MärksõnaEesti ajalugu

Kestmajäämise probleemidest

Prindi

Andrus Norak

1

Nüüdseks on täiesti selge, et eestlasi sigima saada ei õnnestu. Ei ole olemas sellist ussi- või püssirohtu. Ei ole olemas ka sellist summat, mis eestlase sigima paneks. Ainus, mis võiks kuigivõrd aidata, oleks laste arvu sidumine maja või maa ostuks võetud pangalaenu kustutamisega riigi poolt. Millegipärast pole aga valitsusel otsustavust sääraseid projekte läbi viia. Selle asemel on praegune, kahtlemata enamjaolt eestimeelne valitsus asunud semiootilisse või öelgem siis pealegi, et sambasõtta. Muudkui võetakse maha, teisaldatakse ja siis jälle püstitatakse. Sümbolid on kahtlemata olulised, aga seda vaid elavatele inimestele. Neid, kellele sümbolid olulised on, ehk inimesi, jääb meil üha vähemaks.

Üheks võimaluseks oleks sildenafiili ehk vigara tasuta rahvale jagamine, aga sellegi tagajärjed oleks ettearvamatud. Võimalik, et erekteerunud eesti mees läheb omas erutunud olekus hoopistükkis vennasrahva naise manu ja mida saaks keegi sinnagi parata kui oma, eesti naine, on kas väsinud, peavalus või siis liigselt naiste vabadusvõitlusest hõivatud, et mehe jaoks aega leida. Nii et tühikargamiseks jääks vast seegi.

Vaadakem siis tõsiasjadele otsa ja tõdegem, et sigima me enam ei hakka. Selleks ei ole enam lihtsalt sarnaseid tingimusi nagu 19-ndal sajandil, ainsal sajandil, mil me tõesti sigisime. Just selle sigimise vilju oleme me kogu hilisema aja nautinud ja sinna kõrvale nutulaulu rahvuslikust väljasuremisest laulnud. Selles, kui vana laul see on, võib veenduda kasvõi viimast “Eesti Mõtteloo” raamatut Peeter Põllust lugedes. Pole midagi parata, “Sureme, Frederico”, aeglaselt, aga kindlalt. Järjest väheneb eestlaste osakaal maailma rahvastikus. Mäletan, kuidas ma kord ühele hiinlasele ütlesin, kui palju Eestis inimesi elab ja seda kui kurvaks ta selle peale jäi. Mida pole, seda pole! Siinkohal laseme meie eestlased endid aga oma riigist ära petta ja arvame, et kui on oma riik, siis alles me jäämegi. Ei jää! Riik pole mitte midagi muud kui vorm ja ehkki on tõsi, et riik kui vorm on suhteliselt püsiv, on ometi selge seegi, et kui sisu ja vormi anakronism väga karjuvaks muutub, siis ei hoia seegi vorm meid enam kaua elus.

Ülerahvastatud maailm ei saa endale lihtsalt lõputult lubada suurt tükki parasvöötmest, kus elab vaid 30 inimest ruutkilomeetril, ehkki võiks elada 300 või enamgi veel. Täpselt samuti nagu kristlik Euroopa ei saanud endale 13-ndal sajandil enam lubada paganlikke Eesti mereröövleid Läänemerel. Tänane maailm toimib üha enam ühendatud anumate põhimõttel ja siinne vaakum meelitab varem või hiljem ka inimesed kohale. Targem oleks seda juba täna ette näha ja neid protsesse pigem suunata, kui lasta asjadel isevoolu teed minna. Kui me selleks valmis oleme ja Eestis on inimesed kohal, siis võiks me muu maailma koputamise peale julgesti vastata: “kinni”, võtke palun järgmine, võtke kas Soome või Venemaa.

Neid, 19-nda sajandi tingimusi taasluua ei õnnestu tänases euroliidus enam mitte kuidagi ega kunagi. See peaks tegelikult juba Gustav Naani artiklitest ja varasemastki ajast selge olema. Selleks peaks midagi väga radikaalselt muutuma. Vähim, mida selleks teha annaks, oleks polügaamia seadustamine! Elanikkonna asustamisega linnadest maale ei ole minu teada peale punakhmeride keegi edukalt hakkama saanud.

Mis mind ärevaks teeb, on meie äärmusrahvuslaste kas teadlik või siis süüdimatu totaalne ignorants antud küsimuses. Jah, tõesti, mis rahvuslane sa ikka oled, kui rahvus ei sigi. Kaua sa vormi hoiad, kui see sisust tühjaks valgub? Eestlane ei ole tegelikult mitte kunagi sigimise usku olnud. Pigem ikka vara-, eriti kinnisvara ja hariduse usku. Sigimine tuli meil lihtsalt korraks ja kogemata hästi välja ja seda ka vaid siis, kui laps talumajapidamises odavaks tööjõuks oli. Just selle pärast tasus toona lapsi hankida. Ja ega see hankimine nii raske olnudki. Laste tööjõu selleaegsest kuritarvitamisest ei kõlba täna aga vaat et rääkidagi. Sellest, kuidas meie Eesti taluhigivabrikutes vaevu käima õppinud maimikud hanesid karjatasid, “vits peos, sest mine isahane tea”! Lastekaitse oli siis teadagi et alles lapsekingades.

Tahan oma artiklis lihtsalt selle rahvuslaste loogikavea selgesti välja tuua, mille suhtes nad ise pimedad on. Nimelt on traditsioonilise geneetilis-kultuurilise rahvusluse päevad loetud. Kuhu säärane rahvuslus viib, on Liivi rahva näitel selgesti näha.

Praegu on viimane aeg lahutada meie kultuuriline rahvuslus radikaalselt ja otsustavalt geneetilisest rahvuslusest. Teisisõnu, peaks me olema tänulikud iga maailma inimese eest, kes iganes on valmis meie keelt ära õppima, meie seltsi heitma ja meiega koos rukkist lõikama tulema. Meie tunneme endid aga lausa kuritegelikult turvalistena ja loodame üleliia Eesti Riigile, Euroliidule ja Natole. Tegelikult oleks ainsaks meie julgeolekut garandiks meie rahvaarvu radikaalne ja järsk tõus. Ja selleks ei ole lihtsalt mitte ühtegi muud vahendit, kui migratsioon. Eestisse peaksid sisse sõitma väikesed rahvagrupid, mitte enam kui tuhat inimest ühest kultuurist ja religioonist korraga. Sel viisil õnnestuks vältida seniseid Lääne-Euroopas tehtud vigu. Just nende peale tuleks siis meie rahvuslased lahti lasta. Las teevad neist eestlased, kui nad mehed on! Las assimileerivad, integreerivad ja lõimivad veel takkaotsa!

1

2007-10-15