Kogu tõde Küllist (Külli Muna 17.jaanuar 1960-8.jaanuar 2003)

Prindi

Renna Ali

1

See (elu? luule? lugu?) on nüüd kaante vahel:

Külli Muna ”Kõik on liiga vali”, Tammerraamatu väljaanne, esikaanel Külli enda maalist repro ja 120 leheküljetäit luuletusi puänteerib foto noorest Küllist, ilusast ja liigutavalt siirast. Külli kursaõed Maire Aunaste ja Tiina Tammer on lisanud raamatu lõppu oma kaalukad sõnad. Olen jaganud Külliga Pälsoni ühikakoridori ja kodutänavat Supilinnas. Olen näinud teda tulevikulootusena kunstitaevas ja tema enda väljendit kasutades:”neil päevil, mil ma polnud hiilges”...Jõululaupäeva 2002 detsembris veetsime koos Tähtvere katoliku kirikus missal ja missajärgsel koosviibimisel itaallastest lasterikka pere keskel.

Ja siis, ühel külmal talvepäeval 2003, kui pakane külmetas torud Supilinna majades kinni, ta ei tulnud enam...

Tartu Kevades sa ikka istud aknalaual
kitarri sõrmitsedes luulet ütled üles

blond väsind ingel teabmis koorem hingel
maalid üles oma rasket valu

sa mõistsid teisi iial kedagi ei mõistnud hukka
argiraskused tõid vanaduse tukka

kuid hing sul oli vaba iginoor
sellel puudus küüniline kaitsev koor

terve elu armastasid ühte meest kes
sammugi ei kergendand su teest

su surmagi salongimaailm võltsis ära
vaid hullu nägid sinus aga sinu sära

üllas kaugelt üle akadeemiliste peade
sa olid kunstnik aga ainult heade

Külli oli pärit Lääne-Virumaalt ja keskkooli lõpetas ta Rakveres. Väikeses linnas nagu Rakvere paistis kunstiliste harrastuste ja annetega tütarlaps ka avalikkuse silma, tollal olid rajoonilehed innukad noorte omaloomingut avaldama. Et pääseda Tartu Ülikooli ajakirjandust õppima, pidigi noorel pürgijal üht - teist trükimusta välja kannatanud teksti ette näidata olema. Väiksemas paigas elades oli noorel avali hingel terav janu ja nälg kultuuri, tõe, teadmiste, õnne ja armastuse järele.

Külli kuulus kindlasti tõe- ja ilujanuste perekonda. Kui Tallinna eakaaslased harrastasid segasauna ja said kõiksugu häid ja halbu mõjutusi Soome TV kaudu, siis Virumaal oli ikka luule noorte seas au sees. Luuletav tütarlaps oli eriline, pop. Ehk ka see valdav venekeelne sumin tänavatel ja kauplustes tegid ärksatest virulastest omaette pobisevad värsisepad. Nagu Külli isegi kirjutab:

Maal on veel inimesed
üksikult märgatavad
neil on seal ruumi
kuju võtta
nagu puudel Tuuru rannas

linn on nagu inimmets

Külli pääses 6 samba vahelt sisse ajakirjandust õppima. See oli juba iseenesest edukas samm. Ta oli Tartu NAKi liige ja esines luuleõhtutel. Mulle tundub, et ta leidis nii huvitava tee sissepoole, HINGE poole, et sotsiaalne problemaatika jäi temast kaugele ja aktiivset ajakirjanikku temast ei saanud. Ma ei usu, et ta koges seda läbikukkumisena. Ta unustas ennast Ülikooli kunstikabinetti keldrisse maalima, hingesügavusi otsima. Läks psühholoogiat õppima(jäi pooleli). Otsis religioonist tuge. Külli usk ei olnud naiivne usk muinasjuttu. Kahtlused ja küsimised käisid kaasas teel Jumala poole:

kas kõik need inglid
taevaväravad
ja Kristus
ongi luulud

Lootused ja luhtumised ja väsimus ja puhkus vaheldusid rändaja teel:

ma tohutult
lootsin
Jumala peale
ja heale
Jumalale
kes kõike ei tasugi
kurjaga
kuhjaga kurjaga
ja nurjata
et õnnestub Saatana plaan
saab pöörata ära mujale
mind näha lebamas
laibana maas
kui välja visata viimane saast
et Jumal ise
taipab
mu hinge
ja tõstab mu
maast
taas
taastab
mu elu
ja ilu

Aga üks ei muutunud: armastus. Veel sellel tema elu viimaselgi jõululaupäeval ütles ta mulle ikka veel armastavat oma tütre isa.

Mis on selles siis imelikku, armastada meest, kellega on ühine laps?
Ka siis, kui meest pole kunagi olnud kõrval? Ka siis kui mehel on teine pere?
Tabavalt on armumisest kirjutanud eesti ravitseja Paide Anna oma raamatus ”Minu külalised”(Hotpress 2006): ”Esmase asjana nähakse teise inimese astraali ja armutakse sellesse. Armumine ongi üldjoontes astraalne nähtus. Siiski, ainult astraalis armastus ei püsi. Sest seda tuleb pidevalt toita,muidu tuli hääbub. Astraal ainult käivitab armastuse. Teeb oma töö ära ja haihtub. Edasi peab juba ka füüsiline keha oma sõna sekka ütlema. Armastus on oma olemuselt otsekui võlgu võtmine. Astraal on võlausaldaja. Maksma peab aga ikka füüsiline keha. Kui esimene astraalne õndsustunne hajub ja füüsiline keha midagi suhte arendamiseks ei vaevu tegema, siis ei maksa sellest loota õnnelikku kooselu või üldse mingit lähisuhet. Oma olemuselt, kuna astraal on läbipaistev ja olekult eeterlik, on ta külm. Füüsiline keha aga toodab soojust ja annab sellest osa ka astraalile. Kui suhet füüsilisel kujul ei teki, on sama, kui kütta maja, millel puudub katus. Ning kui majal pole katust, pole midagi head oodata. Taevast võib tulla nii vihma, lund kui pussnuge. Armastus aga vajab arenemiseks kaitstust. Armastus ei saa areneda vaid pargipingil, üsna varsti on vaja kolida katuse alla. Vastasel juhul pole taas midagi head loota.”
Positsiooni saavutanud kunstnikust pereisa ja nooruke kunstijünger-ingel süütasid armudes nii suure tule, et paratamatult uus elu sündis, aga see tuli jäigi kütma katuseta maja, ei suutnud mees isegi hädapärast ajutist katust ehitada oma linnupoega kaitsma. Katus on ikka mehe ehitada ja pliit naise valdus.Kui naine hakkab katust ehitama, ei tule sellest suuremat midagi välja. Katuseta majas külmutakse surnuks. Ja nii sündiski: Külli Muna surma meditsiiniliseks põhjuseks on konstateeritud külmumine ja mitte medikamentide üleannustamine nagu kuulujutt visalt on levinud. Paradoksaalne ja tähenduslik detail on seegi, et proua Tarto viis mõned päevad enne Külli surma talle endale keskküttega korteris üleliigseks osutunud tekid Küllile, aga kahjuks ei jõudnud and õigel ajal õigesse kohta:Külli kütmata ateljeesse. Puudus lähedal olev inimene, kasvõi hooldaja. Kui elu ei paku isegi õnne aseainet, rahuldust, siis elatakse juba surma varjus. Külli kirjutab:

nad ütlesid
et mul
on olla hull
kui null
ses ühiskonnas
kõigi ühis konnas
su ülikonnal
pold plekkigi sest veinist
joodud veidi
armastuse uimas

Hädas olev naine on lihtsalt hull ja mehe ülikonnale ei jää isegi plekki koos joodud veinist?

Kas Külli loost siis tõesti ei kooru õpetuseiva meile elavaile selles ühiskonnas?
Et haigus, ka psüühiline, ei võta inimeselt kodanikuõigusi?
Et ka abieluvälisel lapsel on isa ja isal kohustused? Igakuised ja-päevased kohustused, mitte aegajalt tabavad heldus(?) hood.
See ei ole öeldud süüdistamaks kedagi isiklikult, ainult järele mõtlemiseks.
Kõlab paradoksaalselt, aga arvan, et Külli elu oli täiuslikum ja isegi õnnelikum kui paljudel teistel.
Oli selles ju vaimset pinget, otsingut ja ilu ka siis kui tema enda sõnul:

kui käisid riideis kehvis
poolenisti näljas

Kui näen positsioonikaid ja majanduslikult kindlustatud inimesi, kellest tunnen, et nad ei ole oma õigel kohal ei tööl ega perekonnas ja tean, et enesepettusest ärkamine tuleb kord neilgi ja see saab olema seda rängem mida suurem on enesepettus, siis tean, et Külli elu oli puhas ja, ehkki valus, viis teda edasi, hinges ja vaimus. Siirad otsingud nagu tõeline armastuski jääb energiana alles ka pärast füüsilist surma.

Külli, sa oled alati meiega, kellel oli au sind tunda su liiga lühikesel eluteel.

1

2008-08-04

MärksõnaMeditsiin

MärksõnaSurm