Džihaadi kontseptsiooni kujunemine Koraanis (3)

Prindi

Üllar Peterson

1

NELJAS PEATÜKK

MEKA KOLMANDA PERIOODI SUURAD (617 - 621)

Suura 32. 30: uskmatuid ootav karistus

Dateering: Muiril varane 44., teistel üksmeelselt Meka III: Kratškovski 70., Egiptuse standart 75., Grimme 64., Blachere 71., Weil 80.. Bell: Mediina periood, kuid Meka fragmendid ja baseerub Meka materjalil. Suura temaatika: Nagu ikka, näeb Bell mitmeid ümbertöötlusi suuras; peamised teemad suuras on argumendid ülestõusmise kohta (9 - 22) ja uskmatute hoiatamised (26 - 34) - see annab alust pidada seda Meka perioodi kuuluvaks. Ajaat 25 pakub siin eraldi huvi: nagu vaadeldav suura lõpp, nii ka siin palutakse kannatlikkust: “Sest tõesti mõistab sinu Issand nende vahel kohut Ülestõusmispäeval [1] selles, milles nemad lahknenud on.”

32. 30 iseloom. Bell, ütleb, et vaadeldavad ajaadid suura lõpus on väga nõrgalt seotud ning moodustavad ajaatide 21 - 25 kirjutamisest ülejäänud materjali.

See viimane ajaat on jätkuks 28-29, kus 28. uskmatud küsivad, et millal saabub siis see fath - lahendus, millele ajaadis 29. Allah käseb vastata, et sellel yawmu l-fath - otsustamise päeval [2] ei ole kasu nendel, kes on mitteuskujad, nende usust (iman).

(GIF)

Seega on siin ikka Muhamedi sõnum: oodata ja jätta kohtumõistmine Jumalale. Vaadeldava ajajärgu pingsust ja Muhamedi enda meeleolu seoses uskmatutega näitab ka järgneva suura 41. sisalduvad uskmatute ütlused Muhamedile, kui see on Allahilt neile edastanud ajaadis 12:

(GIF)

Selle peale vastavad uskmatud ajaadis 13. peale seda, kui Muhamed on uskmatutele rääkinud Allahi kummardamisele manitsenud saadikutest:

(GIF)

Selline karistamise ja samas Muhamedi eemalehoidmise motiiv kordub ka sama suura ajaadis 50:

(GIF)

kontrastina järgmise suura andestamise ja eemalehoidmise käsuga.

Suura 45. 13 - 14: kas Meka või Mediina sõjakus?

Dateering: Kratškovski 72., Egiptuse standart 65., Grimme 53., Muir 57., Blacher 73., Weil 82., Bell: Meka fragmentidega või Meka materjalile tuginev Mediina suura. Suurat läbiv teema on Allahi kõikvõimsus ja uskmatutele koitev karistus. Tunda on äärmist intensiivset Muhamedi poleemikas nendega.

Kuid hoolimata sellest pingest, ei muutu see ei isiklike solvangute väljavoolamiseks, nagu toimus kõige varasemal perioodil Abu Lahabi jt seoses (vaenlasega võitlemise seeria), ega mitte Mediina perioodi võitluseks maises plaanis, mille taga võib näha võimu ja isikliku eluga seotud probleeme. Just praegu, selle nn. Meka blokaadi ajal, avaldub Muhamedi kui inimese suurus ja prohvetlik väärikus ajaatides 45.13 - 14. Ja kuigi nii Bell kui Kratškovski ei tea, kas paigutada see lõik Meka või varasesse Mediina perioodi, ning Egiptuse standart asetab ajaadi 13 Mediina perioodi, tundub suhtumine olevat pigem Meka stressi kui Mediina esimeste aastate ebakindluse aeg, ning Hirschfeldi järgi võib ajaadis 13. esineva sõna yawm järgi ikkagi Meka perioodi dateerida (Hirschfeldt, 49 - 53).

(GIF)


*Bi-mā kānū yaksibūna: "ära teenima" pole verbile kasaba ehk kõige otsesem vaste, kuid mõte jääb samaks, kui järgida täht-tähelt nagu Bell: "piling up", Arberry:" earning", Kratškovski: "приобрели", Pickthall: "to earn". Samas Lane, Book I, 2609 1. veerg, et suura Baqarah viimane ajaat just kasaba tähenduses "ära teenima" hea ja halva mõttes.

**Ibn Masudi järgi kõlas see ajaat Koraanis algselt teisiti: mitte man amila sālihān fa-li-nafsihi wa man asā’a fa-’alayhā, vaid man amila hasanatun wa man asā’a fa-lahā (Jeffery, Materials, 89), mis loomulikult tunduvalt muudab mõtet, st. teeb meile mõistetamatuks selle lahaa määratlematuse tõttu.


Bell ütleb, et mõned interpreteerivad seda ayāma allâh kui "Allahi võidud", ning see viitavat Mediinas toimunud sõjakäigule Bani Mustaliq vastu, kuid toob siis näite 14.5 (Bell, Qur’ān, 404). Seal need Allahi märgid ei tähenda aga mitte mingil juhul midagi sõjaga seotut. 14. 5 Moosesele öeldakse: "Vii välja oma rahvas pimedusest valgusesse ja meenuta neile Allahi päevi, sest on need tõesti märgid igaühele, kes on kannatlik ja tänulik." Sama märgib ka Kratškovski, et mõned ütlevad seda viitavat Banu Mustalik sõjakäiguga seoses (Kratškovski, Koran, 608, märkus 3), kuid ei selgita lähemalt.

Kui need sõnad tõepoolest käivad Banu Mustaliq suhtes, siis vähemalt käesoleva töö seiskohalt tekiks kontseptuaalne segadus, sest ei sobi sellised sõnad Mediina hilisesse, aktiivse sõjapidamise ja aina profaniseeruva ilmutuse aega. Et selle Banu Mustaliq loo tõlgenduse seonduvaga segadus oli juba 1. saj. AH paiku, kinnitab ka Tabari, et see Banu Mustaliqi vastu korraldatud sõjakäigu aeg pole selge, et Waqidi paigutab selle aastasse 5 AH, Ibn Ishaq aga aastasse 6AH (Tabari, Tarīkh, 1500). Tegelik segadus aga võib hilisema traditsiooni mõjul veelgi suurem olla. Ühest küljest tundub siin araabia ajaloolaste poolt retrospektiivselt kogu ettevõtmist ja hõimu suhtumist ilustatud olevat selle Juwairiya loo pärast, kellest sai Muhamedi üks lemmiknaisi [3]. Et hilisematele ajaloolastele kogu ettevõtmine läbi selle Muhamedi lemmiknaise paistab, on ilmne nii Tabari kui Ibn Hishami töös: kohe loo alguses tutvustatakse rünnatava hõimu juhti Juwairiyah isana, - teda seeläbi tuntaksegi - ning kogu sõjakäik on mõlemal autoril leidnud põhjalikuma käsitluse vaid kahel põhjusel - just sellesama Juwairiyah kosimiseloo ja sõjakäigul väga terava muhajiride - ansāride vahel puhkenud tüli tõttu (Tabari, Tarīkh, 1511 - 1517; Ibn Hisham, 416 - 420) [4]. See hõim on siin saanud erakordselt positiivse kajastuse tänu sellele Muhamedi uuele naisele. Ibn Hisham ütleb, et ükski naine pole teinud oma rahva heaks nii palju kui Juwairiyah, sest tänu sellele abielule vabastati mediinalaste poolt kõik selle hõimu vangid - kokku üle 100 inimese. (Ibn Hisham, 420) Pole siis ime, et mõni tafsīr kaldus Muhamedi sellist rahumeelset ja positiivset ütlust seostama sellise meeldiva sündmusega.

Samas on Ibn Hishamil vaadeldava loo kirjelduses säilinud teistest eraldi olev hadīth ja üldise jutuga mitte haakuv lühike ja kommentaarideta hadīth: "Muslimite sõjahüüuks Banu al-Mustalik vastu oli "Oo võidukas! Tapa, tapa!"" (Ibn Hisham, 419). Et selline sõjahüüd ei sobi kuidagi kokku selle ajaat 45.13, peaks ilmselge olema. Ning väide, et see 45.13 võis ju ilmuda peale lahingut, kui Muhamed ja sõdurid erakordselt rikkaliku saagi tõttu juba leebunud olid, on samuti ebaloogiline, sest nii Tabari kui Hisham teatavad selle hõimu islami usku astumisest (Ibn Hisham 420; Tabari, Tarīkh, 1517), samas kui ajaat räägib uskmatutest ja nendele andestamise vajadusest.

Kuid hilisematel eksegeetidel polnud suhtumine nendesse idžma kivistumiseelsetesse autoritesse, nagu näiteks Ibn Ishaq või Al-Kalbi, sugugi positiivne, ja eriti püüti vältida nö jumalavallatuid hadīthe (näit. Kalbi andmed sellest, kuidas Muhamed pagan olles ohverdab al-Uzzale kitse (Al-Kalbi, 19) - see oli juba kahekordne jumalavallatus, sest esiteks, polnud ju Muhamed eksegeetide arvates mingil juhul pagan ka enne prohvetiks saamist, vaid eksimatu, või siis haniifide hulka kuuluv; teiseks ei ole võimalik, et ta al-Uzzale ohverdaks! Sama ka Ibn Ishakiga: tüüpiliseks on nii ajaloolastel kui eksegeetidele teated ja kirjeldused sellest, kuidas Muhamed Meka alistades esimese asjana olevat kohe Kaaba puhastanud ebajumalakujudest, kuid vaid Ishaqilt kuuleme, kuidas Muhamed oma Meka perioodil selles samas paganlikke ebajumalakujusid täis Kaabas palvetab ja selle ümber käib, seda ka enne prohvetiks saamist (Ibn Hisham, 91). Ka peale seda suurt vapustust, esimese ilmutuse saades, on ta jälle Kaaba ümber käimas, kus kohtab Waraqat ning alles siis saab teada, et talle on Jumal ennast ilmutanud (Ibn Hisham, 93). Seega, isegi Ibn Hishamil on siin säilinud Muhamed kui paganlike rituaalide praktiseerija. Huvi ja edasist arutelu pakub selle Muhamedi paganluse teema lõpetuseks Bartoldi väide, et Mediinas lõhuti ebajumalakujud alles peale Meka langemist (Bartold, 96 - 97).

Kuid eksegeedid näevad suuras 45.13 hoopis midagi muud. Esimesena, ja peamistest tafsīridest ainsana, seob selle ajaadi sõjakäiguga Banu Mustaliq vastu Ar-Razi - seega tunduvalt hiljem, kui Tabari jt korüfeede tööd valminud -, kes teatab, et "saadeti see [ajaat] Banu Mustalik ghazwa ajal" (Ar-Razi, Al-tafsīr al-kabīr, 45. 14 - siin ja kõigis teistes tafsīrides erineb vaadeldava lõigu puhul ajaatide numeratsioon 1 ühiku võrra nii käesoleva töö kui ka Kratškovski ja osade teiste lääne koraaniuurijate omast).

Selle ajaadiga on probleeme eksegeetidel ning enamusel toodud ära hadīthid, mis ei võimalda selle ajaadi ilmutumist Mediina perioodil, vähemalt mitte Banu Mustalik seoses. Banu Mustaliqiga ei maini seda keegi va Razi, küll aga kõik mainivad, et see on kehtetuks tunnistatud (naskh printsiip). Kui vaadeldav sõjakäik toimus 5 või 6 AH (627 - 628), nagu ilmneb Tabari, Waqidi ja Ibn Hishami teadetest, kuidas siis seletada tafsīrides leiduvat väidet, et see ajaat on kuulutatud kehtetuks hilisema tapmise käsu poolt (aina korduv amru l-kitāl), kui on teada, et need tapmise ajaadid ilmutati samal ajal või osalt isegi varem? Tabari toob hadīthi, mis ütleb, et “see ajaat on kuulutatud kehtetuks uskmatute tapmise käsuga“ [5] (Tafsīr al-kabīr, 45.14), Zamakhsharil samuti ühe võimalusena, et "saadetud/ilmutatud enne tapmise ajaati ja seega seda käsku tühistav" [6] (Zamakshari, Tafsīr al-kashshaf, 45.14). Baidawi: "on öeldud, et see on kehtetuks tehtud tapmise ajaadi poolt" [7] (Baidawi, Tafsīr anwar al-tansil wa asrār at-tawl, 45.14). Suyuti: "Andestage uskmatutele... ja see oli enne džihaadi käsku." (Suyuti, Tafsīr al Jalalayn, 45.14) Kuid kõige pikema naskh seletuse ja ainsa, mis otsesõnu selle varase islami aega paigutab, annab Ibn Kathir: "see ajaat tähendab, et las usklikud andestavad uskmatutele ja kannatavad seda kahju, mida uskmatud neile põhjustavad. Islami alguses kästi muslimitel olla kannatlikud paganate ja ahl al-kitâbi ees, et nende südamed kalduksid islamisse; siiski, kui uskmatud püsisid allumatutena, andis Allah usklikele käsu võitluseks ja džihaadiks" (Tafsīr al-qur’ān al-‘azīm, 45.14).

Mis siinkohal huvitav, et sõna džihaad mainivad kohas, kus originaalis seda toodud pole, kõige hilisemad tafsīrid eeltoodutest - Ibn Kathiri (1301-1373) oma ja temast veel sajand hiljem elanud Suyuti (1445 - 1505). Neile eelnenud kommentaatorid ei kasuta seda sõna seal, kus seda mainitud pole algtekstis. Ibn Kathiril ja Suyutil on see juba kontseptsioonina tagasi viidud aega, mil puudus selline abstraktsioon; Tabaril (elas 839 - 923) ja isegi mitte veel Ar-Razil (1149 - 1209) ei tähenda suhe uskmatutega, pingutamine või qitāl veel seda abstraktset ideed. Neil ei ela see termin veel oma iseseisvat elu - sõnadel on oma algne semantiline tähendus ega tähenda nad veel seda, mida vaid retrospektiivis juurde mõelda saab. 7. - 10 sajandil p.Kr polnud olemas džihaadi abstraktses tähenduses, eraldatuna konkreetsest pingutusest. Selline tagasivaatelisus toob käibele abstraktseid häguskonstruktsioone, mille toimemehhanismidest tegelikud läbiviija ise midagi ei adu. Nagu vaevab 20 saj II poole ajaloolasi suutmatus öelda midagi juba sajandeid uuritud allikate kohta ning nad laskuvad kunstlikesse teooriatesse, kus valitsevad diskursus ja narratiiv, nii ka tekkis džihaad abstraktse ideena ning asghari ja kabiirina, või terminitena "kollektiivne džihaad" - fard kifaya ja "personaalne džihaad" fard ’ayn, hõllandustena, mille sissetoojateks olid mittesemiidid. Sest nagu ütleb Bell, ei saanud semiit aru teoloogilistest peensustest ning püüdis ikka mõista viisil, mis kreeklasele labane näis (Bell, Origin, 20). Sedasama võime öelda ka pärsia mõtte kokkupõrkest semiidi omaga peale Sassaniidide ideeriigi hukust ülesaamist ning see minu iroonia käib nende “ülimate mittesemiitide” pihta: vähemalt Ahur Mazda duaalsus, kuid mitte labane tawhīd. Siit ka suurte mõtlejate (kes enamasti olid mittesemiidid) “suur džihaad ja väike džihaad”, sest kõik polevat mitte sugugi nii lihtne nagu Koraan seda räägib, veel vähem nagu kharidžiidid seda mõistavad. Sest loogiliselt võetuna on väga vaja imāmaht, viimasele peavad järgnema viimased nagu ühes teises usus võitut/sisseõlitatut peavad esindama asemikud. Seega: keegi ei tohi Teda näha ega temaga suhelda - kuid meil peab olema hulgim neid vahendajaid - õnnistuse müügimehi, eksimatuid seetõttu, et nad on eksimatud. Sest loomeinimese aktiivne intellekt hakkab ikka nullile väärtust looma või tawhīdile arvu ja seletust, vähemalt üheksatkümmet üheksat nime - ta ei näe ega tunneta seda, mida ta seletada ei oska ega sõnastada, või sellele nime anda.

Kokkuvõtteks: Mediina perioodile ei ole vaadeldavad 45. 13 - 14 omased; ka eksegeetide järgi ei saa selle avaldumisaega määrata, kuid kõik eeldab selle Meka päritolu, Ibn Kathiri järgi lausa varast perioodi, ning vaid sinna sobib ta ka oma suhtumise poolest. Et aga Ar-Razi selle paigutab aastasse 627 - 28 ning teised seda ütlust lähemalt seletada ei oska ja seda enamasti tühistatuks loevad, näitab tafsīride ebausaldusväärsust.

Samas vaimus on ka sama suura ajaadid 26 - 27, milles öeldakse, et Allahile kuulub võim ning kui saabub aeg, siis valelikele on see kahjulik ning Muhamed on tunnistajaks iga kogukonna alistumisele ning kõik nad pöörduvad oma pühakirjade juurde ning väärivad seda, mille ära on teeninud.

Suura 16. 23 - 39, 66, 90 - 94, 105, 126 - 127: väidetav Uhudi-aegne paigutus

Suura dateering: üksmeelselt paigutatakse Meka III perioodi, sh Muiril üks viimaseid Meka ajajärgu suurasid - 88. Kratškovskil 73., Egiptuse standardil 70., Grimmel 83., Blacheril 75., Weilil 85 (ka üks Meka perioodi viimaseid). Bell: Mediina periood, baseerub Meka materjalil ja Meka fragmentidega.

Eri ajastute segunemise ja eri teemade koosluse tõttu väga raskelt analüüsitav suura. Et see sisaldab mitmeid Mediina ajaate, sellega on nõus kõik koraaniuurijad, kuid lahkarvamusi tekitab nende täpne määratlus: Kratškovski peab Mediina perioodi ajaatideks 43 - 44 ja 111 - 125 ning lisab, et Mediina ajajärgu omadeks peetud ka alates ajaadist 41 kuni suura lõpuni, kuid ise ta sellega ei nõustu ega ütle, kes nii arvavad (Kratshkovski, Koran, 566). Egiptuse standart: Mediina ajaadid on 126 - 128, Bell: 1 - 2, 37 - 39, 67 - 79, 104, 106 - 112, 119 - 120; kuid ka paljud teised võivad kuuluda nii Meka kui ka Mediina aega (Bell, Qur’ān, 248 - 261).

Seega ka temaatika sõltuvalt sellisest ajalisest katkendlikkusest väga hüplev. Märkimist väärivad juutide vastupropagandale pühendatud kohad (23 - 29, 37 - 39), paradiisi kirjeldused ja Allahi ähvardused uskmatutele (47 - 49), poleemika juutidega (ja kristlastega?) 58 - 62. Lisaks hulk 2-3 ajaadi pikkusi ja raskesti määratletavaid lõike.

16. 23 - 39. Teemaks eelnevatele ajaatidele iseloomulik sõitlemine uskmatutega ning Allahi poolt neile määratud karistus. Kuigi Bell asetab selle Mediina perioodi ning näeb siin juutidele suunatust, tundub selline arvamus põhjendamatu. Miski siin ei viita juutidele, ning kui Belli arvates see kuulub varasesse Mediina perioodi, siis ka seal ei anna miskit alust eeldada sellist negatiivset suhtumist juutidesse. Juba Muhamedi asumine Mediinasse iseenesest eeldas temalt positiivset, kui mitte lausa kartlikku suhtumist nendesse. Meka ajal aga pole selline suhtumine juutidesse üldse mõeldav, sest kuigi osade islamiuurija arvates olid Muhamedil Mekas juudist või juutidest õpetajad, siis ei tähendanud see mitte judaismi pealetungi ilmutustes või Muhamedi judaismi tunnistamist, vaid ainujumaluse - tawhīdi- tõlgendamist judaismi kaudu vastukaaluna kristlikule koolkonnale.

Ainus, mis võiks viidata kellelegi teisele kui paganatele, on kohe ajaat 21. alguses ütlus - ilāhukum ilāhun wāhidun - kuid pigem viitaks see kristlastele, sest püsib tänapäevani muslimitel arusaam kolmainusest kui kolmest eri jumalast kristluses [8], kuid vaadeldaval perioodil polnud Muhamedil veel suuremaid kokkupuuteid ka nendega. Kui aga oli, ka suhteid kristlastega, siis arvatavasti monofüsiitidega, kellelt aga ei olnud Muhamedil võimalik saada sellist segadust tekitavat ideed kristlaste mitmest jumalast.

Seega jääme käesolevas töös seisukohale, et vastav lõik on ikkagi Meka päritolu, ning tõlkes toome vaid ära nimetatud ajaatide iseloomuliku suhtumise uskmatutesse vaadeldaval ajal:

(GIF)

Seega siis, kui Jumal seda ette võtab korraldada, mitte maise tegija käe läbi. Arusaamatuks jääb see, miks Bell näeb ajaatides 37 - 39 Muhamedi luhtunud katset leida lepitust juutide ja kristlastega (Bell, Qur’ān, 252). Miski ei viita sellele isegi ka siis, kui need ajaadid on Mediina varasest perioodist. Sõna mushrik ei ole kellelgi varem seotud juutide või kristlastega, see on ikka seotud paganatega, seda nii Koraanis, seda ütleb Lane andmetel nii Kamuus (Lane, 1542, 3 veerg), tafsīrid, mis teevad vahet mushrikul ja ahl al-kitâb esindajal (näiteks Qurtubi seletab 2.221. ajaati "Ja ära anna [oma tütreid] mushrikule naiseks, sest ta ei usu [Jumalat]" järgmiselt: Sa ei tohi anda oma tütart naiseks juudile, kristlasele või mushrikule seni, kuni ta pole saanud sinu usu järgijaks) ning ka hilisemad islami teoloogid pole mushriki seostanud ahl al-kitâbiga (näiteks Abdul Wahhab, Kitâb al-tawhīd, 2 pt).

Seega ei saa me järeldada vaadeldavatest ajaatidest Muhamedi sõjakuse kasvu või halvenevaid suhteid kristlaste või juutidega - suhteid lihtsalt veel polnud sel ajal.

16. 66. Peetakse Meka ajajärku kuuluvaks, va. Bell, kes näeb selles hilisemat (Mediina) lisandust, mis on kirjutatud omavahel mitte seoses olevate ajaatide 67 - 71 tagaküljele (Bell, Qur’ān, 248). Kuid siinkohal ei oma see suurt tähtsust, kas on see Meka hiline või Mediina varajane - igatahes on see enne seda suurt murrangut suhtumises mittemuslimitesse, millest annab tunnistust ajaadi suhtumine uskmatutesse:

(GIF)

Seega on Muhamed ikka veel vaid manitseja ja ähvardaja, nagu selgub ka järgnevatest ajaatidest 90 - 91:

(GIF)


*Kas siis hoiduvad ise õigelt teelt, nagu tõlgib Kratškovski (“уклонились”), või hoiavad eemale teisi nagu tõlgivad Bell ("turned (people) aside") ja Arberry ("bar from the way").

Siinkohal ei vaatle lähemalt ajaatides 111 - 125 leiduvaid juutidele suunatud ütlusi, need on selgelt Mediina päritoluga ning siin on juudid ka nimepidi mainitud. Väga huvipakkuvad aga on järgnevad Meka perioodi ajaadid 126 - 128. Kratškovski peab neid kindalt Meka perioodi kuuluvaks (Kratshkovski, 568, märkus 39). Bell peab võimalikuks, et need on kirjutatud varasema ilmutuse tagumisele küljele (Bell, Qur’ān, 248 - 249), kuid jätab lahtiseks nende ilmutamise koha.

(GIF)
(GIF)


*Ittaqa (VIII radikaal): "vältima", "kartma"; kui seoses sõnaga allah siis "jumalat kartma" (Girgas, 898); "väga kartma", "jumalakartlik olema", "usukohustusi täitma" (Lane, Suppl., 3059, 1 veerg). Bell tõlgib "who show piety", Arberry "who are godfearing", Kratškovski aga lihtsalt "которые боятся", Pickthall "who keep their duty unto Him," Osmanov aga sõnaga богобоязненные; Shakir "who guard (against evil)."
Analüüs. Ibn Hisham seob ajaadi 127. Hamza surma ja tema laiba rüvetamisega peale Uhudi lahingut, millega seoses on tal toodud ära mitu hadīthi. Esimene neist kõneleb, kuidas Muhamed leidis Hamza laiba, mille magu oli välja kistud, nina ja kõrvad ära lõigatud. Seepeale äärmiselt kurb ja vihane Muhamed lausunud: "Kui Allah annab mulle võidu kuraišiitide üle mõnes kohas, siis kindlasti ma mõnitan kolmekümmend neist" (siin mõeldud, et vastab samasuguse laibarüvetamisega). Muhamedi kurbust näinud muslimid lubasid seepeale, et rüvetavad sellisel viisil kuraišiitide surnukehi võidu korral, nagu seda veel keegi teinud pole. (Ibn Hisham, 353). Järgmises hadīthis juttu sellest, kuidas äärmiselt vihasele Muhamedile teatab Gaabriel, et Hamsa asub seitsmendas taevas. Kolmandas hadīthis teatab Ibn Hisham viitega Ibn Abbassile, et peale neid lausutud sõnu ilmutatigi Muhamedile ajaat 16. 127 (Ibn Hisham, 353 - 354). Neljandas hadīthis seepeale teatatakse, et Muhamed oli siis keelanud laipade rüvetamise (Ibid, 354).

Nagu öeldud, ei aseta keegi seda ajaati Mediina perioodi, ka Bell ei tee ühemõtteliselt seda vaadeldava lõiguga. Olemata nii hea spetsialist araabia keele alal analüüsimaks siin rütmi- või sõnavaramuutust, on midagi raske lisada lingvistika ja stilistika seisukohalt Kratškovskile või Bellile, kuid ajalooallikaid vaadates tundub nende seisukoht põhjendatud. Vaevalt sellisel hetkel Gaabriel Muhamedile sellised kannatlikkuse ja võrdse kohtlemise ajaadid suhu asetas. Juba Badri ajast on teada Muhamedi kättemaksuiha ja siin esitatud ajaatide suhtes trotsiv käitumine. Näiteks Ibn Hisham teatab, et kohe peale edukat Badri lahingut sai Muhamed nii palju meelekindlust, et lasi mõrvata oma kaks vastast Mediinas - öösel oma majas juudiusku araablanna Asma bint Marwan’i, kelle süü oli Prohvetile suunatud pilkavate luuletuste loomine, ning ühe islami vastu meelestatud hõimujuhi nimega Abu Afak (Ibn Hisham, 321 - 322; Bolšakov, 103 ja 243märkused 31 ja 32), rääkimata Badri lahingus vangi langenud Muhamedi Meka päevilt isiklike vaenlaste hukkamisest (Ibn Hisham, 318 - 320). Nüüd, peale Uhudi katastroofi, muutub see lausa valimatuks kättemaksuks, mille põhjendusena tuuakse silmakirjatsejate (munafiqūn) tegevust, kellest varem eriti kuulda pole.

Ibn Hishami toob peale selle väidetava ülla ilmutuse saamist ära tähelepanuväärsed hadīthid:

Pöördudes peale kaotatud Uhudi lahingut Mediinasse, võtab Muhamed teepeal kinni kaks meest, kelle muslimid Badri lahingus vangistanud olid ning siis ilma lunarahata vabaks lasknud. Mehed paluvad oma vabastamist, kuid Muhamed laseb neil pead maha raiuda (Ibn Hisham, 359).

Teise hadīthi kohaselt olevat Muhamed nende kohta öelnud, et "Usklik ei tohi lasta ennast nõelata kaks korda ühest ja samast ussipesast", ning lasknud neil pead maha raiuda. (Ibn Hisham, 360)

Kolmas hadīth räägib küll mõnevõrra erineva loo ühe nende meeste hukkamisest: et ta oli ühe mediinalase kaitse all, kuid Muhamed ütles, et see amān kehtib vaid veel kolm päeva ning siis saatis mehed teda tapma, kes selle käsu täitsid. (Ibn Hisham, 360)

Tähelepanuväärne on siin see, et oma isiklikud vaenlased lasi Muhamed kohe peale Badri hukata, järelikult nendel vabakslastutel, kes juba üle aasta neile osaks langenud andestamist uskusid, ei olnud nüüd muud süüd, kui päritolult mekalaste hulka kuulumine ja mittemuslim olemine, sest ei räägi ka Ibn Hisham, et neile seekord midagi ette heita oleks. Toodud kolmanda hadīthi järgi aga laseb Muhamed hukata tema enda kogukondlase kaitse all oleva mehe.

Neljas hadīth räägib sellest, kuidas Muhamedi põhjendamatu äkkviha alla satub Mediina väärikate hulka kuuluv Abdallah ibn Ubaii, kes Ibn Hishami enda sõnul toetab Muhamedi kõiges ja alati ning osales ka selles halvasti lõppenud Uhudi lahingus muslimite poolel (ning vähemalt Ibn Hishamist jääb mulje, et oli ise ka aktiivne ja tõsiuskne muslim). Ta saab nüüd muhajiride poolt halva kohtlemise osaliseks süüdistatuna islami vastasuses, ning kelle eest ansārid välja peavad astuma ning kes peab Muhamedilt andestust paluma, kuigi ta ise ei näe mingit põhjust andestuse palumiseks (Ibn Hisham, 360).

Seega on väga raske asetada neid ajaate Uhudi lahingu aega. Peale Uhudi lahingut käitus Muhamed kui valimatu kättemaksja, nagu varajastest allikatest nähtub. Raske on sellist ajaati paigutada siia konteksti. Ibn Hishamile räägib vastu ka Ibn Kathir, kes ei seo seda kuidagi Uhudiga ning seletab ajaati järgnevalt: see oli käsk andestada uskmatutele, kuid siis hakkasid mõned tugevad ja mõjukad mehed muslimiteks, kes ütlesid Muhamedile, et kui vaid Allah annaks neile loa, siis lahendaksid nad probleemi nende koertega. Seepeale ilmutatigi see ajaat; hiljem aga see tühistati džihaadi käsuga. (Ibn Kathir, Tafsīr al- qur’ān al-‘azim,16. 128).

Seega on kaks võimalust: Muhamed kas ei saanud seda ajaati Uhudi lahinguga seoses - ja seda toetavad ka koraaniuurijad -, või Muhamed tõesti sai selle ajaadi Uhudi lahingus, kuid ei pidanud kinni selle ilmutuse käskudest. See teine võimalus aga on vähe usutav, sest pole teada ainsamatki juhtu, kus Muhamed ei oleks kinni pidanud ilmutustest. (Seejuures pole tähtsust, kas olid need Meka perioodi nö tõelised või Mediina hilisemale perioodile omased kunstlikult genereeritud ilmutused.)

Samas on see 16.127 esimene kord, kus maises plaanis räägitakse Koraanis ülekohtule vastu astumisest või karistamisest. Nagu öeldud, oli Meka perioodid II ja III äärmiselt pingelised, ning vaadeldav ajaat võib olla Jumala vastus mingile usklike - uskmatute Meka ajastu konfliktile või sündmusele. See vastus on kahe ajaadi vahel, mis manitsevad rahumeelsele selgitustööle ja tähelepanu mittepööramist vastaste sepitsustele, kusjuures peamine sõnum on selles, et kui rahumeelselt ei ole võimalik, siis parim viis on ikkagi kannatlikkus kättemaksu asemel. Eks igal prohvetil ole omad nõrkusemomendid, siin tundub olevat tegu ühega neist, mil prohvet ise ei usu enam rahumeelset lahendust või on lihtsalt üliinimliku pinge tõttu pea kaotanud. Me ei tea tegelikult mitte midagi sellest, mis Muhamediga toimus Mekas, see võib olla mingi kriisimomendi kajastus ilmutuses - et see on Jumala manitsus Prohveti vägivalla ohjeldamiseks, selles on nii Ibn Hisham kui ka tafsīrid ära tabanud, kuid asetatud on see neil hoopis teise raamistikku.

Konflikti üksikasjadest kuraišiitide ja Muhamedi vahel Mekas me ei tea, meieni on jõudnud vaid Muhamedi hingeseisundi äärmine aktiivsus. Kas oli ajaatides vaadeldav sarnane Bilali juhtumile, kes ei loobunud islamist ka kivirahnude alla muljutuna? Ja kas hilisem islamitraditsioon Muhamedi puutumatuse ja pühaklikkuse tõttu need prohveti kannatused kustutanud on? Pidevalt räägivad allikad väga raskest olukorrast, kuid nagu märgib Glubb, oli teravaim füüsiline rünnak Muhamedi vastu Mekas... kõigest riietest sakutamine (Glubb, 135). Ei midagi enamat. Kõik verejanulised plaanid Muhamedi vastu on reeglina hilisemate autorite väljamõeldis. Näiteks tema väidetav suurejooneline tapmiseplaan kuraišiitide poolt enne Mediinasse põgenemist ei vasta tõele kasvõi seepärast, et jäid ju tema lähimad sugulased kuudeks veel Mekasse, ning sellise väidetava viha korral oleks see kättemaks nendele osaks saanud (vt. näiteks Bolshakov, 88).

Suura 30. 1 - 4, 52, 59 - 60: vihje Palestiina sündmustele 614. aastal

Üksmeelselt dateeritav Meka III perioodi: Kratškovski 74., Egiptuse standart 84., Grimme 67., Muir 60., Blacher 76., Weil 88.; Bell: Meka materjalil põhinev ja Meka fragmentidega Mediina ajastu. Belli arvates kogu suura väga katkendlik ning eri osade dateerimine raske (Bell, Qur’ān, 392 - 399); ka Kratškovski toob välja eri paigutusi (Kratshkovski, Koran, 590). Peamised teemad on usklike saabuv võit, ülestõusmine, ebajumalad, Allahi märgid, lõpus aga Belli arvates üksteisega rida omavahel nõrgalt seotud ajaate ning Muhamedi julgustamine Jumala poolt.

Ajaadid 30. 1 - 4 on väga huvitavad, kuid praktiliselt tõlgendamatud. Käesolevas töös jätame me lahtiseks küsimuse, et kas õige on Belli arvamus, et jutt käib siin roomlaste võidust (Bell, Qur’ān, 393) või Kratškovski, et jutt siin hoopis roomlaste lüüasaamisest ja Jeruusalemma langemisest 614 (Kratshkovski, Koran, 333, ja 590, märkus 2), viimast toetavad ka enamus teisi tõlkijaid (Arberry, Pickthall) kui ka tafsīre (Ibn Kathir, suura 30. 2 - 3).

Me ei saagi täpselt teada, mida siin tahetakse öelda, sest juba Muhamediaegsed koraanikogujad loevad mitmel korral ajaat nr 1 passiivi ghulibati asemel ghalabati (näiteks As-Sadiq, Ibn Umar, Ali ja Mujahid koodeks13) ja ka ajaat 2 sa-yaghlibūna asemel sa-yughlabūna, mis annab vastupidise tähenduse (Jeffery, Materials, 335) Tähtis on siin see, et kui see on Meka perioodi kuuluv ajaat, siis tegu on meil esimese korraga, mil enne suhtumise muutust uskmatutesse, mis toimub peale Badri lahingut, esineb vihje maises plaanis toimuvatele suurtele uskujate võitudele. See oleks nagu nende suurte saabuvate vallutuste ettekuulutus. Aktiivne tegutseja on siin ikkagi Allah, kuid tegevus toimub juba maises plaanis:

(GIF)


*Nagu öeldud, väga raskesti analüüsitavad ajaadid. Peamine probleem 1. ajaadi passiivis: ghulibati lrumū. Kas võidavad roomlased või võidetakse roomlased? Siinkohal Belli märkmete toimetaja oleks võinud oma paberi ja trükimusta kokkuhoiupoliitkast hetkeks loobuda ja lasta meil kuulda seda põhjendust miks Bellil passiivist aktiiv saab.

Siinkohal pikemalt neid ajaate ei vaatle: vaadeldava lõigu seletus pole meieni jõudnud põhjalikumal kujul ei Belli ega Kratškovski töös. Selge on, tegu on siin totaalse lahknemisega kahe korüfee vaadetes, kuid nende mõttekäik kahjuks jääb kättesaamatuks. Selle kriitiliseima koha vaikuse võtab kokku Rezvan, et 614. aasta sündmused Palestiinas omasid tohutut mõju Muhamedile, kuid sellele pole suuremat tähelepanu pööratud (Rezvan). Need on ajaadid, mis seletaksid nii mõndagi: kas tõesti oli Muhamedil juba Meka perioodil maailmavalitsemise ambitsioon, nagu sellist Tabari võimalust käesolevas töös eelnevalt vaadeldi, või hoopis näeb Muhamed siin oma liitlastena kristlasi, kelle lüüasaamisest tema vaimne seisund Mekas veelgi halveneb ning paganlikud kuraišiidid võtavad seda kui märki Muhamedi ekslikkusest.

(GIF)


Sõna muslimūn on otse tõlkes "need kes heidavad alla", tuleb salima IV radikaalist aslama, sealt ka sõna islām: allaheitlikkus

Bell ei oska konkreetselt midagi öelda, teised peavad seda Meka ajaadiks.

(GIF)


* Wa’da allāhi haqqun - Bell: "the promise of Allah is true", Arberry: " God’s promise is true", Kratškovski: "обещание Аллаха - истина.” Wa’da võib tõlkida nii ähvardus kui lubadus. Kuna jutt käib siin aga uskmatutest, siis ei lähe me tõlkes mõttele vastu tõlkides ähvardus, kuigi kõik teised panevad selle ümber sõnaga lubadus.


Selge on siin käsk Muhamedile olla kannatlik uskmatutega, ning vaid Bell näeb selle ilmutuse võimalikku teket Mediina perioodil, kuid ka tema pole kindel (Bell, Qur’ān, 399).

Suura 11. 14, 122. Pikemalt peatumata mainime, et selles kõigi poolt Meka III perioodi asetatud suuras korduvad eelmainitud kannatlikkuse motiivid: 11.14:

(GIF)

Suura 40. 14: Mediina sõjakas interpolatsioon

Dateering. Meka III asetatav Kratškovskil 78., Muiril 72., Blacheril 80. ja Weilil 79.; mõnevõrra varasemaks dateeritav Grimmel - 57.; Egiptuse standart 60.; Bell: Meka materjal ja fragmendid Mediina suuras. Belli arvates eraldi seisvast grupist, nö raamatu perioodi (book period) esimene suura ning Bell näeb siin Uhudi järgset stressi (Bell, Qur’ān, 467). Suura sisuks on kuni ajaat 23. vaidlused uskmatutega, seejärel Moosese lugu, lõpus jälle uskmatutest.

Vaadeldav ajaat on osa 40. 10 - 14 sisalduvast hoiatusest uskmatutele, mida Bell arvab hilisemaks, materjali teisele poolele kirjutatud lisanduseks neile eelnenud ja järgnenud ajaatide seas; ning Belli arvates siin leidub märke Uhudi lahingu järgsest ajast (Bell, Qur’ān, 467). Huvi pakub see ajaat meile seal sisalduva ütluse wa-lau kariha l-kāfirūna - "kuigi vihkavad seda uskmatud" pärast.

Ajaatides 10 - 13 sõitleb Allah uskmatuid usupuudumise pärast ning ajaadis 14. pöördub usklike poole:

(GIF)

Esmakordselt ilmneb Koraanis uskmatute viha usklike suhtes. Varem ikka Allahi viha uskmatute suhtes ning puudub usklikel see aktiivne emotsioon ja vastutegevus uskmatute suhtes. Seega kui aktsepteerida vaadeldava ajaadi Meka päritolu, võiks eeldada, et siin saab alguse uskmatutele omistatav vaenulikkus usklike suhtes. Nö islami ajaloolaste poolt meelisteemana räägitav suurte kannatuste aeg Mekas, mis tegelikkuses pigem vestjate meelismüüti kui ajaloolist tõde endast kujutab.

Samas väga tähelepanuväärne on samasuguste konstruktsiooni (wa law kariha l-mushrikuun/kāfirūn) leidmine nö sõjasuuras ja Mediina perioodi viimaste hulka kuuluvas 9.32 ja 9.33, kuid mitte teistes kohtades. Seega kaldun arvama, et Bellil on õigus käesoleval juhul asetada see kaugele Mediina perioodi, ja kuigi Kratškovski ei käsitle selle ajaadi tekkeaega, näitab ka tema tõlge 40.14 kohta sarnasust 9.32 - 33 mõttega [9], et siin toimub juba väga aktiivne usulevitamine, mida võib džihaadiks pidada.

Suura 39. 42.

Peatumata sellel pikemalt märgime vaid seda, et siin kordub juba vaadeldud ütlus, et "kes läheb sirget teed mööda - enese heaks, kes eksib - ka enesele. Pole Sina nende valvur."

Suura 29. 1- 10; 45 - 46: Mediina-aegsed sõjakad interpolatsioonid Meka suurades

Va. Sprenger ja Hirschfeldt, peavad kõik neid ajaate Mediina perioodi kuuluvaks. Weil siiski arvab, et vaid 9-10. ajaat kuuluvad Mediina perioodi (Kratshkovski, Koran, 588, märkus 2). Sprenger asetab kogu suura aastasse 617 - 618 ja seob selle Abbessiiniasse põgenemisega (Sprenger, Das Leben, 132 - 133); Hirschfeld seob aga eri nimedega (Hirschfeld, 144). Mis sunnib meid aga asetama need ajaadid Mediina perioodi sündmustesse aastaid peale Badri on Kratškovski tähelepanek, et ajaat 10. esinev sõna munafiqūn - "silmakirjatsejad" ei esine isegi veel suuras al-Baqara (Kratshkovski, Koran, 588, märkus 6), ka Bell paigutab suura alguse seetõttu Uhudi lahingu toimumise aega (Bell, Qur’ān, 383).

29. 45 - 46. Väga huvitavad ajaadid, arvatavasti sattunud kokku eri ajastute ajaadid, sest esimene ajaat ei sobi mõttelt kokku järgmisega. Tuleb nõustuda Nöeldeke-Kratškovski ja Belliga, et see ei saa kuuluda Meka perioodi.

(GIF)

Suura 31. 14 - 16, 22: määratlematud ajaadid

Siinkohal ei vaatle suura kronoloogiat, sisu ega üksikute ajaatide ilmutamisega seotut, sest liiga segane pilt selle suura ja nende ajaatidega seoses, mis ei selgine ka põhjalikumalt islami allikatesse või mitte-islami õpetlaste töödesse süvenedes. Võime vaid tõdeda, et 2 - 3. sajandi eksegeetide peataolekusse pole midagi kindlat suutnud tuua ka 19 - 20. sajandi lääne õpetlased. Kogu nendeni kirjutatut koraanitarkust kokkuvõtvate Baidawy ja Suyuti poolt klassifitseerimatuks nimetatud suurad püsivad tänapäevani oma määratlematuses.

Tundub, et õigus Bellil, kes räägib siin hulgast seoseta materjali kooslusest ja määratlematute perioodide ümbertegemistest (Bell, Qur’ān, 400 - 408, eriti aga hinnang lk 400). Ehk on tegu selle suura puhul erinevate Meka perioodide üleminekuvormiga Mediina perioodi, mis aga hilisemate ümbertöötluste käigus kõvasti kannatada saanud on?

31.14 - 16.

Nii Kratškovski (Kratshkovski, Koran, 591, märkus 7), kui ka Belli (Bell, Qur’ān, 401 - 402) ning ka varasemate koraaniuurijate arvates Mediina perioodi kuuluv; seda nii sisult kui stiililt, lisaks veel Kratškovski arvamus, et ajaatide 13 - 14 näol üldse tegemist interpolatsiooniga. Ibn Masudi koodeksi järgi hoopis erinev tekst (Jeffery, Materials, 73)

Et aga tegu on väga ebaühtlase ja analüüsile raskelt alluva suuraga, näitab järgnev suura käsitlus Belli ja Kratškovski poolt. Meka stiilis kannatlikkusele ja uskmatutega mitte tegelemisest kõnelev ajaadi 31. 22:

(GIF)

Bell asetab selle Mediina, Kratškovski aga Meka perioodi, kuid ajaate 26 - 28 peab Kratškovski Mediina ajajärgu pöördumiseks sealsete juutide poole (Kratshkovski, 592, märkus 12), Bellil aga need ajaadid esiteks eri blokkidesse jagatud, ning Meka ajajärku paigutatud (Bell, Qur’ān, 403). See on üks harv juhus, kus mingi ajaadi dateering osutub Bellil varasemaks kui Kratškovskil. Ibn Masudil ka teisi olulisi erinevusi vaadeldavas suuras (Jeffery, Materials, 74), ka Ar-Rabi’ ibn Khuthaimil (Jeffery, Materials, 298). Seega üks segasemaid suurasid, kus raske vahet teha Meka viimase ja perioodi ja Mediina varase, enne 2AH vahel.

Suura 42. 22, 37 - 41, 47: kättemaks ja kannatus

Dateering: Meka III perioodi lõppu paigutatav Kratškovski 83., Grimme 80., Blacheri 85. ja Weili 81. poolt; mõnevõrra varasem Muiri arvates - 71. ning veelgi varasem Egiptuse standardi järgi - 62. Bellil meka materjalil ja fragmentidel baseeruv Mediina suura.

Iseloom ja teemad: Belli arvates hulk eri kihte ja ümbertöötlusi, mida pole võimalik lahti harutada (Bell, Qur’ān, 483); ka Kratškovski märgib, et sageli probleeme eri ajaatide ajastamisega uurijatel, kuid tema arvates mingite osade Mediina perioodi asetamine õigustamatu (Kratshkovski, 604, märkus 1). Peamisteks teemadeks on Allahi kõikvõimsus, eelnevad monoteistlikud usundid, kättemaks ja pahategijad, lõpus jälle Allahist ja ilmutuse iseloomust.

42. 37 - 41.

Bell peab Meka perioodil põhinevaks (Bell, Qur’ān, 483), Kratškovski aga toob esile sarnasusi meie poolt Mediina perioodi dateeritud lõiguga 31.16 (Kratshkovski, Koran, 605, märkus 11).

(GIF)
(GIF)


*Ibn Masudi koodeksis al-baghyu hum asemel al-baghyu wal’aduwwu wa hum (Jeffery, Materials, 86).

**Järgnevat ajaati silmas pidades oleks loogiline hum intadhara tõlkida "enda eest kätte maksavad", nadhara VIII radikaal võimaldab seda teiste variantide nagu "võitma" ja "kaitsema" kõrval (Girgas, 804; Lane, 2803). Bell: “vindicate themselves”, Arberry: “do help themselves”, Kratškovski “ищут помощи”, Pickthall: “defend themselves”, Ali: “get hepled by themselves”, Osmanov: “защищяются”, Shakir: “defend themselves”, Kazimirsky: “se defendent”, vanematest tõlgetest: Sale: “avenge themselves”, Sablukov: “могутъ сами за себя отoмстить”. Kuid tundub, et ainuvõimalik on ikkagi tõlkida sõnaga, mis tähendab kättemaksu, sest sellele järgnev ajaat ei jäta lihtsalt muud võimalust. See saab eriti ilmseks, kui vaatame ajaati 40, mis lihtsalt ei võimalda muud tõlget, ning mida need eelnevad "kaitsjad" ja "enese aitajad" kättemaksuna tõlgivad: vt näiteks Kratškovski, Belli või Arberry. ***St. et ülekohtu eest kättemaks ei ole karistatav. Jälle küsimus, et kas "kättemaks" või "kaitse"? Kratškovski tõlkest on võimatu aru saada, mida see tähendab: “А кто ищет помощи после обиды то к ним нет пути”. Juba parem on Bellil: “But surely if any vindicate themselves after wrong done them, then against such there is no way (to punish)” ja Arberry: “and whosoever helps himself...”


Järgnevad 42 - 45 kirjeldab saabuvat uskmatute karmi saatust Allahi käe läbi.

Analüüs. Hoolimata sellest Meka perioodile võõrast kättemaksu kordumisest mitmes ajaadis, on alust seda ikkagi pidada selle rahumeelse ajastu näiteks, sest esiteks, samaga saab vastata vaid üleastunutele, teiseks, mis veelgi tähtsam, ajaat 41. annab eelise neile, kes ei hooli kättemaksust ja andestavad.

Kuitahes suuremeelne Muhamed ka polnud oma kuulutamise Meka perioodil, ning olgu need mõjud kristlusest või mitte, oli ka siis võimatu väärata seda semiitlikku tasustamise-kompenseerimise-korvamise printsiipi. Jah, üllad on need, kes andestavad, kuid teise põse ettekeeramine pole sealmail vastuvõetav.

Ali toob oma kommentaaris ära pika seletuse selle suura kohta: islam on valinud kesktee, see pole ei hammas hamba silm silma... ega Matteuse 5.39 või Luuka 6.29 teise põse ettekeeramine - ka kristlased ise selleks Ali arvates ei küüni. Ning nagu Ali selle kokku võtab, et selline käitumine pole võimalik, sest see vääraks igasuguse enesekaitse (Ali, 1453, märkus 2209).

Vähemalt nendes eeltoodud ajaatides näen mina otsustavat kaldumist judaistlike - kristlike mõjude vaidluses viimaste kasuks. Muhamed on sel ajal Mekas, see on arvatavasti aasta 619 - 20, kümme aastat aktiivset tegutsemist ja fenomenaalset sisemist meelekindlust pole toonud maises plaanis vähimatki märki edust. See on aeg, mil suremas on Khadidža ja Abu Talib - vaimne ja füüsiline alus, millele Muhamed toetus. Abu Talibist on rääkinud paljud, kuid vähesed osanud hinnata seda Khadidža rolli, mis ilmneb Ibn Hishamil ridade vahelt ja prohvetiks saades ka otse. [10]

Ning väga tähelepanuvääriv igasuguste andmete puudumine Muhamedi kohta aastail 595 - 610 , mil tema elu koosnes pereelust kodus ja kaubaretkedest. Ja siinkohal peame kiruma hilisemat sunniitlikku traditsiooni, mis eemaldanud kõik selle, mis enam tavaga kokku ei sobinud: et Muhamed tegelikult polnud edukas kaupmees (sellest räägib ka Worrell, 136 - 146) ja et needsamad allikad ei taha näidata naise mõju mehele, eriti prohvetile. [11] Et naistel aktiivne osa ühiskonnas etendada oli, näitab kasvõi Meka peajumalate naisteks olemine (al-Lat, Manat ja al-Uzza), mida ka saatanlike värsside lugu kinnitab [12]; või šiiitlikus traditsioonis säilinud naise tähtis roll Fatima näol ning tänapäevani säilinud naiste õigused pärimises šiiisimis, erinevalt sunniitlikust agnaatilisest printsiibist. Et naine on inimene varases islamis - see on islamieelse araabia mõju, võibolla mingis osas ka kristluse mõju (Neitsi Maarja pildi allesjätmine Kaabas peale selle puhastamist ebajumalakujudest 630 - seda pole Ibn Hishamil kuid olemas Ibn Ishaqil lk 552 Guillaume tõlkes), ning tema madala staatuse teke järgnevate sajandite jooksul tähendab juba naaberrahvaste sunna sidumist islamiga. Me ei leia Koraanis midagi, mis alavääristaks naist, kuid hilisem sunna on seda täis. Et pesta islam hiljem puhtaks sellest nö naistevihast, püütakse islami-eelset aega muslimite autorite töödes veelgi naistevaenulikumana näidata, kujutades islami ajastu saabumist naiste “suure pääsemisena”. Näiteks tuntud Abu Bakri pisarad oma 5-aastast tütart elusalt mattes ja Muhamedi hukkamõistvad sõnad, et selline inimene küll paradiisi ei pääse, mis on levinumaks näiteks sellest tütarde soovimatusest, kuid mille kohta vähemalt mina pole leidnud islamivälist kinnitust, kuid siinkohal tunnistan, et võin eksida, sest tunnen vähe kirjutisi islamieelse araabia eluolust, mida aga suuremas vaevalt võltsingutekindlaks pidada võib. Taha Husein näiteks kahtleb, kas üldse midagi sellest islamieelset luulest säilinud on, pidades kõike meieni jõudnut võltsinguks. [13]

Seega võib käesoleva lõigu puhul näha Muhamedi äärmist hingelist vapustust, millest ülesaamine on võimalik vaid trotsides, raskusele uue raskuse lisamisega. Ehk teisisõnu Bilali katsumus vaimses plaanis - iga lisatav kivi suurendab trotsi. Nii ka nüüd - mida rohkem teda tõrjutakse, mida raskemaks ja väljapääsmatumaks olukord muutub, seda enam kindlameelsust ta ilmutab. Seda võib tõesti pidada tõeliseks prohvetluse märgiks, mis kannataks ka veepealkõndi... Muhamed teab, et araablase (ja semiidi) süda kuulub kättemaksule [14], ning ta ei saa seda eitada ja ei eita seda ka ilmutus - kuid vähemalt ähmaselt seab ta selle ideaali oma Mediina-eelse perioodi aluseks, ning sellised varase islami ideaalid palju hiljem leiavad kajastamist sufismis, šiiitlikes sektides ja nö vabamõtluses. Kuid kaldumata pikemalt sufistlikku müstitsismi või šiiitlikku hagioloogiasse tunnistame siinkohal Meka perioodi suurade paljutähenduslikku iseloomu ning kasutame ära oma ideede arendamiseks eksegeetide ja Lääne islamiuurijate poolt jäetud nö valgeid laike. Teaduslik patt on iga varase islami kohta käiv vastuvaidlemist mittesalliv väide, eriti selline, mis põhineb hilisemate eksegeetide ja ajaloolaste auväärsetel ja üldiselt tunnustatud, kuid reeglina nõrgalt tõestatud arvamusel.

Palju on räägitud Koraani fenomenist selle keelelise kordumatuse ja väidetavad imelise terviklikkuse kohta. [15] Kuid selle veel ühele fenomenile, ilmutuse iseloomus ja ilmutajas endas aset leidnud järskudele muutustele dekaadi jooksul, on suhteliselt vähe tähelepanu pööratud. Kuid fenomenaalne see on, sest me ei leia midagi sellist ühegi prohveti ega üheski ühe inimese poolt loodud pühakirjatekstis. Ja ka kollektiivses loomingus tunduvalt pikema aja vältel on sellised järsud murrangud tundmatud. [16] Ja nagu toodud džihaaditeemalistest ajaatidest selgub, pole tegu isegi mitte arengu, vaid lühikese ajaga toimunud kannapöördega, nagu nende arvukate Meka suurade võrdlusest Mediinas ilmutatutega selgub.

Suura 10. 42, 73, 108 - 109: “kõik mis teed, teed endale”

Dateering. Belli-eelsete uurijate enamuse arvamus, et kuulub Meka lõpuperioodi. Kratškovski 84., Grimme 87., Blacher 86., Muir 79. Mõnevõrra varasem Weilil - 72. Egiptuse standart peab suurat aga veelgi varasemaks - 51., kuid paigutab siinkohal vaadeldava ajaadi (Eg standardi numeratsioonis 41.) Mediina perioodi. Belli järgi nagu ikka kõik Meka III perioodi kuuluvad: Meka materjalil baseeruv ja meka fragmentidega Mediina suura.

10.42 iseloom. Kratškovski kommenteerib, et väidetavalt Mediina periood ja väidetav juutide vastu suunatus, kuid ei täpsusta, ega vist ise arva nii (Kratshkovski, Koran, 554, märkus 1). Bell peab ajaati 41 samuti Meka perioodi kuuluvaks

(GIF)

See ju võib olla suunatud juutide vastu Mediinas esimestel aastatel, kui veel sõbralikke suhteid püüti hoida, kuid Ibn Kathiri ajaks nii ei arvatud (Ibn Kathir, suura 10.44 arvab seda ütlust olevat suunatud siiski uskmatute vastu), ning samas suuras järgnevad ajaadid, mida ei Kratškovski ega Bell paiguta Mediina perioodi, kordavad seda sõnumit ajaadis 73 Noa suhu panduna:

(GIF)

Või otsese käsuna Allahilt Muhamedile ajaatides 108 - 109:

(GIF)

Seega kinnitavad viimased ajaadid neid 42.-s toodud põhimõtteid, mis juba tuttavad on ja meil pole erilist põhjust suurat või mõnda nendest 3 näitest isegi mitte varasesse Mediina perioodi dateerida.

Suurad 34. 49, 7. 85. ja 6. 104.

Pikemalt neid käsitlemata märgime vaid seda, et üksmeelselt peetakse neid Meka perioodi lõppu kuuluvateks. Nad ei sisalda uskmatuse ja džihaadi seisukohalt midagi uut võrreldes käsitletuga, kordavad üle kõike öeldut, Kratškovski arvates tunda nendes vahetult hidžra eelsetes suurades eriti selgelt Muhamedi masendust, eriti suuras 6 (Kratshkovski, 542). 34. 49:

(GIF)

Selles sõnumis pole näha mingit muutust võrreldes näiteks käsitletud Meka I perioodi suuradega.

VIIES PEATÜKK MEDIINA SUURAD ENNE BADRI LAHINGUT (623 - APRILL 624)

Suura 2 ülevaade

Dateering. Üksmeelne dateering: Kratškovski 91., Egiptuse standart 87, Weil 92., Grimme ja Blacher - 93., Muir 94. Bell: Mediina periood. Enamasti peetakse esimeseks suuraks, mis ilmutatud peale hidžrat (Kratshkovski, Koran, 516; Bell, Qur’ān, 2 - 3; samal arvamusel ka Blacher ja Weil - EI, märksõna al-kur’ân, V, lk 416 - 417).

Raskem aga on määrata seda, millised osad suurast enne Badri lahingut, millised hiljem. Kratškovski hinnangul enamus suurast pärit enne Badri (Kratshkovski, Koran, 516, märkus 1); kuid alates suura keskpaigast ajaat 145. või 148. mitmeid Badri-järgseid ajaate, osalt isegi aastast 630 (Ibid, 522 - 528, eriti märkused 101 - 103, 119,159, 175, 212; eraldi 215). Belli järgi kõik palju keerulisem: temal sageli ebakindlus määratlusega Badri-eelne või -järgne; sageli temal väide, et “2.AH ilmutus ümbertöötatud 3AH” või mingi 1- 2 AH ajast lõigu hilisem, näiteks 3 - 4 AH lisandus (Bell, Qur’ān, 2 - 42), kuid siiski ka tema arvates kuni suurani 148 peamiselt Badri-eelne; hiljem lõike nii aastatest 627 - 29, kui ka vahele sinna pikituna 1 - 3 AH so enne Badri ja selle ajal (Ibid. 25 -29 - hiline, lk 36 - Mediina varane jne).

Selline II suura kuni ajaat 145. Badri-eelseks jaotus juba Sprengeril osaliselt olemas, kuid tema eksib, paigutades osa suurast 5 ka niivõrd varasesse ajajärku (Sprenger, III, 35 - 36, 48 - 50; kuid suura 5 kohta 36 - 42).

Suura II kronoloogia kokkuvõtteks seega, et kõigi eelduste kohaselt selle esimene pool, mis meid huvitab džihaadi ja uskmatutesse suhtumise kohalt, on ilmutatud enne jaanuari 624, so enne seda, mil Muhamed esmakordselt paljastas mõõga usu nimel, ning tehes seda vanu käsulaudu purustades.

Seega alljärgnevalt vaadeldavate ajaatide puhul on meil tegu äärmiselt aktiivse perioodiga Muhamedi elus. Ajaliselt hõlmab see september 622 [17] - jaanuar 624 [18], so vähem kui poolteist aastat - kui meie arvepidamine paika peab, siis 16 kuud. Reeglina arvatakse, et sel ajal pakitses Muhamedi südames lootus tihedamale liidule juutidega - võimalik, et ka kartus nende ees, mis aga üsna ruttu pettumuseks ja siis vihaks kujunes. Selge on see, et Muhamed ei saanud ette võtta hidžrat ilma, et oleks sõlmitud mingi vettpidav leping juutidega, kes Mediinas ja selle ümbruses väga mõjukad olid. On alust arvata, et Muhamed pidas ennast kuulutajaks nii juutidele, paganatele, kui ka kristlastele, et ta veel ei teinud mingit vahet juutide ja kristlaste ilmutuse ning oma sõnumi vahel. Alljärgnevatest kirjakohtadest tundub, et ta astus nende juutide poole avali süli (siiski me seda Koraanist ei leia) - ning pettus kiirelt - see on ilmne lugedes alljärgnevaid ajaate. Pole põhjust kahelda tema poliitilises osavuses ja edukuses - mida arvatavasti on sunnitud tunnistama ka juudid - kuid usulises plaanis tabab teda järjekordne ränk läbikukkumine ja pettumus. Ma eeldan, et selle mõju temale on rängem kui Meka paganatepoolse äratõukamise puhul - nondest ta lootis, kuid peagi sai selgeks selle lootuse tühisus nonde paganate suhtes, nüüd aga tabab teda uus pettumus "omadelt" - Jumal on üks, kuid midagi on viltu - kas on tema sellest valesti aru saanud või ei saada aru temast. Et tema üle naerdakse - see on ilmne alljärgnevatest ajaatidest.

Iseloomulik vaadeldavale perioodile on see, et Koraani on arvatavasti jõudnud vaadeldava ajajärgu teine pool - pettumus. Ning Koraan ise on järsku ja tuntavalt muutunud. Mida ja kas oma kõrgendatud lootusehetkedel Muhamedile ilmutati - seda me ei tea, sest alust on arvata hilisemat korralikku redigeerimistööd pühakirjateksti kallal. Samas on loogiline, et midagi võis seal olla sellist, mida me ei tea, sest ilmutuse ajel toimiv mees vaevalt puht maist retke, mis purustab kõik hõimusuhted, millel toona kogu elusolek püsis, ette võtaks. Mina eeldan, et oli midagi, mis ilmutati, kuid mille vääramine force majore poolt sundis seda hiljem välja jätma Koraanist. Sest meil pole ju mingit alust tegelikult arvata, et kõik, mis on naskh wa manshūkh (kehtetuks tunnistatud ilmutus), oleks ka Koraani jõudnud - loogiliselt võttes võis varaseim osa naskhist ehk tühistatuteks kuulutatud ajaatidest, sinna mitte jõuda - seda eriti Muhamedi enda aktiivse tegevuse ajal Koraani kallal, kui õigus on Bellil, et Muhamed ise valmistas Koraani ette raamatu vormis kasutamiseks (Merrill).

Seega käesoleva töö seisukoht on, et käsiteldava periood, so hidžra ajenduse hetkest (mida me ei tea, kuid see võis peas Muhamedi meeles olla juba peale muslimite esimest põgenemist Abbessiiniasse u 615), kuni umbes aasta hidžrajärgsest ajast, ei ole kõik ilmutused Koraani jõudnud, pole taastatavad ega pole vähemalt praeguse teaduse seisuga nendest mingit märki, kui just midagi San’a leidudele sarnast siin selgust ei too.

Et pidi olema mingi meieni mitte jõudnud ilmutus, on järeldatav Muhamedi enda tegevusest - ta ei saanud lahkuda ilma, et poleks saanud ilmutust. Sest oleme tähele pannud, kuidas Meka ajastul igapäevapoliitika järgneb ilmutusele: 3 paganliku jumalanna kuulutamine ja ärapõlgamine (Saatanlikud värsid), ebajumalate kriitika jne kõik olulised sammud on sanktsioneeritud ilmutusega. Ja kuigi levinud on arusaam, et Muhamedi elu muutus nii väljakannatamatuks, et ta sunnitud oli lahkuma, siis isegi neis ajalooallikais ei näe me mingeid märke sellest talumatust olukorrast. On vaid Prohveti enda ülim hingepiin, kuid tegelikult ei puuduta teda keegi ka sõrmeotsaga mitte.

Ning käesoleva Koraani puhul ja Mediina varajaste ajaatide puhul on säilinud vaid ajajärgu ilmutuse teine osa - pettumus. See on jõudnud Koraani, kuid sellele eelnev on hilisemate eksegeetide, võimalik, aga et Mediina perioodi maise prohveti enda poolt kustutatud.

Sel ajajärgul pole meil alust kahelda tema ülimas siiruses veel - ta on ilmutatust osasaanu, kuid aina enam on tunda seda hämmastust, et teised tema seisukohti ei jaga. See vastuseis temasse mitteuskujatega peab olema suurem, kui seda Tabari, Ibn Hishami või hilisemate allikate Baladhuri jt andmetest eeldada võiksime. Mina kipun arvama, et raskeim hetk Muhamedi teel oli just siin, 1- 2 aastal peale hidžrat. Ning sellele järgnevalt kaotab ta oma prohvetliku suuruse ja muutub päevapoliitikuks, mis purskub välja näiliselt tühises, kuid kogu valu ja vaeva esiletoovates üritustes - esmalt edututes röövretkedes, siis rosinakaravani rüüstamises 624. aasta jaanuaris ja Badri lahingus, milles võib tunda avalikku trotsi ja kogu senist sunnat eitavat tegevust. See toimub juba järgnevas vaadeldavas peatükis, kuid tee selle jahmatava ja ootamatu teguviisini on vaadeldav käesolevas peatükis. Loomulikult võib mulle ette heita, et see on vaid eeldus, kuid - kas saab aga midagi, mis seni 150 aasta jooksul koranistikas väidetud on, pidada millekski enamaks kui vabalt vaieldavateks oletusteks? Sest ühtviisi toetajaid leiab vanimatele seisukohtadele Nöeldeke koolkonnast kui ka hüperkriitikutele Crone-Cook-Wansborough, ning nende vahele jäävale laiale spektrile. Sest enamus, mis Koraani kohta kirjutatakse, et paradoksaalsel kombel väga hea, ning eelistuse andmine ühele või teisele koolkonnale on samapalju teaduse, kui ka kultuuri ja koduse kasvatuse ja koolihariduse küsimus: kõik on tõestatav ja kõik ümber lükatav. Alates 1990. aastatest on seda moes koranistika kriisiks nimetada. Ning vaevalt, et ilma paralleelteaduste appitõttamiseta siin kaugemale enam jõuab. Pisuke lootus on arvukatel islamimaade seni läbiuurimata või eraarhiivides sisalduvale - toovad needki vahel üllatusi (näiteks al-Kalbi teose “Iidolite raamat” Kitâb al-asnām leidmine 1914.aastal tervikuna), palju enam aga arheoloogiast, mis islami sünnimaal - Araabia poolsaarel, sügava põlu all on ning ehk San’a mošeest palju üllatavamaidki leide pakkuda võiks, sest islami sünniaja infokandjate - pärgamendil, kivil ja isegi palmilehtedel kirja säilimiseks on seal parimad tingimused maailmas.

Suura 2, ajaadid 5 - 19

2.5 - 19 iseloom. Võimalik, et vaadeldava suura ajaatidest on see vanim lõik, vähemalt 1 - 19, (Kratshkovski, Koran, 516, märkus 1), kuid mitte tingimata: vt näiteks Belli analüüsi suura 2. ülesehituse kohta (Bell, Qur’ān, 2 - 42). Igatahes Kratškovski peab võimalikuks, et ajaadid 19 - 37 võivad pärineda ka Meka perioodist, kuid kindel ta pole. Kuid märgib ära juutide vastu suunatuse enamalt jaolt, samas sõjakuse puudumise - kannab kõik qiblah pööramisele järgnevasse aega, so juuli - november 623 (Kratshkovski, Koran, 516, märkus 6). Bell peab samuti võimalikuks ajaatide 5 - 6 paganate vastu suunatuse; selgusetu aga on, mis ajendab teda ajaate 7 - 19 iseloomustama "silmakirjatsejate vastu; algul viitas juutidele, kuid ümber tehtuna araablastest kahtlejate vastu Mediinas." (Bell, Qur’ān, 3). Huvitav on siinkohal ka Hirschfeldti tähelepanek, et ajaat 6 on võetud Isiah VI-st, 6; ajaadid 10 - 11 kordavad 17.4 juutidevastast poleemikat; 12. on juutide sõnade otsene kordus Koraanis ning 13. juudi rabide õhutuste edastus Koraanis (Hirschfeld, 106).

(GIF)

َ


Bell: "Do not cause corruption", Arberry: "Do not corruption", Kratškovski "не распространяйте нечестия...

(GIF)


*"Ei pöördu Allahi juurde tagasi peale surma.
2.18 - 19 kirjeldab ilmekate näidete varal neid karistusi, mis eelmistes ajaatides kirjeldatud sõnakuulmatuid ees ootab. [19]

Kui see on varaseim Mediina lõik, siis ikkagi eelneb sellele alates ümberasumisest Kratškovski järgi vähemalt 12 - 16 kuud, Belli järgi aga veelgi enam. Seega puudub Hidžrast kuni juulini 623 meil Koraanis igasugune viide toimunule. Eeldades, et juttu on siin juutidest, on põhiline küsimus siin selles, kas ja mida Muhamed ootas ja lootis juutidelt selle Hidžraga seotud aja jooksul, so läbirääkimistest alates yathriblastega 619 - 20 kuni vastavate ajaatide ilmutumiseni. Sest nagu Meka perioodist meie käsitluse järgi selgub, pole Muhamedil vaenu juutide ega kristlaste vastu - nüüd aga on toimunud suur nihe, mis küll pole veel sõjakuulutus, kuid igatahes ajend selleks.

Allikad kahjuks vaikivad sellest käesolevas töös eeldatud suurte lootuste aja kohta. Nii allikate kui Koraani enda järgi toimub suur hüpe: Mekas teadmatusest juutide ja ahl al-kitâbi vastu üldse, äkilise vihani nende vastu Mediinas. Eriti ilmekalt tuleb see esile Koraanis, kus me Meka perioodil ei suutnud eraldada ainustki vihkavat kohta juutide või ahl al-kitâbi vastu - nüüd aga, nagu ülal nägime, on see järsku ja teravalt olemas. Ajalooallikatele, mis erinevalt Koraanist peavad ja püüavad seletada ning taotlevad mingit sidusust, ei jää muud üle, kui asetada see vastasseis juba Meka perioodi lõppu. Tabari järgi [20] tegelikult juba enne Bu’ath lahingut, seega aastasse 617 [21], mil väidetavalt esimesed mediinalased islami usku pöördusid ning toimus esimene nö. juuditeemaline arutelu: Muhamed nimetab mediinalasi juutide käskijateks või klientideks - täpselt pole võimalik enam kindlaks teha - ning kohe järgnevalt need mediinalased otsustavad, et kui see on just see prohvet, kellega juudid neid Mediinas ikka ähvardanud on, siis vaja ruttu saada ise esimestena Muhamedi liitlasteks, enne kui juudid Muhamedi nö üle suudavad lüüa (Tabari, Tarīkh, 1209 - 1210).

Seega on vastasseis juutidega asetatud juba niivõrd varasesse aega nagu Aqaba I truudusvanne. Sellise vastaseisu võimatust peaks tõestama kasvõi see, et Meka perioodist ei anna Koraanis miski selleks veel tunnistust; kuid veelgi vähem on selline Ishaqi-Tabari ajalookäsitlus usutav nende töös leiduvate lõikude järgi, mis oma olemuselt meenutavad seda eelnevalt vaadeldud Muhamedi suhu pandavat maailmavalitsemise ambitsiooni, mille võimatust ennem vaatlesime.

Tabaril lk 1220 - 1221 on juttu Aqaba II truudusvandest: Muhamed saavutab mediinalastelt lahtiütlemise liitlassuhetest juutidega oma lubadusega: "Võitlen nendega, kellega teie võitlete, teen rahu nendega, kellega teie rahus olete." Ning kõik need truudusvandujad siin tunnistavad, et "Temale truudust vandudes kuulutame sõja tervele inimkonnale... Me tunnistame teda ka juhul, kui see tähendab meie varanduse kaotamist ja meie ülikute surma." Tasuks selle eest on aga paradiis, mis juba I Aqaba truudusvande puhul Muhamedi poolt mediinalastele lubatud sai (Tabari, Tarīkh, 1213). Ibn Hishamil on veel lisaks lõik, mis puudub Tabaril: et enne seda II Aqaba truudusvannet oli keelatud muslimitel sõdida, ning tuli kannatlikult taluda kõiki alandusi, nüüd aga ilmutub neile suura 22. 39 - 41, mis lubab otsest sõdimist, siiski veel ründaja vastu, mitte ise rünnates (Ibn Hisham, 197 - 198). Siiski, nagu meil alust arvata on, on need ajaadid palju hilisemast ajast, ning Hishamipoolne selline asetus niivõrd varasesse aega võimatu. Seejärel kohe toob aga Hisham ära ajaadi 2.193, mis käesoleva töö kronoloogias, järgides nii Kratškovskit kui ka Belli, on paigutatud Badri lahingu aegadesse.

Veelgi segasemaks teeb olukorra Tabari, paigutades vaadeldava II Aqaba truudusvande aega ajaadid 8.39, mis käsivad: "ja võidelge nendega, ... kuni usk saab Allahile"(lääne teadlaste numeratsioonis 8.40 - Tabari, Tarīkh, 1227) , mis kohe kuidagi sinna ega sobida ei saa.

Tabari ja Hisham on siia üle toonud selle hilisema, hidžra-järgse vaenu juutide vastu. Tegu on Muhamedi hadīthide ajaliselt paigutamisega tunduvalt varasemasse aega. Et need vahelduvad kronoloogiliselt nö omal kohal asuvate hadīthide ja ajaatidega, näitab kohe järgnevalt mõlemas allikas ära toodud positiivne suhtumine kristlastesse: nende II Aqaba truudusvandujate poolt, keda (juhuslikult?) on 12: "Lausus Muhamed pealikele: Te olete oma rahvale kindlustajad/käendajad nii, nagu olid jüngrid kindlustuseks/käenduseks Jeesusele, Maarja pojale; ning olen mina kindlustus oma rahvale." Vastasid nemad: Jah [22]"" (Ibn Hisham, 193; Tabari, 1221). Seega on selle Aqaba II leppe puhul väga tugev kristluse mõju, mida ka Tabari ega Hisham tunnustamata saa jätta. See Aqaba II lepe sõlmiti vahetult enne Muhamedi Mediinasse siirdumist. Ja juba peagi pole sellisest positiivsest suhtumisest kristlastesse enam jälgegi, nagu me sellessamas suura 2. puhul näeme. Samas aga 12 jüngrit ei hakkaks eeskujuks tooma keegi, kes vihkaks kristlust, nagu me näeme seda peagi Muhamedi puhul.

Loomulikult tekib küsimus, et juhul, kui meie eeldus paika peab ning see aasta 1 AH Koraanis sisalduv juutidele (raamaturahvale tervikuna) suunatud lootuste osa on hiljem välja jäetud Muhamedi poolt, ning sellest lähtudes on traditsiooni väänanud ka Tabari, Hisham jt, miks siis on säilinud selline 12 apostli eeskuju, mis ju ometi ei sobi siia, pidades silmas hilisemaid arenguid ning tekitab vaid meie poolt esitatud kahtlusi? Ehk on siin vastus selles, et ei maksa seda Ibn Hishami ja Tabari hadīthide kogumis- ja sõelumistööd pidada nii süstemaatiliseks ja teadvustatuks nagu hilisem traditsioon sellest räägib. Kuigi nad mõlemad on suhteliselt usaldusväärsed võrreldes teiste allikatega, on nad siiski väga kaugel objektiivsusest, moodustades ikkagi palju juhuslikke ja subjektiivseid elemente. Selle heaks tõestuseks on juba mainitud Saatanlike värsside lugu. Selle väljamõtlemist peetakse võimatuks (sest ei hakka ükski muslim fabritseerima sellist lugu), ning selle sündmusega seonduv pidi erutama kaasaegsete ja kommentaatorite meeli - ja ometi on ta pikalt kirjeldatud Tabaril, kuid täiesti maha vaikitud Ibn Hishamil! Palju loogilisem oleks selle loo leidumine Ibn Hishamil, ning selle väljajätmine ilmseks väljamõeldiseks pidamise tõttu juba idžma alla rõhutud Tabari 9. sajandi ajastule. Kuid ebaloogilisel moel on kõik vastupidi: nagu oleks Ibn Ishaqi ajal 8. sajandil seda peetud väljamõeldiseks, kuid juba 100 aastat hiljem hakatud seda uskuma, sest käsitleb ju Tabari seda ju niivõrd pikalt (Tabari, Tarīkh, 1192 - 1196). Võimalik, et selline tegevus annab tunnistust suuremast suvalisusest araabia allikates ja nende autorite tegevuses. Ehk tuleb siin siiski visata suurem kivi sinna muslimitest ajaloolaste kapsaaeda, tunnistada nende üldiselt usaldusväärseks peetud allikate väga ebausaldusväärset iseloomu, kui seda reeglina tehakse, ning võtma seisukoha, et kuigi seal leiduva põhjal saab teatavatel juhtudel konstrueerida toimunut, on meil siiski tegu vägagi moonutatud kõverpeegliga, millest õige pildi saamine tuleb lootusetuks tunnistada. Nõustun siinkohal Bolšakovi arvamusega, et sihilikult midagi välja ei mõeldud hadīthide edastajate poolt, kuid inimese mälu on ekslikum, kui seda tunnistada tahame (Bolshakov, 64 - 65). Tuntav on siinkohal minu kaldumine nende korduvalt kritiseeritud hüperkriitikute vaadete poole, kuid piisavalt hoiatavaks näiteks peaksid olema anglosaksi kroonikate lugu, milles kirjeldatud kangelaslikke lahinguid nüüd, arheoloogiale toetudes, väljamõeldisteks peetakse.

Siinkohal tuleb tähelepanu juhtida hadīthi vormile ja selle edasiandmisele: selle vorm on kõike muud, kui täpset säilimist sajandite jooksul soosiv; tähtis on seal sisu, selle kirjanduslik/luuleline väärtus olematu (va eraldi stiili moodustav šiiitide ütlused Ali kohta - Nahjul Balagha, kus erandlikult sunniitide traditsioonist on edasiantu pigem sarnane ilmutusele kui hadīthile ja mida šiiidid ise seletavad selle jumaliku päritoluga Ali suu läbi). Kui aga sisul pole ranget vormi, siis ei hoia seda ka miski muundumise eest - selles mõttes on meil palju enam uskuda alust Koraani teksti säilimist autentsena kui hadīthide oma. Hadīth pole seotud sõnameisterlikkusega, see on pigem seotud mälu tugevusega. Kui on aga teada, kui tugevalt võivad eksida sündmuste tunnistajad hiljem asju meenutades, siis milliseid eksimusi võib sisse tulla neid retrospektiivselt meelde tuletatud, formuleeritud, või ka kirja pandud sündmusi põlvkondade vältel edasi andes! Ei hakka siinkohal süvenema Goldziheri poolt aluse pandud hadīthi-kriitika koolkonda, toon vaid mõned näited Tabarilt endalt, mida tema ise juba tähele pannud on, et varase islami õpetlased ei ole üksmeelel Muhamedi Mekas oleku aja kohta peale prohvetiks saamist:

"Ühed ütlevad, et see oli kümme aastat (Tabari, 1245 - 1246), teised, et kolmteist aastat (ibid, 1246), kolmandad, et viisteist aastat Ibid, 1248), neljandad, et kaheksa aastat (Ibid, 1250). Üksmeelt pole ka ilmutuse iseloomu ja jumaliku ilmutuse Muhamedile edastajate kohta: ühed ütlevad, et enne ilmutuste saabumist oli Muhamedi seltsis kolm aastat ingel Israfil, enne kui ta üldse mingit ilmutust sai (Ibid, 1249), teised ütlevad, et esmalt oli Muhamediga Israfil kolm aastat, Muhamed oli temast teadlik, kuid ei näinud teda, seejärel tuli Gaabriel (Ibid, 1249), kolmandad, et vahendas ilmutust vaid Gaabriel (Ibid, 1249), neljandad, et esmalt õpetas teda Israfil sõna ja teoga kolm aastat, seejärel tuli Gaabrieli kaudu Koraan (Ibid, 1249); Tabari enda seisukoht püüab leida kompromissi eeltoodud variantide vahel (Ibid, 1249 - 1250). [23]

Lisanduseks veel huvitav märkus Bolšakovilt, kes üllatunult märgib, et muslimi ajaloolastel puudub vähimgi kooskõla Muhamedi surmapäeva kohta (Bolshakov, 186). Kui aga lahknetakse selles, mis pidi vapustama kogukonda, ning eeldades selleks ajaks Mediina institutsioonide suhteliselt head arengut, peaks eeldama selles küsimuses üksmeelt. Kuid ka sellise info kaotsiminek peaks näitama seda segadust, mis islami allikates valitseb, ning mis annab alust kahtlustada Watti lähenemise, mis võtab aluseks needsamad allikad ajaloolise pildi koostamisel neid väga põhjalikult analüüsides, põhjendatust.

Seega on meieni jõudnud allikad kandnud selle vastuolu juutidega (ja osalt ka kristlastega) aega, kus seda veel olla ei saanud. Koraan sellest ei räägi, kuid paljutähenduslikult vaikib. Esmased allikad sellest räägivad palju, kuid seda võib pidada ainutähenduslikuks - valetavad! Et need allikad valetavad, saab selgeks Aqaba II truudusvandele järgnenud sündmustega seoses: nii Tabari kui Hisham pühendavad ebaproportsionaalselt palju ruumi Muhamedi vastu plaanitavale vandenõule, mis Tabaril võtab enda alla 11 lk (1228 - 1240), umbe sama ka Ibn Hishamil, kuid mis kõigil eeldustel on hilisem väljamõeldis. [24]

Eeltoodud arutlustest lähtudes tuleb vaadelda ka juudi hüüatust peale Muhamedi vaevarikast hidžra-teekonda Mediinasse jõudes, kes hoolimata muslimite pinevast ootusest võtta vastu viimasena põgenenud Muhamed, märkab teda esimesena: " Saabunud on teie õnn..." [25] justnagu eksisteeriks siis juba mahamärgitud vihajoon juutide ja muslimite vahel , vähemalt püüab Tabari siin jätta muljet, nagu juutidel Muhamediga enam midagi pistmist poleks! - Kuid Koraanis sisalduv enam kui aastane vaikus, ning islami allikate teated, sunnivad kõiki neid allikate teateid nihestatuteks pidama - mitte otse fabritseerituteks, kuid lootusetult segiaetuteks.

Suura 2, ajaadid 21 - 25

Dateering. Kratškovski arvates Mediina ajastu, kuid Belli järgi moodustavad ajaadid 21 - 22 kas Meka või Media ajastu väljakutse uskmatutele. Ajaat 23 on hilisem lisandus, ajaat 24. kuulub ajaliselt eelmise grupi ajaatide juurde, 25 aga hilisem juutide vastu suunatud lisandus (Bell, Qur’ān, 5). Pikemalt peatumata vaadeldaval lõigul mainime vaid seda, et paradiis on saanud veelgi ligitõmbavamaks nende "puhaste naiste" tõttu.

Otsene pöördumine ja väljakutse uskmatute vastu, võib olla nii hiline Meka kui ka varane Mediina:

(GIF)


*abd - enamasti omab tähendust "Jumala ori", sõna abd märgib täielikku kuuletumist, siit ka nimi näiteks ’abdullāh - Allahi ori.

2.23: järgneb paradiisikirjeldus usklikele, ning see kirjeldus sarnaneb Meka omale, kuid ajaadi viimases osas lisandub uus motiiv: vooruslikud/süütud naised paradiisis meestele: azwādzhun mutahharatun.

Hoolimata temaatilisest segadusest, võime võib järgnevalt tabada jälle etteheidet juutide suhtes:

(GIF)


*Suurim erinevus koodeksitega vaadeldavas lõigus Ibn Masudil ajaat 21. nazzalnā ’ala ’abdinā asemel anzalnā ’ala ’ibādinā, lisaks veel 3 väiksemale erinevusele (Jeffery, Materials, 25 - 26).

Oma tonaalsuselt ja etteheitestiililt sama terav kui eelmine, kuid väljend, "kes rikuvad Jumalaga sõlmitud kokkulepet" saab viidata vaid raamaturahvale. Juutidel (kristlastel?) on Muhamedi arvates nüüd kadunud kõik nende voorused.

Seega kui Meka perioodidel nägime vaid Jumala suhtumist umbmäärastesse uskmatutesse, siis siin omandavad need usuvaenlased konkreetse kuju.

Suura 2, ajaadid 38 - 59

Moosesega seotud tegevus, ära toome selle eraldi siin seetõttu, et raske aru saada suhtumisest: suunatud minevikule, kuid ajendatud 1 - 2 AH ajast, ning ehk ka mingitest kokkulepetest või positiivsetest arengutest, sest suure osa moodustab juutidele suunatud manitsus olla Jumalale kuulekad ja pidada kinni kokkulepetest. Mitmeid nö mõistelisi blokke Belli arvates: 38 - 41 pöördumine juutide poole - minevikus; 51 - 58 aga moodustab juutide sõitlemise Moosese loo läbi (Bell, Qur’ān, 7- 9), kuid vaadeldava Mediina varase perioodi kokkuvõttes positiivset suhtumist näitab lõigu lõpetav ajaat:

(GIF)


*Hāda tähendab nii "olema juut" kui ka "pattu kahetsema".

**Ibn Masudil 11 erinevust, mõned neist päris olulise tähtsusega, näiteks teisetähenduslike verbide kasutamine (Jeffery, Materials, 26); ka Ubay ibn Kab’il (Ibid, 118), ja A’mash (ibid, 315).


Kuid sellele eelneva ajaadi teine pool samas ilmselt vaenulik juutide vastu: Bell näeb siin hilisemat lisandust (Bell, Qur’ān, 9).

Seega midagi raske öelda, va seda, et Muhamedi peamure aastail 1 - 2 AH oli suhted juutidega; ning tundub, et selle suhte iseloom oli heitlik, kus pettumus järgnes lootustele. Samas on võimalik, et need ajaadid 5 - 19 ja 21 - 25 olid tegelikult varasemad kui 37 - 59. Bell näiteks midagi kindlat ei väida suura esimese poole ajaatide järjekorra kohta ning tuntav on tema kahtlemine. Kuna suura on väga segase ülesehitusega, siis järgnevates ajaatides, kuni ajaat 70, jätkuvad need juuditeemad, mis Belli arvates moodustavad eri blokkide jätke (Bell, Qur’ān, 6 - 11).

Suura 2, ajaadid 60 - 62

Dateering. Bell peab seda hoopis 44 - 50 jätkuks, peab võimalikuks selle asetamist aastasse 1AH, kuid kahtleb (Bell, Qur’ān, 9). Seega võib ikkagi järgneda eelnenutele, sest teised koraaniuurijad peavad suurat vähemalt vaadeldavas osas tervikuks.

Nendes ajaatides sõideldakse neid lepingut Jumala mittetäitvaid juute karmilt, tunda on suhete pingestumist. Tundub, et välja on öeldud kõik, olgu nad siis ahvid või ussid, ning edasi jääb üle vaid otsesesse konflikti puhkemine.

(GIF)


*Bell: "and raised the mountain over you", Arberry: "and raised above you the Mount", Kratškovski: "и воздвигли над вами гору".

**Bell: "who transgressed in the matter of the sabbath", Arberry: "that transgressed the Sabbath", Kratškovski: "которые нарушили субботу".

***Kūnū qiradatan khas’īna: Bell: "be ye apes slinking away." Arberry: "Be you apes, miserably slinking," Kratškovski: "Будьте обезянами презрнными!" Kuid nagu märgib Kratškovski, viidates Hirschfeldile, võis algselt qirdah - ahv asemel olla qirdān - ussid, vaglad (Kratshkovski, Koran, 518, märkus 37).


Suura 2, ajaadid 70 - 76.

Iseloom ja dateering. Kratškovski peab seda omaette pöördumiseks juutide vastu, milles juute süüdistatakse pühakirja moonutamises (Kratshkovski, Koran, 519, märkus 46, 47, 50); ka Bellil see omaette blokk 70 - 76, kuid peab seda hilisemaks järgnevatest ajaatidest (Bell, Qur’ān, 11 - 12). Tegu on igatahes otsese ideoloogilise rünnakuga juutide vastu.

(GIF)
(GIF)


*Illa amānīya - raskesti mõistetav väljend, Bell: "except as things takes on trust", Arberry: "but only fancies", Kratškovski: "а только мечты". Pickthall: "Not except from hearsay".

Analüüs. Juute süüdistatakse siin otseselt silmakirjalikkuses ning ajaadis 2.71 tuleb esile see Muhamedi poolt esitatav süüdistus, et juudid on tema eest midagi varjanud, või nagu Bell ütleb, et Muhamed võis püüda nendelt informatsiooni osta, kuid nemad petsid teda (Bell, Origin). Selle 2.71 kohta selgitab näiteks Ibn Kathir järgmist, toetudes tuntud hadīthide edastajale al-Hasan al-Basrile: " Kui juudid kohtasid uskujaid (so muslimeid), siis tavatsesid nad rääkida: "Me oleme uskujad". Omavahel kohtudes mõned nendest aga ütlesid: "Ärge rääkige Muhamedi kaaslastele sellest, mida teie pühakirjas ennustatud on, selleks, et see uudis, et Muhamed on viimane prohvet, ei saaks nende tõestusmaterjaliks teie vastu teie Jumala ees; niimoodi tulete te võitjaks vaidluses.’’ (Ibn Kathir, ajaat 76 - Ibn Kathiril nagu kõigil teistel tafsīridel Egiptuse standarti numeratsioon, 71. meie numeratsioonis). Edasi süüdistatakse siin juute pühakirja võltsimises sinna lisanduste sissekirjutamise teel.

Väga huvitav on siinkohal 2.73 ütlus: wa minhum ummīyūna lā t’alamūna al-kitâba: " Ning on nende seas uskmatuid/kirjaoskamatuid, kes pole teadlikud pühakirjast". Kratškovski näeb siin viidet harimatutele/lihtsameelsetele [26], kuid nagu märgib Bell, võib see tähendada ka hoopis midagi muud: kogukonda kuuluvaid inimesi, kuigi Bell ise tõlgib selle common people, märgib ta tähenduseks "belonging to the community". [27] Probleem ei näi siin olevat mitte sõnade ummah (käitumisviis, usk, kogukond) ja sellest tuletatud ummī - (lihtrahvalik) tähendusena tuletatud "kirjaoskamatu", "pühakirja mitte valdav", "pagan" tähendus [28], isegi mitte selles, et Lane järgi tähendab ummī esmalt "mitte-juut", ning ka "araablaste hulka kuuluv", (kuid toob kohe ära, et vaadeldava koha suhtes tähendab see "vulgar persons" - selline käsitlus prevaleerib alates vanimatest tafsīridest ning pikemalt seletatud Ibn Kathiril), vaid selles, et algselt, vähemalt Koraanis, omas see vaid üht tähendust: pühakirja mitte valdav. Tähelepanu pöörab sellele näiteks Watt, (Watt, Muhammad at Mecca, 53).

Seega vaevalt räägitakse siin rumalatest juutidest, pigem pühakirja mittevaldajatest, seega - paganlikest araablastest. Seega pole Baqara vaenulikkus suunatud vaid suhetele juutidega, samavõrd on suunatud ka araablaste endi vastu, kes ei taha Muhamedi tunnistada prohvetina. Ning see tekitab Muhamedile rohkem tuska kui miski muu: on teada, et ta ei saabunud Mediinasse mitte usureformaatorina, vaid pigem ülemkohtunikuna ja šeigina.

Me võime eeldada, et olukorras, kus Muhamed oli saavutanud oma jüngrite ületuleku Mediinasse, sealsete peamiste hõimude Aws ja Khazradzh islami usku astumise, on Muhamedi arvates probleemid lahendatud - tema arvates moodustavad kõik ühise usklike kogukonna - kas nad siis juba nimetasid ennast allaheitjateks - muslimiteks, seda me ei tea, kuid alust on arvata, et Muhamed asus ümber kindlas veendumuses, et allutakse ühele ja samale jumalale - seda nii juutide, kui tema kuulutatava usu järgijate poolt.

Peagi ta mõistab, et juudid on midagi muud, kui tema usu järgijad, kuid esialgu ei pea ta neid erinevusi veel nii oluliseks. Meil pole andmeid sellest esmasest lootusest Mediinasse asudes, kuid tuletada võime tema suhtumise esimese aasta jooksul nn Mediina konstitutsiooni uurides. Hoolimata korduvat kriitikast allikate aadressil, on meil alust arvata, et see dokument on meieni jõudnud vägagi täpselt oma algvormis. Põhiline argument selleks on seal sisalduv ütlus, et "juudid ja usklikud moodustavad ühe kogukonna, kuid juutidel on oma usk, muslimitel oma usk" (Ibn Hisham, 223). Saab vaid nõustuda Bolšakovi arvamusega, et see on parim tõestus dokumendi ehtsuse kohta, sest mitte ühelegi hilisemale võltsijale tulnuks pähe mõte asetada juudid ja muslimid ühte kogukonda (Bolshakov, 94, selle Mediina konstitutsiooni autentsuse ja allikates kajastumise küsimustest märkused 9 - 14, lk 241). Seega, nagu dokumendi originaalis kirjas, moodustavad nad ummah minal l-mu’minīn - uskujate kogukonna, ning Bolšakovi arvates on see Muhamedi seisukoht aastal 1 AH. Sellest samast aastast, millest meil Koraani pole midagi jõudnud, ning see, mida sellest perioodist ajalooallikates autentseks võime tunnistada, omab intrigeerivat iseloomu.

Ajaadist 2.73 seega nähtub, et lisaks juutide nö. reetmisele oma uskmatuse tõttu, tabab Muhamedi ka uus löök: loodetust palju enam on neid araablasi, kes tema prohvetlust ei usu, kuigi tunnistavad teda kogukonnajuhina. Ja ehk on siin see murdemoment, just nende ajaatide taha varjatuna, et Muhamed saab osa nö suurest tõest: ta on läbikukkunud prohvetina, kuid seda enam edu võib ta saavutada poliitikuna ja ühiskondliku ümberkorraldajana. Sest millekski muuks, kui läbikukkumiseks, tema tegevust Mekas pidada ei saa, ning sama trend jätkub ka Mediinas, hoolimata kasvanud usklike kogukonnast - nende muslimiteks saamine on seotud eelkõige Muhamedi poliitilise võimuga ning võimalik, et kogu usuline aspekt on seotud juudi messianismile vastu astumisega, nagu ka Tabari Tarīkh is see ühel korral kajastamist leiab.

Peitunuks Muhamed selle õõvastava tõe ees, et pole ta midagi enamat kui hanīf või andekas luuletaja - jäänuks islam olemata või parimal juhul tekkinuks sellest mingi efemeerne kõrbesekt. Mina pole esimene, kes väidab, et islamis pole midagi originaalset ega eesrindlikku mitte, on vaid see nõiduslik kõla, mis trotsib seda ebaloogilisust ja meetodit a la copy paste Piiblist. Samas pole ma ka esimene, kes vaimustub selle prohvetliku pretendendi edust poliitikas: ta pole mitte ainult prohvet, kes sai kuulsaks omal maal, vaid ainsana suurtest ka oma eluajal. Ühegi prohveti kohta ei suuda me midagi sarnast maailma ajaloost leida: kõik nad on olnud hilisemate poliitikute ja valitsejate tööriistad, kuid mitte ise Jumala tahte tööriistad. Selles on Kiidetu erakordsus - kuid samas ka väiklus: pole vist ühtegi mitte-muslimist islamiuurijat poliitkorrektsuse-eelneval ajal, kes poleks tähelepanu pööranud sellele vahetuskaubale Jumal-poliitika-vastu: tema hilisema ilmutusliku tegevuse maine mõõde on läbinähtav. Sest alates aastast 2AH saab valitsevaks käitumine: enne tegevus, siis selle apoloogia ilmutuse läbi. Ning seda ad nauseum kaheldavates olukordades ilmutuslik-moraalsest vaatepunktist, alates peagi vaadeldavast rosinakaravani ründamisest ja Badri lahingust, lõpetades perekondlike armukadeduse probleemidega (nn Aiša eksimus) ja kasupoja naise kosimisega seoses.

Ajaat 2.73 aga näitab seda uut pettumust: hoolimata arvukast ansāride ja muhajiride kogukonnast (kes suure osa aega veedavad tegelikult omavahel tülitsedes), püsib tugev vastasseis Muhamedile, ning see kajab läbi Mediina perioodi esimestest suuradest, olles siia jõudnud nö. kajana pettumusele. Selle pettumuse taga seisvate jõudude suurust ning selle tegelikku mõju olemust Prohvet Muhamedile näitab aga tõsiasi, et tema suurimad vaenlased ebajumalakujud, mida ta väidetavalt Mekasse sisenedes tormas isiklikult purustama Kaabas, püsisid Mediinas endas, kuhu ta tuli kogukonna peaks ja ülemkohtunikuks, kuid mitte usujuhiks, ajani, mil Meka oli langenud muslimitele (Bartold, 96). [29]

Suura 2, ajaadid 77 - 99.

Dateering ja iseloom. Bell jagab 77 - 81, 82 - 90, 91 - 94 ning 95 - 97 eri blokkideks, aastast 2 - 3 AH (Bell, Qur’ān, 11 - 15). Kratškovski ei lisa midagi.

2.77 - 85 veelgi teravam see juutide hurjutamine Jumalast taganemise eest ning kahel korral needmine: 2.82 - 84 lõpus, ning ajaadis 83. loobunud Allah aitamast juute uskmatute vastu nende uskmatuse tõttu: (GIF)


*Mõeldud on siin mushrike. Wa-min-alladhīna ashrakuuū tõlgib Bell: "(keener) even than the idolaters", Arberry: "And of the idolaters", Kratškovski: "дажес реди тех которые придали [Аллаху] сотоварищей". **Ibn Masudil 9 erinevust, kuid otseselt vaadelava lõigu sisu see ei muuda (aktiivi asemel passiiv, teised sõnad jne Jeffery, Materials, 27); sama ka Ubayy ibn Ka’bil (ibid, 118 - 119),

2.84 - 85 aina kordavad seda juutide silmakirjalikkust, see juutide siunamine tipneb vaadeldaval perioodil aga ajaadis 2.90, kus neid ka kāfiritest halvemateks peetakse:

(GIF)

Ning järgnevates ajaatides kuulutatakse nad otse vaenlasteks:

(GIF)

Ning samas vaimus toimub juutide sõitlemine ajaat 99. lõpuni. Me ei saa täpselt dateerida vaadeldavaid ajaate, kuid eeldan, et need on ilmutatud enne Badri, kuigi Bell arvab näiteks, et ajaat 79. võib olla ilmutatud Badri ja Uhudi vahel (Bell, Qur’ān, 12, märkus 1). Kuid vaevalt: oma tonaalsuselt on nad küll juute vastustavad ning viha täis, kuid puuduvad Badri-järgsetele ajaatidele omased käsud võidelda. Vaadeldavates ajaatides käib veel aktiivne süüdimõistmine, kuid veel mitte karistamine.

Suura 2.100 ja naskh - eelneva ilmutuse tühistamine

(GIF)

Äärmiselt huvitav ajaat. Ei Bell ega Kratškovski sellele ülemäärast tähelepanu pööra, ning dateeritav on ta vaadeldavasse aega, so 1- 2 AH. Kuid huvitavaks teeb selle ajaadi see, et räägib ajaatide tühistamisest ning uutega asendamisest. See on see kuulus naskh, mida edaspidi kasutatakse ning millele vaadelava ajaadiga eluõigus antakse. Ning traditsiooniline tõlgendus kõlab nii, et hulk Koraanis sisalduvaid ajaate on selle 2.100 väljaöeldud printsiibiga tühistatuks kuulutatud, seda ka tulevikus. Et see annab Muhamedile vabad käed tegutsemiseks ning allutab ilmutuse poliitikale, sellest ülal on juttu, ning ühena esimestest sellele pööras tähelepanu juba Goldzicher enam kui sajand tagasi (Goldzicher, Richtungen 20 - 21), ning ka muslimi teoloogid on arvukalt kirjutanud sellest.

Kuid siinkohal tekib küsimus, et mida naskh ikkagi tähendab? Õigemini - miks arvatakse, et see tähendab kindla peale Koraanis sisalduvate ajaatide tühistamist? Vaadeldes neid Koraani jõudnud naskh ajaate ei saa mitte kuidagi väita, et see tingimata tähendab kehtetuks kuulutatava ilmutuse säilimist pühakirjas.

Hilisematele kommentaatoritele sai mõte ilmutuse väljajäämisest Koraanist jumalavallatuks mõtteks, seetõttu leiame vaid ühte liiki tõlgendusi naskh kohta, mis küll kõigis tafsīrides räägivad nende kehtetuks kuulutamisest või unustamisest, kuid väldivad küsimust, kas nad on jäänud pühakirja teksti või mitte. Ibn Kathir peatub pikemalt ajaat 2.100 (temal 106) sisalduva naskh kohta, kuid vastust küsimusele, et mis saab nendest naskh ajaatidest, me ei leia - saame teada vaid, et nad ei kehti.

Arusaadav, et tafsīrid ei saagi käsitleda seda küsimust, sest kõik meieni jõudnud tafsīrid lähtuvad eeldusest, et Koraan on juba taevas lõplikult valmis (kas kivisse raiutult nagu ortodoksne vaade arvab, või Allahi sõnana - mutaziliidid) ning järgnevalt ilmutatud Muhamedile. Jumalateotus oleks nende tafsīride autorite seisukohast mõelda, et Koraan on arengu tulemus - seisukoht, millel enamus Lääne koranistikat hetkel baseerub ning mida toetavad nii San’a leiud kui ka Jeffery poolt kokku kogutud 1. - 2. sajandi AH koraanitekstid.

Seega ei räägi miski vastu meie ennist esitatud arvamusele, et teatav osa materjali ei ole Koraani jõudnud. Lisan veel seda, et mitte miski ei Koraani enda ega ka ortodoksse tõlgenduse seisukohalt ei räägi otseselt sellele seisukohale vastu. Ainsana minule kättejuhtunud kirjandusest märgib Bell võimalust, et mingi osa naskh ajaatidest on "kaduma läinud" (Bell, Qur’ān, suura 24. sissejuhatus lk 335 keskel).

2. 103 - 115, 129 - 135: kristlastevastane rünnak

Bell ütleb ausalt suura sissejuhatuses, et Baqara on väga segane (Bell, Qur’ān, 2 - 3), ning vaadeldes ajaatide selgitusi tuleb temaga tõepoolest nõustuda: eraldi teemad ja perioodid temal 102 - 104; 105 - 111 aga peaks järgnema lõigule 70 - 76; 112 täiesti eraldi ajaat, 113 - 115 eraldi; 129 - 135 kohta aga toon siinkohal ära Belli originaalteksti ning rehkendagu igaüks ise, mida autor siin öelda tahab ja milline see kronoloogia välja peaks nägema: Originally after v. 111 (?), but revised in a progressively independent spirit; 133, 134a, 135 detached and 130, 132 inserted in place of them; substitutions made at the end of both; finally whole passage discarded in favour of 129b, and 124 - 128; these latter on the back of it. (Bell, Qur’ān, 15 - 19). Kratškovski vaadeldavaid lõike eraldi ei dateeri, kuid suura sissejuhatusest võib järeldada, et peab seda ilmutatuks enne Badri (Kratshkovski, Koran, 516, märkus 1; tema märkused vaadeldava lõigu kohta lk. 520 - 522, nr 71 - 92).

Sissejuhatavalt nende ajaatide kohta, et esmakordselt Koraanis algavad nüüd teoloogilised rünnakud ka kristlaste vastu.

(GIF)


*a’fū - reeglina tõlgitakse vabandama, või andestama, kuid ka mööda vaatama: Bell: “overlook”, Arbery: do pardon them, Kratškovski: Извините, Pickthall: forgive. Kuid Lane järgi omab IV radikaal tähendust ka "vabastama", "tühistama", "sõltumatuks tegema", I radikaal aga "kustuma, surema, kaduma, jätma jne kümneid tähendusi (Lane, 2092 - 2094), mis ei räägi sugugi vastu siin pakutud eestindusele. ** Baidawi tafsīri järgi käsuga sõjaks nende vastu. ***Laisati nasaraī ala shayyan: st. et pole nende usul mingit alust, see on tühjal kohal. Bell: "The Christians have no ground to stand on", Arberry: " The Christians stand not on anything", Kratškovski: "Христиане ни на чем!" Pickthall: “the Christians follow nothing (true)”. **** Mõte selles, et mõlemad loevad ühte ja sedasama pühakirja, kuid süüdistavad üksteist.


(GIF)
(GIF)


*Suurim erinevus Ibn Masudil ajaat 105, kus juutide ja kristlaste kohta natuke erinev sõna: pole mitte standartteksti ainsuse "hūdan aw nasarā" vaid "yahūdīyyan aw nasranīyyān" (Jeffery, Materials, 27 - 28), mis aga olemuslikult öeldu tähendust ei muuda. Täpselt sama erinevus ka Ubayy ibn Kab’il (ibid, 117 - 118); ajat 109 on al-A’mashil huvitav erinevus: "wa lillāhi mashriqu wa l-maghribu" asemel "wa-lillāhi almashāriqu wa l-maghāribu" (Jeffery, Materials, 315).

Peale vahepealset Ibrahimi lugu 116 - 128 rünnakud juutide ja kristlaste vastu jätkuvad ajaatides 129 - 135:"

(GIF)


*Al-asbāt: eri tõlgendused, Bell arvab, et selle all mõeldud patriarhe (Bell, Qur’ān, 18), Arberry aga tõlgib sõnaga "tribes" ning ka Kratškovski märgib, et väär on selle all patriarhe näha, peab olema "hõim" (Kratshkovski, Koran, 521, märkus 85), ning tõlgib selle "колено", ka Pickthall sõnaga tribes. Pigem Belli vastu ka Girgas (346) ja Lane, kuigi viimane märgib ära ka Belli pakutud võimaluse, toetudes Taj el-Aroos’ile (Lane, 1295 - 1296).

(2.132: kiitus jumalale)

(GIF)
(GIF)


*Arusaamatuks jääb, miks nii Bell kui Kratškovski tõlgivad wa nahnu lahu mukhlisūna: "and we make religion entirey his" ja "и мы пред Ним очищаeм веру." Mukhlis tähendab "siiras", "aus", Arbery näiteks "Him we serve sincerely", Pickthall: "to Him we look alone", Shakir: "and we are sincere to Him".

**Shahaadatan ’andahu mina llahi - reeglina shahaadatun tähendab "usutunnistus", selles kohas Koraanis aga, mil islam kui usk oli alles tegemas esimese samme eneseteadvuse poole, mis konkreetsema kuju võttis alles järgnevatel aastatel, isegi aastakümnetel, ei saa me veel selles islami usu väljakujunenud terminiga tõlkida, seega vaid "tunnistus", või "tunnistamine", ka "vanne", või "nähtav" (Girgas, 421) . Kindlasti veel aga mitte "surm usu nimel". Vaadeldava lõigu tõlgib Bell: "who conceals a testimony from Allah", Arberry: "a testimony received from God", Kratškovski: "кто скрыл у себя свидетельство Аллаха."

***Qad khalat: khalata - mööduma, läbi saama; Arbery, Bell, Pickthall, Shakir - kõik alates Sale tõlkest aastast 1736 (vt Sale tõlge, siinkohal vaadeldavas väljaandes - 1801 - tõlke osa lk 26, lehekülje keskel) tõlgivad kõik parima ingliskeelse väljendiga, kuid siiski natuke liiga utreerivalt "hukkunud" - "passed away", Kratškovski ei määratle nii kindlalt, sest kuigi ka originaalis on mõte selge, on seal siiski mõnevõrra teine tähendus: "народ, который уже прошел," sarnaselt ka Osmanov: ушел. Käesolevatest koraanitõlgetest parima näib pakkuva prantsuskeelne tõlge Kazimirskyl: "Ces generations ont disparu.", mis kõige täpsemalt vastab nii mõttele kui süntaksile. Siinkohal eestikeelsele vastele lähim on Aro: "Tämä on yhteisö, joka on mennyt pois." Ebatäpseim aga Sablukovi: "Нњтъ уже теперь того народа".


Analüüs: Kahtlematult on kriitika nüüd suunatud juutide kõrval ka kristlaste vastu. Üllatav on see, et kuigi paljud koraaniuurijad märgivad, et Muhamedi suhtumine kristlastesse püsis positiivsena veel pikka aega peale hidžrat (Bartold, 98), võime juba nendes suurades vägagi teravalt täheldada seda vaenulikku suhtumist ahl al-kitabi suhtes tervikuna.

Me teame, et juute oli Mediinas suur hulk, ning nendega tülide puhkemine peale meie seda pakutavat suurte lootuste purunemist nendega pole üllatav, kuid miks nüüd kurjustatakse kristlastega? Siin põrkume ühe paradoksiga, mille lahendust mina kirjanduses pole veel kohanud: on teada, et Mekas oli kristlasi, vähemalt Muhamedi naise vend Waraqa ibn Nawfal oli seda kindlasti, võimalik, et ka veel teisi - ning Muhamed Meka perioodil ei ilmuta vähimatki negatiivsust nende suhtes. Mediinast pole meil teada konkreetse isikuna, mitte ühtegi kristlast - ning me kohtame siin vaenulikku suhtumist nendesse! Ei Watt ega varasemad ega hilisemad ajaloolased pööra tähelepanu sellele probleemile: seega jääb üle meil eeldada kahte võimalust: allikates ei sisaldu autentset infot kristlaste kohta Mediinas, või teise võimalusena, see seni kehtiv periodiseering suura Baqara esimese poole (vaadeldavad ajaadid 103 - 135) kohta on väär. Minu arvates on usutavam esimene variant teise ees: ajalooline mälu on lühike suulises vormis ning korduvalt oleme siin hadīthe kritiseerinud seda kordamaks; Kratškovski ja Bell aga on teinud ära töö, mille ületamist lähiajal oodata pole, kui just mitte võtta omaks see hüperkriitikute koraani-eitav seisukoht, et enne 3 sajandit AH Koraani polnud. Käesoleva töö seisukoht aga siiski on, et selline kriitika on küll õigustatud kohati - ja mõne teema puhul ka täielikult - teema hadīth-isnad-sunna puhul, kuid enne sellise kriitika tõestatuks pidamist Koraani suhtes peavad hüperkriitikud veel tublisti vaeva nägema. Ehk teisiti väljendudes: usun, et rohkem on tõde nendes väidetes, mis said koolkonnaks peale esimesi kriitikuid Goldzicher jt näol, ja kelle laps on see praegune hüperkriitika, mitte aga traditsiooni taaslegitimeerivatel Watti 1950 - 70 põlvkonnal, kuid viimaste argumenteeritus ja teaduslikkus on vähemalt hetkel, sellel koranistika kriisi jätkuajastul, siiski palju kindlamatel alustel.

Siinkohal ei hakka me sellele püstitatud küsimusele vastust otsima: liiga palju tundmatuid selles võrrandis. Huvitav aga oleks siiski kuulda tõstatatud probleemi taustal, et kuidas asetub kristlus nende ebausaldusväärsete allikate, suurade ja ajaatide kronoloogiate hüpoteetilisuse taustal sellesse Meka perioodi ja Mediina varase perioodi konteksti?

Siiski on üksikuid momente, millele siinkohal tähelepanu pöörame:

Kohe esimeses vaadeldavas ajaadis 103 on nähtud otsest sõjakuulutust ahl al-kitâbi vastu: nii näeb seda Baidawi oma tafsīris, Ibn Kathir jt. Siiski tuleks seda pidada mitte millekski enamaks, kui retrospektiivseks sündmuste kiirendamiseks: oleks Muhamed saanud aru sellest ajaadist kui käsust tegutseda ahl al-kitâbi vastu, siis nende halenaljakate rosinakaravanide ja mütologiseeritud, kuid oma olemuselt tühipalja Badri röövretke asemel kuuleks me aastatest 623 - 624 ehk 1 - 2 AH hilisema traditsiooni poolt legitiimseks kullatud retki kohe juutide või kristlaste vastu (juhul, kui viimaseid tollal kättesaadavas ulatuses leidus). Kuid ei - esmalt on see rosinaafäär, siis Badr - ja alles seejärel, julgust ja ülbust kogununa, aktsioonid oma juutidest vaenlaste vastu, kusjuures alguses on need labased palgamõrvad ja mitte avalikud konfrontatsioonid: väljakutse juutidele tuleb hiljem, arglikult peale Badri, otse aga pärast Uhudi.

109. kohta märgib Kratškovski, et see olevat suunatud juutide qiblahh vastu (Kratshkovski, Koran, 521, märkus 75).

2.110. on kristlaste vastu (Kratshkovski, Koran, 521, märkus 77). Et see on kristlaste vastu, peaks olema ilmne. See pole enam see hägusalt mõistetav suura 112, milles vihjet kristlusele võib aimata, vaid räägib sellest suurest probleemist, mida muslimid algusest peale selle Maarja ja Jeesuse ja üldse kolmainsusega seoses tunnetavad: arusaamatust ja hämmingut. Bell on vihjanud araablaste (semiidid) otsekohesusele ja primitiivsusele võrreldes kreeklaste mõtte rafineeritusega, sest olevat ju suur osa kristlikke sekte just semiitide looming (Bell, Origin, 20). Multikulturaalsele ajastule omaselt peame siin ilmutama irooniat sellise rassistliku arvamuse suhtes, kuid faktiks jääb, et kristlaste vastu see ajaat on. Väites, et see on vihje paganate vastu keset ahl al-kitâbi temaatikat tähendaks veelgi teha keerukamaks seda Belli koraanikäsitluse komplitseeritust, mis nõuaks uut taset, mille saavutamine pole võimalik ilma uute lähenemiste või avastusteta.

2.129: jääb mulje, nagu kuulutataks siin ebajumalakummardajateks juudid ja kristlased! Vähemalt ajaadi lõpus olev mushrikiin siin ei saa kellegi teise kohta olla. Seega toimub vaadeldavate ajaatide puhul juutide ja kristlaste võrdsustamine nende eelnevalt vihatud uskmatute ja paganatega. Samas aga ajaadis 133 jälle "on meil meie usk, teil teie usk" - kuid see ei tähenda enam neist uskmatutest möödavaatamist - see uskmatuse küsimus hakkab saama usklike asjaks.

Kõige tähelepanuväärsem neist on ajaat 134: kristluse ja judaismi praktiseerimine on siin võrdsustatud jumaliku tõe varjamisega, st et selleks ajaks ei aktsepteeri Muhamed enam neid iseseisva ja võrdväärse usu, vaid õigelt teelt kõrvale kaldunud usuna. Siin võib muidugi näha ka seda motiivi, et Muhamed püüdis juutidelt (ja kristlastelt) osta infot nende pühakirjades sisalduva kohta, kuid sai petta, ning sellest ka see tõevarjamise süüdistus. Kuid kokkuvõte on sama: juudid ja kristlased on jumaliku tõe varjajad.

Et aga Muhamedi positsioon kõigub, kord kumab läbi Badri-järgne viha, kus uskmatud ja ahl al-kitâb koos, siis jälle meka-aegne suhtumine, seda võib välja lugeda ajaadist 135: kõik saava selle, mis nemad välja teeninud on, ning ei puutu ühe kogukonna asjad teise asjadesse. See on väga tüüpiline Meka seisukoht, mille paiknemine siin aastas 1 - 2 AH näitab seda aktiivset Muhamedi vaadete kujunemisprotsessi lootuste purunemise ja uute lootuste tekke tulemusena - see on käesoleva töö seisukoht. Loomulikult, võib eeldada, et ka Bell pole lahendanud siin nende ajaatide kronoloogilist järgnevust ning see ajaat üldse ei kuulu siia - sellele muide on tähelepanu pööranud juba Sprenger, kes eraldab selle ajaadi vaadeldavatest (Sprenger, Bd. III, 51).

Suura 2, ajaadid 136 - 145: qiblah muutmise seletus

Dateering. Bell märgib, et need qiblah muutmise kohta käivad ajaadid väga segase iseloomuga, kuid kuuluvad aastasse 2 AH. Bell märgib võimalust, et Jeruusalemmast loobumise ja Kaaba suuna vahel teatav aeg, mil puudus kindel palvetamise suund, ning selle perioodi kohta käivad ajaadid 136 - 138, millest aga viimane osa, 137 ja 138b, võimalik, et hilisema päritoluga. Ajaadid 139 - 147 aga juba märgivad Kaaba suunda, kuid oma ülesehituselt väga katkendlikud (Bell, Qur’ān, 19 - 21).

Kratškovski: "ajaadid 136 - 145 kuuluvad aastasse 2AH (623 - 624) ning räägivad avalikult qiblahst." (Kratshkovski, Koran, 522, märkus 93). Siin ka huvitav tähelepanek Kratškovski poolt, et Casanova järgi ajaat 137 pole õigel kohal ning peaks asuma 209. järel (Ibid, 522, märkus 94).

(GIF)
(GIF)


*st. et pööravad selja: Bell: "who would turn on their heels", Arberry: "who turned on his heels", Kratškovski: "обращающихся вспять", Pickthall: "who turneth on his heels."

**Al-masdzhidi l-harami: otsetõlkes "keelatud mošee". Bell: "Sacred Mosque", Arberry: "Holy Mosque", Kratškovski: "запретной мечети", Pickthall: "Inviolable Place of Worship". Mošeest sel ajal juba saab rääkida kui palvetamise kohast, kuid kindlasti mitte kui terminist mošee..

***Nii Ibn Masudil kui ka Ubayy ibn Kab’il ajaat 139 öeldakse selle (shatarahu) asemel välja qiblah, seega mitte "pöörake oma näod selle suunas" vaid "pöörake oma näod qiblah suunas" (Jeffery, 28, 120), lisaks veel Ubayy ibn Kab’il mõned standarttekstis puuduvad selgitavad väljendid (ibid, 120).


144 - 145 rõhutavad järgida seda uut qiblaht.

Et qiblah oli algselt Jeruusalemma poole ning peale tüli juutidega pööras Muhamed selle Kaaba poole Mekas - sellele väitele leidub vähe vastaseid. Äramärkimist väärib Belli arvamus, et Jeruusalemmalt Kaabale see pööramine ei toimunud nii ladusalt, kui arvatud ja et oli mingi teatav vaheetapp (Bell, Qur’ān, 19).

Veelgi huvitavam aga on siinkohal Bartoldi üllatavalt vähe tähelepanu pälvinud hüpotees, (mille Islami Entsüklopeedia ekslikult hilisemasse aega paigutab ja hoopis teistele autoritele - Tor Andreale’le ja Franz Buhlile dekaad hiljem - EI, qiblah), milles esmakordselt pööratakse tähelepanu sellele, et Koraani tekstist järeldub küll seda, et qiblah muudeti, kuid et sealt võimatu on välja lugeda midagi Kaaba-eelse qiblah kohta. Bartold läheb veelgi kaugemale tavaseisukohast ning märgib, et ka kõige kuulsamas Jeruusalemmale viitavas kohas, suura 17 alguses, milles räägitakse Muhamedi öisest retkest, ning mida üsna üksmeelselt on peetud viitavaks Jeruusalemmale (et sealt toimus see mir’aj - taevaskäik), pole tegelikult midagi, mis viitaks Jeruusalemmale, ning oma olemuselt on see suura 17. algus väga sarnane suura 53. algusosale, kus määravaks on ajaadi 14 väljend ’inda sidrati l-muntaha, mis viitab tegelikult sealpoolsusele ja Muhamedi kohtumisele Jumalaga - nagu ka selle suura 17. alguse puhul, mille puhul aga hiljem seda tõlgendatud Muhamedi Jeruusalemma viimisena. Seega pole Bartoldi arvates Koraanis Jeruusalemmast mingit juttu [30], ega olnud sel linnal suuremat tähtsust Muhamedi jaoks. Seega ei saanud ka esialgne qiblah olla sinna suunatud. Bartold jätkab oma teooria arendamist öeldes, et esialgse qiblah teadasaamiseks peame vaatlema mošeesid, mis ehitatud enne seda qiblah pööramist, seega enne 2 AH ehk hiljemalt enne 624. a algust. (Bartold, 538 - 542). Bartoldiga tuleb nõustuda, et kindlalt teada sellistest qiblah pööramise-eelsetest on vaid üks - Qubba mošee. Tuues Ibn Jubairi andmed, jõuab Bartold järeldusele, et selle mošee mihrab asus idas ja seega oli orienteeritud itta, - st nagu kõik kristlikud kirikud vaadeldaval ajal (Bartold, Orientirovka, 539 - 540), ning toetudes teistele allikatele järeldab Bartold, et peasissekäik oli läänest! Siit Bartold järeldab, et tolleaegne islam oli väga lähedalt seotud mitte judaismi, vaid kristlusega, eriti selle lihtrahvaliku vormiga, mis tugevalt mõjutatud Vanast Testamendist (Ibid, 541).

Nagu öeldud, pole Bartold üksi oma teoorias. Tor Andrae toetab sellist vaatekohta [31], nagu ka Franz Buhl (Buhl, 212); ning ka EI artiklis mihrab on viitega tuntud islamiuurijale Lammensile (temale sekundeerib Creswell) öeldud, et araabia allikad märgivad, et mihrab on laenatud kristlusest; ning ka märksõna qiblah autor EI-s märgib, et semiitide elu oli suunatud itta, ning märgib ühe võimalusena, et Kaaba-eelne qiblah oli idas, tulenevalt kristluse mõjudest.

Seega kaudselt ja suure ringiga minnes oleme Bartoldile hüpoteesile loonud palju suurema toetuse, kui seda reeglina islamiuurijad toetavad.

Islami traditsioon sellist varianti ei toeta: räägitakse palvetamise suuna Kaabale kehtestamisest, millise käsu koht ja aeg eri allikates erinevad - Bukhari järgi tuli selline käsk sealsamas Qubbas (Bukhari, Sahīh, rmt VIII (Salāt), 32.) Baidawy järgi hoopis ühes teises mošees (jättes aga lahtiseks täpse aja. Baidawy, Tafsīr, 2.39.), Tabari ajaloo järgi aga hoopis oli see qiblah muutmine seotud juutide mürgiste vihjete tõttu Muhamedi sõltuvuse pärast juudi traditsioonist, kes ise palvetavad Jeruusalemma poole (Tabari. Tarīkh, 1280). Mis aga veelgi huvitavam, et allikad pole üldse ühel meelel, mis eelnes sellele qiblah pööramisele leidub: 3 üksteisele vastu käivat arvamust põhilistes allikates. Esiteks, Tabari ja Baidawy tafsīrid toovad ära hadīthe, et ka enne Kaaba qiblaht palvetati tegelikult Kaaba suunas.

Palju enam aga leidub toetust arvamusele, et enne Kaabat oli qiblah Jeruusalemma suunal: seda ütlevad nii Tabari (Tarīkh, 1280 - 1281) kui ka sõltumatult Baladhuri, kus selgelt on öeldud: "tol ajal olid palved suunatud Bait al-Makdisi suunas" (Baladhuri, Futūh, 2.). Raske on siinjuures midagi peale hakata kolmanda, Ibn Hishami variandiga, mis ütleb, et Muhamed palvetas sellisel moel, et Kaaba ja Jeruusalemm tema ees ühel joonel oleks (Ibn Hisham, 190, 228). EI võtab seisukoha, et kõige usutavam on see teine variant, sest see ei saa olla võlts selle ebameeldivuse pärast muslimitele ega suudeta jälgida sellise traditsiooni teket (EI, qiblah).

Kratškovski ei peatu pikemalt sellel, kuid ajaat 17.1 kohta märgib, et siin on tegu Muhamedi imelise öise reisiga Jeruusalemma, kuid lisab, et sellest ei saa tuletada taevaskäiku. Samas ise Kratškovski ei seleta, miks just 17.1 peaks Jeruusalemma tähendama. Ja ta ise lisab selle Koraani ainsa ime kohta, et Muhamed ise eitas imetegemist ja toob ära hulga seda väidet kinnitavaid ajaate. Kratškovski arvamus on, et arvatavasti võttis Muhamed seda kui und, mida teiste poolt hakati reaalsuseks pidama (Kratshkovski, Koran, 569, märkus 1). Kuid ikkagi jääb arusaamatuks, miks ka Kratškovski arvab, et 17.1 all on mõeldud Jeruusalemma.

Käesoleva töö järeldus vaadeldava lõigu kohta ühtib enamusega selles, et see qiblah muutus oli tüli tulemus. Kuid mingil juhul ei saa me kindlalt väita, et see oli juutidega tüli tulemus. Eelnevates ajaatides on samavõrd siunatud kristlasi kui juute - ahl al-kitâbi, ning leiame mitmeid mürgiseid vihjeid just kristlaste aadressil, nagu ilmneb ajaat 2.110 jt. põhjal.

Loomulikult võib väita, et Bartoldi hüpoteesi pooldajad on liiga ebakindlal pinnasel: tal pole mingeid positiivseid argumente. Kõik, millel nemad baseeruvad, on üksteisele väga vasturääkivate allikate segadusest tuletatav uus teooria (allikad aga tõesti räägivad segast juttu kõige selle kohta, mis seotud Muhamedi asumisega Kubbas ja mošee ehitamisega seal: tema saabumise päev sinna - esmaspäev - on kahtlane, sest kogu tema tegevus hidžra käigus alates lahkumisest Mekast lõpetades Mediinasse jõudmisega toimub kõik vähegi tähtis esmaspäeviti, lisaks väidetav Muhamedi surma ja sünniaeg esmaspäev - samas me nägime eelnevalt, et pole mingit konsensust tema tegeliku surmaaja kohta; tema viibimise aeg Kubbas on allikais erinev - alates neljast päevast Tabaril ja Baladhuril (Futūh, 2-3), kuni Tabari enda andmeteni, et ta oli seal 10 päeva või EI andmed seal viibitud päevade arvust 3 - 22 (EI, Masjid); ja mis veelgi tähelepanuväärsem: Baladhuril leiduv ainuvariant, et " muhajirid ja ansārid olid juba enne Muhamedi saabumist seal mošee valmis ehitanud" (Futūh, 2), mis läheb vastuollu teiste andmetega, et Muhamed pani seal aluse uuele mošeele). Ning ka uusima aja allikad, näiteks Burton, kes on jätnud meile väga detailse kirjelduse Kubba mošeest, ei kirjelda selle idasse orienteeritusest või jälgi sellest (Burton, Travels). Kuid kogu selle segaduse kiuste - või just tänu sellele - võib paika pidada ka oletus islami esialgsest palvesuunast itta, ning seda kristluse eeskujul.

Kui see on nii, siis on meil tegu mingi suurema tüliga muslimite ja kristlaste vahel, või mingist vaimsest kokkupõrkest pigem, mille ähmased jäljed on jõudnud Koraani selle qiblah muutmise näol, kuid mille tõeline olemus - see, mis arvatavasti toimus ajavahemikul 619 - 623, kõige tõenäolisemalt aastal 1AH - on vähemalt koranistika praeguse seisuga kättesaamatu.

Suura 98

Lühike suura Koraani lõpust, mida Kratškovski sõnul peetakse paljude poolt Meka perioodi kuuluvaks selle tagumise asetuse tõttu Koraanis (Kratshkovski, Koran, 650, märkus 1). Kuid kõigi Lääne koraaniuurijate poolt paigutatav ikkagi Mediina perioodi algusesse: Kratškovski 92., Grimme 90., Muir 100., Blaher 94., Weil 93. ja ka Egiptuse standart paigutab selle varasesse Mediina perioodi kohale 100. Bell paigutab Mediina varasesse perioodi.

Huvi pakub meile see suura tervikuna, sest kuigi Bell on silmnähtavates raskustes selle määratlemisega ning näeb selles lühikeses suuras tõsiseid ümbertegemisi - kuid nagu varem mainitud juba, on Belli töö väljaandja suurel hulgal paberit kokku hoidnud Belli arutluskäigu selguse kahjuks, ning peame rahulduma meieni jõudnud pingsa mõttetöö kokkuvõtetega (Bell, Qur’ān, 670 - 671) - on siin selles lühiduses palju huvitavat:

(GIF)
(GIF)


* Mukhlisīna lahu ad-dīna: Kratškovski tõlgib "очищая пред ним религию", Bell: "making him the exclusive object of religion," Arberry: " making the religion His sincerely," Pickthall: "keeping religion pure for Him".

** Yu’tū az-zakawata: väga erinevalt tõlgitud: Bell: "and pay the Zakat", Arberry: "and pay the alms", Kratškovski: "приносить очищение", Pickthall: "and pay the poor due", Osmanov: "раздавать закат", Shakir: "and pay the poor-rate", Kaimirsky: "de faire l’aumone", Ullmann: "und Almosen zu geben", jne. Käesoleval juhul arvan, et võib juba vabalt tõlkida sõnaga " zakāt", mis peale hidžrat juba termin arvatavasti oli tähenduses kohustusliku maksuna, mitte pole siin juttu abstraktsest puhastumisest, mida juurest "zaku" II radikaalist moodustatud nimisõna " zakāt" tähendab. Arvab ka Bolšakov, et zakāt sel ajal juba kohustuslik oli (Bolshakov, III pt). "Tuua", mitte "maksta" aga seetõttu, et sel ajal enamus rahalisi operatsiooni viidi läbi nö bartertehingutena ilma raha või väärismetalle kasutamata, seega zakāti ekvivalent toodi/aeti kohale (reeglina kaamelite näol), mitte ei makstud rahana.


Paradiisi minejad esmakordselt vastustatud mitte ainult uskmatutele, vaid nüüd ka pühakirjarahvale! Ning esmakordselt kuuleme, et ahl al-kitâb on põrgutules. Huvitavaim aga väljend: alladhīna kafarū min ahl il-kitâb: need kes ei uskunud raamaturahva seast. Tegu on küll uskmatutega ahl al-kitâbi seast, kuid vägisi jääb mulje, et uskmatuteks nende ahl al-kitâbi seast on nimetatud need, kes ei taha Muhamedi järgida, ei tunnista tema poliitilist ega usulist ülemvõimu, mitte need, kes oma usust - so judaismist või kristlusest - kinni ei pea.

Seega tekib küsimus, et kas mingi osa ahl al-kitâbist mingil hetkel järgis Muhamedi? Või on siin tegu hetkega, mil Muhamed lootis, et judaistid ja kristlased tunnistavad teda oma messiaks, ning ta lootis veel mingile osale nendest, siis aga pettus?

Tähelepanuväärne suura puhul on selle lühidus. See ei saa olla Meka perioodide lühike suura: ei stiil ega temaatika luba seda arvata. Ehk on selle suura lühidus tingitud sellest redigeerimistööst ebameeldiva temaatika kallal, mida isegi naskh alla ei liigitatud? Võimalik oleks ka selle suura paigutamine Baqara-eelseks, nö Mediina vanima kihistise säilinud jupiks. Siiski, sellise väite tõestamine nõuaks suurt tööd ning käesoleval hetkel vaid mainime sellist hüpoteetilist võimalust.

Võib ju leida ka väga profaanse seletuse tulenevalt 98.4: "tuua zakāti". Ehk oli see usu alust määratlev kehtestatud maks zakāt selleks, mis peletas selle ahl al-kitâbi eemale? Zakāt ja jizyah polnud sel ajal arvatavasti veel lahus, et üks mõeldud allutatud uskudele, teine muslimitele. Teada ju on riddah sõdade ajast see beduiinide suur vastasseis sellele zakāt maksule: islamiga ja kõige sellega kaasnevaga oldi nõus, kuid mitte selle zakātiga (Bolshakov, 169 - 170). Võib väita, et ilma zakātita poleks ka seda riddaht olnud - hoolimata muslimite ajaloolaste püüdlustest näidata seda usuvastasusena. Sest taoline see hilisemate muslimite ajalookäsitlus on: mida veel Tabarilt välja nii otse ei loe, saab aina "ilmsemaks" hiljem, mis nendel džihaadi apologeetidel võimaldab jälle hakata riddahst kui kaitsesõjast ja usu säilitamisest rääkima. Täielik nonsenss, sest ainsad ründajad olid muslimid, va see marginaalne vahejuhtum kohe peale Muhamedi surma, mil rühm beduiine Mediinat rünnata üritas (Bolshakov, 192 - 193).

Seda kinnitab tõsiasi, kuidas toimus hiljem, nö delegatsioonide aastal (630 - 631), kohe peale Meka vallutamist muslimite poolt, arvukate beduiini hõimude islamisse astumine, kus reeglina põhiküsimuseks polnud mitte islamiga kaasnevad usulised teemad, vaid kauplemine kahe asja üle: esiteks see zakāt, teiseks oma jumalatest (ebajumalatest) lahtiütlemise tempo (vt. näit. Bolshakov 173 - 175).

Siinkohal on loomulikult õigustatud etteheide, et oleme väljunud Koraanist vähem kindlale pinnasele allikate näol, sest Koraan küll kuigi vaikib vahel (või sageli?), siis va paar juhtu, pole meil alust eeldada valetamist - mida aga sageli eeldame allikate suhtes. Seega järjekordselt märgime ära vaid seda, et põhjalikuma uurimise korral võiks ehk tõstatatud küsimusele vastuse leida.

Suura 62. 5 - 8

Dateering: Kratškovski peab seda samaaegseks suura 2.ga, vähemalt suura esimest osa, mis suunatud juutide vastu (Kratshkovski, Koran, 623, märkus 1). Belli arvates koosneb kogu suura hulgast seosetutest ajaatidest, mis enamuses ilmutatud enne qiblah pööramist - seega dateeringus on ta Kratškovskiga nõus. Eri ajajärgud moodustavad temal ajaadid 1-2 ja 4, 3, 5, 6 - 8, 9 - 10, 11 (Bell, Qur’ān, 579 - 580).

(GIF)


*Min duuni n-naasi: Bell: "to the excluison of the people", Arberry: "apart from other men", Kratškovski: "помимо прочих людей", Pickthall: "apart from (all) mankind" - seega enamuse tõlkijate poolt näha Muhamedi etteheide juutidele endi ülimuslikuks pidamise pärast.

Tunda on need erimeelsused juutidega: kajab läbi juutide tahtmatus muslimeid endaga võrdväärseteks jumalakummardajateks tunnistada. Ajaat 5 järgi, mis Belli arvates väljendab juba teravaks kujunenud vaenu (Bell, Qur’ān, 579), on siin aga kõik juudid tunnistatud jumalahülgajateks. Võib öelda, et Muhamedil pole enam illusioone juutide suhtes ning ta tunnistab vaadeldavates ajaatides nendega normaalsete suhete lootusetust.

Mediina varase perioodi kokkuvõtteks

Seega, varajaste Mediina suurade lõpuks võib tõdeda, et Muhamedi sõjakus ei tekkinud nii äkitselt ega vaid 624. aasta esimese poole võidukate röövretkede tulemusena. Et see sõjakus sai tooni andvaks - selles tuleb tõesti tänu öelda neile õnnestunud retkedele, kuid et sündis see vastandumine ahl al-kitâbile ning muutus see negatiivne hoiak paganate suhtes nüüd otseseks konfrontatsiooniks - selle põhjus peitub arvatavasti aastate 619 - 623 sündmustes, mille kohta me kahjuks praktiliselt midagi öelda ei oska, sest võimalik, selle ajajärgu kohta info Koraani pole jõudnud ning allikad on erapoolikud või vanimad neist hiljem ümbertöötatud.

Muhamedi, ja seega ka islami tekke, mõistmise võti paistabki olevat just nendes 3 - 5 aastas. Kuigi me ei tea Muhamedi kohta varasematest Meka perioodidest midagi kindlat, on tema tollane suhe ümbritsevasse jõudnud suhteliselt selgelt Koraani - ning hoolimata ajaloolise info puudumisest saame vägagi hästi konstrueerida tema vaimumaailma sel perioodil. Selle konstantsus on üllatav: 8 - 14 aasta jooksul (me võtame siin aluseks Tabari, kes kuigi pole just suurem asi allikas oma täpsuse ja usaldusväärsuse poolest, kuid võtab kokku tol ajal veel käibinud kahtlused ja ebakindluse - mis hiljem maha vaikitud on - selle aja kohta, mis Muhamed Mekas viibis ja ka selle kohta, mida tema ilmutus endast ikkagi kujutas - Tabari, Tarīkh, 1245 - 1250) on küll pidev edasiareng, kuid mitte mingit suunamuutust. Kontseptsioonid täiustuvad, nende väljatöötamise protsess on jälgitav neis Meka kolme perioodi suurades, kuid Muhamedi vaated suuri pöördeid ei tee. Kõige paremini tuleb see ilmsiks just suhtumises uskmatutesse ning nii vähe kui seda on - suhtumises ahl al-kitaabi (so kristlastesse, sest juute praktiliselt ei mainita, ega tehta vahet juutidel ja kristlastel).

Seejärel on meil Koraani andmetes tühik, mis ajaliselt hõlmab umbes aastaid 619 - 623. Seejärel oleme me äkitselt hoopis teise inimese ja teise pildi ees, nagu ülaltoodud suuradest näha võis. Ümberasumine iseenesest ei saanud midagi muuta sõjakuse või enesekindluse osas. Aastatel 1 - 2 AH saab Muhamedist vaid tingimisi rääkida kui kogukonnapeast; veelgi vähem aga tema edukusest materiaalses sfääris. Need aastad olid nii materiaalselt kui füüsiliselt vähemalt sama rasked kui Meka viimased, mõnedel allikail isegi kehvemad ja raskemad. [32] Rääkimata sellest tohutust vastutusekoormast, mis kaasnes kuni 1000 inimese väljarebimisega hõimuühiskonnast ja asumisega võõraste kaitse alla.

Mida selle taustal oodata võiks, oleks püüdlus veelgi suuremate kompromisside poole Mediina paganatega, kui siiski aga eeldame tema paindumatust selles küsimuses, siis seda enam positiivset suhtumist Mediina juutidesse. Kuid Koraanist me seda ei leia: suhtumine on Mediina perioodi algusest peale negatiivne. Küll aga leiame Mediina konstitutsioonist - juhuslikust (ja ehk tõepoolest autentsena säilinud) dokumendist, mis jõudis ühe väikese tõekübemena sellest vahetust hidžrajärgsest ajast allikatesse - positiivse suhtumise juutidesse. See on üksik allikas, mis räägib teistele vastu, seetõttu ei saa jätta seda tähelepanuta. Et aga muid allikaid selle positiivsuse kohta pole, siis eeldame, et pidi juhtuma midagi sellist, mis sundis nö. puru rebima kogu selle positiivse suhtumise, seda sellisel moel, et ei hakatud seda ei Koraanis ega ka hilisema traditsiooni poolt millegagi asendama - jäi üks tühjendav auk, mille kokkulappimisega hilisemad teoloogid ja ajaloolased suurt vaeva on näinud.

Selle pettumuse põhjuseks meie arvates on Muhamedi lootus, et teda võetakse ümberasununa vastu ahl al-kitâbi poolt kui tõelist prohvetit, mitte kui aborigeenset vestjat - hanīfi, (võimalik, et nendele hanifidele tuli pärast Muhamedi läbikukkumist prohvetina Koraanis jumalasõna peale luuletada). Kuid juutide negatiivne suhtumine Muhamedi saab kohe selgeks Mediina perioodi alguses - see on lepitamatu vastuolu: Koraanis saavad juudid peagi perversseteks jumalasõnamoonutajateks ja silmakirjatsejateks, kuid poliitiline status quo püsib üle kahe aasta, sest enne lisasissetulekuallika saamist karavaniröövide läbi pole Muhamedil mingit võimalust nendega tülli pöörata maistes asjus. Meie arvates just asjaolu, et ilmutused juutide vastu tulid enne Badri lahingut näitab selle lootuste nurjumise ja konflikti sügavust. Tulnuks need eeltoodud ilmutused peale Badri, võiksime eeldada, nagu sageli tehakse, et Muhamedile lõi lihtsalt võim pähe ja ta hakkas maiseks poliitikuks. Kuid nii see polnud, konflikt oli eelkõige vaimses plaanis, kuid selle ilmingud hakkasid peagi avalduma maises sfääris, ning väga kurval kombel tõid enesega kaasa kogu selle Meka perioodi vaimsuse ja ilmutuse profaniseerumise, nagu see vaadeldud ajaatidest juba tunda on ning alljärgnevalt veelgi selgemalt näeme.

1

[1] Erinevalt alltoodud yawmu l-fath, mis näib olevat Muhamedi poolt kasutatav tema vastaste termin või halvustus, on siin kasutatud yawmu l-qiyāmati e Ülestõusmise päev selle Koraani tähenduses.

[2] Pickthall: "victory of the faith", Ali: "The Day of Judgement", Shakir: "day of judgement", Arberry: "day of victory"; kuid siiski tundub vale selle yawmu l-fath ülestõusmise või kohtupäevana tõlkida, pigem Belli: "day of the clearing up", või Kratškovski: "день решения."

[3] Muhamedi lemmiknaiseks on ikka peetud Aišat, kuid võrdväärseks lemmikuks sai ka see Džuwaira. Kuidas muidu seletada Aiša reaktsiooni sündmusele, kui Muhamed esmakordselt nägi seda iludust. Et suur kadedus püsis aastakümneid, saab juba kinnitust ainuüksi sellest, et kui Aišast oli saanud üks peamisi hadīthide allikaid - seega aastakümneid peale Muhamedi surma! - laseb ta sellel meelepahal välja paista. Juwairast vt Ibn Hisham, 419 - 421. Teiste Muhamedi naiste suhtes nii suurt Aiša pahameelt tunda pole. Kuigi tegelikult ka see, et ta oli lemmiknaine, pärineb tema enda suust, millele aitab veel kaasa tema isa Abu Bakri hilisem kuulsus

[4] See on üks väheseid kohti ajaloolaste töödes, kus need tegelikud valitsevad pinged oma täies suuruses tuntavad on. Ning siit avaldub ka, kui ebakindel oli tegelikult Muhamedi olukord veel aastail 627 - 629. Vt Tabari väidet, et enne Muhamedi tulekut pidi keegi mediinalane kuningaks saama Mediinas (Tabari, Tarīkh, 1511 - 1517) - muidu ikka räägitud kui Muhamedi üksmeelsest kutsumisest mediinalaste poolt.

[5] Hādhihī l-aya mansūkha bi-amri bi-qitāl al-mushrikīn

[6] Nuzilat qabla ayyātu l-qitāl thumma nasahā hukmuhā.

[7] Qīla innahā mansūhat bi-ayyāti al-qitāl.

[8] Käesoleva töö autori poolt kogetud väga arvukad selleteemalised päringud (ja vahel ka rünnakud) Iraanis õppides nii Juristide Kogusse kuuluvate ulamāde poolt kui ka oma kodumaal elementaarse usuõpetuse läbinud ja Iraani õppima saadetud püüdlejate - tālib - poolt, kellel püsib selline arusaam ristiusust.

[9] Призывайте же Аллаха очищая пред Ним веру.

[10] Võimatu on kindlaks teha, mis täpselt ja mil määral muutus Muhamedi elus paremuse poole peale Khadidžaga abiellumist aastatel 695 - 610, sest allikad vaikivad selle aja kohta, ning arvatavasti võlgneme sellise vaikuse hilisematele ajaloolastele. Sest detailselt on säilinud allikates aastale 595 (so enne Khadidžaga abiellumist) eelnev aeg ning väga detailselt omame infot jälle aastast 610, mis algab juudi pühameeste ennetega Prohveti (Muhamedi) saabumisest. Ainus, mis meil nende 15 vahepealse aasta kohta teada Muhamediga seoses, on Kaaba ümberehitamise lugu, mida aga paljud väljamõeldiseks peavad, ning mis ka tõsi olles Muhamedi kohta mitte midagi ei räägi. Vt Ibn Hisham, lk 68 - 90; Tabari põhineb enamasti Ibn Ishaqil vaadeldavat perioodi käsitledes, kuid toob ära ka teisi hadīthe, kuid ei lisa ühtegi detaili vaadeldavate aastate kohta, vt Tabari, 1127 - 1139.

[11] William H. Worrell toob oma artiklis The Case of Muhammad (Journal of American Oriental Society, Vol. 48 (1928), pp 136 - 146) ära huvitava käsitluse Khadidža mõjust Muhamedi psüühikale tingituna nende vahel valitsevast vanusevahest ja araablaste tundlikkusest sel teemal. Kuigi me eelnevalt mainisime, et vaevalt Khadidža oli 40aastane Muhamediga abielludes (pigem 28), kuid välistada me seda siiski ei saa, ning sel juhul on väga huvitav Worrelli tähelepanek, et vähemalt viiekümnesena ei suutnud Khadidža sünnitada enam. Ning ta jätkab, et eriti Idas on naiste vananemine teatud east palju teravamalt tunda võrreldes meeste vananemisega. See nüanss pidi eriti Muhamedi puhul teravalt tunda olema, kes oma kolmekümnendates eriti teravalt silma pidi torkama üle 50 aastase ja üle 10 korra sünnitanud naise kõrval. Lisame siia Muhamedi äärmise ustavuse oma naisele, sündinud poeglaste suremise ning võime aimata seda tohutut pinget, mis Muhamedi pidi valdama 6 - 10 aasta jooksul [seega peale seda, mil Khadidža oli saanud 50, ehk 7 sajandi alguses, arvatavasti aastatel 605, kuni 610 - 613, mil Muhamedile ilmutus saabus], millest meil midagi teada pole (lk 136 - 137). Seega pidi Muhamedi valdama enne ilmutuste saabumist lisaks tema muule tundlikkusele ka tohutu seksuaalne pinge (139 - 140). Ning väga tähelepanuväärne, et Muhamed saavutas oma ilmutusevõime Khadidžaga abielu hilistel aastatel, ning minetas selle tõelise ilmutuse ande (kaob ilu, siirus, kirg) siis, kui hiljem mitmekorselt abiellub (lk 145 - 146). Sellise seksuaalse pinge valguses on autori arvates seletatav ka näiteks ühe varajasima suuradest 113 väga mõistatuslik ütlus ghaasaka idha waqaba (lk 137 - 140). Kui see ka pole arvatavasti päris korrektne käsitlus eeltoodud põhjustel (Khadidža ei saanud olla 40 aastane abielludes Muhamediga), siis ikkagi tunnistab see esiteks seda, et Muhamedist midagi me ei tea vaadeldaval ajal, teiseks, et valitses hulk isiklikke laadi pingeid, mille olemust vaid aimata võib. Seega, kõik, mis polnud sel perioodil otseselt seotud ilmutusega, kustutati hilisemate eksegeetide ja ajaloolaste poolt. Säilinud pole selle riismed mitte sunnas, kuskohast seda eeldaks leida, vaid Koraani vanimates osades ja tuletatavad on nad vahel ka esimeste ajaloolaste töödest.

[12] Loomulikult võiks siin väita, et need jumalad on säilinud hilisemas traditsioonis naistena nende halvustamise, alaväärsuse tõttu, kuid vähemalt al-Kalbil oleks säilinud sellisel juhul midagi.

[13] Tema islamieelse luule kriitikast vt lähemalt Kratškovski, Taha Hussein, Izbrannije Sotš., III, lk 189 - 222; D. Margoliouth, The Origins Of Arabic Poetry, Journal Of The Royal Asiatic Society, 1925, pp. 417-449). Väga tuliselt astub sellise käsitluse vastu käesolevas töös kasutatud autoritest näiteks Arberry, The Seven Odes: The First Chapter In Arabic Literature, 1957, Allen & Unwin: London, lk 236-239, kus Margoliouthi kohta kuuleb järgmisi karme sõnu: "The sophistry - I hesitate to say dishonesty - of certain of Professor Margoliouth’s arguments is only too apparent, quite unworthy of a man who was undoubtedly one of the greatest erudites of his generation." Ka paljud teised oma aja tuntud islamiuurijad on kritiseerinud Taha Huseini vaateid, sh näiteks H A R Gibb, (Arberry, The Seven Odes, lk 237). Kahjuks on kättesaamatud mulle 1970 - 1980 aastate kriitilise koolkonna vaated selles küsimuses, kuid arvata on, et kalduksid nad Taha Husseini poolele.

[14] Kuid samavõrd ka suuremeelsusele! Kättemaks on ehk vale sõna, kuid eesti keeles puuduvad sel sõnal varjundid, mis seoks seda au või tavaga, nagu see araablastel, eriti beduiinidel oli.

[15] Kes vähegi araabia keelt lugeda mõistab, see reeglina ei vaidle vastu sellele ilule, olgu ta kuitahes kriitiline islami suhtes; sisulist ja strukturaalset terviklikkust lääne õpetlased reeglina aga ei usu, kuid seda enam on see dogmaks muslimitel. See on nende usutunnetuse üks aluseid, selle tõestamiseks on niivõrd palju vaeva nähtud ning kuni 19. sajandini selles muslimid kahelnud pole (võibolla siiski islami esimesel sajandil, kuid sellest on kustutatud peaaegu kõik jäljed). Vt näiteks Suyuti seisukohti, mis võtavad kokku islami eksegeetide arvamused 7 - 15. sajandil Koraani ülesehituse ja olemuse kohta (Suyuti, Совершенство) või uuemast ajast näiteks üks põhjalikumaid selliseid Koraani ühtsuse seletusi on numbrilistel väärtustel põhinev islami fundamentalisti Rashid Khalifa selgitusi oma koraantõlke lõpus (Khalifa, R. Quran: The Final Scripture. Tucson, 1981). Ka 19 - 20 sajandi vabamõtlejate ja modernistide laine pole seda eriti kõigutada suutnud, kelle suud 20 sajandi lõpus apostaatikuks saamise hirmus enamasti lukustatud on. Sellest ka aina enam politiseeruva islami ajastul 20. sajandi lõpus praktiliselt vaikelu San’a koraanileidudega seoses, mis sellest Koraani ühtsuse müüdist tegelikult palju järgi ei jäta (lähemalt sellest Toby Lester. What is the Koran? Athlantic Monthly, January 1999). Samale tulemusele jõuame ka Jeffery kogutud eri koodekseid jälgides, mis tunnistavad mitte ainult erinevusi lugemises (qirāt), vaid sageli ka mõttes; ning praktiliselt sama räägib ju Suyuti tuues ära Ibn Masudil sisalduvad ja nö Uthmani koodeksisse mitte jõudnud 2 suurat (Suyuti, 86 - 88).

[16] Siinkohal jätame vaatluse alt välja Vana Testamendi ülevõtmise Piiblisse in corpore, mida võib tõepoolest väga fenomenaalseks pidada, kuid see olukord pole võrreldav mingilgi moel käesoleva teemaga.

[17] Tabari jt allikatel kõige enam pakutud täpne kuupäev 24.9. 622, mil ta jõudis Mediinast 5 km kaugusel olevasse Kuba asulasse. (Tabari, Tarīkh, 1242)

[18] See nö rosinakaravaniafäär, mil muslimid esmakordselt sooritasid võiduka röövretke, toimus enamike allikate põhjal 624. aasta jaanuaris.

[19] Ibn Masudi koodeksis 6 erinevust vaadeldavate 5 - 19 kohta, kuid pole sisulise tähtsusega (Jeffery, Materials, 25; praktiliselt samad erinevused ka Ubayy ibn Kab koodeksis (ibid, 117), teistel veelgi vähem erinevusi

[20] Kuna Tabari tekst olemas originaalis, Ibn Hisham aga vaid tõlkena, siis sündmused selle hidžraga seoses toodud siin ära Tabari edastuses, sest va mõned juhud, mis eraldi siin välja toodud, järgib tema seda Ibn Ishaqi originaali, mida käesoleva töö kirjutamisel kahjuks kasutada ei olnud võimalik.

[21] EI dateerib selle lahingu aastasse 617.

[22] Qāla lilnuqbā’ antum ala qawmikum bimā fīhum kufalā’ ka-kufālatu l-hawāriyyn li-’aīsī bn maryam wa anā kafīlun ala kawmī qāluu n’am.

[23] Siinkohal on tähelepanuväärne, et 6 sajandit hiljem elanud Suyuti toob oma töös ära ka hulga muid vastandlikke arvamusi islami põhielementide kohta: alates Koraani nime allikast, lõpetades suurade arvuga koraanis (Suyuti).

[24] Meil pole andmeid, et Muhamedi oleks füüsiliselt rünnatud, va mõned tõukamised; ning selliste juttude kunstlikkust tõestab ka see, et jättis ta ju oma pere Mekasse kui ise lahkus Mediinasse. Mingi tõsisema vaenu korral oleks see tema lähedastele üle kandunud.

[25] Hādhā dzhaddukum qad dzhā’a

[26] "Среди них есть простецы, которые не знают писания", kuid nagu märgib Bell, võib see tähendada hoopis midagi muud

[27] Arbery: "common folk", Pickthall: "unlettered folk", Osmanov: "которые не умеют ни читать, ни писать"; Shakir: "illiterates", jne kuni Sale tõlkeni välja "illiterate men."

[28] Girgas, 29; kuid mitte Lane, lk 92, I veerg.

[29] Siinkohal võib käesoleva töö autorit kritiseerida, et see väide tugineb vaid ühe autori teesil, mis pealegi kirja pandud juba nõukogude aja saabudes aastatel 1918 - 22, ning loomulikult sellel, et hiljem üllitas Bartold nii mõnegi islamit otseselt mahategeva töö (Ka eesti keelde tõlgitud "Muhamed ja islam"). Kes aga süveneb põhjalikumalt tema kirjutistesse, see nõustub Kratškovski väitega, et tegu on ühe parima islami tundjaga, kelle teadmised olid hämmastavalt sügavad lisaks islamile ka keskaegse Euroopa ja teiste islami perifeersete aladega seoses, ning keda õigustatult peetakse 20. sajandi esimese poole suurimate islamiuurijate hulka kuulujaks, kuigi märgitakse, et kõik tema seisukohad pole toetust leidnud (Britannica, Bartold). Siinkohal soovitan lugeda näiteks tema töid, mis vääravad lugupeetud ajaloolaste dogmaks saanud väited, näiteks Harun al-Rashidi ja Karl Suure või Rooma-Hiina tiheda diplomaatlise suhtlemise kohta ning näeme, kuidas juhuslike asjaolude sättumus on viinud liiga üldistavate teooriate tekkimiseni, milledele vastuvaidlemine akadeemilistes ringkondades pole kombeks, ning seda otseselt teaduse kahjuks. (Vt näiteks Bartoldi töid kogumikus В.В.Бартольд. Сочинения. Том VI. Карл Великий и Харун ар- Рашид, 342 - 364 ja К вопросу о франко-мусульманских отношениях, 432 - 461; või näiteks tema järeldusi Muhamedi peamise võistleja Musaylima kohta samas kogumikus lk 549 - 574. Tänapäevase Vene ajalooteaduse seisukohalt võib aga lausa revolutsiooniliseks pidada tema sajandivanust seisukohta, et mongoli ike kujutas endast lõppkokkuvõttes positiivset nähtust Venemaa ajaloos.

[30] Karm väide 20.-21. sajandi Lähis-Ida poliitikat, eriti islami äärmuslust silmas pidades: kui muidu püsisid muslimite pretensioonid Jeruusalemmale peamiselt sellel Koraanis mainitud mir’ājil, siis Bartoldi tõlgenduse puhul pole Jeruusalemm seotud kuidagi islamiga ning nende pretensioonid põhinevad tegelikult vaid vallutaja õigusel. Siit edasi spekuleerides võib tühiseks pidada neid alates varajastest araabia ajaloolastest käibele läinud kaliif Omari poolt al-Aksa ehitamise lugusid (oma särgi sees prügi äratassimine Sahra kaljult ja kogu see paatos), millest läbi paistab hilisema vallutajate põlvkonna kibelemine legitimeerida Jeruusalemma vallutamine usulises, ajaloolises ja seega ka poliitilises plaanis. Ettevaatlikult tuleb suhtuda ka nendesse lugudesse, kuidas kaliif Omar Jeruusalemma sõidab linna alistumist vastu võtma, ringikõndimised peapiiskop Artabanusega mööda linnatänavaid ning lood palvetamistest kirikutes.. Kuidas Jeruusalemma vallutamise, al-Aksa ehitamise ja sellega seonduvad lood arenened, võib ilmekalt jälgida Mednikovi tööst Palestina, kus kokku 50 araabia allikat, mis Palestiinat käsitlevad ajavahemikus 7. - 14. sajand, venekeelde tõlgituna ära on toodud. Mednikovi tööst veel niipalju, et see ka Venemaa suurimates arhiivides nii suureks harulduseks saanud on, et nõukogude suurimaid arabiste V.Beljajaev pidas ennast väga õnnelikuks selle kasutamise võimaluse üle. Siinkohal tuleb avaldada tänu tsaarivõimule poliitika eest, mis ainsana Vene impeeriumi ülikoolidest eraldas Tartu Ülikoolile vahendeid idateaduste rariteetide omandamiseks. Kahjuks on kadunud sama rariteetne Masudi teos Murudj, mis küll figureerib sedelkataloogis, kuid mida peale võimu vahetumist 1944 keegi lokaliseerida pole suutnud.

[31] Tor Andrae. Mohammed. Sein Leben und sein Glaube. Göttingen, 1932.

[32] *Vt näiteks Bolšakovi andmeid, et elati poolnäljas, või et abielludes Aišaga ei suutnud Muhamed talle isegi nominaalset kingitust teha (Bolshakov, 110 - 111).

2008-01-20