MärksõnaEesti ajalugu

Mees, kes teadis ussisõnu

Prindi

Meelis Friedenthal

1

Käesolevas ettekandes peatun esiteks kõige üldisemal "Mees, kes teadis ussisõnu" retseptsioonil. See näikse väitvat, et Leemet on kõigi segaduses ja kinnismõtetes vaevlevate tegelaste keskel üks väheseid, kes säilitab nn argitarkuse ja kes oskab käituda mõistlikult. Lihtsamalt öeldes, ta ei ole pettekujutelmade kütkes. Küsimus, kas see on ka kirjaniku teadlikult taodeldud vaatenurk, jääb siinkohal kõrvale - püüan vaadelda Kiviräha kangelast just selle põhjal, kuidas Leemetit on teiste poolt tõlgendatud ja millised tõlgendusvõimalusi võiks juba olemasolevatele juurde lisada.

Kui siinse ettekande küsimus tegeleb sellisel viisil „argitarkusega“, siis võib küsida, mida see argitarkus tähendab? Lihtne ja isegi banaalne seletus sellele sõnale on, et argitark - ehk inimene, kellel on olemas common sense - käitub ja mõtleb nii nagu „mina“. Ta tundub mulle mõistlik. Siin võib muidugi hakata vaidlema selle definitsiooni nüansside üle ja mingisuguses teises kontekstis võiks seda ka teha, aga ma jääksin praegu just sellele kirjeldusele pidama.

Sellise argitarkuse esindajana tuleb Leemet muidugi esile eelkõige lugejale, lugeja minale, sest paljudele omaaegsetele ta paistis hoopis teistsugune (nagu näitavad kujukalt Leemeti konflikid teda ümbritsevate inimeste ja loomadega). Ehk tuleb ilmsiks tõsiasi, et mis ühel ajal argitarkus ja üldaktsepteeritud, on teisel ajal kummastav ja isegi veider.

Argitarkuse juures aga on oluline mõista, et selleks, et kaks inimest saaksid mingitest asjadest ühte moodi arvata, peab see olema alati mingi kindla traditsiooni ja mõtteviiside tulemus - sellele hetkele eelneb ajalugu - seega võib tekkida küsimus, et millise konteksti mõttesüsteemi esindaja Leemet ikkagi oli ja sealt edasi, miks me tajume seda lugu traagilisena?

Pakun sellele vastuseks võibolla pisut groteskse pildi ja kirjelduse, aga seda eelkõige selleks, et ilmestada neid võimalikke tõlgendusi, võibolla ka provotseerida.

Niisiis, kõigepealt esitab lugejale ennast Leemet ise - sest tegemist on minavormis jutustatud looga, kus peategelane esitab mitte objektiivset vaadet asjadele, vaid nii nagu tema - kangelane, minajutustaja - seda näeb ja sellest aru saab. Ta kurdab, et on ajaloole jalgu, kuhugi nurka kopitama jäänud igand. Viimane.

Aga, tekib küsimus, mille igand ja mille viimane? Siinkohal tulebki välja see mainitud argitarkus, Leemet esindab teadlikult midagi, mingit traditsiooni, kuhu ta kuulub ja mis moodustab tema nn omailma, tema kohaliku teadmise jms. Ta pole iseseisev ja erandlik (mingis kunagises kontekstis), vaid näeb ennast olemasolnud kogukonna osana. Tulemas aga on - tajutavalt - uued ajad.

Nii joonistuvadki kogu Kiviräha loos välja vähemalt neli erinevat traditsiooni. Esiteks inimahvid, teiseks, ussisõnadega rääkijad ja praktilised targad (meie argitargad), kolmandaks haldjate ja vaimude kummardajad ja neljandaks kristlased ja külainimesed (kelle hulka ideeliselt kuuluvad tegelikult ka rüütlid jms).

1) Ajalisel skaalal vaadeldes justkui tundub, et kuigi inimahvid on kõige vanemad, on nad siiski oma vanuse tõttu pisut napakad ja endast ära. Miks? Nad kasutavad küll ussidelt õpitud tarkusi (sest ussisõnad kui sellised toimivad kogu teose vältel lingua francana loomariigis), kuid ilmutavad sealjuures obsessiooni tegeleda hoopis kõige tuimemate olenditega (nt täid). Keelt oskavad nad küll kõige paremini, aga samas hoiduvad tihedast läbikäimisest ussidega. Ussidega leppides püüavad nad siiski ajada mingit „oma asja“.

2) Evolutsiooniliselt (või kuidagi, ilmselt) on arenenud ahvidest välja teise põlvkonna ussisõnade rääkijad, ehk need, kellel on maohambad - esindajaks on nt Leemeti vanaisa. Kuna inimahvidel teadaolevalt hambaid ei ole, siis arvatavasti on selle põlvkonna puhul tegemist madudega läbikäimise tagajärjel saadud omadustega. See põlvkond on ka põhjakonna käsutajad ja üldiselt kõige suurema au sees - teose minajutustaja arvates. Neid iseloomustab - välisel kiretusele püüdleval vaatlusel - madude suur austamine ja põlgus (koguni julmus) kõikide teistsuguste (inimeste ja loomade) vastu. Heaks näiteks nende käitumisest on suhtumine nendesse inimestesse, kes ei oska ussisõnu - need pole üldse inimesed ja seega võib neid valimatult hävitada. Siin tekib paratamatult paralleel nt natside ja juutidega või valgete ja indiaanlastega vms...

Igaljuhul, joonistub välja pilt sellest, kuidas ussid, kes on kõige intelligentsemad on õpetanud välja teised loomad - kelle hulka kuuluvad ka inimesed - neile loomulikul teel väga raskesti omandatavat keelt rääkima. Teoloogina tuleb vägisi pähe võrdlus Eedeni aia saatanliku maoga, kes õpetas inimesi „targaks“, aga see on vahest siinses kontekstis kohatu... Aga see selleks.

Keeleoskuse, tarkuse juures, on eeliseks see, et selle keele hea tundmisega on võimalik teisi olendeid sundida nende vabast tahtest loobuma (vrdl karud; põdrad; hundid, keda sunniti keele abil tegema asju, mida nad tegelikult ise ei tahtnud). Näib, et loogiliselt alluvad kõik madalama mõistmis- ja keeleoskusega olendid kõrgema keeletundja käsklustele. Selliselt võib oletada, et maod said anda ka inimestele käske, mida inimesed pidid tegema. See jääb paraku vaid oletuseks, sest minategelane sellest midagi ei jutusta ning ka mujalt ei tule selline asjaolu välja. Samas tuleb arvesse võtta, et lugu jutustatakse ikkagi nn madude partei (maod on tema kodukant, seal on Leemeti kodusus) esindaja poolt, kelle seisukohad nõuaksid kindlasti kriitilist pilku. Minajutustaja pole ju kunagi objektiivne, autobiograafia kui žanr on enamasti mitte möödunud aegade lugude rääkimiseks, vaid just teatud olukorra ideoloogiliseks põhjendamiseks või õigustamiseks, subjektiivse sissevaate andmiseks. Selle juures on huvitav ette kujutada, kuidas näiteks oleksid sama lugu esitanud Ülgas või Johannes. See selleks.

On kõigiti arusaadav, et inimesed said ussisõnade oskamisest palju kasu ning esialgu polnud kellelgi tahtmist usside mõjusfäärist ära kolida. Siin võib spekuleerida, et ilmselt teatud poolehoidjate tihedal läbikäimisel ussidega saadi isegi mürgihambad endale geneetilise pärandusena. Siis aga toimus sakslaste ja kristlaste saabumisega suur muutus ning inimesed metsast hakkasid järjepanu minema kolima. Näha oli ka rästikute suur põlgus selliste suhtes ning ka ussisõnu oskavad inimesed ei suutnud sellist sõgedust kuidagi mõista. Ometigi tehakse seda massiliselt. Tekib paratamatult küsimus, et miks inimesed on nii lollid, et metsast ära kolivad? Kas tõesti selle pärast, et metsast väljas on moodne elada?! Elu on seal ju silmanähtavalt raske ja toit ei maitse... Järelikult peab külas olema midagi, mis kaalub üles ussisõnade poolt pakutud mugvused ja hüved. Kahtlustan, et siinkohal on ajendavaks asjaoluks, et inimesed lootsid külas vabaneda usside ikke alt ning olid valmis kannatama selle nimel ränka vaeva ning vastikut toitu, et orjusest lahti saada. Valmis vastu võtma sakslaste ikke, mis hoolimata selle teatud veidrustest oli miskipärast (miks?) kergem kanda, kui usside oma. Usse otsesõnu vihati. Paistis, et üks väheseid viise usside võimule mitte alluda, oli nende sisina unustamine, mida kõik külaelanikud tegid ka võimalikult kiiresti.

Selliselt vaadatuna ei erine Leemeti tegelaskuju tegelikult Ülgase omast, kes üritab kinni hoida enda pettekujutelmadest ning oletab, et vaid see on ainuõige maailmanägemise viis. Siit edasi jõuamegi traagika juurde.

Sest - olgugi ussidega koos argitark - on Leemet kahtlemata sealjuures, ja võibolla isegi ennekõike, traagiline kangelane. Mis teeb siis meie argitarga kangelase traagiliseks? See, et ta tekitab meis kurbust ja kahetsust, nii nagu klassikalised tragöödia elemendid ette näevad. Klassikalise tragöödiaga seoses aga ei ole sugugi kohatu rääkida hybrisest või hamartiast. Ehk siis puudustest, mis viivad kangelase heast olukorrast halba, teatud sisemised iseloomuvead, mis vältimatult suunavad kangelase saatust.

Hybris on ju traditsiooniliselt traagiliste kangelaste peamine tunnusjoon - nad tegutsevad sellest ajendatuna ning just selle pärast kohtuvad nad oma saatusega, nii nagu see neile ette tuleb. Üheks sagedaseks väljenduseks siin on lähedaste õnnetu hukkumine ja selle tagajärjel saabuv äng ja kahetsus. On sealjuures iseloomulik, et kangelane ise motiveerib oma käitumist vaid kõige õilsamate kavatustega ning alguses ei paista kusagilt välja, et ta ise oleks endale peale tõmmanud sellise saatuse, nagu teda tabas. Ta näib esmapilgul õnnetute juhuste otsa kogemata sattuvat ja saatusele puhtalt ebaõnnest jalgu jäävat. Miks ta satub õnnetustesse? Klassikaline vastus sellele on, et ta ei hinda olukorda õigesti, teeb ekslikke järeldusi ning hoiab neist kangekaelselt kinni.

Ise aru saamata ja oma eksitust taipamata rassib ta selles ja toob kõigile, kellega kokku puutub häda ja õnnetust. See ongi hybrise üks tunnuseid. Liiasus, mingisuguste omaduste üleküllus, ja uhkus ja kindlus selles, et mis tema - kangelane - teeb, on õige.

Põhinebki ju kogu loo keskne probleem eksitustele, valestimõistmistele ja tahtmatusele kuulata - klassikalised tragöödia elemendid. Ja muidugi on siinjuures oluline peategelase sügav veenudmus, et tal on õigus, kõik teised on lollid. Selle oma õiguse (seda võiks nimetada isegi Leemeti vimmaks) tõestuseks ei näe kangelane enam muid vahendeid kui vägivald (vrdl Prantsuse revolutsioon, kus kõik, kes ei mõelnud nii nagu head ja õilsad revolutsionäärid giljotineeriti). Nii tegi ka Leemet - põletas külasid ja piinas karusid. On üsna tüüpiline „vabastajate“ võte sundida olendeid omale vastuvõetamatut tegema ning siis seletama, et näete, teie uskumused on lollid ja nõmedad, vaevlete ebausu küüsis. Nii tegid ristirüütlid moslemitele ja nii tegid natsid juutidele ja nii tegi Leemet ja ta vanaisa karudele (tapsid narri, kes neid armastusega oli toitnud).

Niisiis vaadeldes Leemetit selles võtmes võime tunnistada, et see, et me näeme Leemetit argitargana võib olla põhjendatud vaid meie enda eksitusest tema olukorda mõista ning kõiki selle tagamaid taibata. Ehk siis võiks kujuteldavalt paigutada selle MKTU konteksti, kus üldiselt peetakse metsarahvast opakaks ning tal on vaja näidata, et asjalood on palju mitmekesisemad, kui nad esmapilgul tunduvad.

Pähetuleva paralleelina võiks siin rääkida raamatust „Hõljuva maailma kunstnik“ kuidas jaapani natsirežiimi toetanud ja ideoloogiliselt arendanud tegelane kirjeldab oma olukorda nii nagu tema sellest aru sai ja kuidas mõistis. Seoses asjaoluga, et ümbritsev põlvkond peab neid kõiki kurjategijateks.

Meie kontekstis võiks see olla ideelise kommunisti pihtimus ajajärgul, kui kõik rahvuslased esile kerkisid. See annaks meile võimaluse näha selle mõtlemise sees tahke ja emotsioone, mida me võibolla ise tähele ei pannud, aga seda tuleb vaadelda alati mingisuguses kontekstis, mitte lahti rebituna tema loomulikust keskkonnast. Sest Leemeti kirjutamise loomulik keskkond pole mitte tänapäev, vaid just see aeg, kus pihtimused kirja on pandud. Ja kui seda võtta allegooriana, siis tuleks näha, et igal ajastul on inimesi, kes on oma ideedes ja arusaamades nii kinni, et näevad vabanemist vaid vägivallas või eraldumises.

1

Tegemist on 9. oktoobril 2007 a. Tartu Kirjanduse Majas toimunud kriitikaseminaril peetud ettekande märkmetega.

2014-04-04

MärksõnaKirjandus

MärksõnaMythos

MärksõnaUsk ja uskmatus