Keskkonna modelleerimine filmis

Prindi

Jaanus Kaasik

1

Kinos mängufilmi vaadates ei kahtle me hetkegi, et tegemist on väljamõeldud looga ja selle kujutamisega, kuid kuidas me seda teame? Vaadeldes erinevaid saateid televisioonist või lühifilme internetist ei saa me oma otsustes enam sugugi nii kindlad olla.


Sisukord

• Sissejuhatus
Keskkonna liigitus
Keskkonda modelleeriv filmikeel
Keskkonna viidad
Keskkonna modelleerimine diakroonias
• Kokkuvõte
• Filmograafia
• Kirjandus

Sissejuhatus

Kinos mängufilmi vaadates ei kahtle me hetkegi, et tegemist on väljamõeldud looga ja selle kujutamisega, kuid kuidas me seda teame? Vaadeldes erinevaid saateid televisioonist või lühifilme internetist ei saa me oma otsustes enam sugugi nii kindlad olla. Samas oma kogemustele toetudes suudame eristada, kas tegemist on fiktsiooniga, dokumentaalse jäädvustusega või tõestisündinud sündmuste taasesitusega. Tekib küsimus, kuidas konstrueeritakse meie nägemust ekraanilt vaadeldavast keskkonnast filmi diegeetilises maailmas? Antud kirjutises otsingi vastust sellele küsimusele, pakkudes töö esimeses peatükis välja eristuse viie erineva vaadeldava filmimaailma keskkonna tüübi näol. Nendeks on reaalsus ja metareaalsus, dokumentaalsus ja metadokumentaalsus ning hüperreaalsus. Need keskkonna tüübid ei ole kehtivad ainult audiovisuaalsete teoste puhul, vaid neid võib seostada ka vaid heli või pilti kasutavate multimeedia teostega või virtuaalsete mängukeskkondadega.

Erinevate keskkonna tüüpide eristatavus filmis jõuab tavavaatajani läbi filmikeele elementide. Iga keskkonnatüübi modelleerimiseks kasutatakse kindlaid võtteid ja tehnoloogiaid. Selliseid helilisi ja pildilisi elemente olengi püüdnud välja tuua antud töö teises peatükis. Lisaks olen kasutusele võtnud termini keskkonnaviit, mida kirjeldan kolmandas peatükis. Keskkonnaviitadeks on filmikeele elemendid, mille kasutamine rõhutab filmis kujutatava keskkonna tüüpi. Keskkonnaviidad erinevad oma tüübilt ja teostuselt ning nende kasutamisel on kindel süsteem ja korrapära. Kasutatav korrapära ja spetsiifilised tehnikad on läbi ajaloo muutuvad ning see tuleb vaatlusele neljandas peatükis. Keskkonna viidad on osalt sarnased Roland Barthesi poolt kirjanduse uurimises ning hiljem ka filmiuuringutes kasutusele võetud terminiga „reaalsuse efektid“. Antud töös vaadeldava keskkonna modelleerimise temaatika on tihedalt seotud reaalsuse representeerimisega filmis ning kinematograafilise realismi uurimisega filmikunstis. Väljendid „realism” ja „realistlik” on mitmeti tõlgendatavad, mis tekitab tihtipeale segadust. Kunsti valdkonnas lähtutakse enamasti ideest, et kunst on reaalsuse mimeetiline imiteerija. Kinematograafilisi realismi puhul on see tingimus esmapilgul vastuvaidlematult täidetud: kaamera lihtsalt fikseerib. Siiski on küsimus keerulisem, ja kinematograafilist realismi on määratletud erinevalt. Üks käsitlus toob eesmärgina välja usutavate lugude ja karakterite kujutamise filmis. Realismi võib siduda ka subjektiivse reaktsiooniga. Selline realism on rohkem seotud vaataja ihaga uskuda filmi tegevuse autentsusesse kui teose mimeetilise täpsusega. Psühhoanalüüsiga seotud Jean-Louis Baudry (Braudy, Marchal 2004:206-24) ja Christian Metz (Metz 1991:3-15) on lähemalt vaadelnud selle iha metapsühholoogilisi aspekte. Nende järgi viivad tõesena näiv kinematograafiline representatsioon ja fantaasiaid esile kutsuv seisund isiku unelaadsesse seisundisse, kus välised hallutsinatsioonid aetakse segamini tõeliste tajudega. Formalistlik reaalsuse definitsioon vaatleb seda kui stilistiliste vahendite kogumit, mis teatud hetkel võivad koostöös anda tugeva emotsiooni autentsusest. Fotograafilise representeerimise mehhaanilised võtted kinnitasid Siegfried Kracaueri ja André Bazini jaoks filmi objektiivsust sest erinevalt teistest kunstidest ei saa fotograafia ja film eksisteerida ilma objektita, mida see presenteerib. Indeksiaalne suhe fotograafilise kujutise ja selle referendi vahel tagab filmi omaduse näidata asju „nii nagu need on“(Burgoyne, Stam, Flitterman-Lewis 1992).

Erinevates töödes on uuritud ka filmikeelt kujundavaid erinevaid üksikuid elemente, mida selles kirjutises kompleksselt, integreerides need keskkonnaviidete temaatikaga, vaatlen. Lydia Marinelli (2006) on uurinud une ja unelmate kujutamist filmis varastes tummfilmides. Lisaks üldisele tehnoloogiale on vaatluse all ka samal ajal Freudilt ilmunud unenägude käsitluste ja muude sama valdkonna teoste mõjust filmis kujutatavale. Jane McGonigal oma 2006. aastal kaitstud dissertatsioonis „ This Might Be a Game: Ubiquitous Play and Performance at the Turn of the Twenty-First Century“ vaatleb kõige muu hulgas ka süvamänge (immersive games). Süvamängud toimuvad reaalajas ja seovad mängumaailmaga reaalse maailma keskkonnad ja vahendid. Süvamänge kutsutakse ka „Alternatiivse reaalsuse mängudeks” (alternate reality game - ARG) ning neid on võrreldud virtuaalse reaalsusega, kuid selle kogemiseks ei ole vaja spetsiaalset tehnikat. Süvamängudest täpsemalt on selles töös kirjutatud hüperreaalse keskkonna kirjeldamisel ja hüperreaalse keskkonna juurde kuuluvate keskkonna viitade kirjeldamisel. Nende mängude mentaalset toimumisruumi vaadeldakse minu kirjutises kui hüperreaalset keskkonda.

Eelpool mainitud filmikeele elementide kasutamine ei ole ainult kaasaega puudutav nähtus. Läbi filmi ja muude audiovisuaalsete meediumite ajaloo on samadel eesmärkidel ja sarnase mõju saavutamiseks kasutatud sarnaseid elemente. Muutused on sageli vaid elementide tehnilises teostuses, mis sõltub teose valmimishetke tehnilistest võimalustest. Toomaks välja sarnaste kasutatavate elementide erinevusi, vaatlen filmis ja teistes audiovisuaalsetes teostes kasutatava heli ja pildi tehnoloogiate ajalugu ning võimalusi keskkonna modelleerimiseks. Töö viimases osas vaatlen, kuidas eelnevalt töös kirjeldatud filmikeele elemente kasutatakse helipõhise ja pildipõhise keskkonna modelleerimiseks. Töö juurde kuulub lisa CD näol, millel lisaks kirjutise tekstile on ka 44 näidetena kasutatud videoklippi.

Kunstiline reaalsus: /.../ Teleseriaali „C.S.I.: kriminalistid“ sõsarseriaalid on kõik isikupärase värvivaliku ja filmitöötlusega. „C.S.I.: Miami“ seerias „MIA/NYC Nonstop“ ("CSI: Miami":MIA/NYC Nonstop Danny Cannon 2004) esineva ka „C.S.I.: New York“ tegelased. „C.S.I.: Miami“ seeriad on filmitud päikselistes ja eredates toonides. „C.S.I.: New York“ kasutab külmi ja kõledaid siniseid toone. New Yorgis aset leidvas stseenis saavad kokku erinevate seriaalide kangelased. Hoolimata New Yorgi kõledast keskkonnast säilitab Miamist pärit tegelane oma seriaalile omase tonaalsuse. /.../

Edasi: • Keskkonna liigitus

Kokkuvõte

Antud töös esitatud keskkondade teooria on filmi diegeetilise jaotuse teooria teatav edasiarendus. Kui läbi diegeetiliste jaotuste vaadeldakse filmimaailma juurde kuuluvaid ja mittekuuluvaid objekte, siis diegeetiliste maailmade jaotus ise on jäänud tähelepanuta. Samas on selge, et filmi diegeetiline maailm ei ole üheselt käsitletav ja seda saab jaotada erinevateks mentaalseteks keskkondadeks. Töös pakun välja viieosalise keskkondade jaotuse.

Kunstilise reaalsuse alla kuuluvad kõik filmid, millel pole pretensiooni kuuluda mõnda teise keskkonda.

Dokumentaalse keskkonna tunnusteks on otse salvestatud heli kasutamine, aeglane rütm, pikad iseseisvad plaanid, Cinema verite’lik kaamera kasutus.

Metadokumentaalsuse tunnused on sarnased dokumentaalsusele. Dokumentaalsusest erineb ta oma filmisisese esituse poolest.

Metareaalsuse tunnuseid saab jaotada erinevate metareaalsete seisundite vahel. Üldjuhul eristab ülejäänud filmist neid markeeritud stilistika ja oneirilise raami kasutamine. Erinevaid joobeid iseloomustab vastavale seisundile sarnaste efektide kasutamine. Alkoholi joovet edastatakse läbi häguse pildi, hallutsinogeene saadavad eredad toonid, pilti moonutavad efektid. Hüperreaalsuse tunnuseks on kategooriline fiktsiooni eitamine. Seda isegi juhtudel kui läbitav narratiiv leiab aset tulevikus või imaginaarses maailmas.

Metareaalsus ja metadokumentaalsus on filmi diegeetilise maailma sisese keskkonna muutuse väljendajad. Nendesse määratlustesse kuulumine on üsna kindlapiiriline. Kunstilise reaalsuse, dokumentaalsuse ja hüperreaalsuse puhul on võimalik eristada erinevas intensiivsusastmes antud keskkonda kuuluvust. Keskkonna intensiivsuse määrajateks on seejuures eelkõige keskkonnaviidad ning vastavate viitade kasutamine suurendab või vähendab keskkonna intensiivsust.

Kasutatavad keskkonnaviidad jaotasin kaheks suureks grupiks: fiktsionaalsed ja faktuaalsed. Kunstilise reaalsuse puhul süvendavad nii fiktsionaalsed kui faktuaalsed keskkonnaviidad fiktsionaalsuse intensiivsust, eelkõige süvendab fiktsionaalsete viitade kasutamine kunstilise reaalsuse fantastilist plaani. Mida rohkem fiktsionaalseid viitasid, seda muinasjutulisem on tulemus. Faktutaalsete keskkonnaviitade kasutamine süvendab fiktsiooni nn maailma loomet. Faktuaalsed viidad süvendavad diegeetilise keskkonna käsitlust kui oma seaduspäradega võimalikku maailma. Dokumentaalse keskkonna puhul mõjuvad keskkonnaviidad ootuspäraselt: fiktsionaalsus vähendab ja faktuaalsus suurendab keskkonna dokumentaalsust. Hüperreaalse keskkonna puhul on intensiivsust mõjutavaks teguriks ka narratiivi sisu. Suurima intensiivsusega hüperreaalsed keskkonnad on võimalikud juhtudel, kui narratiivi fiktsionaalsed ja dokumentaalsed faktorid on tasakaalus. Suure osaluspotentsiaaliga, kuid väikse taustalooga keskkonnad sarnanevad liigselt tavalisele reaalsusele. Sisutiheda narratiivi, kuid vähese osalusvõimalusega keskkonnad lähenevad seevastu liigselt tavalisele kunstilisele reaalsusele. Keskkonnaviidad käituvad hüperreaalses keskkonnas oma nimele vastavalt ja võimaldavad reguleerida tasakaalu kunstilise reaalsuse ja dokumentaalsuse teljel.

Keskkonnaviidad on fragmentsed. Kui üks stilistika hõlmab tervet filmi, võib tegemist olla mingi keskkonna tunnusega; kui sarnane stilistika on kasutusel vaid üksikus stseenis, on tegemist keskkonna viidaga.

Samas valdkonnas võiks jätkata tööd erinevate keskkondade esitusmeetodite täpsemal vaatlemisel läbi filmi ajaloo. Kuna keskkondade modelleerimine erinevate kultuuri- ja filmitraditsioonide vahel ja eri kogukondades on erinev, oleks tulemusrikas vaadelda just selliste maade filmikunsti, kus tootmis- ja kogemistraditsioonid on läänemaailmast erinevad. Eriti tänuväärne oleks nõukogude filmikunsti analüüs. Dokumentaalsuse ja fiktsiooni suhte ideoloogiline reguleeritus tavaelu tasandil tõstatab omaette probleeme, mille läbi filmikunsti vaadelda.

Kuhu areneb filmikunst ja mida on meil tulevikult oodata? Kui vaadelda seda küsimust keskkondade modelleerimise seisukohalt, siis on tuleviku film ühelt poolt tihedalt seotud tehnika arenguga, teisalt üldideoloogiliste otsustega info avalikkuse kohta. Peavoolukinos võib trendiks saada metareaalse keskkonna vaatlused. Praegust arvutigraafika võimsust kasutatakse eelkõige reaalse maailma sünteetiliseks taasesitamiseks. Kui pöörata sama jõud kunstnikunägemuse ja metareaalsete keskkondade kujutamisse, oleks meil oodata midagi visuaalselt uut.

Kui ma töös mainisin, et puhtalt dokumentaalsesse keskkonda kuuluvad vaid manipuleerimata ja katkestusteta dokumentaalvõtted, siis teoreetiliselt on võimalik ka pikemate teoste dokumentaalsesse keskkonda kuulumine. Hetkel, kui inimesel on raske läbida kesklinna ilma ühegi turva- või muu kaamera ette sattumata, sõltub selle info kättesaadavaks tegemisest ka dokumentaalsesse keskkonda kuuluvate teoste võimalikkus. Informatsiooni ideoloogiliselt suunatud avaldamine viib aga tulevikus ilmselt kõige laiemat kõlapinda omava hüperreaalse keskkonna arengule. Hüperreaalse keskkonna kasutusvõimalused ei piirdu ainult kunstiga ja selle esitusviisid on samuti pidevas arenemises. Kuna hüperreaalses keskkonnas eksisteeriva teose tarbimist on lihtne segamini ajada osalusdemokraatiaga, on selle tehnoloogia kasutamist oodata ka sotsiaalsfääris ja poliitikas. Uute kasutusvaldkondade ja teostusvõimaluste arenedes on oodata ka üha uusi hüperreaalsesse keskkonda kuuluvaid teoseid.

Filmograafia

„300“ („300“ Zack Snyder 2006)
„A.I. - tehisintellekt“ („A.I. Artificial Intelligence“ Steven Spielberg 2001)
„Ameerika tuletõrjuja elu“ („The Life of American Fireman“ Edwin S. Porter 1902)
„Avatar“ („Avatar“ James Cameron 2009)
„August 1991“ („August 1991“ Ilmar Raag 2005)
„Blairi nõiafilm“ („The Blair Witch Project“ Daniel Myrick, Eduardo Sanchez 1999)
„Camperi päevik“ („Diary of a Camper “ United Ranger Films 1996)
„Cannibal Holokaust“ („Cannibal Holocaust” Ruggero Deodato 1980)
„Casablanca“ („Casablanca“ Michael Curtiz 1942)
„C.S.I Miami: MIA/NYC Nonstop“ ("C.S.I.: Miami":MIA/NYC Nonstop Danny Cannon 2004
) „Dogville“ („Dogville“ Lars von Trier 2003)
„Ema“ („Мать“ Vsevolod Pudovkin 1926)
„Esimene auto“ („The First Auto“ R. Del Ruth 1972)
„Forrest Gump“ („Forrest Gump“ Robert Zemeckis 1994)
„Hulk“ („The Hulk“ Ang Lee 2003)
„Indiana Jones“ („Raiders of the Lost Ark“ Steven Spielberg 1981)
„Isik 2184“ „Person 2184“(Friedrich Kirschner 2005)
„Juuraajastu park“ („Jurassic Park“ Steven Spielberg 1993)
„Kaklusklubi“ („Fight Club“ David Fincher 1999)
„Kangelased“ („Heroes“ Tim Kring 2007)
„Kodanik Kane”(„Citizen Kane“ Orson Welles 1941) „Kukkumised“ („The Falls“ Peter Greenaway 1980) „Liblika efekt“ („The Butterfly Effect“ Eric Bress, J. Mackye Gruber 2004) „Lola Montes“ („Lola Montes“ Max Ophulus 1955) „Lõputa lugu“ („Die Unendliche Geschichte“ Wolfgang Petersen 1984) „Maailmade sõda“ (“Tthe War of the Worlds” Byron Haskin 1953) „Majakoletis“ („Monster House“ Gil Kenan 2006) „Marie Antoinette“ („Marie Antoinette“ Sofia Coppola 2006) „Matrix“ („Matrix“ Andy Wachowski, Larry Wachowski 1999) „Muruniitjamees“ („The Lawnmower Man“ Brett Leonard 1992) „Mutt’i ja Jeffi rääkivad pildid“ („Mutt and Jeff Talking Pictures“ David Horsley 1911-26) „Müür“ („Pink Floyd The Wall“ Alan Parker 1982) „ Narkoäri“ ( „Traffic“ Steven Soderbergh 2000) „Oktoober“ („Октябрь: Десять дней,которые потрясли мир“ Sergei Eisenstein 1927) “Olümpia” („Olympia 1. Teil - Fest der Völker“, „Olympia 2. Teil - Fest der Schönheit “ Leni Riefenstahl 1938) „Punane vs. Sinine“ („Red vs. Blue“ Burnie Burns, Matt Hullum 2003-2007) “Rahvuse sünd” (“Birth of a Nation” D. W: Griffith 1915) „Rocky“ („Rocky“ John G. Avildsen 1976) „Romeo peab surema“ („Romeo Must Die“ Andrzej Bartkowiak 2000) “Sallimatus” (“Intolerance: Love’s Struggle Throughout the Ages” D. W. Griffith 1916) „Seitsmes sari: võistlejad elu ja surma peale“ („Series 7: The Contenders“ Daniel Minahan 2001) „Serpentiinide tants“ („Danse Serpentine“ Antoine Lumière, Auguste Lumière 1869) „Sin City“ („Sin City“ Frank Miller, Robert Rodriguez 2005) „Superman tuleb tagasi“ ( „Superman returns“ Bryan Singer 2006) „Suudlus“ („The Kiss“ William Heise 1869) „Sügavike tulnukad“ („Aliens of the Deep“ James Cameron, Steven Quale 2005) „Sügaviku vaimud“ („Ghosts of the Abyss“ James Cameron 2003) „Sündinud tapjaks“ („Natural Born Killers“ Oliver Stone 1994) “Tahte triumf” („Triumph des Willens“ Leni Riefenstahl 1938) „Tantsija pimeduses“ („Dancer in the Dark“ Lars von Trier 2000) „Tavalised kahtlusalused“ („Usual Suspects“ Bryan Singer 1995) „Teemandirööv“ („Snatch“ Guy Richie 2000) „Tenenbaumid“ ( „The Royal Tenenbaums“ Wes Anderson 2001) „The Rutles“ („The Rutles: All You Need Is Cash“ Eric Idle, Gary Weis 1978) “Transformers” („Transformers“ Michael Bay 2007) „Tulnukad“ („Aliens“ James Cameron 1986) „Tulse Luperi kohvrid 1.osa: Moabi lugu“ („The Tulse Luper Suitcases, Part 1: The Moab Story“ Peter Greenaway 2003) „Twin Peaks“ („Twin Peaks“ David Lynch jt 1990-1991) „Tähesõdalased“ („Starship troopers“ Paul Verhoeven 1997) „Varas kokk, tema naine ja armuke” („The Cook the Thief His Wife & Her Lover“ Peter Greenaway 1989) „Visa Hing 3“ („Die Hard: With a Vengeance“ John McTiernan 1995) „Väike tibu“ („Chicken Little“ Mark Dindal 2005) „Öine vahtkond“ („Ночной дозор" Timur Bekmambetov 2004)

Kirjandus

Altman, Rick. „The sound of sound.“., Vol. 21, Cineaste, 01-01-1995, pp 68 Kättesaadav http://www.geocities.com/Hollywood/Academy/4394/altman.html Altman, Rick. Sound Theory, Sound Practice Routledge, 1992 Anderson, Chris. „The Long Tail“ Wired. San Francisco, CA: Wired USA oktoober 2004 Anderson, Joseph D. The Reality of Illusion: An Ecological Approach to Cognitive Film Theory. Carbondale, Ill: Southern Illinois University Press, 1996. Bahtin, Mihhail. Valitud töid. Tallinn, 1987 Baudrillard, Jean. Simulaakrumid ja simulatsioon. Tallinn: Kunst, 1999 Bordwell, David, and Kristin Thompson. Film art : an introduction. 2nd ed., New York: Knopf; 1986 Braudy, Leo., and Marshall. Cohen. Film theory and criticism : introductory readings. New York: Oxford University Press, 2004. Burgoyne, J. Robert, Robert Stam, and Sandy Flitterman-Lewis. New Vocabularies in Film Semiotics: Structuralism, Post-Structuralism and Beyond. Routledge, 1992. Buskin, Richard. „The Matrix Young guns, new tricks“ Studio Sound, April 1998 Kättesaadav http://www.filmsound.org/studiosound/post_matrix.html Chion, Michel. Audio-vision : sound on screen. New York: Columbia University Press. 1994 Dancyger, Ken The Technique of Film and Video Editing: history, theory and practice (Focal Press, 2007). Eisenstein, Sergei, and Jay Leyda. Film Form; Essays in Film Theory. New York: Harcourt, Brace, 1949 Genette, Gerard. Fiction & Diction. Ithaca: Cornell University Press, 1993. Gorbman, Claudia. Teaching the Soundtrack. Quaterly Review of Film Studies November 1976 Hayward, Susan. Cinema Studies The Key Concepts. Routledge key guides. London: Routledge, 2006 Jakobson, Roman. Selected Writings. The Hague: Mouton, 1971. Konigsberg, Ira. The complete film dictionary. New York: Penguin Reference. 1997 Kracauer, Siegfried. From Caligari to Hitler, a psychological history of the German film,. [Princeton N.J.]: Princeton university press, 1947. Kärk, Lauri. Pildi sisse minek: filmikirjutisi Tšehhovist virtual reality’ni 1977-1999. Kirjastuskeskus, 2000. Lotman, J. (2004). Filmisemiootika. Tallinn: Varrak Macgowan, Kenneth. Behind the Screen; The History and Techniques of the Motion Picture. New York: [Delacorte Press, 1965. Manovich, Lev. The Language of New Media. MIT Press, 2001. Marinelli, Lydia. „Screening Wish Theories: Dream Psychologies and Early Cinema“ Science in Context, 19: 87-110 Cambridge University Press 2006 McGonigal, Jane Evelyn. This Might Be a Game: Ubiquitous Play and Performance at the Turn of the Twenty-First Centur“ University of California, Berkeley 2006 Metz, Christian. Film Language: A Semiotics of the Cinema. Chicago: University of Chicago Press, 1991. Monaco, James. How to read a film : the art, technology, language, history, and theory of film and media. New York: Oxford University Press, 1977. Nichols,Bill Representing Reality: Issues and Concepts in Documentary (Indiana University Press, 1991). Pierson, Michele „No Longer State-of-the-Art: Crafting a Future for CGI“ Wide Angle - Volume 21, Number 1, January 1999, lk. 29-47 Pärn, Katre. Kinosemioloogia: kinokeele struktuur ja ühikud Bakalaureusetöö Tartu Ülikool 2007 Rascaroli, Laura. A Critical History of the Oneiric Metaphor in Film Theory. KINEMA: A Journal for Film and Audiovisual Media. 2002 Kättesaadav http://www.kinema.uwaterloo.ca/rasc022.htm. Reisz, Karel, and British Film Academy. The technique of film editing.. [2d enl. ed.], New York: Hastings House, 1968. Roscoe, Jane, and Craig Hight. Faking It: Mock-Documentary and the Subversion of Factuality. Manchester University, 2002. Tomaselli, Keyan G. Appropriating Images: The Semiotics of Visual Representation. Højbjerg, Denmark: Intervention Press, 1999. Worth, Sarah E. Fictional Spaces The Philosophical Forum 35 (4), 439-455 2004

Internetileheküljed.

“Mark Simonson Studio / Notebook: Royal Tenenbaum’s World of Futura,” http://www.marksimonson.com/article/87/royal-tenenbaums-world-of-futura (vaadatud Juuni 2, 2007).

“Mladen Milicevic - Film Sound Beyond Reality.” http://filmsound.org/articles/beyond.htm (vaadatud juuli 4, 2007).

Superman returns. “www.myspace.com/supermanreturns.” http://profile.myspace.com/index.cfm?fuseaction=user.viewprofile&friendid=2369738 (vaadatud juuli 3, 2007).

McGonigal, Jane. “See pole mäng”: süvaesteetika ja kollektiivmäng.” KiriKiri. http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=221 (vaadatud juuli 3, 2007).

Screendigest. “USA, Carmike concludes largest digital 3D cinema deployment deal.” http://www.screendigest.com/online_services/intelligence/cinema/updates/ci-061214-cj1/show (vaadatud juuli 1, 2007).

FOX News. “FOXNews.com - New Wave of 3-D Movies On Track for 2009 - Business And Money | Business News | Financial News.” http://www.foxnews.com/story/0,2933,271316,00.html (vaadatud juuli 2, 2007).

The Japan Times. “Cinema goes back for the future | The Japan Times Online.” http://search.japantimes.co.jp/cgi-bin/ff20070104a1.html (vaadatud juuli 2, 2007).

Stuckey, Helen. “Palying the movies.” Australian Centre for the Moving Image. http://www.acmi.net.au/essay_playing_movies.htm (vaadatud juuli 2, 2007).

Drying, Charlie. “Approaches to Machinima (Live-Action vs. Scripted).” MachinimOZ. http://bonza.rmit.edu.au/essays/2006/Charlie%20Drying/approach.html (vaadatud juuli 2, 2007).

Reuters. “Sweden first to open embassy in Second Life .” May 30, 2007. http://www.reuters.com/article/technologyNews/idUSL3034889320070530 (vaadatud juuli 2, 2007).

McDonald, Gordon. “Cinematic Differences between Film and Machinima.” Machinima.com. http://www.machinima.com/article.php?article=329 (vaadatud juuli 2, 2007).

The Internet Movie Database. “Red vs. Blue: The Blood Gulch Chronicles (2003) (TV) - Trivia.” http://www.imdb.com/title/tt0401747/trivia (vaadatud juuli 19, 2007).

Peter Greenaway, “Loeng võitlevast kinost (Cinema Militans) | Kirikiri,” KiriKiri, http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=114 (vaadatud august 4, 2007)

1

2007-09-01

MärksõnaKeel

MärksõnaMärk