Islami fundamentalismist

Prindi

Üllar Peterson

1

Lisa: Vaata täispikkuses videot Kalle Kasemaa islamiteemalisest loengust


Islami fundamentalismist on viimasel ajal väga palju räägitud, eriti viimasel 10 või 20 aastal. Kuid tundub, et selle eesmärkidest, islami fundamentalismi olemusest pole õigesti aru saadud. Valesti on mõistetud seda, mida nad taotlevad, sest et igasugune vägivald nii Araabia maailmas kui islamimaailmas kantakse tegelikult islami fundamentalismi alla. Ka kõik üksiküritajad, üksikud terroristid kui ka sellised riigid, kellel usuga võib-olla väga palju seotust ei olegi, seotakse ikkagi islami fundamentalismiga.

Islami fundamentalismi põhiidee on see, et tuleb tagasi pöörduda usulätete juurde. Tuleb tagasi pöörduda puhta usu juurde, mille viimane inimkonnale saadetud prohvet - prohvet Muhammad - 7. sajandil inimkonnale tõi. Ja islami fundamentalismi kaks peaküsimust on järgnevalt:

1. Kes on tõeline moslem?

2. Milline peab olema see ideaalne ühiskond ja riik ning kes peaks seda valitsema?

Fundamentalistide eelkäijad - islami äärmuslased enne 20. sajandit

Kuigi islami fundamentalimist räägitakse ainult 20. sajandi kontekstis, siis võib neile tuua teatavaid eelkäijaid, kelle ideed on olnud väga lähedased 20. sajandi fundamentalistidele. Kõige esimesteks islami fundamentalismi eelkäijateks olid haridzhiidid. Nende liikumine tekkis 7. sajandil, juba 20 aastat peale prohvet Muhammadi surma. Haridzhiidide vaadetes avalduvad just täpselt needsamad jooned, mida me 13. sajandit hiljem äärmuslus-fundamentalistide teostest lugeda võime.

Ja nende ideed on järgmised:

1. Tõeline moslem tõestab oma usku tegudega, mitte sõnadega. Usu nimel tuleb tegutseda.

2. Tõelised moslemid on vaid need, kes liituvad haridzhiididega. Kogu ülejäänud maailm on usust taganejad ja tuleb seetõttu hukata.

3. Võitlus uskmatutega peab olema halastamatu. Ei tohi halastada ka mitte nende naistele ja lastele.

4. Tõeline moslem peab tunnistama oma usku ka siis, kui sellele ülestunnistusele järgneb surm.

5. Kõik, kes on kasvõi ühe korra eksinud islami seaduste vastu, on usust taganenud ja nad tuleb hukata.

Viimane punkt oli kõige olulisem.

Sellist radikaalsust ükski teine islami liikumine ei ole julgenud välja käia. Nüüd järgmine liikumine, keda võiks pidada islami fundamentalismi eelkäijateks, on al-mohhaadid. See liikumine tekkis 12. sajandil Marokos ja nende peaidee, nende kontseptsiooni keskpunktiks, oli ainujumaluse printsiip ehk tawhid. See tähendabki seda, et Allahi kõikvõimsuse kõrvale ei tohi midagi asetada (märkus: Allah tähendabki araabia keeles jumalat artikliga ehk tõlkes "See Jumal"). Et ainuke, keda tohib kummardada, on jumal. Miskit muud jõudu tema kõrval austada ei tohi. Teine tähtis idee, mida islami fundamentalistid üle võtavad on see, et Koraan peab olema arusaadav kõigile. Koraani ei pea tingimata lugema araabia keeles, seda võib tõlkida ka teistesse keeltesse.

Tõelisteks fundamentalistide eelkäijateks peetakse vahhabiite. Nende riik tekkis 18. sajandi lõpul-19. sajandi alguses Araabia poolsaarel. Vahhabiitide ideoloogiliseks kontseptsiooniks on jällegi tawhid - usk ainujumalasse. See tähendab seda, et tõde sisaldub vaid Koraanis. Koraani peamiseks sõnumiks ongi ainujumaluse printsiip ja kõik, mis seda ainujumaluse printsiipi rikub, läheb vastu tõelisele islamile. Järelikult ka mõned sellised nähtused, mis nüüd sajandite jooksul islami praktikasse olid koha leidnud, näiteks pühakute kummardamine, pühakohtade kummardamine. Vahhabiitide arvates läks see täielikult vastu Koraani sõnumile, kuna tawhidi järgi ei või Allahi kõikvõimsuse kõrval mingeid muid jõude olla. Sest kui inimesed käivad näiteks prohvet Muhammedi haual ja seda austavad, siis nad ei austa mitte jumalat enam, vaid prohvetit ennast, keda vahhabiitide järgi ei tohi jumalikustada.

Kõik need kolm liikumist jäid peamiselt praktikalisteks. Islami fundamentalismi teoreetikuid nende seast välja ei kasvanud. Ainuke teoreetik, kes islami fundamentalismi ideed kirja pani, oli 13. sajandil elanud Ibn Khalilija. Tema sõnastas fundamentalismi kaks põhiseisukohta. Esimeseks on see, et moslem, kes küll kuulutab end moslemiks ja midagi selle heaks ei tee, kes võtab küll usu vastu, kuid ei täida usu kohustusi, on usust taganeja. Ibn Khalilija küll ei öelnud, et selline moslem tuleks maha lüüa, kuid Koraani järgi peaks taoline usust taganeja hukatama. Tema midagi sellist otseselt välja ei öelnud, kuid andis sarnaselt mõista.

Teine tähtis punkt on, et kui islami kogukonna juht ehk valitseja, olgu ta siis sultan või kaliif, et kui ta eksib mingite seaduste vastu, tuleb ta tagandada. See on ühtlasi teine tähtis punkt, mida kaasaegsed fundamentalistid üle võtavad.

Islami taassünd ja fundamentalismi esiletõus 20. sajandil

Nagu professor Kaido Jaanson rääkis, et islami madalpunkt saabus 19. sajandi lõpus-20. sajandi alguses, siis islamimaailmal oli silme ees enda kuulsusrikas minevik: 7. sajandi suured vallutused, Türgi impeeriumi edukas sõda nii Euroopa kui ka muu maailma vastu. Nüüd hakati endalt küsima, et mis on sellise kaotuse põhjus ja mis tuleks teha, et taas jälle jalule tõusta.

Esimene tee, mis valiti, oli see, et hakati Lääne ühiskonda lihtsalt kopeerima. Arvati, et tuleb lihtsalt kõik sealt üle võtta ja see on ka lahendus. Pärsias, Egiptuses, Türgis viidi küll läbi hulgaliselt reforme, püüti Euroopa eluviisi endale juurutada, kuid midagi välja sellest ei tulnud.

Teine liikumine, mis islamimaailmas tekkis, oli 19.-20. sajandi vahetusel - islami modernism. See ei püüdnud nüüd Läänt lihtsalt kopeerida, vaid püüdis võtta üle Läänelt mõningad positiivsed ideed majanduses ja sotsiaalses sfääris just eesmärgiga, et islam jälle tõuseks. Plaaniti Lääne ideedega võidelda Lääne kolonialismi vastu.

Islami modernismist kasvas sellega välja 20. sajandi 20ndatel aastatel rahvuslus: panarabism, panislamism. Nende arengute käigus see, mis hakkas tahaplaanile jääma, oli ikkagi islam, eriti 20-30ndatel. Aastatel, kus koloniaalvõimude alt vabanenud islamimaailm hakkas killunema paljudeks riikideks. Tekkisid uued riigid nagu Jordaania ja Süüria. Ka Põhja-Aafrikas hakkasid riigid vabanema ja kõik see toimus rahvusliku vabadusvõitluse, mitte islami, vaid rahvusluse loosungite all. Teiseks suureks löögiks islamile oli ikkagi see, et 1923. aastal kuulutas Türgi ennast sekulaarseks riigiks, kus siis islam oli täielikult allutatud riigile.

Peale II maailmasõda, Külma sõja ajal sellised tendentsid kõik süvenesid. Enamus Araabia maid katsetas sotsialismi variandiga, see oli muidugi araabia sotsialism. See polnud päris sama, mis Nõukogude Liidus - erisuseks oli tõsiasi, et islamile jäi ühiskonnas mingi koht. Teine osa islami maadest nagu Türgi, Pärsia, Maroko ja Saudi Araabia kaldusid üha enam koostööd tegema Läänega. Ka nendel jäi usuaspekt järjest nõrgemaks.

Pöördepunktiks islamimaailmas võib pidada 1967. aasta Araabia-Iisraeli sõda. Selles sõjakäigus said Egiptuse, Süüria ja Iraagi väed täieliku kaotuse osaliseks - nende armee löödi puruks kuue päevaga. Ja mis pani rahva mõtlema, oli see, et sõda peeti rahvusluse ja sotsialismi loosungite all. Islamimaailm hakkas enda käest küsima, mis on selle põhjus, miks saadi jälle lüüa.

"Kas see tee on jälle vale, mille me oleme valinud?"

Järjest enam hakati rõhku panema islamile. Nüüd 1971. aastal tuli Egiptuses võimule Anwar Sadat, kes siis 1973. aastal kuulutas uue sõja Iisraeli vastu. Seda sõda ei peetud enam mitte sotsialismi loosungite all, vaid see oli püha sõda ehk jihad. See oli sõda usu nimel. Kogu islamimaailmas toimus suur murrang; sõda küll ei võidetud, kuid selles saavutati teatavat edu. Esimest korda Araabia-Iisraeli sõdade jooksul oli islamimaailm nüüd väheselgi määral võidukas.

Islami maade valitsused püüdsid seda usupuhangut saada oma kontrolli alla. Järjest enam hakati tähelepanu pöörama sellele, et ollaks korralikud moslemid, näidati ennast üha enam moshees palvetamas, kuid paljudele, lihtrahvale tundus, et see on väline fassaad, et islam on küll võitnud, ent väliselt. Et tegelikkuses pole muutunud midagi. Järjest enam inimesi hakkas nüüd tähelepanu pöörama islami radikaalide ideedele. Need ideed olid olemas olnud kogu aeg, juba 30ndatel, 40ndatel tekkisid esimesed radikaalsed ideed, kuid siiamaani ei olnud nad suurt tähelepanu pälvinud. Alates 60ndatest-70ndatest võib aga rääkida esimesest islami fundamentalismi valitsusest.

Põhiteoreetikud ja peamised kontseptsioonid

Kaasaegse fundamentalismi isaks võib pidada Hassan Al-Banna’t. Tema oli Egiptuse kooliõpetaja, kes koondas 20-30ndatel radikaalsemalt meelestatud moslemid. Tema põhilauseks oli see, et "Koraan on meie konstitutsioon ja prohvet Muhammad meie eeskuju."

Al-Banna põhiideed olid järgmised:

1. Kõigi maade moslemid moodustavad ühise kogukonna. Olgu nende piirid kui tahes suured, kauged vahemaad või ideoloogilised erisused, kuid moslemid on kõik üks terve ühiskond - umma. See ei olnud tegelikult uus idee. Traditsionaalne islam ka tunnistab, et moslemid moodustavad kõik ühe terve kogukonna, aga reaalsuses eksisteerivad rahvused, rahvusriigid ja moslemimaailm on killustunud. Kuid Al-Banna püüdis saavutada seda, et moslemid tunnetaksid end ühtse maailmana.

2. Ühiskonnas peab valitsema sotsiaalne õiglus. Selleks tuleb rikastelt moslemitelt kehtestada maks vaesemate abistamise tarvis.

3. Et neid ideid ellu viia, lõi ta liikumise Moslemi Vennaskond (araabia keeles jamiyat qalifan al-muslimum). Liikumine, millest iga moslem teab ja ka need, kes on islami või Araabia maailmaga lähemalt tutvunud. Al-Banna ideeks oli see, et tuleks kehtestada õiglane ühiskond, kuid seda ei tuleks luua mitte vägivaldsel moel, vaid rahumeelsel islami propaganda teel. Et kõik moslemid tuleb muuta jälle headeks, korralikeks moslemiteks, et nad peaksid kinni oma usust, täidaksid kõiki usukohustusi ja sellele peab vältimatult järgnema islami riigi teke. Areng Moslemi Vennaskonna sees ei lubanud kahjuks seda saavutada, sest see loodi 1928. aastal ja 20 aastaga ei suudetud luua ühtset islami riiki. Kuigi selle liikmeid oli 1 miljon, ta jõudu jäi siiski väheseks ja selle äärmuslik tiib hakkas tunnetama, et tuleks üha enam kasutada äärmuslikke meetodeid. Nüüd võibki rääkida äärmuslikust fundamentalismist, sest kui viimasel ajal räägitakse fundamentalismist, siis peetakse silmas äärmuslikku fundamentalismi. Selle peamisteks esindajateks on Sayyd Qutb ja Abala al-Mubudi, kes võtavad kokku kõik äärmuslikud ideed islami fundamentalismist. Nad lähtuvad väga paljus haridziididest, vahhabiitidest, al-mohhaadidest ja loovad sellise täieliku, võib öelda, äärmuslust põhjendava filosoofilise süsteemi. Nagu ka kõigil teistel eelkäijatel on ka nende aluseks Koraan ja kõik kontseptsioonid peavad tulema Koraanist.

Qutb ja Al-Mududi arutavad ideaalse riigi olemusest ehk mis süsteem see peaks olema. Nad küll teavad, et see ei tohi olla ei kuningriik, ei vabariik ega ka mitte mingitel muudel tavadel või struktuuridel põhinev riigivorm: "Kõik riigi-kontseptsioonid, mis põhinevad millelgi muul peale Koraani kehtestatu, on ebatäiuslikku inimmõtte vili ja lähevad jumala tahtele vastu."

Rääkides ideaalsest riigist, ütlevad nad, et see peab olema islami demokraatia. Aga kuidas islami demokraatia välja peab nägema, seda nad ei oska päris täpselt seletada. Riigikontseptsioon ongi islami fundamentalistide üks nõrgemaid külgi. Selles islami riigis, mida nad tahaksid luua, peavad seadused olema jumalikud, järelikult peab olema shariaat. Valitseja puhul ei ole tähtsust, kuidas seda nimetada: kas on see kaliif või president või peaminister, tähtis on see, et ta täidaks ususeadusi ja kui ta ei suuda seda, tuleb ta tagandada.

Kuid ideaalne riik saavutatakse nende kahe teoreetiku arvates püha sõja ehk jihadi käigus, mis jaguneb kolme etappi:

1. Kus õiged moslemid eraldavad end pahelisest ühiskonnast ja koguvad jõudu otsustavaks võitluseks. Eeskujuks tuuakse siin Muhammedi enda käitumine, kes 622. aastal põgenes Mekast Medinasse, et siis seal luua ideaalne miniatuurne moslemite ühiskond, misjärel asuda otsustavasse võitlusse Mekaga.

2. Kui on kogutud piisavalt jõudu, saabub otsustav võitluse etapp ja see on võitlus islamimaailma sees. Selle käigus tuleb kukutada kõik mittelegitiimsed islami valitsejad ja luua islamimaailma piires ideaalne riik.

3. Ülemaailmne jihad, mis ei tähenda tingimata, et kristlased, juudid ja teised tuleks hävitada. Fundamentalistide arvates, nagu ka traditsionaalses islamis, on kristlastel ja judaistidel õigus säilitada oma usk, praktiseerida usutavasid aga juhul, kui nad on nõus alluma moslemitele.

Fundamentalistide tegevus poliitilisel areenil

Islami fundamentalismi kõige suurem laine oli 1970ndate lõpp-80ndate algus. See sai alguse Iraani sündmustest. Hassan al-Banna, Sayyd Qutb ja Abala al-Mubudi ei võtnud Iraani revolutsiooni eeskujuks, sest Iraani revolutsioon toimus siiski shiiitlikest kontseptsioonidest lähtudes ja kolm eelpoolmainitud teoreetikut olid sunniidid. Ent tähtis oli see, et esmakordselt mitmesaja aasta jooksul oli islam võitnud. Oli kehtestatud islami riik, mis sellest, et see erines sunnismist oma shiiitliku riigikontseptsiooni poolest. Iraani mõjul aktiviseerusid islami fundamentalistid üle kogu Araabia maailma. Esimene suurem aktsioon toimus 1979. aasta novembris Saudi Araabias, kus selline liikumine nagu Araabia Poolsaare Islami Liikumine tema juhi Yuhaniman Obeidi juhtimisel haaras ära Meka suured mosheed. Tema eesmärk oli järgmine: vangistada kuningas, kes seal pidi sellel ajal palvetama, korraldada riigis piisavalt segadust, et siis selle käigus haarata võim ja koondada endaga kõik tema ideede pooldajad, keda tegelikult oli päris palju, sest 1979. aastaks oli rahulolematus Saudi Araabia kuninga pojaga juba päris suureks kasvanud. Esimene etapp õnnestuski - Meka Suurmoshee allutati ja hõivati, pantvangi võeti 35 000 seal palvetanud inimest. Fundamentaliste endid oli umbes 1000, kes seda aktsiooni korraldasid. Aga nüüd teine sama suur rühmitus, kes pidi hõivama Mediina, nendel läks halvemini, nemad purustati enne, kui nad jõudsid linna sisse siseneda, sest Saudi Araabia oli selleks ajaks Iraani sündmuste mõjul päris eriolukorras. Siiski nende lootused luhtusid, kuningas ei viibinud sellel ajal palvusel ja suuri rahutusi üle maa ei tekkinud, kuna Saudi Araabia teadis, et midagi sellist võib juhtuda ja oli selleks valmistunud. Lootused nurjusid ka Saudi Araabia põhjaosas elavate shiiitide suhtes, kellelt loodeti, et nad alustavad samuti ülestõusu. Pärast 2-nädlasi võitlusi murdsid Saudi Araabia väed lõpuks tankide toetusel Suurmosheese sisse. Nende rünnakute käigus hukkus umbes 5000 Saudi Araabia sõdurit ja see liikumine likvideeriti. Teine aktsioon toimus 1981. aastal Egiptuses. Seal korraldas selle selline liikumine nagu Al-Jihad. See liikumine põhines jälle Sayyd Qutbi ideedel ja nüüd püüdsid nad riigipöördega selle ellu viia. Eesmärk oli sama, mis Saudi Araabia fundamentalistide puhul - püüti teha atentaat Anwar Sadatile, kukutada valitsus, tulla võimule ja korraldada piisavalt rahutusi, et haarata võim kogu maal. Kahjuks ei läinud see neil läbi, ainuke edu oli, et nad suutsid Anwar Sadati mõrvata. Valitsuse poolne vastureaktsioon oli väga kiire, rahutused puhkesid vaid Egiptuse lõunaosas ja mujal oli fundamentalistide kandepind suhteliselt väike. Paari nädala pärast liikumise liidrid vangistati ja hukati.

Kõige suurem fundamentalistide aktsioon 1980ndate alguses toimus Süürias. Seal oli määravaks fundamentalistide juht Adnan Sayyd ad-Din ehk sealne Moslemite Vennaskonna liider. Mis eristas Süüriat teistest olukordadest näiteks Saudi Araabias või Egiptuses oli see, et Süüria fundamentalistid suutsid saavutada päris suure rahva poolehoiu. Nad ei vastandanud endale rahvast. Nad ei öelnud, et kõik moslemid, kes ei liitu nendega, on usust taganejad ja need tuleks hukata. Nende eesmärk oli ikkagi teha rahvaga nii palju koostööd kui saab võimu haaramisel ja siis pärast näeb, mis nendega peale hakata. 1974. aastal kuulutasid nad valitsuse vastu välja püha sõja ehk jihadi, mistõttu 1980. aastaks muutus olukord kriitiliseks. Just oli puhkenud Iraani revolutsioon ja kogu maailm hakkas pelglikult vaatama Süüria poole, et ka seal võivad tulla fundamentalistid võimule. Seda siiski ei juhtunud, Süüria president Hafez Al-Assad ütles, et tema ei ole nii nõrk inimene kui Iraani shahh ja valitsuse vastuse fundamentalistidele sõnastas Al-Assadi vend Rifaq, kes ütles: "Stalin hukkas bolshevistliku revolutsiooni päästmiseks kümneid miljoneid, meie teeme täpselt sama." Ja nii ka tehti - igale fundamentalistide reaktsioonile vastati umbes kümnekordselt suurema hukkamisega. Kui fundamentalistid 1982. aastal haarasid enda kätte Süüria linna Hama, siis Süüria karistusväed eraldasid fundamentalistide käes olevad kvartalid muust maailmast ning lasksid need kahuritulega lihtsalt maatasa. Koos paarituhande fundamentalistiga hukkus umbes 30 000 rahulikku elanikku. Peale seda Süüria fundamentalistid tunnistavad, et valitsusega nad mingil juhul terroris ei suuda võistelda. Ja ka tavainimeste toetus fundamentalistidele hakkas jääma järjest vähemaks. Peale neid Süüria sündmusi võibki rääkida islami fundamentalismi langusest maailma areenil, sest et ka Iraani, mis nüüd kuulutas end puhtal islamil põhinevaks riigiks, kuigi shiiitlikuks, saatis ebaedu ja seda nii majanduslikult kui sõjaliselt Iraagi vastu. Seega hakkas fundamentalistide täht kustuma. Teine fundamentalistide aktiviseerumine toimus 1990ndate aastate alguses ja seda seoses kahe sündmusega:

1. Nõukogude Liidu lagunemine, mille tõttu Kesk-Aasias ja Aserbaidzhaanis toimus uus usupuhang. Maailm kartis, et võib korduda Iraani stsenaarium või et Iraanil võib olla seal suur mõju. Läks aga nii, et islami fundamentalistid seal mingit edu ei saavutanud, sest vaakumi, mille seal sotsialismi kokkulangemine tekitas, täitis ruttu Türgi. Ja mitte türgi äärmuslus, vaid türgi natsionalism, rahvuslus, sest need rahvad olid türklaste lähisugulased. Nii et äärmuslus seal mingit mõju ei saavutanud.

2. Palestiina kui fundamentalistide lootuse lagunemine, mil palestiinlaste liider Yassir Arafat ütles, et ta on küll moslem, kuid ei toeta mingilgi juhul äärmuslikke islami ideid. Islami fundamentalismi kants praegu Hamashi liikumise näol evib umbes 30 % palestiinlaste toetusest. Aga tundub, et millekski tõsisemaks nad võimelised ei ole ja kogu maailm suhtub nendesse kui vähemõjusasse nuhtlusesse.

See oleks minu poolt kõik. Tänan.

Küsimused/vastused

KÜSIMUS: Tahaks täpsustust 1973. aasta Araabia-Iisraeli sõja kohta, kus te väitsite, et araablased saavutasid edu. Kas see oli tegelikult nii?

VASTUS: Araabia maad olid väga edukad selle sõja alguses ja vallutasid tagasi selle ala, mis kaotati 1967. aastal, sest siis okupeeris Iisrael terve Siinai poolsaare. Nüüd esimest korda terve Araabia-Iisraeli sõdade jooksul suutsid Araabia riigid vallutada midagi tagasi.

KOMMENTAAR (prof. Kaido Jaanson): Nad ei vallutanud päris tagasi, olid lihtsalt esimene nädal edukad.

KOMMENTAAR (prof. Kalle Kasemaa): Rünnak oli ootamatu, sest sellel ajal oli Iisraelis suur usupüha ja inimesed olid kasarmutest koju läinud. Seega väga hoolsalt ette planeeritud ja rünnak oli tõepoolest edukas.

VASTUS: Tähtis on just see, et mingit edu saavutati ning see toimus islami loosungite all.

KÜSIMUS: Te nimetasite enne, et just Egiptuse lõunaosa oli rohkem fundamentalistide kants. Kas ka tänapäeval Egiptuse lõunaosa erineb selle poolest ja kui see nii on, kas selle poolest, et Egiptuse kristlased elavad lõunaosas ? Kas moslemid tunnevad end seal ahistatuna ?

VASTUS: Jah, Egiptuse lõunaosa on alati fundamentalistide edukam tegevuspaik olnud. Seal oli neil nii 1974. aasta riigipöörde katse ajal rohkem toetajaid kuni praeguseni välja, sest viimanegi 1997. või 1998. aasta suurem turistide vastu toimunud terroriaktsioon toimus ka ikkagi Lõuna-Egiptuses. Miks just lõunaosa Egiptuses erineb fundamentalismi kandepinna osas, ei oskagi nii täpselt vastata. Võib-olla üks põhjus on selles, et lõunaosa on maha jäänud ja selle tulemusena äärmuslikud ideed seal levivad.

KÜSIMUS: Ütlesite, et Palestiina araablaste hulgas on Hamashi rühmitusel umbes 30 % poolehoidjaid, aga seal on veel teinegi rühmitus, mida seostatakse terrorismiga - Jihadi nimeline. Kas sellel on väiksem populaarsus?

VASTUS: Minu andmete kohaselt on Palestiina Jihad üks osa Hamashist.

KÜSIMUS: Kas teile ei tundu, et Kesk-Aasia ei ole mitte Türgi rahva sugulasrahvas, vaid Iraani rahva sugulasrahvas, kus on ka päris tugev islami toetus ? Kas just fundamentalistid, aga mulle tundub, et seal see väljavaade on olemas. Teiseks küsiks, kas Süüria kohtud unustasid presidendi Hafez Al-Assadi kohtu alla andmast selle eest, et pommitati süütuid kodanikke ja kas on võimalik, et kogu seda juhtumit takistasid süüria politseinikud uurimast ? Mida võiks teha selleks, et süüria kohtunikud ei unustaks selle teo tõttu presidendi ja riigi peastaabi üle kohut mõistmast?

VASTUS: Vastaks tegelikult kohe teisele küsimusele vastuküsimusega: mida on teinud vene kohtud Tshetsheenia suhtes? Mida on suutnud vene ajakirjandus Tshetsheenias? Vist suurt mitte midagi. Samamoodi oli ka Süürias. Nüüd esimene küsimus. Tänan täpsustuse eest, Tadzhiki tõesti kuulub Pärsia kultuuriruumi, kus toimus ka kodusõda, mida on isegi ususõjaks nimetatud, aga see oli lihtsalt erand Kesk-Aasias. Midagi sellist mujal ei juhtunud ja praeguseks on olukord normaliseerunud.

KÜSIMUS: Kas oskate midagi lähemalt öelda ka Sayyd Qutbi märtrisurma kohta? See on kui sekulaarse riigi poolt ühe fundamentalistliku teoloogi tagakiusamise musternäide.

VASTUS: Ma ei võtaks seda kui tagakiusamise musternäidet. Asi oli selles, et Sayyd Qutb arvatavasti oma vennaskonnaga planeeris järjekordset riigipööret ja selle ennetamiseks 1966. aastal poos valitsus ta üles.

KÜSIMUS: Kas kohtus tuvastati see kava, riigipöörde sooritamise kava?

VASTUS: Ma arvan, et Nasseri-aegses Egiptuses võis kohus tuvastada mida tahes.

KOMMENTAAR (Hagani Gaiybli): Kui te olete moslemite maal käinud, siis paljudes kohtades olete kindlasti kuulnud väljendit "Peale Allahi ei ole jumalat." Kas on õige, et peale Allahi ei ole jumalat või on õige, et peale Jumala ei ole jumalat. Tähendab, et Jumal ja Allah on ju üks ja seesama. Millegipärast vene keelest, inglise keelest eesti keelde on tõlgitud, et "peale Allahi ei ole jumalat." Kas see on üks ja seesama või mitte?

VASTUS: Ma nõustun täielikult. Allah pole mingi eriline jumal. See on lihtsalt "jumal" araabia keeles.

KOMMENTAAR (prof. Kalle Kasemaa): Määrava artikliga. See Jumal.

VASTUS: Täpselt nii. Me võime öelda, et pole jumalat peale jumala, aga Eestis on vist kultuuriliselt traditsiooniks muutunud ütlus, et "pole jumalat peale Allahi".

KOMMENTAAR (prof. Kalle Kasemaa): Määravat artiklit kasutades võiks öelda, et "pole jumalat peale Selle Jumala".

KOMMENTAAR (Hagani Gayibli): Tõlkides eesti keelde see kõlaks umbes nii, et "peale jumala ei ole olendit, kes oleks võimeline looma". Naljakas, et sellist eristamist tehakse.

VASTUS: Ma nõustun, kuid see nõuaks eraldi loengut, et selgitada lahti, kuidas on Koraanis Allahi seos teiste jumalatega sätestatud, keda enne islamit austati. Praegu seda seletada lühidalt lahti polegi nii kerge ja kahjuks ei tunne ma ennast piisavalt kompetentsena selles spetsiifikas.

KÜSIMUS: Te ütlesite, et ülemaailmses jihadis on võimalik teistel rahvastel jääda oma usu juurde, kui nad on nõus alluma islamile. Mida see allumine endas kätkeks?

VASTUS: See tähendab seda, et riik, kus nad asuvad, oleks ikkagi moslemite valitseda. Ma rääkisin jihadi kolmandast etapist. See tähendab fundamentalistide järgi kogu maailma allumist moslemite võimule, kus kristlasi ja judaiste saab mõjutada, kui neil on oma autonoomia.

KOMMENTAAR (prof. Kalle Kasemaa): Pearahamaks näiteks.

KÜSIMUS: Te mainisite, et on näha fundamentalistide liikumise pidevat (taas)teket vastavalt mingile poliitilisele korrale. Kas võib olla tegemist islami sisemise, sisse programmeeritud asjaga, et fundamentalism ei ole uus, vaid paratamatu nähtus?

VASTUS: Ma ütleksin teistmoodi: et on paratamatult selliseid inimesi, kes loevad Koraani sõna-sõnalt ja kes ei ole võimelised asja natukenegi laiemalt nägema, kes ei arvesta lihtsalt ka sellega, et see elu, mis on praegu, ei ole enam selline, nagu Muhammedi ajal.

KÜSIMUS: Lääne ühiskond on välja arenenud sellistest asjadest, ekstremismist, kuid kui islami ühiskond on pidevalt tagasi langenud sellesse ühte skeemi, siis võib väita, et mingi erinevus siiski on olemas?

VASTUS: Jah, Lääne, kristlik ühiskond on ka 700 aastat vanem kui islami ühiskond ja kui vaadata, kuna toimusid ristisõjad, siis oli täpselt sama aeg, mis islamil praegu umbes. 13. sajandit oli mõlema tekkest möödunud ja selle ekstreemsed pursked on ikkagi mõlemas usus toimunud.

KOMMENTAAR (prof. Kalle Kasemaa): Lääne ühiskond ei ole fundamentalismist välja kasvanud. See on just iseäralik Põhja-Ameerikale ja Lääne-Euroopale pärast II maailmasõda, aga ei, see algas juba varem. Sellel käesoleval sajandil on just fundamentalismi esilekerkimine ka kristlikus maailmas olemas.

KOMMENTAAR (prof. Kaido Jaanson): Esimene fundamentalist tekkis protestantide seas ja 20ndatel aastatel Põhja-Ameerikas.

KÜSIMUS: Kas Iraan võib olla huvitatud, et Kesk-Aasia ja Venemaa suhted saaksid rikutud?

VASTUS: 90ndate alguses oli näha, et Kesk-Aasia läheb Venemaale kaduma, et ta ei suuda seda ala oma käes hoida. Küsimus oli selles, et kelle mõju alla Kesk-Aasia langeb. Võistlesid kaks jõudu: Iraan ja Türgi. Sellel hetkel Iraan võib-olla ei mõelnud nii palju suhetele Venemaaga, kui ta oma mõju Kesk-Aasias laiendas.

KÜSIMUS: Saksamaal on viimase paari aasta jooksul olnud suureks probleemiks islami äärmuslikud organisatsioonid. Nägin ühte ülevaadet, kus peatuti 52 sellise organisatsiooni tegevusõiguse kaotamisel viimase paari aasta jooksul. Kuivõrd võib olla reaalne oht, et just nimelt eeskätt islami migrandid võivad Euroopas tõhustada püha sõda ? Kas neid on ka mujal peale Saksamaa tuvastatud?

VASTUS: Euroopas elab väga palju moslemeid, nendest äärmuslike ideede kandjaid on väga väike osa. Just see, miks Euroopas islamiäärmuslaste organisatsioonid tekivad on see, et islamimaades on nad keelatud. Äärmuslased toovad oma peakorterid üle ja reeglina kas siis Pariisi või Londonisse. Saksamaal esineb neid samuti. Euroopas on neil parem tegevusväli ja mugavam oma tegevust koordineerida.

Loengutekst 1999. aastal Tartu Ülikoolis peetud seminarilt "Araabia riigid ja Islam"

Algselt ilmunud islam.ee

1

2008-06-27