Teemad

MärksõnaEesti ajalugu

Ema, isa ja laps

Prindi

Renna Ali

1

Soome meedias kohtasin mõtlema panevat sõnapaari: riittävä vanhemmuus. Onko vanhemmuudesi riittävä? Kas oled piisavalt lapsevanem? Kas täidad lapsevanema rolli ikka piisavalt ja igakülgselt?

Tänapäeval saab lapsevanem olla mitmel viisil. Saab olla nädalalõpuisa näiteks, kui ollakse lahutatud ja lapsed veedavad teatud nädalalõpud ja vaheajad ühe ja teise vanema juures. Saab olla ka ainult maksev isa, selline, kes lapse elust osa ei võta, on vaid korraliku kodanikuna valmis maksma võimude poolt määratud elatusraha. Mõni vanaema on vallaslapsest lapselapsele rohkem kui vanavanem, nagu teine vanem sageli. Peale selle saab olla lapsevanem ja elada lapsest eraldi kasvõi töö tõttu. On ka igat sorti ristivanemlust: ristilaps võib olla hea sõbra laps või ka tundmatu vaese riigi orb. Kasuvanemlust on igat sorti: abikaasa lapsed, adopteeritud lapsed, hoolduspered jne. Pilt on kirju ja samas ka kõigile järjest enam tuttav.

Ja kui vaatamegi vaid bioloogilisi lapsi, ka neile saab olla rohkem ja vähem lapsevanem, pealiskaudsem või sügavam, materiaalsem või hingelisem saab seegi suhe olla. Kuigi vanema-lapse suhe on elupikkune, tuleb kord ka see hetk, kus tajud: seegi suhe on alguse ja lõpuga ja möödub õieti kahetsusväärselt kiiresti. Väikesest lapsest saab suur laps ja kord lendab ta pesast välja. Ja on suur saavutus, nii vanema kui lapse oma, kui tiivad ikka kannavad. Vahel need ei kanna. Muidugi, laps jääb vanemale ikka lapseks ja neid lapsi, keda tiivad ühel või teisel põhjusel ei kanna, armastatakse ikkagi. Sügav lapsevanemlus tajub ära ka selle hetke, kui lapsel tuleb lasta minna omadele radadele. Kui tuleb lahti lasta ja elada ise ja lasta lapsel elada. Liigne klammerdumine ei ole hea. Seda juhtub tihedamini peredes, kus on vähe lapsi. Ja isegi kui vanem on piisavalt arukas andmaks lapsele eluruumi, kui vanem ei lämmata last oma armastusega, mida ta ise armastab, ka siis: mis on need ümmarguselt 18 aastat, mille argipäeva veedetakse koos, igaviku, kosmilise elutsükliga võrreldes? Vaid hetk. Vaid alguses paistab ees olev tee pikana. Ja seda hetke ei tohiks mööda lasta minna argimurede ja tülpimuse-väsimuse katte all. Laps on kallis külaline. Aeg on arm.

Esimestest ühistest hetkedest sünnitusmaja voodil 18 aastase sünnipäevani - mu vanem tütar sai sügisel 18 - kui kiiresti see on möödunud. Tema sünniks ei olnud ma materiaalselt üldse valmis, olin pennita ja koduta, oskusi ei mingeid, ometi oleme hakkama saanud, käinud ühise tee. Ma ei tea, kas olen olnud piisavalt ema, olen sipelnud omades probleemides ja tema on olnud vaikselt mu kõrval, ja kasvanud täiskasvanuks probleemses keskkonnas. Nüüd elame kolmekesi: mina, tema ja väike öde. Ja me oleme koos õnnelikud.

Pühapäevane EteläSuomen Sanomat kirjutab Venemaa abordiprobleemist. Venemaa valitsus püüab vähendada massilisi aborte, millest 20% lõpeb surma või viljatusega. Venemaa seadustas esimesena maailmas abordid aastal 1920. 1935 aastani, mil Stalin keelustas abordid, lõppes 60% rasedustest abordiga. Stalini ajal õitsesid nurgatagused abordid. Hruštšov seadustas abordid aastal 1955. 1964 tegid NL naised maailmarekordi: 5.6 miljonit aborti aastas! 1987 vöeti kasutusele n.ö. sotsiaalabort, mis lisas aborte veelgi. Selle seaduse järgi vöis vallaline naine, paljulapseline ema, lesk või vangi naine teha aborti ka 28 rasedusnädala möödudes(hiline abort). Margaret Thatcher avaldas perestroika aegu imestust, miks NLs tehakse nii palju aborte! Tänapäeva Venemaal saab hilist aborti teha vaid vägistatud või verepilastuse ohvriks sattunud naine. Venemaa valitsus on võtnud tarvitusele abinõud. Naistenõuandlates töötavad psühholoogid ja papid, kes vestluse abil püüavad anda naisele teise valiku: laps. Kui naine siiski keeldub sünnitamast, peab ta alla kirjutama paberi, et on teadlik võimalikust ebaõnnestumisest. Valitsus tahab tulevikus keelata erakliinikute abordid, kus klientideks on enamasti koolitüdrukud ja kus aborte tehakse medikamentide abil, mis põhjustavad verejookse ja muid kurbi tagajärgi. Vene naised vastavad küsimusele enamasti ühel viisil: küll sünnitaks, kui elu oleks kergem materiaalselt.

Jah. Eks Nikita seadus ole puudutanud ka eestlasi. Meie, 60ndail sündinud, oleme väikestest 1-2-3-lapselistest peredest. Suuri peresid oli vähe. Meie vanemad seevastu olid suurtest peredest (4-7-10 last), seega on meil palju onusid-tädisid. Abordi moraalsuse üle palju ei juureldud.(See pähkel jäi järgmisele sugupõlvele lahendada!) Kui on riigi poolt lubatud, siis on õige asi! Kiriku sõna sellal ei kostnud. Keegi ei tundnud end abordi pärast kurjategijana ega ebamoraalsena. Rasedusvastaseid vahendeid ei olnud ka olemas. Niisiis, töötav nõukogude naine tegi vahel aborti, see oli tavaline. Ka günekoloogid ei vastustanud aborte, küllap see oli ka hea sissetulekuallikas, ja isegi esimest korda rasedale pakuti arsti vastuvõtul kõhklemata esimese võimalusena aborti. Ei ühtegi psühholoogi aitamas noort segaduses olevat üliõpilasneidu näiteks tegema rasket otsust. Viisnurk lõikas läbi kosmilise kanali, elu ei nähtud laiemast filosoofilisest aspektist. Üks eesti ravitseja ütles mulle, et tema juures ravil käis naine, kes oli teinud üle 30 abordi. See oli 80ndate keskpaik. Kui naisele öeldi, et tema bioväli on sellest kui must auk ja tema haigus on sellega seotud, sai ta pahaseks: kas ma oleksin siis pidanud kodus lasteaia avama, 30 last? Ta ei saanudki aru, et tal ei oleks olnud 30 last. Ehk ainult 4-5. Kui niigi palju. Elu püüdis teda üles äratada, saates lapse, tema aga ei ärganudki, jooksis muudkui aborte tegema.

Olgu väline süsteem ja üldlevinud arusaam milline tahes, jumalik arm on siiski alati olemas. Hingeline tarkus ei kadunud päriselt ka kummituslikul kommunismiajal. Ka siis oli neid, kes teadsid elu pühadust. Paljulapselisi emasid koheldi kui ullikesi. Sündimata jäänud lapsega on tegelikult palju raskem elada kui sündinud lapsega. Sündimata laps ei ela edasi mitte ainult ema võimaliku neuroosina, ta on kirjas ka ema meditsiinilisel kaardil ja mõjutab ema tervist ja selle kaudu ka piltlikult öeldes õdede-vendade tervist. See, mis mehele on unustuse prügikasti visatud seik, jääb naisele alati kaasa. Igal günekoloogi vastuvõtul vastab naine küsimusele: mitmes rasedus, mitmes laps. Mehelt ei küsita kunagi, mitu korda ta on viljastanud munaraku. Mees ei jää "ühisest" abordist viljatuks. Mees sageli ei peatu isegi mõtlema, mis see abort on. Naine käis mingil meditsiinilisel protseduuril ja kõik. Mees tellis vaid takso. Kas selline ongi mees?

Vahel (tihti) on nii, et laps sünnib vallaslapsena. Ema tahab last, aga lapse isa miskipärast ei taha. Kas emal on õigus laps isast ilma jätta? Kas isal on õigus ennast lapsest, ehkki soovimatust, ilma jätta? Need on lõputud ja vastuseta küsimused. Kas ema peab aborti tegema, kui isa miskipärast ei suuda vastutust võtta? Muidugi ei pea.

Elu on elu, iga päev katkestatakse rasedusi ja iga päev sünnib lapsi. Lapsest loobutakse enne ja pärast sündi. Vanemaks olemise kingitust ei võeta alati vastu. Meeltesegadusest? Hirmust? Usu puudumisest? Ja ometi tahame me kõik ise vastu võetud saada, tahame elada.

1

2008-01-22