Arutelu selle artikli le

Kiri Lhasast

Prindi

.

1

Järgneva kirja on kirjutanud anonüümseks jääda sooviv Lhasa elanik, kes kirjeldab hetkel linnas toimuvat isiklikust vaatepunktist.

Eile oli väljas päris kuum ja sõjaväelased, kes ühes bensiinijaamas patrullisid, olid ennast kuumade päiksekiirte eest suure päevavarjuga katnud. Täna on vastupidi; külm, pilvine ja aegajalt käivad üle isegi kiired lumetormid, kui tormipiir üle mägede hõljub ja vahepeal orgu välja ulatub. Nagu ilm Lhasas, nii muutuvad ka seadused. Ühel päeval võid minna igale poole, teisel päeval ei lase sõjaväelaste kontrollpunktid sind läbi. Eelmise nädala alguses tundus, et elu pöördub oma tavalisse rütmi tagasi. Valvurid kontrollpunktides muutusid rahulikumaks ja nad ei tundunud enam nii tõsised ja kokkuvõttes oli tänavatel palju vähem sõjaväelasi. Aga järsku tuli suur sõjaväelaste hulk tagasi. Mõned päevad tagasi jalutasin Beijingi tänaval. Samal ajal möödusid minust sõjaväeautod ja igal pool olid patrullid, ainult mõned üksikud eraautod sõitsid ja tänavad olid tsiviilisikutest peaaegu tühjad. Õhkkond oli pingeline ja muutis äkitselt noore, lapsemoodi väljanägeva sõjaväelase hirmuäratavaks.

Raske on Lhasat praegu kirjeldada, kuna vaid imepisike osa on näha sellest, mis tegelikult toimub. Kui pilgul kiiresti üle linna lasta, siis näeb see välja tavaline, välja arvatud kesklinn Potala paleest idasuunas. Kesklinnas on kõik alad hõivanud sõjaväelased ja nad seisavad iga tänava nurgas, uurides hoolega sinu isikutunnistust.

Isegi kõige pisematel põiktänavatel on vähemalt neli sõjaväelast, kellel vähemasti ühel on tääk ja kõigil on kilp, kurikas ja kiiver. Laiematel tänavatel on rohkem sõjaväelasi ja inimesed peavad tihtipeale järjekorda võtma, et läbi pääseda. Etnilised hiinlased saavad nendest kontrollpunktidest palju kergemini läbi kui etnilised tiibetlased.

Tiibetlased, kes elavad Dromsikhangis ja Barkhoris, vajavad politsei eriluba, et oma kodu ümbritsevast piirkonnast sisse ja välja käia.

Tiibeti kõige pühama templi Jokhangi väljak, mis tavaliselt on inimmeri, kes kummardusi teeb, ümber templi kõnnib ja omavahel suhtleb, on nüüd täielikult tühi. Väljaku ees jälgivad kaks sinistes vormides sõjaväelast seda, et keegi väljakul ei kõnniks. Juhul, kui keegi kogemata läbi pääseb, hüppavad tagavaravariandina eikuskilt välja rohelises vormis sõjaväelased ja ajavad inimesed tagasi neilt aladelt, kus varem vabalt liikuda võis. Jalakäijate ringtänav ümber Jokhangi on samuti tühi. Ainult seal piirkonnas elavad inimesed pääsevad läbi, kuid budistlik ringkäik ehk kora ümber templi on keelatud. Muidu kärarikkas müügipiirkonnas ja religioossete rituaalide asemel on nüüd vaid väiksed lapsed, kes jalgpalli ja muid mänge mängivad, proovides niimoodi vaiksetel tänavatel sõjaväelaste seljataga oma igapäevaelu edasi elada.

Beijingi ja Sera tänavatel on valitsus alustanud teetöid. Maanteeosad on üles kaevatud ja asendatud uue asfaldiga seal, kus 14. märtsi protestide ajal põletati autosid, millest mustad laigud maha jäid. Beijingi tänava kõnniteedel on uued tänavakivid, kuna protestijad kasutasid kive kauplusakende lõhkumiseks. Lhasas kõndides hakkab endiselt silma palju põlenud ja kahjustada saanud kauplusi. Ainuüksi Beijingi tänaval on 16 poodi või poekeskust põletatud, nende hulgas Hiina riigipank ja juveelikauplus.

Mitte ainult tänavaid ja poode ei ehitata uuesti, vaid samuti ka mõnesid vanu tiibeti traditsioonilisi maju. Kui rahuloleva pilguga linnas ringi vaadata, siis tundub, et suurt sõjaväelaste kohalolekut enam ei märka. Ent kui kiigata hotellide ja hoonete siseõuedesse ja akendesse, siis on näha, et need alad on sõjaväelastega kaetud; kõikjal on sõjaväeautod, telgid ja tihti ka sõjaväelased ise harjutamas. Igal pool, kus leidub ruumi, on sõjaväelased. Nad varjuvad igas tühjas majas, majade taga ja isegi Lhasa linna haigla õues.

Lhasa tänavatel ringi kõndides ning ebatavaliselt tühje teemaju ja paljusid endiselt suletud poode nähes saame aru, kui hirmunud inimesed ikka veel on. Väga vähesed peatuvad sõpru kohates tänaval, kuna igasugust kogunemist peetakse kahtlustäratavaks. Paljud inimesed jäävad koju, kuna nad kardavad, et neid arreteeritakse välja minnes mitte millegi eest.

Kui lõpuks leida keegi, kes pole sinuga vestluseks liiga hirmunud, siis kuuleb ühesuguseid, dramaatilisi, häirivaid ja hirmuäratavaid lugusid, mis ei lase öösel magada. Aga kuna neil pole tõendeid selle kohta, mis juhtus, siis on meediat väga raske teavitada. Alates 14. märtsist on kohal tohutud sõjaväeüksused lisaks tavalistele turvakaameratele, mis kogu aeg kõike linnas jälgivad. Inimesed olid liiga hirmunud, et Jokhangi templi ees või mujal linnas tanke pildistada. Kuna sõjaväelased viisid otsekohe minema kõik surnukehad või tegid seda öiste läbiotsimiste ajal inimeste kodudes, siis ei saa keegi tõestada, et nende vend, sugulane või sõber suri, ainus, mida nad kinnitada saavad, on inimese kadumine. Üksnes kuulujutud surma saanud ja arreteeritud inimeste arvust liiguvad ärevalt inimeste seas ringi.

Eile vestlesin ühe tiibetlasega, kes rääkis enda ja oma sõprade nimel, et maailm teada saaks, mis siin toimub. Ta küsis minult, kas saaksin kogu info välismeediasse saata, nii et inimesed saaksid abi ja neil poleks vaja nii hirmunud olla.

Minuga rääkides riskib ta arreteerimise ja vanglas piinamisega, aga ta on nii meeleheitel, et ei hooli sellest enam. Tema, ta perekonna ja sõprade kaitsmiseks ja ka minu enda kaitsmiseks ei saa ma meie kohtumise koha, tema vanuse ja töö kohta midagi täpsemalt ütelda.

Aga ta rääkis järgmist:
„14. märtsi pärastlõunal kuulsime, et Ramoche templi ees on meeleavaldus. Hiljem nägime nelja inimest, kes vedasid enda järel Jokhangi ees surnuks tulistatud inimest ning just sellel hetkel tekkis meil tõeline hirm. Tavaliselt kasutab valitsus protestijate laialiajamiseks gaasi või veekahureid, aga nüüd nad lasid nende pihta. Nõnda läksime kiiremas korras koju.

Õhtul umbes kella kuue paiku läks mu naine meie last koolist koju tooma. Selleks ajaks olid sõjaväelased juba Jiangsu tänaval, seal, kus kool asus. Sõjaväelased tulistasid kohalikke, kes oma lastele järgi olid tulnud. Ühte naist tabas kuul jalga ja ühte meest lasti pähe või kaela ning ta suri. Hiljem tahtis tema vend haiglast tema surnukeha tagasi saada, aga haigla ei tahtnud seda anda. Lõpuks oli vend nii meeleheitel, et ta lubas nii ennast kui haiglat põlema panna, kui haigla venna surnukeha perekonnale tagasi ei anna. Haigla andis talle venna surnukeha, aga mõni tund hiljem tulid neile koju sõjaväelased ja viisid surnukeha minema.

Peale 14. märtsi oli ükskõik kelle surma puhul vaja kolme erinevat sorti paberit, mis lubaksid surnukeha ära viia ja taevamatuste paika toimetada. Kui neid pabereid ei olnud, siis tõukas sõjavägi su majja tagasi, võttes surnukeha endaga. Tiibeti kultuuris on see väga halb enne. Need kolm vajalikku paberit olid üks kohalikust politseist, üks haiglast ja üks juristilt. Antud seaduse sisseviimine tagas selle, et valitsusel on võimalik kindlaks teha kõik, kes ei ole surnud loomulikku surma ning võtta nood surnukehad omaste käest ära, et keegi ei saaks teha pilte, mida oma sõpradele või välismaa ajakirjanikele näidata. Inimeste mureks oli, et kõik vastavad ametiasutused olid nendel päevadel kinni ning keegi ei saanud oma perekonnaliikmeid tiibeti astroloogia järgi sobivatel päevadel taevamatuse paika viia.

14., 15. ja 16. märtsil tulid sõjaväelased südaööl meie piirkonda inimeste kodusid kontrollima, otsiti, kas kellelgil on äkki dalai-laama foto, ja kaasa võeti kõik need, kellel polnud isikutunnistust. Samuti olid neil kaasas fotod meeleavaldustel osalenutest ja nad võrdlesid meie nägusid piltidel olevatega. Umbes 50 püssidega sõjaväelast otsis meie maja läbi. Jäime kolmeks päevaks koju, läksime välja vaid tualetti ja söögiks oli meil ainult tsampat (röstitud odrajahu), samas neil, kellel gaas otsa sai, polnud võimalik isegi vett keeta. Meie maja peavärav suleti ja selle ette pandi sõjaväelased patrullima. Kui tahtsid välja minna, siis peksid nad su korralikult läbi. Kolm päeva hiljem helistati kõigile neile, kes valitsuse jaoks töötasid, ja kästi tagasi tööle minna. Ilma selle tööloata ei saanud me endiselt välja minna. Ma tean vähemalt seitset inimest, kes arreteeriti, ja ühte, kes maha lasti.

Kui välismaa ajakirjanikud Lhasas olid, vist 27. kuni 29. märtsini, siis sõjavägi kadus äkitselt tänavatelt. Sõjaväevormi asemel kandsid nad nüüd liikluspolitsei mundit, majahoidja vormi või erariideid ja peitsid ennast majadesse või nurgatagustesse, kust ajakirjanikud neid näha ei saanud. Meil lubati äkitselt igale poole minna; nendel päevadel ei olnud ühtegi kontrollpunkti. Kui ajakirjanikel lubati ise ringi kõndida, siis tavalisi või traditsioonilisi riideid kandvad ametnikud järgnesid neile, vastasid nende küsimustele ja tegid pilte nendest, kes ajakirjanikega rääkisid. Me tahtsime ajakirjanikele rääkida, mis tegelikult selle etenduse taga toimub, aga meil ei tekkinud mingit võimalust nende lähedusse pääseda, ilma et meid selle eest pärast karistataks. Kui me lõpuks kuulsime, et Jokhangi mungad neile ütlesid, mis tegelikult toimub, siis olime väga õnnelikud. Jokhangi templis käinud palverändurid olid kõik vanad ametnikud, keda sunniti tollel päeval palverännakut tegema. Tavaliselt ei lubata neil mingisuguseid religioosseid tegevusi teha, aga tollel päeval nad pidid. Paljudele teistele ametnikele anti vaba päev, et nad läheksid Barkhorile ja Potalasse, kusjuures kui võimalik, siis koos perega, et nõnda jätta mulje, kuidas Lhasas on kõik vaba. Peale seda, kui ajakirjanikud lahkusid, tuli sõjavägi kohe tagasi ja kuulsime, et Jokhangi mungad arreteeriti kaks päeva pärast välismeediaga kohtumist.

17. ja 20. aprilli vahel viidi Sera kloostri mungad teadmata kohta. Tavaliselt on Sera kloostris umbes 300 munka, nüüd on aga järel ainult käputäis munki, kes templeid korras hoiavad. Kesköö paiku tuli viisteist kuni kakskümmend sõjaväeautot, mis mungad ära viisid. Kuulsime seda kloostrist ja samuti piirnevate alade elanikelt. Me ei tea, mis toimub Drepungis ja Gandenis, kahes suuremas Lhasa ümbruse kloostris, aga oleme kuulnud, et mungad on arreteeritud ja ära viidud. Lhasa ümbruse kloostritest on paljud nunnad ja mungad ära viidud ning need, kes on veel järgi jäänud, viibivad koduarestis. Arvame, et valitsus kardab, et kui olümpiatuli läheb Lhasast läbi, siis hakkavad mungad ja nunnad uuesti protestima, seepärast hoiavad nad neid kinni. Muidu viidi kõik minema, ükskõik kas nad 10. märtsil ja järgnevatel päevadel protestisid või mitte, ainult templite korrashoidjad, autojuhid ja veel mõned kloostritöölised võivad kohapeal olla.

Viimasel ajal on tänavatel väga vähe munki näha. See on neile ohtlik, kuna Tiibeti televisioonis öeldi, et iga kahtlustäratava inimese kohta politseile teatamise eest antakse preemiaks 20 000 jüääni. Tegelikult antakse ainult 2000 jüääni, aga inimesed ikkagi helistavad, kui nad munki või nunnasid näevad.

Eelmisest nädalast alates on kõik inimesed, kes ei ela Lhasas, sunnitud tagasi minema oma kodupaikadesse, välja arvatud valitsuse hallatavate koolide üliõpilased ja õpetajad. Politsei tuleb su koju ja saadab sind Lhasast ära, kui sa siit pärit pole. Kui olümpiatõrvik Lhasasse jõuab, võivad kohapeal olla ainult kohalikud ja hiinlased. Sama tehti mõni aasta tagasi Tiibeti rahumeelse vabastamise 50. aastapäeva tähistamise ajal.

Vanglates on praegu suur probleem. Pole piisavalt toitu, vett ega tekke. Vangid peavad magama põrandal ning vahel antakse neile ainult tass vett päevas. Nõnda tekivad terviseprobleemid, nende kehad on kurnatud ja nad surevad, kas juba vanglas või hiljem peale vabakslaskmist. Vange pekstakse karmilt. Eelkõige peksavad nad neerude, maksa ja sapi piirkonda, vangidel tekivad sisemised vigastused ja nad surevad aeglaselt. Teame seda kolmelt sõbralt, kes just vangist vabastati.

Oleme samuti mures oma vangisolevate sõprade ja perekonnaliikmete pärast. Me peame neid aitama, aga ei tea, mida teha. Seetõttu peamegi rääkima välismaalastele, et maailm teada saaks ja nad meid aitaksid. Lhasas on endiselt väga jäik olukord. Ilma isikutunnistuseta ei saa välja minna ja Dromsikhangi või Barkhori elanikkudel on väljaminekuks vaja erilube. Ükskõik kus ka ei oleks kogunemine või tekib mõttevahetus, seal inimesed arreteeritakse.

Koolides ja töökohtades peavad inimesed kirjutama kirjandeid 14. märtsi kohta ning dalai-laamast halvasti rääkima. Kui nad peavad dalai-laamast kirjutama, tohivad nad välja kirjutada ainult dalai, vastasel juhul peavad nad loo uuesti kirjutama. Minu laps on pidanud juba kolm korda selliseid kirjandeid kirjutama.

Oleme vangide pärast hirmul ja mures. Peale meeleavaldusi nägime sõjaväemasinaid, selliseid, mida Iraagi sõjas kasutatakse. Nägin neid masinaid (tanke) Iraagi uudistes, aga nüüd on nad siin meie linnas. Mõtlesin, et neid masinaid võib kasutada ainult siis, kui kahe maa vahel on sõjaline konflikt. Tiibeti televisiooni uudistesaates ütles üks esinejatest, et sõjaväelased tegid väga hea töö, kuna see oli nende esimene sõjasarnane kogemus ja neil oli hea võimalus inimeste pihta laskmist ja nende tapmist harjutada. Nüüd on nad juba alustanud olümpiatule saabumise ettevalmistustega. Nad panevad kaunistusi Potala ette ja Jokhangi väljakule (Jokhangi ette olid eile pandud suured olümpiarõngad, aga eile õhtuks olid need uuesti ära võetud).“ Selle mehe räägitut kuulsin ka teistelt inimestelt, kes temaga seotud polnud.

Ma olen täiesti kindel, et Hiina valitsus keelab turistide pääsu siia järgnevateks kuudeks. Tiibetlased püüavad rääkida lugu oma poole pealt, sellest, mis nendega juhtus. Nad teavad, et neil on väljastpoolt abi vaja ja seetõttu ma usun, et turismi takistades saab valitsus olukorda kontrollida, tsenseerida ja alla suruda.

See, mis Lhasas juhtus ja edasi jätkub, on äärmiselt kurb ja hirmutav. Ma pole kunagi varem kuulnud munki rääkimas kohalike vanglate piinamismeetoditest ja erinevatest laskerelvadest, mida sõjaväelased selle aasta meeleavalduste ajal kasutasid. Ja mitte kunagi varem pole ma tiibeti inimesi näinud nii meeleheitel ja vihastena, et nad teevad asju, mille tõttu võivad nad surra või mille eest võidakse nad aastateks vangi panna.

Maikuus toimuva Töörahva püha pidustustega ja läheneva tõrviku üleandmisega ärevus Lhasas järjest kasvab ja ülelinnalise koduaresti hirmus on inimesed endale toiduvarusid koguma hakanud.

Iga päev vaidlevad inimesed kontrollpunktides sõjaväelastega. Isa ja tütar tahavad kontrollpunktist läbi minna, aga sõjaväelased ütlevad neile, et mees võib läbi minna, aga tütart, kes pole piisavalt vana, et isikutunnistust omada, läbi ei lasta.

Aga isegi sellistel rasketel aegadel võib näha julgeid ja häid tegusid. Eile nägin ma väikest poissi, umbes 1-2 aasta vanust; see, mida ta tegi, on heaks näiteks tiibeti meelelaadist. Laps nägi välja, nagu ta oleks just äsja kõndima õppinud ja oli jalutamas koos oma vanaema ja väikse koeraga. Nad seisid Jokhangi väljaku ees, kus sõjaväelased valvasid, et keegi väljakule ei läheks. Beebi astus kolm sammu väljaku peal ning hakkas Jokhangi suunas kummardusi tegema, vanaema oli samuti palves, kuid tema nõrk keha ei lubanud tal kummardusi teha. Kui poiss lõpetas, vaatas ta valvurite suunas, siis vanaema poole ja hakkas siis üle väljaku templi poole astuma. Valvurit vaatasid beebit ega teadnud, mida teha. Umbes kümne meetri pärast beebi peatus ja tegi uuesti kummardusi, seejärel pöördus tagasi, surudes head-aega öeldes ühe valvuri kätt. Seda nähes meenus mulle, et kõik, mida tiibeti rahvas tahab, on religioonivabadus ja õigus oma kultuuri alal hoida.

Nad on väsinud dalai-laama vastu esseede kirjutamisest, patriootilisest ümberharimisest ja reeglitest, mis nende elu nii raskeks teeb.

Lhasa, 27. aprill 2008

— -chinadigitaltimes.net

Tlk. Laur Järv

1

2008-05-26

MärksõnaAjastu ahistavad asjad

MärksõnaHiina

MärksõnaSõnavabadus

MärksõnaSurm

MärksõnaTiibet