MärksõnaEesti ajalugu

Luuleline essee läinud sajandi viimasest veerandist.

Prindi

Renna Ali

1

Tere! (GIF) Ma kirjutan Sulle, auväärt Mälestusteveski. Vanana, au- ja usaldusväärsena seisad sa taamal mäe peal, ajahallid sammaldunud laudseinad päikesest soojad, räästa all pääsupesa, tiivad püüdmas vähest suvesooja tuult. Taevas on sini-sinine ja pilvekiud säravvalged, maa rohetab ja sumiseb ja laulab. Õnnemäel seisad Sa, vana lobudik, transtsendentaalses rahus, ja jätkad oma tööd. Sul on ülesanne, enamgi - missioon. Meie liivajooksnud unistused ja mõrud mälestused jahvatad Sa uueks alustuseks, uudseleiva jahuks.

See oli läinud aastasaja viimasel veerandil, kui elati kummalist kopikaelu. Linnaliini bussipilet maksis 5 kopikat ja leivapäts 8 kopikat, ent inimese elu polnud kopkatki väärt. Vaid kahe aastakümne eest jõustunud Hrustshovi abordiseadus heiastus ülekaaluliste naiste keemiliselt lokitatud peades ja lõhnades "Bõtj mozhet", "Mozhet bõtj". Kõik võis võibolla ka olemas olla ja olematus võis ka olemas olla. Olla või mitte olla? Hollaa!!

Kevadised veed sulisesid Toomemäelt alla ja ülikooli sambad vabisesid noorte maailmavallutajate rebaste hull-ääretust tulevikuplaanide energiast. Kõrgharidus tasuta, stippigi võib saada, kõik noores elus kumamas ees. Botaanika-aia iga-aastane Luulekevad lisas romantikat atmosfääri.

Kui Liina Teoga füssahoonesse jõudis, oli loeng minuti pärast algamas. Vudinal auditooriumi suunas kiirustava Liina peatas hallipäine ühiskonnaõpetuse naislektor seltsimees Kask. "Teid oodatakse dekanaadis."
Mida??? Liina peas valitses tühjus. Arusaamatu. Millega olen hakkama saanud? Hüvastijätupilk Teole ja Liina pöördus vastassuunda kõndides õppejõu sabas, pilk kinni tema kulunud ebamäärast värvi villasel seelikul. ühtki seletust sellele kutsele ei osanud Liina oletadagi.
Töötajatest tühjas dekanaadiruumis tervitas Liinat korrektses ülikonnas noorepoolne meesterahvas, kuidagi liiga neutraalne olekult, ja näitas oma töötõendit: Rein Sepp. Rein Sepp, kordas segaduses Liina mõttes, on ju olemas samanimeline luuletõlk, kes elavat Lätis Eesti piiri lähedal. Rein Sepp on Eestis levinud nimi. Julgeolek. Mis jama. Provintsist ülikoolilinna õppima tulnud Liinale oli julgeolek siiani olnud sama kauge kui Kuu. Kuupealsena ta end nüüd tundiski. Rein Sepp pakkus Liinale galantselt istet.
"Miks just mina?
"Te paistate silma oma eriliste huvidega, kirjutate luuletusi."
"Kas Te olete neid lugenud?"
"Loodetavasti tulevikus loen."
Liina ei osanud midagi ütelda. Liigagi tihti ei osanud Liina midagi ütelda. Midagi polnud ka ütelda.
"Te ei või oma luuletusi anda igale, kes neid ehk küsima tuleb. Olete ehk kuulnud Pool-Päevalehest? Doris Kareva oli sellega seotud."
"Jah, olen kuulnud, Matti rääkis..."
" Matti suhtes olge ka ettevaatlik, Tartus elab igasuguseid veidraid kujusid, kellest on parem eemale hoida..."
" Ja meie vestlusest ärge kellelegi rääkige."
Hämmastusega see hämmastav dialoog lõppeski.

Pärast loenguid kohtas Liina Teod ühikas ja rääkis hommikul juhtunust Teole. üle Teo näo levis kummaline kaastundlik-kõiketeadev irve, millest Liina aru ei saanud ja mis kohutas. "Ah kontor tundis huvi... "
...
"Sa oled nii kaitsetu sotsiaalsete nükete suhtes. Meie NLs on kõik võimalik mõnedele, ka lõvijaht Aafrikas..."
"Kes nüüd ENSVst Aafrikasse lõvijahile pääseb . Minu ema, kes on Aü esinaine, ei pääsenud isegi Soome turismireisile, kuna tema vend, minu onu, kannab juhtumisi vanglakaristust. Mu emal pole ometi venna tegemistes mingit osa."
"Minu ema käis Rootsis ja põikas Stockist ka Pariisi."
".....?????"
"Ja hambaid, neid tuleb muidugi parteihaiglas parandada, seal kasvatatakse sulle tühja koha peale uus hammas ka. Ja minu emal on Tallinna parim günekoloog."
".....??????"

Jätkub ikka hämmastusi üheks päevaks, ohkas Liina.

Lohutus leidus nagu ikka luuleridades: ja olgu peale/armastus nii väike/aknad pimedad ja ümberringi pori/tuleb kevad/viskab imelise läike/ kodu harilikku halli koridori. V. Luik. Luule oli õieti ainus, mis NLs lootust sisaldas. Ehk ka teater, peidetud alltekst.Hermaküla.

Need küsimärgid jäidki õhku. Kakskümmend aastat hiljem said neist retoorilised.
Teo ja Liina olid koos seitse aastat. Ja kõik need seitse aastat ei saanud Liina aru, kuidas Teo end tema kaudu vaimsetesse ringkondadesse pressib ja nn. teisitimõtlejate kohta organitele ette kannab. Armastus tegi Liina pimedaks. Nii pimedaks, et pani teadmatuses ohtu oma kalleid, ja mis kõige tähtsam, ausaid, sõpru.Kas inimene saab alati ausaks jääda? Kas NLs oli võimalik ausaks jääda? Kas kõverpeeglis saab elada hulluks minemata?

Ja kõige üle valvas nähtamatute jäsemetega ämblikmees, sala(k)aval organ.
SIIN ta valvas ja SEAL ta jälgis. Mida valvas, mida jälgis? Seda, mis oli SEAL, ei tohtinud olla SIIN. Aga SIIN seda oli ja rohkemgi veel. Siinne oli "sealsemgi" kohati. Keelatud vili on teatavasti oi kui magus. Ja elada SIIN nagu SEAL , no oli see vast elu. SEDA elu elasid valitud. Tõsi, nad polnud SEDA ise valinud. Nad valisid vaid kahest halvast parema. Kui niigi saab ütelda, sest polnud ju HEA ja HALB teemaks ajal, kui ainus lubatud teema oli (äraspidine) ÕIGE ja VALE (mõtlemine). Moraalne sürr. Sotsiaalne utopism.

Võta või need Tallinna linnud-linnukesed. Need olid päris isesugust liiki. Ega kaugemast provintsist pealinna tulnud lihtsameelne hing neist teadnudki. Mitmes keeles nemad sädistasid ja põhjapõtru linnataksodes ohjasid. Soome markadest tehtud rublades nemad sõid ja jõid ja organigi peale vilistasid. Sest organile nad tegelikult meeldisid, sugulaskeelt ja-meelt, paar parajaid, nad õigupoolest olidki. Organi kohus oli küll linnukesi aeg-aljalt lendu ehmatada, et plats puhtaks teha, aga sõrmevibutus lõppes üldjuhul peasilitusega.
Olga oli üle Olümpia lind. Tõmmu kaunitar salapärast segapäritolu, isa armeenlane ja ema ukrainlanna. Tumedad kiskjasilmad ja keskpärane välimus tegid temast soositud prostituudi. Tal oli oma usaldusisik ehk ärikaaslane restorani kelneri näol, kes hoidis talle võimalust mööda vaba lauda, kuhu saakloomi, enamasti soome ehitajaid, tuua. Kelner, kes oli peale "eraettevõtja" Olga ka KGB usaldusmees, sai oma "palgalisa" ja prostitutsioon õitses linnakodanike silme all ja ometi sala, mingit stripiklubi polnud vaja. Ja keegi polnud keegi: kelner polnud seksiärimees, kuigi ta seda oli, ja Olga polnud prostituut,vaid koristaja (ta töötas poole kohaga kunstikooli koristajana), kuigi ta seda oli, restoran polnud seksiklubi, kuigi ta seda oli. Nii elati kopikamaal. Täiuslik varjumäng kõigi silme all. Ja kelner, kes informeeris riigi julgeolekut riigis, kus prostitutsiooni polnud avalikult isegi olemas ja igasugune tulu peale seadusliku palga lubamatu kuritegu, elas kui täissöönud siga ja korralik nõukogude kodanik sotsiaalsetest nüketest kättesaamatus kõrguses. KGB jälgis lääne elu ja selle jäljendaminegi oli lubatud valituile.

Kuigi punasest roosakaks kulunud viisnurkne täht veel õrnalt valgustas neid päevi, oli ometi pidevalt põhjatult pime. Kuidas põletada nooruse angsti, kui pole lootustki näha ja käega katsuda raudse eesriide tagust vabadust? Kui normaalne elu on kättesaamatuses? Kui oled sündinud vanglas, aga ellujäämise hinnaga pidid tegema näo, et elad paradiisis? Et mitte päriselt hulluks minna, harrastati karnevali. Maskid ees mängiti elu. Et oleks ometi midagi, mis vähemalt meenutakski elu. Igatsus elu järele, mida Soome TVst ka näha oli, sai vormi sellesse paraadi. Ja just vaba seks sai üheks protestivormiks ja leevendajaks totalitaarses ängis. Kui 1987ndal näidati soome TVs 1974ndal valminud erootilist Emmanuelle sarja, peatus kogu Tallinn filmi vaatama. Liiklus seiskus paariks tunniks ja baarideski valitses vaikus. Poeetilistes värvitoonides ja romantilise taustamuusikaga moefotograaf Just Jaeckini seksifilm Emmanuelle Arsani romaani järgi Sülvia Krüsteliga peaosas mõjus kui maagia viisnurkse infantiilse asketismi taustal. Nõukogude inimesel ju ei saanud olla ei seksuaalsust ega probleeme.

Muidugi leidus ka üllaid hingi, kes pimedusele vastu hakkasid. Don Quijote meelepuust. üks selline oli vibalik Tiit, kes joonistas Tallinna taevale nõiamärke, energiat vabastavaid vigureid. Kusagilt kaugelt vanast Hiinast tema neid korjamas käis. Ja agaralt tema neid joonistas ja tahtjatelegi õpetas ja levitas. Tiidu kõnelemismissioon oli nii võimas, et kultuurihuvilised ja müstikajanused linnaprouad vahel koguni minestasid Tiidu esikus, kuna Tiit ei suutnud oma loengut lõpetada.

Kas nüüd nende märkide kutsel või mingil muul põhjusel maandus ühel pimeda aastakümne süngel sügiskuul Tallinna Raekoja platsile ufolaev. Tiit nägi seda oma pilvelõhkuja-kodu aknast ja jäädvustas fotopaberile. Oodanud, kuni Tiit pildistamise lõpetas ja oma tubaste toimingute juurde naases, avas laevaomanik arglikult ukse ja astus munakivisillutisele. Munakivisillutise aastatuhandete hõng imbus ufoka varvaste kaude tema meelde ja vanad mälestused eelmistest eksistentsidest liigutasid rändurit. Nagu paljajalu kodu õuemurul! Ta istus Raeapteegi vastas asetseva nurgapealse maja trepile ja ümises Koidula luuletuse "Mu isamaa on minu arm" eestiaegset viisi. Raekoja kell lõi 5 hommikul ja linnakodanikud pöõrasid rahutult teist külge. Isamaalaul valgus nende unedesse ja roosakast udust ilmus Hermanni torni sinimustvalge, siiras ja tõsimeelne, aus eesti lipp. 70aastane vanaema puhkes liigutusest nutma.

Liigutus oli tõepoolest suur. Muutus ja hingevärin, uskumatu IME. Kössutavast orjast sai jälle kord sirgeselgne vaba mees. Väärtused hakkasid tasapisi oma õigesse paika nihkuma. Tasapisi. Pole ju kerge ligi 50aastast rääma silmist pühkida. Silmist ja südamest. Ja aastakümneid kommunismitondiga hirmutatud aju töökorda seada, sellega oli tegemist. Oli ju tõustud sõjast, mis toimus varjatult kohvikulaua "lutikate" ja pealekaebamiste abil ülekuulamistel ja piinamistel. See varjatus andis enneolematu dimensiooni ja vastuhakkajad ei peitnud ennast metsades, vaid hulkusid kodutute hippidena pealinna tänavail. Nad olid öövalvurid, katlakütjad ja kunstikoolide modellid, määramatud ollused nomenklatuuriga vastandudes, ja nende peas kõlas vaid üks viis :Põgene, vaba laps, see on ainus võimalus....
Ent ... kuidas olla siis, kui "ainus eluvorm on võimatus"(D.Kareva)

Õnneks meil on meri. Oleme mereäärne rahvas, kükitame nurganukil, kahest küljest merega piiratud. Merd ei saa meilt võtta. Suur Hall elab meie silmavaates ja vabadust vajavas meeles. Aili Vindi meremaalid 80ndate algusest tegid näitusesaalides oma hääletut tööd, töid meid tagasi algusesse. Samuti Kalju Põllu soomeugriline graafika. Viisnurga teravad meelt lõhestanud nurgad leidsid tugevama vastase kui olid oodanud. Eesti kunst ammutas alglättest ja tugevdas vaatajate tõemeelt.

Ja meie rannad - pehme liivaga Kauksi rand ja kiviklibune Toila, Klooga ja Pärnu, Pirita ja Emajõe...Eesti rannad aitasid meid rasketest aegadest üle. Alati sai minna randa, ka siis, kui polnud kuhugi minna. Sai käia paljajalu veepiiril ja leevendada masendust. Ja vaadata vee ja taeva kohtumisjoont ja mõelda, mis on sealpool. Totalitaarne riik ei saanud ju ehitada seina mere keskele. Raadiolaineid ei käsuta käskkirjaga. Kõikvõimas KGBgi oli sunnitud Soome TV mõju ees tallinlaste teadvuses käpad püsti tõstma. KGB Eesti osakond pani Moskvale ette laevaliiklus Tallinna ja Helsingi vahel katkestada, sest pea igal Tallinna perel oli oma "kodusoomlane", kuid Moskva ei suutnud tuluallikast loobuda.Meile eestlastele jäi alles tunne ja teadmine, et ükski poliitiline võim ei saa meid muust maailmast eraldada. Me lihtsalt oleme osa Euroopat, sinna ei või miski.

1

2008-02-29