Džihaadi kontseptsiooni kujunemine Koraanis (4)

Prindi

Üllar Peterson

1

KUUES PEATÜKK

BADR, UHUD, BANU NADIR, KHANDAQ NING ÜLEMINEK SÕJASUURANI 9 (624 - 627)

Alates juba osaliselt vaadeldud suurast 2 saab Koraani üheks põhisisuks suhete reguleerimine uskmatute ja ahl al-kitâbiga; kogukondliku seadusandluse kõrval saab sellest tähtsaim teema nüüd Koraanis, ning siit alates kuni lõpuni (minu arvates suurani 9), on vaid 2 suurat 24st, milles ei vaadelda neid usu-uskmatuse ja muslimite-muu maailma pinevaid suhteid; mitmetes suurades hõlmab see suhete klaarimine suurema osa mahust. Sellest on saanud kogukonda painav probleem, millele vastuste otsimisega Muhamed äärmiselt palju vaeva näeb.

Suurad ise muutuvad nö kuivadeks stiililt ja sõjakateks sisult, peamiseks temaks saavad ahl al-kitâbi ja paganate pahed, arvukad on Muhamedi õhutused muslimitele pingutada - võtta osa džihaadist. Seotud on see kõik peamiselt viie sündmusega, mida käesolev töö järgnevalt vaatleb:

1.Badri lahing: suurad 2 (teine pool), 8, 47, 3 (esimene pool).
2.Uhudi lahing: suurad 3 (teine pool), 61, 57, 4.
3.Kraavide lahing: suurad 33, 24, 58.
4.Sõjakäigud juutide vastu: suurad 8. 57 - 64; 59.
5.Meka vallutamine: suurad 60, 48, 110.

On ka selliseid nö sõjaajaate, mida ei saa siduda ühegi sündmusega mainitud viiest, või näiteks teatud alateemasid moodustavaid väiksemaid blokke (näiteks beduiinide silmakirjalikkus). Siiski ei ole need nii olulised, et me neid eraldi lahterdama peaksime - nad on meil ajaliselt, ja kui võimalik, siis ka temaatiliselt, paigutatud suuras sisalduvate ajaatide juurde, võttes siinkohal arvesse eriti Belli märkusi, kelle töö vaadeldavast peatükist aina enam käesolevas uurimuses määravaks saab. Belli eelistame siit alates seetõttu, et nii pikkade suurade puhul pole lihtsalt mõeldav nende tervikuteks pidamine, ning loobuda tuleb sellest traditsionaalse islami dogmast, milles Suyuti andmeil kõik muidu üksteisele vasturääkivad eksegeedid nõus olid, et suurad moodustavad terviku (Suyuti, 63 - 64). Samas on kõik käesolevas töös vaadeldavad koraaniuurijad jätkanud ka Mediina perioodiga seoses suurade kronoloogimist - märkides küll Kratškovskile sarnaselt ära hulga ajaate, mis mujale peaksid kuuluma -, kuid sattudes sellise lähenemisega sageli vastuollu, mille eredaimaks näiteks on suura 5, mis reeglina paigutatud Koraani viimaseks, kuid millest suurem osa ajaate kuulub oma temaatika tõttu 2-3 AH. Seega, alates vaadeldavast peatükist ei pööra me enam nii palju tähelepanu sellele, mis kohale eri autoritel mingi suura kronoloogias asetatud on, sest mitte ükski vaadeldavatest pikkadest suuradest ei saa mingil juhul olla tervik, ning sageli on võimatu rääkida nüüd suurade kronoloogiast.

Käesolevas peatükis vaadeldavad suurad hõlmavad ajavahemiku jaanuar 624 - jaanuar 630. Samas pole kõigi nende arveteklaarimiste juures täpselt selge, millise sündmuse kohta just ajaat käib, kuid igatahes oleme võrreldamatult paremas olukorras kronoloogia paikapanemises võrrelduna Meka perioodidega.

Kuna käesoleva töö seisukoht on, et põhimurrang “suure pingutuse teele” (džihaadi teele) asumisel toimus Muhamedil enne jaanuari 624, siis pöörame natuke vähem tähelepanu meie arvates sellele vaheetapile, mida käesolevas peatükis vaatleme. Badri lahing polnud meie arvates mitte murrang, vaid lõpptulemus - ventiil viha väljalaskmiseks, ning kõik järgnevad sündmused olid juba selle loogiline järg. Teatavaks murdepunktiks võime islami seisukohalt siiski pidada Khaibari langemist muslimitele 627. aastal, kuid selle kohta Koraan paljut ei räägi - selle tegelikud mõjud on tunda seoses Meka langemisega muslimitele 630. aasta alguses. Khaibari ettevõtmise tähtsuse seisneb selles, et see oli Meka ründamist ajendav tegur - see murdis mekalaste vastupanuvõime. Nagu ütleb Bolšakov, lootsid mekalased, et muslimid murravad oma hambad niivõrd kõva pähkliga (Bolshakov, 149), kuid poliitiku-sõjaväelase Muhamedi geniaalsus tuleb siin eredalt esile. Seetõttu peame Meka langemist ka käesolevas töös Khaibari jätkuks ning kogu sündmus tuleb vaatluse alla Koraanis suurade 60, 48 ja 110 vaatlemisega.

Tingituna asjaolust, et vaadeldavad suurad moodustavad üle poole Koraani mahust, ning meie temaatikat käsitlevad ajaadid u ¼ Koraanist, ja võttes arvesse, et käesoleva töö eesmärk pole mitte Koraani tõlkimine per se, vaid džihaadi ja uskmatuse teema selgitamine, siis alljärgnevalt on loetletud küll täpselt üles küll kõik need džihaadi kohta käivad ajaadid, kuid tõlgetena on esitatud vaid olulisemad kohad.

Huvitav on siinkohal märkida seda, et Badri lahing ei ole muslimite sõjategevuse algus. Ibn Hishami andmetel eelneb sellele 3 tulemusteta sõjakäiku, enne mida oli Prohvet toonud ära oma pereliikmed Mekast, ning peale mida toimus alles qiblah pööramine. Neljandat sõjakäiku juhib Muhamed isiklikult 60 mehega eesotsas, asudes teele 15. augustil 623. aastal, ei saavuta aga midagi ning ka järgnevad kaks retke ei toonud tulemusi (Hisham, 270 - 278; Tabaril Ibn Ishaqi enamasti järgides lk. 1265 - 1274). Siiski peame ettevaatusega suhtuma nendesse andmetesse, sest Tabari toetub vaid Ibn Ishaqile ning Baladhuri jt ajaloolased ei maini neid, ning tegu võib olla kronoloogilise segadusega. Ning ka nende retkede kirjeldustest jääb segaseks, kas need olid üldse ette võetud mekalastega sõdimise eesmärgil, või olid mingil muul põhjusel toimunud kohtumised, mis piirdusid mõne noole väljalaskmise (Tabari, Tarīkh, 1267 - esimene väljalastud nool muslimite poolt!) või mitmel korral rahumeelse lahkuminekuga (ibid, 1268).

Küll aga on meil infot esimese õnnestunud muslimite retke kohta, mis toimus 624. a alguses, nö Nakhla sõjakäigu ajal. Ibn Hishami versiooni järgi (275 - 278), mille suuremate erinevusteta toob ära ka Tabari (Tarīkh, 1273 - 1276), kohanud Muhamedi poolt väljasaadetud järjekordne väike muslimite salk mekalaste rosinakaravani, ning ründas seda radžab kuu esimesel päeval - radžab kuul aga oli igasugune sõjapidamine Araabias sunna järgi keelatud. Tapeti üks mekalane, teised vangistati, ning röövsaak toimetati Mediinasse. Et Muhamed vähemalt sellel ajal paganlikust sunnast tingimusteta kinni peab, saab selgeks tema suurest pahameelest ja Mediinas tekkinud ärevusest sellise ennekuulmatu tava rikkumise tõttu ( Hisham, 275 - 278; Tabari, Tarīkh, 1275 - 1276). Tabari toob ära ka teise versiooni, milles Muhamed ei ole üldse pahane, kuid milles on ära toodud mekalaste etteheited: "Muhamed ütleb, et ta järgib Jumalale allaheitmist, kuid ta on esimene, kes üle astunud pühast kuust ja tapnud meie kaaslase radžab kuul" (Tabari, Tarīkh, 1277 - 1278).

Muslimite sõjategevuse algus ja 2. 214

Seega on muslimid Muhamedi teades või teadmata toime pannud midagi enneolematut, ning Muhamed olevat alguses keeldunud puutumast röövitud vara. Siis aga olevat saabunud Muhamedile ilmutus, milles temale teatati ajaadis 2. 214, mille ilmutamise aja Kratškovski kannab just esimesele radžabile (02. jaanuar 624) [1], ja mille sisu ja ilmutamise asjaolusid võib pidada iseloomustavaks kogu vaadeldava perioodi kohta: vältimaks mekalaste süüdistusi, kriitikat Mediina juutide poolt, rahustamaks muslimeid, ning parandamaks oma ja kogukonna materiaalset olukorda, kuulutab Muhamed, et ta on saanud järgneva ilmutuse:

(GIF)


*Qitālu fīhi kabīrun: kabīrun siin märgib suurt või tõsist üleastumist. Vrd Bell: “Fighting therein is serious,” Kratškovski: “Сражение в нем велико”. Arberry ei ole täpne: "Fighting in it is a heinous thing,"

**Masdzhidi l-haram: Bell: “Sacred Mosque”, Kratškovski: “запретную мечеть”, Arberry: “Holy Mosque.”

*** St, et uskmatus ja inimeste väljaajamine sealt on veelgi tõsisem kui taplemine pühal kuul.

****St, et fitnah on suurem patt kui taplemine. Fitnah tähendab järgnevat: ülestõus, mäss, segadus; ahvatlus; hullumeelsus; uskmatus, eksitus. Väga erinevalt tõlgitud: Bell: “persecution is more serious that killing,” Kratškovski: “ведь соблазн - больше чем убиениe”, Arberry: “and persecution is more heinous than slaying”, Pickthall: “for persecution is worse than killing”, kuid Ali: “and mischief is more grievous than carnage”. Klassikalises islami riigiteoorias kujuneb sellest ütlusest suur probleem, kus ühel pool toovad seda endale õigustuseks võõrvõimudele alluvad islami traditsionalistid: et parem alluda ebaõiglasele valitsejale, kuid seeläbi hoida ummah jumala teel, teiselt jälle tõlgendavad seda hoopis teisiti islami äärmuslasteks peetavad juristid ja eksegeedid, kes igati eitavad sellist tähendust sõnale fitnah - näiteks Ibn Taimiyyah või tänapäeval Sayyid Qutb.


Seega on üks pahe seadustatud veelgi suurema pahe ärahoidmiseks: rikkuda võib araabia hõimude sunnat Jumala nimel. See on täielik lahtiütlemine araabia elukorraldusest, ning 624. aasta algus märgib uue ajastu - mõõga ajastu algust. Kuid nagu mainitud, ei raba see mõõk veel kõiki mittemuslimeid valimatult, vaid neid, kes takistavad ja ise kurja kavatsevad muslimite vastu; ning peamine, veel on see mõõgatõmbamine seotud tugevalt selle teguviisi apoloogiaga, ja mis peamine - puudub kuni suurani 9 selle mõõga haarde universalism: järgnevad ajaadid käivad Araabia, mitte kogu maailma kohta ning veel pole ahl al-kitâb valiku ees, kas alluda muslimitele, saada allaheitjateks või haarata muslimite vastu mõõk; ning pole ka paganatele teatatud veel ainuvalikust usu ja mõõga vahel.

Kuid Kiidetu (so. Muhamed) on tunda saanud võidu maitset, mis, peale pikki kannatust, eemaletõrjutust ja pettumust täis aastaid, sunnib teda aina varmamalt mõõka tõmbama. Järgneva taustal jääb arusaamatuks vaid see, miks usk sai nimeks just “allaheitmine” - islam (umbes neil aastail see nimi kujunes)? Miks ei võetud kasutusele teiste allaheitmist märkivat sõna, sest nüüdsest alates muutub see teiste allaheitmine Koraani peamiseks sõnumiks.

Badri lahing ja suura 2

Muslimite õilsaima ettevõtmise - Badri lahingu, mis tegelikkuses kujutas endast organiseeritud ja eriti laiaulatuslikku maanteeröövi - toimumise aeg ja asjaolud on väikseimate detailideni allikates kajastatud. Sellest räägivad ülipõhjalikult käesolevas tööd kasutatavatest allikatest Ibn Hisham (278 - 321), teda osaliselt kordav Tabari Tarīkh, (huvitav siinkohal märkida, et ainsana peamistest allikatest ei käsitle Baladhuri sõnagagi Badri lahingut). [2] Vaadeldes alljärgnevaid ajaate, tasub siinkohal tähelepanu pöörata Bolšakovi arvamusele, et arvatavasti juba Badri ajaks Muhamed polnud enam ekstaatilises seisundis ilmutusi saades (Bolshakov, 103), ning siit alates võib ka täheldada seda, et ilmutused hakkavad järgnema sündmustele, mitte ei eelne nendele, ning vägisi jääb mulje, et nad on kunstlikult tekitatud Muhamedi poolt.

Ajaadid suurast 2, mida võime siduda Badri sündmustega on järgmised:

2.148 - 157 (millest 150 - 152 Belli arvates Uhudijärgne lisandus ning 153 - 155 Qibla pööramise aegu - Bell, Qur’ān, 21 - 22); huvi pakub siin 149, (millele Belli arvates järgneb ajaliselt 156 - 157, Ibid, 22), milles arvatavasti viidatakse Badri lahingus langenuile ning esmakordselt märgitakse lahingus langemist Koraanis igavese eluga: "Ning ärge öelge nende kohta, kes on tapetud Allahi teel, et nemad surnud on. Ei, nad on elus, kuid ei tunneta seda teie."

2. 200 - 203. Vaadeldavat lõiku peab Bell kuuluvaks Badri ja Uhudi lahingute vahepeale ja viitavaks juutidele (Bell, Qur’ān, 28); Kratškovski aga märgib, et näiteks kharidžiitide arvates see lõik Ali kohta (Kratshkovski, Koran, 525, märkused 148 - 149; kuid järgmine märkus 150 ütleb, et alates ajaat 204 Muhamedi pöördumine muslimite poole, kes järgivad juutide tavasid). Igatahes oma suhtumiselt sarnane eelmises peatükis vaadeldud etteheidetega juutidele, kuid mitte läbinisti vaenulik nende suhtes, ajaat 2.203 ütleb, et "ja on rahva seas, kes müüb oma hinge Allahi meelehead otsides; ja on Allah lahke oma teenrite suhtes." - Seega pole veel kõik kadunud ahl al-kitâbi jaoks.

2.204, 212 - 213. Moodustavad Belli arvates ühtse terviku, ning kuuluvad lõiku 204 - 218, mis õhutab usku muslimite seas ja samas suunatud uskmatute vastu; ilmutamise aeg Badri ja Uhudi vahel (Bell, Qur’ān, 28 - 30). Kratškovski näeb siin aga erinevat suurasisest ülesehitust, kuid peab seda ka Belli poolt määratud aega kuuluvaks (Kratshkovski, Koran, märkus 158).

Meile pakuvad 204, 212 - 213 huvi seetõttu, et siin on näha Muhamedi poolt vastupanu murdmist kogukonna sees tema kuulutatavale sõjaideele:

(GIF)

Siinkohal tasub tähele panna Belli arvamust, et Muhamedis aset leidnud pööre sõjakuse poole pidi tema kaaslastele esialgu väga ehmatav olema (Bell, Origin, 123 - 124). Seetõttu ka selline taplemisele õhutav kihutustöö, et ületada see usklike kohkumustunne. Samas, Bartold jälle arvab, et idee džihaadist võeti kiiresti ja vaevata omaks (Bartold, 96 - 103) - raske on kahe niivõrd erineva arvamuse taustal midagi kindlat väita. Kuid mulje jääb, et Muhamed on liisu langetanud selle rosinakaravani röövi seadustanud ilmutusega, Rubicon on ületatud ning kõhklejad tuleb kaasa tõmmata endaga, seetõttu saab ka vaadeldavat perioodi läbivaks nähtuseks rahumeelsete sõitlemine.

2. 245 - 247. Otsene käsk võidelda Allahi teel, ning eeskujuks on toodud israeliidid, kellele selline käsk varem antud oli, ning kellest enamus seda ei täitnud. Belli arvates need kolm ajaati eri jupid (Bell, Qur’ān, 35; ka Kratškovski peab alates 247 eraldiseisvaks, juuditemaatikasse kuuluvaks - Koran, 526, märkus 177), kuid siinkohal vaatleme neid koos, sest sõnum on neis järjepidev:

(GIF)


Bell ütleb, et siin pole mõeldud mitte islamit, vaid ühtsust (Bell, Qur’ān, 28, märkus 3).
2.246: (selline taplus tähendab Allahile soodsa laenu andmist) 2.247: sarnaselt 214 siin olukord, kus iisraeliidid on minema aetud oma kodadest, ning tahavad taplust, kuid) "

(GIF)


Sama väljend, mis 2.121: kutiba l-kitāl

Badr ja suura 8

Samasuguses toonis ja teemadel on kogu ülejäänud periood, mis seotud Badriga. Eriti ilmekalt see järgneva, suura 8 puhul tuleb esile, millest suurema osa moodustab Badri lahingu eelse, aegse ja järgneva kihutustöö sõja kasuks ning keeldujate-kahtlejate sõitlemine. Seal pole midagi kvaliteetselt uut, on vaid kvantitatiivne erinevus eelnenuga: ühele sõjasündmusele pööratud niivõrd palju tähelepanu Koraanis. Seega anname lühiülevaate suurast ajaatide lühikese kokkuvõtte näol:

8.1: sõjasaagi jagamisest, 8.2-4: tõelised uskujad on need, kes Allahi kardavad, 8.5-6: uskujatest, kes sõdida ei taha; 8.7-8: Badri lahingus võit tuli tänu Allahi tahtele; 8.9-14: Allahilt alati abi usklikele; 8.15 - 16: õhutus vahetult enne Badri lahingut selga mitte pöörata; 8.17: mitte muslimid, vaid Allah tapnud vaenlased Badri lahingus; 8.18 - 19: mekalaste sõitlemine; 8.20 - 28 ja 37 - 38: Badri-järgne õhutus muslimitele kuuletuda Muhamedile; 8.29: lubadus usklikele enne Badri lahingut pattude lunastamiseks; 8.30 - 36: uskmatutest peale Badri, 34 - 35 viitab uskmatute poolt tehtavatele takistustele Kaabas palvetamiseks ning nende seal lausutud palvete tühisusele seal.

Eraldi väärib tähelepanu vaid lõik 8.39 - 42, milles võib näha ametlikku ja ilmutuse poolt sanktsioneeritud sõjaseisukorra kehtestamist Mekaga:

(GIF)
(GIF)


*Wa yakūna l-dīnu kulluha li-llāhi: Bell: "and the religion is entirely Allah’s", Arberry: "and the religion is God’s entirely", Kratškovski: "и религия вся будет принадлежат Аллаху."

** Ibni s-sabīli: pojale kes teel on, st rännumehele.


Ajaadist 8.39 võiks eeldada, et see kehtib terve maailma kohta - tänapäeval muide paljud ulamad seda nii ka tõlgendavad, eriti Läänega suhete kohta. Siiski on alust arvata, et vähemalt see ajaat oli veel mõeldud vaid Meka paganate kohta, sest kogu suura temaatika on nendele suunatud. Ambitsioon kogu maailma allaheitmise suhtes ilmub Muhamedil oma karjääri lõpus - ning ka sealt, suurast 9., ei saa me täie kindlusega välja lugeda seda, et ta just tervet maailma silmas peaks.

Kogu lõigu mõte aga näib olevat selles, et möödas on vanad tavad ja seadused; et kõik paganad, kes alla heidavad, saavad andeks. Selgusetuks aga jääb, mida on mõeldud 8.40 ja 41 "kui nad hoiduvad" ja "kui nad pöörduvad ära" - selge, et hoiduvad võitlemast ja pöörduvad vaenuteelt, kuid mis sellele järgneb? Kindlasti mitte rahu ega leppimine. Seega Allah teab ja otsustab, ning 8.40 on antud käsk nendega võidelda kuni segaduse/rõhumise (fitnah) likvideerimiseni. Vähemalt hilisemate islami riigiteooriate järgi pole aga fitnaht enam siis, kui kogu maailm on alla heitnud või tunnistanud allaheitnute ülemvõimu. Vaadeldav lõik on heaks näiteks sellest, kuidas Muhamed armastas kasutada ähmaseid ja intrigeerivaid väljendeid ja mõttekäike - nagu ütlevad Jeffery ja Bell: selleks, et suurem huvi tema ilmutuse vastu püsiks.

8.43 - 46: kajastab Badri sündmusi, surm ja ellujäämine lahingus Allahi otsustada; 8.47 - 50: õhutus muslimitele lahinguis vastupidav olema; 8.51 - 54: Allah kindlustab võidu hoolimata silmakirjatsejatest; 8.63 - 64: huvitav seetõttu, et Allahi käsk vastata vaenlase rahupakkumisele rahuga: "Kui nemad püüdlevad rahu poole, siis püüdle nende poole ning pane lootus Allahile..." 8.65 - 67: julgustus võitlejatele peale Badri; 8.68 - 70: vangid ja sõjasaak saadakse tänu Allahile; 8.71 - 72: sõjavangidest.

8.73 - 74 huvitav seetõttu, et peale Badri tõmmatakse nüüd kindel piir omaette kogukonnas elavate muslimite ja nö väljaspool ummaht elavate muslimite vahele:

(GIF)
(GIF)


*Hādzharū: ümber asuma, lahkuma; hiljem sellest termin hidžrat läbi tegema. Bell ja Arberry: “emigrated”, Kratškovski: “выселились.”

** Tähenduses, et "saate abi anda neile"

***St et usk lähendab inimesi rohkem kui veresugulus


Seega, kui varem olid kõik siirad uskujad võrdsed, siis nüüd on eelis nendel, kes omaette kogukonnana elavad. Peale Badri lahingut kujuneb ka omaette kogukondlik tunnetus: usk on kogukonna südametunnistuse, mitte üksikisiku südametunnistuse asi. Siit alates võib juba rääkida islami ühiskondlikust põhimõttest: mis on hea ummahle, on vältimatult hea ka ummah indiviidile. Ning nüüdsest võib hakata rääkima rajajoonest dār al-islām ja dār al-harb: "meie" ja "nemad" on vältimatult lahutatud õigluse ja sõja tallermaaks. - Islami klassikalises riigiteoorias kujundatakse need põhimõtted välja tunduvalt hiljem, kuid alus selleks on pandud vaadeldavate ajaatidega.

Badr ja suura 47

Suurem osa suurast 47, nagu Suura 8 puhul, on pühendatud Badri lahinguga seonduvatele sündmustele. Kuna see on lühem suura ning seda võib pidada tervikuks, siis on omal kohal selle dateeringu küsimus. Kõik on üksmeelsed, et see on Mediina perioodi suura, ning ka asetus on sarnane: Kratškovski ja Grimme - 96., Muir ja Egiptuse standart - 95., Blacher 98., Bell ütleb, et suuremas osas Badri eelsest ajast, kuid peale Badri ümber tehtud (Bell, Qur’ān, 513).

Suura ise pakub vähe uut ideoloogilises plaanis käsitletava teema kohta, suure osa moodustab Muhamedi-poolne õhutus muslimitele sõdimiseks:

(GIF)


St, et vangistajad annavad neile armu ja vabastavad või nõuavad lunaraha vangide eest.

Badrile järgnenud õhutuste mõjul hakkavad muslimid seda käsku aina innukamalt täitma ning tulevaste põlvede ajaloolased hakkavad retkedele, kus seda käsku eriti innukalt täideti, jumalakuulekuse ja kangelaslikkuse oreooli lisama. Väikestest röövretkedest kujundatakse suured võidud Jumala teel. Samas ei tule sellist käitumist liialt halvustada: muslimid polnud halvemad ega paremad võrreldes paganatega - muutunud olid vaid tegutsemise raamid: tegevust kehutava hõimusunna asemele tekkis ummasse kuulumine, millejärgi "vaba läbipääsu" - amani andis islami usu vastuvõtt. Muhamedi tegevust ja 7. sajandi islamit tuleb hinnata tolleaegsete kriteeriumite läbi, Muhamed ei teinud midagi erilist, kuid tema tegevuse ideoloogia oli võõras. Me ei saa nõustuda 19. sajandi kristlike misjonäride poolt antud hinnanguga Muhamedile kui pahelisest või tagurlikust tegelasest, samas pole õigustatud ka need 20. saj II poolele omased käsitlused Muhamedist kui mingist Araabia edumeelitsejast. Siinkohal aga tahaks veelkord visata kivi islamivoldikute ja populaarsete ajalookäsitluste pihta, milles kõik Muhamedi peetud arvukad sõjaretked üllasteks kaitselahinguteks nimetakse.

47. 8 - 12: Allah aitab usklikke ja põlgab ära uskmatud;
47.13 - 17: uskujate tasu on paradiis, kuid eelnevatest ajaatidest on ilmne, et lihtsalt uskumisest ei piisa - vaja on virutada vaenlasele vastu kaela, paradiis hakkab kuuluma aina enam mõõgatõmbajatele.
47.18 - 21: ähvardus, mis aga võib pärineda ka Badri-eelsest ajast.

47.22 - 26: siin on otsene viide sellele, et uskujad ei tahtnud kohe omaks võtta seda Muhamedi sõjakultust ega allunud õhutustele, ning siin toob Muhamed nende vastu ära väga tugeva argumendi, viidates arvatavasti eelnevalt käsitletud ajaadile 47.4 - 5:

(GIF)

47.23 (kordab viimast lauset). 47.24: (neab kõrvalepöördujaid usklike hulgast)

(GIF)

Need on tähelepanuväärsed ajaadid, sest Koraani põhjal võib järeldada tunduvalt suuremat vastasseisu Muhamedi sõjakusele, kui see allikaist ilmsiks tuleb. Tähelepanuväärne on ka see, et Koraan ei kuuluta neid silmakirjatsejateks - munafiqūn. Jutt on usklikest, kellele ei saa ette heita midagi peale selle, et nad ei soovi sõdida! Raske on siinkohal nõustuda Bartoldi väitega, et Mediina kogukond võttis kiiresti üle selle sõdimise idee (Bartold, 96 - 103). Palju lähedasem tõele paistab siin Belli arvamus, et selline Muhamedis tärganud ja enamusele üllatust valmistav sõjakus tegelikult šokeeris kogukonda (Bell, Origin, 123 - 124). Selline sõjale õhutamine ning kõhklejate siunamine moodustab suure osa Badri ja ka järgmise, Uhudi lahingu temaatikast. See vastuseis mõõgatõmbamisele pidi olema väga suur, sest kohati jätab nende kõhklejate-vastane propaganda Koraanis sama mulje, mis Muhamedi korduva ja kirgliku agitatsiooni puhul Mekas sealsete paganate vastu - intensiivsus on sama.

Badr ja suura 3

Kratškovski arvates võivad ajaadid 1 - 86 olla ilmutatud peale Badri lahingut (Kratshkovski, Koran, 528, märkus1). Ka Belli analüüsist nähtub, et peab kuni 105. ajaadini Badri aega kuuluvaks või Badri ja Uhudi lahingu vahele jäävaks (Bell, Qur’ān, 44 - 56), kuid suura sissejuhatuses märgib, et vaadeldav suura on äärmiselt segase ülesehituse ja korduvalt ümber tehtud (Ibid, 43 - 44).

3.3 - 7: Allahilt uskmatute vastu, kuid oma tonaalsuselt pigem varane Mediina periood, nagu märgib Bell (Qur’ān, 44), kuid pole võimatu ka selle osutumine Meka hilise perioodi materjaliks. 3.8 - 11: esimesed kaks ajaati räägivad uskmatutest jällegi nö varase Mediina hilise Meka stiilis, et Allah karistab uskmatuid, ajaat 10 ja 11 aga antakse Muhamedile käsk kuulutada uskmatutele hävingut ning ajaadi ilmutamise aeg Badri-järgne, sest seal viidatakse Badri uskmatutele all osaks saanud lüüasaamisele. 3.20 - 24: rünnak juutide vastu: et need tapavad prohveteid ja usklikke, et juudid on ära pöördunud ilmutusest ning ei usu viimset kohtupäeva. 3.27: keeld usklikele "sõbrustada" uskmatutega, motiiv juba ennem kordunud. Peale mahukat Jeesuse käsitlust ajaatides 3.30 - 56 on järgnevas ajaadis 3.57 üllatav üleskutse muslimite poolt ahl al-kitâbile teenida vaid ühte jumalat ja temale mitte kedagi kaaslaseks anda - nagu Bell esmalt mainis, võib tegu olla siin varasema ja seekord ümbertöötlemata materjaliga, käesoleva ajaadi paigutab Bell 2AH (Bell, Qur’ān, 51). Samasugune varase Mediina stiil jätkub ka 3.58 - 79, milles süüdistatakse juutide ebausaldusväärsust, nende omaloodud seadusi ja nendepoolset kokkuleppe rikkumist Jumalaga. 3.80 - 85: usust loobujate ja kahetsejate kohta.

Seega on raske midagi 3. suura esimese poole kohta öelda, sest kuigi Kratškovski jt asetavad ta käesolevas töös vaadeldutest nooremaks, on meil alust arvata, tuginedes nii Belli tähelepanekutele kui ka suura tonaalsusele, et see pigem kuulub Mediina varasesse perioodi kui Badri-järgsesse aega.

Uhudi lahinguga seotud suurad

Uhudi lahinguga seoses esmalt lahingu eel ilmutatud lõik 3. 97 - 119, (vahepeal 107 - 110 arvatavasti juutide vastu suunatud lõik, mis siunab juute, kuid tunnistab osa nendest tõelisteks usklikeks), ja 3.133 - 144 mida Bell peab lahingueelseks õhutuseks (Bell, Qur’ān, 55). Muhamed rõhutab kokkuhoidmise vajadust (98), tuletab muslimitele meelde, et nad olid hukatuse äärel ja Allah päästis nad (99), saagu muslimid kogukonnaks, mis suurendab head ja väldib halba (100), ärgu usklikud lahknegu eri teid mööda - arvatavasti vihje ahl al-kitâbile (101), eriti õhutab mitte usust loobumist peale usklikuks saamist (102), ... muslimitest saanud parim kogukond mis iial olnud (106), ... rikaste varandus ei avita neid Allahi vastu (112), uskmatute panus siinpoolsuses on kui kui nende endi külvatud jäine tuul (113) ... Allah juba kord aitas Badri ajal, olge jumalakartlikud ja ta aitab jälle (119) ... ärge nõrkege ega kurvastage nüüd, kus olete võidukad (133), Allah võib teie seast valida märtreid ja sõeluda usklike hulgast välja uskmatuid (134 - 135), sellele järgneb ütlus, mille siinkohal ära tõlgin:

(GIF)


*Bell kommenteerib, et kuigi verb on ise minevikus, ei tähenda see lahingu äratoimumist, vaid võib tähendada selle saabumist, ning Bell tõlgib selle "so now you see it, looking it in the face" (Bell, Qur’ān, 58, märkus1), Arberry: "now you have seen it, while you were beholding", Kratškovski: "Вы ее уже увидели в то время, как смотрели." Pickthall ei ole täpne: "Now ye have seen it with your eyes."

sest see peaks esimene kord Koraanis olema, kus otseselt surmaminekut õhutatakse.

Järgnevalt rõhutatakse, et Muhamed on kõigest prohvet, ning et enne teda on prohvetid surnud ja peale tema surma muslimid ei peaks julgust kaotama (138), kuid ei sure keegi ilma Allahilt luba saamata ning sealpoolsuses ootab uskujat tasu (139), järgneb õhutus, et ka ennem on tuhanded prohvetite eest võidelnud ega ole kahelnud (140), ning nende ainus soov oli andeks saada patud ja olla tugev uskmatute vastu (141), ning uskujad ei tohi kuuletuda uskmatutele, sest on vältimatu lüüasaamine (142) ... ning uskmatute südameisse külvab Allah hirmu (144). Suura lõpus ajaat 200 peab Bell samuti lahingueelseks õhutuseks (Bell, Qur’ān, 65), mis õhutab kannatlikkusele ja vastupidavusele.

Nagu teada, Allah siiski seekord ei aidanud usklikke, Mediina püsimine ja Muhamedi enda ellujäämine tulenes pigem vaenuväe kuraišiitide suuremeelsusest, mitte muslimite tegevusest. Arusaamatuks jääb, miks kuraišiidid ei rünnanud kohe peale lahingut Mediina linna, veelgi arusaamatum, miks ei järgnenud Muhamedile kaljude otsa, kus ta tegelikult täiesti kaitsetuna, tõsiselt haavatuna ja väheste muslimite seas ennast varjas, ja kelle asukohta seal allikate järgi kuraišiidid väga hästi teadsid. Pikemalt peatub nendel küsimustel Bolšakov, kuid ka tema poolt pakutud versioonid (Bolshakov, 116 - 120) ei kummuta tunnet, et allikate täpsus jätab järjekordselt väga tugevalt soovida. Meie poolt käsiteldavate allikates vaadeldakse sündmusi Ibn Hishamil (330 - 369). Teda suuremas osas täpselt järgib ka Tabari oma Ajaloos (Tarīkh, 1383 - 1431). Nii Ibn Hishamil kui ka Tabaril, viimase teos hõlmab kokku tuhandeid lehekülgi ja ulatub aastasse 915, on Uhudi sündmused kõige põhjalikumad ja mahukamad lahingu kirjeldused Ibn Ishaqil vaadeldud kümnetest ja Tabaril sadadest lahingutest. See annab meile hulga detaile, ning nendes detailides näeme tugevat hilisema korrektori kätt või otsest autorite endi alistumist töö tellinud Abbassiidide tahtele: et Abbas hoiatas Muhamedi kirjalikult teele asunud väest (Ibn Hisham, 330), või näiteks seda, et Muhamed ei olevat tahtnud vastu astuda lagedale väljale vaenlasele, kuid lasi ennast mõjutada uljaspeadest (Ibn Hisham, 335) või et juudid pakkusid talle sõjalist abi ja ta keeldus sellest, tahtmata võita uskmatuid uskmatute abiga. Viimane väide oleks usutav, kui ründajateks oleks Muhamedi vägi, kuid ootamatuna tabatud ja vastase u 3000 mehe vastu raskustega vaid 1000 kokku saanud väepealik ei lähe niisama lagedale väljale vastu vaenlasele ega lükka tagasi abi uskmatutelt - seda enam, et kehtis ju veel see Mediina konstitutsioon, mis kirjutas ette üksteise abistamise sõjas muslimite ja juutide vahel. Sama kriitiliselt tuleb suhtuda šiiismist mõjutatud ajaloolaste ad nauseum korrutatavate Ali vägitegude suhtes lahingutes, sealhulgas Uhudi lahingu ajal.

Me isegi ei hakka seda sündmust allikate valguses lähemalt vaatlema ega püüa Watti moodi allikatele nii kriitiliselt läheneda, et analüüsi läbi pilt selgeks teha - ma arvan, et käesoleval juhul pole see võimalik. Uhudi lahingu käsitlustes on ületamatud loogilised vastuolud juba algusest peale ning eelnevalt mainitud küsimärkide lahendamatusega silmitsi seistes ei hakka me siinkohal uusi tõstatama. Nendime vaid seda, et muslimid said lüüa ning püüame vaadelda selle kajastumist järgnevalt Koraanis. Siinkohal ei hakka süvenema Bolšakovi väga huvitavasse tähelepanekusse, et Ibn Hishamile toetudes võib väita, et enne Uhudi lahingut ei esinenud Muhamed sõduritele mitte ilmutusega, vaid tegu oli kõigest unenäo seletusega, mida ta näinud eelneval ööl (Bolshakov, 117).

Ajaadid, mis peale Uhudi ilmutati olid 3. 145 - 175, milles on tunda etteheidet muslimitele lahingus käitumise pärast ning hurjutatakse kaotusest kõhklema löönuid, kuid va see, et ilmutus hakkab tegelema retrospektiivselt väga maiste ja juba möödunud asjadega, me siit midagi uut ja huvitavat ei leia: sõitlemine lahingus loiduse pärast (145), et Allah on muslimid selle lahinguga proovile pannud (146 - 147), sõitleb neid, kes peavad asjatuiks ohvriteks lahingus langenuid ja kes heidavad Muhamedile ette jõuetust (148), Allah on andestanud neile, kes lahingus vääritult käitusid Saatana õhutusel (149), ärgu olgu nutmist langenute pärast - on Allah see, kes elu annab ja võtab (150), ning Allahi teel langenuile on andestus (151- 152), Allah käseb meestega lahke ja andestav olla (153), sest kui Allah aitab sind, siis pole sulle vastast (154), (155 - 157 selgusetu kontekst), Muhamed on õnnistuseks oma järgijatele ning õnnetustes tuleb süüdistada uskujatel iseendid (158 - 159), kaotus lahingus on Allahi tahe panemaks proovile usklikke ja eraldamaks silmakirjatsejaid (160), ... lahingust mitte osavõtjate hurjutamine, nende väidete vastu, et lahingust hoidudes poleks langenuid (162), käsk mitte pidada arvet Allahi teel langenute üle (163), ... lahingus osalejatel Allahilt tasu (166), kogu lootus tuleb asetada Allahile (167), lahingust naasejad puutumata kurjast (168), uskmatute ja Saatanale järeleandjate hurjutus (169 - 171), uskmatud ärgu arvaku, et lahingule järgnev aeg neid soosib - see vaid kasvatab nende süüd (172), Allah eraldab kuulekad halbadest (173), kõrvalehoidjate peatselt saabuv karistamine (175 - 176), kõik surevad, kuid ühed lähevad paradiisi, teised põrgusse (182 - 183)

Nendest ajaatidest on näha, et kaotuse mõju oli suur kogukonnale, kuid ometi jääb mulje, et see häirib Muhamedi tunduvalt vähem, kui Badri-aegne ja Uhudi-eelne muslimite tahtmatus tapelda. Kui allikates maalitud pilt peaaegu totaalsest hävingust ka vastab tõele, siis vähemalt Muhamedi see pole eriti kõigutanud. Jääb mulje, et tema on saavutanud selle, mida Badri-aegsetes ajaatides nii tugevalt ihkas: muslimid on aina üksmeelsemalt hakanud Allahi teel võitlema, ning kui me toetume allikatele, siis võib sealt näha, et seekordne lüüasaamine oli tegelikult vaid asjaolude kokkulangemine, pigem juhus, ning usklikud näitasid ennast vägagi vaprate taplejatena - ühe seletusena, miks kuraišiidid ei vallutanud Mediinat ega isegi püüdnud Muhamedi kinni võtta, on pakutud seda, et nende endi kaotused olid tunduvalt suuremad, kui allikates kirjas (Bolshakov, 115)

Uhud ja suura 61

Siiski on seda rahulolematust muslimitega lahingus käitumise pärast tunda suuras 61, mille järgnevalt vaadeldavad ajaadid on seotud Uhudi sündmustega Belli (Qur’ān, 576 - 578) ja Kratškovski arvates (Koran, 623, märkused 1 - 2). Siin on tõesti tunda kibedat etteheidet:

(GIF)


*Bunyānun mardhūsun - Bell ja Arberry: “a building well-compacted”, Kratškovski:”плотное здание”.

Esmakordselt on uskujatele nii suur etteheide Jumalalt Muhamedi suu läbi, Allahi vihaga pole neid varem veel ähvardatud. Kindlalt ei saa väita, et see tingimata Uhudi kohta käib, kuid alust arvata on, kuid eelmisest suurast nägime siiski leebet ja andestavat suhtumist. Ehk see käib mingi väiksema grupi kohta - näiteks need, kes poolelt teelt lahingusse Mediinasse tagasi pöördusid, või nende 50 vibumehe kohta, kelle püsimatus Muhamedi poolt asetatud positsioonidele tõi kaasa lüüasaamise kui võit juba praktiliselt saavutatud oli?

Samas suuras on ka õhutus muslimitele 61.10 - 13 ajada head äri Jumalaga mis vabastab karistusest, milles esinev sõnastus:

(GIF)

Tähelepanuväärne on siin käsk uskuda Allahit ja tema Saadikut - varem oli ikka usk Allahisse, siis nüüd hakkab selle käsuga aina sagedamini kaasas käima ka Muhamedi mainimine. Usk Allahisse ja võitlus Allahi teel on nüüdsest lahutamatult seotud kuuletumisega Muhamedile. Enam ei saa kuuletuda vaid Allahile ja jätta Muhamed tähelepanuta, see on samasugune teoloogiline areng nagu eelnevalt nägime usu sidumisest kogukonnaga, millest väljaspool olevad usklikud on teisejärgulised. Islam on saanud endale kaks tähtsat atribuuti: kogukondlikkuse ja usu Muhamedisse. Me ei saa väita, et see Muhamedi maise võimu püüdlus just peale Uhudi tuli, kuid asjaolu, et lahing kaotati peamiselt nõrga kuuletumise tõttu Muhamedile, mitte nõrga usu tõttu Allahisse, võis Muhamedi kiirustama sundida kuulutada uus põhilauseks usk temasse temale tingimatu maise alistumise teel. Loomulikult me ei saa veel nii varasel perioodil islamis rääkida usu viiest (kuuest koos džihaadiga) põhialusest kindla dogmana, kuid alus selliseks hilisemaks arenguks on ilmutuse läbi loodud.

Uhud ja suura 57

Suuras 57 korduvad eelnevad motiivid midagi uut lisamata. Vaidlusi tekitab vaid nende ajaatide ajaline paigutus, Bell peab võimalikuks usklikke õhutavate ajaatide 57.7 - 12, silmakirjatsejate taunimist 57.13 - 14 ning usklikega sõitlemist 57.15 - 17 paigutada varasesse Mediina perioodi, kuid temal see kõik küsimärgi all (Bell, Qur’ān, 558 - 561), Kratškovski aga peab suurat Uhudi järel ilmutatuks (Kratshkovski, 520, märkus 1). Kui suura koosneb eri osadest, nagu arvab Bell ja pole tervik, erinevalt Kratškovski arvamusest, siis võib varasemasse perioodi kanda küll selle usklike õhutuse ja silmakirjatsejate sõitlemise, kuid 57.18 - 21 lõigu 57.21 fraas, mis õhutab kiirustama paradiisi sisenemisel saab olla seotud vaid võitlustega siinpoolsuses ja langenuid taga nutvate muslimite tahtmatusega seal osaleda:

(GIF)

Seega kohtame siin esmakordselt õhutust sõna otseses tähenduses üksteise võidu jooksma paradiisi ning seda Allahile ja Muhamedile kuuletumise läbi. Paradiis pole enam niivõrd seotud islami ja uskumisega kuivõrd sõdimise, pingutamise ja kuuletumisega. Võib öelda, et nüüd on avanenud selle maised taeva viivad väravad puht maiste taplustandrite näol.

Uhud ja suura 4

Karmimaks muutub aga Muhamedi sõnum järgnevas suuras, mis Belli arvates on suuremas osas pärit aastast 4 - 5 AH (Bell, Qur’ān, 88), Kratškovski määrab aga kogu suura veelgi täpsemalt: aprill 625 - juuni 626 (Kratshkovski, Koran, 533, märkus1), seega samasse aega, mis Bellil.

Uhudi karmist õppetunnist on tehtud järeldused ning eelnevates ajaatides veel kõhklevalt ja ebaselgelt väljaöeldu saab siin väga konkreetse sõnastuse: juutide rõvedus, Mekavastased otsesõnalised sõjaõhutused, ning kõik tipneb käsuga tappa silmakirjatsejad ning innustusega ummast väljapool elavatele muslimitele emigreeruda. Lisaks suuras veel mitmeid ajaate, mis võivad olla seotud nii muslimite vaenlaste ja Uhudi sündmustega.

See juutide vastu suunatud õhutus jõuab siin uude staadiumisse sõnavalinguga ajaadis 4.47, kus juute süüdistatakse muslimite tahtlikus eksitamises, nad kuulutatakse muslimite vaenlasteks ning 4.49:

(GIF)

Samas toonis on ka järgmine lõik 63 - 72, kus Saatan soovib juute eksitada (63), kus juutidest silmakirjatsejad püüavad usklikke ära pöörata õigest pühakirjast (64), peidavad oma teod ilusate sõnade taha (65), neist tuleb eemale pöörduda (66), et Muhamed oleks nende eest andeks paluja, ning ei usu nad enne, kuni pole Muhamed kohtunik nende üle (68), eriti huvitav ütlus aga 4.69:

(GIF)

Nagu sellest võrdlusest näha, on muslimid valmis sellist käsku juba meeleldi täitma, sest kuidas muidu sellist negatiivset näidet siin Koraan tuua saaks?

Järgneb sõitlemine juutidega, et sellistele käskudele kuuletudes oleks Jumal juhtinud neid õigel teel (70). Sellele järgneb aga veelkord märterlust ülistav ajaat:

(GIF)


*Shuhada’a -mitmus sõnas shahid. Sõna shahida tähendab: tunnistama, vanduma, pealt nägema, kohal viibima (Girgas, 421), lisaks nendele veel: õigeks tunnistama, jumala ees vanduma - Lane, 1609 - 1610. Seega sellest tuletatud shahid on eelmainitute nimisõnaline vorm, kuid kõik sõnaraamatud annavad üheks põhitähenduseks "usu eest langenud märter", "uskmatute poolt tapetud muslim," "langenud džihaadist osavõtja" - vt lähemalt Lane’ toodud araabia sõnaraamatute seletused (Lane, 1610, III veerg). Raske on öelda, mis ajal sai sõnast šhahiid "usutunnistaja" tähendusest "usu eest langenu". Kas oli see mõeldud juba Muhamedi poolt nii seda ilmutust saades, või alles hiljem, näiteks riddah sõdade ajal, kus neid usutunnistajaid e muslimeid hulganisti maha löödi usust ära pöördunud beduiinide poolt?

Järgnev lõik 73 - 78 õhutab sõdima mekalaste vastu ja ühtse väena neile vastu astuma (73), sõideldakse üksikuid, kes ei taha märtriteks (sõna shahid jälle) saada (74), kuid pärast teevad näo, nagu kahetseksid seda (75). Kuid tõelised usklikud ei hooli surmast:

(GIF)
(GIF)
(GIF)


*taghut - Saatan

Tundub, et usu eest võitlemine hakkab Uhudi-järgsel ajal saama usu peamiseks tõestuseks. Rahumeelsed muslimid on teravalt vastustatud taplejatele-paradiisiotsijatele. Me ei tea, kaua see protsess aega võttis, et selline sõjakultus enamuse muslimite poolt vastuvõetavaks ja siis paradiisiinnustuse tõttu lausa soovitavaks sai - eelnevalt arvasin, et see oli tegelikult tunduvalt valulisem protsess, kui allikatest nähtub - kuid nõustuda tuleb siinkohal Bartoldi väitega, et Mediinas "džihaad ei saanud küll [ametlikuks] usualuseks, kuid kahtlemata etendas islami esimese sajandi jooksul ülimalt olulist rolli" (Bartold, 100).

Samasugust sõjakultust kannavad ka järgnevad ajaadid 79 - 80, milles sõideldakse neid, keskpärast käsku sõdida püüavad sellest kõrvale hiilida, ning hurjutatakse ütlusega:

(GIF)


So Muhamedilt

Samasugune sõjapropaganda on ka ajaatides 4.81 - 86, mida Bell peab ilmutatuks vahetult peale Uhudi (Bell, Qur’ān, 79), mis sõitlevad muslimeid Muhamedile kuuletumatuse tõttu (83) ja õhutavad järjekordselt taplema Allahi teel (86).

4. 90 - 93. Drastilised meetmed võetakse kasutusele mitte paganate ega ahl al-kitâbi vastu, vaid kogukonna enda sees nn silmakirjatsejate vastu. Bell püüab nende ajaatide teket siduda Muhamedi vallanud Uhudijärgse suure vihapurskega, mida ta aga Koraani kohe ei asetanud, vaid tegi ümber ja kasutas ära hiljem, käesoleval juhul munafiquun e nende silmakirjatsejate vastu; samas ta peab võimalikuks, et see ikkagi oli suunatud silmakirjatsejate, Abdallah b. Ubayy juhitud rühmituse vastu, kuid sellise oletuse vastu on allikate vaikimine sellistest drastilistest meetmetest; võimalikuks peab Bell ka seda, et vaadeldavad ajaadid olid suunatud Banu Nadir vastu, sest just sellise karmi karistuse, nagu alljärgnevatest ajaatides kirjeldatakse, nad said (Bell, Qur’ān, 67). Käesoleva töö seisukoht on, et allikate ebausaldusväärsuse tõttu ei saa me toetada ühtegi varianti, ning kõige õigem pidada vaadeldavat lõiku suunatuks nende vastu, kellest Koraan siin ise räägib - silmakirjatsejate vastu. Sest olen arvamusel, et niipalju kui võimalik, tuleb siiski pidada kinni printsiibist, et Koraani selgitab kõige paremini Koraan ise, sest see on ainus sündmuste vahetu kajastaja.

(GIF)


*Bell ja Arberry: "take them and slay them wherever ye find them”, Kratškovski: "то схватывайте их и убивайте, где бы ни нашли их.

Tunda on pingeid kogukonna sees. Kas see Muhamedi-vastane opositsioon oli poliitilist või usulist laadi - seda me ei saa kindlaks teha. See võis olla nii tema aina kasvava poliitilise võimu vastu, kuid pingeid võis tekitada ka see järsk lahtiütlemine kristlusest ja judaismist, kelle pooldajaid mediinalaste seas pidi arvukalt olema, eriti kui eeldame, et Muhamedi Mediinasse kutsudes nähti teda eelnevate sõnumite (judaism ja kristlus) kinnitajana, mitte uue ja iseseisva usu loojana, mille algust võime sündinuks pidada qiblah muutmisest.

Sellised lõhed usklike kogukonnas ei ole midagi erakordset. Küll aga on seda Muhamedi reaktsioon sellele: nad kuulutatakse uskmatuteks ja kuulutatakse lindpriideks, keda tuleb tappa kusiganes neid kätte saadakse. Võib ju toetada Belli arvamust, et see oli suunatud näiteks Banu Nadiri või mõne muu välisvaenlase vastu - kuid isegi allikaid, mida me ei saa usaldusväärseiks pidada, appi võttes satume samasuguse ummah-sisese opositsiooni likvideerimise näidetele, nagu juba mainitud. Seega võime oletada, et mis peale Badri toimus esmakordselt, saab nüüd reegliks, ning vaadeldud ajaatides kajastub varase kogukonna pikkade nugade öö.

Seega on meil alust uskuda, et vaadeldavad ajaadid räägivad kõige ohtlikumast vaenlasest - sisevaenlasest. Sest ajaat 4.90 alustab juttu nendest silmakirjatsejatest ning järgnevaid ajaate, mis moodustavad siiski 4.90-ga terviku, olgugi et oma tähenduselt väga raskesti mõistetavaid, tuleb ikkagi vaadelda selle algusajaadi määratluse munafiqīn valguses.

Kui see eeldus paika peab, siis ammu määratletud välise vaenlase kõrval - ahl al-kitâb ja paganad - on nüüd paika pandud ka sisemine - kõik, kes ei kuuletu täielikult Muhamedile. Islam on allaheitmine - ning Uhudiga seotud sündmustest alates ei tähenda allaheitmine mitte ainult Jumala käskudele, vaid ka tema maapealse saadiku soovidele allumist. Ta ise ütleb, et need soovid on jumalikud, kuid me ei saa siinkohal midagi parata ning kordame juba kristlike 12 - 13 sajandi kroonikatest alguse saanud etteheited, et jumalik ilmutus on sassi läinud maise poliitika, soovide ja ihadega - ning ka 20. sajandi lõpu põhjalikud ja kriitilised tööd ei vabane sellest painest. [3] - Ajaloolasel kahjuks pole võimalik tõusta ja lahkuda ebameeldival hetkel sõnadega "minu lugupidamine" ning lugupidamatusena teaduse vastu tundub viljeleda tänaseks kõikehaaranud relativismi. Ajaloolase ülesanne on asjaolude läbisõelumise tulemusena öelda välja oma arvamus, kuigi sellest võib kujuneda teatavat laadi mürgikarika kummutamine.

Järgnevalt rõhutatakse tõelise muslimi kohustust - džihaadis võidelda ning eraldatakse nö terad sõkaldest:

(GIF)


Al-mudzhahidūn - pingutajad, mudžahiidid.

Seega saab tõeline uskuja, kes Jumalale kõige meelepärasem, olla vaid aktiivne pingutaja - võitleja Jumala teel ehk tänapäeval kinnitunud väljendiga mudžahiid. Vaadeldav ajaat toob esmakordselt Koraanis selle pingutaja eraldi nimisõnana, varem ikka väljend, et "need kes pingutasid" või "need, kes taplesid", nüüd tekib väljend "pingutaja" ehk "džihaadist osavõtja" - mudžahiid. Ning vaadeldavast ajaadist ei jää kahtlust, et neid hindab Muhamed kõige enam, sest kuulutatakse nad üllamaiks usklike seast ning vastandatakse neid põlglikult kodus istujatele - mitte-pingutajatele.

Järgnevalt õhutavad ajaadid 4.99 - 101 võtma ette hidžrat muslimite juurde, see on kohustuslik kõigile, va nendele, kes on võimetud seda ette võtma, nagu väetid mehed, naised ja lapsed - kellele Allah võib-olla andestab (100).

(GIF)

Nagu näeme, kordub aina sagedamini käsu kõrval pingutada ja seeläbi muutuda mudžahiidiks teine käsk - asuda ümber Allahi juurde, st lahkuda uskmatute juurest ja asuda muslimite ummasse. See on saamas korraliku muslimi teiseks mõõdupuuks - isoleerida ennast uskmatutest. Erinevalt käsust džihaadiks, ei ole täpselt teada sellise käsu toimemehhanismidest varases islamis , selle ulatusest ja muudest teguritest. Teame seda, et ümberasujaid Mediinasse enne Meka langemist tervitati ja võeti kahel käel vastu ning Hudaibiyyah leppe punkt, mis keelas sellise ületuleku muslimite juurde, tekitas muslimite hulgas paksu verd ja hõõrumisi Muhamediga ning selle tõsisemad mõjud jäid saabumata tänu sellele, et praktiliselt kohe,va mõni kurb erand lepingu sõlmimise ajal, hakkasid muslimid ise seda lepingut rikkuma. Enne seda loomulikult ka see Abbessiinia neguse juurde asumise lugu, mis aga arvatavasti hiljem islami ajaloolaste poolt on ilustatud üllasse islamisse astumisse Neguse poolt. Samas on see siiski võimalik, kui arvestame, et islam aastal u 615 erines totaalselt sellest, mida käesolevas peatükis vaatleme - islam aastal 624 - 632.

Huvitaval kombel on mitmed 20. sajandi radikaalsed islamiliikumised pidanud seda ümberasumise käsku prioriteetseks džihaadi ees. Nende ideoloogia kohaselt on võimatu asuda Allahi teele relvaga enne, kuni pole loodud Mediinale sarnast, uskmatutest eraldunud võitluskogukonda. Mitmete 20. sajandi II poole rühmitused ongi silma paistnud seda Muhamedi hidžrat eeskujuks tuues kõrbesse eraldumisega, et seal jõudu kogununa alustada džihaadi uskmatute vastu, kelleks reeglina peetakse ebatäiuslikke muslimeid. Parimaks näiteks poliitilises plaanis võib pidada 1970. aastatel Egiptuses tegutsenud rühmitust Takfīr wa al-hidzhra, mille programm nägi ette esmalt hidžra läbitegemise eraldamaks ennast mitte täielikest muslimitest. Eeskujuks võeti siin otse Muhamedi hidžra; teiseks džihaadi alustamist ja võimu haaramiseks nende puudulike muslimite käest, kolmandaks - džihaad ülejäänud maailma vastu. Sarnasus Muhamedi poliitikaga on silmnähtav. [4]

Huvitav on siinkohal märkida, et nii 4.90 - 93 kui ka 4.101 põhjal võib järeldada muslimite jagunemist tõelisteks ja mitte tõelisteks. Välja-arvatud need ajaadid, pole meil teist materjali sellest küsimusest varajases islamis. Kuid 20. sajandi islamimaailma üks peamisi painavaid teemasid ongi vaidlused tõelise muslimi olemuse üle. Islami fundamentalismi peateoreetikute Hassa al-Banna, Sayyid Qutbi ja Mawdudi ideoloogia pearõhuks on tõeliste muslimite eraldamine apostaatikutest ning silmakirjatsejatest. Tõsi, erinevalt Muhamedi ajast, ei peeta peamiseks rajajoone tõmbajaks suhtumist džihaadi ja hidžra toimumist füüsilises plaanis, vaid tawhīdi kontseptsiooni, kuid väide, et uskujad jagunevad tõelisteks ja teisejärgulisteks, või nimetatakse nad äärmuslikeima teoreetiku Qutbi poolt nad lausa usust taganejateks - selline printsiip ulatub tagasi juba aastatesse 4 - 5 AH vaadeldavate ajaatide ilmutumisaega.

Tähelepanuväärne lõik on 4.102 - 105, milles sõjapidamine vaenlasega omandab tähtsama koha kui palvetamine. Selles öeldakse, et palve lühendamine pole patt, kui karta on vaenlase rünnakut (102), et osad palvetavad, teised valvavad relvis,

(GIF)

järgnev ajaat rõhutab ka palvetamise tähtsust (104), kuid lõigu lõpus õhutatakse ikkagi visalt vaenlast otsima (105).

4.106 - 115 mõistab järjekordselt karmilt hukka silmakirjatsejad, st muslimite kogukonna Muhamedile allumatud liikmed. See taunib reetlike eest palumist (106), keelab nende eest vaidlemist (107),

(GIF)

Sest Allah teab pahategijaid (110 - 112), sest ilma Allahi armuta oleks nad Muhamedi valele teele juhtinud (113), ei ole hea nendega pikalt suhelda (114), sest need, kes Muhamedist lahku löövad peale ilmutuse tulekut, saavad põlema põrgus (115).

Silmakirjatsejate hurjutamine jätkub ka 4.131 - 148, kuna see aga ei sisalda midagi uut, ning Belli arvates on tegu varase Mediina (2AH) perioodi ümbertehtud materjaliga hilisemal ajal (Bell, Qur’ān, 86 - 88), millest võib välja lugeda kord leebemat, kord karmimat suhtumist, siis lähemalt me seda ei vaatle, nagu mitte ka juba tuttavat poleemikat juutide vastu 4.149 - 160, mis on arvatavasti 2 - 3 AH ümbertehtud materjal (Ibid, 88 - 89) milles pole midagi uut.

Uhud ja suura 24.45 - 56

Uhudi lahinguga seotud sündmusi kirjeldavad arvatavasti ka 24. 45 - 56 (Belli arvamus, Qur’ān, 341 - 342), kuid siinkohal neid ei vaatle põhjalikumalt, sest midagi uut ega olulist nad ei lisa, va seda, et peaaegu igas ajaadis on kuuletumine Muhamedile võrdsustatud kuuletumisega Allahile (ajaadid 46, 47, 49, 50, 51, 53 ning 55).

(GIF)

Sellele järgneb küsimus, et kas nende südameis on haigus, et kahtlevad, või kardavad, et Allah ja tema Saadik on ebaõiglased nende suhtes (49), vaid kuuletujatele läheb hästi (50).

(GIF)

24.52 - 56 rõhutab seda Allahile ja tema Saadikule kuuletumise vajadust.

Suura 59 ja rünnak Banu Nadir vastu

625. aasta sügisel toimub juudi hõimu Banu Nadir väljaajamine Mediinast. Selle väljaajamise põhjustest toovad allikad meile loo, kuidas juudid olevat tahtnud salaja Muhamedi surmata, kui too tuli nende kui liitlaste juurde läbirääkima kogukondlikes asjus. Tabari toob mitu versiooni, kuidas juudid tahtnud läbirääkimismaja katuselt talle kivi kaela visata, kuid Jumal olevat Muhamedi hoiatanud ja ta lahkus (Tabari, Tarīkh, 1449). Bolšakov toob ka teisi versioone, näiteks usudispuuti korraldada tahtnud rabide plaanist peita pistodad riiete alla (Bolshakov, 119).

Eluga pääsenud Muhamed käskinud neile: "Lahkuge minu maalt ega elage minuga koos", need keeldunud lahkumast ning Muhamed teatab, et "juudid on kuulutanud sõja". Peale piiramist juutidel lubatakse lahkuda ja nii palju vara kaasa võtta, kui kaamel 3 mehe eest kanda suudab (Tarīkh, 1450 - 1451). Iseseisvalt Ibn Ishaqist ja Tabarist käsitleb sündmusi ka Baladhuri (Futūh, 18 - 21), kuid ei lisa midagi olulist, va mõned uued hadīthid. Samas on see Baladhuri käsitlus juba nii läbi imbunud hilisemast imetegemisest, et raske on siin eraldada tõde hilisemast väljamõeldisest. [5]

Koraanis kajastub see sündmus suuras 59, mis tervikuna sellele väljaajamisloole pühendatud. Reeglina ei kahelda, et see suura käsitleb nimelt Banu Nadiri lugu, kuid Bell näeb siin mitmeid ümbertegemisi ja arvates, et esialgselt oli see kirja pandud esimese väljaaetud juudihõimu Banu Qainuqa kohta, kuid hiljem sobitati Banu Nadirile (Bell, Qur’ān, 568), ka Kratškovski peab võimalikuks viidet esimesele väljaajamisele (Kratshkovski, Koran, 622, lk. algus).

(GIF)


*Bell kommenteerib, et Muhamed tahtis nad hukata, kuid säästis neid Abdallah b. Ubayy eeskostel (Bell, Qur’ān, 569, märkus 2). See Ubayy oli Mediina nö silmakirjatsejate partei juhtiv tegelane.

59.6 - 10 räägib muslimite röövitud saagi jagamisest: Muhamedil õigus käsutada seda oma äranägemise järgi (6), tuleb kuuletuda tema otsustele saagi jagamises (7), kiidetakse muhajire (hidžra ehk ümberasumise läbiteinuid) ning tuues näiteks, kuidas nemad oma kodudest välja aeti ja varast ilma jäeti [6] (8), ülistab muhajire lahkelt vastu võtnud ansāre (9), ning kiidab hiljem ümberasunuid ja õhutab ümberasumist (10).

59. 11 - 17 aga hurjutab silmakirjatsejaid muslimite seas, kes juutide poole hoiavad ja neile abi lubavad:

(GIF)

Järgnevalt selgitab Muhamed, et ei hakka need silmakirjatsejad võitlema ahl al-kitâbi eest ning pööravad selja neile (12), sest oma südames nad kardavad usklikke (13). Ning Muhamed kuulutab ette sündmuste käiku ilmutuse läbi:

(GIF)

Järgnevalt tuuakse muslimite vastaseid ootava saatuse näitena eeskujuks nende eelkäijaid (arvatavasti Banu Qainuqa) (15), ning Saatanat, kes käskis inimestel uskmatuteks saada, siis aga taandus inimestest kartes Jumalat (16), seetõttu on nii Saatan kui uskmatud määratud põrgutulle (17).

Sündmus pakub meile huvi seetõttu, et vaadeldavad ajaadid on üheaegselt suunatud nii silmakirjatsejate kui ka ahl al-kitâbi - juutide vastu. Ilmselt oli vaadeldud sündmuste puhul otsitud põhjusel toimunud juutidevastase retkega, millest aga allikatele toetused midagi võimatu järeldada on, sest järjekordselt tõstatavad nad rohkem küsimärke kui annavad vastuseid: allikad toovad üksmeelselt ära, et muslimitele langes sõjasaagiks umbes sama palju kvaliteetset relvastust (300 mõõka, 50 turvist - Bolshakov, 120) kui neil endil oli, ning lahkunute arv - 1800 - oleks eeldanud tõsist vastupanu; ning kogu see kivi kaela veeretamise plaan ja jumalik hoiatus ei jäta just eriti usaldusväärset muljet. Ja kuigi Watt arvab selge pildi kokku saavat (Watt, Muhammad at Mediina, 210 - 212), võib kindlalt väita vaid seda, et vaadeldav sündmus toimus 625.a sügisel, et Banu Nadir sunniti lahkuma otsitud ajendil ning neil oli arvestatav munafiquunide e silmakirjatsejate toetus.

Võrreldes vaadeldavat suurat allikatest saadava pildiga on näha, kuidas Muhamedi saadav ilmutus tegeleb aina enam maiste asjadega - jumalik sõnum reguleerib ja põhjendab Realpolitiki. Muhamedi pooldajate tülile tema vastastega, kes on muslimid ning ambitsioonidele ahl al-kitâbi varale antakse jumalik mõõde. Siinkohal me tõesti ei saa ette heita retrospektiivset suhtumist, sest 59. 11 - 17 on kõigi eelduste kohaselt ilmutatud enne seda juutide ja munafiquun koostöö nurjumist Muhamedi vastu. Selle lõigu keeleline eripära annab alust seda eeldada, hoolimata tõsiasjast, et minevik ja olevik on Koraanis sageli stiilile ohvriks toodud.

Ajaadist 59.2 ilmneb, et eelnev edukas aktsioon Banu Qainuqa vastu on kasvatanud isu uue rikkust toova ettevõtmise suhtes. Mediina ümbruskonna juudi hõimud - arvatavasti judaismi astunud araablastest autohtoonid - on ülimalt hea märklaud kogukonna materiaalse olukorra tõstmiseks. Mis aga peamine, suurima ohu, siseopositsiooni, keda halvustavalt silmakirjatsejateks nimetatakse, mõjude nõrgendamisel tähtsatest liitlastest ilma jättes. Tabarist ja Koraanist jääb mulje, nagu vaadanuks Muhamedi peamine vastane Abdallah ibn Ubayy käed rüpes pealt seda ahl al-kitâbi väljaajamist.

Me ei saa siinkohal midagi ette heita Koraanile kui allikale, sest see on Muhamedi-poolne kajastus olukorrale, kuid sellise mulje edastamine ei tee au Tabarile ega Ibn Hishamile. Sest kui Ubayy oli Muhamedi suur vastane ja nende Koraanis lõpmatuseni siunatavate munafiqūnide juht - ning neile pühendatud ruumi maht näitab probleemi tõsidust Muhamedi jaoks - kellega toimetulematus pikkade aastate jooksul Koraani oma jälje on jätnud, siis pidi ta olema Muhamedile võrdväärne poliitiline vastane, kes vaevalt käed rüpes vaatas pealt olulise liitlase pagendamist. Geniaalse poliitikuna mängis Muhamed ta järjekordselt üle - kuid märk tema "kehvast" prohvetlusest on sellise teguviisi läbinähtavus ilmutuses.

Sellise poliitilise, usku tahaplaanile jätva, lähenemise taustal ei ole midagi imestada, et 59.5-s kostab Muhamedi aadressil etteheide järjekordse sunna rikkumise pärast, seekord juutide datlisalusid maha raiudes. Selline teguviis oli tabu enne Muhamedi ja ka pärast teda - tuntud on Abu Bakrile omistatav hadīth, mis keelab Süüriat vallutama asunud vägedel raiuda viljapuid, selline üleastumine on võrdsustatud võitlusvõimetute naiste-laste ja pühameeste tapmisega. Juudid olevatki alistunud sellist ennekuulmatut teguviisi nähes. Siinkohal võib ju kahelda, kas sõjas mõjutavad inimest sellised õrnused, kus peamine on ellujäämine. Kuid siinkohal tuleb silmas pidada 7. sajandi Araabia olustikku: sõda peeti vaid majanduslikku heaolu silmas pidades ning viljakandva datlipuu üleskasvatamine võttis 15 - 20 aastat vaeva kõrbelises kliimas, mille edukat teostamist me liialdamata võime sealse põlluharija allaheitlikkuseks pidada. See maharaiumine oli tõepoolest erandlik samm, Khaibari all Muhamed seda enam ei söanda. Kuid selline teguviis väljapääsmatus olukorras - sest juutide kindlustuste piiramine venis ning araablased olid küll mehised välksõdades, kuid masendusid piirates - näitab veelkord tema poliitilist geniaalsust ning seda teadlikult usuasjade arvelt. Ja siit alates me näeme, kuidas ta hülgab islamis kõik selle, mis poliitilist kasu ei too, näiteks pühal kuul sõdimise keeld, viljapuude hävitamine, ning samas riisub paganlikust sunnast poliitilise koore - säilib üdini paganlik komme Kaaba ümber käia ja Musta Kivi suudelda.

Al-Khandaq - Kraavide lahing, 3.9 - 27

Koraanis kajastatakse seda suuras 33, ajaadid 9 - 27. Kuid midagi olulist uut me seal ei leia: kõik eelnevate sõjaliste kokkupõrgete ajal väljakujunenud põhimõtted kehtivad ja uusi selle käigus ei lisandu. See Kraavide lahing on allikates väga põhjalikult kajastatav sündmus (Ibn Hisham, 330 - 348; Tabari, Tarīkh, 1463 - 1485), kuid siiski jätab moraalse võidu muslimitele ning õhutab hilisemas šiiitlikus ajalookirjutuses Ali väljapaistvat osa, kes surmab kahevõitluses eriti aktiivsed vaenlased, kes kraavist üle püüavad ronida. See on esimesi kangelasi islami allikatest, kes väljendab nii vara džihaadi põhimõtet: islam või taplus. Et see ütlus autentselt allikasse kandunud on, näitab kolmanda variandi, taandumise võimaluse esinemist, mis ehk hidžra esimestel aastatel vastuvõetav oli (Kitâb al-Irshād, 65 - 68; Tabaril mõnevõrra erinev see lugu Tarīkh, 1475 - 1476). [7]

Kõigis allikais ja islami käsitlustes põhjalikult esitatud sündmustikku käesolev töö ümber ei jutusta. Huvi pakub siiski see, et kuigi muslimid olid äärmises kitsikustes, surutud vaenlase ja tagalas mahhineeriva juudi hõimu Banu Quraiza vahele, kajastab Koraan seda sündmust vähem kui 20 ajaadiga. Ometi, kui uskuda peamist allikat Ibn Hishami ja teda enamasti järgivat, kuid ka teisi versioone toovat Tabarid, oleks retrospektiivselt materjali Koraani jaoks leidunud küll: see, kuidas juudid õhutasid mekalasi seda retke ette võtma (Tabari, Tarīkh, 164 - 1464), Mediina päästnud kraav, selle rajamine ja silmakirjatsejate loobumine seda kaevata (Ibid, 1468 - 1470), ettekuulutused Iraagi ja Bütsantsi vallutamiseks (Ibid, 1469), pikad ja pinevad läbirääkimised üksikute hõimudega koalitsiooni lõhkumiseks (1480 - 1484), ega hiljem sageli korratav Muhamedi ütlus: "Sõda on pettus" - st et sõdu tulebki võita pettuse teel (Ibid, 1480) jne hulk motiive, mis korduvad allikates, kuid mida Koraan ei maini.

Samas aga märgib Koraan ära detaile nagu Allahi poolt tuule saatmine uskmatute vastu (33.9), mille tõttu linn tegelikult pääses (Tabari, 1484 - 1485), et usklikke valdas tegelikult suur hirm ning oldi kahe vaenuliku jõus, välimise ja seesmise vahel (33.10), peale vaenuväe lahkumist vaenlasega koostööd teinud juutide (Banu Quraiza) hukkamist 33. 26 - 27). See lõik vääriks pikemat vaatlust: kuidas suhestuvad allikas ja ilmutus mingisse konkreetsesse sündmusesse, et kuidas mingit sündmust kajastab Koraan, missuguse pildi annavad hadīthid ja kuidas nad omakorda mõjuvad Koraani eksegeesile.

Kohe Kraavide lahingule järgneb juudi hõimu Banu Quraiza karistamine Mediinat piiranud kuraišitidega koostöö eest (kogu lugu Ibn Hishma, 395 - 404; väikeste täiendustega teistest allikatest Tabari, Tarīkh, 1485 - 1500). Peale u 20-päevast piiramist alistub Banu Quraiza ning kõik nende võitlusvõimelised mehed, 600 - 900 meest, mõistetakse surma (Tabari, 1493 - 1495). Allikad ei omista seda surmamõistvat otsust Muhamedile, vaid toodud on pikk lugu selle otsuse langetamisest ühe Muhamedi kaaslase poolt (Tabari, 1489 - 1493). Alust on arvata, et selle detailselt esitatu loo puhul on siin tegu Muhamedi poolt vastu võetud surmamõistva otsuse veeretamisega teiste kaela. Eelpool vaadatus suuras 59.3 "Ja kui poleks Allah ette kirjutanud nendele äramineku, karistanuks ta neid [selles] maailmas..." (ja seda kommenteeriva märkus 142) juures nägime, et juutidel seal tegelikult lasus väiksem süü - sest nad polnud otseselt reetnud, nende süü olid kõigi eelduste kohaselt välja mõeldud, nad olid liitlassuhetes muslimitega - millest hoolimata juba siis tahtis Muhamed hukata kogu hõimu. Nüüd aga on süü tõestatud, lisaks allikatele vihjab sellele ka koraan 33.10, milles väljendit "Sest nad tuli teie peale ülevalt ja alt" saab see alt tähendada vaid kogukonnasisest vaenlast, st muslimitega viimast liidusuhetes Mediina hõimu - Banu Quraizat. Kiire surmamõistev otsus Muhamedi poolt oleks ka siin ainuke lahendus, mida oodata. Kuid Tabari ja ibn Hishami järgi jätab Muhamed kõik selle vahekohtuniku otsustada (kuigi teab, et tollele on juutidega vanad arved õiendamata), kuid Baladhuril ütleb aga otse: "Prohvet nõustus selle otsusega lausudes: "Mida sina käskinud oled, see on kooskõlas Allahi ja tema Prohveti käsuga"" (Baladhuri, Futūh, 40). - Selle lõigu puhul ilmneb, kuidas hilisemad allikad püüavad Muhamedi rolli ilustada ning kuidas tõelise pildi saamiseks võib abi otsida vaid Koraani tekstist.

Kuigi Koraan ei selgita suurt midagi sellest Bani Quraiza hukkamisest, on väga huvitav Ibn Hishamil, Tabaril ja Baladhuril leiduv püüdlus siduda kogu ettevõtmine Jumala tahtega: "Kui Prohvet oli lõpetanud al-Ahzab lahingu (Kraavide lahing), läks ta pesuruumi, et pesta ennast. Seal ilmus talle Gaabriel öeldes: "Muhamed, sina oled langetanud oma relvad, meie aga veel mitte. Kiirusta siis Banu Quraiza vastu!"" Ning selle loo jumaliku olemuse kinnituseks on Aišale omistatud hadīth, milles ta olevat ise näinud Gaabrieli neid sõnu Muhamedile lausuvat: "Oo, Allahi Prohvet, ma nägin teda [Gaabrieli] ukses olevast august piiludes, ning pea ümber oli temal tolm." (Baladhuri, Futūh, 40). Väljamõelduks ja tunduvalt hilisemaks Muhamedi ja isegi Aiša eluajast lubab sellist hadīthi pidada varajastes allikates leiduvad teated, näiteks Ibn Hishamil, Muhamedi varasema prohvetluse alguse kohta, et Gaabrieli ei näinud mitte keegi peale Muhamedi, seda mitte ka siis, kui ilmutuse ajal Muhamedi lähedased vahetult juures viibisid ja Muhamed Gaabrieli ise selgelt nägi ja suhtles temaga. Näiteks peale esimese ilmutuse saamist ja Hira mäelt koju tulles istus Muhamed toolil koos Khadidžaga, kes püüdis teda lohutada arvamusest, et ta on hulluks läinud. Siis ilmus jälle Gaabriel, Khadidža püüdis Muhamedi mantliga varjata Gaabrieli eest, ja küsib korduvalt Muhamedilt, "Kas nüüd näed" ning lõpuks, olles Muhamedi täiesti mantli sisse mähkinud, Muhamed teda enam ei näe (Ibn Hisham, 93 - 94). -

Selline hõimutäie rahva hukkamine tuli hiljem siduda jumaliku tahtega. Selle jaoks lasti käibele ka sellised fabritseeritud ja Muhamedi teguviisi kaudselt seadustavad hadīthid.

Väikeste erinevustega on samasugused ka Ibn Hishami ja Tabari lood, kuid ilma selle toetava Aiša loota. Need jutustavad, et hommikul pöördus Muhamedi vägi tagasi Mediinasse, keskpäeval ilmus Gaabriel eesli seljas ja küsis: "Kas sa juba langetasid relvad? Inglid pole veel relvi langetanud, nad pöördusid, et tabada need inimesed. Kõikvõimas ja -väeline Allah käseb sinul, oo Muhamed, asuda sõjakäigule Banu Quraiza vastu. Ka mina lähen nende vastu ja raputan neid." (Ibn Hisham, 395). Tabaril jutus on see dialoog sama, vaid Gaabriel kannab kuldset turbanit (Tarīkh, 1485).

SEITSMES PEATÜKK

MEKA VALLUTAMINE: TINGIMUSTETA SÕDA PAGANATEGA, NÕUE AHL AL-KITABILE TUNNISTADA MUSLIMITE ÜLEMVÕIMU (628 - 632)

Aastal 628 toimub sündmusi, mis annavad alust rääkida Muhamedi mitte ainult üle-araabialistest ambitsioonidest, vaid ka väljapoole Araabiat suunatud plaanidest. Just seda aega, Hudaibiyyah ja Meka vallutamise vahepeal, võib pidada teiseks murrangumomendiks. Välja on kujunenud väga sõjakas suhtumine ahl al-kitâbi ja silmakirjatsejate vastu, mis oma intensiivsuselt on nüüd võrdne paganatevastasusega. Tähtis on ka see, et see sõjakas ja Koraani enda alla mattev ideoloogia saab tuge poliitilistest sündmustest rea võitude ja ettevõtmiste näol:

1.Hudaybiyyah lepe 628 kevadel, mis tunnistab Mediina muslimid võrdseks partneriks mekalastega, ning millest eluga väljumine kujuneb muslimite teiseks tähtsamaks tuleprooviks peale Badri lahingut.

2.Khaibari vallutamine - islam on väljunud Mediinast ning rääkima võib hakata algelise islamiriigi kujunemisest Mediina sõjaka linnriigi asemel.

3.Esimesed katsed pöörata islamisse beduiini hõime väljaspool Mediina alasid. Kuigi need lõpevad alguses täieliku läbikukkumisega ja umbes sajakonna muslimi hukkumisega, siis islam on astunud tähtsa sammu - usku on hakatud teadlikult levitama Mekast ja Mediinast väljapoole - varem seda isegi ei proovitud.

4.Muhamedi kirjad Bütsantsi keisrile, Pärsia šahhile, Abessiinia negusele, Egiptuse asevalitsejale.

Võime öelda, et islam on saamas maailmausuks, esialgu küll tühiste võitude näol, kuid tunda on ambitsiooni, mis puudus varasemal ajajärgul ning seda haaret ja universalismi, mis Muhamedi elutee lõpuks 632. aastal nõuab juba kõigilt tingimusteta ja täielikku alistumist, mis avaldub eriti selgelt Koraani ühes viimases, 9. suuras.

Hudaibiyyah lepe - 628. aasta kevad, suura 48

Ibn Hishamil ja Tabaril väga pikalt kirjeldatud sündmus (Ibn Hisham, 429 - 444; Tabari, Tarīkh, 1528 - 1551) peaks ajaloolasi huvitama intrigeeriva küsimuse tõttu, et miks mekalased, kellele sõna otseses mõttes marsivad sülle 1400 mediinalast [8] (võimalik, et kuni pooled nendest olid mittemuslimitest palverännuga liitunud beduiinid - seega vaid 700 muslimit - Bolshakov, 144), usklike siiraim osa eesotsas Muhamediga, ei kasuta ära sellist kingitust? Kuna tegu oli umraga (väike palveränd), ning relvaks vaid mõõk ja ei mingeid muid kaitse ega ründerelvi, sh mitte ka turviseid, ning mekalased ootavad neid täies relvastuses ülekaalukate jõududega, siis tekib küsimus - miks vähemalt ei proovitud neid rünnata? Olid ju muslimid röövinud nende karavane keelatud kuudel, tapnud neid keelatud kuudel, korraldanud palgamõrvu mekalaste vastu ning hukanud ka amaniga kaitstud kuraišiite - seega rikkunud jämedalt kehtivat tavaõigust. Kas oli põhjuseks kuraišiitide au ja uhkus, mis ei lubanud rikkuda Meka püha ala harami?

Kuid teada pidi olema ju mekalastele, et Muhamed on juba ammu kuulutanud paganliku sunna asendamist islamiga, mis aja möödudes aina vähem hoolis paganlikust sunnast. Või jäävad allikad Hudaibiyyahga seoses sama puudulikeks nagu Uhudi lahingus käest lastud võimaluste seletamisel? Tabari kirjeldab läbirääkimisi väga põhjalikult, kuid näha on, et agressiivsemaks pooleks on siin muslimid, kes iga hinna eest tahavad Kaaba ümber oma palverännu läbi viia, ning lõpuks ennast sel moel nurka manööverdavad, et osutuvad ümberpiiratuks. Olukord muutub nii pinevaks, et ärevas õhkkonnas piisaks isegi arvukate läbirääkijate solvamisest või muust intsidendist, et mekalased ründaksid. Et konflikt jäi olemata ning tegelikult lootusetus seisundis suutis Muhamed sõlmida väga kasuliku lepingu Mekaga - see on järjekordne tunnustus temale kui üliandekale poliitikule. Võib öelda, et Meka lasi käest viimase ja ehk ka parima võimaluse konflikti lahendamiseks enda kasuks.

Käesoleva töö seisukohalt pakub enim huvi Hudaibiyyah ettevõtmise kõige raskem hetk Muhamedi jaoks, mil mekalastega läbirääkima läinud Uthman ibn Affani kohta levis kuuldus tema hukkamisest (Tabari, Tarīkh, 1543), mis tähendanuks ka kohest mekalaste rünnakut, ning Muhamedi lahendus sellele. Muhamed laseb viimasel kui ühel oma 1400 kaaslasest omale truudust vanduda, mida võib käsitleda tema jüngrite vandega tema eest surra. Selleks laseb ta üle laagri kuulutada: "Rahvas, truudusvandele, truudusvandele! Ilmutanud ennast on Gaabriel" [9](Tabari, Tarīkh, 1543). Ibn Hishami järgi teatas Muhamed nüüd peale Uthmani tapmisest kuulmist, et nad ei lahku sealt ennem, kuni on võidelnud vaenlasega, ning kutsus mehed truudusvannet andma. (Ibn Hisham, 434 - 435), kusjuures osade hadīthide järgi oli see vanne võidelda Muhamedi eest surmani, teiste hadīthide andmetel oli tegu lubadusega mitte seekord põgeneda lahinguväljalt (Ibid, 435). Tabaril on 5 lugu sellest truudusvandumisest, 3 nendest puuduvad Ibn Hishamil: 1) et vannuti truudust ning Jumala rõõm selle üle kajastub ajaadis 48.18; 2) Muhamedile vandus truudust 1400 meest akaatsia puu all; 3) mõned inimesed vandusid mitu korda truudust (Tarīkh, 1543 - 1545).

Tähelepanuväärne on see sündmus seetõttu, et kui Koraan varem korduvalt rõhutab seda, kuidas õigetele avaneb paradiis, et õige on usu nimel surra jne, ning sellest korduvast rõhutusest on ilmne, et kogukonnas on palju selle sõnumiga mittenõustujaid ja kahtlejaid, siis nüüd saavutab Muhamed oma meeste hulgas absoluutse kuulekuse. See, mille poole Muhamed on alates suurast 4 püüelnud - täielikule allaheitmisele Allahile ja tema Saadikule, on nüüd lõpule viidud. Kriitilises olukorras on loodud sõjakogukond, mis kuuletub ega kahtle ega pöördu kõrvale Jumala teelt.

Kui tugevalt suutis kriitilises olukorras Muhamedi usuparadigma üle olla muslimeid seni vallanud paganlikele araablastele omasest suhtumisest konfliktides "ründa või põgene", ilmneb negatiivsest ütlusest Muhamedi kohta läbirääkimas käinud Meka üliku Urwa suust: "Kui Muhamed peaks välja köhima röga ja see kukuks kellegi käele neist, siis määriks nad oma käed ja näo sellega; kui ta annab neile käsu, siis võistlevad nad omavahel, kes selle esimesena täidab; kui ta ennast enne palvet peseb, siis nad peaaegu võitlevad selle pesuvee pärast. Tema juuresolekul rääkides tasandavad nad oma hääle ega julge talle austusest otsa vaadata" (Tabari, Tarīkh, 1538). Nagu eelnevalt mainitud, on alust usaldada negatiivseid ütlusi, sest nende väljamõtlemine on vähem tõenäoline positiivsete fabritseerimisest.

Tähelepanu väärib allikate ütlus, et truudusvandujate arv oli 1400. Arvata on, et see märgib vaid mekalasi, mitte liitunud beduiine, sest kõigis allikais kordub ütlus, et vaid üks mees ei vandunud truudust, varjates ennast kaameli kõhu alla (Ibn Hisham, 435; Tabari, Tarīkh, 1544), samas on selge, et Muhamediga liitunud mittemuslimitest beduiinid nende truudusvandujate hulgas olla ei saanud. Võttes nüüd arvesse Mediinas olevate võitlejate koguarvu 3000, nagu see Uhudist ilmneb, ning eeldades, et sellel palverännul polnud Muhamediga kaasas kindlasti mitte kõik tõsisusksed muslimid, võime eeldada, et Muhamedi toetajate suhtarv Mediinas on aastast 628 nende "silmakirjatsejate", paganate ja juutide kahjuks. Vähemalt sellest aastast on Muhamedi "partei" ülekaalus ning silmakirjatsejate read sulavad kiirelt sõjaleeri - tõeliste muslimite ees. Edaspidi on Koraanis sellest munafiquun grupist aina vähem kuulda.

Seega, kuigi Hudaibiyyah afäär oleks peaaegu saatuslikuks saanud muslimitele, kujunes sellest lõppkokkuvõttes tuleproov, mille edukas läbimine kinnitas kogukonna elujõulisust. Ning alates Hudaibiyyahst näeme, kuidas islam murrab välja Mediina linnriigist ning esitab pretensioonid mitte ainult araablastele, vaid hakkab esitama pretensioone ka naaberrahvastele.

Koraanis Hudaibiyyah sündmustest arvatavasti 48.1 - 14, mis Belli arvates kujutavad endast peale Badri lahingut ilmutatud lohutusi, kuid hiljem ümber tehtud sobimaks Hudaibiyyah konteksti (Bell, Qur’ān, 520); Kratškovski aga peab ajaate 48. 1 - 10 ilmutatuks kohe peale Hudaibiyyah’d (Kratshkovski, Koran, 610, märkus 1).

Igatahes 48. 1 - 9 kohta raske midagi siinkohal öelda, sobivad igasse konteksti, järgnev ajaat on aga huvitavam:

(GIF)


So Muhamedile.

48.20 - 28 on samuti Hudaibiyyah-järgne usklike lohutus, milles lubatakse peagi rikkaliku saagi võtmist (20 - 21), uskmatud oleks lüüa saanud, kui lahing oleks toimunud (22, 24), uskmatutest, kes ei luba Kaaba juures ohverdada, kes lahingu toimumise korral karistada saanud oleks (25), Allah kinnitanud oma toetust Muhamedile (26), Allahi lubadus, et peagi sisenevad usklikud Kaabasse (27). Järgnev ajaat sõnastab aga esmakordselt, et islam saavutab ülekaalu kõigi teiste uskude ees:

(GIF)


*Bell: "that He may exalt it above all other religion," Arberry: " that he may uplift it above every religion," Kratškovski: "чтобы дать ей перевес над всякой верой". Samas märgib Bell, et eelnevatest ajaatidest osad (24, 27 - 29) võivad kuuluda ka Meka vallutamise järgsesse aega (Bell, Qur’ān, 519).

Suura 58. 15 - 20

Kritiseerib silmakirjatsejate ja juutide sõprust. Bell asetab ebakindlalt peale Uhudi, Kratškovski aga ütleb, et traditsiooniliselt peetake Hudaibiyyah järgseks, seega 6 - 7 AH (Kratshkovski, Koran, 621, märkus 1). Juhul, kui paika peab Kratškovski dateering, siis kinnitab tekst veelkord kogukonnasiseseid pingeid ajavahemikus Uhudi lahing (4 AH) - Hudaibiyyah (6 AH) ning tugeva opositsiooni püsimist Muhamedi vastu. Eelnevalt palju kordunud teksti ei hakka siinkohal eraldi välja tooma, tähelepanu väärib vaid ajaadi 58.15 sõnastus:

(GIF)

See selgitab nende silmakirjatsejate olemust: nad pole ei muslimid ega ahl al-kitâb. Nad on täiesti omaette grupp, sama pahelised kui ahl al-kitâb, kuid viimaste seas siiski vahel leidub häid, mida aga ei saa öelda nende munafiqūn kohta.

Allahil on valmis neile suur karistus (16), sest nad eksitavad inimesi (17), ei aita neid nende rikkused ega lapsed (18), viimsel päeval tunnistavad nad oma valet Allahi ees (19), Saatan on nende üle võimust võtnud (20).

Khaybari vallutamine

Nagu eelnevalt mainitud, eelnes Meka vallutamisele juutide väga rikka oaasi Khaibri vallutamine. Võib julgelt väita, et see oli muslimite proovikivi tollaste pan-arabistlike ideede looritamisel islami mütsi alla. Khaibari vallutamine andis märku Araabia poolsaarel uue jõu tekkimisest ja selle ambitsioonidest, selle vallutamisega oli rikutud jõudude tasakaal kolmnurgas Meka - Mediina - beduiini hõimud; samal ajal oli see lõplik juutide selgroo murdmine Araabias, millele järgneva paarikümne aasta jooksul järgneb juutide täielik pagendamine poolsaarelt. Koraan vaikib sellest sündmusest. Araabia allikatel, mis räägivad Khaibari vallutamisest (Ibn Hisham 444 - 466; Tabari, Tarīkh, 1575 - 1584; Baladhuri, 23 - 29) siinkohal pikemalt ei peatu, sest midagi olulist nad džihaadi selgitamiseks ei lisa. Nende allikate iseloomustamiseks vaid niipalju, et Tabari ja Ibn Hisham esitavad siin mitmeid uskumatuid lugusid Ali vägitegudest (Tabari Hishami andmetel, Tarīkh, 1580 - 1581) ning juutide katsetest mürgitada Muhamed (Tabari Hishami andmetel, Tarīkh, 1583 - 1584), mis suure tõenäosusega on hilisemad väljamõeldised. Allikad on nõus selles, et peale piiramist lubati juutidel lahkuda, jättes kõik oma vara muslimitele (Baladhuri, 23; Tarīkh, 1252 - 1253). Usutavana kõlab kõigis allikates korduv lugu ühe juudi piinamisest ja hukkamisest, et ta avaldaks Khaibaris juutide varanduste asukoha (Tabari Hishami andmetel 1252; Baladhuri, 24).

Džihaadi kujunemise seisukohalt on huvitav Ibn Hishamil leiduv ütlus, et Muhamedil oli kombeks sõjakäikudel olles mitte rünnata enne hommikut: kui ta hommikult kuulis rünnatavas asulas azani (palvele kutsung) siis loobus ründamast, kui seda ei kostunud, siis ründas. Muhamed ei kuulnud hommikul Khaibari asulates azani ja alustas rünnakut (Ibn Hisham, 445). Tegu on järjekordse näitega, kuidas allikas on Muhamedi aega asetanud selle, mis enne riddah sõdasid võimalik polnud, sest sai ju islamist rääkida 628. aasta suvel, mil Khaibari rünnati, vaid Mediinas ja mitte kuskil mujal, ning võimatu oli vähemalt tol hetkel, et Muhamed oodanuks Khaibari juures koidu ajal azani kajamist.

Õigustatud tundub olevat Bolšakovi arvamus, et Khaibari vallutamine märkis tegeliku islamiriigi algust (Boslhakov, 153).

Khaibari puhul on kõige tähelepanuväärsem see, et tegu on esimese tõelise ususõjaga islami ajaloos: sellest osa võtavad vaid need u 1400 meest, kes Muhamedile vandusid Hudaibiyyah juures Saadiku ja islami usu eest oma elu ohverdada (Bolshakov, 147 [10]). Kui varem oli alati tegu röövretkedega, mida hilisem ajalookirjutus on ususõdadeks ilustanud, siis aastat 628 võime lugeda islami ususõdade alguseks, ning kestavad need peaaegu täpselt 100 aastat kõikidel dār al-islāmi piirialadel, peale mida hoog peatub sajanditeks ning algab taandumine läänerindel.

Koraanis Khaibari vallutamise kohta arvatavasti ajaadid 48. 11 - 12 ja 15 - 16, milles ajaatides 11 - 12 ja 15.-s räägitakse beduiinide kõrvalejätmisest Khaibari vallutamisest ning lükatakse tagasi nende kurtmine sellise teguviisi üle. Väga tähelepanuväärne aga järgnev ajaat 48.16, milles arvatavasti beduiinidele teatatakse, et neid hoitakse tulevaste ususõdade tarvis, ning arvatavasti on siin juba silmas peetud tulevast pealetungi põhja, kristlikele aladele:

(GIF)

Kratškovski märgib, et siin võidakse silmas pidada nii Meka sõjakäiku, sõda Musailima vastu kui ka pärslaste ja kreekaste (Bütsantsi) vastu.

Meka vallutamine 630, suura 60.1 - 3, 7 - 9, 13

Eeltoodud arengute loogiliseks jätkuks oli Meka vallutamine muslimite poolt 630. aasta jaanuaris. Et seda tehti Hudaibiyyah lepingut rikkudes, see on ilmne ka muslimite endi allikatest: mekalased ei olnud mingilgi moel süüdi kahe hõimu omavahelises verevalamises, millest üks oli juhuslikud Mediina kaitse all [11]; ning kohe saadavad mekalased ühe oma ülikutest Abu Sufyani Muhamedi juurde asja klaarima. Prohvet aga ei vasta midagi, kuid salaja kogub 10 000 meest ja läheb Meka peale; linn alistub soodsatel tingimustel (Ibn Hisham, 476 - 491; Baladhuri, 35 - 36).

Meka vallutamisest kõnelevad Koraanis ajaadid 60.1 - 3, 7 - 9, 13. Et see need ajaadid ilmutatud enne Meka vallutamist, selles nõus nii Kratškovski (Koran, 622) kui ka Bell (Qur’ān, 572 - 575). Bell arvab, et 60.1 - 3 ilmutatud kohe peale Mekaga lepingu tühistamist muslimite poolt (Bell, Qur’ān, 572), see lõik manitseb muslimeid mitte sõbrustama uskmatutega (mekalastega) ning selle ilmutamise eesmärk näib olevat õigustada lepingu tühistamist:

(GIF)

Samas on 60.7 - 9 ütleb, et pole võimatu endise vaenlase ja usklike vahel armastuse valitsemine (7), sest

(GIF)

Sellele järgneb kordus, et Allah keelab sõpruse vaid nendega, kes usklike vastu usuasjades sõdinud on.

Väga üllad sõnad enne Meka vallutamist tõepoolest, kuid tegelikkuses tähendas see seda, et usuvaenlasteks, kellega sõbrustada ei tohi, kuulutati kõik need, kes mingilgi moel seisavad vastu islami usu levikule.

Meka vallutamine ja suura 2.188 - 191

Bell ei oska seda lõiku dateerida; vaid 2.186 kohta ütleb, et ilmutatud Hudaibiyyah eel (Bell, Qur’ān 26); Kratškovski: ajaadid 186 - 189 ilmutatud enne Hudaibiyyaht või enne Meka vallutamist, 190 - 191 aga enne Hudaibiyyaht (Kratshkovski, Koran, 524, märkused 132 - 133).

Vaadeldavate ajaatide puhul on tegu ühe viimase tõkke kõrvaldamisega sõjaideoloogias: sõdida võib nüüdsest ka pühades kohtades - Meka ümbruses haram piirkonnas.

(GIF)
(GIF)


*Wa-yakūna l-dīnu lillāhi: Bell: "and religion becomes Allah’s", Arberry: " and the religion is God’s", Kratškovski: "а вся религия будет принадлежать Аллаху".

** Pole päris täpne, kuid täpne vaste "raha kulutama" ei sobi.


Meka vallutamine ja suura 110.

Seda suurat võib pidada rõõmuhüüatuseks peale Meka vallutamist (Kratshkovski, Koran, 655), kuigi Bell arvab, et pigem on tegu Badri-järgse rõõmustamisega (Bell, Qur’ān, 683). Siiski saab 2. ajaadis esinev sõna "hulkades" käia pigem Meka vallutamise kui röövretke kohta, mida ei võetud ette usulistel eesmärkidel. Buhl arvab lausa, et see on hilisem rõõmus meenutus Meka vallutamisest (Buhl, Das Leben, 310).

(GIF)

Suura 9: ultimaatum ebajumalakummardajatele astuda islami usku ning nõue ahl al-kitâbile tunnistada muslimite ülemvõimu, suura 9. 9.1 - 29

Vaadeldav suura on enamasti dateeritud viimaste hulka: Kratškovski, Weil ja Egiptuse standart - 113., Grimme ja Muir - 114, Blacher 115 (temal üks suura rohkem standartarvust 114). Kratškovski tunnistab ka ise, et paljud peavad seda viimaseks Koraani suuraks, miks aga paigutab suura nr 5 sellest tahapoole - seda ta kahjuks ei selgita. Nagu eelnevalt mainitud, ei saa nii mahukaid suurasid pidada tervikuteks, sellist võimalust möönab ka Kratškovski (Koran, 551); Bell aga täheldab siin mitmeid ümbertegemisi ja ka ekslikult suurasse sattunud materjali (Bell, Qur’ān, 171 - 173). Lähtudes käesoleva töö printsiibist vaadelda Koraani uskmatuse ja sõjatemaatika kaudu, on see suura kindlalt viimane ilmutatud suura, vähemalt teatavad ajaadid sellest. Siin näeme, kuidas suhtumine paganlusse, kristlusesse, judaismi ning sõdimisse on lõplikult välja kujunenud. Sest raske on eeldada, et sellistele äärmuslikele seisukohtadele, nagu vaadeldavas suuras väljendatud on, järgneksid jälle leebemad käitumisnormid paganate ja ahl al-kitâbi vastu. Muhamedile on küll omane kiire kontseptsioonide areng, kuid mitte nende kõikumine, eriti mis puudutab üldisi ja umma vaimseks aluseks olevaid seisukohti. Seega käesoleva suura dateerimisel läheb käesolev töö vastuollu Kratškovski käsitlusega, ning määrab selle Koraani viimaseks suuraks, kuid nagu mainitud, seda vaid ühe koha võrra suurade paigutuses.

Kratškovski arvates on enamus suurast seotud ja mõjustatud sõjakäigust Bütsantsi vastu 630. aasta oktoobris-novembris (Koran, 551, märkus 1); teine suurem teemadering on seotud Meka vallutamisega, osaliselt ka 631. aasta sündmustega (Ibid). Ka Bell paigutab enamuse suura tegevusest nimetatud aega, kuid kohati näeb ka varase Mediina perioodi ümbertehtud materjali (Bell, Qur’ān, 178 - 179, 182, 187 - 188) ning isegi Meka perioodi materjali (Ibid, 182). Kuid meie poolt vaadeldavate nö valmis saanud sõjasuurade suhtes on tema Kratškovskiga ühel meelel.

Suuras on hulk ajaate, mis kordavad juba vaadeldud põhimõtteid - need kohad leiavad vaid põgusat refereerimist, küll aga on vaatluse all mõned uued põhimõtted.

Ajaatide 9.1 - 29 ilmutamine peale Meka vallutamist, arvatavasti 631. aastal (Bolshakov, 176), tähendab totaalse sõja kuulutamist uskmatutele ning nendega igasuguste suhete, va sõda nende vastu, keelamist. Paganatele on nüüdsest keelatud siseneda Kaabasse, neile antakse neli kuud aega lõpetamaks oma paganlus, peale mida nad peavad astuma kas islamisse või võitlema muslimitega elu ja surma peale.

(GIF)


* Bashshara - tähendab nii "kuulutama", "edasi andma" kui ka "rõõmusõnumit teadustama."
**Waqa’udū lahum kulla marsadin: Bell: “lie in ambush for them everywhere”, Arberry: “and lie in wait for them at every place of ambush”.
*** Aqāmū as-salwata: Bell: "and establish the Prayer," Arberry: "and perform the prayer", Kratškovski и выполняли молитву".

Järgneb sõjaõhutus 9.13 - 16, selle leidmist Meka vallutamise järel, kui niigi pidanuks kõik sõjakad olema, selgitab Bell uutele allaheitjatele, mekalastele, suunatud õhutusena (Bell, Qur’ān, 175).

(GIF)

Samasugune sõjaõhutus on ka 9.15 ning ajaat 9.16-s kordub tõelise muslimi mõõdupuu:

(GIF)


võib tõlkida ka “džihaadist osa võtnud teie seast”

Ajaadid 9.17 - 18 kuulutavad, et Allahi kultusekohad (so Kaaba) tohivad vaid muslimite valduses olla (17), kes uskunud Allahit ja viimset kohtupäeva, palvetavad ja toovad zakāti (18).

Ajaadid 9.19 - 22 võivad olla seotud muslimite nurinaga, et Kaaba üle järelvalve on jäetud kuraišiitide - hiljaaegu veel muslimite vihaseimate vastaste ja jäärapäiste paganate kätte (Bell, Qur’ān, 175). Muhamed püüab seletada seda otsust, et miks kuraišiitide positsioon säilib, sellega, et džihaadist osavõtjad ja tõelised uskujad on Allahi silmis eelisseisundis võrreldes Kaaba eest hoolitsejatega - so kuraišiitidega (19), et need, kes on uskunud ja ümber asunud - neid eelistab Allah (20), nemad saavad paradiisi (21), kus nad on igavesti (22). Sellele järgneb vere, sugulus- ja hõimusidemete läbiraiumine ususidemete kasuks ajaatides 9.23 - 24:

(GIF)

Ajaat 9.36 aga lubab nüüdsest sõjapidamist uskmatute vastu ka pühadel kuudel:

(GIF)


*Erinev tähendus kā’fan: Bell: "but fight the polytheists continuously", Arberry:"And fight the unbelievres totally", Kratškovski aga: "и сражайтесь все с многобожниками", kuid Osmanovi järgi jälle võib välja lugeda käsku sõdida pühadel kuudel, sest tõlke mõte on, et ärge tehke viga endile nendel kuudel ning ühinenuna sõdige uskmatutega.
Seega vaadeldud ajaatides 9.1 - 24 kuulutab Muhamed välja tingimusteta sõja uskmatutele, kuulutades igasuguse suhtlemise nendega jumalavastaseks ning lubab nendega sõdida kõikjal ja kõiki vahendeid kasutades; ülearaabialine kultusekeskus Kaaba kuulutakse vaid muslimite pühakohaks. Ainus vastutulek on neljakuuline vaherahu, millise aja jooksul on paganatel aega võtta vastu islami usk ning loobuda vanast eluviisist.

Siiski ei tähendanud see totaalse sõja puhkemist nelja kuu möödudes, tekkinud islamiriigil polnud selleks võimalust ning tundub, et vägivaldse islamisse pööramise asemel suunati arvukad beduiinid, keda kokku võis poolsaarel olla umbes 3 miljonit (Bolshakov, 33), peale riddah edukat mahasurumist sõtta Allahi teel - džihaadi, innustades neid ründama Bütsantsi ja Pärsia alasid, mis lõpuks kasvab üle araablaste suurteks vallutusteks. Mida see täpselt endast kujutas - pole selge tänapäevani. Kas oli järgnevate kaliifide poolt peale riddah sõdu Muhamedi kavatsuse elluviimine: rünnata kristlasi ja muuta islam maailmausuks, või hoopis hädavariant arvukate beduiinidega toime tulemiseks, või mitmed variandid nende kahe äärmuse vahel, selle üle varase islami ajaloolased vaidlevad praegu (vt näiteks teooriaid selle kohta - Zelenev, 19 - 26). Selge aga on, et suuras 9 on nüüdsest välja kuulutatud täielik sallimatus uskmatuse suhtes. Muhamed oli kokku küll puutunud vaid araabia paganatega, kuid sellist "paganatevastasust" kantakse hilisematel sajanditel vihaselt edasi ka teiste pühakirja mitteomavate rahvaste vastu sõdides - näiteks Indias või troopilises Aafrikas. Või vastupidi, paljusid rahvaid meelevaldselt ahl al-kitâbiks kuulutades järgnevatel sajanditel, mis likvideerib nendega vaadeldavate ajaatidega ilmutatud kohustusliku sõjaseisukorra. Nii kuulutati hiljem ahl al kitâbi hulka kuuluvaks näiteks hiinlased.

9.25 - 27 viitab Koraanis ühe harva esineva juhtumina konkreetsele sündmusele - Hunain lahingule, mis toimus 630. aasta jaanuaris. Muslimite vägi löödi seal arvukate beduiinide poolt põgenema, kindlalt pidasid vastu vaid 100 meest umbes kümnest tuhandest (Ibn Hisham, 502), kuid arvatavasti ei suutnud u 30 000 meheline beduiinide vägi võitu lõpuni hoida, hakkasid muslimite laagrit röövima (Bolshakovi arvamus, toetudes Waqidile, Boslhakov, 164), muslimid suutsid põgenejad kokku koguda ja jõud koondada ning lõpuks beduiinid purustada (Ibn Hisham, 501 - 508). Vaadeldavates ajaatides sõitleb Muhamed arvatavasti neid lahingu alguses põgenenud muslimeid:

muslimid uhkeldavad enne lahingut oma jõuga, kuid see neid ei aita ja nad põgenevad (25), siis kinnitab Allah oma toetust Muhamedile ja saadab nähtamatud jõud ning karistatakse uskmatuid (26), seejärel leebub Allah (27).

(GIF)

Sõjakuulutus ahl al-kitâbile, suura 9.29 - 35

Vaadeldavate ajaatide ilmutamisajaks peab Bell aastat 9 AH seoses põhjasuunas ettevõetud retkega kristlaste ja juutide vastu (Bell, Qur’ān, 171); sellega on nõus ka Kratškovski (Koran, 552, märkus 14). Ka Buhl seob selle sõjakäigu suhtumisega kristlusesse ja juutidesse vaadeldavates ajaatides (Buhl, 323 - 326).

(GIF)

Vaadeldud ajaate võib pidada sõjakuulutamiseks kristlusele - selle põhidogmad kuulutatud ajaadis 9.30 ning eelnev ajaat 9.29 käseb kristlastega tapelda kuni nemad alluvad muslimitele. Pole juhuslik, et selle ilmutusega langevad kokku ka Muhamedi alustatud rünnakud kristlike alade vastu Palestiinas. Et neid sõjakäike tabab ebaõnn - see arvatavasti suurendab Muhamedi leppimatust kristlusega, sest ka surivoodil olles, mil terve Araabia on mässama hakanud muslimite ülemvõimu vastu, saadab ta Mediina põhijõud ära põhja, kristlike alade vastu (Ibn Hisham, 622; Tabari, Tarīkh 1797) , ning see saab noorele islamiriigile peaaegu saatuslikuks.

Kuigi kogu suura 9 on pühendatud sõjale paganate ja ahl al-kitâbi vastu ning kahtlejate õhutamisele, ei hakka me siinkohal lähemalt vaatlema ülejäänut u 80 ajaati, sest midagi olulist nad ei lisa. Lühidalt vaid nende sisu: 9.42 - 57, 82 - 97 ja 118 - 123 sõitleb nimetatud sõjaretkest Palestiinasse hoidujaid; 98 - 99, 100 ja 102 - 103 sõitleb beduiinide uskmatust ja nende valearusaamu islamist; 114 - 117 rõhutab sidemete katkestamise vajadust ebajumalakummardajatega; 65 - 81 aga peab Bell varaseks Mediina materjaliks (Bell, Qur’ān, 180 - 183), mis koosneb silmakirjatsejate kritiseerimisest ja tõeliste uskujate kiitmisest.

****

Sellega on islam esimene arengufaas läbi. Õigluse ja allaheitlikkuse sõdurid aga pööravad peatselt oma pilgud raamatuusksete - ahl al-kitâbi vastu ning kõigest paarikümne aastaga vallutavad suurema osa Bütsantsi aladest, Pärsia aga purustavad sootumaks. Arvatavasti tähtsaim tegur, miks seda suudeti, oli käesolevas töös vaadeldud õpetuse jihād fī sābi llāh - “pingutus Allahi teel” omaksvõtmine. Vaadeldav suura 9 on jäänud tänapäevani muslimite peamiseks õhutusallikaks uskmatute vastu. 20. sajandil pead tõstnud islamifundamentalismi arvukates töödes on enamasti üksmeelne seisukoht Lääne suhtes, et seal ei ela mitte raamaturahvas - ahl al-kitâb, vaid usust taganenud rahvas või paganad, sest rääkida kristlikust Läänest materialismi ja tarbijaühiskonna pealetungi tulemusena on absurd fundamentalismi peateoreetikute Sayyid Qutbi [12], Abu Ala Mawdudi ning uue ja veel vihasema põlvkonna eestvõitleja Bin Ladini jt arvates. Juba islami fundamentalismi isa Hasan al-Banna rääkis uskumise ajastu lõpust Läänes ning samasuguste arengute ohust dār al-islāmis (Banna, Five Tracts, 22); Qutb 1960. aastatel ja Mawdudi dekaad hiljem kuulutasid, et Lääne inimesed pole mitte kristlased, vaid tegu on tõeliste paganate ja silmakirjatsejatega, kellele nende usk - kristlus on vaid tühipaljas nimi teiste nimede kõrval (Qutb, Fī zilāl al -qur’ān, 4pt).

Võib vaid oletada, millise sammu paganluse ja materialismi suunas on sellest ajast astunud Lääs uue põlvkonna tõeliste allaheitjate arvates. Polegi imestada, et kuulutades 1998. aasta 23. veebruaril Lääne vastu välja džihaadi, tõi Bin Laden selle aluseks lõigu äsja käsitletud suurast 9: "Kiidetud olgu Allah, kes ilmutas Koraani, kes on taeva valitseja ning kes likvideerib fitnah, ning ütleb Pühakirjas: " Ning kui möödunud on keelatud kuud - tapke uskmatuid kus iganes te neid leiate, haarake neid, piirake neid sisse, nõrgestage neid kõikjal varitsustes””. [13]

Euroopa ja Lääne tsivilisatsioonile tervikuna peaks oleva hoiatuseks aina enam allaheitjate seas leviv seisukoht, et Lääne inimese näol pole tegu mitte raamaturahvaga, kelle suhtes Koraan ilmutab teatavat austust, vaid usust ärapöördunud paganatega - kellega tuleb tapelda vahendeid ja aega valimata.

LÕPPSÕNA

Käesoleva töö on katseks anda ülevaade usu-uskmatuse suhte tulemusena tekkinud džihaadi ideest Koraanis. Iga usuline areng on pingutus usu nimel, kuid vaid ühes usus - islamis, on selline pingutus kujunenud välja usu aluseks. Islamis algas selline pingutus Muhamedi tegevuse algusega u. 610. aastal, lõppes tema surmaga 632. aasta suvel. Nagu kõik teised usu alused, oli ka džihaadi idee pidevas arenguprotsessis, tekkides Muhamedi määratlematust suhtumisest uskmatutesse ning kujunedes lõpuks kindlalt formuleeritud, keeldude ja käskudega reglementeeritud maailmavaateks ning tema elu lõpuks islami usu aluseks.

Džihaadi kontseptsiooni sünniks võib seega pidada aastat 632 p.Kr. Siit alates hakkas see selliste tegurite nagu Muhamedi ja tema kaaslaste sunna - st eeskuju, Koraani teksti redigeerimine, Koraani teksti kommenteerimine, šaria väljatöötamine, ning ajalootööde kirjutamine, edasi arenema ning eri vorme ja tõlgendusi võtma. See on suhteliselt hästi läbiuuritud etapp ning seda on siin vaadeldud vaid pinnapealselt, sest käesoleva töö eesmärgiks oli anda ülevaade nendest teguritest, mis viisid džihaadi sündimiseni. Seega käsitleb käesolev töö usu ja uskmatuse vahekorda alates esimestes ilmutustes sisaldunud vihjetest Muhamedi suhtumisele uskmatutesse, lõpetades Mediinas võimsaks ja kuulsaks saanud Muhamedi poolt otsese sõja kuulutamisega kõigile mittemuslimitele. Teiste sõnadega võime seda kirjeldada kui allaheitnute (muslimid) pingutuse algust ülemaailmses plaanis inimkonna allaheitmiseks, st. islami usku pööramiseks.

Et Muhamedi Mekas olemise aeg on koraaniuurijate poolt reeglina jagatud kolmeks perioodiks, siis ka käesolev töö võttis samuti aluseks sellise lähenemise, kuigi üks peamistest kasutatud autoritest Richard Bell sellist jaotumust ei tunnista ning see on ehk suurimaks lahkuminekuks käesoleva uurimuse ja Belli epohhi loonud koraanikäsitluse vahel. Kõiges muus on aga Belliga reeglina nõus oldud. Kuid see pole Belli kultustamine ega jäljendamine, sest samapalju on kasutatud teise koolkonda kuuluvat teadlase Kratškovski koraaniuurimust, lisaks nendele teisi tähtsamaid varajase islami uurimusi.

Huvitaval kombel ei tekkinud töö käigus vastuolusid kahe niivõrd erineva koolkonna vaadete kõrvutamisel ja kasutamisel: usu ja uskmatuse suhte ning džihaadi temaatikas langevad nii Belli kui Kratškovski vaated kokku. Teatavate mööndustega võib sama nentida ka teiste tähtsamate tööde kohta: džihaadi ajaatide kronoloogia, nende seletused ning suhtumine teistesse allikatesse omab eri teadlaste ja ka koolkondade puhul palju ühiseid vaatepunkte. Kratškovski ja Belli kõrvutamisel ilmnesid vaid mõned harvad korrad, kus nende vaadetes tõsisemaid lahknevusi tekkis, ning need on töös ka ära toodud. Suurimaks erinevuseks võib pidada seda, et Kratškovski ei eraldanud aastaid 623 - 624 nii teravalt selleks Muhamedi mõjutanud hetkeks nagu Bell seda arvas. Erinevalt mõlemast uurijast laiendab käesoleva töö autor seda murrangu perioodi tagasiminevalt kuni aastani 619 ning asetab teatavates kohtades rõhku eeldatavatele tühikutele Koraani ilmutustes ning rõhutab tugevamalt tafsīride ja ajalootööde ebausaldusväärsust.

Enne hidžrat sammus Muhamed kümne aasta jooksul prohvetluse raskel teel kardinaalselt erineva inimesena post-hidžra ajast. Mitte tema ilmutuse originaalsus, vaid siirus ja intensiivsus lubab teda nimetada tõeliseks prohvetiks. Ning ajal, mil vaimne surve temale oli kõige suurem, oli ka tema vastus sellele jõulisim ja üllaim. Nagu nägime töö teises, kolmandas ja neljandas peatükis, oli see prohvetile psüühiliselt raskeim aeg, kuid Prohvet Muhamed jäi kindlaks oma veendumustele. Eriti tähelepanuväärne on asjaolu, et esimese usu-uskmatuse suhet käsitleva ilmutuse 86. 15 - 17 näol kuni Meka perioodi viimase ilmutuseni, milleks on ajaadid 7.85 ja 6.104, valitseb kontseptuaalne status quo. Alguses ilmutatud sõnumid 86.17: „Ja anna ajapikendust uskmatutele, viivita nendega pehmelt“ või sama perioodi 73.10 - 11 “Ja kannata välja, mis nad ütlevad. Ning jäta Mind [nendega] - ja valeks süüdistajad, hea elu valdajad - ja viivita nendega väheke“ ei erine Meka viimastel aastatel ilmutatud suhtumisest 7.85: "Kui osa teist on uskunud seda, millega mind teie juurde saadetud, ja teine osa ei ole uskunud, siis kannatage seni, kuni Allah mõistab kohut teie üle",

Võib tekkida küsimus, et miks seda aega, mil suhtumine uskmatutesse ei muutunud ning džihaadist ehk pingutusest usu nimel ei räägitud, kuid pingutati tunduvalt enam kui Mediina aegadel, on vaadeldust umbes ühe kolmandiku osas töö mahust?

Selline suur tähelepanu Meka perioodile džihaadi teema käsitlusel on õigustatud, kui vaatleme hilisemate teoloogide ja ajaloolaste pingutusi kirjutada sinna aega sisse seda Mediina ajastu sõjakust, mida seal tegelikult olla ei saanud. Kuid selliseid katseid hilisemate tarkade poolt on tehtud hulgim. Käesolevas töös on vaadeldud vaid mõnda nendest. Näiteks islami suurima ajaloolase Tabari poolt aastasse 615 projitseeritud mediinalikku maailmavallutuslikku ambitsiooni, mis ilmneb 38. 1 - 10 analüüsimisel, või ajaatidega 45. 13 - 14 seonduv. Need on ilmekad näited sellest, kuidas Mediina-aegne prohvet asetatakse ajaloolaste poolt Meka olustikku. Islami paradoks on selles, et hoolimata vähem kui kümneaastasest ajavahest, on selline 620. aastate Mediina Muhamedi asetamine 610. aastate Mekasse suurem ideoloogiline ja vaimne, ehk ka usuline, murrang, kui näiteks ajarännak 19. sajandist 14. sajandisse dār al-harbi mistahes osas.

Samas pakub see Meka periood ka vastupidise näite nö. rahupartei tõlgenduse „suurest džihaadist“, millise termini tekkimine 11. - 12. sajandil on seotud Meka perioodi ajaadi 25.52 tõlgendamisega. Sellise uue ideoloogilise märksõna kujunemine klassikalises islamis ning selle kunstlik olemus, võrrelduna algse islamiga, ilmneb käesolevas töös vaadeldud ajaloolaste, teoloogide ja traditsionaliste vaateid kritiseerides.

Kus aga Koraan vaikib, ning seda vaikust kompenseerida püüdvad sīrah ja hadīth hätta jäävad, on ajavahemik aastatel 619 - 623, ehk käesoleva töö viies peatükk. See on aeg, mil Muhamed seni teadmata ajenditel, hilisemas ajalookirjutuses tagakiusamist ettekäändeks tuues, Mekast Mediinasse ümber asus. Koraan vaikib sellest ajast, ning nagu 5. peatükist selgub, on põhjused väga isiklikku laadi ning suure tõenäosusega hilisemate redaktorite poolt Koraani tekstist välja jäetud. Abi pole ka Koraani standarttekstist kõrvalekalduvate tekstide kogumikest, milliste kasutatavus on võimalik tänu muslimite vaenlaseks tituleeritud varajaste islami pühakirja katkete parima tundja Jeffery aastakümneid kestnud kogumistöö tulemusena. Sest ka tema pole suutnud anda vastust küsimusele, kas ja millised olid vahelülid eeldatava Muhamedi koostatud Koraani teksti ja nende lahknevate koodeksite vahel. Et osades nendes paarikümnest Jefferi poolt kättesaadavaks tehtud koodeksist oli kaks suurat rohkem, samas aga mõni koodeks erines textus receptusest minimaalselt, näitab väga laiahaardelist ja vastandlikke väiteid sisaldava mänguruumi olemasolu.

Käesoleva töö mahukaim, viies, peatükk seda probleemi ei lahenda. Ettevaatlikult on see nö. kadunud ajaatide probleem siin tõstatatud, kuid selle lahendamine oleks võimalik võib-olla teadlastele tulevikus, kelle ees kunagi ehk avanevad arvukad dār al-islami eraarhiivid ja riiklike tarkusemajade sopistused. Uute allikate avastamise võimalikkust kinnitab näiteks Al-Kalbi tervikliku töö leidmine 1920. aastatel või kahekümne kartulikotitäie varajaste koraanitekstide avastamine San’a mošee vundamendist 1970. aastatel. Kuid selliste “islamivaenulike” avastuste taustal pole lootustki, et Saudi Araabias arheoloogia lubatud teadusharuks kuulutataks või mittemuslimitest uurijatele ligipääs võimaldatakse arvukatele mitte-islami teaduse jaoks avastamata arhivaalidele. Islamiuurijatel tuleks kiirustada ning ära kasutada Süüria vähemus-alaviitide või Egiptuse post-sotsialistliku neo-kapitalistliku valitsuse poolt loodud võimalusi islami uurimiseks islamivälistelt seisukohtadelt lähtudes. Uusallikalise potentsiaali olemasolu regioonis näitab kasvõi semiitika paralleelharu Vana Testamendi uurimise edusammud Kairo Genizah või Surnumere rullidega seonduvalt möödunud sajandil. Selliste uute allikate päevavalgeletulek võib küll hetkeks teadusel jalad alt lüüa kontseptsioonidega a la Kumrani sekt, kuid on teadusele lõppkokkuvõttes ainult kasulik kriitilise meele kasvatamise läbi.

Seega jäävad viiendas peatükis tõstatatud küsimused hetkel vastuseta. Kuid hoolimata sellest nö. koranistika kriisist, ning tagasilöökidest koranistika ja islami uurimise rindel (Puini uurimustega kaasnev teaduslik vaikelu või varasematele islamiuurijatele osaks saanud süüdistustest orientalismis ja rassismis), võib loota, et ka kõige segasemad peatükid varajase islami ajaloos lõpuks lahendatud saavad. Selleks on aga vaja teadusliku, mitte poliitkorrektse, koranistika ja islamiteaduste edusamme.

Käesoleva töö eelviimane peatükk jõuab järeldusele, et Badri-aegsed ja -järgsed suurad - et suur osa sellest, mis toimub alates aastast 624 -, on reaktsioon sellele üleelamisele, mida eelnev peatükk vaatles, ning mille olemus peitub eeldatavasti Muhamedi ebaõnnestumises prohvetina, kuid seda lüüasaamist sublimeerivas ülimas edukuses poliitikuna.

Koraanis sisalduvaid džihaadi ajaate, mis ilmutatud peale 624. aastat, ning mis moodustavad suurema osa vaadeldavatest ajaatidest käesolevas töös, on käsitletud mõnevõrra pinnapealsemalt kui varasemaid, Hegira ja selle nö. suure murrangu-eelseid ajaate. Koraan on täis seda hidžra-järgse ajajärgu käsitlust usust ja uskmatusest ning käskudest ja manitsustest olla varmad uskmatute vastu - kas kaitstes või rünnates, see juba sõltub vaadetest. Paradoksaalsel kombel pole sellest teemast, mis moodustab umbes kolmandiku Koraanist, saanud ametlikku uus alust, kuigi see on arvatavasti üks ennast kõige tugevamalt kehtestavamaid ideid muslimite pühakirjas.

Selle ajajärgu suuradest tekib aina tugevnev mulje, et tegu on muslimite rööve ja rünnakuid õhutavate ilmutustega, mis kujutavad endast kehtivate reeglite murdmise apoloogiat. Kuidagi ei saa lahti tundest nende ilmutuste post factum iseloomust, st. et nad on maise mänguri poliitiliseks vahendiks, mille maine kasvav hiilgus aina hägustab seda Meka ajastu siirust ja kirge. See on karm hinnang, kuid seitsmenda sajandi realiteedid pakkusid veelgi karmimat alternatiivi: parimal juhul muutumist müstiliseks efemeerseks kõrbesektiks.

Kuid võimalik on ka teine lähenemine: suurem osa islami ajaloolasi räägib meile pingutustest kaitsesõdades ja õigluse vaevarikkast vallapääsemisest. Raske, nüüdseks võimatu, on sellega mitte nõustuda klassikalise islami seisukohta omaks võttes, nagu see multikulturalismi ja poliitkorrektsuse ajastul praegu Euroopas käibib. Siiski tasub pingutada lootuse nimel, et koranistika, ja islamiteadus üldiselt, ei muutu üldsõnaliseks ja poliitkorrektseks ebateaduseks.

Töö viimases peatükis vaadeldud üheksanda suuraga päädiv sõjakuulutus kõigi mittemuslimite vastu oli sündmuste loogiliseks jätkuks ning rajajooneks, millest alates on traditsioonilise islami džihaadikontseptsioon juba hakanud elama koraani-välist elu.

Kas töö saavutas oma eesmärgi vaadelda džihaadi teooria kujunemist läbi usu-uskmatuse suhte, sellele annab vastuse iga lugeja sõltuvalt samapalju oma eelistustest kui konkreetsetest teadmistest varajase islami kohta. Mis käesoleva töö autorile oli teaduslikuks katseks Koraani- ja allikakriitikas, võib teisele ehk tunduda usuvastase rünnakuna. Kuid Koraani tekst on töös ära toodud ning omad järeldused selle kohta võib teha igaüks ise - see on tõlgendamise küsimus. Ja võttes arvesse, et Eesti lugejal on seni puudunud igasugune eestikeelne kirjasõna Koraanist ja džihaadist, siis loodan, et see teaduslik pingutus tekitas ehk huvi edaspidiseks uurimistööks, kasvõi eesmärgiga vastu vaielda.

Eesti on vaikne dār al-harbi nurgake, kus azan kõlab nõrgimana Euroopa maadest. Eesti on üldse üks vähestest maailma maadest, kus pole ühtegi mošeed. Kas ja millist osa islam siin tulevikus etendama hakkab - sellele on raske vastata. Veelgi tänamatum on aga arvata, milliseks kujuneb islami tulevik maailmas. Teisiti sõnastatuna vastata küsimusele: milline käsitlus pingutusest usu nimel (st. džihaadist), aina laienevas ummahs valdavaks saab. Sest kus on islam, seal on ka džihaad. Kuid nagu sissejuhatuses mainitud, on džihaadil rikkalikult avaldumisvorme. See, et ideaaliks džihaadi küsimuses on Koraani viimane, 9. suura, mida sageli ka sõjasuuraks nimetatakse, peaks mõtlemis- ja muretsemisainet pakkuma hulgim. Kuid ideaalid on harva teostatavad ning reeglina on islami ajaloos, nagu ka teistes religioonides ja kultuurides, valitsenud lõhe teooria ja praktika, see tähendab kontseptsiooni ja käitumisviisi vahel.

KASUTATUD KIRJANDUS

KORAAN

Arberry, Arthur. The Koran Interpreted.Vol I-II.. London, 1955.

Aro, Jussi; Salonen, Armas; Tallqvist, Knut. Koraani.1980.

Bell, Richard. The Qur’ān: Translated with a Critical Rearrangement of the Surahs. Edinburgh, 1938-39. Vol I-II.

Kazimirsky. Coran. Paris, 1840.

Khalifa, Rashid. Quran: the final scripture : (authoriz. Engl. version) / transl. from the orig. by Rashad Khalifa. Tucson, 1981.

Mir Ahmed Ali, S.V. The Holy Qur’ān. Madras, 1988.

Pickthall Marmaduke, M. The Meaning of the Glorious Koran. London, 1980.

Sale, George. The Koran; Commonly Called The Alcoran of Mohammed: Translated from the Original Arabic. With Explanatory Notes by - . Vol. I - II. London, 1801.

Shakir, M. H. Holy Qur’ān. New York, 1988.

Ullmann, L. Der Koran. Aus dem Arabischen wortgetreu neu übersetzt und mit erläuternden Anmerkungen versehen. 1881.

Коран / Академия наук СССР, Институт востоковедения; перевод [с арабского] и комментарии И. Ю. Крачковского. M, 1990.

Коранъ. Законодательная книга мохаммеданскаго въроученiя. Гордı Саблуков. Казань. 1895.

Османов, М.-Н. Коран. M., 1995.

KORAANIKOMMENTAARID:

Al-Baidawi, Abdullah bin Omar. Tafseer Al-Baydhawi. Vol I-II. Dār Ihia al-Turath al-Arabi, Beirut, 1988.

Abu Bakr Ahmad ibn al-Hussayn al-Bayhaqi. Al-Zuhd al- kabīr.

Ibn Kathir. Tafsīr al- Qur’ān al-‘Azim. Vol I - X. Al-Riyad, Dār al-Salam, 2000.

al-Razi, Fakhr al-Din. Al-Tafsīr al- kabīr. Cairo, 1938.

Jalal al-Din al-Suyuti. Tafsīr al-Jalalayn. Araabiakeelne versioon: http://www.altafsir.com/Tafasir.asp

Tabari, Abu Jacfar. Jamic al-Bayan. 30 vols. in 12, Beirut, 1406/1986-1407/1987 (reprint of Bulaq edition, 1323 AH).

Abu al-Fadhl Hasan al-Tabarsi. Tafsīr jam’a bayan fī tafsīr al- kur’ân. Beirut: Mo’asasat al-A’lami. 1988.

SUNNAKOGUMIKUD

Abu Dawud. Sunan. Ahmad Hassa ingliskeelne tõlge: http://www.usc.edu/dept/MSA/fundamentals/hadithsunnah/abudawud/

Abu Bakr Ahmad ibn al-Hussayn al-Bayhaqi. Al-Zuhd al- kabīr. http://www.abc.se/ m9783/n/dgjh_e.html

Al-Bukhari. Sahīh. Muhsin Khan’i inglisekeelne tõlge: http://www.usc.edu/dept/MSA/fundamentals/hadithsunnah/bukhari/

Malik. Muwatta. A’isha `Abdarahman at-Tarjumana’i ja Ya`qub Johnsoni inglisekeelne tõlge: http://www.usc.edu/dept/MSA/fundamentals/hadithsunnah/muwatta/

Ibn Muslim. Sahīh. Abdul Hamid Siddiqui inglisekeelne tõlge: http://www.usc.edu/dept/MSA/fundamentals/hadithsunnah/muslim/

AJALOOALLIKAD

Muhammad Ibn Abdul Wahhab. The Book of Tawheed. Translated by Sameh Stauch. International Islamic Publishing House. Karachi, 1998.

Ali Ibn Abi Talib. Nahdž al- balāghah. Selection from Sermons, Letters and Sayings. Arabic & English. Sayyed Mojtaba Musavi Lari Foundation. Qum, 1971.

Al-Khatib al-Baghdadi. Tarīkh Baghdad. Vol 13. Dār al-Fiker.

Al-Imam abu-l ’Abbas Ahmad ibn-Jarir al-Baladhuri. Kitâb Futūh al-buldān. The Origins of the Islamic State. Being a Translation from the Arabic Accompanied with Annotations, Geographic and Historic Notes by Philip Khouri Hitti. Vol I - II. Gorgias Press, 2002.

Busbeck, Ogier Chiselin. The Tuskish Letters of Busbeck, Imperial Ambassaor at Constantinople 1554 - 1562. Oxford, 1927.

al-Kalbi. Kitâb al-asnām. M., 1986.

Abu’l-Hasan al-Mawardi. Al- Ahkām as-Sultaniyyah. The Laws of Islamic Governance: English translation of Al-Ahkām as-Sultanīyyah. Ta Ha Publishers, 1996.

Shaykh al-Mufid. Kitâb al-Irshād. The Book of Guidance. Tehran, 1988.

Naima, Mustafa. Annals of the Tuskrish Empire from 1591 to 1659. Trans. from the Turkish by Charles Fraser. Vol.I. London, 1832.

Polo, Marco. The Travels of Marco Polo. London, 1968.

Ibn al-Qayyim. Rawdāt al-Muhibbīn wa nuzhat al-mushtaqīn. Bayrut: Dār al-Khayr, 1996. http://www.abc.se/ m9783/n/dgjh_e.html.

Abu Jafar Muhammad ibn Jarir at-Tabari. Tarīkh al-muluk wa ’akhbarihim wa mawalid al-rusul wa ’anba’ihim. Annales quos scripsit Abu Djafar Mohammed Ibn Djarir At-Tabari. Prima Series, III - IV. 1882 - 1885.

Ali ibn Tahir Al-Sulami. Kitâb al- jihād. Journal Asiatique 254 (1966), pp. 206-22.

Абд ар-Рахман ибн Абд ал-Хакам. Завоевание Египта, ал-Магриба и ал-Андалуса. M., 1985.

Абу Мухаммад Ахмад Ибн А’сам ал-Куфи. Книга Завоеваний. Баку, 1981.

Михайлович, K. Записки янычара. Написаны Константном Михайловичем из Остпровицы. M., 1978.

Ибн Мункыз. Kitâb al-’itbār. Книга назидания. M., 1958.

Mebde-i-kanūn. История происхождения законов янычарского корпуса. M., 1987.

Медниковъ Н.А.ПАЛЕСТИНА отъ завоевания еа арабами до крестовых походов по арабсйим источникамъ. С.-Петдрбургъ, 1897, 1903. - Православный Палестинскıй Сборник, 50-й выпускъ.

Джалалуддин аль-Суюти. Ал-Итган фи улум ал-kур’ан. M., 2003.

Ибн Хишам. Жизнь Мухаммеда. M., 2002

KIRJANDUS

Andrae, Tor. Mohammed. Sein Leben und Glaube. Göttingen, 1932.

Arberry, Arthur. The Seven Odes: The First Chapter In Arabic Literature. London, 1957.

Archer, John Clark. Mystical Elements in Mohammed. New Haven, 1924.

Banna, Hasan. Five Tracts of Hasan al-Banna. Berkeley, 1978.

Bell, Richard. The Origin of Islam in its Christian Environment. Edinburgh, 1925.

Bell, Richard. Introduction to Qur’ān. Chicago, 1970.

Birkeland, Harris. The Lord Guideth: Studies on Primitive Islam (Oslo, 1956).

Burton, J. The Collection of the Qur’ān. Cambridge, 1977. Töö on kättesaadav ka internetiaadressil http://answering-islam.org.uk/Quran/Collection/

Burton. Sir Richard Burton’s Travels in Arabia and Africa. Huntington Library, 2005.

Buhl, Franz. Das Leben Muhammads. Heidelberg,1961.

Crone, Particia; Cook, Michael. Hagarism:The Making of the Islamic World. Cambridge University Press, 1977.

Dajani-Shakeel, Hadia. Jihad in Twelth-Century Arabic Poetry: A Moral and Religious Force to Counter the Crusades. The Muslim World, 66, (1976).

Esposito John L. Islamic Threat: Myth or Reality? Oxford, 1992.

Goldziher, Ignác. Muhammedanische studien. Bd I-II. Halle, 1888-90.

Goldziher, Ignác. Richtungen. Die Richtungen der islamischen Koranauslegung. Leiden, 1970.

Grimme, Hubert. Einleitung in der Koran. 1895.

Glubb, John Baggot (Glubb Pasha). The Life and Times of Muhammad. London, 1970.

Hirschfeld, Hartwig. New researches into the composition and exegesis of the Qoran. London, 1902

Johannes J.G. The Neglected Duty: The Creed of Sadat’s Assassins and Islamic Resurgence in the Middle East. New York & London, 1986.

Jeffery, Arthur. Materials for the History of the text ot the Qur’ān. 1946.

Jeffery, Arthur. The Qur’ān as Scripture. New York, 1980.

Jeffery, A. The Textual history of the Qu’an. in: "The Qur’ān as Scripture, New York, 1980.

Jeffery, A.The Foreign Vocabulary of the Qur’ān. Lahore, 1977.

Johnson, James Turner. The Holy War Idea in Western and Islamic Traditions. The Pennsylvania State University Press, 1997.

Khadduri, Majid. War and Peace in the Law of Islam. Baltimore, 1955.

Kister M. J. “A bag of meat”: a study of an early hadīth. Bulletin of the School of Oriental and African Studies, University of London., vol. 33 (1970), pp. 267-275.

Lester, Toby. What is the Koran? Athlantic Monthly, January 1999.

Lewis, Bernard. The Political Language of Islam. Chicago, 1991.

Margoliouth, D.S. The Relations between Arabs and Israelites prior to the Rise of Islam. London, 1924.

Margoliouth. D.S. Origins Of Arabic Poetry. Journal Of The Royal Asiatic Society, 1925, pp. 417-449.

Merril, John E. Dr. Bell’s Critical Analysis of the Qur’ān. The Moslem World. 37 (1947), pp. 134 - 148.

Moreau, Odile. The Recruitment of Bosnian Soldiers During the 19th Century (1826 - 1876). Islamic Studies 36:2, 3 (1997).

Muir, William. The Life of Mahomet.Vol. I - IV. London, 1861.

Muir, William. The Coran: its composition and teaching. London, 1896.

MW, Vol. 93-2. 2003, The Crusades: An Eastern Perspective, p. 260.

Nöldeke, Theodor. Geschichte des Qorans. 1861.

Nöldeke, Theodor (G.Bergsträsser; O.Pretzl; F.Schwally). Über den Ursprung des Qorans, Leipzig 1909; Die Sammlung des Qorans, Leipzig 1919; Die Geschichte des Qorantextes, Leipzig 1938.

Peters, Rudolph. Jihad in Medieval and Modern Islam. Leiden, 1977.

Qutb, Sayyed. In the Shade of the Qur’ān. http://www.youngmuslims.ca/online_library/tafsir/syed_qutb/

Racius, Egdunas. The Multiple Nature of Islamic Da’wa. Academic Dissertation. University of Helisnki, 2004.

Runciman, Steven. The Fall of Constintanople 1453. London, 1994.

Sprenger, A. Das Leben und die Lehre des Mohammad. Bd I - III. Berlin, 1861.

Torrey, Charles Cutler. The Jewish Foundation of Islam. New York, 1933.

Wansbrough, J. Quranic Studies: Sources and Methods of Scriptural Interpretation. Oxford: Oxford University Press, 1977.

Watt, William Montgomery. Muhammad at Mecca.Oxforf, 1953.

Watt, William Montgomery. Muhammat at Medina. Oxford, 1956.

Watt, William Montgomery. Muhammad: Prophet and Statesman. Oxford, 1961.

Weil, Gustav. Mohammed der Prophet. 1843.

Weil, Gustav. Historisch-kritische Einleitung in der Koran. 1844.

Worrell, William H. The Case of Muhammad. Journal of American Oriental Society, Vol. 48 (1928).

Большаков О.Г. Историа Халифата Ислам в Аравии (570 - 633). M., 2000.

Бартольд В. В. Сочинения Т.VI: Работы по истории ислама и арабского халифата. М., 1966.

Васильев A.M. История Саудовской Аравии (1745 г.- конец 20 в.) M., 1999.

Гордлиевский В.А. Избранные сочинения. I, 1976.

Грюнебсаум Г.Е. Классический ислам. M., 1988.

Градуева Р. ОнекоторыхпроблемахформированияОсманскойимперий. - Османская империя. M,. 1986.

Dikov, N. Наскальные загадки древней Чукотки. M., 1971.

Желяскова А. Босния под османской властью. M., 1986.

Жуков К.А. Об этническом самознании турок в XIII - XV вв. M., 1986.

Жуков К.А. Эгеийские эмираты в XIV - XVв. M., 1986.

Зеленев Е.И. Египет. Средние века. Новое время. M., 1999.

Коровиков А.В. Исламский экстемизм в арабских странах. M., 1990.

Крачсковский И.Ю. Избранные сочинения. T III. M., 1956.

Резван, Ефим А. Коран и его толкования. Санкт-Петербург, 2000.

PERIOODIKA

The Washington Times. June 6, 2002. Harvard still hates America.

al-Quds al-Arabi, 23.02. 1998. Nass Bayan al-Jabhah al-islāmiyah al-Alamiyah li- jihād al-Yahud wa-al-Salibiyin.

SÕNARAAMATUD, TEATMETEOSED

The Encyclopaedia of Islam. Volumes 1-11. Leiden: Brill, 2003 [Elektrooniline teavik].

Lane, Edward. Arabic-English Lexicon. Vol I - VIII.

Гиргасъ, В. Словарь къ Арабской Хрестоматıи и Корану. Казань, 1881.

The Jewish Encyclopedia. Leiden, 1901 - 1906.

1

[1] Kratškovski, Koran, 525, märkus 159.

[2] Väga hea ülevaate allikatest ja kogu sündmuse kriitilise käsitluse liigse segava põhjalikkuseta, st ülistuseta - milline viga sageli küljes on muslimitest autorite töödel Badri lahingut käsitledes - leiab Bolshakovil lk 96 - 103, ja lk 242 - 244 (märkused 20 - 32).

[3] Bolšakovi märkused, et Muhamed ei lange enam transsi ilmutust saades ning ilmneb teatav retrospektiivsus ilmutustes, näiteks Uhudi lahing või eraelus kasupoja naise Zainabi naimine - armastatuim etteheide alates 10. sajandist kristlaste poolt, kuid mille kordamine on siinkohal õigustatud seetõttu, et ega mingit vasturohtu peale vaikimise muslimid sellele siiamaani leidnud pole.

[4] Lähemalt nendest nn ümberasujate st ennast radikaalselt eraldatest islamiliikumistest: Korovikov, Islamskii ekstremizm v arabskikh stranah. M., 1990.

[5] Näiteks järgnev väidetav Gaabrieli õhutus Banu Kuraiza vastu (Futūh, 22).

[6] *Muhamed jagas Banu Nadiri vara vaid nendega, jättes ansārid hoopis ilma, ning selline tendents aja jooksul aina süveneb.

[7] Kuigi šiiitlikku ajalookäsitlust on alust pidada veelgi vähem usaldusväärseks sunniitidest, leidub siin väga huvitav seik tollasest võitlusmentaliteedist, mille üle eri allikates vaid paganlikud mekalased muretsevad: Kraavide lahingu ajal võtab Ali väljakuste vastu kuraišiitide üks kangelasi Amr ibn Abd al-Wudd. Ali pakub kraavi roninud ja kiitlevale Abd al-Wudd’ile klassikalise džihaadi teooria kolme võimalust: "võta vastu islam, mine tagasi, või taple". Vastane teatab Alile, et ainus võimalus on tal võidelda, sest: "Tagasi võimatu minna, Kuraiš naised ei andestaks seda mitte iial."

[8] Ibn Hisham annab arvuks 1400 (429), kuid märgib, et osa nendest moodustasid ka beduiinid. Tabari andmed 700 - 1400 (Tarīkh, 1529 - 1530).

[9] See pole päris otsene tõlge aīyyuhā an-nās, al-baīyy’ah, al-baīyy’ah nazala rūhu al-qudus, mille otsetõlge kõlab: “oo inimesed, truudusvanne, truudusvanne ilmutanud on ruuh al-qudus”. Rūh al-qudus nime all peeti silmas Gaabrieli, kelle kaudu Muhamed ilmutusi sai.

[10] Bolšakov kahjuks siin ei märgi ära allikat, kuid selleks saab olla üks kahest islami varase perioodi allikast, mida käesoleva töö puhul ei kasuta: Ibn Sa’d või Waqidi (vt ka Bolshakov, 255, märkus 25).

[11] Ainsana allikatest toob selle tüli eelloo ära Baladhuri, ning ütleb seda tüli tegelikeks alustajateks Muhamedi liitlasi: "Keegi Khuzaii klannist (mediinalaste kaitse all) saab teada, et keegi Kinana klannist loonud Muhamedi kohta pilkava luuletuse ning tapab selle luuletaja. See sündmus tekitas suure viha kahe hõimu vahel. Kuraiš toetas Kinanat ning öösel rünnati Khuzaii klanni. Sellega rikuti Muhamediga sõlmitud lepingut. Seepeale tuli Khuzaii paelik Mediinasse Prohvetilt abi saama; see viis Meka vallutamiseni Prohveti poolt." (Baladhuri, Futūh, 36).

[12] Siinkohal märkus, et Sayyid Qutbi pöördumine äärmuslusse toimus just aastatel 1948 - 1950 Ameerika Ühendriikides õppides, kus elades läbi hingelise vapustuse seal valitseva materialismi, rassismi, seksuaalvabaduse jne tõttu, kirjutas ta seal oma esimese äärmuslikku liini märkiva teose Al-’adala al- Ijtima’īyya fī-l-islām - (Sotsiaalne õiglus islamis, ilmus 1949), mida võib pidada esimeseks kaasaegseks islami fundamentalismi teosesks.

[13] Originaal ilmus Londoni araabiakeelses ajalehes al-Quds al-Arabi, 23.02. 1998 lk 3 pealkirja all Nass bayān al-Jabhah al-islāmīyah al-alamīyah li- jihād al-yahūd wa-al-salibiyin (Ülemaailmse juutide- ja ristisõdijatevastase džihaadi rinde teadaanne).

2008-01-20