Kurdidest

Prindi

Renna Ali

1

Kurdid on suur (üle 45 miljoni) ja kummalise saatusega rahvus, kellel pole olnud (ühe erandiga, sellest hiljem) ega ole ka praegu oma riiki. Praegu on Iraagis küll Kurdistani alal autonoomia ja Iraagi president Jalal Talabani on kurd, aga vastuolu Iraagi araablastest ja kurdidest elanikkonna vahel püsib. Türgis elavate miljonite kurdide olukord on veel hullem, sest Türgi valitsuse ametlik seisukoht on Lausanne rahulepingust lähtuvalt (24.07.1923) selline, et kurde pole olemas.

Ja kui neid pole olemas, siis ei saa neil olla ka autonoomiat ega inimõigusi. Türgi idaosas on tegelikult 18 kurdi linna, sealhulgas suur linn Diyarbakir. Türgi EUga liitumise projekt on küll toonud pinnale kurdi probleemi ja koos sellega ka nende olemasolu, kuid selles küsimuses tammutakse juba aastaid samal kohal ja viimased uudised on hoopis hullud: Türgi koguni ründab Iraagi kurde. Veel elab kurde Iraanis ja väike osa elas-elab endises Nõukogude Liidus nüüdse Georgia alal (üle poole miljoni) ja Süürias (üle 2 miljoni). UNPO (Esindamata rahvuste organisatsioon) nimekirjas on nii Iraagi kui Iraani Kurdistan. Ja Saddam Husseini verise massimõrva poliitika eest pagenud kurde on kogu maailmas, kokku miljoneid.

Eestlased ehk mäletavad 1996. aasta sügisel meedias ilmunud teadet kurdi põgenikest. Kuna Eesti ei olnud tollal valmis põgenikke vastu võtma, saadeti kogu seltskond Soome. Nende hulgas oli ka minu praegune abikaasa Bahadin, kellega tutvusin Lahtis. Lahtis elab sadakond kurdi. Mu mehe tuttavaid kurde leidub igas maailma nurgas: Saksamaal, Hollandis, kus elab ka ta eksnaine ja tütar, Kanadas, Rootsis jne.

Mu mees võrdleb kurde indiaanlastega. Kurdid olevat iidsetel aegadel välja rännanud praeguse Saksa alalt ja elanud kunagises Mesopotaamias. 19. sajandil asetses Kurdistan, sellal 16 vürstiriigina, Otomanide impeeriumi (endine Türgi) ja Pärsia (Iraan) piiril. Otomanide sultan ja pärsia šahh sõdisid omavahel ja liitusid aeg-ajalt ühe või teise kurdi vürstiga, aga üldiselt elasid kurdid mägedes muust maailmast eraldatud elu. Euroopas puhkenud rahvusromantika kurdideni ei jõudnud. Kurdi rahvuseepos Mem u Zin (Memi(mees) ja Zini(naine) armastuslugu) ilmus juba 1695. aastal. Ehmede Xani kirjutas suulise pärimuse üles samal viisil, kui hiljem Elias Lönnrot koostas Kalevala. Kurdid tõusid aegajalt mässule, aga nad suruti alati maha ja järgnenud karistusoperatsioonid hävitasid massiliselt kurdi elanikkonda.

Ainus kunagi eksisteerinud kurdiriik rajati 1946 NL toel Kurdistani Iraani alale. See oli Mahabadi Vabariik.Vaid aasta pärast riigi rajamist jõudsid Stalin ja Iraani šahh omavahelistes probleemides kokkuleppele ja NL lõpetas kurdide toetamise. Mahabadi juht Qasi Mohammed poodi 31.3.1947. Tema ausammas seisab praegugi Suleimania linnas Iraagi Kurdistanis.

Kommunism on kurdide seas mõnel määral praegugi levinud, kohtasin Lahtis ka kommunistist kurdi. Ma püüdsin talle seletada, miks kommunism ei toimi, aga ma ei tea, kas ta sai aru. Vene keel ja ka kirjandus paistab kurdidele lähedane olevat. Ka mu abikaasa oskab vene keelt. Ka mitmed ta sõbrad räägivad vene keelt ja see kõlab nende suus kuidagi loomulikumalt kui soome keel. Ilmselt vene keel on lihtsalt kurdi keelele lähedasem. Mõned sõnadki, nagu tshai(tee), zhen(naine) jne on sarnased vene keelele. Pärsia keel on lähedane kurdi keelele. Kurdid oskavad tihti ka araabia keelt, kuigi nad araablasi ei salli.

Saddam Hussein tahtis kurdid massimõrvata ja 16.3.1987 kasutas Saddam Hussein Põhja-Iraagis Halabja väikelinnas gaasirelva. Rünnakus suri kohe 5000 elanikku ja tuhanded said kannatada. Ellujäänud ei ole saanud humanitaarabi ega rehabiliteerivat arstiabi. Halabja oli inimlaboratoorium uurimaks gaasirelva toimet inimesele. Helsinkin Sanomates oli artikkel Halabjast pääsenud rasedast naisest, kes elab nüüd Helsingis. Ta kirjeldas ilmekalt, kuidas ta rasedana oli eriti lõhnatundlik ja kuidas ta keldris pidi gaasi sisse hingama. Ometi pääses ta mingi ime läbi Soome.

1988 viisid Saddami võimud läbi Anfall-kampaania: Iraagis peeti kinni 180 000 kurdi, kes jäid teadmata kadunuks. Oletatavasti neid kasutati toorainena bioloogilist relva tootvates tehastes. Saddami kuritööd kurdide vastu on võrreldavad Hitleri juudivaenuga. Hiljuti ilmus Soomes kurdi Riadh Mutana raamat (koostöös soome islamiuurija Marko Juntuneniga kirjutatud) tema teekonnast Saddami vangla surmamõistetute osakonda ja sealt Soome Varissuole, kus ta nüüd oma perega elab. Raamatu pealkiri on "Abu Graib-Varissuo". Abu Graib on Saddami vangla ja Varissuo paik Turu lähistel. Raamatust võib lugeda Saddam Husseini valitsusaja elust. Selgub,et Saddam tegi ka ühtteist positiivset, eriti kirjaoskamatuse kaotamises ja tema sotsiaalpoliitika ehk polnudki halb, aga kõik hüved olid ainult neile, kes olid tema poolt, kuulusid Baath-parteisse. Kes ei olnud tema poolt, oli kohe tema vastu ja kuulus hävitamisele kogu suguvõsaga. Seega ehtne diktatuur.

Ühes telesaates räägiti Saddami elust. Õpetaja iseloomustas teda kui keskpäraste võimetega auahnet ja fanaatilist isikut. Ta oli hea pereisa. Ta uskus, et võitleb õige asja eest. Ja temast kujunes julm diktaator. Kui ta kohtupingis olles väitis, et tema pole tapnud alaealisi, saatis too sama Riadh Mutana, kes kohtuistungit kodus satelliidikanalilt jälgis nagu kõik kurdid ja ka mu mees, kohe faksi teele 16-aastase vanglakaaslase nimega, kelle tapmise tunnistajaks ta isiklikult oli. Faksile ei saabunud vastust.

Jah, Saddam Hussein oli araablane ja mitte kurd. Kurdidele on islam araablaste poolt peale surutud nagu ristiusk eesti paganatele, geograafiline asend juba tingis islami pealetungi ja see oli vägivaldne.

Kurdid olid algselt zarathustralased (tulekummardajad) ja osa neist on jeziidid (eriti Georgias asuvad kurdid). Jeziidid kummardavad Paabulind-Inglit, kes pattu kahetsenud langenud inglina taaslõi vahepeal katkenud maailma. Iraagis on praegu ka küllaltki suur kurdi kristlaste kogukond. Kurdidel on ilusad värvilised rahvariided, naiste vesti küljes võib rippuda kilode kaupa kulda ja naised tantsivad paljapäi. Nende uus aasta saabub 31. märtsil , see on nn. neuroz, kus süüdatakse tuled, hüpatakse üle tule, tantsitakse kurdi rivitantsu ja lauldakse, peetakse piknikku. Kurdide vanemal põlvkonnal on islami nimed , nagu Ali, Muhammed jne, noorem põlvkond hakkas oma lastele panema vanu kurdi nimesid nagu Kani (allikas), Trifa (kastetilk),Azad (vaba) jm. Nüüd pannakse lastele ka euroopa nimesid nagu Mary jm.

Kurdid on küllaltki heleda nahaga, juuksed on helepruunist mustani. Nende kultuur on küll islamist mõjutatud, aga nad pole muslimid, usuline fanatism ei ole neile omane. Nad hindavad pereelu ja erootika kuulub nende ellu loomuliku osana elust. Alkohol on neile millegipärast kauge, alkohoolikust kurde peaaegu pole. Suitsetajaid küll leidub meeste hulgas, ma ei tea ühtegi suitsetavat kurdi naist. Võõraste keeltega saavad päris hästi hakkama, haridustase on muidugi sõjaoludest tingitult madal. Saddami režiimi ajal soodustati ka õpinguis ainult Baath-partei liikmeid. Teisitimõtlejaile tehti nii palju takistusi, et õpingud kaotasid mõtte. Televisioonis(kurdidel on palju omakeelseid satelliidikanaleid) esineb ka läänes kõrgema hariduse saanud kurde nagu näiteks dr. Barhan, kes on Ameerika kodakondne ja tegutseb nüüd Iraagi valitsuses kõrgel kohal. Kurdidel on palju meeslauljaid, kes esinevad televisioonis romantiliste videodega, sageli rahvariietes. Kurdi jalgpallimeeskond tuli sel aastal Aasia meistriks. Kurdid on sõbraliku suhtlemisviisiga paljukannatanud ja tulevikult palju lootev rahvas. Nad on oma rahvuskultuuri kangekaelselt säilitanud ja unistavad iseseisvusest.

1

2008-01-02