Džihaadi kontseptsiooni kujunemine Koraanis (1)

Prindi

Üllar Peterson

1

SISUKORD

SISSEJUHATUS

ESIMENE PEATÜKK
Klassikalise islami džihaadikontseptsioon
Džihaad ajalooareenil

TEINE PEATÜKK: MEKA I PERIOODI SUURAD (610 - 613)
Vaenlasega võitlemise seeria: suurad 108, 104, 107, 102, 105, 92 ja 90
Usu ja uskmatuse suhte algus Koraanis, suura 86.15 - 17
Mediina džihaadi-interpolatsioon, suura 73.10 - 11, 20
Paradiis ja uskumine Meka perioodil, suura 85.11
Kristlus seoses suuraga 52.45 - 48
Usu ja uskmatuse vahele piiri tõmbamine, suura 109
Suura 1.7: Fatihah - kes on vihaalused ja eksinud?

KOLMAS PEATÜKK. MEKA TEISE PERIOODI SUURAD (614 - 616)
Suura 54.45: väidetav viide Badri lahingule
Suura 37. 173 - 182: käsk pöörduda ära uskmatutest
Suura 71.27 - 28: palve Jumalale hävitada uskmatud
Suura 76. 8 - 9: humanism vaenlase suhtes
Suura 20.128 - 130, 132, 134-135: käsk vagadusele
Suura 15. 2- 5: Allah, mitte inimesed, on uskmatute karistaja
Suura19. 84 - 87: käsk vältida vastasseisu uskmatutega
Tabari poolt Muhamedile omistatav sõjakus aastail 614 - 615, suura 38. 1 - 10
Koraanis ja allikates korduvate väidete omapärast ning sõnakasutuse spetsiifikast Meka perioodil
Hanifidest ja prohvetitest Meka perioodil
Suur džihaad, ajaat 25. 54
Suura 27. 94: igaüks eksib iseenda kahjuks
Suura 18. 28 - 30: paradiis on uskujatele

NELJAS PEATÜKK: MEKA KOLMANDA PERIOODI SUURAD (617 - 621)
Suura 32. 30: uskmatuid ootav karistus
Suura 45. 13 - 14: kas Meka või Mediina sõjakus?
Suura 16. 23 - 39, 66, 90 - 94, 105, 126 - 127: väidetav Uhudi-aegne paigutus
Suura 30. 1 - 4, 52, 59 - 60: vihje Palestiina sündmustele 614. aastal
Suura 40. 14: Mediina sõjaks interpolatsioon
Suura 29. 1- 10; 45 - 46: Mediina-aegsed sõjakad interpolatsioonid Meka suurades
Suura 31. 14 - 16, 22: määratlematud ajaadid
Suura 42. 22, 37 - 41, 47: kättemaks ja kannatus
Suura 10. 42, 73, 108 - 109: “kõik mis teed, teed endale”

VIIES PEATÜKK: MEDIINA SUURAD ENNE BADRI LAHINGUT (623 - APRILL 624)
Suura 2, ülevaade
Suura 2, ajaadid 5 - 19
Suura 2, ajaadid 21 - 25
Suura2, ajaadid 38 - 59
Suura 2, ajaadid 60 - 62
Suura 2, ajaadid 70 - 76
Suura 2, ajaadid 77 - 99
naskh - eelneva ilmutuse tühistamine, ajaat 2.100
kristlastevastased rünnakud, ajaadid 2. 103 - 115, 129 - 135
kibla muutmise seletus, ajaadid 2. 136 - 145
Suura 98
Suura 62. 5 - 8
Mediina varase perioodi kokkuvõtteks

KUUES PEATÜKK. LAHINGUD BADR, UHUD, BANU NADIR, KHANDAQ (624 - 627)
Muslimite sõjategevuse algus ja 2. 214
Badri lahing ja suura 2
Badr ja ajaat 2.8
Badr ja suura 47
Suura 3. seotuse küsimus Badriga
Uhudi lahinguga seotud suurad, suura 3
Uhud ja suura 61
Uhud ja suura 57
Uhud ja suura 4
Uhud ja suura 24.45 - 56
Suura 59: rünnak Banu Nadir vastu
Al-Khandaq - Kraavide lahing ja suura 3.9 - 27

SEITSMES PEATÜKK. MEKA VALLUTAMINE: TINGIMUSTETA SÕDA PAGANATEGA, NÕUE AHL AL-KITABILE TUNNISTADA MUSLIMITE ÜLEMVÕIMU (628 - 632)
Hudaibiyyah lepe - (628 kevad) suura 48
Suura 58. 15 - 20
Khaybari vallutamine
Meka vallutamine (jaanuar 630), suura 60.1 - 3, 7 - 9, 13
Meka vallutamine ja ajaadid 2.188 - 191
Meka vallutamine ja suura 110
Ultimaatum ebajumalakummardajatele astuda islami usku, suura 9. 9.1 - 29
Sõjakuulutus ahl al-kitâbi vastu: nõue tunnistada muslimite ülemvõimu
Suura 9.29 - 35

LÕPPSÕNA

KASUTATUD KIRJANDUS

Sissejuhatus

Islam [1] on maailma kõige kiiremini leviv usk. 2002. aasta Britannica Yearbook andmeil oli iga viies ilmakodanik muslim. Umbes viiekümnes riigis moodustavad muslimid üle poole rahvastikust ning umbes sajas maailma riigis kahesajast on muslimitel poliitikas, majanduses ja kultuuris arvestatav tähtsus. Islam on muutumas käesoleval sajandil maailma suurimaks usuks. Islami usku pöördumine - allaheitmine araabia keeles - toimub kiirenevas tempos Aasias, Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Austraalias. Võidujooksu Aafrika pärast on kristlased muslimitele kaotamas. Üha enam laieneb islami kandepind ka katoliikluse kantsis Ladina-Ameerikas, kus alates 1995. aastast on tulnud teateid indiaanlaste, näiteks maiade, islami usu vastuvõtmise kohta (Reuters, 1995, 25. jaanuar).

Islamil on viis põhialust: usk Allahisse ja Muhamedi prohvetlusse, palvetamine, palveränd, paast ning kogutud vara puhastamine usumaksu näol. Nendele viiele usualusele pühendab muslimite püha raamat Koraan umbes kolmandiku oma mahust. Teine kolmandik räägib imelistest prohvetilugudest ja tuletab meelde õigete ja eksinud rahvaste saatusi. Viimane kolmandik aga kõneleb islami kuuendast alusest - pingutusest Jumala teel - džihaadist ja suhetest uskmatutega ning õhutab Ainujumala poolt ilmutatud igavest tõde kuulutama mittemuslimitele.

See tõe kuulutamine toimub pingutuse - džihaadi käigus. Selle käigus allaheitjad - muslimid - heidavad alla, st islamistavad, tõe kuulutamise ja õigluse kehtestamise kaudu ülejäänud maailma. Et mitte-islami alade (dār al-harb - sõjatallermaa) muutmine dār al-islāmiks (islami ala) toimub islamis pingutuse - džihaadi käigus ja abil, sellele ei vaidle vastu ka rahumeelseimad muslimid. Teravaid vaidlusi tekitab aga nii muslimite kui ka mittemuslimite seas küsimus, mida ikkagi tähendab džihaad? Seda sõna kuuleb 21. sajandi alguses, praegu aastal 1429. islami kalendri järgi, aina sagedamini ning väga erinevates kontekstides, lausa üksteisele vastukäivate määratlustena.

Näiteks 2002. aasta suvel pidas Harvardi Ülikooli lõputseremoonial kõne Zayed Yasin, mille pealkiri oli "Minu Džihaad Ameerikas", milles see Ameerika muslimite helgemaid päid teatas: "Tõeline Ameerika unistus on universaalse iseloomuga, see on midagi enamat, kui materialistlikud püüdlused. See on suutlikkus ja võimalus kujundada oma elu: toita ja katta perekonda turvaliselt ja väärikalt ning praktiseerida rahus oma usku. See on meie Ameerika džihaad" (Harvard still hates America. The Washington Times. June 6, 2002). Neli aastat varem avaldas rühmitus nimega Juutide- ja Ristisõdijatevastase Džihaadi Ülemaailmne Rinne, eesotsas selle juhtide Shaykh Usamah Bin-Muhammad Bin-Ladini ja Ayman al-Zawahiriga, fatwa, mis kuulutas džihaadi Ameerikale ja selle liitlastele sõnadega: "Käsk tappa ameeriklasi ja nende liitlasi - tsiviilisikuid ja sõjaväelasi - on kohustuslik igale muslimile igal maal, kus seda võimalik teha on... See on kooskõlas kõikvõimsa Allahi käsuga: "Võidelge nende vastu, kuni pole enam rõhumist ning usk kuulub Allahile"” (al-Quds al-Arabi, 23.02. 1998).

Nende kahe, äärmusrahumeelse ja ülisõjaka džihaadi määratluse vahele jääb väga lai arvamuste spekter. Seega omab väljend pingutus Jumala teel, mis Koraanis kõige sagedamini džihaadi märgib, palju avaldumisvorme ning selle teooriadki on erinevad, leides sageli praktikas vastupidise väljundi. Seega, kes arvab midagi džihaadi kui idee või praktika kohta kas head või halba, peab kohe olema valmis ka vastaspoole rünnakuteks ning tooma oponendi seisukohtade vastu oma seisukohta toetavad tuhat ja üks väidet.

Parim tee džihaadiga seotud probleemide ja küsimuste lahendamiseks on pöörduda islami püha raamatu Koraani poole. Islam sündis umbes aastal 610 ning praktiliselt sünnihetkest alates on islami üks suuri küsimusi olnud usu ja uskmatuse suhe, seda nii kogukondlikul kui ka üksikindiviidi tasandil. Aastad 610 - 632 olid ajaks, mil islam kui teooria ja praktika käisid käsikäes. See, mida Muhamed ütles - see sai praktikaks, ning seda, mida ta tegi, hakati hiljem islami teoreetilisteks alusteks kujundama. Siiamaani on lahendamata mittemuslimitest teadlaste püstitatud intrigeeriv küsimus, et mis oli varem, kas teooria ehk ilmutus ja sellest lähtuv Muhamedi praktika - sunna, või oli just sunna aluskontseptsioonide tõukemehhanismiks, mida siis ilmutus kinnitas. Viimane seisukoht on muslimite õpetlaste seisukohalt vägagi jumalavallatu, kuid laia kandepinda omav mittemuslimitest islamiuurijate seas. Vastus sellele küsimusele polegi käesoleva töö seisukohalt oluline. Tähtis on asjaolu, et kõik see, mida Muhamed tegi või ilmutuse ajel ütles - ja pole üldse tähtis mis järjekorras - sai hiljem normatiivseks, ning kanti kas tava või ilmutuse alla, mis sai klassikalise islami vundamendiks.

Ka klassikaline džihaadi teooria baseerub nendel islami alguse 22 aastal: selle põhisisu sai siis ilmutatud Jumalalt (Allâh) Muhamedile ning kinnitus praktikas Muhamedi käitumise läbi, või vastupidi - enne tehti ja siis kinnitati (see pole üldse hetkel oluline). Sageli on võimatu öelda, kas Koraani jõudnud tekst on sündmusele eelnev või järgnev, st kas ilmutus ajendas mingi sündmuse, või oli see sündmus ise ilmutuse tekkepõhjus. Kahelda pole aga põhjust selles, et islami džihaadi teke on dateeritav islami alguasjale, selle esimestele kümnenditele, ajale, mil elas Muhamed.

Seega, et aru saada sellest, mida Muhamedi-järgne islam džihaadi kohta ütleb - seda edasi arendades, redutseerides või sublimeerides - on vajalik tagasi minna algusaega, aastatesse 610 - 632, et nendele väidetele ja teooriatele hinnang anda. Kuigi hiljem on Muhamedi praktika normatiivsust laiendatud ka neljale esimesele kaliifile ning Muhamedi lähikondlastele, olid islami põhialused ning sellega koos ka džihaadi põhiseisukohad paika pandud Muhamedi eluajal. Džihaadiga seotud traditsiooni, nagu kogu ülejäänud sunnat, on alates 632. aastast, mil Muhamed suri, laiendatud, edasi arendatud, selle teatud osasid püütud maha vaikida või sinna poognate kaupa uusi määratlusi juurde kirjutatud.

Nende arengute hindamisel tuleb meeles pidada esiteks seda, et ainus sellest ajast pärit autentsusele pretendeeriv allikas on Koraan, mis kajastab usu looja Muhamedi ideede sündi ja arengut kuni tema surmani aastal 632. Islami põhialuse shahida (usutunnistus) järgi oli Muhamed viimane inimkonnale saadetud prohvet ja temale saadetud sõnum Allahilt peaingel Gaabrieli läbi on muslimite arvates väga täpselt Koraanis kirjas. Koraan on muslimitele esmase tõe allikas, sellele ei tohi vastu minna hilisem mõte või tegu. Mittemoslemile pole niivõrd tähtis see Koraanile muslimite poolt omistatav tõde, kuivõrd asjaolu, et see on islami varaseim allikas. Kui tahame leida vastust küsimusele, mida islami usu looja Muhamed täpselt ikkagi mõtles või kavatses, millised olid tema kui uue usu looja seisukohad ja kuidas need kajastusid tegevuses, siis vastuse sellele saab Koraani kriitilise uurimise läbi.

Muhamedi surmaga ilmutus katkes. Islami sõnum oli saanud valmis, seda hakati laiendama ja lahti mõtestama. Seda protsessi võib nimetada klassikalise islami sünniks 7. sajandi keskpaigas, mis jõudis hiilgeperioodi järgnevatel sajanditel. Koos teiste ideede arenguga toimus ka klassikalise džihaadi kontseptsiooni väljaarendamine. Peamisteks vahenditeks sel teel, nagu ka teiste islami aluste loomisel, olid Muhamedile omistatav traditsioon (sunna), Muhamedi sõna (Koraan) ja selle kommentaarid (tafsīr), Muhamedi elulood (sīrah) ja teised ajaloolaste tööd; lisaks veel islami õigus, filosoofia ja teised teadused. Kuid kõik nad tunnistavad teoorias allumist Jumala sõnale - Koraanile ning Muhamedi ajale kui inimkonna kuldajastule.

Töö eesmärk

Käesoleva töö eesmärgiks on anda ülevaade džihaadi klassikalise teooria väljatöötamisele eelnenud ajast, mil kujunesid välja need põhimõtted ja toimusid sündmused, mis hiljem džihaadi klassikalisele teooriale aluseks said, eriti sellest, kuidas džihaadi idee läbi vastasseisu paganatega ja ahl al-kitâbiga [2] konkreetset kuju omandas. Niisiis vaatleb käesolev töö aastaid 610 - 632, mil orb nimega Ahmad ibn Abdullah, hiljem Muhamedi nime all tuntuks saanud usu- ja poliitikategelane, oma tegevust alustas ja tänu erakordsele sihikindlusele ja poliitilisele andele uue usu, uue ühiskondliku korralduse ja uue riigi alused rajas.

Džihaadi klassikalisest teooriast on kirjutatud sadu uurimusi, ülevaate nendest leiab pea kõigist islami käsitlustest. Vähe on vaadeldud džihaadi idee väljakujunemist islami tekkimise ajal - Muhamedi tegevuse taustal Mekas ja ümberasununa Mediinasse, eriti aga neid asjaolusid, mis viisid terava vastandumiseni uskmatute ja ahl al-kitâbiga Koraanis. Huvi pakub see põhjusel, et esialgu judaismi ja kristluse sõnumit kinnitav liikumine jõuab lõpptulemusena välja end neile teravalt vastustavate seisukohtadeni, millede iseloom ja kujunemise kiirus jahmatavad. Meile teadaolevate suurte religioonide puhul on islami sünd ainus juhus ajaloos, kus üks prohvet muutub niivõrd põhjalikult oma ilmutustegevuse käigus. Tema sõnum teeb paljudes küsimustes prohvetiks olemise aja jooksul kannapöörde, seda just suhtumises mittemuslimitesse, millise nihke vaatlemine ongi käesoleva töö peamine ülesanne. Armastusest ahl al-kitâbi vastu kujuneb viha ja võitlemise käsk nende vastu. Üllatav pole mitte Muhamedi Meka ajastu sõnumi tolerants ja ilu, ega Mediina ajajärgu äärmine sõjakus: tolerantsi osas on heaks võrdlusmaterjaliks Uus Testament, sõjakuse osas Vana Testament, mis mõlemad moodustavad islami eri ajastute vundamendi. Üllatav on mõlema idee leidumine jumalikku ilmutust saava ühe prohveti sõnumis ning nende jumalike käskude muutlik iseloom. On tõsi, et suhtumine teatud küsimustesse erineb ka Vanas ja Uuest Testamendis, kuid islami sünni puhul on uurija harukordse olukorraga silmitsi, tingituna järgmiste tegurite koosmõjust:

1) uus usk loodi vaid ühe prohveti poolt; 2) selle põhimõtted muutusid kardinaalselt tema prohvetiks olemise ajal, ja mis peamine, nende vaadete muutumine kajastub Koraanis; 3) uue usu prohvetist sai juba tema elu ajal väga edukas poliitiline tegelane.

Seega asetab käesolev töö põhirõhu usu looja Muhamedi suhtumisele tema usku mitte-tunnistajatesse ning ülevaate andmisele selle suhtumise muutumise peamistest staadiumitest ja teguritest.

Kuna Koraani nö ilmutuslikuks ühikuks tuleb pidada ajaati, nn Koraani värssi, mitte suurat [3], siis käesolev töö vaatleb temaatikat enamasti ajaatide, mitte suurade kaupa. Tööd läbivaks uurimise meetodiks on vaadeldavat džihaadi-teemat sisaldavate ajaatide kronoloogiline järjestamine, nende ajaatide tõlkimine ning analüüsimine.

Sellisel moel on võimalik jälgida Muhamedi suhte muutumist uskmatutesse ja kõigisse mitte-muslimitesse ning sellest suhte muutusest tingituna džihaadi kontseptsiooni alustalade kujunemist.

Allikad ja historiograafia

Koraan. Muslimite arvates on Koraan Allahilt Muhamedile u 22 aasta jooksul peaingel Gaabrieli kaudu ilmutatud sõnum; pühakirja "originaal" asub taevas ning maapealses "koopias" kajastub see ilmutus täiuslikult ja täielikult, sellest Muhamedile saadetud ilmutusest pole läinud kaduma ainsatki tähte; see on lahendus ja vastus kõikidele maapealsetele probleemidele. Selline on suurema osa sunniitide arvamus, nii traditsionalistide, fundamentalistide ning enamasti ka modernistide-läänemeelsete hulgas. Koraan on seega muslimitele pühamaist püha raamat, Allahi elav sõna, ning selle uurimine väljaspool sunna (traditsioon) poolt mahamärgitud piire on jumalateotus, mis võib endaga kaasa tuua karmid tagajärjed. Käesolevas töös on kriitiline suhtumine Koraani vältimatu. Kuna aga kriitilisi töid selle kohta on kirjutanud valdavalt mittemuslimid, siis pikemalt nendel muslimite juba 10. - 13. sajandil kinnistunud vaadetel, mis kajastuvad traditsioonikogumikes hadīthide ehk ütluste näol, koraanikommentaarides ja ajaloolaste ja teoloogide töödes, siinkohal ei peatu ning lähtutud on enamasti mitte-islami õpetlaste töödest.

Koraani uurimise ajalugu väljaspool islamit ulatub vähemalt 9. sajandisse, mil Bütsantsis arvatavalt eksisteeris koraanitõlge kreeka keelde (Rezvan, 9). Esimese kindlalt teada oleva tõlke ladina keelde viis läbi 1143. aastaks Robertus Ketenensis, see käsikirjaliselt leviv teos sai populaarseks ning 16. sajandil ilmus see ka trükis. 1647. aastal ilmus prantsusekeelne tõlge, millest 1649. aastal tehti tõlge inglise keelde. 1694 ilmus Euroopas esmakordselt koraanitekst araabiakeelses originaalis, millest 1734. aastal teeb esimese teaduspädeva tõlke Robert Sale, mis saab järgnevaks 150 aastaks parimaks tõlkeks ja loob eeldused Koraani teaduslikule uurimiseks.

Koraani teadusliku uurimise alguseks võib pidada 19. sajandi keskel ilmunud töid: Gustav Weil, Mohammed der Prophet (1843) ja Historische-kritische Einleitung in der Koran (1844), Alois Sprenger, Das Leben und die Lehre des Mohammad (1861) William Muir, Life of Mahomet (1861) ja The Coran: its composition and teaching (1896), eriti aga Theodor Nöldeke Geschichte des Qorans (1860). Nendes esitatud Koraani kronoloogia ning seisukohad, et parim meetod Koraani uurimiseks on vaadelda kolme kriteeriumi. Esiteks stiili ja sõnakasutust, teiseks ideede arengut, eriti vihjeid Muhamedi staatusele ja missioonile, kolmandaks jälgida viiteid konkreetsetele ajaloolistele sündmustele. Selline lähenemine on jäänud üldiselt aktsepteeritavaks ka tänapäevani. Võib väita, et Nöldeke töö on tänapäevani üks tähtsamaid uurimusi Koraanist ning selle töö seisukohad üldjoontes käibivad. Nende ideid arendasid sajandivahetusel edasi Hubert Grimme Einleitung in der Koran (1895) ja Nöldeke, Friedrich Schwally jt Geschichte des Qorans (1909 - 1938) uues ja täiendatud väljaandes. Nendes töödes esitatud Koraani nelja-perioodiline dateering (3 Meka ja 1 Mediina periood) käibib tänaseni ning on kasutamist leidnud ka käesolevas tööd. [4]

Uut lähenemist märgib 1902. aastal ilmunud Hartwig Hirschfeldi töö New researches into the composition and exegesis of the Qoran, milles jälgitakse teksti mitte suurade, vaid teemade kaupa.

Järgmiseks sammuks Koraani uurimises võib pidada Richard Belli tööd The Qur’ān: Translated with a Critical Rearrangement of the Surahs (1938 - 1939), milles, arendades edasi Hirschfeldi lähenemist vaadelda Koraani ajaatide kaupa, kujuneb veendumus, et kõik eelnevalt väljapakutud kronoloogiad on liiga lihtsustatud ning Koraani struktuur omab tunduvalt keerukamat iseloomu. Bell jagab Koraani kronoloogiliselt kolme perioodi: varane Meka periood, milles kutsutakse üles kummardama ainujumalust ning mis hoiatab viimse Kohtupäeva eest. Teiseks, "Koraani periood", mis kestab umbes aastani 623 - 624 ning milles on valdavad manitsused. Kolmas periood, alates Badri lahingust, nime all "raamatu ajajärk", mil Muhamed alustab ilmutuste kogumist Koraani raamatu kujul. [5] Bell arvab, et selle raamatu koostamise perioodil paigutas Muhamed paljud esimese perioodi ilmutused teise perioodi suuradesse, ning teise perioodi ilmutused omakorda kolmandasse, et Muhamedi surm aastal 632 ei võimaldanud tööd lõpetada ning tema sekretärid koostasid nendest lõpuni toimetamata materjalidest Koraani teksti sellisel kujul, millisena ta meieni jõudnud on. Bell arvab, et nendel pärgamendilehtedel (suhuf), millele Muhamed seda teksti kirjutas või dikteeris, oli ühele poole kirjutatud algne ilmutus, teisele poole aga selle täiendatud ja laiendatud variant, mis aga tema sekretäride poolt kõik Koraani teksti sisse võeti. Sellest on Belli arvates tingitud ka Koraani sagedased kordused ja mingi motiivi põhjalikumad seletused erinevates kohtades. Seega on Belli seisukoht, et võimatu on rääkida mingist kindlast Koraani kronoloogiast suurade kaupa, st., et ei ole võimalik teha 114 suurast koosnevat ilmutamise järjestust, võimalik on vaid paigutada need 114 suurat kolme ajajärku.

Bell kirjutas seda Koraani analüüsi üle kümne aasta, kahjuks aga puudub selles raamatus tema analüüsi käik, sest kirjastaja ei pidanud võimalikuks avaldada tuhandete ajaatide analüüsimisel kogunenud materjali, ära on toodud vaid pingsa mõttetöö lõpptulemused. Need Belli järeldused tundusid liiga ekstreemsed, ning saamata jälgida tema mõttekäiku, ei leidnud tema vaated mitme aastakümne jooksul suurt toetust. Kuni 1970. aastateni eelistati sellele Nöldeke-Schwalli lähenemist ja nende poolt pakutud tunduvalt täpsemat kronoloogiat. Toetust ei leidnud esialgu ka Belli väide, et murrangu momendiks Muhamedi tegevuses ja ilmutuses polnud mitte hidžra, vaid 623. - 624. aasta sündmused. Praeguseks ajaks leiavad Belli vaated aina enam pooldajaid ning islamiuuringuid kokkuvõtvas teoses The Encyclopaedia of Islam uues väljaandes on Belli teooriale antud 1981. aastal juba väga kõrge hinnang. [6]

Eraldi tuleb ära märkida vene islamiuurijate koolkonda, eriti koraaniuurijat ja tõlkijat Ignati Kratškovskit ning ajaloolast Vassili Bartoldi, kelle kriitiline lähenemine koranistika probleemidele korduvalt tähelepanu pälvib. Kratškovski Koraani kronoloogia (identne Nöldeke omaga) on käesolevas töös ajaatide järjestamisel suures osas aluseks võetud, ning põhjalikult on kasutatud tema märkusi eri ajaatide kohta. Siiski leidub ka erimeelsusi tema vaadetega siinkirjutajal, eriti selles, et ta kipub suurasid liiga tervikuteks pidama ning vahel on tunda ülemäärast kinnipidamist Nöldeke ja ka traditsiooniliste eksegeetide vaadetest, mis kõik leiab ka kriitilist äramärkimist.

1970. aastad olid tunnistajateks hüperkriitilise koolkonna sünnile. Selle alguseks võib pidada 1977. aastal ilmunud James Wansbrogh tööd Quranic studies: Sources and Methods of Scriptural Interpretation, milles autor esineb selliste radikaalsete seisukohtadega, et nii nagu ka teisi pühakirju, ei loodud Koraani lühikese ajaga ning see ei saa olla Muhamedi enda tekst. Tema arvates on Koraani puhul tegemist sunnas, sīrahdes (Muhamedi elulood) ja tafsīrides (koraanikommentaarid) ringelnud tekstide kirjapanekuga Koraaniks kolmandal islami sajandil - seega 10. sajandil p.Kr. Arvukaid Koraanis esinevaid kordusi peab Wansbrough erinevate ja regionaalsete versioonide kokkukogumiseks Koraanis. Varajaste koraanikommentaaride põhjal teeb ta järelduse, et kuni kolmanda sajandini ei eksisteerinud ühtset Koraani ning tänapäeval käibiv tekst sai oma põhiomadused juba kehtiva õigussüsteemi šariaadi mõjude tulemina (Wansbrough).

Vastupidisel seisukohale jõuab John Burton oma töös The Collection of the Qur’ān: käesolev Koraani tekst pole mitte Muhamedi järglaste kogutud - reeglina pakutakse selleks 3. kaliifi Uthmani, vaid on paika pandud Muhamedi enda poolt. Sellisele järeldusele jõuab Burton vaadeldes neid samu islami allikaid, millele toetudes Wanasbrough oma järeldused teinud oli.

Seega on islamiteadus, ja eriti koranistika, 21. sajandi alguseks jõudnud olukorda, kus toetust leiavad nii vaadeldavale teadusele aluse pannud 150-aasta vanused tööd, kui ka viimaste aastakümnete uurimused. Vaadete spekter on äärmiselt lai. Julgen väita, et sellist arvamuste lahknevust ei esine ühegi teise religiooni ega ajaloolise perioodi kohta. Samas on sellise lahknevuse tõttu aina enam hakatud rääkima kriisist koranistikas, mida arvatavasti ei suudeta ületada uute meetodite, lähenemiste või arhivaalideta.

Käesolevas töös on kõige enam analüüsitud Richard Belli ja Ignati Kratškovski vaateid Koraanile. Belli uudne lähenemisviis annab vastused paljudele lahenduseta tundunud probleemidele, Kratškovskile aga ei ole vastast tõlke täpsuse, terminite lahtiseletamise ja sidusa käsitluse poolest. Siiski on püütud vältida ka mõlema uurija minu arvates ekstreemseid väiteid: Belli seisukohta meieni jõudnud Koraanis aset leidvast niivõrd totaalsest segadusest ning igasuguse kronoloogia võimatusest; Kratškovski puhul vahel tuntavat lähtumist Nöldeke-Schwally vaadetest neid põhjendamata. Tunduvalt vähem leiavad kajastamist ajaatide analüüsi puhul Wansbrough või Burtoni vaated, sest nende väited ei tundu lõpuni põhjendatud olevat.

Käesolevas töös on Koraani teksti tõlkimiseks kasutatud oma headuses kuulsat nn Kaasani Koraani, milles küll puudub ajaatide numeratsioon, kuid mille teksti on seal kasutatava trükitehnika ja šrifti tõttu väga mugav käsitleda [7]. Flügeli teksti pole kasutatud põhjusel, et ta pole aluseks võtnud ühtegi muslimite poolt omaks võetud teksti edastamise varianti ning tema teksti valiku põhimõtted on senimaani jäänud teadmata (Rezvan, 21). Käesoleva töö puhul ei oma sellised detailid siiski tähtsust, sest mingeid sisulisi erinevusi kahe variandi vahel pole ning Egiptuses 1924. aastal lõpliku kuju omandanud nn standarttekst on mõlema eelmainituga praktiliselt identne.

Käesolevas töös on kasutatud kõige enam kolme Koraani tõlget: Belli 1930. aastatel tehtud kriitiliste märkustega tõlget The Qur’ān: Translated with a Critical Rearrangement of the Surahs, mille peamine väärtus seisab arvukates märkustes ning tõlke teksti markeerimises arvatavale algsele ülesehitusele vastavalt. Teiseks, Kratškovski poolt 1921 - 1930 tõlgitud ja kuni 1950. aastani kommentaaridega täiendatud tõlget Коран, mida võib pidada kõige täpsemaks koraanitõlkeks, mis kunagi araabia keelest sooritatud. Kolmandaks, Arthur Arberry 1955. aastal valminud The Koran Interpreted, mis kahtlemata on keeleliselt kõige õnnestunum võõrkeelde sooritatud tõlge. Lisaks on kasutatud raskete kohtade võrdlemisel parimaks muslimi poolt sooritatud inglisekeelseks tõlkeks peetavat Marmaduke M Pickthall’i [8] The Meaning of the Glorious Koran, venekeelset ja islami vaatepunktist lähtuvat Osmanovi Коран, Mir Ahmed Ali šiiitlikku käsitlust The Holy Qur’ān ning mõnel juhul ka soome-, prantsuse- ja saksakeelset tõlget. Vaadeldud on ka esimesi tõsiseltvõetavaid tõlkeid vene keelde Sablukovi ja Sale’ ingliskeelse koraanitõlke näol.

Läbi nende koraanitõlgete tulevad ilmsiks autorite vaated käesolevas töös käsiteldava teema suhtes. Vastete valikud, kommentaarid, märkused ja mahavaikimised moodustavad omaette maailma džihaadi teema käsitlemisel, mis nende tõlgete ja tõlgenduste läbi avaneb.

Koraanikommentaarid - tafsīrid. Koraanikommentaaridel on käesolevas töös sekundaarne koht, sest kõik tänaseni säilinud tafsīrid on kirjutatud sajandeid peale Muhamedi surma ning sealsed hadīthid ei suuda läbi murda sellest 2. sajandi AH alguse korrektuurist. Harris Birkelandi arvates tafsīrid mitte ei kajasta Muhamedi-aegset arusaamist Koraanist, vaid väljendavad 3. sajandiks väljakujunenud koraanitõlgendamise kogukondlikku idžmad - konsensust [9] (Birkeland, 8 - 10). Nende kommentaaride jõetus Koraani teksti ees ilmneb korduvalt tafsīrides endas ning seega pole üllatav suurima kommentaatori Suyuti hämmastus Koraani uurides "Ma ei saa mitte midagi aru sellest kohast!" (Suyuti, 64) ning Jeffery juhib tähelepanu asjaolule, et juba esimesed Koraani eksegeedid olid võimetud lahti seletama paljusid Koraani termineid (Jeffery. The Qur’ān as a Scripture, 7). Loomulikult võib mulle ette heita langemist Crone-Cook-Wansboroughlikku hüperkriitikasse, kuid erinevalt Koraani teksti kujunemisloost tundub ülikriitiline suhtumine tafsīridesse õigustatud olevat.

Tafsīr on kasutatud vaid neil juhtudel, kui on vaja selgitada džihaadi kontseptsiooni või muid Koraaniga seotud kohti hilisema traditsiooni või klassikalise islami seisukohalt. Kõige suuremat kasutamist leiavad tafsīrid III peatükis nn suure džihaadi ja väikese džihaadi olemuse analüüsil, sest nende terminite tekkeaeg langeb kokku tafsīride õitseajaga; vähemal määral on tafsīre ka mujal kasutatud.

Kõige enam on töös kasutatud Hafiz Ibn Kathiri (1301-1373) Tafsīr al- Qur’ān al-‘azim araabia-inglisekeelset paralleelteksti, mis on populaarseim muslimite tafsīr tänapäeval, kirjutatud 14. sajandi keskel ning keskaegsetest mahukatest tafsīridest ainus, mis on täielikult tõlgitud ka euroopa keelde.

Seoses nimetatud suure ja väikese džihaadi küsimusega, kuid vahel ka mujal, on kasutatud rida teisi tafsīre nagu Tabari Tafsīr al-kabīr, Razi Al- Tafsīr al- kabīr, Tabarsi Tafsīr jam’a bayan fī tafsīr al-kur’ân, Baidawi Tafsīr anwar al-tansil wa asrar at-ta’wil ning mitmeid teisi. Praktiliselt ei ole kasutatud tänapäeva koraanikommentaare, mis on küll vabalt kättesaadavad, eriti fundamentalistide omad, kuid on vaadeldavast ajast liiga kaugel ning sageli nende tõlgendused liialt mõjutatud 19. - 20. sajandi poliitikast.

Sunnakogumikud. Nagu tafsīride puhul nii ka hadīthide kogumike suhtes on käesolev töö võtnud vägagi kriitilise seisukoha. Kriitika nende usaldusväärsuse kohta kestab juba teist sajandit alates Ignatz Goldziheri hadīthide kriitika avalöögist Muhammedanische Studien avaldamisega 1889 - 1890. Sellist kriitilist suhtumist tuleb õigustatuks pidada ka selliste "eksimatute" traditsioonikogujate nagu Bukhari ja Ibn Muslim kogumike suhtes, mis mõlemad on tuntud nime all Sahīh, ja mida käesolevas töös mõnel korral põhjalikumalt kasutatud on. Nende kõrval on paaril korral kasutatud ka Al-Bayhaqi Al-Zuhd al- kabīr ning šiiitide peamist traditsioonikogumikku Nahj ul-Balagha.

Araabia allikad. Nagu tafsīride ja traditsioonikogumike puhul, nii põhinevad ka araabia ajaloolaste tööd hadīthidele, mille ebausaldusväärsust on juba mainitud. Nagu ütleb arvatavasti ühe parima varase islami uurimuse autor Bolšakov, et vaevalt tahtlikult hadīthe võltsiti, kuid inimmälu on väga petliku iseloomuga ning sellest tulenevad sageli ka vastuolulised andmed (Bolshakov, 61 - 63); lisame siinkohal, et kõik meieni säilinud allikad vaadeldavast ajast on kirja pandud vähemalt 150 aastat peale Muhamedi, reeglina aga u. kolmsada aastat hiljem, ning sellise mitmete põlvkondade läbi edasiantud info võib edasiandjate puhtast südametunnistusest hoolimata teha läbi tugeva moondumise. Et tõde on kusagil olemas, selles ei kahtle ka hüperkriitikud, kuid nende väljapaistvamaid esindajaid, Patricia Crone ja Michael Cook’i 1977. aastal ilmunud teos Hagarism: The Making of the Islamic World, arvab selle tõe ülesotsimise võimatust valimatult araabia allikatesse kuhjatud andmete seast; tõese pildi Crone-Cook arvates annavad vaid mittearaabia allikad, mille analüüsi tulemusena jõutakse oma töös seisukohale, et islam sündis araablaste liidust juutidega Palestiina vabastamiseks. Enamus ajaloolasi pole nõus sellise radikaalse tõlgendusega, kuid kriitilise suhtumise vajalikkust allikatesse on rõhutatud juba 20. sajandi alguskümnendeist, ning see allikakriitika on käsikäes käinud tafsīride ja sunna kriitikaga.

William Montgomery Watt oma kolmes töös Muhammat at Mecca, Muhammad at Medina ja Muhammad: Prophet and Statesman püüab ajalooteadust ja araabia allikaid alates 1950. aastatest lepitada, ning nendes kolmes töös, mida pikka aega on peetud parimateks käsitlusteks Muhamedist ja varajasest islamist, avaldub jõuliselt Watti veendumus, et araabia allikatesse tuleb küll suhtuda väga kriitiliselt, kuid ilma nende allikateta pole võimalik tõest pilti luua. Sellist seisukohta võib pidada tänase islamiuurimise kõige laiemalt levinud seisukohaks. Käesoleva töö seisukohalt siiski need araabia allikad nii usaldusväärsed pole, et nende põhjal võiks luua tõest pilti, kuid nad on möödapääsmatud Koraaniga tegelemisel. Seetõttu pole kasutatud nii palju Watti kolme põhiteost, mis kujutavad endast araabia allikate kriitilist kokkuvõtet, vaid püütud uurida iseseisvalt neid allikaid, ning mõnevõrra kriitilisemalt kui Watt seda teeb.

Nendeks peamisteks allikateks islami varase ajaloo kohta on Muhammad Ibn Ishaqi (704 - 767) kirjutatud ja Ibn Hishami ümbertöötluses säilinud Muhamedi elulugu Sīrah rasūl Allâh, mis on esimene säilinud allikas Muhamedist. See töö on eriti väärtuslik seetõttu, et on kirjutatud ajal, mil islami ühiskondlik arvamus idžma lubas paljudest asjadest vabalt rääkida ja kirjutada. Muhamedi kohta leidub temal palju sellist, mida hilisemad autorid enam ei söanda kirjutada. Seetõttu kuuleb Ibn Ishaqi kohta hilisemate suurkujude nagu Bukhari või Ibn Hanbal suust süüdistusi valetamises (EI, Ibn Ishaq), ning tema töö ümbertegija, sajand hiljem elanud Ibn Hisham, on suure osa seda sobimatut juttu Muhamedi kohta lihtsalt eemaldanud. Siiski on suur osa sellest taastatav järgmise suure ajaloolase, Abu Jafar Muhammad Ibn Jarir at-Tabari (838 - 923) mahukat tööd Tarīkh kasutades. Nimetatud kaks tööd on peamisteks allikateks, mille valguses Koraanis leiduva džihaadi kontseptsiooni arenguid lahti püütakse mõtestada käesolevas töös. Tabari kasutab väga suures osas Ibn Ishaqi andmeid, kuid ka teisi allikaid ning huvitaval kombel võib tema töös leida ka intrigeerivat materjali, mis puudub Ibn Ishaqil. Käesoleva töö puuduseks võib pidada asjaolu, et polnud võimalik kasutada Alfred Guillaume’ tõlget Ibn Ishaqi tööst The Life of Muhammad: A Translation of Ishaq’s Sīrah rasūl Allâh millesse on lisatud teistest allikatest need osad, mille Ibn Hisham välja jättis Ibn Ishaqi ümber kirjutades (selle asemel on kasutatud venekeelset tõlget originaalist), kuid nagu öeldud, on see suuremalt jaolt taastatav Tabari kaudu. Ning Tabari puhul oli võimalus kasutada TÜ Raamatukogus asuvat 1882 - 1885. aastal väljaantud araabiakeelset originaalteksti.

Tunduvalt vähem on kasutatud Baladhuri tööd Futūh al-Buldān, mis käsitleb Muhamedi sõjategevust, peamiselt aga araablaste suuri vallutusi Muhamedi surma järel. Teiste islami ajalooallikate kasutamine on töös episoodiline. Kahjuks ei olnud kättesaadavad peamiste allikate hulka kuuluvad al-Waqidi töö Al-Maghazi ja Ibn Sa’d Tabaqat al-Kubra, mis kasutavad sageli Ibn Ishaqist ja Tabarist sõltumatuid allikaid, kuid nende andmete kokkuvõtted, on reeglina esitatud Bolšakovil ning midagi olulist nende kättesaadavus käeoleva töö seisukohtadele lisanud ei oleks.

Mitteislami autorite tööd. Koraani käsitlemisel on enim kasutatud juba mainitud Richard Belli The Qur’ān: Translated with a Critical Rearrangement of the Surahs ning Ignati Kratškovski Koran. Perevod i kommentarii. Lisaks Arthur Jeffery Materials for the History of the text ot the Qur’ān, milles on esitatud islami esimese sajandi mittekanoonilised koraanitekstid; samuti Hirschfeldi tööd New Researches into the Composition and Exegesis of the Qoran. Lisaks Jeffery teisi Koraani uurimisel vältimatuid töid nagu The Qur’ān as Scripture, The Textual History of the Qur’ān ja The Foreign Vocabulary of the Qur’ān, Rezvani kokkuvõtlikku ülevaadet Коран и его толкования.

Islami usku koraaniuurijate saavutused on kokku võetud Suyuti töös Al-Itqan fī `ulūm al-Qur’ān. Muhamedi ja islami sünniaja käsitlustest leiab kõige enam kasutamist Bolšakovi История Халифата I osa, mille väärtus seisneb autori kriitilisel lähenemises allikatesse, Watti mõjudest vaba olemises ning kõigi peamiste allikate kasutamises. Kasutatud on ka vene üht parimat varajase islamiuurija Vassili Bartoldi töid, kelle Kogutud teoste VI osa sisaldab mõnevõrra ebatraditsioonilisi ja omast ajast ees olevaid vaateid. Tähtis koht on Belli tööl islami sünnist The Origin of Islam in its Christian Environment, ka hüperkriitikute esindajal John Wansborough käsitlusel islamist Quranic Studies: Sources and Methods.

Eraldi tuleb ära märkida Harris Birkelandi The lord guideth; studies on primitive Islam (1956), millise töö seisukohad on, et muslimite ajalood, tafsīrid ja sunnakogumikud reeglina ei ulatu varasemasse aega kui 1 - 2. sajandi AH vahetus, ning meile kättesaadavates allikates avanev pilt islamist on alates 3. sajandist AH ummah poolt legitimeeritud idžma tulemus. Kuigi selline seisukoht ei ole leidnud üksmeelset toetust ning seda on vastustanud nii hüperkriitikud eesotsas Wansboroughga, kui ka Watti allikakriitikute koolkond, tundub selline seisukoht kõige enam pakkuvat vastuseid küsimustele, mis Koraani teksti ja islami varase ajalooga seoses esile kerkib.

Omaette kirjandus džihaadi kujunemise kohta Koraanis praktiliselt puudub. Kõik erikäsitlused džihaadi kohta vaatlevad kas klassikalise ajajärgu teooriaid või selle praktilist külge sõja näol islami ajaloo 14 sajandi jooksul. Ei tehta vahet Koraanile põhineva käsitluse ja hilisema, traditsioonil (sunna, ajalootööd ja koraanikommentaarid) põhineva džihaadi käsitluse ja vahel, vaid keskendutakse valmis saanud kontseptsioonile ning jäetakse tähelepanu alt välja selle kujunemise protsess. Seega on džihaadi-teemalises kirjanduses esindatud väga arvukalt ja põhjalikult, nö valmis saanud islami, lõplik džihaadikontseptsioon, kuid raske on leida selle käsitlusi, mis kirjeldaksid selleni viinud aega. Seega käesoleva töö teemapüstitus - vaadelda neid tekkemehhanisme, mis selle “pingutuse” kui omaette ideeni ja usu aluseni viisid - on üsnagi keeruline ja paljus spekulatiivne ettevõtmine, kuid tundub õigustatud juba seetõttu, et sellisel moel saab islami tekkeprotsessile läheneda uuest küljest - uurides usu ja uskmatuse suhtest välja kujunenud džihaad temaatikat.

Kuigi käesolevas töös ei ole klassikalise ajajärgu džihaadi teooriatele ja teostele suurt tähelepanu pööratud, va. sissejuhatavas peatükis, tuleb siin mainida ära kõiki džihaadi klassikuid kokkuvõtvat Majid Khadduri War and Peace in the Law of Islam, džihaadi kontseptsiooni kristliku püha sõjaga võrdlevat James Turner Johnsoni The Holy War Idea in Western and Islamic Traditions, ja Rudolph Peters Jihad in Medieval and Modern Islam, milles lisaks džihaadi analüüsile on tõlkena ära toodud Ibn Rushdi Bidāyat al-mujtahīd ja uusaja džihaadi apologeetiku Shaltuti töö The Koran and Fighting. Kahjuks tuleb siinkohal tähelepanu juhtida asjaolule, et paljudes mitte-islami autorite töödes, kus sõna džihaad pealkirjas või sisukorras mainitud on, vaadeldakse enamasti sündmusi, millel džihaadiga kontseptuaalselt vähe pidet leidub ning igasugune välispidine sõjakus ja julmus on seal sageli džihaadi alla liigitatud.

Töös vaadeldud suurade ja ajaatide kronoloogiad on Belli puhul võetud tema tööst Qur’ān, Kratškovskil tema koraanitõlkest, teised 7 kronoloogiat aga Encyclopaedia of Islamist märksõna Kur’an alt ja Rezvani poolt esitatud võrdlevast kronoloogiast (Rezvan, 36 - 42).

Koraanis, ja ka allikates, esinevate araabiakeelsete terminite lahtimõtestamiseks on kasutatud Edward Lane Arabic-English Lexicon ning Girgas’i Словарь къ Арабской Хрестомaтıи и Корану.

Käesoleva töö metoodika aluseks olevad seisukohad

Vaadeldava töö metoodika aluseks on järgnevad seisukohad:

1) Kõige parem allikas džihaadi olemuse uurimiseks on Koraan, mis islami usu alusdokumendina ainsana kajastab autentselt islami usu looja Muhamedi suhet teda ümbritsenud maailmaga teoreetilises ja praktilises plaanis ning kus võib kuulda islami kontseptsiooni kohaselt tema enda sõnu.

2) Koraanis kajastuv islam erineb väga suuresti sellest, mida leiame hilisematest allikatest; kõik pärast Koraani loodud islami allikad, mis on kirjutatud alates II sajandist AH10, on suurel määral mitte usaldatavad, olles kogukondliku konsensuse - idžma lapsed. Islami tekke ja esialgse arengu kõige autentsemaks dokumendiks on Koraan, mis aga ajaloolise sättumuse tulemusena on meieni jõudnud väga vaieldaval kujul. Sellest hoolimata on tunduvalt ebausaldusväärsemad koraanikommentaarid, sunnakogumikud ja ajalooürikud, mis on küll kirjutatud selgelt ja arusaadavalt, kuid sealjuures läbinud väga tugeva nö poliitkorrektsuse puhastustöö. Selline väide läheb vastuollu muslimite vaadetega; enamus islamiuurijaid suhtub nendesse allikatesse samuti kriitiliselt, kuid eitada nende kasulikkust islami uurimise seisukohalt täielikult ei saa; seda teeb vaid hüperkriitiline koolkond, mille väited leivad käesolevas töös nii austust kui kriitikat.

3) Muhamedile osaks saanud ilmutused said kirjaliku vormi Muhamedi eluajal või vahetul peale tema surma, esimeste kaliifide ajal; seega ajavahemikus peale Mediinasse ümberasumist aastal 622 kuni kaliif Uthmani valitsusaja lõpuni aastal 656; sellist seisukohta jagab suurem osa koraaniuurijaid alates Nöldekesest tänapäevani (EI, Kur’an), sh. siinkirjutaja.

4) Neid kirjapandud ilmutusi, mille väikseimaks ühikuks on ajaat, võidi Muhamedi-järgselt ümber paigutada erinevatesse suuradesse, kuid nad on säilitanud oma algse sisu, ja enamjaolt ka väga täpselt oma vormi. Siiski leidub üksikuid interpolatsioone. Selline on suurema osa tänapäeva koraaniuurijate seisukoht.

5) Suurad on ilmutatud Muhamedile protsessi käigus, mille olemusest suudab tänapäeva teadus teha vaid oletusi. Ei saa anda ühest hinnangut ilmutuste iseloomu kohta nende varieeruva iseloomu tõttu Muhamedi eri tegevusperioodide käigus. Vähe on kasutatud islami uurimisel nö abiteadusi, eriti psühholoogia ja lingvistika eri harude poolt.

6) Pole teada, kas lühemad suurad moodustavad omaette terviku või on nad säilmed esialgsetest pikematest suuradest. Pikemad suurad koosnevad eri aegadel ilmutatud osadest, ning nende osade kooslus tekitab sageli ületamatuid probleeme. Selline seisukoht läheb vastuollu klassikalise islamiga, kuid seda toetab suurem osa mitte-islami koraaniuurijaid.

7) Võimalik on määrata suurade ja isegi ajaatide ilmutamise aega. Saab rääkida Koraani eri osade kronoloogiast; isegi on võimalik väga põhjaliku (inimpõlve nõudva analüüsi kaudu) asetada kronoloogilisse järgnevusse mitte ainult suurad, vaid ka ajaadid. Sellist seisukohta toetab tänapäeval suurem osa koraaniuurijaid, sh Kratškovski, kuid mitte Bell.

8) Koraanikommentaaride, sunnakogumike ja ajalooürikute alusmaterjalid hadīthid ulatuvad äärmisel juhul 8. sajandi AD keskele, so 2 sajandi AH algusesse. Hilisem islami traditsioon on hävitanud enne seda olnud tegeliku, autentse sunna; hilisemate arengute käigus on välja kujundanud läbipääsmatu rajajoon, mida võib nimetada kogukondliku ja õpetlaste arvamuse - idžma kivistumiseks, mis alates 2. sajandist AH saavutas oma apogee 4. saj AH, mida peetakse ka islami nö uste sulgumiseks e. islami usu valmissaamiseks. Kõige enam toetab sellist väidet Harris Birkeland oma töös The Lord Guideth.

Transkriptsioon ja nimed

Käesoleva töö eesmärgiks pole mitte osaline Koraanitõlge per se, vaid džihaadi kontseptsioonini viinud ideede arengu vaatlemine, mille käigus need džihaadiga seotud ajaadid ära on tõlgitud. Rahuldavaks koraanitõlkeks kulub aastaid ning heaks tõlkeks aastakümneid.

Nimede ja terminite puhul on lähtutud eesti keele normidest ja väljakujunenud tavast araabia nimede suhtes, mitte aga araabia nimede hääldusest (“Muhamed” mitte “Muhammad”, “Meka” mitte “Makkah” jne), erandiks on sõna “muslim.”

Töö autor palub mõistvat suhtumist araabia keele transliteratsiooni suhtes, mis on läbi viidud ladina tähestikuga ilma spetsiifilisi sümboleid kasutamata ( va pikad vokaalid), sest esiteks, tänase päevani pole ühtset transkriptsiooni kasutusele võetud; teiseks, eesti keele seisukohalt puudub suurest osast erialases islamiteaduses kasutatavatest transkribeeritavatest araabia tähtede hääldusdetailide arusaamise võimalus (ķ, ţ jne), ning kolmandaks ei võimaldanud käesoleva töö ajalimiit sellele suuremat tähelepanu pöörata. Ainsa erandi moodustab ülakomaga (‘) märgitav kurguhäälikut tähistav `ayn , milline eriline häälik sel moel Euroopa keeltes transkribeerimist leiab.

ESIMENE PEATÜKK KLASSIKALISE ISLAMI DŽIHAADI TEOORIA JA PRAKTIKA

Klassikalise islami džihaadikontseptsioon

Džihaadil on Koraanis ja islami usus, ning nendega lahutamatult seotud poliitikaga, nii suur tähtsus, et sellest ei saa mööda vaadata olles muslim. On ju Koraan islami seisukohalt igavene Jumalasõna, mis on kaitstud igasuguse rikutuse eest, see on täiuslik ja eksimatu, inimkonnale saadetud viimase prohveti sõnum. Džihaad Koraanis aga on erilisel kohal, sest Koraani viimane kolmandik, mille käsud on ülimuslikud eelmise kahe kolmandiku käskude ees, moodustabki suuremalt jaolt džihaadi temaatika ning sellest pühakirjast kolmandiku eitamine oleks otsene jumalateotus. Seega võib väita, et ei ole võimalik olla muslim ehk Allahi tahtele allaheitnu, olemata seejuures mudžahiid - usu nimel pingutaja.

Klassikalise islami džihaadi kontseptsioon on lahutamatult seotud riigikontseptsiooniga. Klassikalise riigikontseptsiooni aluseks on eeldus, et islam on universaalne usk, sest prohvet Muhamed oli inimkonnale Jumalalt (araabia keeles Allâh) saadetud prohvet, kes kinnitab eelnenud prohvetite (enamus Piiblis mainitud) sõnumit ning juhib inimkonna, mis vahepeal on eksiteele sattunud eelnevate prohvetite sõnumi moonutamise pärast (tehes Allahi poolt ilmutatud pühakirjadesse meelevaldseid lisandusi), tagasi õigele teele. Seega on islam universaalne usk ning peab hõlmama kogu Universumit, ja kui vaja, siis peab see hõlmamine toimuma jõudu kasutades. Kuid islam tunnistab ka pühakirja omavaid kogukondi, reeglina peetakse nende all silmas kristlasi ja juute - ahl al-kitâb (Encyclopaedia of Islam [10], djihad). Ahl al-kitâbiga lõpeb muslimitel igasugune vaen kohe, kui need alluvad poliitiliselt islamile (Ibid). Pühakirja mitte omavad rahvad (paganad) saavad valida vaid kahe võimaluse vahel: astuda islami usku või saada maha tapetud muslimite poolt (Ibid).

Islami seisukohalt moodustab inimkond ideaalis ühe ülemaailmse riigi, kus kõik usuvad Allahisse. Selles riigis asuvad ka muslimite ülemvõimu all olevad ahl al-kitâb kogukonnad, kes usuvad küll Allahit, kuid ei tunnista Muhamedi Allahi prohvetiks (Khadduri, 17). Seda maailmariiki valitseb kaliif, kelle käes on nii poliitiline kui ka usuline võim - ta on ühteaegu nii Caesar kui Paavst (Khadduri, 18). Selle universaalriigi eesmärk on viia ellu šariaati - jumalikku seadust, ning iga inimese eesmärk maapealses elus on selle šariaadi täitmine (Ibid, 23). Šariaat seisab kogukondlike huvide eest, üksikindiviidi kaitseb ta vaid niipalju, kui selline teguviis ühildub kogukondlike, st. islami huvidega (Ibid, 26). Lähtudes universaalriigi kontseptsioonist, tunnistab islam rahvusvahelise õiguse üksnes ajutist iseloomu: see rahvusvaheline õigus kehtib niikaua, kuni ülejäänud maailma elanikkond saab muslimiteks või allub ahl al-kitâbina muslimitele (Ibid, 44). Islami seadus on personaalse iseloomuga (islami kogukonna liikme kohta käiv, olgu selleks muslim või ahl al-kitâb, hoolimata tema asukohast), mitte territoriaalse iseloomuga (Ibid, 45).

Seega, kuna islam on universaalne usk, tähendab klassikalise džihaadi kontseptsiooni kohaselt džihaad islami levitamist (EI, djihad). Kui varem nähti selles levikus teiseusksete islami usku pööramist, siis viimasel ajal pigem islamiriigi laienemist (Peters, 3). Džihaadi eesmärk on selle universaalriigi loomine (Khadduri, 51). Muhamedi tegevuses džihaadis Allahi teel oli neli staadiumi: 1) rahumeelne kutsung Meka perioodil, 2) pärast hidžrat sõjategevuse algust Mediinas muslimite kaitse eesmärgil, 3) uskmatute ründamine paganliku sunna poolt sõda lubaval ajal, 4) sõda paganatega ja ahl al-kitâbiga igal ajal (EI, djihad). Nendel neljal perioodil ilmutati Allahi poolt Muhamedile igale perioodile omaseid käske; kuid sõltuvalt sellest, et iga järgnev periood käseb Jumala kaudu teha midagi sellist, mis on vastuolus eelneva perioodi käskudega, siis muslimid on välja töötanud naskh (kehtetustamise) põhimõtte, millekohaselt uute käskude ilmutamine Muhamedile tühistab eelnenud käsud, kui need lähevad vastuollu uutega. Seega, rahumeelset kutsungit käskivad ilmutused tühistati muslimite kaitse eesmärgil sõdimist lubavate ilmutuste poolt, need omakorda uskmatuid rünnata lubavate ilmutuste poolt, ning need paganate ja ahl al-kitâbiga sõda käskivate ilmutustega, mis jäid viimasteks Muhamedile Jumalalt saadetud käskudeks. Kõik need neli staadiumi avalduvad Koraanis.

Lähtudes sellest islami universalismist on dār al-islām pidevas konfliktis aladega, kus islam veel ei valitse; nende islamist väljapoole jäävate alade nimetus on dār al-harb - sõjatallermaa. Seega on džihaad vahendiks muuta dār al-harbi õigluse, tõe ja allaheitmise alaks - dār al-islāmiks. Osad uurijad siiski pööravad tähelepanu asjaolule, et pole kindel, et Muhamed ise käsitles islamit universaalse, kogu inimkonnale mõeldud usuna (EI, djihad; Bolshakov, 155), kuid tema elu ajal alustatud rünnakud Bütsantsi valduses olevate kristlike alade vastu, väidetavalt tema poolt saadetud islami usu vastuvõtmist manitsevad kirjad suurriikide valitsejatele, ning mis peamine, Koraani enda sõnum, annavad alust vastata jaatavalt sellele küsimusele.

Sõna džihaad on tuletatud araabiakeelsest verbist jahada, mille esmane tähendus on "pingutama millegi nimel", "endast kõike andma mingi eesmärgi nimel" jne (Lane, 473). Selle juriidilis-teoloogilis-poliitiline tähendus on "pingutama Allahi teel", st levitama usku Allahisse ning tegema Teda võidukaks maailma üle (Khaduri, 55).

Enamus islami õpetlasi on seisukohal, et džihaad on kollektiivne kohustus islami levitamisel, see tähendab universaalse islamiriigi laiendamisel. Seega on džihaad viie personaalse usualuse kõrval kuues, mitteametlik usualus. See tähendab seda, et mitte kõik muslimid ei pea džihaadist osa võtma, piisab, kui džihaadi teostamiseks on koos kriitiline arv mudžahiide (džihaadist osavõtjaid) džihaadi edukaks läbiviimiseks. Siiski tundub, et Muhamedi ajal oli džihaad personaalne kohustus, nagu ülejäänud viis usualust, ning kohustuslik igale muslimile, sest kõik käesolevas töös vaadeldavad ajaadid räägivad selle kasuks. Džihaadi kollektiivseks kohustuseks muutumine peegeldab arvatavasti hilisemaid arenguid, mis seotud ühtse islamiriigi laienemise lõpuga. Samas on kõik islami õpetlased ühel nõul, et džihaad on iga muslimi, sh ka naiste ja laste, personaalne kohustus vaenlase rünnaku puhul.

Islamimaailma rahu dār al-harbiga saab olla vaid ajutise iseloomuga ning rahulepingud ei tohi ületada 10 aastat, aluseks on võetud Muhamedi poolt 628. aastal sõlmitud Hudaibiyyah lepe Meka paganatega. Tingituna muslimite sõjalise edu lõppemisest peale esimest võidukat vallutuste sajandit, hakkas kehtima põhimõte, et seda ajutist rahu võib lõpmatuseni pikendada. Majid Khadduri järgi tähendab džihaad seega "permanentset sõjaseisukorda, kuid mitte permanentset taplust" (Khadduri, 64).

Džihaadi läbiviimine toimub kindlate reeglite kohaselt. Klassikalise džihaaditeooria peamise teoreetiku Abu’l-Hasan al-Mawardi (972-1058) teose Al-Ahkām as-sultaniyyah (Valitsemise seadused) järgi jaguneb džihaad 2 kategooriaks: I Usklike, st muslimite vastu, II uskmatute ja ahl al-kitâbi vastu (Khadduri, 74 - 84). Muslimite vastu on võimalik džihaad kuulutada välja usust loobumise - riddah, ortodokssest usust kõrvalekaldumise - al- bāghī ja territoriaalse lahkulöömise - al-muharibun korral. Uskmatute ja nende ahl al-kitâbi vastu, kes ei allu muslimitele, kehtib aga islami universalismist tingituna permanentne sõjaseisukord. Enamus džihaaditeoreetikuid nõustub, et enne džihaadi väljakuulutamist tuleb vastasele, kui ta on ahl al-kitâb hulgast, anda võimalus islamisse astumiseks või dhimmiks (muslimite maksualune ja muslimite kaitse all oleva ahl al-kitâbi kogukonnaliige) saamiseks; paganatele aga esitatakse võimalus astuda islamisse või võidelda elu ja surma peale. Tänapäeva džihaaditeoreetikud on enamasti üksmeelel, et praeguseks on islamist kõik inimesed maailmas kuulnud ning vahetult enne sõjalisi aktsioone uue kutse esitamine mittemuslimitele astumaks islami usku pole enam vajalik.

Džihaadist osavõtja peab olema muslim (siiski mõned õpetlased arvavad, et ka mittemuslimite abi võib kasutada - Khadduri, 84), täisealine ja vaimselt pädev, meessoost, füüsiliselt terve, majanduslikult sõltumatu (võlglasi sõtta ei lubata), ei tohi ülal pidada oma vanemaid, tohib sõdida vaid usu nimel, peab kuuletuma väepealikule (Khadduri, 84 - 87). Enamus islami õpetlasi on seisukohal, et tappa ei tohi džihaadi käigus võitlusvõimetuid (naised, lapsed, raugad, erakud, mungad) - kuid seda juhul, kui nad ei aita vaenlast nõu ega jõuga (Ibid, 104). Keelatud on ka materiaalse vara põhjendamatu hävitamine, kuid õpetlased pole ühtsel seisukohal, kas vaenlase alale jätta viljapuid, kariloomi, ehitisi jne vara, mida kaasa ei suudeta võtta; kaldutakse arvama, et see tuleb hävitada, kui vaenlane sellest varast muslimitevastaseks sõjategevuseks kasu saab (Ibid, 102). Džihaadi praktilise poole alla käivad veel keelud laipu rüvetada ning osade õpetlaste poolt väljaöeldud keeld kasutada tuld (näiteks nn kreeka tuli) vaenlase vastu, sest vaid Allah karistavat aegade lõpus tulega. Samuti on keelatud mürginoolte kasutamine ning linnade pommitamine katapultidega, kui selle läbi võivad hukkuda võitlusvõimetud inimesed või muslimitest pantvangid (Ibid, 104). Viiendik sõjasaagist läheb Allahile - so teda esindavale valitsejale. Sõjavangide saatuse otsustab muslimite juht lähtudes sellest, mis kõige kasulikum ummahle (muslimite kogukond): ta kas laseb nad hukata, vabastab, vabastab lunaraha vastu, vahetab vangistatud muslimite vastu, muudab orjadeks (Khadduri, 127). Tähelepanuväärne on džihaadi teoorias ka põhimõte, mis erandlikult dār al-harbist peab Etioopiat neutraalseks alaks, mille ründamine on muslimitele keelatud (ibid, 253), seda väidetavalt Abbessiinia kristliku valitseja poolt pakutud kaitse ja peavarju tõttu muslimitele islami tekkides.

Sellised on džihaadi teooria põhilised seisukohad kümnete džihaaditeoreetikute kompendiumina. Tuleb silmas pidada seda, et juba islami teisel sajandil tekkis lahkarvamusi siintoodud "keskmise" džihaadi kontseptsiooni suhtes. 723. aastal surnud teoloog Wasil ibn ’Ata arvas, et hoolimata naskh printsiibist on jõus Koraani keeld sõdida pühadel kuudel (EI, djihad); tema kaasaegne Sufyan al-Thauri oli seisukohal, et džihaad on kohustuslik vaid kaitse-eesmärgil ja et arvukad Koraani käsud uskmatute ja ahl al-kitâbi ründamiseks omavat vaid soovituslikku iseloomu (Ibid).

Šiiitidel pole peale nende viimase imaami varjatud olekusse asumist 9. sajandil üldse võimalik džihaadi välja kuulutada, sest selle väljakuulutamise õigus on vaid imaamil. Samas aga tekib juba paarkümmend aastat peale Muhamedi surma kharidžiitide liikumine, mille olemuslik alus on pidev džihaad eelkõige nende muslimite vastu, kes ei jaga nende arusaama islamist - ning järgneva paari sajandi jooksul hukkavad nad oma džihaadi käigus valimatult muslimite mehi, naisi ja lapsi - kõiki, kes nendega ühel meelel pole.

Valdavaks saab aga kesktee, mille näiteks on Ibn Rushdi (lääne kultuuriruumis tuntud Averroes nime all) töö Bidāyat al-mujtahīd, mis kordab üldiselt eeltoodud põhimõtteid. [11]

Džihaad ajaloos

Nagu eeltoodud kahe näite varal näha on, võib džihaadi mõista väga erinevalt. Rahumeelse suuna pooldajad on kuulutanud džihaadi "võitluseks kurjusega enda sees ja ühiskonnas", "tubliks õppimiseks ja töötamiseks", "võitluseks rassilise diskrimineerimise vastu" jne. Üks Iraani ministeeriume kannab nimetust Ministry of Jihād-e Sazandegi - see valitusasutus tegeleb riikliku elamuehitusprogrammiga. Pingutada selliste eesmärkide nimel on üllas võitlus. Islamit eristab kõige enam teistest uskudest äärmiselt praktiline suhtumine maapealse elu staadiumisse (selles suhtumises vist peitubki niivõrd suur populaarsus).

Kuid iga islamihuviline on kindlasti kuulnud ka džihaadist teises kontekstis. Näiteks liikumise Laskar Jihād näol, mille arvel lasub enam kui 10 000 Indoneesia kristlase elu. Või rühmitusest Harakat ul- Jihād-i-Islami tegevusest Kashmiris; või Egiptuse presidendi Anvar Sadati mõrvamisest Islamic Jihad poolt 1981. aastal; Jeemenis tegutseva Islamic Jihad poolt tapetud kristlikest misjonäridest, ning viimasel ajal kindlasti Sudaani valitsuspartei Rahvuskongress ettevõtmistest, mille loosungi all "Džihaad, võit ja märterlus" on hukkunud u 2 miljonit mustanahalist kristlast ja animisti, on tekitatud uus genotsiid Darfuris ning mis miljoneid allaheitmatuid mustanahalisi hoiab orjapõlves. Poliitiliste ja sõjaliste ettevõtmistega seoses on sõna džihaad vägagi pahaendeline.

Islamimaailma targad on 19 - 20. sajandil avaldanud väga vastukäivaid seisukohti džihaadi kohta nii äärmusrahumeelse kui äärmussõjaka seisukoha kaitseks ning need seisukohad on vägagi tuntavad olnud reaalsete tagajärgedena poliitikas. Väljapaistvaimad rahuparteilased on läbi ajaloo sellised suurkujud nagu Rashid Rida, Jamal al-Din al-Afghani ning Ahmadiyyah liikumine; nende tuliseimad vastased on äärmuslased Hasan al-Banna, Sayyid Qutb, Abu Ala Mawdudi, Ruhollah Khomeini ning uue põlvkonna võitlejad Bin Laden, al-Zarkawi jt.

See, mida tähendab džihaad poliitilisel ja ajaloolisel areenil, jääb selgusetuks ka selle lätete juurde ajas allikate kaudu tagasi, 7. sajandisse liikudes. Korduvalt oleme olukorra ees, kus väljakuulutatud džihaad reaalsuses lahkneb džihaadi kontseptsioonist ning sajandite jooksul koguneb hulk üksteisest erinevaid džihaadi avaldumisvorme, kuigi nende teoreetiline baas on Koraanile põhinedes olemuselt samaks jäänud, kuid mõnevõrra edasi arendatuna islami traditsiooni poolt. Pidevalt esineb islami 14 sajandi jooksul olukordi, mil me ei leia ei allikatest džihaadi sealt, kus see peaks eriti selgelt avalduma - näiteks ristisõdade puhul, samas leiame ta sealt, kus teda oodata ei oskaks, näiteks wahhabiitide korraldatud tapatalgute puhul kaasmuslimite vastu.

Juba muslimite suur väljatung Araabia poolsaarelt paar aastat peale seda, kui Muhamedile oli ilmutatud Koraani viimane, suura 9, mis käseb valimatult võidelda nii paganate kui ka kristluse ja judaismiga, ei anna suuremas osas allikatest mingit märki usu eest võitlemisest või sellest märterluse püüdest, millele Koraan usklikke õhutanud on. Võimalik, et põhjuseks on allikate autorite endi meelsus, sest kirjutati need tööd sajandeid peale nende suurte vallutuste toimumist, islami kultuuri õitsenguajal 9 - 12 sajandil, mil esimeste põlvkondade usuinnukus oli lahtunud.

Kuid selline eeldatav tollaste autorite allikatesse sisse viidud retrospektiivne usuleigus siiski ei seleta probleemi, sest araabia allikad põhinevad suuremalt osalt varasemate põlvkondade ütlustel - hadīth, mida täpselt edasi antakse nende sisu muutmata. Edastada neid hadīthe, mis väidetavalt Muhamedi või tema kaasvõitlejate suust pärinesid või nende tegevust kirjeldasid, võimalikult täpselt - see oli ajaloolase põhiülesanne. See aga tekitab probleemi, sest osade ajaloolaste töödes kasutatud hadīthid on sõjakad ja džihaadi toetavad, teistel ajaloolastel aga, mis sama ajastut, ja vahel isegi sama sündmust vaatlevad, pole sellest sõjakusest jälgegi.

Võtame näiteks araablaste suurte vallutuste alguse. Muslimite vastu sõdinud büstsantslasi ja pärslasi nimetatakse küll sageli sõnaga kafīr - uskmatu, ning viidataks langenud muslimitele kui märtritele, kuid ei džihaadist ega usupuhangust reeglina ei räägita. Nende suurte vallutuste peamisi allikaid, Baladhuri "Futūh al-buldān" käsitluses Süüria vallutamisest aastatel 633 - 640, mis hõlmab 64 lehekülge, ei mainita mitte kordagi usu eest sõdimist - džihaadi, ega ole seal kuskil tunda ka erilist usuinnustust. Ometi on arvatud, et Muhamedile ilmutatud viimaseid Koraani suurasid 9. on just mõeldud muslimite õhutamiseks asuda Palestiina alasid vallutama (Bell, Qur’ān 171; Kratškovski, Koran 551). Samasugust külmust kohtame kõigist teistest allikatest, mis vaatlevad Palestiina vallutamist [12] , va ühes Mednikovi toodud allikatest, mille autoriks on 13. sajandil elanud An-Nawawi, mis küll ei vaatle Palestiina ja Jeruusalemma vallutamist usuprisma läbi, kuid milles korduvad väljendid "usu eest sõdima", "langema usumärtrina" või vallutustest osa võtnud vanameeste kurtmised, et nad sõjaväljal usu eest ei langenud ja peavad kodus rahulikku surma ootama. [13] Teistes kümnetes Palestiina vallutamist käsitlevates töödes ei leia me sellistki lõivu džihaadile.

Samal ajal aga peamises allikas, mis kirjeldab Egiptuse vallutamist aastail 640 - 642, Al-Hakami teoses Futūh al-misr vastupidi, toonitatakse korduvalt ka tavaliste sõjameeste indu surra Allahi eest ususõjas: "Ja kui meid viimseni maha tapetakse, siis on see meile parim võimalus jõuda Allahi palge ette ja paradiisi, ega ihale muud meie silmad ega süda... Ega pole ühteainsamatki meist, kes ei palvetaks hommikul ja õhtul, et Allah kingiks temale märtrisurma... On Allah käskinud meil sõdida islamist keeldujate vastu" (Al-Hakam, 88 - 89). Samasugust džihaadi indu võib kogeda ka peamisest Kaukaasia vallutamist käsitlevast allikast, Al-Kufi tööst Kitâb al-futūh, milles korduvad motiivid “oma hinge pühendamine Allahile džihaadis” (Kufi, 32), õhutused "kiirustage paradiisi" (Ibid, 40), kirjeldused rahva seas tekkinud usupuhangutest uute vägede kogumisel sõjakäiguks (Ibid, 46), väljendid nagu "polnud kedagi, kes poleks hobuse seljas lahingusse tormanud, et surres õnne otsida" (ibid, 55) jne.

Sellise džihaadi suhtumise ja ususõjainnukuse teise äärmuse moodustavad õhutused usklikele võitlema ja surema Allahi eest šiiitide tähtsaimas ütluste kogumikus, mis lausutud 7. sajandi keskpaigas Imaam Ali poolt. Näiteks üks paljudest õhutustest: "Sest on džihaad väravaks taevaväravatest. Avab Allah selle oma lähedastele, ning see on jumalakartlikkuse rüü, ja soomustega kaetud Allahi kindlus, ja kindel kilp. Ja kes džihaadi hülgab - selle tahab Allah riietada põlastusväärsesse rüüsse ja mässida sisse kannatusse; ning lüüakse teda põlguse ja tühisusega, ning kaetakse tema süda paljusõnalisusega; ning võetakse temalt tõde džihaadist puudumise pärast ja asetatakse tema peale alandus, ning keelatud on tema suhtes õiglane kohtlemine. " (Nahdž al- balāghah, Sermon 27). [14]

Seega võimaldavad varase islami allikad samasugust lähenemist džihaadi küsimuses nagu tänapäevased: raske on öelda, kui suurt osa etendas džihaad araablaste vallutuste käigus. Hadīthidest võib leida väga erinevaid seisukohti. Suur osa allikaid ei võimalda eeldada džihaadil suurt osa, kuid leidub ka vastupidiseid näiteid džihaadi ning märtrisurma erilise rõhutamise näol, kusjuures tähelepanuväärne on asjaolu, et kõik need allikad põhinevad hadīthidel, mis ühte moodi ja ühe kaugele ajas tagasi välja jõuavad, vähemalt väidavad seda. Ja mis peamine, nende allikate põhjal võivad oma väiteid kinnitada, toetudes sama ajajärgu allikatele, nii džihaadi kui rahumeelse islamipropaganda ja maailmaparandamise kuulutajad, kui ka vihased uskmatute vastu sõja propageerijad. Selline vastuolu džihaadi avaldusvormide tõlgendamises saab omaseks kogu järgnevale, 14 sajandi pikkusele muslimite “pingutusele Allahi teel.”

Huvitaval kombel ei tekitanud ristisõjad esialgu muslimites mingit usupuhangut ega džihaadipropagandat. Ajastu üks peamisi muslimite allikaid, Ibn Munkizi Kitâb al-’itbaar kirjeldab oma mahukas töös äärmiselt realistlikult kümneid kokkupõrkeid frankidega, kuid sõja usuline dimensioon ilmneb tema töös vaid ühel korral (Ibn Munkiz, 228).

Ristisõdijatesse suhtumise ja usuparadigmat iseloomustavaks näiteks võib pidada 1108. aastal peetud Manbidži lahingut, milles kohaliku muslimi üliku Jawali ja Edessa ristisõdijate juhi Baldwini ühendvägi sai lüüa Aleppo muslimist valitseja Ridwani ja Jeruusalemma kuninga Tankredi ühendväelt (MW, Vol. 93-2. 2003, The Crusades: An Eastern Perspective, p. 260).

Sellisest usuleigusest ja hetkepoliitika prevaleerimisest usuküsimuste üle ahastusse sattunud islami õpetlane Ali ibn Tahir Al-Sulami kirjutab 12. sajandi alguses “esimese täielikult džihaadile pühendatud teose” (Dajani-Shakeel) Kitâb-al- jihād, milles selgitab džihaadi põhimõtteid, ärgitab muslimeid täitma oma kohust Jumala ees džihaadi näol ning kuulutab ette ristisõdijate purustamist. [15] Alles 12. sajandi teisel poolel, mil araabia kirjandus ja luule võtab enda kanda selle džihaadi õhutamise koorma ning Egiptuses tuleb võimule ülimalt usklik, tagasihoidlik ja suuremeelne Saladin, võib hakata rääkima džihaadi idee laiemast kandepinnast ristisõdadega seoses.

Et arusaam džihaadist ja selle praktiseerimine võib võtta väga erinevaid vorme, ilmneb järgmise suurema islami sõjalise ettevõtmise, Väike-Aasia ja Balkanite vallutamise näol türklaste poolt. Seldzhukkide poolt Anatooliasse juhitud oguusid kutsusid endid austavalt "uskmatute hävitajad", kuid naaberalade muslimitele oli kombeks kaevata nende kui halbade muslimite peale (Gordlievski, 197) ning nende usukauge käitumine tekitas tõsiusklikes sunniitides ahastust (Zhukov, 140; Gordlievski, 213), sest tegelikult olid need “uskmatute hävitajad” oma maailmavaatelt poolpaganad-poolkristlased (Zhukov, 141; Gordlievski, 198). Võib väita, et nende islamilikkus 12. - 13. sajandil avaldus vaid loosungites islami eest sõdimises.

Peagi aga omandas see "paganlik džihaad" uue iseloomu, kui mongolite survel saabusid 13. - 14. sajandil Väike-Aasiasse fanaatilised dervišid, kes ... “joovad veini, tarbivad narkootikume, elavad boheemlaslikku elu, kuid väljendavad oma usku ghazw (piirisõda - autor) käigus ekstaasis vaenlaste peale tormates ning endaga naisi ja lapsi surma kaasa tõmmates” (Gordlievski, 203). Peale seda, kui ulamadel (islami õpetlased) õnnestub võita uue tõusva poliitilise jõu, Osmanite, südamed ja tõrjuda see “dervišite šamanismist ja kristlusest segatud mõju” (Gradajeva, 57), saabub 14. - 15. sajandil ajastu, mida võib nimetada täielikuks ususallivuseks. Näiteks Umur Aidonuglu kirjas Clement VI-le rõhutatakse, et “mingist ususõjast kristlastega ei saa juttugi olla, sest on ju Kristus üks islami prohveteid” (Zhukov, Egeiskije, 134). Nad võtavad endale kristlikke ja paganlikke nimesid (Zhukov, 141), kasutavad kristlasi oma sõdades ja võtavad neid teenistusse (Radujev, 101 - 114), peale Konstantinoopoli vallutamist 1453. aastal kuulutavad ennast Bütsantsi imperaatorite järglasteks (Zhukov, 144; Runciman, 154, 203 - 204), ning väidavad endise Rooma riigi idaosade juriidilist üleminekut oma võimu alla (Johnson, 152).

Kuid selline ususallivuse paistel toimunud riigi laienemine toimus ühe olulise erandiga: nende võitude aluseks saab kristlusest islamisse pööratud noormeste janitšaride vägi. Ning need fanaatikud ja neid õhutavad Osmanid ei hooli “Allahi teel” käies ühestki klassikalise džihaadi reeglist: nende sõnamurdlikkus, võitlusvõimetute tapmine, keelatud sõjameetodite kasutamine on põhjuseks, miks Euroopas tekib islamist kui ülimalt vägivaldsest usust sajandeid, ka tänapäevani, püsiv ettekujutus.

Millise kaalutletusega teritavad usu suhtes ükskõiksed olevad Osmanite sultanid seda jumala mõõka janitšaride näol, saab selgeks kahest peamisest allikast: janitšariks võetud ja seejärel Osmanite valdustest põgenenud ja kristlusesse tagasi astunud 15. sajandi autori Konstantin Mihhalilovitši teosest Janitšari märkmed, mis toob esile janitšaride hiilgeaja, nende võitlusmeetodid ja nende usu sügavuse; teiseks allikaks on 17. sajandil kirjutatud janitšaride väeosa seaduste tekkimise ajalugu Mebde-i kanun-i, milles leidub väga põhjalikke tähelepanekuid ja soovitusi fanaatiliste džihaadi-sõdurite väljavalimiseks kristlaste seast, meetodeid nende kristlike noorte islami usku pööramiseks ja sõjavaimu kasvatamiseks. [16]

Kuid viimane nimetatud allikatest kurvastab juba põhjalikult selle üle, kuidas see janitšaride hiilgeaeg möödas on ning püüab leida vastust küsimusele, et miks endised vaprad ususõdurid on muutunud laiskadeks ja äraostetavateks parasiitideks. Seda džihaadiinnustuse möödumist tunnistab kaudselt Osmanite 16. sajandi peamisi allikaid Mustafa Naima Annales, milles kristlasi nimetatakse küll "raevunud sigadeks lahingumöllus" (Naima, 25 - 26), kirjeldatakse, kuidas sissepiiratud türklased tapavad oma naised ja lapsed ning tormavad vaenlasega lootusetusse lahingusse (Naima, 22), kuid kordagi ei maini kroonika usu nimel sõdimist. Busbecqi kirjeldus Osmanite impeeriumist The Turkish Letters hakkab aga juba 16. sajandi keskel andma vihjeid sellest "Euroopa haigest mehest", ning Osmanite poolt 1914. aastal väljakuulutatud džihaad Antanti vastu on selle taustal kuulsate, kuid pöördumatult möödunud džihaadi-aegade irooniline järelkaja.

Seega võib selle Osmanite näite põhjal väita, et džihaadil on palju väljendusvorme, vahel isegi seal, kus ühegi kriteeriumi järgi usu nimel pingutamist esinema ei peaks, ning aina üllatavamates kohtades võib rääkida džihaadi esinemisest. Näiteks džihaadi-sõdurite traditsiooni säilimine Bosnias, mida Euroopa allikates kutsuti “janitšaride Eldorado” (Zheljaskova, 176). Ja seda siis, kui Osmanite juures džihaadi innukus Tanzimat reformide käigus lõpliku hoobi saab. 1830. aastatel asuvad bosnjakid Allahi teele: toona Banja Lukas lehvima hakanud prohvet Muhamedi roheline lipp ning sultan Abdül Azizi uhkus sealsete islamisõdurite üle (Moreau, 267 - 271) andis endast märku ka 1990. aastatel Jugoslaavia kodusõja ja dār al-islāmi arvukate mudžahiidide osavõtu näol sealsetes sündmustes.

Et aga džihaad võib olla ka eelkõige vaimne ideaal, abstraktsioon, ning seejärel selle maine elluviimine, mitte eeltoodud näidete põhjal vaid tööriistaks valitsejate käes, saab kinnitust 12. - 13. sajandil tegutsenud tawhīdi-kuulutaja Ibn Tumarti jüngrite tegevusest Magribis ja Andaluusias. [17]

Või sarnast ideoloogiat kandvate wahhabiitide tegevus 18. - 19. sajandil Nedždis Abdul Wahhabi ja Ibn Saudi koostööna. Wahhabiitide ideoloogia on segu kharidžismist, 14. sajandi juristi ja äärmusmuslimite vaimse isa Ibn Taimiyyah (1263-1328) vaadetest, islami karmima õiguskoolkonna hanbalismi ettekirjutustest ja Abdul Wahhabi ideedest. See segu on vabalt kättesaadav Euroopas islami kirjandust müüvates poodidest raamatuna Kitâb al-tawhīd. [18] Wahhabiitide auks tuleb tunnistada, et vaadeldud džihaadi avaldumisvormidest on nende puhul ideoloogia ja praktika käinud kõige tihedamalt käsi-käes. Kitâb al-tawhīdi õhutatav peamine sõnum, tawhīd (ainujumalus), ning seda rikkuv shirk (Jumalale kaaslaste omistamine), sundis wahhabiite ette võtma totaalset puhastust kõrbes ja beduiinide südameis. Seda loomulikult džihaadi läbi, mida korraldati põhimõtetel, et kõik muslimid, kes pole nõus wahhabiitide arusaamaga islamist, on usust taganejad ning seega ära teeninud surma, ning sellise otsuse täideviimisega kiirustamist pidasid nad jumalakuulekuse tunnuseks. [19] Wahhabiitide džihaadi paradoks aga on selles, et kuigi nende poliitilist tegevust ei kiitnud heaks ükski suurvõim, peeti ideoloogiat, mis tegelikkuses seda taunitavat poliitikat ellu viis, üksmeelselt puhtaimaks islami avaldumisvormiks Muhamedi aegadest saadik, seda ka wahhabiitide kõige vihasemate vaenlaste, Al-Azhari ulamade arvates. (Vasiljev, 81).

Kuid džihaad on ajaloo jooksul avaldunud ka reaalpoliitikast kauge müstilise ulmana, mis sunnib trotsima maiseid realiteete. Marco Polo jutustab, kuidas viimane Abbassiidide kaliif "asetas lootuse Muhamedi võitluslipule, ning otsustas purustada pisukese mongolite väe" (Marco Polo). Sarnast maise elu trotsi näitasid üles Sudaani mahdistid 1880. aastatel; või 1980. aastate iraani lapsed, kes paradiisi-plastmassvõtmed kaelas, üle miiniväljade eneseõhkimisega regulaarvägedele teed rajasid.

Islamimaailma-sisest väga erinevat džihaadist aru saamise võimalust tänapäeval piltlikustab aga 1991. aasta Lahesõda. Saddam Hussein kuulutas välja džihaadi Lääne vastu, tuues ettekäändeks läänemaailma sõjavägede paiknemise islami aladel ning nendest lähtuvad rünnakud muslimite vastu; vastusena kuulutasid Saudi Araabia võimud džihaadi Saddam Husseinile (Johnson, 65). Ning 20. sajandi viimastele aastakümnetele on iseloomulik, et paljud islamimaade äärmusrühmitused on poliitilisele areenile ilmumist märkinud džihaadi kuulutamisega oma riigi valitsejatele.

Et aru saada, mida džihaad ikkagi tähendab muslimite pühamais raamatus Koraanis, islami usu alusdokumendis, kuidas ta on tekkinud ja arenenud ja mis on tema peamised seisukohad muslimite pühakirjas - selleks pühendume järgnevast peatükist selle raamatu põhjalikumale analüüsile.

1

[1] “Islam” ja “muslim”: “islam” tähendab araabia keeles “enda allaheitmine Jumalale”; muslim: “see, kes ennast alla on heitnud.” Eesti keeles käibib ka “moslem” sünonüümina sõnale “muslim”, kuid käesolevas töös on teadlikult püütud juurutada araabia originaalile lähedasemat sõna “muslim”.

[2] ahl al-kitâb: otsetõlkes „raamaturahvas“, kristlased, juudid, zoroastristid - need, kellele Jumal on pühakirja ilmutanud.

[3] Suura ja ajaat: Koraan on jaotatud suuradeks, suura eestikeelne vaste on “peatükk” (pikemad) või “salm” (lühemad). Neid suurasid on meieni jõudnud Koraanis 114. Suurad jaotuvad ajaatideks, mida eestipäraselt võime värsiks nimetada. Pikimas suuras on üle 6000 ajaadi, lühimas vaid 3 ajaati.

[4] Kuigi Muiril on kuus perioodi, järgib ka tema kõiges muus samu põhimõtteid.

[5] Põhjalikumalt Belli vaadetest Merril, John E. Dr. Bell’s Critical Analysis of the Qur’ān. The Moslem World. 37 (1947), pp. 134 - 148.

[6] Welch, T. kur’ân. The Encyclopaedia Of Islam, Vol V. Pp. 400 - 432.

[7] Kaasani Koraani eksemplare on TÜ Raamatukogu hoidlas mitmeid, käesolevas töös kasutatud Kalam Sharif, 1901. Kohaviit: III 1941: 12900.

[8] edaspidi lühend Pickthall.

[9] Idżma (ingliskeelne ijma): muslimite arvamust esindavate islamiõpetlaste konsensus mingis küsimuses. Käesolevas töös on seda väljendit Harris Birkelandi eeskujul kasutatud ka tähenduses “alates 2. sajandist AH islamimaailmas tekkinud normatiivne ühiskondlik arvamus.”

[10] Edaspidi lühendina EI.

[11] Tema džihaadi käsitlus inglisekeelse tõlkena toodud ära: Peters, Rudolph. Jihad in Medieval and Modern Islam. Leiden, 1977. Lk 1 - 25.

[12] Н.А. Медниковъ.ПАЛЕСТИНА отъ завоевания еа арабами до крестовых походов по арабсйим источникамъ . С.-Петeрбургъ, 1897, 1903. Православный Палестинскıй Сборник, 50-й выпускъ. Selles 4-köitelises töös on vene keelde tõlgitud ja põhjalikult kommenteeritud kõik araabiakeelsed ajaloo- ja geograafiaallikad, mis käsitlevad Palestiinat alates selle vallutamisest araablaste poolt 7. saj kuni 14 saj. Kokku 30 ajaloolast ja 20 geograafi; maht 2792 lk. Ajaloolaste andmed Palestiina kohta on II köites, enim huvipakkuvad on: Abu Hanifa ad-Dinawari, lk 91 - 93; al-Yakubi, 94 - 125; al-Tabari, käsitleb alates 629aastast kuni 915. aastani, lk 126 - 264; Ibn Abd ar-Rabbihi, 295 - 306; al-Masudi, 307 - 323; Ibn Miskhawaikh, 324 - 327; at-Turtushi, 391 - 400; Ibn al-Athir, 401 - 528, Palestiina vallutamisest temal lk 410 - 452; Kemal ad-Din, 529 - 537; Al-Mekin, 538 - 544, edasi, kuni lk 568 kasutab kristlikke allikaid; Abu al-Faradzh, 599 - 601; Abu-l-Fida, 602 - 610; Al-Makdisi, Jeruusalemma vallutamisest 612 - 618; Ibn Khaldun, 628 - 633 Palestiina vallutamine; Al-Makrizi, 646 - 689, kuigi suurema osa toodud lehekülgi käsitleb hilisemat aega, pöörab suurt tähelepanu kristlastele.

[13] Mednikov, II, 569 - 580; An-Nawawi kroonika leheküljed: "asuma sõdima usu eest" lk 176 - 177, 297, "langema usumärtrina - šahiidina" lk 192 - 193, 340, 501 - 502 jne.

[14] Tõlge araabiakeelsest originaalist.

[15] Katkendid sellest tööst: Ali ibn Tahir Al-Sulami. Kitâb al- jihād. Journal Asiatique 254 (1966), pp. 206-22.

[16] Kriteeriumid kristlike poiste valikuks: lk 51 - 59.

[17] Publitseeritud allikad kahjuks praktiliselt puuduvad Ibn Tumartist, tema töödest säilinud vaid katkeid. Korraliku ülevaate Ibn Tumartist ja almohaadiest saab EI vastavate märksõnade alt.

[18] Käesolevas töös kasutatud Muhammad Ibn Abdul Wahhab.The Book of Tawheed. Translated by Sameh Stauch. International Islamic Publishing House. 1998. Eraldi džihaadile seal pühendatud vähe ruumi, pt 31, 54 ja 60, kuid kogu kirjutisest kajab läbi lepitamatu vaen kõige mitteislamliku vastu.

[19] Põhjalikumaid käsitlusi wahhabismi kujunemisest on Васильев AM. История Саудовской Аравии (1745 г.- конец 20 в.) M., 1999. Lk 68 - 193.

2008-03-20

MärksõnaUsk ja uskmatus