse tulnud. Kolm nendest läksid tagasi välja: poeet, tapja ja lugeja. - "Kas te jooksite veini?", küsisin. "Joome" ütlesid nemad. "Millal te tulistate kuule minu pihta?", küsisin. Nad vastasid: "Rahune maha!". Ja nad panid klaasid valmis ja hakkasid rahvale laulma. Ma ütlesin: "Millal te alustate minu mõrvamist?" Ning nad ütlesid: "Me oleme alustanud.. miks sa saatsid hingele kingad?" "Selleks, et ta kõnniks maa peal" - ütlesin. Ning nad ütlesid: "Miks sa kirjutasid valge poeemi, kui maa on väga must." Ma vastasin: "Sest kolmkümmend merd valgub mu südamesse." Nad ütlesid: "Miks sa armastad prantsuse veini?" Ma ütlesin: "Sest ma olen väärt kõige kaunimat naist." - "Kuidas sa sooviksid surra?" - "Sinised nagu tähed voolavad katusest" - "Kas te sooviksite veel veini?" Nad ütlesid: "Joome". Ma ütlesin: "Ma paluksin, et see oleks aeglane, et te tapaksite mind õrnalt-õrnalt, et ma saaksin kirjutada viimast luuletust oma südame abikaasale. Aga nemad naersid ja ei varastanud minu majast muud kui sõnad, mida ma olin ütlemas oma südame abikaasale...


Ma olen Joosep, oo mu isa

Ma olen Joosep, oo mu isa. Mu isa, mu vennad ei armasta mind, nad ei taha mind endi keskele, mu isa. Nad on vaenulikud minu vastu ning loobivad mind munakivide ja sõnadega. Nad tahavad, et ma sureksin, selleks et nad võiksid mind kiita. Ja nad sulgevad sinu maja ukse minu ees. Ning nad ajavad mind põllult ära. Nad mürgitasid minu viigimarjad, mu isa. Ja nad tegid katki minu mänguasjad, mu isa. Kui tuul puhus minu juustega mängides, muutusid nad kadedaks ja tõusid minu vastu ja tõusid sinu vastu, aga mida mina olen neile teinud? Liblikad laskusid mu õlgadele, viljapead kummardasid maha minu ees ja linnud laskusid minu peopesale. Aga mida mina olen teinud, mu isa, ja miks mina? Sina panid mulle nimeks Joosep, aga nemad viskasid mu kaevu, aga süüdistasid selles hunti, aga ka hunt on armulisem kui mu vennad... mu isa! Kas ma tegin kellelegi kurja, kui ma ütlesin, et ma nägin ühteteist taevatähte ja päikest ja kuud, ma nägin, kuidas nad mulle au andsid?


Ma tahan enamat elult

Ma tahan enamat elult, selleks et me kohtuksime ja enamat pagendust
ja kui mu süda oleks kerge, ma päästaksin valla oma südame iga palmipuu juures.

Ma tahan enamat südamelt, et ma suudaksin pärale jõuda palmitüve juurde.
Ja kui mu elu oleks minuga, ma ootaksin sind puuduolemise klaasi taha.

Ma tahan enamat lauludelt, et nad kannaksid miljon... üht ust,
ja panna nad üles telgina maa tuulisele osale ja elama asuda lausesse.

Ma enamat naistelt, et kogeda viimast suudlust
ja esimest ilusat surma pilvede veini pistoda läbi.

Ma tahan enamat elult, selleks et süda õpiks tundma oma rahvast
ja et ma suudaksin tagasi pöörduda... põrmu tunni juurde.


Taevas mere jaoks

Taevas mere jaoks. Taevas, et liblika tütar joonistaks ema. Taevas tugitooli jaoks.
Ma sõlmin rahu iseendaga, isegi kui jasmiin tuleb pärast õiget aega.
Ma sõlmin rahu pühapäevaga. Ma loovutan sinu käest jõe, et ta võiks lahti riietuda
ja saan teada kuidas kiired muutuvad kehaks. Ma võtan enda peale sinult
oma käsivarre, et panna istuma see lõppev hiilgus sinu kätele lapseks.
Taevas mere jaoks ja meri aiamüüri jaoks. See jõgi on minu pulmavoodi.
Tuvid laskuvad sõjaväelase pagunitele ja armunu põgeneb oma noormehe eest,
et haarata kinni tükikesest päikesest. Ma armastan sind sel päeval
nii nagu ma pole armastanud sind varem. Ma vabastan vahu jasmiinilainest.
Kas maa peal on midagi peale rahu? Kas inimeste seas on midagi peale õnne?
Ma sõlmin rahu iseendaga ning kõik rahvad ühinevad minu veini kiitma...
ja sisenevad minu vibu õlipuudesse. Kui sellisel päeval surevad
hõbedased linnud, kas sureb siis ükski inimene! Ja meie armastame elu

Ja meie armastame elu, kui me vaid leiame selleks viisi.
Ja me tantsime kahe märtri vahel ringi.
Ja me tõstame ajutiseks kannikesed nende vahele või palmi.
Ja meie armastame elu, kui me vaid leiame selleks viisi.
Ja me varastame siidiussilt niidi,
et ehitada endile taevas ja tarastada seda teelemineku piiri.
Ja me avame aiaukse, et välja ajada jasmiini kauni päeva teedele.
Ja meie armastame elu, kui me vaid leiame selleks viisi.
Ja me külvame, kuhu me pidama jääme, kiiresti kasvava taimeriigi
ja me lõikame, kuhu me pidama jääme, laipade liigi.
Ja me puhume flöödiga kaugete kauguste toone ja joonistame teetolmu hirnumise tiigi.
Ja me kirjutame oma nimed kivi kivi kaupa, oo kõu, heida meie öhe kiiri, heida väheke kiiri!
Ja meie armastame elu, kui me vaid leiame selleks viisi.


Kui märtrid lähevad magama

Kui märtrid lähevad magama, ärkan ma üles ja kaitsen neid elukutseliste nutulaulikute eest.
Ma ütlen neile: Te ärkate ühel maal, mis on pilvedest ja puudest, lummutistest ja veest.
Ma õnnitlen neid turvalisuse puhul võimatust sündmusest ja tõurastamise lisaväärtusest.
Mina varastan aega, selleks et nemad varastaksid mind ära ajast. Kas me kõik oleme märtrid?
Ja ma sosistan: Mu sõbrad, jätke üks sein pesukandjale, jätke öö laulmisele.
Ma riputan teie nimed kuhu iganes soovite, ning te magage väheke, magage hapust viinapuust redelil
et ma valvaksid teie unenägusid teie ihukaitsjate nugade eest ja Raamatu mässu eest prohvetite vastu.
Olge lauluks sellele, kellel ei ole laulu, kui te lähete magama sellel õhtul.
Ma ütlen teile: Te ärkate ühel maal ja kannate seda galopeerival märal.
Ja ma sosistan: Mu sõbrad, te ei saa kunagi meie sarnasteks... varjatud võllapuu köis!


Me kardame unenäo pärast

Me kardame unenäo pärast: ära usalda palju meie liblikaid.
Usalda meie ohverdusi kui tahad, usu hobuse kompassi ja meie vajadust põhja järele.
Me tõstsime sinu poole oma hingede nokad. Ulata meile nisutera, meie unenägu. Anna, anna see meile.
Me tõstsime sinu poole rannad alates sellest kui me tulime maale mõttest või kahe laine abielurikkumisest kalju peal liivas.
Ja mitte midagi, mitte midagi. Me hõljume õhust jalal... Õhk puruneb meie endi sees.
Me teame, et sa pöörad meist ära ja ehitad meile vanglaid, kutsudes neid apelsiinide paradiisiks.
Ja meie näeme und... Oo unenägu, mida me igatseme. Me varastame oma päevad neilt, kes tulid ilmsiks selles, mis mööda sai meie muinasjuttudes.
Me kardame sinu pärast ja sinust on me kartus. Me ilmume koos, ära usu siis meie naiste kannatusse.
Nad koovad kaks hõlsti, siis nad müüvad armastatute konte, et osta klaasi piima meie lastele.
Me kardame unenäo pärast, temast ja meist. Ja me näeme und, oo meie uni. Ära usalda palju meie liblikaid!


Meil on õigus armastada seda sügist

Meil on õigus armastada selle sügise lõppu ja küsida:
Kas põllul on ruumi uue sügise jaoks, et meie kehad sirutuksid sellele söeks?
Sügis langetab oma lehed kullaks, oh oleksime me viigilehed, oh oleksime me hoolitsemata taim
et tunnistada aastaaegade vahet. Oh kui ometi polnuks me hüvasti jätnud silmade lõunaga küsimaks mida küsisid meie isad, kui nad lendasid oda teravikul. Luule ja jumala nimi halastab meile.
Ja meil on õigus kuivatada kaunite naiste öid, vestelda sellest,
mis lühendab kahe võõra ööd, kes ootavad põhja saabumist kompassi.
Sügis. Meil on õigus nuusutada selle sügise lõhnu ja küsida ööd unenäoks,
kas unenägu jääb haigeks, nagu unenägijadki? Sügis, sügis. Kas inimesed võivad sündida giljotiinil?
Meil on õigus surra nii, nagu me ihaldame surra. Maa peitku end viljapeas.


Sünnita mind... sünnita mind, et ma teaksin

Sünnita mind... sünnita mind, et ma teaksin millisel maal ma saan surma ja millisel maal ma ärkan uuesti ellu.
Tervitus sulle, kui sa sead valmis hommikuse tule, tervitus sulle... tervitus sulle.
Kas mul ei ole aeg anda sulle üle mõned kingitused, kas mul ei ole aeg tulla tagasi su juurde?
Kas ei ole su juuksed ikka pikemad kui meie elu ja pilve puudest, mis sirutavad taevast su poole, et nad elada saaksid?
Sünnita mind, et ma jooksin sinust maa piima ja jääksin lapseks sinu kätele ja jääksin lapseks
igaveseks ajaks. Ma olen näinud palju, oo mu ema, ma olen näinud. Sünnita mind, et ma jääksin sinu pihkudele.
Kui sa ikka armastad mind, kas sa laulad ja nutad veel mitte millegi pärast. Mu ema! Ma kaotasin käed
lummutisest naise pihale. Ma emban liiva, ma emban varju. Kas ma suudan tagasi tulla sinu/iseenda juurde?
Sinu emal on ema, aia viigipuul on pilv. Ning ära jäta mind üksinda, põgenikku, ma tahan, et su käed
kannaksid minu südant. Ma igatsen sinu hääle leiba, mu ema! Ma igatsen kõiki asju. ma igatsen iseennast... Ma igatsen sind.


Kui ma saaksin naasta algusesse

Kui ma saaksin naasta algusesse, siis ma valiksin, mida ma valisin: roosid hekil.
Ma reisiksin jälle radadel, mis viivad ja ei vii Cordovasse.
Ma riputaksin oma varju kahele kaljule, et põgenevad linnud ehitaksid pesa minu varju oksale.
Ma murraksin oma varju, et see järgneks mandlite lõhnale, kui ta lendab tolmusel pilvel.
Ja ma oleksin väsinud mäejalamil: tulge siia ja kuulake mind. Sööge mu leiba,
jooge mu veini ja ärge jätke mind elu teele üksi nagu väsinud paju.
Ma armastaksin maad, mida ei ole trampinud teelemineku laul ja mis ei ole allunud verele ja naisele.
Ma armastaksin naisi, kes peidavad iharuses hobuste enesetappu uksekünnisel.
Ma naaseksin, kui ma saaksin naasta oma roosi enese juurde, oma sammude eneste juurde,
kuid kunagi ei naaseks ma Cordovasse.


Mustlasmeloodia

Puhas tänav
ja tüdruk
läheb välja, süütab kuu
ja maa on kaugel
maa ilma jälgedeta.

Soolane unenägu
ja hääl
lihvib pihta kivis.
Mine, mu kallis
minu ripsmete või kitarrikeele kohal.

Kiskjalik kuu
ja vaikus
murrab tuule ja vihm
teeb jõe vardaks
kuduvate puude käes.

Hõljuv sein
ja maja
kaob ära nagu oli ilmunudki
võibolla nad tapavad meid
või eksivad ära vahekäigus.

Häbiväärne ajastu
ja surm
ihaldab meid, kui mööda läheb
nüüd on iga asi lõppenud
me läheneme jõele
lõppeski mustlase teekond
me oleme väsinud reisimisest.

Puhas tänav
ja tüdruk
läheb välja, kleebib pilte
minu keha müürile
ja mu telgid on kaugel
telgid ilma jälgedeta.


Me läheme ühele maale

Me läheme ühele maale, mis ei ole meie lihast. Kastanipuud ei ole meie kontidest.
Selle kivid ei ole kitsed mäe laulus.. ja munakivide silmad ei ole liiliad.
Me läheme ühele maale, mis ei riputa erilist päikest meie kohale.
Müütide naised ei plaksuta meie pärast: meri meie peale ja meri meie jaoks.
Kui nisu ja vesi on teist ära lõigatud, sööge meie armastust ja jooge meie pisaraid.
Mustad taskurätikud luuletajatele. Marmorkujude rida tõstab meie hääli.
Ja rehealune kaitsku meie hingi ajatolmu eest. Roosid meie peale ja roosid meie jaoks.
Teil on teie auhiilgus ja meil on meie auhiilgus. Ah seda maad, millest me näeme ainult seda, mida ei ole näha: meie saladust.
Auhiilgus on meie: troon jalgade peal, mida on lõhestanud teerajad, mis viivad meid iga maja juurde, välja arvatud meie kodu!
Hing peab leidma hinge oma hinges, või surema siin..


Me oleme siin, seal lähedal

Me oleme siin, seal lähedal, kolmkümmend ust on telgil.
Me oleme siin, paigaks munakivide ja varjude vahel. Paigaks häälele. Paigaks vabadusele, või paigaks mistahes paigale, mis on veerenud alla mära seljast või hajutatud kella poolt või kutsungist palvusele.
Me oleme siin, lühikese ajaga me murrame läbi sellest barjäärist ja lühikese ajaga me vabastame pilve
ja reisime endi sees. Me oleme siin, seal lähedal, kolmkümmend ust tuule jaoks, kolmkümmend "oli".
Me õpetame teile meid nägema, meid teadma, meid kuulma, puudutama turvaliselt meie verd,
me õpetame teile meie rahu. Me võime armastada või mitte armastada teed Damaskusesse, Mekasse, Qairwaani.
Me oleme siin, eneste sees. Taevas augustikuuks, meri maikuuks ja vabadus hobusele.
Me ei otsi merd muuks, kui et ära vedada sealt sinised ringid suitsu ümber.
Me oleme siin, seal lähedal, kolmkümmend kujundit, kolmkümmend varju.. taevatähele.


Ateena lennuväli

Ateena lennuväli levitab meid muudele lennuväljadele. Võitleja lausub: "Kus ma võitlen?" Rase naine karjub ta peale: "Kus me su lapse saame?" Ametnik lausub: "Kuhu ma investeerin oma raha?" Ning intellektuaal lausub: "Minu raha või sinu raha?" Tollimehed lausuvad: "Kust te tulete?" Meie vastame: "Merelt". Tema ütleb: "Kuhu te suundute?" Meie lausume "Merele" Tema lausub: "Kus te elate?" Üks naine lausub meie grupist: "Minu komps on mu küla" Ateena lennujaamas me ootasime aastaid. Noormees abiellus neiuga, kuid nad ei leidnud ruumi äkkabieluks. Peig küsis: "Kus võin ma tema süütuse võtta?" Me naersime ja laususime talle: "Noormees, selle soovi jaoks ei ole siin kohta". Analüütik meie seast lausus: "Nad surevad, selle tõttu, et nad ei sure. Nad surevad kogemata." Kirjanik lausus: "Meie laager langeb vältimatult. Mida nad meist tahavad?" Ateena lennuväli vahetab oma asukaid iga päev. Kuid meie oleme jäänud, istmed istmete kohal, ootama merd. Mitu aastat, Ateena lennuväli?...


Rändav kitarrimängija

Ta oli kunstnik,
aga pildid
tavaliselt
ei ava uksi
ega murra neid maha...
ega pöördu tagasi kalad kuu palge eest.

(Oo, mu sõber, oo kitarr
vii mind...
kaugete akende juurde).

Luuletaja ta oli,
aga ta luuletus
kuivas ära ta mälus
kui ta vaatas Jaffa linna
auriku pardalt.

(Oo mu sõber, oo kitarr
vii mind...
meekarva silmade juurde).

Ta oli sõdur,
aga pommikild
purustas tema vasaku põlve
ja talle anti kingituseks:
järgmine auaste
ja puujalg!

(Oo mu sõber, oo kitarr
vii mind...
magavale maale).

Kitarrimängija tuleb
homme õhtul
siis kui inimesed siirduvad koguma sõdurite autogramme.

Kitarrimängija tuleb
kohast, mida me ei näe
siis kui inimesed kogunevad märtrite sünnipäevale
kitarrimängija tuleb
alasti või aluspesu väel.

Kitarrimängija tuleb
ma peaaegu näen teda
ja ma tunnen vere lõhna tema pillikeeltel
ma peaaegu näen teda
kõndimas läbi kõigi tänavate.

Ma peaaegu kuulen teda
karjumas täis tormi:
“Vaadake -
see on puujalg
ja kuulake -
see on inimliha muusika!”


Mõnus vihm kauges sügises

Mõnus vihm kauges sügises
ja varblased on sinised.. sinised
ja maa on pidu.
Ära ütle, et olen udupilv lennuväljal,
Ent ma ei taha
oma maalt, mis on kukkunud maha rongiaknast
muud, kui mu ema taskurätikut
ja põhjuseid uueks surmaks.

Mõnus vihm veidras sügises
ja aknad on heledad.. heledad
ja päike on loojangul vesiratas
ja mina äranopitud apelsin
Aga miks sina paed minu keha eest.
Ent ma ei taha
veitsede ja ööbikute maalt
muud, kui mu ema taskurätikut
ja põhjuseid uueks surmaks.

Mõnus vihm nukras sügises
ja lubadused on haljad.. haljad
ja päike on savi.
Ära ütle, et oleme näinud sind kitkumas jasmiini,
Ah, sa müüd ju surma ja aspiriini
Mu nägu oli õhtu ja mu surm loode.
Ent ma ei taha mu maalt, kes on unustanud kaugete keele
muud, kui mu ema taskurätikut
ja põhjuseid uueks surmaks.

Mõnus vihm kauges sügises
ja linnud on sinised.. sinised
ja maa on pidu.
Ja varblased on lennanud aega, mis ei naase
Aga kas tahaksid tunda mu kodumaad?
Ja seda, mis on meie vahel?
Minu kodumaa on mõnu olla ohjes
mu postiga saadetud musi.
Ent mina ei taha
oma maalt, mis on mu ohverdanud
muud, kui mu ema taskurätikut
ja põhjuseid uueks surmaks.


Öökullide öö

Siin on olevik, mida eilne ei puuduta...
Kui me jõudsime
puude lõppu, me märkasime,
et me ei ole enam võimelised märkama. Ja kui
me ümber pöörasime laadungite poole, me nägime, et puuduolek
laob kuhja oma valitud asju ja püstitab
igaviku telki meie ümber...

Siin on olevik,
mida eilne ei puuduta,
mooruspuult libiseb lahti siidilõng
aabetena öö märkmikust. Mitte miski
peale liblika ei heida valgust meie ülbusele
laskumisel võõrsõnade auku:
Kas see räsitud mees oli minu isa?
Võib-olla on minu asjad siin korras. Võib-olla
sünnitan ma nüüd iseenda iseenda läbi,
ja valin oma nimesse aapeid nagu sambaid...

Siin on olevik
istumas anumate tühjuses, ta jõllitab
jõe väätide ületajate jalajälgedesse.
Ta teeb nende flöödid õhuga säravaks... Võibolla sõnad
muutuvad läbipaistvaks ja me silmame nendes avatud aknaid
ja võibolla aeg peab meiega sammu
kandes meie homset oma reisikottides.

Siin on olevik
tal ei ole aega,
keegi ei leidnud ühtegi siin, kes mäletaks
kuidas me väljusime uksest tuulena
ja millisesse aega me eilsest kukkusime. Ning eilne
purunes põrandakividel kildudeks. Teised sobitasid
neist kokku peegli pärast meid oma pildi jaoks...

Siin on olevik
tal ei ole kohta,
võibolla on mu asjad korras ja ma karjun
öökullide öös: Kas too räsitud mees oli
mu isa, et ta paneb mu kandma oma mälestuste koormat?
Võibolla muutun ma oma eilses ja võtan omaks
oma ema väljendused ja kombed, nõnda nagu ongi kohane:
justnagu suudaks ta minuga koos lõbutseda
alati kui sool minu verd puudutab,
ja justnagu suudaks ta
mind alati ravida, kui ööbik hammustab minu suus!

Siin on olevik,
mööduv,
siia riputasid võõrad oma vintpüssid
õlipuu okstele ja valmistasid kiire õhtusöögi
tinametallist ning lahkusid
rutates laadungite poole...


Varese tint

Sul on üks eraldatud ruum jaanileivapuus, oo
päikeseloojangu tumekõlaline kell! Mida
tahavad nad sinust nüüd? Sa otsisid
Aadama aias kohta, et ärritatud mõrvar
võiks varjata oma vendi,
kuid sina oled suletud oma musta,
sellal kui tapetu avanes oma avarusele.
Ja sa keskendud oma asjadele nagu puuduolev
keskendub paljuski oma tegemistele. Nii et ole
ärkvel. Meie ülestõusmine on lükatud hilisemaks, oo vares!

Ühest ööst ei piisa meile, et kaks korda und näha. Ennäe, üks
uks on meie taeval. Kust tuleb meie juurde lõpp?
Me oleme alguse lapselapsed. Me ei näe
midagi muud kui algust. Ühenda end oma öö tuulega, oo ennustaja,
kes kõneleb tühjusest, mis määrab enesele järglaseks inimliku tühjuse
igavesest kajast sinu ümber...
Sind kahtlustatakse selles, mis on meie sees. Ja see on esimene
veri meie järeltulijatest sinu ees, ning hoia eemale
Kaini uuest majast
nagu pettepilt hoidis eemale
sinu sulgede tindist, oo vares.

Mul on üks eraldatud ruum sinu hääle öös... Mul on puuduolek,
mis tormab varjude vahel ja haarab minust kinni
sellal kui mina haaran kinni härja sarvest. Puuduolek tõukas mind ja mina teda,
ning ta tõstis mu üles ja mina tõstan tema üles kummituse manu, kes ripub nagu
küpsenud baklažaan. Kas sina oled see? Ning mida
tahavad nad meist nüüd pärast seda kui nad varastasid minu sõna
sinu sõnast, ja siis jäid magama minu unne seistes
odade otsas. Sest mina ei olnud kummitus selleks, et nad kulgeksid
mööda minu samme. Ole sina mu teine vend,
mina olen Aabel, põrm toob mu tagasi
sinu juurde kui jaanileivapuu, et sa istuksid selle oksal, oo vares.

Mina olen sina sõnades. Meid ühendab
üks raamat. Minu oma on tuhk sinu peal, ja meie
olime varjus ainsad tunnistajad, kaks ohvrit
kaks luuletust
kaks lühiluuletust
loodusest, niikaua kuni hävitus oma banketi lõpetab.

Ning sind valgustab Koraan:
“Siis saatis Jumal varese uurima maapinda,
et talle näidata, kuidas peita oma venna pahategu. Ta ütles:
oh häda mulle, et ma olen nii nõrk nagu see vares!”
Ja sind valgustab Koraan,
uuri siis meie ülestõusmist, ja sina hõlju, oo vares!


Ei vähem ega rohkem

Ma olen naine, ei vähem ega rohkem,
ma elan oma elu, nagu see on,
samm sammu haaval
ja ma ketran oma villa, et seda kanda, mitte
et lõpetada Homerose lugu või tema päikese jaoks.
Ma näen, mida ma näen,
nagu see on, selle kujus,
kuigi ma vahetevahel kaen seda,
mis on selle varjus,
et tunda kaotatu tuksumist.
Ning ma kirjutan homme
eilsele paberile: ei mingit häält
peale kaja.
Ma armastan paratamatut ebamäärasust
tema sõnades, kes öösel reisib selle juurde,
mis kadus ära lindudest keele jalamite kohal
ja külade katuste kohal.
Ma olen naine, ei vähem ega rohkem.

Mandlipuu õis lennutab mind
märtsikuus minu rõdult
igatsusega selle poole, mida ütleb kaugus:
“Puuduta mind, et ma viiksin oma hobused allikavee juurde.”
Ma nutan ilma selge põhjuseta ja ma armastan sind,
sind, nagu sa oled, ilma toetuseta,
kuid mitte ilmaasjata.
Ja kerkib mu õlgadelt päev sinu jaoks
ja langeb, kui ma sind emban, öö su peale.
Ma ei ole see ega teine,
ei, ma pole päike ega kuu,
ma olen naine, ei vähem ega rohkem.

Sa ole igatsuse Qais,
kui sa tahad, mis aga minusse puutub,
siis mulle meeldib, et mind armastatakse, nagu ma olen,
mitte nagu värvilist ajalehe pilti
või nagu viisistatud mõtet luuletuses hirvede vahel...
Ma kuulen Laila kauget karjet
magamistoast: ära jäta mind
riimi pantvangiks hõimude öödesse,
ära jäta mind neile uudiseks...
ma olen naine, ei vähem ega rohkem.

Ma olen, kes ma olen, nagu ka
sina oled, kes sa oled: sa elad minu sees
ja mina elan sinu sees, sulle ja sinu jaoks.
Ma armastan paratamatut selgust meie ühises mõistatuses,
ma olen sinu jaoks, kui ma olen üleküllastatud ööst,
aga ma ei ole maa
ega reisimine,
ma olen naine, ei vähem ega rohkem.

Ja mind väsitab
naissoost kuu tsükkel
ning mu kitarr haigestub
keel keele
haaval
ma olen naine,
ei vähem
ega rohkem!


Kestab viimne õhtusöömaaeg

Kestab viimne õhtusöömaaeg, kestavad viimse õhtusöömaaja käsud.
Meie isa, kes sa oled meiega! Ole halastav meile ja oota meid pisut, meie isa!
Ja ära võta peekrit meilt ära, ja oota, et me saaksime rohkem küsida kui me oleme küsinud.
Ja ära süüdista kedagi. Ole armuline temaga, kes meie seast saab nõrgaks.
Meie isa, kes sa oled piiridel, tõuse tasapisi meie surma juurde.
Liiga kitsaks on jäänud see väike koht meie karjatusele. Liiga kitsas on see keha
meie mõttele, oo meie isa, sa oled öelnud sõnu, mis olid meie sees. Võta siis meid
endaga vee algusesse, võta meid asja algusesse, võta meid sõna algusesse.
See õhtusöömaaeg kestab, leib väheneb, käsud kestavad. Tõuse koos meiega,
sest “Epistlid” mõrvavad meid üksteise järel pärast sind... oo, meie isa.

-  BBC teade surma kohta
-  Wikipedia artikkel

1

2008-08-11