Kes on kivi kuningas?

Prindi

Andrus Norak

1

Mimeetilise ehk jäljendusliku rivaliteedi poolt struktureeritud maailmas elame paratamatult me kõik. Muud maailma olemas ei olegi. Ehk kusagil mujal, kaugel võõral planeedil elavad inimesed millestki muust kui rivaliteedist ajendatuna. Näiteks või armastusest, aga sel juhul on karta, et teatud evolutsiooniastmest nad edasi ei arene. Olgu mistahes inimkoosluse sees kuitahes suur afektsioon selle afektsiooni piiriks on ikkagi kiivus, viha, vihkamine - teisisõnu rivaliteet. Kasvõi suhtes teise afektsioonist kantud inimkooslusega. Fantaasia rivaliteedivabast ühiskonnast on niivõrd metsik ja võimatu, et isegi ükski ulmekirjanik seni veel selle peale tulnud ei ole. Maailm, mis juhinduks armastusest või afektsioonist ei oleks ilmselt jätkusuutlik. Nõnda siis, elame maailmas, mida iseloomustab habras tasakaal afektsioonide ja rivaliteetide vahel. Või ütleme seda teiste sõnadega - elame maailmas, mida iseloomustab sotsiaalne gravitatsioon ehk habras tasakaal armastuse ja võitlemise vahel.

Tarbimisühiskonnas töötab jäljenduslik rivaliteet ehedamalt ja vabamalt kui kunagises nn. sotsialistlikus ühiskonnas. Toona vastanduti selgesti läänelikule tarbimisele ja usuti endid vähemalt teoorias mingitest kõrgematest väärtustest juhinduvat. Või sõnastame sellegi teesi ümber. Kui suur inimkogukond, riik, riikidegrupp või blokk on rivaliteedis teise samalaadse riigi, riikide grupi või blokiga, siis mida ägedam on rivaliteet, seda suuremat solidaarsust eeldatakse selle riigi, riikide grupi või bloki sees. Lääne tugevus oli selles, et hoolimata rivaliteedist idablokiga ei asutud eriti piirama blokisisest rivaliteeti. See oli veende küsimus. Blokisisene rivaliteet tähendaski ju vabadust ehk seda, mida Lääneilmas üldiselt vabaduse all mõeldakse. See veene on USA iseseisvusdeklaratsiooni kirja pandud ning kannab nime „pursuit of happiness” ehk õnnetaotlus. Tarbimisühiskonnas on aga õnnetaotluski vääramatult tarbimisega seotud. Olgu peale, et idabloki sees ajuti kena solidaarsus valitses ja kõikidele rivaliteediilmingutele alates kosmosest ja lõpetades hokiga innukalt kaasa elati, kui ikka viimaks midagi süüa ei ole siis läheb seegi vabadus kibedaks kätte. Idabloki sisese rivaliteedi valla laskmine jäi aga ilmselt pidama mitmete valeteeside taha. Üheltpoolt usuti siiralt ja sinisilmselt, et äärmusolukordades ehk teisisõnu sõjas on tsentraliseeritud käsumajandusel viimase suure sõja näidet mäletades teatud eelised vähemtsentraliseeritud kogukondade ees. Ilmselt ei olnud toonased Nõukogude liidrid mitte midagi õppinud kunagisest Sparta ja Ateena vastuolust.

Äärmusolukorrale ehk sõjale oli rajatud kogu toonane idablokk. Teisalt püüti iga hinna hinna eest näidata ja tõestada teistmoodi olemise võimalikkust ja paremust ehk sedasama, et suurem solidaarsus rivaalitseva ühiku siseselt on mitte ainult võimalik, vaid ka nõutav. Ja vähe sellest - nii on ka kõigil parem. Tõestada seda ei õnnestunud.

Midagi taolist teeb täna ka Venemaa, aga vene erinevus ja erilisus ning slavofiilide pealetung, mis praegugi käib, kestab ehk vaid seni, kuni Venest Lääne poole gaasi ja naftat tilgub. Kui see kord otsa saab, siis saab otsa ka Venemaa erilisus või vähemasti saab seda olema kordades raskem defineerida ja jõustada kui seni. "Ja tänu taevale," jääb vaid ohata. Aga inimesed on juba rikutud. Kui lapsed ei omanda oma perekonnas elementaarseid võitlemisoskusi, siis peavad nad neid hiljem väljaspool kodu ja märksa raskemates oludes omandama. Üheks teesis antud kirjatükis siis seegi, et toorme otsas on tore sidusust harjutada.

Kas meie silmad seda ära näevad, mil helesinine toru tumedaks ilma valguseta tunneliks moondub, ei ole teada. Ja kui Venemaa langeb, siis tõuseb seda võimsamalt islami umma ja vastandab ehedale jäljenduslikule rivaliteedile oma religioosse solidaarsuse. Sedagi osalt tänu toormele. Kui aga islam kunagi üleilmselt võitma peaks, mis tast siis saab? Mis saab islamist, kui tal enam võimsat Läänt vaenlaseks ei ole ja nafta otsa saab? Küllap muutub siis islamgi lihtsalt pisut suurema sotsmaksuga turumajanduslikuks kogukonnaks.

Lihtsa ja eheda või peaksime siinkohal ütlema ratsionaalse ühiskonna toimimise aluseks on lihtne pragmaatiline ja üliratsionaalne rahasuhe, mis vahetab välja võimalikult palju mistahes muid suhteid. Rahasuhe lagundab hoogsalt ühiskondlikke solidaarsusgruppe. Teisalt muidugi tekitab neid ka juurde.

Nii elame me kõik rivaliteedi ja solidaarsuse pingeväljas. Solidaarsusgruppide tekke alused on erinevad. Solidaarsus rohujuuretasandil võib tekkida ja tekibki enamjaolt lihtsa inimliku afektsiooni alusel. Sellise solidaarsusgrupi moodustavad tavaliselt mees, naine ja lapsed. Mis perekonda puutub, siis on rivaliteet eriti ilmne laste seas. Eriti samasooliste ja väiksema vanusevahega laste seas. Teisalt on see ka täiesti mõistetav, sest kus veel peaks laps omandama esmaseid sotsiaalseid sidustamis- ja ka võitlemisoskusi selleks, et kord iseenda solidaarsusgruppi moodustada? Seni aga sõdib ta selle eest, mida saada, sõdib vanemate privileegide ja andide eest, ning ta sõdib vahel nii, et teised solidaarsusgrupi liikmed otsa saavad.

Sama on ilmne ka loomariigis, vaadates või eutanaasiat, mida linnuemad oma poegadele toidust ilmajätmisega korraldavad. Võtame või käopoja, tema on tõeline Atlas või Herakles, kes võtab oma pesakaaslased turjale kohe, kui ta on munast koordunud ja udjab nad siis üle pesaääre alla. Ta kohe ei saa teisiti. Talle on see geenidesse sisse kodeeritud.

Ja siis siseneb pilti veel ka selle armastuse kolmnurga kolmas osapool ehk ressurss. Rivaliteet ressursside pärast õilistab rivaliteeti andes sellele ratsionaalse põhjenduse. Andes sellele sageli lisaks ka loo ehk narratiivse põhjenduse. Mõelgem või vägevale võistulaulmisele, mis Väinämöineni ja Joukahaineni vahel kord ühe kena neiu pärast aset leidis. Tegelikkuses on ressurss suhteliselt kõrvaline ning vähemasti inimmaailmas ressurss pigem vabandab rivaliteeti.

Loomade ilmas ei ole see suurt teistmoodi ainult, et ressurssi on üldiselt kasinamalt. Ressurssi ülekülluse puhul hakkavad tööle hoopis erinevad toimemehhanismid. Nii näiteks käituvad mitmedki putukad ja väikeimetajad sootuks erinevalt siis, kui ressurssi ühtäkki ülikülluslikult käes on. Nagu näiteks rohutirtsud ja lemmingud. Kui süüa on ohtrasti lähevad nad teele ja söövad oma teel absoluutselt kõik ära. Seda seni, kuni nad enamjaolt tükkis oma ressurssiga otsa saavad.

See selleks, aga tulgem tagasi inimeselapsed ja mängigem hetkeks mängu "Kivi kuningas". Kive on väikesel metsalagendikul sadu ja nad ei erine suurt millegi muu poolest kui suuruse, värvi ja tekstuuri. Kuna kivid on hallid ja suhteliselt väärtusetud, siis sobivad nad seda paremini iseloomustama seda, mida me tahame siinkohal öelda. Pruugib vaid ühel lapsel sellest lastehulgast, kes matkal on parasjagu väikese puhkuse teinud ühe kivi otsa tõusta ja deklareerida, „mina kivi kuningas, sina maa mardikas! (või sina sita labidas)“ ja kohe lähebki lahti. Teadlane vaatab seda lapsemängu ja arvab ehk on kivid see kõige tähtsam osis kogu kivikuninga mängus. Tegelikult ei sütita mitte kivid jäljenduslikku rivaliteeti, vaid selle lapse sõnad, kes kivi otsa ronib ja end kivi kuningaks deklareerib. Ühtäkki on tavalisest maakivist karjalapse jaoks kuningatroon saanud. Need on seadmissõnad ja nende peale hakkavad teisedki lapsed koheselt teist last kivi otsast maha trügima ja ise sellesama kivi otsa tükkima. Mimeetiline rivaliteet inimühiskonnas on vaid variatsioon sellest lastemängust. Maailma samme täis...maailm kivisid täis...maailm tulvil ametinimedest, tiitlitest ja ressurssidest, tulvil n.ö. kividest, mille otsa inimlapsed ikka ja jälle ronivad ja mille kuningaiks nad endid kuulutavad. Ja seda hoolimata suurtest ja poolnimetutest ähvardatavatest jõududest, nagu globaalne soojenemine jms., mis pigemini inimestelt solidaarsust eeldaks. Võidujooks uppuval ökoloogialaeval on endiselt täies hoos. Ja ma usun tõesti, et võideldakse päris lõpuni välja ehk teisisõnu seni, kuni vesi hingamisavadeni ulatub. Ja kui juba ulatub, siis hakatakse kohtade pärast päästepaatides edasi võitlema. Praeguse läänemaailma suurimaks anakronismiks on absoluutselt lepitamatu vastuolu kasumi teenimise ja üldglobaalsete eesmärkide vahel. Ma ei näe mitte ühtegi võimalikku lahendit.

Aga hea küll, tagasi karjalaste juurde metsalagendikul. Kui kivi juures on pikalt rüseletud, siis asendub toomashobbsilik kõikide sõda kõikide vastu kõikide sõjaga ühe vastu või siis ühe sõjaga kõikide vastu. Sõda on siiski suhteliselt lühiajaline olukord, mis päädib vääramatult mingi stabiilsusseisundiga. Kõikide sõda ühe vastu päädib tavaliselt selle ühe kaotuse, lahkumise ning kas surma, pagendamise või ohverdamisega. Kusjuures üks ei välista sugugi mitte ühtegi teist. Kui see üks on kõrvaldatud, käib mäng üsna sarnaselt edasi nagu enne. Kivikuninga mäng võib aga võtta sootuks teise pöörde siis kui on tegemist kahe enam-vähem võrdse rivaaliga. Siis võib asi päädida kas nendevahelise lepitamatu võitlusega, mis neist üksnes ühe järele jätab. On võimalik seegi, et need kaks omavahel kellegi kolmanda arvel kokkuleppele jõuavad. Või siis saab kumbki omale eraldi kivimängu.

Kui üks võidab, siis korrastab ta lähtuvalt kivist ja enda kivikuninglikkusest ära ka teiste suhted. Tema tahe muutub normatiivseks teiste suhtes. Nii jääb üks kivi otsa pidama ja moodustab hierarhia pea, mille suhtes teised endid järjestavad. Hea küll, olgu ta siis pealegi esimene, mina olen vähemalt teine ja tema on kolmas. Ja me teame oma kohta, vähemasti seni, kuni tuleb uus kivikuningaks pretendeerija. Siis tekib kohemaid konflikt, mis kestab seni, kuni ka tema viimaks paika settib ja siis teame me jälle oma kohta. Lisagem veel niipalju, et kui eksperimentaator ühtäkki kivi ära võtab, siis ei muutu sellest mitte vähematki. Tõepoolest kividest ei sõltu mitte midagi, sest tegelikult on kivi mimeetilise rivaliteedi teenistuses, mitte vastupidi. Kui keegi selles kivikuninga mängu paremust ei saavuta, siis väsivad mängijad ja proovivad mõne aja pärast uuesti. Kui rohked katsed tulemust ei saavuta, võib kivi koguni vihkamisväärseks muutuda. Võib minna nii, et kivi ühiselt välja kaevatakse ja jõkke uputatakse. Või siis maa sisse kaevatakse.

Üsna võimalik on aga ka järgnev stsenaarium, ühtäkki ilmub metsast teine lastekamp, kes hakkab sellesama kivi otsa püüdlema. Siis on teada, mida teha. Siis ühendab meie kivikuninga järgijate grupp oma jõud sissetungijate vastu ja nad lüüakse ühisel jõul minema või lastakse endid siis ehk nende poolt minema lüüa. Või tehakse võidu lootusetust adudes liit ja kivi saab selle liidu tähis- või piirikiviks, mille peal leping alla kirjutatakse.

1

2007-11-19

MärksõnaRaha

MärksõnaSõda

MärksõnaVenemaa