Saab ka ilma meesteta hakkama

Prindi

Sensatsiooniline Tartu Kevadbänd

1

Palju on arutletud naiste rolli üle Eesti ühiskonnas, nende karjäärist ja pereelust. Servapidi on siis juttu tulnud ka meestest, näiteks isapalgast või mõnest muust pseudoprobleemist. Meie aga tahaksime puudutada ühte tabuteemat, avada ühe mädapaise. Nimelt: eesti mehed on mõttetud. Kohe seletame ära, miks me seda väidame.

Saadaval vaid kaheksa meest

Me ei võta seda juttu laest. Käisime hiljuti saunas suure hulga naistega, kes jõudsid tõdemuseni, et mehelesaamise lootust kellelgi neist ei ole. Meie aga, ise abielumehed, võime rahulikult takka tänitada.

Esiteks, pooled mehed on täiega joodikud. Aga siin peame üle kordama lihtsa tõe, millest vallalised naised ei taha kuidagi aru saada - joodikuga pole võimalik koos elada. See on täielikult välistatud! Aga kui me need joodikud mängust välja jätame, siis jätame kohe ka viiskümmend protsenti naisi vanatüdrukuteks või, veelgi hullem, õnnetuteks joodikute kantseldajateks.

Kuid ka ülejäänud poolte meestega on reeglina mingi jama. Umbes viis protsenti on homod, viis protsenti impotendid, lisaks veel igasugused laibavägistajad, loomaarmastajad ja nii edasi. Aga see kõik on ikka veel köömes. Kõige hullem on see, et nendest vähestest, kes veel sõelale jäävad, umbes pooled on Sven Sesteri tüüpi põhimõttelised vanapoisid, kes pole nõus isa rolli etendama. Tõsi, nad hea meelega jagavad oma seemet igale poole, kuid pere eest nad ei hoolitse.

Järgi jääb lõpuks ainult käputäis mehi, kellega võiks põhimõtteliselt pere luua, ehkki nemadki on tõenäoliselt komplekside küüsis vaevlevad üliedevad tüübid. Seega, naistel on tõenäosus endile vähegi normaalset meest leida kaduvväike. Näiteks, meie tuttavate hulgas on ainult kaheksa niisugust meest saadaval: hr Lind, kaasvõitleja Ändu, Veiko Taluste, Martin (kutsutakse Emakalaks), Ken-Marti Vaher, Andrus Värnik ja üks geograaf, kelle nime me ei mäleta.

Aitab moraalist

Kahjuks elab meie ühiskond endiselt selles müüdis, et kõik eesti naised peaksid eestlastele mehele minema. See on aga täiesti mõeldamatu - mehi pole lihtsalt saada. Meil valitseb tohutu lõhe kahe asja vahel: ühelt poolt illusioon õnnelikust eesti perest, teisalt reaalsus üksikutest naistest. Selle illusiooni üks tagajärgi on loll võõraviha - neetud itaallased võtavad meie naised ära! Aga mis need naised siis tegema peavad? Tunnistagem nüüd endile, et naistel pole tegelikult midagi valida. Mõelgem välja mingid võimalikult talutavad lahendused.

Tavaliselt nähakse lahendusi meeste kasvatamises või ümberkasvatamises: piiratakse alkoholi müüki, kutsutakse üles sporti tegema jne. Niisugused meetmed töötavad aga väga pika vinnaga. Kui me hakkame tänaseid poisse kasvatama korralikeks pereisadeks, siis enne aastat 2020 ühiskonnas paranemislootust pole. Pealegi, praegu pole teadmist, kuidas sellist ühiskondlikku kohustust täita.. Seetõttu on täna tarvis hoopis radikaalsemaid meetmeid, kusjuures peamine on saada üle konservatiivsetest väärtushinnangutest ning kohandada ühiskondlik moraal globaliseerunud ja kreenivajanud Eesti konteksti. Tänapäeva üldine moraal, nn. Pulleritsu koodeks, soosib endiselt traditsioonilist eesti emme-issi-lapsed tüüpi pere, kõigele muule vaadatakse heal juhul tolerantselt. Kuid kiiresti muutuv maailma nõuab hoopis uusi peremudeleid.

Appi tulevad lesbid, välismaalased ja palgalised mehed

Näiteks võiksime lubada oma naistel - olgu selleks Ines või meie bändi fännitar Triinu - rahulikult emigreeruda. Praegu on meil kombeks ikka veel viltu vaadata, kui naised välismaale lähevad ja seal mingi sakslasega abielluvad. Aga ärgem kirtsutagem nina ühti! Kui me ei suuda neile mehi garanteerida, siis ei peaks meil olema ka õigust naisi siin kinni pidada! Niisamuti peaksime palju tolerantsemalt, isegi heakskiitvalt suhtuma mitmenaisepidajatesse, näiteks Mart Kivastikku. Kui ikka mõni tubli mees viitsib kahte või kolme naist pidada, ja saab sellega ka hakkama, siis tuleks seda toetada, nii rahaliselt kui moraalselt, näiteks aasta isa tiitliga. Katsume kuidagi kadedusest üle saada - ega polügaamne elu kerge ole!

Loomulikult vajab parandamist ka suhtumine lesbidesse. Lesbilised paarid on paratamatu asendus pereisadele. Lesbipaarid võiksid julgesti üheskoos lapsi kasvatada, mis ongi tegelikult kõige tähtsam. Tegelikult ei peagi olema lesbid. Võivad ju olla ka sõbrannad, kes lepivad kokku, kumma kord on lapsi hoida, et teine võiks minna puhkama või seiklema. Põhiline on luua uus eesti tüüp-peremudel: kaks ema ja lapsed.

Üks võimalusi on üksikemasid rohkem toetada. Praegu makstakse küll emapalka ja mähkmetoetust, aga ühiskonna üldine suhtumine on ikka selline, et otsigu need luuserid naised endile mehed. Püüdkem ometi niisugusest anakronismist jagu saada! Üksikemasid tuleks tegelikult toetada hoopis sügavamatel alustel. Riik võiks põhimõtteliste poissmeeste hulgast palgata riigiametnikud või hanke korras spetsiaalse firma. Need mehed pakuksid riiklikku asendust abielumeestele - meesprostituudid, kes aga arvestavad, et üksikute naiste vajadused on üksikute meeste omadest palju mitmekesisemad. Need palgalised mehed peaksid üksikemadega kohtuma ja nende soove täitma. Peamisteks ülesanneteks kujuneksid laste järele vaatamine, et emme saaks vahepeal lastest puhata, samuti abistamine kodustes töödes, kuid loomulikult ka flirt, seks ja lastetegemine. Üks meesametnik võiks teenendada ühte kuni viit üksikema ning saada palka vastavalt oma jõudlusele ja naiste rahulolule.

Ärgem soojendagem illusioone. Kohanegem olukorraga ja aidakem vägevatel eesti naistel elu edasi viia.

1

2008-01-29