Energiaagentuur

Prindi

Elmer Joandi

1

Energiateema on olnud viimasel kahel aastal meedia tähelepanu haripunktis. Mitte üksnes Eestis, kogu maailmas. Naaberriikides langetatakse strateegilisi valikud, soodustatakse erinevaid arenguid, võetakse müüdavast väärtusest maksimaalset raha, valitakse pikaajalisi usaldusväärseid partnereid, hõlvatakse positsioone. Eesti sarnase tegevusega ei saa aga rahul olla. Strateegilised valikud lähtuvad pigem PR-vajadusest kui maailma ja kohaliku majanduse paratamatusest. Lühinäidetena - 2005 aasta elektrimajanduse arengukava ei rääkinud midagi tuumajaamast, kummatigi jooksis peaminister Leetu juba mõni kuu peale kava kinnitamist ministeeriumis, valitsuses ja riigikogus. Jäi mulje, et peamiselt kannustas teda hirm (kahe-kolme inimese poolt kirjutatud ja lõpuni läbi loetud) kavast tuleneva PR-fiasko ees. Teine lühinäide on valimiseelne taastuvenergeetika hinnatõus - Euroopa keskmine kiire valimiseelne seadus, mis Eesti tingimustes ei saa kaua kesta, kuna puidupõhist energeetikat soodustatakse määral, mis hakkab kahjustama meie metsi.

Raske on leida head lahendust, kuidas kaasata energeetika strateegiliste valikute juurde iseseisvaid apoliitilisi spetsialiste. Kahjuks teenivad enamus parimate tiitlitega spetsialistidest mingit „über-ideed“, olgu selleks „TTÜ’sse tuumaenergeetika õppetool“, „energiasõltumatus põlevkivi abil iga hinnaga“ või „iga maja juurde tuuleveski“. Kuni viimaste aastateni koostasid meie energeetika strateegilisi visioone ühe käe näppude jagu harjumuseks saanud rolli ja suurfirmade seostega spetsialiste. Tulemus - kulunud tekst ja äriprojektide tagatoapoliitika.

Pika sissejuhatusega peateemani - Energiaagentuuri (EA) moodustamine. Eravestlustes olen kohanud neli visiooni - 1. Uusi asutusi pole vaja, valitsusel on mandaat ja ta tegutseb; 2. EA’d pole vaja, poliitloom teeb niikuinii, mida ise tahab; 3. EA võiks olla täidesaatev organ ministeeriumi allasutusena; 4. EA võiks olla sihtasutuse laadne iseseisev organ.

Minu eelistus kuulub just viimasele. Sellega tekiks meil EASi, KIKi ja Kredexi kõrvale uus suure rahakotiga majandusmuudatuste ellukutsuja. Parandamaks kahe eelneva olemuslikke vigu võiks EA olla apoliitiline ja seda seaduses fikseerituna - EA kõrgeim otsustusorgan oleks erinevate akadeemiliste asutuste ja keskkonna- ja majandusühenduste poolt määratud nõukogu. EA rahakotti võiks minna Eesti Energia investeeringuraha (pisukese tuumajaama osaku jagu), CO2 kvoodi müügi rahad, ühistranspordi subsiidiumid ja energiaaktsiis.

Vestluskaaslased arvanud selle idee peale, et tore, aga ei saa kunagi teoks. Poliitilisele loomale ei olevat tavaks nii suurt lihatükki oma hammaste vahelt ära lasta. Siinkohal tahakski veenda looma - see valik on talle parim. Nimelt - viimase aasta dispuut teemal põlevkivi vs tuul vs tuumajaam on olnud peamiselt „täiesti mööda“. Ilus esinemine valimiseelsel areenil, vähe seonduv reaalsusega. Reaalsuses on Eesti SKP/energiatarbe, ekspordibilansi/energiatarbe, SKP/saaste suhted peamised näitajad meid paratamatult ees ootava, üle poole energiamajandust hõlmava muudatustekava teel. Selles mõõtkavas on poliitloomade võitlus meediatandritel takerdunud tuumajaama teemale - viiele protsendile Eesti energiabilansist. Suur edasiminek võrreldes aastal 2005 valitsenud tühjusega, kuid samas tempos jätkates ei suudeta katta vajaliku ajaga piisavat hulka valdkondi. See on tagatoapoliitika olemuslik häda - mõnikord ei mahu vajalik kogus ajusid ühte tagatuppa.

Mis siis edasi saab? Veidi koomilises võtmes ennustatuna - poliitiliselt sõltumatu ajutrust, saneerides Aktsiaselts Eesti Vabariigi äriprotsesse, leiab, et energia osakaal meie elus on nii kõrge, et energia maailmaturuhinna kahekordistudes oleks Aktsiaselts pankrotis - toodete omahind ei ole maailmaturul konkurentsivõimeline. Elamisteenust saab säästlikemates Lääne-Euroopa riikides parema hinna/kvaliteedi suhtega. Kollapsi vältimiseks on kaks võimalust - kas pista kiirelt nahka puit ja põlevkivi, lükates vältimatut edasi aastakümne jagu, või maksustada raiskajat ja võtta riigi toel peamiselt erasektorile kiireid renoveerimislaene, saavutamaks naaberaktsiaseltsidega võrdset või paremat „elamistoote energia ja saastemahukust“.

Siis astuvad Andrus Ansip ja Sandor Liive võrdsetel alustel „pärisenergeetikute“, taastuvenergeetikute, tootjate, transportijate, ehitajate ja majaomanikega sisse EA uksest ja tõestavad, et just nende projekt muudab kõige pisema raha eest kõige rohkem Eesti SKP energiamahukust ja import-eksport suhet vähima saastekvoodi tarbega. Ausas konkurentsis jäävad peale parimad ideed. Kuivõrd ideid on aastakümne pikkusest seisakust tingituna palju, siis arvatavalt jagub eelpool mainitud miljarditest esialgu vaid laenuprotsentide tasumiseks säästuvaldkondades, energiaturu avamiseks naaberriikidele ja ühistranspordi subsiidiumideks.. Poliitloomale jääb siiski üks pisike jämedam nöörijupp pihku - võimalus olla vajalike seadusmuudatuste juures piduriks.

1

2007-09-09

MärksõnaEnergiasõjad

MärksõnaMajandus

MärksõnaMets

MärksõnaPõlevkivi

MärksõnaTuumaenergia