Teemad

MärksõnaEesti ajalugu

Kohalikud karutaltsutajad ja Moskva tsirkus

Prindi

Amar Annus

1

4. detsembril 2004. aastal sõlmis Eesti Keskerakond koostööleppe Vene võimuparteiga “Ühtne Venemaa”. Hoolimata üle kahe aasta kestnud koostööst pole lihtinimesel võimalik hankida mingitki infot selle kohta, mida mainitud koostöölepingu raames on tehtud või tehakse. Keskerakonna pressiteates 11.12.2004 väidetakse, et “sõlmitud koostööleppe ainsaks eesmärgiks on kaitsta paremini Eesti huvisid Venemaal”. Kas võibolla ka paremini kaitsta Venemaa huvisid Eestis? Nii Ain Seppik kui Edgar Savisaar on lepingu kaitseks väitnud, et “dialoog Venemaaga” kuulub “euroopalike väärtuste” sekka, mida tuleb edendada. Nt Postimehe online-intervjuul 21.09.2006 väitis Ain Seppik “Ühtse Venemaa” partei kohta koguni järgmist: “Selle partei kõige suuremaks teeneks Vene poliitikas on meie arvates see, et ta suutis kõrvaldada suurest poliitikast Venemaa Kommunistliku Partei. Koostööprotokoll käsitleb inimsuhteid kultuuri, hariduse ja majanduse valdkonnas.”

Ühtne Venemaa, kompartei modernne järeltulija

Koostöö õigustamiseks niisiis väidetakse, et “Ühtne Venemaa” kõrvaldas “suurest poliitikast Venemaa Kommunistliku Partei”. Seda öeldes unustab Seppik sihilikult, et NSVL Kommunistlik Partei tegi oma diktatuuri püsimiseks sama tihedat koostööd NKVD ja KGBga kui “Ühtne Venemaa” teeb FSB-ga, mõlemad on nii eristamatud kui lahutamatud. Selles mõttes võib “Ühtset Venemaad” pidada igati NSVL Kommunistliku Partei modernseks järeltulijaks. Samuti on igati õigustatud arvamine, et Venemaa ja Eesti elanike vahel funktsioneeriksid inim-, kultuuri-, haridus- ja majandussuhted ka ilma “Ühtse Venemaa” ja Keskerakonna koostööprotokollita.

Teine argument, mida Keskerakonna juhtfiguurid on toonud koostöölepingu põhjenduseks, käsitleb globaalset haaret, millega “Ühtne Venemaa” teeb koostööd parteidega kogu maailmas. 2.11.2006 kinnitas E. Savisaar Postimehe online-intervjuul uhkelt, et “Putini parteiga on koostöölepe ka Saksamaa konservatiividel, Jaapani liberaaldemokraatidel ja paljudel teistel erakondadel üle maailma. Väga tark on omavahel dialoogi pidada, mitte omaette nurgas põrnitseda - isegi kui vaated on erinevad. Need, kes Eestis seda lepet kiruvad, on pigem kadedad, et ise sellest eemale pidid jääma.”

49 Jaapani kalurit

Sellest vastusest hoolimata on koostöö loomuse osas lihtinimesel jällegi tühjad pihud. Mille peale võiksid küll kadedad olla selle leppe kirujad? Hädasolijal ei jää üle muud, kui ise asuda ajaloost paralleele otsima. On tore, et Savisaar mainib Jaapani liberaaldemokraate, millega tundub andvat mingi niidiotsa. Jaapani liberaaldemokraadid on Jaapani valitsuspartei olnud kogu II maailmasõja järgse aja ning olnud tihedates sidemetes USA-ga. Samas oli just selle erakonna liige, Jaapani tööminister Hirohide Ishida see, kes 1973. aastal moodustas parlamentaarse Nõukogude-Jaapani sõprusühingu ja sai selle juhiks. Harilikult püüdis NSVL ja KGB teha koostööd kommunistlike parteidega üle maailma, välja arvatud Hiina KP ja eurokommunistidega.

Jaapani kommunistlik partei oli aga 1960ndatel sattunud hiinameelsete mõju alla ja seega osutus KGBle sobivamaks kaastööliseks Jaapani sotsialistlik partei, mis oli peamine opositsioonipartei, ja selle seast värvati ka viis olulist agenti. Liberaaldemokraat Hirohide Ishida, mainitud Nõukogude-Jaapani sõprusühingu juht, värvati samuti 1974. aastal ning hiljem veel kaks isikut samast parteist. Kui 27. augustist kuni 6. septembrini 1973 juhtis Ishida Jaapani delegatsiooni Moskvasse, üritas NLKP raukadest koosnev juhtkond püüdlikult näidata oma soosivat suhtumist Ishidasse. Selle tarbeks lasti vabaks 49 Jaapani kalurit, kes olid Nõukogude territoriaalvetesse tungimise süüdistusel pantvangi võetud. Piiririkkumist tegelikult ei toimunud, Jaapani kalureid võeti kinni rutiinselt. Hiljem osales Ishida Nissani luksusauto hankimise projektis sm Brežnevile, kellel oli suur välismaa luksusautode kollektsioon. Ishida täitis veel mitmeid 1970ndatel Jaapanis talle KGB poolt peale pandud ülesandeid.

Tühised kangelasteod

Niisiis näeme vähemalt kahte konkreetset asja, mida kasulikku Jaapani-Nõukogude parlamentaarne sõprusleping endaga kaasa tõi. Jaapani kalurite vabastamine ja Brežnevile Nissani hankimine Nõukogude-Jaapani sõprusühingu raames on mõnevõrra analoogiline saavutustega, mida Savisaar üles loetles võimalike koostööprojektidena “Ühtse Venemaaga” Keskerakonna pressiteates 11.12.2004: “Unustatakse, et Eesti välispoliitika on Moskva suunas viimase 13 aasta jooksul kukkunud läbi,” ütles Savisaar erakonna volikogus. “Pärast taasiseseisvumist ei saa rääkida mitte ühestki Eesti suuremast võidust Vene suunas. Piirilepet ei ole, Pätsi auraha on ikka Moskvas, Tartu Ülikooli varad on ikka Venemaal jne”.

Kuigi Savisaare loetelus tundub kõige huvitavam osa “jne”, lubas ta ka Eesti-Vene piirilepingu vastavate volituste saamisel “vabastada” preambulast (Postimees 31.08.2006). See kangelastegu oleks sarnane Hirohide Ishida omaga Jaapani kalurite vabastamisel - väliselt edukas, kuid sisu poolest tühine ja “koostöö” stsenaariumi poolt ette kirjutatud.

Suur triumf KGB jaoks

Kuigi suurriikide eriteenistustel on alati palju ja osavaid viise, kuidas sisse tungida neid huvitava riigi olulistesse organitesse, on siiski alati ka saatkonnad ja koostöölepingud need, mille abil penetreerida on püütud. “Koostöölepingud” on legaalne moodus, kuidas suurendada oma kohalolekut ehk presentsi mõjutada soovitavas riigis. Külma sõja aegu tehti seda ka Indias.

Augustis 1971 kirjutas sama aasta kevadel valimised ülekaalukalt võitnud Indira Gandhi alla Nõukogude Liiduga “Rahu, sõpruse ja koostöö paktile”. Läbirääkimised koostöölepingu sisu üle peeti rangelt salajas, kokku olid salajaste läbirääkimiste sisust teadlikud ehk ainult pool tosinat India valitsuse liiget. Kuna India Kommunistlik Partei ei suutnud nigelate valimistulemuste tõttu riigi valitsuse otsuseid oluliselt mõjutada, soovitati vastava meelsusega inimestel liituda Gandhi poolt juhitava Kongressiga. Sõlmitud koostööleping oli suur triumf ka KGB jaoks, 1970ndate alguses oli KGB kohalolek Indias maailma suurim väljaspool sovetiblokki, residentsidega Delhis, Bombais, Kalkuttas ja Madrases.

Indira Gandhi ei asetanud mingeid ülemmäärasid kohale saabuvatele Nõukogude diplomaatidele ja kaubandusametnikele, nõnda said vajaliku legaalse katte kõik KGB ja militaarluure tegelased. India valitsus ja selle agentuurid penetreeriti põhjalikult. Sedasama oli teinud ka CIA, kuigi ilma ametliku “koostööprotokollita”. KGB oli Indira Gandhi ja tema lähema ringi mõjutamisel siiski edukam, kuna kasutas edukamalt ära korruptsiooni. Gandhi ja tema lähikondsed rikastusid erakordse kiirusega, rahatähtedega täidetud kohvreid toodi peaministri majja rutiinselt ning Indira Gandhi kohta väidetakse isegi, et ta ei raatsinud tühje kohvreidki tagasi tuua.

Omad mehed teises riigis

Nõnda võib siis kergesti näha, millist hüve ja heaolu võib kaasa tuua “koostööleping” oluliste partneritega, kuigi Indiale kui tervikule hakkas see pikkamööda kujutama märkimisväärset julgeolekuriski. 1972. aastal teatas KGB “aktiivsete meetmete” osakond, et aasta jooksul on India ajalehtedesse implanteeritud ehk sisse istutatud 3789 ideoloogiliselt kallutatud kirjutist avaliku arvamuse mõjutamiseks. Peale sovetimeelsuse propageerisid ja “paljastasid” need artiklid ka väidetavaid CIA vandenõusid seoses Indiaga. KGB palgalehel oli kümme India ajalehte, aastatel 1974 ja 1975 suudeti India ajalehtedes üllitada vastavalt 4486 ja 5510 “oma meeste” kirjutist.

Sarnane väljaanne Eestis on Keskerakonna ajaleht Kesknädal, mille hiigelsuurte tiraažide rahastamise ümber hõljub korralik “salapära”. Eesti Päevalehe järgi 2.10.2006 annab ajalehte välja Jüri Vilmsi sihtasutus, mida Eesti Päevaleht kommenteeris: “Kes Kesknädalale sellise tormilise arengu jaoks raha annab? Aga seda ei taha Vilmsi sihtasutuse juhid öelda - ühed keerutavad, teised väidavad, et nad ei teagi!” Isegi sihtasutuse nõukogu liige Aadu Must ei osanud rahastamise küsimusele vastata, öeldes: “Ausalt öeldes mind huvitab ka muide, kes on sihtkapitali toetajad, aga ma ei ole igapäevase praktilise tööga sisuliselt tegelenud.” Nõnda ei teagi keegi, kes Kesknädala väljaandmiseks põhipanuse annab ja rahastab seal ilmuvaid sm Tšaplõgini ajakirjanduslikke šedöövreid nii sõnas kui pildis.

Salatsemine "koostöö" ümber

Pärast aprillirahutusi Tallinnas väitis E. Savisaar, et need loovad eelduse tugeva vene partei esiletõusuks Eestis. Ometigi ei ole Moskval mingit vajadust tugeva vene partei järele, kui neil Eestis juba on selline partei - Keskerakond. Sarnane oli olukord Nasseri ajal Egiptuses, kui Moskva veenis Egiptuse Kommunistlikku Parteid laiali minema selleks, et selle liikmed võiksid olla mõjukad Nasseri Araabia Sotsialistlikus Unioonis. Nasser suhtus kommunistidesse omas riigis väga kahtlustavalt, kuigi oli suur sõber Nõukogude Liiduga.

Kui Keskerakonna ja “Ühtse Venemaa” koostööleping on juba tugevasti kahjustanud selle erakonna mainet Eestis, siis salatsemisest koostööna toimuva ümber saab pikkamööda Keskerakonna poliitiline enesetapp. Kahju on ainult selle erakonna ausameelsetest liikmetest, kes oma poliitiliste juhtide ogarate ambitsioonide tõttu on saanud kogu ilmarahva kahtlusalusteks. Kuidas saab kärbes taltsutada karu?

P.S. Artikli kirjutamisel on kasutatud järgmist allikat: V. Mitrokhin, Ch. Andrew, Mitrokhin Archive II: The KGB and the World, Penguin Books Ltd, 2005.

1

2007-07-07