Džihaadi kontseptsiooni kujunemine Koraanis (2)

Prindi

Üllar Peterson

1

TEINE PEATÜKK

MEKA I PERIOODI SUURAD (610 - 613)

Vaenlasega võitlemise seeria: suurad 108, 104, 107, 102, 105, 92 ja 90

Peale palju poleemikat tekitavaid algussuurasid 96.1-5 ja 74, neile järgnenud kuulsat Abu Lahabi needmise suurat 111 ning kuraišiitidega konflikti kajastavat ja ainsana Kaabat mainivat suurat106, jõuame Muhamedi isiklikku konflikti vaenlastega kajastavate suuradeni, mis Koraanis on numbrite all 108, 104, 107, 102, 105, 92 ja 90. Sellise Nöldeke-Kratškovski kronoloogiaga esimeste 11 suurade suhtes üldiselt nõus ka teised dateerijad nagu Grimme, Weil, Blacher; ka Egiptuse standardi erinevus pole suur. W.Muiri liigitamine 6 perioodi asetab samuti enamuse nendest vanimasse perioodi. Suurade järjestus küll erineb, kuid kõik need Kratškovskil nimetatud 11 suurat on neil Meka vanima perioodi all. Nii palju, kui see tema meetodi järgi üldse võimalik, nõustub ka Bell osaliselt sellise vanima perioodiga. [1]

Kratškovski iseloomustab neid seitset lühikest suurat „vaenlasega võitlemise seeria“ (Kratshkovski, Koran, 654, märkus 1). Samas ei saa seda seeriat vaadelda džihaadi, sõja või uskmatuse seisukohalt laiemalt, sest praktiliselt midagi võimatu on öelda nende suurade iseloomu kohta, sest pole siin veel ei usku ega uskmatust teadliku kontseptsioonina ning nagu ütleb Rezvan, on sellised suurad liiga lühikesed olemaks iseseisvad ilmutused (Rezvan, 34). Koraani vanimate suurade küsimus on seni ajani palju lahkarvamusi tekitab probleem Koraanis, mis nõuaks omaette uurimust.

Usu ja uskmatuse suhte algus Koraanis, suura 86.15 - 17

Dateering: Kratškovski ja Nöldeke [2] järgi ilmutamise järjekorras arvult 15.; Grimme - 22., Weil - 34., Blacher - 9., Egiptuse standart - 36., Muir - 29., Bell - Meka periood. Kõigi kronoloogiate järgi kuulub Koraani vanimasse järku.

Suura 86.15 - 17 on esimene koht Koraanis, mida võib käsitleda usu ja uskmatuse omavahelise suhte vaatepunktist. Kratškovski järgi on enamus suurast, ajaadid 11 - 17 hilisema iseloomuga (Kratshkovski, Koran, 642); Belli arvates asi veelgi keerulisem: 15 - 17 hilisem ülejäänud suurast, kuid siiski Meka periood, kuid vaadeldav lõik asub Belli arvates selles suuras juhuslikult, sest kirjutatuna ajaatide 7 - 10 teisele poole, kanti seega vaadeldavasse suurasse sisse (Bell, The Qur’ān, 649).

Teema: enamus koraaniuurijaid nõus, et käsitleb mingit Muhamedivastast sepitsust (Kratshkovski, Koran, 642) , millesse Allah soovitab Muhamedil rahulikult suhtuda ning loota uskmatuid tabava karistuse peale.

(GIF)


*Otsetõlge. Vrd Bell: „So respite the unbelievers, and give them respite a little“; Kratškovski: „Дай же отсрочку неверным, отсрочь им немного“; Arberry: „So respite the unbelievers; delay with them awhile.“ Samas sõna rūidan päris täpselt ei saaks tõlkida „natuke“ vaid „aeglaselt, vaikselt“ - Girgas, 323; „vaikselt“ - Baranov, lk 320; „gently“,„softly“, „leisuredly“ Lane, lk 1185. Aro tõlgib otse: „Suo siis uskottomille lykkäiys, suo rauhassa heille lykkäys!“ Kõik teised tõlgivad kui „for awhile“, mis mõtet ei moonuta va. Pickthall, kelle ajaadi teisepoole tõlge „Deal thou gently with them for a while“ mõtet moonutab.

Seega algab usu ja uskmatuse omavaheline suhe Koraanis Jumala (Allâh) manitsusega Muhamedile suhtuda uskmatutesse mõistvalt ning mitte nendega konflikti otsida.

Mediina džihaadi-interpolatsioon, suura 73.10 - 11, 20

Kratškovskil see ilmutamise järjekorras 23., kuid avaldatud arvamust, et vähemalt selle algus võib olla üks esimesi ilmutusi, sest väga sarnane esimeste hulka kuuluva suura 74-ga (Kratshkovski, 630; Bell, 613). Esimeste hulka kuulub ta Weili kronoloogias - 3.; Blacheril 34. ja Grimmel 35., kuid ikkagi Meka perioodis, nagu ka Bellil: põhiliselt Meka, Mediina täiendustega; Muiril ja Hirshfeldil aga hilisem, kuid samuti Meka periood. Egiptuse standardis on suura 3. kohal, kuid üllataval kombel ajaat 10-11 märgitud Mediina perioodi.

(GIF)


*Kui 86.17 oli sõna rūidan, siis siin on selle asemel qalīlan - otsetõlkes „natuke“, „väheke“.

Täpselt sama fraas, mis vaadeldud suuras, va viimane sõna fa-mahhila l-kāfīrīna amhilahum qalīlan, kordub meie kronoloogia järgi 23. suuras, ehk natuke hiljem 73.11, mis samuti peaks kronoloogilise läheduse kasuks kõnelema.

Huvitav on selle suura puhul viimane ajaat 20, mida kõik üksmeelselt peavad Mediina perioodi kuuluvaks [3]. Belli arvates on see siia sattunud ajaatide 10 - 19 tagaküljele kirjutatuna (Bell, The Qur’ān, lk 613), ja mida Kratškovski peab Badri lahingu järgseks ilmutuseks (Kratshkovski, Koran, 631), ning mis loogiliselt võetuna ei saa kuuluda Meka perioodi oma ülesehituse, pikkuse, sõnastuse ega teemade, eriti aga väljendi: وَآخَرُونَ يُقَاتِلُونَ فِي سَبِيلِ

(GIF)

„ja teised, kes võitlevad Allahi teel“ tõttu, mis on väga tüüpiline Mediina sõjaka perioodi väljend ning ei esine mitte kordagi Meka perioodi suurades.

Vaadeldavad 86.15-17 ja 73.10-11 annavad esmakordselt üldise suhtumise uskmatutesse: nendega konfliktist hoidumine, nende ütluste ja tegude väljakannatamine Jumalikus plaanis antav ajapikendus uskmatutele ning aina korduv väide, et Jumal ise karistab uskmatuid. Kuni Meka perioodi lõpuni (ja ka Mediina esimestel aastatel, kuni suure murranguni, mis toimub aastatel 1 - 2 AH ehk 623 - 24), saab sellest üldine suhtumine uskmatutesse, mida pidevalt rõhutatakse järgneva 11 - 14 aasta jooksul [4].

Samas ilmneb selle esimese meie poolt vaadeldava suura puhul juhuslike Mediina ajaatide esinemine Meka perioodis, mis väga tugevalt ähmastavad seda usu-uskmatuse ja džihaadi temaatikat, nagu siin ajaadist 20. näha võime, ning milliste ajaatide väljapraakimisele Meka ajast töös tähelepanu järgnevalt pööratakse.

Paradiis ja uskumine Meka perioodil, suura 85.11

Dateering: Kratškovski 22., Grimme 23., Weil 27., Blachere 43.;,Muir 31, Egiptuse standart 27., Bell: Meka materjalil põhinev ja Mediinas ümber tehtud.

Kratškovski arvates võib see olla ka hiline interpolatsioon või Muhamedi enda hilisem interpolatsioon (Kratshkovski. Koran, 642); Belli arvates kõik veelgi keerulisem: suura jaguneb ajaatideks 1-9 ja 12-22, mõlemad Badri lahingu aegu ilmutatud; ajaat 10. lisatud täiendama 1-9. 11. ajaat lisatud aga 10.le julgustuseks: „may have been intended to balance 10. by assuring believers of Paradise“, kuid nagu sõnastusest näha ka muudes kohtades, ei suuda Bell ise midagi väga konkreetset kogu suura kohta öelda, va. et see, et jaguneb ajaatideks 1-9 ja 12-22 (Bell, The Qur’ān, p. 646).

(GIF)


* Bell: „For those who have believed and wrought the works of rightousness are Gardens through which the rivers flow; that is the great success.“ Kratškovski: „Ведь те которые уверовали и творили добрые дела, им - сады под которыми текут реки; это великая прибыл!“ Arberry: „Those who believe, and do righteous deeds, for them await gardens underneath which rivers flow; that is great triumph.“

See on äärmiselt huvitav ajaat, mis pakub laia tõlgendamisvõimalust. Tüüpilise Mediina-aegse väljendi „kes usuvad ja võitleva jumala teel“ (allazīna amanū wa jāhidū fī sābi llāh) asemel siin uskumine seotud mitte „pingutamisega allahi teel“ vaid amilū s-sālihāti so heade tegude tegemisega. Seega, kui Mediina perioodil saavad paradiisi jumala teel pingutajad, so sõdijad, siis Meka perioodil on paradiis määratud heategijaile.

Teiseks, see ajaat esimest korda mainib Koraanis paradiisi, ning siit alates saab paradiisist Meka perioodi läbiv teema. Tähelepanuväärne on see, et kui Mediina suurades paradiis seostub märtrite ja võitlusega, siis siin see seotud uskumise, jumalakartlikkuse ja kannatlikkusega. Näiteks: 79.36-41 paradiis jumalakartlikele, motiivi kordus 78.31-36; järgnevalt paradiis usklikele: 88.10-16; 89.25-30; 69.22; seejärel 52.20 pikim Koraanis leiduv paradiisikirjeldus, sh huuride mainimine; siis Koraani ilusaim paradiisikirjeldus 56.11-39, ning nii kuni meka III perioodi lõpuni 13.20-24, kuigi siin hakkab juba paradiisiga seonduma kannatamine usu nimel: وَالَّذِينَ صَبَرُواْ ابْتِغَاء وَجْهِ رَبِّهِمْ 13.22: „kes kannatavad püüeldes oma issanda palge ette....“ Samas ei pea sabarū tingimata tähendama kannatamist füüsilises mõttes vaid ka kannatlikkust [5].

Kristlus seoses suuraga 52.45 - 48

Dateering: Kratškovskil, 40., Grimmel, 45., Blacheril, 22. ning Weilil kuuluvad Meka I perioodi; Muiril hilisem - 55.; sellise varase Meka perioodiga ei nõustu vaid Egiptuse standart - 78. ning Bell hinnang: üldiselt Meka, osalt lisatud ümbertehtud materjali Mediinas.

Ajaatide 45 - 48 iseloom: ei Kratškovski ega Belli arvates ei ole 45 - 48 samaaegsed; Kratškovski arvates ajaat 48 Meka II perioodist (Kratshkovski, Koran, 612-613); Belli järgi hulga lisanduste ja ümbertöötlustega suura, kusjuures kõik neli vaadeldavat ajaati eri aegadel: 45. algne, 46. hilisem (Bell kahtleb), 47. hiline Mediina periood, 48. kohta selgus puudub, võimalik, et originaali hilisem ümbertöötlus (Bell. Qur’ān, 535).

(GIF)

Eelnevates ajaatides, 31-44,toimub uskmatute hurjutamine Koraani ja Jumala mittetunnustamise pärast, ajaadis 34 ütlus: „las loovad midagi sarnast Koraanile“, või 36: ega pole nad loonud maad, 37: ega pole neil jumalikke aardeid. Kuid sellest hoolimata käseb Allah Muhamedil jätta nad viimse kohtupäevani omapead (45) ning Meka perioodile iseloomulik imperatiiv: „Ja oota oma Issanda kohtumõistmist“ - وَاصْبِرْ لِحُكْمِ رَبِّكَ

Nagu edaspidi näeme, on see Meka perioodile iseloomulik käsk. Kui hilisema III Meka perioodi suurades on ilmne Vana Testamendi mõju, või otsesed laenud, mis sunnivad näiteks Torrey’t kõnelema Muhamedi õpetanud Babülooniast pärit juudist kui ainuvõimalikust lahendusest nii suurele judaismi mõjule Koraanis (Torrey, 40-45), või Margoliouthi väide, et islami teke judaismist on kindel fakt (Margoliouth, 82), siis vähemalt see esimene Meka periood annab tunnistust ilmsetest kristluse mõjudest, ning selles seni lõpuni vaidlemata „mõjude küsimuses“ tundub pigem õigus olevat Archeril ja Bellil, et islami tekkimisel on määrava tähtsusega kristluse mõju (jättes siiski välja järjekordsed äärmised väited, et Koraan on Abbessiinia kristlikult orjalt saadud kirjaliku vastused Muhamedi küsimustele (Bell, The Origin, 104-105) või et võti Koraani mõistmiseks peitub järk-järgulises Piibli ainese - mis Muhamedi ajaks saanud lausa „a part of Arab mind“ - arusaamises Muhamedi poolt [6] (Ibid).

Kristluse mõjude vastu varajases islamis on sageli toodud suurat 112:

(GIF)

Ning väidetakse, et juba prohvetluse alguses olevat Muhamed mõistnud kristluse otsustavalt hukka (Kratshkovski, 656). Siiski näib see suura pigem olevat Meka paganate vastu suunatud (Bell, Qur’ān, 685; Bell, Origin, 67; Kratškovski, Koran, 656) kui kristluse või judaismi vastu. Kui paika peab kronoloogia, mille järgi see lõik kuulub varasesse perioodi (Nöldeke/Kratškovski, Blacher - 44., Muir 12., Weil 23., Egipt. - 22) , ja kus me ei kohta ei kristluse ega judaismi vastu suunatud rünnakuid, siis saab see olla vaid paganate vastu.

Usu ja uskmatuse vahele piiri tõmbamine, suura 109

Islami suhteid teiste uskudega reguleerivaks võib pidada ka I Meka perioodi viimaste hulka kuuluvat 109. suurat. Ollakse ühel meelel, et see on sihitud kompromissi otsivate mekalaste vastu terava lahtiütlemise näol paganlikust usust:

(GIF)

Seda võib pidada otsustavaks lahtiütlemiseks paganlikust usust. Selline otsustav ja avalik lahtiütlemine pidi saabuma mingil hetkel, ka juhul, kui alguses ei pidanud Muhamed ennast mitte uue usu loojaks judaismi ja kristluse kõrval, vaid vana monoteismi taastajaks, kristluse ja judaismi - või ühe nendest - järgijaks, nagu meil alust uskuda on. Kui käesolev kronoloogia paika peab, siis suura 109. ajaks välja kujunenud usu alused teevad vältimatuks totaalse lahtiütlemise uskmatutest ning uue kogukonna ideoloogilise eraldumise. Väljend „uskmatus“ tuleb sõnast kafara - „varjama“, „katma“. Kui Koraani vanimaid osasid on 74.10, nagu enamus uurijaid välja pakub, siis on see mõiste kaasas käinud islamiga praktiliselt selle sünnist alates. Selgelt ja ühemõtteliselt esineb ta eelnevalt käsitletud vanimates ajaatides 86.17; 73.10 ja vaadeldavas 109. Seda terminit ja selle erivorme kasutatakse väga sagedaselt, alati valitseb negatiivne suhtumine selle islami seisukohalt hirmsaima asja - uskmatuse vastu, kuid enne Mediina perioodi ajaate pole käsku rünnata uskmatuid.

Igatahes võib selle suura ilmutumist Muhamedile pidada tähtsaks murdemomendiks poliitilises plaanis. Nagu Meka perioodile omane, ei saa selle täpset aega määrata. Tabaril väitel toimub selle suura ilmutumine tuntumatest ja vähegi ajaliselt määratavatest sündmustest peale Abbessiiniasse emigreerumist (aastail 613-615), Hisham klanni boikoti ajal teiste kuraišiitide poolt ning vahetult enne kurikuulsat nn Saatanlike värsside juhtumit (Tabari 1180-1195). Tabari järgi on enne vaadeldavaid sündmusi Muhamed asunud avalikule usu kuulutamisele - et see toimus enne uskmatutest ära pöördumist on loogiline -, kuid satub oma rünnakute tõttu Meka jumalate vastu aina suuremasse ebasoosingusse, mis viib avaliku konfliktini mekalaste ja nüüdseks vähemalt 40-45 inimeseni (Bolshakov, 77) kasvanud uue usu kogukonna vahel. Kuraišiidid olevat Muhamedile pakkunud järgmist tehingut: „Kummarda meie jumalat aasta - al-Lati ja al-Uzzat - ning kummardame meie sinu jumalat aasta. Vastas (Muhamed): [ootame] kuni näen, mis tuleb mulle minu Issandalt; ning saabus ilmutus igaveselt tahvlilt“ (Tabari, Tarīkh, 1185), ning Muhamed saanud suura 109, milles nii terav piir tõmmatakse ennast veel mitte selgelt määratlenud usu ja uskmatuse vahele.

Samas võis kõik ka teisiti olla ning suura 109 ei pruugi olla nii tähtis verstapost „meie ja nemad“ piiri tõmbamisel. Jätkab ju kohe Tabari oma ajalugu nn saatanlike värsside looga suuras 53. (Tabari, 1192 - 1196), mis käib risti vastu 109.suurale: Muhamed tunnistanud ilmutuses al-Lati, al-Uzza ja Manati „kõrgeteks kurgedeks, kelle eestkostet soovitakse [7]“, mille üle kuraišiidid väga rõõmustanud ning kui Muhamed oli ilmutuse ette lugenud, siis kõik, nii uue usu pooldajad, kui ka paganad, koos Kaaba juures palvetanud.

Hiljem oli Gaabriel Muhamedile teatanud, et hoopis Saatan oli talle kõrva selle sosistanud (Tabari, Tarīkh, 1193-1195) ning need „kurevärsid“ asendati praegu seal olevate ajaatide 21-23, mis ütlevad, et need kolm jumalat إِنْ هِيَ إِلَّا أَسْمَاء سَمَّيْتُمُوهَا أَنتُمْ وَآبَاؤُكُم مَّا أَنزَلَ اللَّهُ بِهَا مِن سُلْطَانٍ „pole muud kui nimed, millega teie ja teie isad neid nimetanud olete, pole Jumal saatnud nendega mingit võimu“ Igatahes on see väga segane lugu, kuid õigus tundub olevat autoritel, kes ütlevad, et mõeldamatu on sellise Muhamedi kohta käiva negatiivse loo suvaline väljamõtlemine.

Suura 1.7

Suura 1.7 Kordab eeltoodud ajaatide suhtumist uskmatutesse: nendega pole midagi ühist ning neil oma usk ja oma tee. Siinkohal ei saa nõus olla Kratškovski väitega, et ajaadid 6-7 käivad juutide ja kristlaste kohta (Kratshkovski, Koran, 515). Pigem kaks võimalust. Esiteks, et kas ei kuulu see I Meka perioodi lõppu, ega üldse Meka perioodi, vaid nagu Bell määratleb, 2-3 AH; või käib fraas غَيرِ المَغضُوبِ عَلَيهِمْ وَلاَ الضَّالِّينَ „mitte vihaaluste ega eksinute“ Meka paganate, mitte kristlaste ja/või juutide kohta (Bell, Qur’ān, 1).

Meil pole mingit alust arvata, et ajaat 7. all mõeldakse kristlasi ja juute. Seda ei Belli-Archeri jt islamit otsustavalt mõjutanud kristliku algtõuke teooria, ei Torrey-Margoliouthi judaistliku algtõuke teooria kohaselt: ebaloogiline, et Muhamed kohe alguses astub välja oma õpetajate vastu. Selline tõlgendus ei tundu õige ka siis, kui Muhamedi tegevuse algfaas oli tema enda vaimusünnitis, olgu see siis Sprengeri-Nöldeke idee langetõvest ja ärritatusest (Sprenger, Bd 1, 207 - 235), Bartoldi teooria viirastuste nägemisest (Bartold, 615 - 616), Ahrensi narkootiliste ainete tarbimise teooria (Bolshakov, 69), Bolšakovi kõrbeolude koosmõjude tulemuse teooria (Bolshakov, 70 - 72) või psühhiaater Litško teooria oimuluu-epilepsiast tingitud nägemustest ja „ilmutustest“ (Bolshakov, 238): Muhamed sel ajal lihtsalt ei teadnud juutidest ega kristlastest praktiliselt mitte midagi, ja nendel vahet tegema ei hakka ta enne Mediina perioodi.

Ainuke võimalus, mille Krathskovski nii jätab, on klassikalise islami, so alates II - III saj. AH tekkinud, Birkelandi sõnul „koraanitõlgenduse idžma“ (Birkeland, 8 - 11), seisukoht Muhamedist kui sünnist peale pühakust-prohvetist ja uue usu loojast ning juutide-kristlaste pühakirjamoonutustest teadjast. Kuid raske oleks uskuda, et selline allikakriitik nagu Kratškovski sellist seisukohta toetaks.

KOLMAS PEATÜKK MEKA TEISE PERIOODI SUURAD (614 - 616)

Suura 54.45: väidetav viide Badri lahingule

Suura temaatika: enamuses uskmatutele pühendatud. Lugedes jääb mulje peagi neile saabuvast õnnetusest. Suura kuulub enamuse dateerijate arvates Meka perioodi: Kratškovski 49., Grimme 44., Muir 48., Blachere 50., Weil 50. Siiski peavad Bell ja Egiptuse standart ajaate 43-45 hilisemaks Mediina perioodi lisanduseks ajaatides 54.44 - 45 leiduva militaarse fraseoloogia ja eelnevas ajaadis 43. arvatava juutide liigse enesekindluse tõttu (Bell, Qur’ān, 547). Ka Kratškovski märgib sellist Mediina perioodi asetamise võimalust (Kratshkovski, Koran, 616). Ka Bukhari toetab viimast arvamust öeldes, et need 54.44 - 45 ilmutati Badri lahingu ajal (Sunan, Vol 4, rmt 52, 164).

Kuid terves suuras, sh ajaatides 43 - 45, toimub see uskmatute hurjutamine jumalikus plaanis, mitte muslimite kui Jumala tööriista läbi. See on eelmistele sarnane hoiatus Jumalalt uskmatutele ilma, et muslimid oleksid võitlejad või võitjad. See pole Mediina perioodi imperatiiv võidelda kõikjal uskmatute vastu (suura 9), vaid tegevus toimub passiivis: lüüakse puruks. Kui eeldame, et see pole hilisem interpolatsioon - sest kindel pole selle Bell ning oma töö metodoloogiast lähtudes jätame tafsīrid sekundaarsele kohale -, siis see purustamine saab toimuda vaid jumalikus plaanis, sest vahetult eelnev ajaat 42, ja vahetult järgnev 46, eriti aga 51 ei jäta muud tõlgendamisvõimalust. Ka ajaadis 54 on paradiis lubatud jumalakartlikele, mitte Jumala teel võitlejatele. Võttes aluseks Belli pakutava “mediina-aegset interpolatsiooni”, mille kasuks temal on toodud väidetav militaarne kontekst, (kuid minu arvates saaks vaadeldava lõigu mediina-aegseks kuidagi paigutada pigem ajaadis 43. sõna zubur kasutamise tõttu, ja juhul, kui seda tõesti saab tõlkida „pühakirjad“ tähenduses, nagu Bell ise seda teeb, mitte aga pole selle all mõeldud lihtsalt midagi kirja pandut [8]), ei näe ma siin mitte vähimatki inimese tegevust või viidet sõjategevusele või võidukale Badri lahingule, nagu islami eksegeedid seda näidata püüavad, ning milline traditsioon tundub alguse Baidawilt saanud olevat vastavat kohta kommenteerides ja mis ka alates Sale’ tõlkest (1734) Euroopa keeltes laialt levinud on.

(GIF)


* Väljend „džamī’un muntazirun“ peaks tõlgitama „võidukas“, ehk verbi nasara VIII radikaali intasara, mitte I radikaali nasara järgi, sest vastasel juhul peaks seal olema mansuur - „abisaav“. Ei tahaks siinkohal nõustuda Kratškovski tõlkega „вместе все помощники“, Arbery „we are congregation that shall be succoured“,Ali „we are a host joined together to help each other“, veelgi vähem Osmanovi „мы все будем помогатъ друг другу“, Shakiri „we are a host allied together to help each other“ või Sablukovi „нас много, мы защитимъ друг друга“. Pigem Belli „we as a body will get victory“, Pickthall „we are a host victorious“, Aro „Olemme voittoisa joukko“, või kohmakalt vanamoodsad: Sale „we are a body of men able to prevail against our enemies“, Blacher “Nous nous réunirons tous et nous serons vainqueurs“, Ullmann „Wir bilden eine Gesammtheit die ihm (Mohamed) weit uberlegen ist“.

Tundub, et nimetatud tõlkijate eelistustest võib järeldada nende poolt kasutatavaid kommentaare.

** Tähenduses, et see sõjavägi sunnitakse põgenedes selga pöörama. Yuwallūna d-dubura - jällegi passiiv, mida aga kõik, va. Osmanov, aktiivina tõlgivad - „põgenevad“. Võib ju vastu vaielda, et passiivi kasutamine ei tähenda veel Jumalikus plaanis tegevust ja ettemääratust vastandina inimese tegevusele aktiivis, kuid tundub, et vähemalt Meka perioodil märgitakse Koraanis tegevust, mis tuleneb Jumalikust tahtest, enamasti passiivis.


Seega on vaadeldavate ajaatide 44 - 45 puhul tegu tüüpilise meka-perioodi maist vastupanu eitava kontseptsiooni ja seda toetava sõnakasutusega. Samas tuleb tunnistada, et võimalik on ka Belli interpreteering, kuid kahjuks takistab selle omaksvõttu tema koraanimärkmete väljaandja kitsidus väga mahukate märkmete trükkimise suhtes, mistõttu peame tunnistama nagu Merril, et tõeliselt seda tööd me hinnata ei saagi, sest Belli mõttekõik on meile kättesaamatu selle trükikulude kokkuhoiu poliitika tulemusena ning peame rahulduma tema märkmete pinnapealse kompendiumiga (Merril, 11; Bell, Qur’ān, Introduction.).

Suura 37. 173 - 182: käsk pöörduda ära uskmatutest

Dateering: kõik dateerivad suura Meka II perioodi; Bell: Meka periood Mediina elementidega.

Suura temaatika: uskmatute vastane poleemika, ülestõusmine, mida ilustavad prohvetitelood. Kratškovski ei pööra tähelepanu katkendlikule temaatikale ja peab suurat tervikuks ühtse rütmi tõttu (Kratshkovski, Koran, 597). Bell aga näeb suuras mitmeid ümbertöötlusi ning Muhamedi ideede arengut eri prohvetite kohta (Bell, Qur’ān, 441-42). See on esimene pikkadest suuradest; lisaks siin esimest korda mainitud usu alus shahada ajaadis. 34: lā ilahi illa llāh. Huvi pakub sellest suurast lõik 173 - 179

(GIF)

(järgnevad 180-183: eelneva lõiguga 173-37.179 seotud kiitus Jumalale) [9].

Vaadeldav lõik on tüüpiline Muhamedi Meka ajajärgu suhtumine paganatesse, mille põhimõte on: mitte uskmatutega ise tülitseda, vaid jätta kõik Jumala hooleks, kes teab parimat aega ja vahendit nendega tegelemiseks.

Väga raske nõustuda Ali jt traditsiooniliste eksegeetidega, kes näevad ajaatides 174 ja 178 vihjet muslimite maisele võidule uskmatute üle. Võib eeldada, et Muhamed näeb siin kinnitust, et Jumal ise purustab vaenlased, so uskmatud.

Suura 71.27 - 28: palve Jumalale hävitada uskmatud

Pikemalt käsitlemata seda kommentaariks vaid niipalju, et ajaliselt kohe järgnev suura, milles huvi pakub Noa palve Jumalale hävitada õigelt teelt kõrvalekaldujad, sest kui nad ellu jätta, siis eksitavad nad õigelt teelt ka need, kes seni kindlameelsed olnud. Vaadeldav suura on Meka perioodi kuuluv kõigil käsiteldavatel periodiseerijatel ning ka Bell märgib, et suura lõpuosas paiknev ajaat 27 on vastuolus 25 uskmatute hukkumisega, ning paigutab selle Meka perioodi (Bell, Qur’ān, 607).

(GIF)

Erinevalt Mediina perioodi Allahi käsust Muhamedile võidelda uskmatutega, palub siin Muhamedi kauge esiisa prohvet Noa Jumalalt uskmatute hävitamist. Siinkohal tuleb aga märkida, et mitte üheski kohas Koraanis Muhamed ei palu Jumalalt uskmatute hukkumist, veelgi vähem nende hukkamist Jumala poolt; ega esita sellist palvet ka teised Koraanis mainitud prohvetid. See on ainulaadne palve prohvetilt Jumalale Koraanis: pidevalt kordab Muhamed hukku ja selle kuulutamist eelnenud prohvetite poolt, kuid va see juhtum, ei pane Muhamed oma ilmutustes kedagi paluma sellist hukku Jumala tahte läbi ega tee seda ise.

Suura 76. 8 - 9: humanism vaenlase suhtes

Dateering: Va. Egiptuse standart, mis paigutab Mediina perioodi (98. suuraks), peavad kõik teised, ka Bell, seda Meka perioodi kuuluvaks, sh Kratškovski (52.) ja Weil (65.) Meka II perioodi, Grimme, Muir ja Blacher aga isegi I Meka perioodi.

Suura iseloom: hauatagune elu ja kohtupäev. Vaadeldavat ajaadid 8 - 9, mis temaatiliselt moodustavad osa lõigust 5-10, mis kiidab usklike voorusi; eelnevas ajaadis 4. ähvardus uskmatutele, et Jumal on uskmatute tarvis valmis seadnud ahelad ja tule. Belli arvates on ajaadid 7-10 hilisemad, võimalik et Mediina perioodist värss 5-le lisatud kirjeldused (Bell, Qur’ān, 623).

(GIF)


* Huvitav on siinkohal Kratškovski märkus, et enamus tõlgib alusetult väljendi ala hubbahu „armastusest Jumala vastu“, kuid peaks tõlkima „hoolimata armastusest selle vastu“, silmas pidades toitu (Kratshkovski, Koran, 635, märkus 10). Arberry tõlgib: „for the love for Him,“ Pickthall „for love of Him“, Shakir „out of love for Him“, Ullmann „aus liebe zu Gott“ jne, va Bell, kes tõlgib küll „they give food for His love to the poor...“, kuid märgib, et ebaselge on see, et millele see asesõna viitab (Bell, Qur’ān, 624, märkus 1).

Kratškovski märkus tundub põhjendatud olevat, sest olles üks väljapaistvamaid araabia luule spetsialiste, viitab ta araabia luules kasutatavale samasugusele konstruktsioonile Abu Kais ibn al-Aslata luuletusest, milline lõik seal kõlab "hal absulu l-māl a ala hubbihi", mis eesti keeles kõlaks: „kas loobun rikkusest hoolimata armastusest selle vastu“ Kratškovski seisukoha poolt räägib ka Lane, V, lk 2145, I veerg: väljendi wa ata al-māl ala hubbihi: „And giveth property with (or nothwithstaning) the love of it.“); Mis veel tähtsam, selle ala hubbahu käsitlemisel viitab Kratškovski ajaadile 2.172 (2.177 egiptuse standardi numeratsioon) , kus esineb täpselt samasugune kombinatsioon, ning mida lihtsalt pole võimalik tõlkida muud moodi kui 76.8, ning kus Arberry tõlgib selle nüüd erinevalt vaadeldud 76.8st „to give of one’s substance, however cherised, to kinsmen, and orphans,...“, kuid mitte Pickthall, Shakir ega teised, kes ka siin näevad jällegi suurt jumalaarmastust. Bell jällegi on ebakindel, tõlgib 2.172 seekord “though they love their wealths, bestow it upon relatives..“, kuid märgib seekord joonealuses, et võimalik ka „for the love of Him(i.e. Allah) bestow thir wealth“ (Bell, Qur’ān, 24) .

Ainsana on mõlemas kohas tõlgitud täpselt Osmanovil, kuid tema järgib reeglina väga tähelepanelikult Kratškovski kommentaare. Huvitava kesktee on leidnud Ali: tõlgib küll „out of love for Him,“ kuid selgitab (lk 1787), et lõpp hu võib tähendada nii armastust Jumala kui ka armastust toidu vastu ning võtab selle segaduse kokku ütlusega, et mõlemad tähendavad põhimõtteliselt sama.

Seega ei saaks siin näha kuidagi Jumalat vaid armastust toidu vastu. Võimalik, et Jumalat sunnib osasid tõlkijaid siin nägema islami teoloogidelt ülevõetud sõnademäng allāhu ümber: lühendades seda lahu ja hu, saame ikkagi viite „Temale“, või „Tema“, mis 76.8 ja 2.172 pannakse ebakohaselt viitama Allahile.


Vaadeldavas lõigus ilmneb selgesti see Muhamedi Meka perioodi suur rõhuasetus vaeste aitamisele ja üldse heategevusele, mis oli selle ajajärgu üks peamisi jooni. Huvi pakub v 8 - 9 seetõttu, et siit leiame hilisemale perioodile võõra humanismi printsiibi jagada toitu kannatajate ja isegi võidetud vaenlasega ka siis, kui endal kitsikus sellega.

Suura 20.128 - 130, 132, 134-135 ja käsk vagadusele

Suura dateering. Muir ja Grimme asetavad Meka perioodi lõppu pikkuse tõttu, (vastavalt 75. ja 74.), teistel siiski varasemasse aega, Meka II perioodi: Kratškovski 55., Blacher 57., Weil 53., Eg. 45 (va. viimased ajaadid alates 130, mis Mediina perioodi dateeritud); Bell: „varane Mediina periood Meka elementidega“.

Suura temaatika: enamus suurast Moosesest; lõpus Aadamast ning eelnevate teemadega nõrgalt seotud ajaadid. Vaadeldava lõigu iseloom: 128 - 130 Belli arvates suuraga nõrgalt seotud õhutused Muhamedile, milles märgatavad ümbertöötamise jäljed; kuuluvad varasemasse aega kui neile eelnev Aadama temaatika; võimalik, et kirjutatud Aadama temaatika lehe tagaküljele (Bell, Qur’ān, 293).

(GIF)


* Enamus tõlgib selle ahlaka „sinu perele“ (Bell, Kratškovski, Arberry), kuid sõna pere omab siiski eesti keeles kitsamat tähendust kui araabia peret tähistav ahl; samas EI järgi tähendab ahl ühe katuse all elavaid inimesi e leibkonda; Muhamediga seoses aga tema peret (EI, ahl). Kuid selle suura ilmutamise ajaks on Muhamedi järgijate arv ligi 100 lähedale jõudnud (vt Bolšakovi hinnangut - Bolshakov, II pt) ning kõik on nad Kuraiš hõimust või kuraišiitide orjad ning raske rääkida siin ilmutuse algusaegsest perekondlikus ringis Muhamedi järgimisest, nagu see toimus umbes kuni aastani 614 (Bolshakov, 75 - 76). Sõnaga „rahvas“ tõlgib näiteks Pickthall.

** Bell kommenteerib, et reeglina seda tõlgendatud nii, et Allah ei nõua Muhamedilt enda ja oma pere elatamist, kuid pigem on siin mõeldud, et Allah ei soovi ebajumalatele ohverdatavaid ande (Bell, Qur’ān, 302, märkus 2).

*** Wa-l’aqibatu litaqwa: Bell: „and the final issue belongs to piety.“, Arberry: „And the issue ultimate is to godfearing.“, Kratškovski: „а конец - за богобоязненностью.“, Pickthall: „and the sequel is for righteousness.


Järgnevas, 133. ajaadis, küsivad uskmatud, et miks Muhamed ei võiks saata ilmset tunnustähte, millele vastatakse, et „kas pole siis need tunnustähed saadetud juba esimestes kirjades/kirjarullides“ (vt Lane, I, IV, 1655 sõna suhuf; silmas peetakse varasemaid ilmutusi).

(GIF)


* bi-’azāb: otsetõlkes „karistusega“ või „karistuse läbi“, „piinaga“ või „piina läbi“. Lane: „hoiatav või näitlik karistus, et hoida teisi ära samasugust viga kordamast“ (Lane, 1982, 3.veerg). Bell: „buy a punishment“, Arbery: „with a chastisement“, Kratškovski: „наказамием“. ** Mõeldud on Viimset päeva ja Kohtumõistmist. *** Bell: „Every one is on the watch; watch then and ye shall one day know who are the ones on the smooth path, and who has let himslf be guided.“; Arberry: „Everyone is waiting; so wait, and assuredly you shall know who are the travellers on the even path, and who is guided.“; Kratškovski: „Каждый выжидает, выжидаите и вы, а потом вы узнaете, кто обладатель ровного пути и кто шел по прямой дороге

Muhamedile käsk kannatada välja uskmatute jutt ning hoolikalt palvetada; suurimaks vooruseks peetakse selle ajajärgu sõnumis vagadust. Suura lõpeb käsuga (qul - lausu) oodata kannatlikult, mis on võtmeks õigele teele. "Ning las näevad ka usklikud sinu kannatlikkuse läbi, kellel õigus on." Raske on siin mitte näha kristlikke motiive.

Suura 15. 2- 5: Allah, mitte inimesed, on uskmatute karistaja

Dateering. Kõik dateerivad väikeste erinevustega Meka II perioodi, sh ka Bell („põhiliselt Meka periood Mediina elementidega“).

Suura temaatika: uskmatute karistamine, inglid, džinnid, Iblis - Saatan, inglid külastavad Aabrahami ja Loti; lõpus Muhamedile suunatud julgustus nagu eelnevates vaadeldud suurades.

15.2-5 iseloom: Belli arvates ümber töötatud Mediinas, et sobitada tema kronoloogia nn. Raamatu perioodi; et ajaadid 2-3 peamine osa, 4-5 selle jätk, kuid Belli arvates see vaid võimalus; kindel ta pole (Bell, Qur’ān, lk 242). Kratškovski pikemalt ei peatu vaadeldaval lõigul.

(GIF)


* dharhum: Kratškovski: „Оставь их“, Bell „Leave them“, st mõte selles, et pöörduda ära uskmatutest; kuid Pickthall ja Arberry annavad natuke teise tähenduse, nähes siin käsku lasta neil vabalt süüa ja elu nautida: Pickthall „Let them eat and enjoy life“, Arberry „leave them to eat, and to take their joy“. ** wa yulhihum al-amalu: Bell „and let hope divert them“, Kratškovski „и пусть... и надежда их отвлекает“, Arberry “and to be bemused by hope“, Pickthall „and let (false) hope beguile them“. *** illā wa lahā kitābun ma’lūmun: Bell „without its having a writing known“, Kratškovski „чтобы ему не было известного начертания“, Arberry „but it had a known degree“. **** ummah: väga tähtis teoloogiline termin, mis märgib usklike kogukonda islamis, kuid kasutatav ka mõistena „rahvas“. Kratškovski, Arberry ja Pickthall tõlgivad sõnaga „rahvas“, Bell aga „kogukond“ (community).

Pidevalt korduv käsu vormis meka motiiv uskmatute rahulejätmisest ja Jumala kinnitus, et uskmatutega on Jumalal omad plaanid ning ei pääse kāfirid karistusest. Mis aga peamine: see uskmatute karistamine ei tule muslimite käe läbi, neil pole uskmatutega asja.

Suura19. 84 - 87: käsk vältida vastasseisu uskmatutega

Dateering. Kõik dateerivad Meka II või III perioodi (Kratškovski 58., Egiptuse standart., 44., Weil 50., Blacher 60.; Grimme ja Muir pikkuse tõttu mõnevõrra hilisemaks (78. ja 68.); Bell arvab, et põhineb Meka materjalil või sisaldab Meka elemente, kuid koostatud Mediinas.

Suura temaatika: esimeses pooles põhjalikult Sakariasest, Neitsi Maarjast, Jeesuse sünnilugu ning Aabrahamist - islami traditsiooni kohaselt see suura olevat loetud Etioopia negusele usu tutvustusena ning kaitseks kuraišiitide vastu. Alates ajaat 65. nõrgalt seotud eelnenuga.

19. 84 - 87 iseloom: Kratškovski peab seda suura vanimasse osasse kuuluvaks, koos 1 - 34, 42 - 75, ja vaadeldavaid ajaate sisaldav 75 - 98 (Kratshkovski, Koran, 572). Belli arvates tuleb aga kõiki ajaate, mis järgnevad lõigule 59 - 64, (räägib Allahi väljavalitud rahvast) pidada selle lõigu originaalvormi hilisemateks Meka ajajärgu lisanditeks, sh ka polüteiste sarjav 84 - 87.

Ajaadid 84 - 85 räägivad, et ebajumalakummardajad on Allahi kõrvale võtnud veel teisi jumalaid, kuid need jumalad astuvad ise neile vastu.

(GIF)


* Lahti seletades: saatsime deemonid uskmatute vastu neid deemoneid valjult ässitades, vrd. Bell: "We have sent the satans upon the unbelievers to egg them on“, Arberry „We sent the Satans against the unbelievers, to prick them?“, kõige täpsem tundub aga Kratškovski (eelmistel jäetud tõlkest välja „azzan“ - „tugevalt“, „valjult“, „vilistades,“ „märatsedes“ jne) „Мы послали диаволов против неверных, чтпбы они их усиленно подстрекали?“ ** Na’uddu lahum ’addan: „loendame neile jäänud aega elamiseks“. Kratškovski „считаем для них счетом“, Bell „count for them a (certain) number (of years),“ Arberry „numbering for them a number“.

Analüüs: Saab vaid nõustuda Belli hinnanguga, et suura lõpuosa pärineb ajast, mil Muhamed veel positiivselt meelestatud teiste monoteistlike usundite suhtes (Bell, Qur’ān, 284). Siiski on see ajaliselt väga lai määratlus, sest sõbralikkust kristlaste ja judaistide vastu kohtame ka Mediina perioodi alguses. Mis lubab aga vaadeldava lõigu dateerida kindlalt Meka perioodi, on see Jumala käsk mitte otsida konflikti uskmatutega ning kinnitus Muhamedile, et Jumal ise tegeleb nendega.

Suura 38. 1 - 10 ja Tabari poolt Muhamedile omistatav sõjakus aastatesse 614 - 615

Dateering. Kõigil teine või kolmas Meka periood: Kratškovski 59., Eg., 38., Grimme 59., Blacher 61, Muir 73., Weil 48.; Bell: „peamiselt Meka periood Mediina perioodi muudatustega.“

Suura temaatika: alguses usku eitavatest uskmatutest, siis Taavetist, Saalomonist, Hiiobist, paradiisist ja põrgust, Allahist ja Saatanast.

38. 1 - 10 iseloom: Kui paika peab traditsiooniline käsitlus, et vaadeldavad ajaadid 1 - 10 käivad kuraišiitide kohta, kes püüdsid veenda Abu Talibit mitte toetada Muhamedi - või teise variandina tema surma kohta (Bell, Qur’ān, 450; Kratshkovski, Koran, 600; eksegeedid Tabari, Tafsīr ja Baidawi, Tafsīr vaadeldavad ajaadid), - siis saame dateerida aastatesse 614 - 616, või aastasse 619. Suurema tõenäosusega esimene variant, pidades enam usutavaks selle jutuajamise toimumist Abu Talibiga peetud läbirääkimiste käigus.

Tabari järgi ilmutatud vähemalt vaadeldava lõigu põhiosa, so ajaadid 5-7, vahetult enne Abbessiiniasse emigreerumist (Tabari, 1182-83). Enamuse ajaloolaste arvates toimus esimene Abbessiiniasse emigreerumine ajavahemikus 614 - 616. [10]

Bell peab seda Meka perioodi kuuluvaks, kuid mitte tervikuks: ta arvab, et ajaadid 8-9 ja 11-12 on hilisemad lisandid (Bell, Qur’ān, 450). Kratškovski peab võimalikuks ajaat 6. viidet kristlusele - al-millah ākhara (Kratshkovski, Koran, 600), Bell aga „usk üldises mõttes“ (Bell, Qur’ān, 451, märkus 1).

(GIF)
(GIF)
(GIF)


* Kratškovski peab võimalikuks, et selle all mõeldakse kristlust (Kratshkovski, Koran, 600, märge 4), Bell aga, et üldse igasugust usku (Bell, Qur’ān, 451, märge 1). ** Tähenduses, et „puruks löödud ja eri osadesse aetud.“
Vaadeldav lõik on huvitav põhjusel, et võimaldab dateerida Muhamedi suhtumist uskmatutesse. Vaadeldava lõigu sõnum on selge: uskmatuid ähvardab Jumala viha, millega Muhamedil pole mingit seotust. Tähtis ka see, et toetudes kõigis allikais mainitud emigreerumisele Abbessiiniasse, võime kõigile eelnevalt vaadeldud ajaatidele toetudes sätestada rajajoone terminus ad quem aastana 615. Seega kõik käesolevas töös siiamaani toodud ajaadid kuuluvad aega enne 615. aastat. Sellise rajajoone mahamärkimine omab suurt tähtsust, sest praktiliselt meil puuduvad igasugused võimalused Meka I ja II perioodi sündmusi või ajaate kuidagigi dateerida.

Kuigi on avaldatud ka arvamust, et kogu see Abbessiinia lugu on väljamõeldis, võib sellist käsitlust pidada Crone-Cook-Wansboroughlikuks hüperkriitikaks [11], millise kriitika uskumine on pigem usu kui teaduse küsimus. [12]

Nõustudes kriitikaga Tabari aadressil, et tema isnadid ei ulatunud kaugemale kui 100 AH ja Ibn Hishami/Ishaqi käsitluse kriitikaga (Birkeland The Lord Guideth, 8 - 10), kuid kõigest hilisemast rahva poolt peale surutud idžmast hoolimata ei saa kahtluse alla seada emigratsiooni toimumist, pannes tähele seejuures Bolšakovi arvamust, et tegelikuks põhjuseks osa kogukonna lahkumisel võis olla mitte kuraišiitide-poolne tagakiusamine, vaid tekkinud lõhe kogukonna enda seas. [13] Samas, lähtudes Tabarist, võiks eeldada, et Abu Talibi surmaaeg 619 pole täpne, ja et see toimus varem, või vähemalt võis toimuda palju varem, või kolmanda võimalusena eksib siin Tabari, sest miks on siis enne Abbessiiniasse emigreerumist kuraišiitide suhu pandud Tabari poolt sõnad, kui nad olid minemas Abu Talibi juurde: „ sest me kardame, et sureb see shaykh ning võib meist olla miskit, mille eest hurjutavad meid araablased öeldes: nad jätsid ta (Muhamedi) rahule kuni ta onu suri ja siis võtsid ta“ (Tabari, Tarīkh, 1176).

Kuid nagu Meka perioodile omane, ei saa aastate 610 - 619 kohta midagi kindlat väita, seda hoolimata Lääne ajaloolaste ja teoloogide poolt viimase 150 aasta jooksul ära tehtud väga tõsisest tööst. Toetajaid leidub praegu nii esimestele teaduslikele käsitlustele alates Weil’ist ja Sprengerist 1850. - 60. aastatel kui ka 1970 - 1980. aastate hüperkriitikute koolkonnale. Nõustuda saab selle taustal Rezvani hinnanguga, et alates 1990. aastatest valitseb islamiuurimises kriis ja hädasti on vaja uut lähenemist (Rezvan).

Tabari toob ära oma Tarīkhis suura 38. 1 - 10 kohta korduva seletuse, et vaadeldavate ajaatidega tahtis Muhamed juba aastal 614 - 615 pakkuda kuraišiitidele valitsemist araablaste ja kõigi teiste üle (Tabari, Tarīkh, 1176 - 1177). Seega, võttes aluseks näiteks sellesama Tabari, saaks väita, et juba prohvetluse alguses oli Muhamedil maailmavalitsemise ambitsioon ning džihaadi kontseptsioon omab Koraanis permanentset iseloomu. Kuid võttes seda Tabari juttu tõena, tähendaks lahti ütlemist kõigist neist käesolevas töös esitatud Meka perioodi ajaatidest, mis aina ja jälle kordavad seda ideed, et sel perioodil on Muhamedi ilmutus äärmiselt rahumeelne, mitte ainult sõda ja vägivalda eitav, vaid isegi võõrastav mõtet, et kāfiritega mingissegi konflikti astuda saaks.

Usk ja uskmatus on siin seni mündi kaks eri poolt, mille teed ei ristu. Lakum dīnakum wa lī dīni - (Teil on oma usk, ja minul minu usk. - suura 109.6 ), mida kristlikusse paradigmasse ümber panduna võiks tuua näitena „Andke nüüd keisrile keisri oma tagasi ja Jumalale Jumala oma“ (Mt. 22, 17 - 21). See on kristluses sajandeid püsinud kahe maailma lahususe printsiip, mis mõõga tõmbamise küsimuses kuni Constantinuseni võimaldas vaid ühte ütlust: militia mea ad Dominum meum est. Non possum saeculo militare. Jam dixi, christianus sum (Flori, 35) - seesama, mida me siin korduvalt näeme Meka perioodi suurades uskmatute ja vaenlaste suhtes. Meka perioodi suurad teevad mõõgatõmbamise võimatuks. Mediinas saab sellest vaid 5-6 aasta möödudes kohustus. Ükski prohvet pole nii muutunud oma eluajal. Ega leia selliseid mõõgatõmbajaid ka mujalt nii naljalt - kristlikel teoloogidel läks sajandeid enne, kui see võimalikuks sai seletatud Püha Augustinusel oma De Civitate Dei läbi.

Tabari toob selle 38.1-10 kohta kaks hadīthi. Esimene kõlab nii: Juhtivad kuraišiidid tulevad Abu Talibi juurde õigust nõudma Muhamedi tegevuse vastu, et Abu Talib „käseks tal hoiduda meie jumalate sõitlemisest, siis jätame rahule tema ja tema jumala. [14]“

Abu Talib saadab Muhamedi järele, kellele teatab saabudes, mida kuraišiidid tahavad. „Onu,“ vastab Muhamed, kas ma siis ei kutsu neid millegi parema jaoks, kui nende jumalad?“ Onu küsimusele, et mis see on, vastab ta: „Kutsun neid üles lausuma ütlust, mille läbi alluvad neile araablased, ning valitsevad nemad seeläbi mittearaablasi.“ Abu Jahl soovib teada, mis see on ning lubab anda kümme sellist ütlust. Muhamed vastab: „lā ilahu illa llāh“, kuraišiidid aga ütlevad, et küsigu midagi muud. Muhamed vastab, et kui nad tooksid talle ka päikese, siis ikka ta ei tahaks midagi muud kui see lausung, mispeale siis kuraišiidid õhutavad oma jumalaid kaitsma, mis asubki vaadeldavas 38. 5 - 6. (Tabari, Tarīkh, 1176 - 1177).

Tabari teine lugu: kõik areneb sarnaselt eelmisega, kuid erinevas sõnastuses Muhamedi poolt pakutavas: „Soovin neilt ühte ütlust, kui nad seda ütlevad, alluvad neile seeläbi araablased ning maksavad seeläbi mittearaablased neile jizyah’t.“ (Tarīkh, 1178).

Me võime sellise Tabari-poolse tõlgenduse ja toodud hadīthid kõrvale heita ja vaadelda seda kui head näidet, kuidas hilisem traditsioon väänab esialgset Muhamedi ilmutust kujundades džihaadi teooriat. Tabari teosed on üks ilmne näide sellest. Tema Tarīkh ja Tafsīr on küll islami ajaloolise ja teoloogilise eneseteadvuse alustalasid, kuid kahjuks esindab ta mitte hidžra esimeste dekaadide vahetut või 1. AH sajandi „jumalavallatut“ kogemust, vaid tema elu ajal juba kristalliks ilustatud traditsiooni. Ja kuigi „värav sulgus“ lõplikult alles 3-4 saj AH, võib seda suletuks pidada juba Tabari käsitlusest lähtudes sajand varem. Et mingit džihaadi printsiipi ipso facto sel ajal polnud, ilmneb selle juurdekirjutamisest Tabari poolt aastasse -7 enne hidžarat. Need eeltoodud Tabari 2 sarnast lugu vaadeldavate ajaatide seletusena võiksid ju tunduda usaldusväärseina Tabari usaldusväärsuse tõttu, kuid tema esitatav väide, et Muhamed aastal 614 - 615 räägib samas võtmes nagu oma viimastel Mediina aastail, mil tõepoolest tekivad maailmavalitsemise ambitsioonid, tähendaks Lääne koraaniuurijate viimase 150 aasta pikkuse töö prügikasti heitmist. Tabari on aastasse 614 - 615 üle toonud viimaste Muhamedi aastate stiili, teemad ja sõnakasutuse, seega teadlikult vahetades Meka Muhamedi Mediina omaga vastu.

Jizyah’ [15]t mainitakse Koraanis vaid korra: 9.29 ning selles samas ajaadis, kus paikneb iseloomulikemaid Koraani käske võidelda uskmatutega, sh ka kristlaste ja juutidega, kuni nad on allutatud ja maksavad jizyah’t. Kratškovski arvab, et see jizyah’t sisaldav suura ilmutati 630. aasta okt. - november, Bell peab seda samuti 630. aastasse kuuluvaks. [16] Kriitikat Tabari jt lugupeetud islami traditsiooni alustalade kohta on siin olnud piisavalt, kuid ehk on see pisukeseks näiteks sellise kriitika õigustustatusest.

Koraanis ja allikates korduvate väidete omapärast ning sõnakasutuse spetsiifikast Meka perioodil

Tähelepanelik islamihuviline saab muidugi aru, et lähtun Jeffery esiletoodud printsiibist, et visalt korratavad väited on sageli kõige kahtlasemad (Jeffery, Qur’ān as Scripture, 8 - 11), või Birkelandi printsiibist, et „üheksateistkümne versiooni vasturääkivus kahekümnendale, kõige vähem tõesele ja kõigi poolt kritiseeritavale, tähendab tegelikult selle ainsa või kõigi teiste allikate poolt ümberlükatava kehtivust“ (vt. Birkeland, 31). Laiemale lugejaskonnale tuttav paradoks, et kui mõni harv kord jõudis nõukogude lugejani joonealusena „rahvavaenlaste naeruväärne ja ajaloolist loogikat trotsiv väide,“ või „lääne kodanlise ajalookirjutuse ajaloovaenulik eksiarvamus“, siis oli see üheks harvaks võimaluseks aimata kivistunud ametliku versiooni taga tõde. Tuletame veelkord meelde, et islamis toimus see igasuguse vaba tõlgendamise lõpp, ijtihadi väravate sulgumine, 3. - 4 sajandil AH. Kuid kõige hirmsam selle juures oli see, et mitte ainult arengud tulevikus, vaid ka seni islami kolme sajandi jooksul toimunut hakati ümber mõtestama ja traditsioonist eemaldama. See polnud mitte rahva mälus toimuv stiihiline Muhamedi ja tema kaaslaste eksimatustamine, vaid juhtivate teoloogide, ajaloolaste ja traditsionalistide poolt teadlikult toime pandav uue ajaloolise imago loomine - konsensuliku idžma loomine.

Vähe teoseid, mis selle puutumatuna üle elasid, või originaalis enne seda aega meieni jõudnud on. Ja kes suutsid püsida puutumatutena, need muutusid põlatuteks. Ibn Ishaqil oli õnne selle Ibn Hishami suure ülla redigeerimistöö tõttu tugevalt ümbertöötatuna säilida, Al-Kalbi teos Kitâb al-asnām (Iidoliteraamat) aga sattus pikkadeks aastateks põlu alla - ning ka Lääne teadusele sai ta juhuslikult teatavaks alles 20. sajandil. Selline põlgus ja ümberkirjutamine leidis aset põhjusel, et mõlemad autorid räägivad 2. sajandil AH (8. sajandil) sellest, millest alates 3. saj. AH pole enam tavaks rääkida.

Samasugust meetodit võime kasutada nii tafsīri, sīrah kui ka Koraani enda puhul, kus mitmekordse rõhutuse ja millegi ilmselgeks tembeldamise puhul võime aimata tegelikult antiteesi. Heaks näiteks on Koraani väide, et ilmutus on puhtas ja arusaadavas araabia keeles 26.195: bi-lisāni arabīnin mubīnin, 41.2: qurānan ’arabīan liqaumin ya’alamūna, 12.2; 42.5 jne, kuid mis tegelikult näiteks Hirschfeldi arvates juba Muhamedi kaasaegsetele mõistetamatu pidi olema, sest Muhamed „kasutas teadlikult ebatavalisi ja võõra päritoluga sõnu, muutis araabia keele sõnade tähendust või kasutas dialektides eri tähendust omavaid sõnu.“ (Hirschfeld, New Researches, 5). Kuigi temaatika ise - Koraanis räägitav üldiselt - araablastele vägagi tuttav pidi olema (Jeffery, Qur’ān as a Scripture, 8; Bell, Origin, 51 - 53). Et Muhamedil on kalduvus kasutada võõr- ja irdsõnu, panevad tähele paljud alates Nöldekest (Bell, Origin, 51; Jeffery, Foreign Vocabulary, 2 cf; Hirschfeld, 4 - 6). Ning paradoksaalsel kombel just arusaamatus nendest - mitte arusaamine! - veetleb kuulajaid. Koraan on kuulamiseks, mitte lugemiseks. Mis lugedes on monotoonne, arusaamatu ja segane kordamine, muutub kuulates mõjusaks elamuseks. Koraani sellisele mõjule kuulmismeele üle on alles viimasel kümnendil tähelepanu hakatud pöörama - kuid nagu Grünebaum ühena vähestest koraaniuurijatest märgib, valitses see kuulmisefekt kirjalise ees kuni 17. sajandini muslimite meeli (Grünebaum, 181) [17]. Vist pole põhjalikumalt uuritud, et kui paljud koraaniuurijad Koraani ise teadlikult ja sihikindlalt kuulanud on, tehnika, eriti interneti areng, on selle laiemalt kättesaadavaks teinud alates 1990. aastatest. Tõsi, Bell, Kratškovski jt asetavad suurt rõhku rütmi muutusele, juba esimestes epohhi loovates töödes (Nöldeke ja Muir) on see üks kriteeriume suurade kronoloogia määramisel, kuid vähesed ka nende hulgast oskavad hinnata pühakirja kui elava sõna mõju lihtsale kõrbebeduiinile, lihtsale muslimile ja ka mittemuslimile tänapäeval. Kui ütlust, et „Koraani kuulnud mehed nutsid nii, et habemed märjad,“ on ikka peetud ilukirjanduslikuks hüperbooliks, siis ainus pikemat aega beduiinide keskel elanud islamiuurija J.B. Glubb (kokku üle 20 aasta) peab sellist meeleliigutust oma kogemuse järgi faktiks (vt Glubb, The Life and Times of Muhammad, p 313, 352, 374) [18].

Kes on viibinud idamaades ning päikeseloojangul, valguse-varju hetkelise vaheldumise ajal, ja kuulnud videvikus azāni, teab selle ebaloogilise tunde sügavust. Peale seda võib igaüks kitsikusse sattuda nagu juhtus Kuult naasnud Neil Armstrongiga Beirutis. [19]

Grünebaumi, Rezvani ja Glubbi rõhuasetust Koraani kui kuulmistundelisusele, vastukaaluna ratsionaalsusele, milliselt seisukohalt aga õhtumaine teadus Koraani ikka käsitleb, räägivad ka allikad, näiteks Tabari ja Hisham. Hakkamata siinkohal õigustamata nende traditsiooni autentsust - ja isegi kui traditsioonikriitikute väide läbitungimatuse müürist rajajoonel „peale 100 AH“ tõeks osutub - on meil vähemalt sellest ajast ettekujutus Koraani mõjust psüühikale Omari (tulevane kaliif) koraanikuulmise loo näol. Mees, keda peeti varase kogukonna poolt peamiseks usklike takistuseks, ning kelle kohta öeldi, et ennem võtab islami usu vastu tema eesel kui tema ise (Hisham, 135), hakkab nutma kuuldes, kuidas Muhamed Kaabas valjul häälel loeb ilmutust, ning tema südamesse tungib islam. (Hisham, 138).

Tõsi küll, Hisham toob ära ka teise versiooni, kuidas Omar, kes oli mõõga vööle sidunud ja läks Muhamedi juurde, et tappa ta kuraišiitide seas vaenu loomise pärast, saab enne sinna jõudmist teada, et tema oma õde on juba allaheitnu - muslim. Kiirustab õe juurde, enne sisenemist kuuleb mingit arusaamatut sõnadevoogu (!), mis osutub Koraani retsiteerimiseks, ning sellest veelgi enam vihastades lööb õde ning saab õemehelt pärgamendile kirjutatud suura Ta ha, mida lugedes ütleb, et kui ilus tekst ja hakkab muslimiks (136 - 137). Ibn Ishaq ausa ajaloolasena on siin esitanud mitu versiooni, kuid seda teist lugemise varianti on meil mitu põhjust mitte pidada autentseks. Esiteks seetõttu, et sellega seotud liiga tüüpiline motiiv lk 136: Muhamed 40 jüngri hulgas jutlust pidamas. 40 on arv, mis reeglina viitab ebakindlusele või konventsioonile. [20] Teiseks, väide, et Omari õde Fatima lugemas suurat Ta Ha pärgamendilt - väga ebatõenäoline, et nii varasel koraani ilmutamise perioodil nagu 614-15 midagi üldse kirja pandi, kui on teada, et alles Riddah sõdadega kaasnenud qurrah ja peastteadjate langemisega hakati mõtlema kirjapanemisele. Ning Ibn Ishaqist jääb mulje, nagu oleks Ta Ha terviksuura, mis seda aga Belli arvates ei saa olla (Bell, Qur’ān , 292-293); kuid mis ka kõigi teiste arvates ei sobi nii varasesse ajajärku nagu 614-15: Kratškovskil 55., Eg standart 45., Weil 53., Blachere 57., Grimmel ja Muiril aga veelgi hilisem - 74. ja 75. Seega on palju tõenäolisem ikkagi Hishami esimene versioon, kus ei mainita Omarile nii suurt mõju avaldanud suura täpset nime, kus Omar on varasest traditsioonist tuntud joodik (ning ka selles versioonis tulnud joomase peaga veini otsima ning oma veinisusest tingitud uudishimust kuulatab Muhamedi loetavat ilmutust [21]); ning Muhamed säilitanud inimliku kartuse selle vägilase ees, mis selles loos lausa kahel korral avaldub, mitte aga teine versioon, milles Muhamed kartmatult Omari sisse kutsub (Ibn Hisham,137). Ühesõnaga, meil on enam põhjust uskuda varianti inimesest-Muhamedist kui pool-pühakust-Muhamedist, millise pildi hilisem konventsionaalsus silma torkab.

Siinkohal oma nn kriitilist meetodit jätkates jõuame loomulikult Koraani ad nauseam korrutatava väiteni, et Koraan ongi see ime, mida Muhamedilt kui prohvetilt oodatakse. See nn Koraani jäljendamatus on saanud juba 3-4 saj. AH dogmaks islami teoloogide seas, selle i’dzhās al-kur’ān (Koraani erisuse) koolkonna eestvõitlejateks said sellised korüfeed nagu Zamakshari, Ar-Razi, Zarkhashi ning käesolevas tööd mõnevõrra põhjalikumalt vaadeldav Al-Suyuti. Mis on aga sellise aina korduva väite tagamaad? Kas see, et araablased ei tahtnud seda imeks tunnistada? Et see suurt ja imelist mõju omas, on ilmne eeltoodud efektide kirjeldusest. Miks siis vaja seda ikka ja jälle esile tuua? Selle ime kinnitus võtab enda alla suure osa poleemikast kuraišiitidega ja ometi selles imes pole põhjust kahelda.

Hanīfidest ja prohvetitest Meka perioodil

Võib-olla on asi selles, et selline ilmutumine ja mõjusa teksti mõjus retsiteering polnud araablastele nii tundmatu, kui see esialgu paistab Koraanist. Kas ei ole selle ad nauseami taga mitte alateadlik püüdlus saada ühele tasemele teiste samasuguste ilmutajatega? Sest küsimus pole selles, et kes olid hanīfid, vaid küsimus on selles, et kuidas on võimalik, et niivõrd rikkaliku araabia traditsiooni taustal saame me tänapäeval nii vähest järeldada hanīfide kohta! Sest kõik, mis me selle termini kohta teame, tuleb Koraanist ja mitte ühestki teisest allikast, mida võiks Koraanist sõltumatuks pidada.

Mis aga veelgi huvitavam, et Koraanis kajastub see hanafiyyah kontseptsioon kindlakskujunenud alateadliku alaväärsuskompleksi reaktsioonina vastusena juutide ja kristlaste (vahel ka paganate) poleemikale. [22]

Hilisem ohter kasutamine näiteks Ibn Hishami poolt on juba Koraani traditsioonist tulenev, millele siinkohal ei pööra üldse tähelepanu. Vaevalt meil on alust võtta tõsiselt seda Koraani versiooni hanifismist Ibrahimi kultuse puhastest jäänustest Araabias. Et aga Muhamed seda sõna välja ei mõelnud näitab selle süüria päritolu. Et see termin oli keskse tähendusega Muhamedi jaoks, näitab selle tähendus sõnana „islam“ enne terminite islam ja muslim kasutuselevõttu, mis Belli arvates ei saanud toimuda enne 624. aastat (Bell, Introduction to Qur’ān, 108), seega ennem seda hetke, mida käesolevas tööd murranguliseks peetakse Muhamedi usutunnetuse ja džihaadi seisukohalt.

Minu järgnev väide lahkub küll sissetallatud islamiuurijate mõtteradadelt, kuid julgen väita, et hanifismi sissetoomisega Koraani usurpeeris Muhamed islami ainuomanduseks Araabias laialt levinud vaimse praktika mida prohvetluseks võime nimetada. Koraani ja hilisema islami traditsiooni vaikimine Muhamedi kaasaegsete prohvetlusnähtude kohta või ilmnenud nähtude halvustamine on paljustki rääkiv. Et islamieelses käsitluses märgib hanīf paganlikku (Jeffery, Foreign Vocabulary, 114), süüria variandis hanpo - selles üldiselt ei kahelda (vt näit. EI, hanīf). Miski aga ei anna alust arvata, et selle all mõeldakse Ibrahimi monoteismi nagu Koraan seda käsitleb, ning EI järeldus termini määratlus, et süüria keelest tulnuna tähendab „paganlik“ või „could be applied to philosophically minded persons who were essentially monotheistic“, mis Koraani kasutuses „developed some of the secondary connotations“ ei ütle tegelikult vähimatki islamieelsete hanīfade kohta (EI, hanīf, Vol 3, 165 - 166).

Ning väga kahtlane on ka see, et lisaks hanifismi info puudumisele traditsioonis ei ole islami traditsioon säilitanud autentset, positiivset infot, hanifismi paralleelnähtuse - araabia prohvetluse kohta, mille kõige tuntumateks esindajateks on Tulaiha ja Musailima. Näib, et vastavasisuline traditsioon on hiljem võimust võtnud idžma poolt teadlikult maha surutud. Teadmata kummagi kohta, kas siis saab teha mingeid järeldusi kasvõi selle halvustava info põhjal, mis säilinud? Kui me ei tea haniifide kohta midagi, ning prohvetlusetraditsiooni, mida nimetame „Tulaiha-Musailima“, kohta vaid negatiivset, kas siis oleks mõeldav apelleerida mõlema nähtuse, hanifismi ja araabia prohvetluse, samasusele?

Suura 25. 54 ja nn Suur džihaad

Kõik dateerijad nõus selle asetamisega Meka II perioodi: Kratškovski 66., Eg. 42., Grimme 73., Muir 74., Blacher 68., Weil 56., Bell - peamiselt Meka.

Suura temaatika: suura esimee pool kuni ajaadini 47 on Muhamedi poleemika Meka paganatega (Bell möönab, et see vaidlus võib toimuda ka juutidega, kuid ei pea seda siiski väga tõenäoliseks (Bell, Qur’ān, 345).

25.54 iseloom: Bell peab ajaate 47 - 63 varasemaks suura põhiosast, kuid siin-seal kohtab Mediina ümbertegemist (kahjuks jätab täpsustamata millistes ajaatides nimelt - vt Bell, Qur’ān, 345). Igatahes Bell peab ajaate 52 - 54 teistest eraldiseisvaks ja hilisemaks lisanduseks - kuid kahjuks täpsustamata, sest 53. ajaadi kommentaarist võib jääda mulje Belli põhjal, nagu oleks vaadeldav lõik juutide vastu suunatud (Bell, Qur’ān, 350, märkus 4).

Ajaadid 52 - 53 räägivad sellest, et enamus inimesi peab kinni paganlusest ning kui Jumal sooviks, siis võiks saata ta ettekuulutaja igasse linna.

(GIF)


*Bell: “So obey not the unbelievers but strive against them thereby with striving great. Arbery: “So obey not the unbelievers, but struggle with them thereby mightily.” Kratškovski: „Не повинуйся же неверным и борись с ними этим великой борьбой!“ Osmanov: „Не повйнуися неверным и упорно борис с ними при помощи Корана.“ Pickthall: “So obey not the disbelievers, but strive against them herewith with a great endeavour.” Ali: “So yield thou not to infidels, and strive against them with it a strenuous stride.” Shakir: “So do not follow the unbelievers, and strive against them a mighty striving with it.” Aro: ”Älä siis tottele uskottomia, vaan taistele valtavasti heitä vastaan!”, Blachere: “Ne cede point aux infideles, mais combats-les fortement avec ce livre.” Ullmann: „darum gehorche nicht den Unglaubigen; bekämfte sie vielmehr mit machtigem Kamfte.“

Midagi ei lisa siia ka ei Sablukov, Sale ega Khalifa: bihi ei leia seletust. Vaid Yusuf Ali tõlkes: “Therefore listen not to the Unbelievers, but strive against them with the utmost strenuousness, with the (Qur’ān).” Sama ka Osmani ja Belli variant.


Analüüs. Äärmiselt tähtis ajaat džihaaditeooria arengu seisukohalt. Termin „suur“ või „tõeline džihaad“ - jihaadan kabiiran siin esmakordselt Koraanis.

Esiteks probleem, et millele osutatakse siin sõnaga bihi? Nagu eri tõlgetest joonealusena toodud, ei valitse selles üksmeel. Kes selle bihi otse tõlgib sõnaga „Koraan“ on käesoleval juhul vaid Osmanov; kuid teised toovad selle sõna seletuse kommentaarides, kaldudes seletusena pakkuma, et mõeldud on siin Koraani. Bell kommenteerib otse, et „by the Qur’ān (Bell, Qur’ān, 350, märkus 5); Kratškovski ütleb vaid, et nii saab aru ka Barth (Kratškovski, Koran, 583), kuid ise ei vaatle seda sõna lähemalt. Et ta aga selle Barthi arvamuse ära toob, näitab, et probleemne see koht oli ning tema enda vaikimine näitab nõutust. (Kratshkovski, Koran, 583, märkused 14 - 17). Samas jääb arusaamatuks, miks ikkagi bihi = Koraan Bellil? (Osmanov seetõttu tõlgib bihi koraanina, et ei taha jätta arusaamatuks ja võtab selle seletuse Kratškovskilt - nagu tal tavaks on - kuid seekord jättes viitamata, kuskohast võtab). Tundub, et see koht jääb segaseks nii tõlkijatele kui kommenteerijatele. Ja ei selgita ei ajaat 53 ega eelnev 52. seda bihi mitte vähimalgi moel. Kas tegu on modernistide Suure Džihaadi teooria otsese mõjuga, et ”bihi = Koraaniga” sealt sellise raske koha, milles segi rütm ja kus ajaatide järjestus loogiline ei tundu, seletamiseks üle on võetud?

Mina siin teist võimalust ei näe. Teine võimalus on see koht tunnistada lihtsalt ületamatuks arendades edasi Belli ideed, et need 3 ajaati võivad pärineda juhusliku suhuf lehelt mistahes ajajärgust (Bell, Qur’ān, 350).

Kas see ongi nö Suure Džihaadi sünd suurest segadusest sõna bihi ümber? Sest kui bihi ikkagi tähendab Koraani, siis käib peamine võitlus, pingutamine - džihaad - mitte mõõga vaid kirjasõnaga ehk vaimu, keele ja meelega.

Klassikalise ajastu tafsīrid näevad selles bihi ikka Koraani ning leivad siit ka seletuse sellele Suurele džihaadile (jihād kabīr).

Tabari oma Tafsīr al- kabīris seletab vaadeldavat ajaati 25. 54 mitut hadīthi ära tuues nii, et „„ja võidelge nende vastu sellega suurt võitlust“ tähendab see bihi Koraani abil võitlemist.“ Ning lõpuks lisab veel, et jihaadan kabiiran tähendab al-islām - islamit. Seega temal on see üldine mõiste, jagamata seda keele, meele või mõõga abil sooritatavaks. (Tabari, Tafsīr, suura 25. ajaat 52 - kõigil tafsīridel Egiptuse standardi poolt hiljem omaks võetud nummerdus, seetõttu ka erinev ajaatide numeratsioon).

Zamakshari ütleb, et bihi tähendab „Koraani südametunnistuseks võttes“ (dhamīril qur’ān). Väljend jihādan kabīran aga „ühinenuna üldiseks pingutuseks“ (li-kull dzhāhiduhu). (Zamakshari, Tafsīr al-Kashshaf, 25. 52.)

Ar-Razi: „„ja võidelge nende vastu sellega suurt võitlust“ kohta mõned ütlevad, et see tähendab „pühendumist džihaadile selle täideviimisel ning kutsungit (daw’a); teised, et see tähendab „kindlameelsust tapluses“ (al-murār al-kitāl); kolmandad, et „pigem on õige esimene variant, sest see on Meka suura ning käsk taplemiseks saabus peale hidžrat““ (Razi, Al-Tafsīr al- kabīr, 25.52).

Tabarsi kommentaaris omab jihādan kabīran tähendust taamaa shadiidan - täie jõu/täie võimsusega. Kuid ta eristab ka õpetlase džihaadi, mis tähendab „usu suurendamist“. Tabarsil (surnud 1153) juba kohtame hiljem Suure džihaadi põhialuseks saanud hadīthi: ”Saabusime väikeselt džihaadilt suurele džihaadile” (radzh’ana min al-jihāda al-asghar ila al-jihād al-akbar - Tabarsi, Tafsīr jam’a bayan fī tafsīr al- kur’ân.25.52).

Baidawi tafsīris Tafsīr anwār al-tansil wa asrar at-tawīl tähendab bihi, nagu igal pool mujal, ikka „koraaniga“. Ajaadis leiduv Suur džihaad tähendab temal aga erinevalt Tabarsist igasugust võitlust uskmatusega. (Baidawi, Tafsīr anwār al-tansil wa asrar at-tawīl. 25.52)

Siin vaadeldavatest üks hilisemaid tafsīre, Ibn Kathiri Tafsīr al-qur’ān al-‘azīm toob aga hoopis selle nn Suure džihaadi vastase traditsiooni Ibn Abbasi suust: „Jihādan kabīran on sarnane ajaat 9.73-ga“. Seal aga pole küll võimalik näha Suures džihaadis mitte midagi enamat kui otsest sõda uskmatute ja silmakirjatsejate vastu! Midagi enamat ei lisa vaadeldud tafsīridele ka Kurtubi ega Suyuti koraanikommentaarid.

Seega nende klassikalise ajastu eksegeetide töödest võib järeldada, et suur džihaad - jihād kabīr - tähendab igasugust täie jõuga pingutamist usu nimel, ning tuues nii ar-Razi, Baidawi kui Tabarsi erinevad džihaadi näited, võime eeldada, et see suur džihaad tähendas seda, et igaüks pingutab usu nimel sellega, milles tema kõige tugevam on. Va Tabarsi üks näide, millise ütluse tagamaad alljärgnevalt välja toome, võime väita, et vähemalt kommentaatorid ei jaganud džihaadi vaimseks ja füüsiliseks, et suur džihaad tähendas nende jaoks igasugust eneseületamist, nagu see toimub igasuguse suure pingutusega, olgu see vaenuväe vastu või vaimselt luues.

Seega pole raske mõista, kuskohast džihaaditeoreetikud oma nn. Suure džihaadi saanud on. See tuleb seal sisalduva bihi määratlematusest ning sellele omistatavast seotusest terminiga jihādan kabīran. Sellest on saanud 2-5 AH sajandi kommentaatorite idžma ja Koraani termin jihādun kabiirun on hakanud tafsīrides elama oma elu tõlgendamatuse tõttu, ning sellest tõlgendamatusest tulenevalt on mõned hilisemad juristid džihaaditeoreetikud saanud aluse oma Suurele pingutusele. Selline termin ja need toodud tafsīride ütlused leidsid islami juristide poolt aktiivset kasutamist ja edasiarendamist. Sest oluline on meeles pidada seda, et kõik need Suure džihaadi teoreetikud juristid-alusepanijad elasid siis, kui vaja oli leida seletust džihaadi seiskumisele - edukate sõdade ja vallutuste sumbumise ja muslimite sõjakusest loobumise seletuseks peale esimesi võidukaid sajandeid.

Nendele arengutele põhjenduse otsimine tekitaski 11. - 15. sajandil selle Suure džihaadi teooria, mille alusepanijateks on Ibn Hazm oma töös „Kitâb al-fasl fī al-milāl wa-l-ahwa wa-l-nihāl“, tema kaasaegne al-Buhuti (surn 1051) „Kashāf al-qina an matn al-iqna“, eriti aga suurkuju Ibn Rushd (1126 - 1198) oma „Kitâb al-muqaddimāt al-mumahhidāt“ ning lõpuks Ibn al-Humam (srn 1457) „Sharh fath al-qadīr“. Ja loomulikult ei saa märkimata jätta sufismi suurkuju Ghazali ütlust, mis kirjeldab keha kui linna, mida valitseb hing ning piirab ihadele alluv all-linn. Maailmast eemaldumine müstilise maailma püüdluste kasuks on edasiminek suures džihaadis.

Peatumata pikemalt nendel töödel mainin vaid seda, et näitamaks sellise sõjale vastanduva vaimse Suure džihaadi kontseptsiooni kunstlikkust, tasub vaadelda alltoodud peamiste traditsioonikogumike korpusi džihaadi kohta, mis sellest suurest džihaadist sõnagi ei kõnele, ning võrrelda traditsioonikogumikega, kus sisaldub see suur džihaad. Kõik need suurt džihaadi sisaldavad sunnakogumikud on sekundaarset laadi sunna seisukohalt. Jaotumist suureks ja väikeseks džihaadiks leiame vaid kahest sekundaarsest allikast:

Al-Bayhaki „Zuhd al-kabīrhadīth 373, kuid ka ise autor kommenteerib seda „hādhā isnādu daīf“ - „see omab nõrka isnadi“. Seega tegu on neljast olemasolevast isnadi tüübist nõrgimaga! Hadīth ise kõlab nii, et sõjakäigult saabunud sõdurid läksid Prohvetit külastama, kes lausus neile „Olete saabunud väikeselt džihaadilt suurele džihaadile“. Keegi küsis, et mis on suur džihaad. Prohvet vastas: „Jumalateenri võitlus oma kirega“ - mujahadāt al-’abdi hawahu (al-Bayhaqi, 373). Täpselt samas sõnastuses on see hadīth toodud ka Al-Baghdadi töös „ Tarīkh Baghdād“ (Al Baghdadi, Vol 13, 493).

Ka Ibn Taimiyyah suhu on sellised sõnad pandud Ibn al-Qayyim poolt töös “Rawdat al-Muhibbīn”. Džihaad iseendaga ja oma kirega on uskmatute ja silmakirjatsejate vastu peetava džihaadi alus: „ei saa nende vastu astuda enne, kui pole esmalt pingutatud enda sees oma kirgedega - alles siis saab minna ja sõdida nendega.“ Samas, Ibn Taimiyyah enda töödes sellist väljendit mina leida pole suutnud. Ning nagu märgib ära Jansen, et Ibn Taimiyya peamisi õpilasi, Ibn al-Qayyim al-Jawziya (1292-1350), pidas seda Suure džihaadi ideed väljamõeldud hadīthidel põhinevaks (Jansen, 22, 102).

Selle džihaadi semantilise poole võtab kokku Bernard Lewis, öeldes, et “valdav enamus klassikalise ajastu islami teoloogidest, juristidest ja traditsioonitundjatest mõistis džihaadi all sõjalist kohustust. (Lewis, Political Language, 72). Sellest hoolimata aga püsib Lääne akadeemilistes ringkondades arusaam džihaadist kui milleski üllast ja mittesõjalisest [23]- ning seda võib islami propagandistide suureks võiduks pidada.

19. - 20. sajandi islami modernistid on järjekordsel islami nõrkuseajal käibele lasknud teooria sellest Suurest džihaadist (Greater jihād, jihād al-akbar), mis polevat sõda vaid pingutus oma enda ihadest ja nõrkustest ülesaamiseks või pingutus mõtte, sõna ja keele abil, mida võib tafsīridele toetudes tõlgendada kui pingutamist Koraani abil. Islamit väljastpoolt vaadates võib sellise teooria aktiivne käibimine 19. - 20. sajandil muidugi positiivne näida; ning tõesti, teatavate mööndustega võibki seda pidada algsest mõttest väga kaugele edasi arendatud teooriaks. Oma olemuselt siiski suhteliselt süütuks konstruktsiooniks - vaimne võitluse ülistamine ja füüsilise laitmine -, jättes hindamata tõsiasja, et allikad annavad ohtrat tunnistust vaid sellest füüsilisest poolest, jättes vaimse siivsaks ja ülestähendamata südameasjaks. Seda võrrelduna uute maruapologeetidega, kes ei räägi niivõrd Suure džihaadi üllusest väikese džihaadi ees, vaid ilustavad seda väikest džihaadi rahulikeima uskudest - islami - avaldumisvormiks. Rudolph Peters raamatus „Jihad in Medieval and Modern Islam“ on tervikuna ära toodud tõlge Mahmud Shaltuti tööst „The Koran and Fighting“, milles 50-leheküljelise oopuse kokkuvõtteks öeldakse: „Kõigest eeltoodust on selgelt näha, et Saadik [Muhamed] võitles vaid nendega, kes temaga võitlesid, ja et sellel võitlusel polnud muud eesmärki kui rõhumise, mässu ja sissetungi tagasilöömine ning usulise tagakiusamise lõpetamine. Seda ütlevad eeltoodud sõjavärsid [Koraanis], nagu me veenduda võisime.“ (Lk 75).

Selline ebaväide, mis tugineb džihaadi suurade sõnaderohkel pea peale pööramisel, ei olnud mõeldud siis veel välispidiseks tarbimiseks, nagu see nüüd, 21. sajandil, toimub islamivoldikutes ja „Islami ABC“-des, olles heaks abivahendiks uute hingede püüdmisel väljaspool dār al-islāmi. Toona oli see Al-Azhari õigusteaduskonna dekaani ja hilisema al-Azhari šeigi kuulutatav sõnum muslimitele, seejuures nende eneste ajalooallikaid, sunnat ja Koraani väärates. Siinkohal ei hakka argumenteerima nende väidetega - see on kõigest hea näide sellest, mis vorme ortodoksne tõlgendamine võtta võib.

Kuigi see jihād al- kabīr ja jihād al-asghar moodustavad alates klassikalisest ajastust islami džihaadi ja ka rahvusvahelise suhtluse kontseptsionaalse aluse, on see nende eelmainitud juristide mõttetöö vili sui generis ja nii islami praktika kui ka varasema traditsiooniga vastuolus. Lisaks mainitud tafsīridele ei leia me islami traditsioonikogumikest, kus iga autor käsitleb džihaadi väga põhjalikult, sellist džihaadi jagamist suureks ja õilsaks ning väikeseks ja pahamaks.

Termineid suur džihaad ja väike džihaad on sealt üldse võimatu leida. Viies peamises sunnakogumikus räägitakse vaid džihaadist, mis alati on islami usu levitamine võitluses vastasega. Kui sellistel juristide poolt käibele lastud terminid ulatunuks tagasi Muhamedini või vähemalt rashidūnide aega, siis eeldaks natukenegi selle nn Suure džihaadi leidmist sunnast. Kui hadīthides säilivad ka ortodoksia suhtes negatiivsed seisukohad - nagu juba korduvalt mainitud, kasvõi ühe jaatusena üheksateistkümne eituse kõrval, - siis pidanuks selline positiivne traditsioon kindlasti arvukalt esindatud olema selle olemasolu korral (nagu Kister seda ilmestab varaseid hadīthe uurivas artiklis A Bag of Meat).

Näiteks Bukhari kogumikus džihaadi kohta käiv raamat nr 52 ei maini kordagi džihaadiga seoses, et see oleks suur või väike. Džihaad on siin võitlus islami usu eest. Vaimne, keeleline või südame aspekt Bukharil puudub. Tema džihaadi-raamatus on 320 hadīthi, neist u 100 räägib džihaadist kui võitlusest vaenlasega islami eest, neis on džihaad füüsiline võitlus islami levitamiseks (ülejäänud u 200 hadīthi on eelmiste kordused).

Et võiks olla ka „keele, meele või südamega“ pingutamine, või et selline pingutus on võrdväärne džihaadi kui sõjaga saaks hea tahtmise korral järeldada vaid ühest hadīthist Bukharil (Vol 4, rmt 52, nr 48): ”Jutustas Abu Huraira: Prohvet lausus: „Kesiganes usub Allahisse ja tema Saadikusse, palvetab korralikult ja paastub Ramadani ajal, sellele avab Allah õiglaselt paradiisi, hoolimata sellest, kas ta võitleb Allahi teel (Jāhada fī sābi llāh) või jääb sinna, kus ta sündinud on.“

Siiski on Bukharil üks 300 hadīthist, mis mingil määral toetab Suure džihaadi ülimuslikkust, kuid seda võib pidada vaid reeglit kinnitavaks erandiks. See on Vol 4, rmt 52, nr 41: ”Rääkis Abdullah ibn Masud: Küsisin Allahi saadikult: „Oo Allahi saadik! Mis on parim tegudest?“ Ta vastas: „Palvetada kindlaksmääratud aegadel.“ Mina küsisin: „Mis on järgmine paremuselt?“ Tema vastas: „Olla hoolitsev oma vanemate eest.“ Mina pärisin edasi, et mis järgmine paremuselt, tema vastas: „Osaleda džihaadis Allahi teel.“”

Veel kolme hadīthi Bukharilt võiks ka vaadelda rahumeelsema tõlgenduse kasuks, kuid need on pigem halvustavad ning suunavad džihaadiks mitte kvalifitseerunuid nö rahumeelsele alale.

Abu Dawudilt ei leia me niigi paljut suure džihaadi kasuks (Abu Dawud, Sunan, Rmt 14) ega mitte Maliki Muwattast. Vastupidi, kogumikes kordub äärmus: Muhamedi näited pingutusest Allahi teel on võrreldud märtri mitmekordse surmaga, kelle soov on paradiisist ikka ja jälle maapeale tagasi saada, et aina uuesti märtrisurma kogeda (Bukhari, Sunan, Vol 4, Rmt 52, hadīth 72; Malik, Muwatta, Rmt 21, 14.27). Lisaks on Maliki Muwattas märtritele, märtrisurmale ja märtrite pesemisele omaette peatükid, ja mitte ükski hadīth ei märgi nn Suurt džihaadi ega leia siin isegi ühte Bukhari toodud näidet Suure džihaadi kasuks.

Esimene täielikult džihaadile pühendatud töö Sulaimi Kitâb al-jihād aga sootumaks teisest küljest läheneb sellele tähtsamale džihaadile, jihād an-nafs-ile, e oma hinge sees peetavale võitlusele. Ta ütleb, et see enda sees peetav džihaad on tähtsaim, kuid peetakse seda vaid sellel eesmärgil, et kõrvaldada pahed enda sees, et saaks täiel jõul pühenduda džihaadile. ”Eelista enda üle peetavad džihaadi vaenlase vastu peetavale, sest kui teie ise olete endi vaenlased, siis tehke võimatuks endi mitte-kuuletumine oma Loojale. Te saate olla võidukad selles. Kõrvaldage takistused teie ja Looja vahel, ning kõrvaldab siis tema selle, mis teis valesti on. ... Ning Tema jälgib sind ning kuidas sa viid ellu džihaadi, mida Tema Prohvetile kohustuseks tegi. Kõige olulisem on Temal tõsine kuuletumine ning siirus tapluses, sest on ju Tema käsk palvetada, austada oma Issandat ning võidelda tarmukalt Jumala eest, sest on õigustatud džihaad Tema ees”

Kokkuvõtvalt 25.52 kohta: see on esimene kord, kus Koraanis mainitakse ülimat pingutamist, ning samas ka väljendit jihād kabīr. Käesoleva töö aluseks võetud kronoloogia järgi on see esimene kord käsk Jumalalt võidelda uskmatutega maises plaanis. Samas on alust arvata, et vaadeldavate ajaatide asetus ja ilmutamisaeg võivad olla täpselt mitte määratavad. Seda näitab nii Belli kahtlus ja Kratškovski vaikimine teatud küsitavates kohtades, kui ka kõigi tõlkijate ning ka kommentaatorite tuntav ebalus vaadeldava lõigu suhtes.

Et aga Muhamedi ajal selle lõiguga seoses küsimusi polnud, ning ka temale järgnevad põlvkonnad esimese islami sajandi jooksul suurt probleemi selle vaadeldava lõiguga seoses ei näinud, ilmneb varajaste mashahif raamatute - eri Koraani koodeksite - võrdlemisel. Peamistes nendes, näiteks Ibn Masudi, Ubaii ibn Kab’i, Ali ja Ibn Abbasi jt omades leiab tuhandeid lahknevusi standardtekstist, nö Uthmani koodeksist, kuid mitte üheski neist, ka mitte sekundaarsetes, ei leia me ainsamatki lahkuminekut vaadeldava 25.52 kohta [24]. Seega oli see koht juba Muhamedi ajal üheselt loetav ja üheselt mõistetav, ning vaadeldava ajaadiga tekkinud suured erimeelsused või erisuunalised tõlgendused, näitavad veelkord esimese sajandi nö. autentse traditsiooni katkemist ja selle asendamist hilisema traditsiooniga.

Suura 27. 94: igaüks eksib iseenda kahjuks

Dateering: Varaseimaks dateerib selle Egiptuse standart - 48., kõik teised paigutavad kas Meka II perioodi viimasteks (Kratshkovski 68., Blachere 69.) või Meka III perioodi esimesteks: (Grimme 70., Muir 70., Weil 69). Seega ollakse ilmutamise järjekorra suhtes väga üksmeelsed; väga kaugele ei eemaldu ka Bell oma hinnanguga, et Mediina periood, kuid baseerub Meka materjalil.

Suurem osa suurast räägib Moosesest, Salihist ja Thamudist, Lotist, ajaadid 60 - 65 räägivad Allahist, kelle olemust Muhamed püüab ägedas vaidluses selgitada [25], ülestõusmisest ja kohtupäevast; ning järgnevas osas, mis räägib juutidest, on huvitav ajaat 78 näol, milles Allah teatab, et Koraan kuulutab tõde Banu Israiilile - seega Muhamed peab sel ajal ennast veel ka juutide ja kristlaste prohvetiks, mida Mediina ajast leiame vaid aastal 1 - 2 AH.

27. 94 iseloom: Bell eraldab ajaadid 93 - 95 varasemasse, Meka perioodi, või näeb nendes mõlema, nii Meka kui Mediina segu, sest siin on viidatud Meka harām staatusele, ning et see käib Meka, mitte Mediina kohta, mille ka Muhamed haramiks kuulutanud olevat (Baladhuri, Futūh, 21). Kuid vaadeldava lõigu mekalisus on tõestatud Muhamedi esimeses isikus kõnega ning ajaadi 93 käsu qul puudumisega, mis aga olemas 94 ja 95; seega peab Bell ajaate 93 - 95 Mediina suura lõpetamiseks Meka materjaliga (Bell, Qur’ān, 363 - 364). Ka Kratškovski märgib ajaat 93. seoses, et qul on algusest välja jäetud (Kratshkovski, Koran, 586, märkus 24). Seega, hoolimata Belli üldisest suura paigutamisest Mediina perioodi, nõustub ka tema vähemalt vaadeldava ajaadi osas kõigi eelnenutega. Niivõrd sõbralikult ühte aega ja üksteisele nii lähedalt polegi vist teisi suurasid paigutatud eri dateerijate poolt, ning käesolevas töös seal leiduva suhtumise uskmatutesse väljatoomine annab argumendi vastavate ütluste sidumiseks vaadeldava ajaga.

(GIF)

Suura 18. 28 - 30: paradiis uskujatele

Dateering: Va Weil ja Grimme, kes paigutavad selle III Meka perioodi, kohale 84. ja 81., on see Kratškovskil, Muiril ja Egiptuse standardil üksmeelselt 69. kohal, Blacheril 70; Bellil jällegi nagu eelneva suura puhul: Meka materjal Mediina ümbertöötlusega.

See on pikk suura, kus teemadeks seitsme magaja lugu, mõistulood rikkusest ja elu kaduvusest, ebajumalatest ja Aleksander Suurest, mis kõik Belli arvates on teinud Mediinas läbi tugeva ümbertöötluse (Bell, Qur’ān, 273). Ei Kratškovski ega Bell vaadeldavat lõiku eraldi välja ei too.

(GIF)
(GIF)
(GIF)


*Vaadeldavad 27.94 ja 18. 28 - 30 ei sisalda džihaadi seisukohalt raskesti või erinevalt tõlgendatavaid termineid, mistõttu ei pööra siinkohal suuremat tähelepanu eri tõlkevõimalustele.

Ikka ja jälle kordub see usklike mittepuutumine uskmatutesse. Samas on tuntav Muhamedi sõnumis vaadeldava perioodi suurades kibedus ja pettumus. Sest oli see vist kõige raskem aeg üldse tema karjääris, kui Kuraiš hõim otsustas teda vältida. Islami traditsionalistide jutte suurest tagakiusamisest vaevalt tõsiselt võtta saab, veel vähem tema tapmise plaanidest, kuid tuntav on meelekibedus mehel, kes saadetud on prohvetina kõiki õigele teele juhatama ning kes hoolimata äärmisest pingutusest ja kuulutatava sõnumi intensiivsusest (mitte aga originaalsusest) ei ole leidnud tunnustust ning kellest hõim ära pöördunud on. Järgijatele Paradiisi ja uskmatutele karistuse kuulutused saavutavad tema meeleheites äärmise teravuse, nagu toodud lõigust näha. Millise tulemuseni viib see meeleheide - sellele leiame vastuse järgnevate perioodide suurades.

1

[1] Grimmel suurad kronoloogilises järjestuses alates ilmutamisest: 111, 107, 106, 105, 104, 103, 102, 101, 100, 99, 108 , 96, 95, 94, 93, 92, 91, 90, 89, 88- seega temal langeb kokku 6 suurat; Weil: 96, 74, 73, 106, 111, 53, 81, 68, 87, 92, 89, 93, 94, 103, 100, 108, 102, 107, 109, 105, - vaid 90 ja 104 jäävad kaugemale, kuid on esimeses perioodis; Blachere: 96:1-5, 74:1-7, 106, 93, 94, 103, 91, 107, 86, 95, 99, 101, 100, 92, 82, Muir: temal esimene perioodi suurad nime all „rapsoodiad“, mis tema hinnangul ilmutatud Muhamedile enne kutsungit, ning dateeritud Muiril enne 610. aastat: 103, 100, 94, 91, 106, 1, 101, 95, 102, 104, 82, 92, 105, 89, 90, 93, 94, 108, temal 96 ja 111 jäävad 2. perioodi, aastal 610, mille moodustavad 4 kuulutamise alguse suurat. (Muir, William, The Coran: its composition and teaching. 1896; pp 43-47); Egiptuse standart: 74, 68, 73, 74, 1, 111, 81, 87, 112, 89,113, 94, 103, 100, 108, 102, 107, 109, 105, 113, 114, 112, 53, 80, 97, 91, 85, 106, 101, 75, 104, 87, 50, 90, 86, 54; Bell ütleb, et puhtalt Meka perioodi suurad on: 92, 96, 104; Meka perioodi suurad Mediinas muudetud elementidega: 74, 90; kõik teised temal 106, 107, 108, 111 - paigutatud määratlematute suurade alla; tema Mediina perioodi paigutatav 105 sõnastusega „pigem Mediina“ (Bell, The Qur’ān, lk. 657); puhtalt Mediina perioodi temal asetatud vaid 102.

[2] Kuna Nöldeke ja Kratškovski suurade kronoloogia on identne, siis edaspidi Nöldeke kronoloogiat eraldi Kratškovski omast välja ei tooda, kõik mida öeldud Kratškovsil kronoloogiaga seoses, võib identseks pidada Nöldeke kronoloogiaga.

[3] Va šiitlik kommentaator Mir Ahmed Ali, p. 1767, märkus 2764, kes näeb siin Muhamedi erilist soosingut Alile: "This verse being of the earliest revelations when the other companions had not yet then joined the ranks of the Muslims ...“, kuid samas tunnistab yukatiluuna kohta: „The reference to those “fighting in the way of God” implies this verse to have been revealed at Madina when the Muslims were dragged into defensive wars.”

[4] Muhamedi esimene ilmutus (suura 96 või 74) islamiuurijate arvates ajavahemikus 610 - 613. Käesolevas töös on usu-uskmatuse ja džihaaditemaatika murdepunktiks väljapakutud 1 - 2.AH e 623 - 624.

[5] Vrd tõlkeid: Bell: “who endure patiently in desire of the favour of their Lord...“, Kratškovski „и те, которые терпели, стремясь к лики своего Господа,...“ aga Arberry „patient men, desirous of the Face of their Lord,...“ Nii Lane (p. 1643-44) kui Girgas (c. 429-30) pakuvad vastetena „kannatlikult ootama“, „välja kannatama“, „üle elama“ ja palju teisi.

[6] Üldiselt nõustudes Torrey väitega, et „The paramount influence of Judaism is manifest in every part of the Koran,“ (Torrey, 54), või kinnitusega, et judaismi mõju Koraanis on nii suur, et Muhamed pidi kokku puutuma reaalsete juutidega (Ibid, 25), tekib tema muidu väga huvitava töö kasutamisega soov ja vajadus, et ta näitaks need allikad, mille põhjal ta väidab ulatusliku juudikogukonna, isegi omaette juudikvartali! (Ibid 45), olemasolu Mekas. Ükski teine autor ei märgi juutide olemasolust Mekas ning Torrey käsitlus juutide asumisest Araabiasse peale Nebukadnezari surma aastal 561 e.Kr, Khaybari asutamisest juutide poolt samal ajal ning nende suurest osakaalust Yathribis ja mujal, ei saa siiski viia loogilise kuid meelevaldse järelduseni, et Mekas oli suur juutide osakaal, millist arvamust toetab Torrey teise samasuguse arvamusega, et seal neisse eriline tolerants kaubanduskeskuse ja mekalastele omase ususallivuse tõttu (Ibid, 13-14). Allikatest on hästi teada juutide täpne paiknemine Hidžasis ning Dhu Nuwasiga seotud judaism Jeemenis, ning kui Mekas oleks mingigi märkimsiväärne osa juute leidunud vähemalt sajand enne Muhamedi, võib kindlalt väita, et Tabari või Ibn Hisham, Baladhuri ja teised sellest ka meile teataks. Ainsad viited juutidele Tabari Tarīkhis Muhamedi Meka perioodi käsitledes on lk 1124, (Bahira hoiatus „hoida Muhamedi juutide eest, sest Jumala eest, kui nad teda näevad ja temas ära tunnevad selle, mis mina ära olen tundnud, siis püüavad nad temaga pahasti ümber käija“ (wa ahzur alayhu yahūd fawallahu li-an ra’uhu wa arafū minhu mā ’araftu li-yabaghunnahu shira’a); lk. 1210 on mainitud Mediina juute, nende tarkust ja ähvardusi medinlaste aadressil tülide käigus ütlustega, et prohveti saabumise aeg on kätte jõudnud, ning juudid järgivad seda prohvetit ning hävitavad mediinalased; mediinalased hirmunud sellest ja see oli üks stiimuleid enne juute jõuda Muhamedi nö omaks tunnistada. Kui vastab tõele Birkelandi arvamus Tabari isnadide (hadīthide edastamisahelad) mitteulatumisest ajas kaugemale tagasi kui 100 AH ning ka Tabaril lasub patt vana ja autentse traditsiooni mahasurumises (Birkeland, The Lord Guideth, 10, 28 ) ning kui Ibn Hisham juba varjab teatud nüansse Muhamedi elust (näiteks seda, et enne prohveti kutset oli ta paganlikest rituaalidest osavõtja - Birkeland, 28; seda toetab ka varaseimaid araabia allikaid Al-Kalbi Kitâb al-asnām, 19), siis ikkagi ei ole tõenäoline, et teatamata või märkamata oleks jäänud vähimgi juutide kohalolu või tegevus Mekas. Näiteks Tabari märgib ära lk. 1243 isegi selle, et Muhamedi tulekut Mediinasse märkas esimesena üks sealsetest juutidest - kui ka sellised detailid leidsid kroonikates ära märkimist, siis raske on eeldada, et juudikvartalit Mekas keegi ei maini. Ei The Jewish Encyclopedia ega The Encyclopaedia of Islam maini juutide olemasolu Mekas, esimene teatab oma 1902. aasta väljaandes, et juutide asuala ei ulatunud Araabias lõunapoole Mediinat (Vol. 2, p. 42), EI aga ei maini juute islamieelse Mekaga seoses.

[7] Al-gharāniku al-’ulī wa-inna shafā’tuhunna turtadī.

[8] Sest Meka perioodil ei oma kontseptuaalset tähtsust pühakiri, või kitāb selles mõttes, et seal peab sisalduma ilmutus. Pühakiri usu autentsuse kinnitusena ilmub alles Mediina perioodil. Seega on väga tähtis mõista, mida siin see zubur tähendab. Bellile see „scroll“, märkusega “Psalms”, mis otse viitab pühakirjale. Sama suhtumine ka Arberril - Scrolls, kuid mitte Kratškovskil - "охранная грамота в писании". Seega, teiste tõlkijate käsitluses mitte nii kitsalt määratletav, mitte ainitiselt mõistetav „scripture“ või „писание“. ka Arol „kirjoissa“. Zubur, (ains zabuur) tähendus: "kirjutatu", "kiri", "raamat" - võime seda vaadata nii vihjena pühakirjale ja asetada selle Mediina perioodi, või vaadelda seda lihtsalt kui “midagi kirja pandut”. Lane jätab siin mõlemad võimalused lahti - vt lk 1210, 3. veerg sõna zibrun. Loomulikult kasutas Lane oma põhjaliku sõnaraamatu koostamisel vaid seda, mis määratletav käesoleva töö seisukohalt “idžma-järgne kivistumine”, mis lisaks teoloogilistele aspektidele haaras endasse ka keele kui semantiliste väljenduste võimalused.

[9] Vaadeldav lõik ei sisalda endas suuri erinevusi tõlgendamises ega tõlkimises; enam-vähem ühte moodi saavad sellest aru kõik käesolevas tööd vaadeldavad tõlkijad. Bell: 37.173: "And verily Our host are the conquerors. 174: So turn from them for a time. 175: And observe them; in the end they will clearly see. 176: Our punishment do they seek to hasten? 177: When it descends upon the plain, evil will be the morning of those who have been warned. 178: Turn from them for a time 179. And observe (them); in the end they will clearly see."

[10] Täpselt raske kindlaks teha, sest vaadeldava perioodi tähtsuselt 3. allikas (Ibn Hishami ja Tabari järel) Ibn Sa’di teos Tarīkh läheb sündmuste käsitlemisel loogilisse vastuollu nii oma enda andmete kui Tabari ja Ibn Hishamiga - kusjuures ei Tabari ega Hishami järgi ei saa aega täpselt määrata sõltumatult Ibn Sa’dist! Kolme mainitud allika analüüsile tuginedes jõuab Bolšakov järeldusele, et vaadeldav sündmus ei saanud toimuda hiljem kui 615. aastal (vt. tema analüüsi Bolshakov, 79 - 80 ning märkused 130 - 133 lk 239 - 240). Bell dateerib vaadeldava sündmuse 616.a (Bell, Qur’ān, 680), teised peamiselt aastasse 615.

[11] Pikemalt peatumata nende vaadetel vaid mainin seda, et seavad kahtluse alla selle, milles reeglina ei kahelda ning kasutatades marginaalseid allikaid ning eitades täielikult kõigi islami allikate usaldusväärsust jõuavad järeldustele, et Koraan ei eksisteerinud enne 3-4 sajandit AH (Wansborough, 43 - 52) ning muslimite vallutused kujutasid endast liitu juutidega Püha maa vabastamiseks, nagu arvavad Crone-Cooki hüpotees raamatus Hagarism. Sellist hüperkriitikat on nad ise hiljem osaliselt revideerinud ja asunud mõnevõrra mõõdukatematele postsioonidele.

[12] Muhamedil ja islamil tervikuna on täiesti eri suhe Abbessiiniasse. Alates sellest, et Bell arvab Muhamedi õpetaja või mõjutaja sealt pärit olevat (Bell, Origin, 105), lõpetades muslimite endi väga visa traditsiooniga, mis algab esimeste säilinud ajalooteostega (Ibn Hisham), võimendub Tabaril ja järgnevatel sajanditel.

Ka teoloogilistes küsimustes see eri suhe tunda, näiteks 15. sajandinil Suyuti toob ära teated, et Abu Bakri poolt kogutud Koraanile nime otsides „ühed ütlesid, et andke selle nimi Indzhīl , kuid ei meeldinud see nimi; teised ütlesid, et nimetage see Sifr, kuid ka see ei meeldinud, sest oli seotud juutidega. Siis ütles Ibn Masud: „Nägin Etioopias kirjutist, mida seal nimetati mushaf.“ Nii saigi kogumik endale nime mushaf.“ See nime otsimine esimesele koraanikogumikule on seni Lääne islamiuurijate seas vähe tähelepanu pälvinud. See äärmiselt huvitav ja rikkalikku tõlgendust pakkuv koht on leitav Suyutil Vol. I, 69. Kahjuks on minule kättesaamatu info, et kas ja milliseid järeldusi teevad Lääne uurijad sellest teatest. Eks siin ühelt poolt oma osa mängib Suyuti üldine kättesaamatus viimase ajani nii originaalis kui tõlgetes, teisalt jälle alles viimasel ajal teadvustatud tõsiasi, et tema töö on käsitluseks, mille kaudu on kätte saadav palju sellest, mida juba 2. sajandi AH idžma ei sallinud.

[13] Sest nagu Bolšakov ise ütleb, kuidas muidu seletada Abbessiinia emigrantide tagasipöördumist - st nende soovimatust tagasi pöörduda - alles siis, kui Muhamed 628. aasta septembris-oktoobris vallutas Khaybari, so aastaid peale seda, kui Muhamedi usklike kogukond Mediinas õitsele löönud oli ning 4 aastat peale murdepunkti Badri lahingu näol. Nii Ibn Hishami kui Waqidi järgi olevat Muhamed sellest tagasipöördumisest vaat et rohkem rõõmu tundnud kui Khaibari langemisest (vt Bolshakov: Hisham 781, Waqidi, 282) - sündmusest, mida tegelikult võib pidada murdepunktiks araabia impeeriumi loomise seisukohalt - kuid nagu märgib Bolšakov, on selle tagasipöördumise tähtsust ja olemust raske mõista. Ka Watt näeb siin tõsiseid lahkhelisid varases muslimite kogukonnas (Watt, Muhammed at Mecca, 150 - 153). Baladhuri väide, et just Khaibari langemise ajaks saabunud Abbessiinia emigrandid said osa oaasi langemisega kaasnevast sõjasaagist ja tunnistati võrdseteks muhajiridega (Baladhuri, Futūh, 28) on kas liialdus, väljamõeldis, või mingi kunagise suurema tüli leppimise lõpplahenduse kaja.

[14] Fa-imurahu fa-laiakaffu ’an shatamu alahatunā wa-n’adahu wa-ilahu.

[15] Allutatud mittemuslimitel kogutav maks.

[16] Kratshkovski, Koran, 551; Bell, Qur’ān, 171. Pikemalt sellest Koraani ühest peamisest sõjasuurast viimases peatükis.

[17] Veel sellest Rezvan, lk 43 - 44.

[18] Tabaril kordub selline Koraani lugemise mõju inimpsüühikale korduvalt, sh motiivina, et vaenulikult meelestatud või lausa ennast relvaga varustanud muslimite vastu, saab muslimiks Koraani kuuldes (Tabari, Tarīkh, 1214 - 1216).

[19] Muslimid tänapäeval ikka armastavad islami vastuvõtnud kuulsuste hulka kanda ka esimese inimesena Kuul käinud USA astronauti Armstrongi. Viimasel ajal vähemalt ex-astronaut ise tõrjub selliseid kuuldusi, kuid et lool tõepõhi all on, ning et teatavat laadi läbielamine siiski toimus, (mida hiljem eitatakse), on järeldatav 1980. aastate tõsiste islamiuurijate töödest nagu Esposito, kes toob ära selle Kuu peal azāni kuulmise loo oma Islamic Threat: Myth or Reality? 1992.

[20] Parimad näited siinkohal arvu 40, mis omab püha ja traditsioonilist väärtust muslimitele, ebausaldusväärsusest konkreetse suurusena allikates, on kõigi 8-10 sajandi ajaloolaste poolt korratav Khadidža vanus „40 aastat“ Muhamediga abielludes. Loogiliselt võttes ei saanud ta olla 40 aastane: on teada, et Khadiža sünnitas peale Muhamediga abiellumist vähemalt 6 korda, viimati 612-13, ning neli last jäid elama, seega viimast korda sünnitas 57 - 59 aastasena! (Põhjalikumalt sellest Bolshakov, lk 237, märkus 75.) See arv 40 pigem tähendab mõistet „väga“ positiivses mõttes. Sest nagu märgib Bolšakov, elas ka Abdul Mutallib paljudel andmetel 120 aastaseks (Bolshakov, 237), mis tegelikult ei tähenda midagi muud, kui neljakümne rõhutamist kolmega, ehk „väga auväärse eani.“ See 40 või selle kordne esineb paljudes nö vagades ja üllates motiivides, näit alates sellest, et Muhamed oli ilmutuse saades 40 aastane, lõpetades detailiga, et Ibn Sa’di järgi (Ibn Sa’d I, 1, lk 82 - Bolšhakov, lk 237, märkus 74) kingib Muhamed peale abiellumist Khadidžaga oma kasuemale Halimale tänutäheks 40 lammast. Seda arvu 40 kohtame kõikjal nii varases islamis kui ka tänapäeval - ka nüüd on surnute leinaaeg 40 päeva.

[21] Alkohol mõjub kuumaverelistele semiitidele erinevalt „hüperborealastest“. Näiteks kui tulevane kaliif Omar kaine peaga on vihane, lööb õe veriseks ning enne seda otsustanud Muhamedi tappa, siis alkoholi mõjul muutunud pikaldaseks, tundlikuks ja kaalutlevaks. Täpselt vastupidine mõju põhjarahvaile: kiirendab mõtlemist ja tegutsemist. Siinkohal tekib huvitav küsimus: kas Muhamedi alkoholikeeld on seotud teadliku püüdega keelata vaimseid stimulante, mis võiksid viia tema ilmutusele lähedaste tulemusteni? Et alkohol on tugev stiimul vaimses tegevuses on vaieldamatu fakt. Küsimus hetkel aga selles, kas selle tarbimist nägi Muhamed samasuguse ohuna nagu eriti andekate luuletajate tegevust oma positsioonile? Mitte ühtegi teist stimulanti araabia oludes kasutada pole võimalik, narkootilise mõjuga seened seal ei kasva ega pole meil vähimaidki andmeid teiste narkootiliste ainete tarbimisest Muhamedi ajal, kuigi Jeemeni lõhnade ja vürtsidega tegelemise traditsioonist seda ju võiks eeldada. Kokkuvõtteks võib tõdeda vaid, et alkoholi mõju eri rassidele ja rahvastele vähe uuritud. Islamiuurijate seisukoht on, et esialgu pidas Muhamed alkoholi (veini) Jumala anniks ja õnnistuseks, siis aga, peale jüngrite eksimusi pühakirja lugemisel, laidab veini ning peale purjus muhajiride ja ansāride kaklust keelab selle sootumaks suuras 5. 92. Lähemalt veinist vt Bolshakov, lk 249, märkus 88. Samas võib joovastavate jookide keeldu Muhamedi poolt näha ka hoopis teises valguses. Muhmedi ajal tekkis rida teisi konkureerivadi prohveteid (Musailima, Tulaiha, Aswadi jt). Selline probleem muutus eriti teravaks Muhamedi viimastel aastatel, just sel ajal, mil vein Muhamedi poolt keelati. Alkohol võis olla stiimuliks loomaks ilmutusele sarnast, eriti rajaz värssi, mis hoolimata tänapäeval muslimite õpetlaste rõhutusest, et ilult midagi Koraanile sarnast pole, siiski võisid sellega konkureerida ja ehk vahel ka ületada.

Luuletajad on alati veini armastanud - ning Muhamed kõige enam vihkas just tema mitte kuuletuvaid luuletajaid. Siinkohal vääri äramärkimist ka Musailima kehtestatud veinikeeld (Bartold, Musailima).

Samas aga ühiskondades, kus ilmutus ei ole seotud eelisõigusega võimule, kus ei valitse Muhamedi poolt kuulutatava „inimkonnale saadetud viimase prohveti“ mõistet ja kus Jumalaga võivad suhelda ka teised (preestrid või lausa lihtinimesed), ei ole teada joovastavate ainete keelamist. Vastupidi, seal on joovastavad ained tõhusaks abivahendiks suhtlemisel kõrgemate jõududega. Ning see ei peagi olema midagi salapärast nagu haoma zoroastrismis (vt näiteks Avesta, Yasna 11; või Vendidad, Fargard 19) - see võib olla vägagi tavaline viin või seeneleotis õige kasutamise puhul, millega näiteks põhjarahvad väga hästi toime tulevad. Kui vägevad jumalad aga seeläbi maapeale ilmuvad võib näha näiteks Ida-Siberi kaljujoonistelt (nendest ”seenjumalatest” näiteks Dikov, N. Наскальные загадки древней Чукотки. M., 1971) või milliseid mi’rāje ehk taevaskäimisi seeläbi kogetakse, saab selgeks ”šamaani teekonna” kirjeldustest. - Eelöeldu pole sugugi väide, et Muhamed midagi sellist kasutas, kuid alust on arvata, et joovastavate ainete kasutamist teiste poolt pidas ta enda jaoks kui ilmutuse ainuvaldajale ohtlikuks.

[22] Hanīfiyyah mõiste Koraanis: 98.4; 10.105; 30.29; 2.129; 3.60; 3.89; 4.124; 6.79; 6.162; 16.121 ja 124; 22.32;

[23] Näiteks Egdunas Racius. The Multiple Nature of Islamic Da’wa. Academic Dissertation. University of Helsinki, 2004. kus lk 50 on nii korduv ja tüüpiline arusaam džihaadist, et toome selle siinkohal pikemalt ära: „In the scholarship (especially in the realm of social sciences), jihad traditionally has been viewed through the prism of violence - it has become associated with armed strugle and fighting and usually described in negative terms. Most muslims, among them religious scholars, have forcefully contested such an approach - they insisted that islam is in general a peaceful religion and jihad in particular exemplifies this. Yet, within the Muslim Umma there have allways been these who advocate the jihad-as-fighting concept.“ Seejärel, püüdes üle saada tõsiasjast, et traditsioonikogumikes on džihaad alati sõjana käsiteldav, ning enne veel väites, et Koraanis džihaad mitte kusagil sõda ei tähenda, jõuab autor järeldusele, et esimeste põlvkondade muslimid kinnitasid džihaadile selle sõjakuse maine rahumeelse misjonitöö ees (lk 53). Raciusel on kahtlemata õigus, et enamus muslimi teolooge tänapäeval on häälekalt džihaadi sõjaka olemuse vastu, kuid minu arvates ta eksib, suutmata eristada seda, mida tänapäeva (või 12. - 15. sajandi) muslimitest teoloogid väga tahavad näha ja mida Koraan ja sunna tegelikult ütlevad

[24] Kõik need lahknevused on kokku kogutud Jefferyl tema Materials for the History of the Text of the Qur ’ ā n , milles 25. suurat vaadeldaks eri koodeksite kaupa Ibn Masud lk 66 - 67, Ubaii ibn Kab 150 - 151, Ali lk 189, Ibn Abbas lk 202, Zubayril lk 228, Alqamal lk 242, Talha lk 260, Ar-Rabi ibn Khuthaim lk 295, Al-A’amash lk 322, As-Sadik lk 335, Teistel aga pole suura 25. kohta üldse mingeid erivariante märgitud.

[25] 65 lõpus hātu burhānakum in kuntum sadiqīna - esitage oma tõestused, kui olete õigust-rääkijad.

2008-01-20