MärksõnaEesti ajalugu

Vaateid pärandimajandusele teoorias ja praktikas

Prindi

Priit-Kalev Parts

1

Pärand on poliitiline valik minevikust

Sõna pärand kasutamine kaasaegses tähenduses ei ole eriti vana, vaid põhiliselt 20. sajandi teise poole nähtus. Päritolult on tegemist juriidilise terminiga: “pärija(te)le siirduv surnud isiku vara”, seletab ÕS tänini (2003: 636). Alles hiljem on sõna omandanud kõrvaltähenduse, mis viitab mingitele ühiskonna või kogukonna minevikul põhinevatele väärtustele (Graham jt 2000: 1.3).

Kaasajal võib pärand tähistada kõikvõimalikke asju - Egiptuse püramiididest Elvis Presleyni. (Lowenthal 1996: 21). See esineb kogu läänemaailmas väga mitmesugustes seostes ja on ka eesti keeles sõnatuletuslikult väga produktiivne: tunneme ju selliseid väljendeid nagu pärandkooslused, kultuuripärand, looduspärand, ajaloopärand, tööstuspärand, esivanemate pärand jne. Ka mõiste või ebamäärase ideena võib see hõivata väga mitmesuguseid möödanikuhõngulisi sõnu nagu näiteks pärimus, traditsioon, minevik, ajalugu, muinsus, muinas-jne. Me teame küll, et distsipliiniti on neile kehtestatud kitsamaid ja eeldatavalt väärtusvabamaid tähendusi, kuid tegelikult pole kellelgi jõudu hoida neid muutumast poliitilis-moraalseks juba akadeemiliste müüride vahel [1], kõnelemata “profaansetest” rakendustest meedias, poliitikas, argikõnes.

Kultuuripärandobjekti või -nähtuse tuvastamine sõltub vaatlejast ja pole tingimata korratav. Sellesuunalise väite tõestamine toimub tavaliselt poliitiliste vahenditega, kuid tehtud on ka mõningaid ilmselt demonstratiivselt positivistlikke eksperimente: näiteks jagatud “inimestele tänavalt” odavaid fotoaparaate, et nad jäädvustaks seda, mida peavad oma elukeskkonnas kultuuripärandiks. Fotode analüüs näitas, et “nad” hindasid asju kardinaalselt teisiti kui selleks kutsutud ja seatud ametkonnad (Howard 2003: 75). Ilmselt peab sellest järeldama, et pärand on tunnetatav ainult seda väärtustavasse kogukonda kuulumise, sellega samastumise kaudu. Või sellele vastandumise kaudu - mõelgem kasvõi Tõnismäe ja Lihula pronkssõdureile, mis kumbki võivad olla ühele pärand, teisele aga “antipärand”.

Küllap on katsed pärandit lõpliku arvu ühistunnuste kaudu tõsikindlalt defineerida määratud luhtumisele - väga erinevaid asju seovad selle mõiste või pelgalt ebamäärase ideega ainult “perekondlikud sarnasused”, kui kasutada Wittgensteini kuulsat metafoori [2] Kõik, mida pärandi kohta öeldakse, võib olla vaid rahuldavalt tabav, kuid mitte täpne ega ammendav, sest alati jääb midagi puudutamata. Ilmselt on siiski piisavalt asjakohane öelda, et pärandnähtusi iseloomustab kaasaegsete väärtussüsteemide esindamine minevikuliste sümbolite abil. Siinkirjutaja arusaama pärandist iseloomustab kõige lühemalt järgmine määratlus: pärand on poliitiline valik minevikust [3]. Me valime, mida võtta, mida jätta, andes sellega hinnanguid minevikule ja seades moraalseid sihte olevikule ja tulevikule.

Pärand ja majandus

Briti inimgeograaf, ajakirja International Journal of Heritage Studies toimetaja Peter Howard jutustas kord ühele seminariseltskonnale 1960. aastatest pärinevast, seega ilmselt ühest maailma varasemast maaturismi käsiraamatukesest. Muude läbinägevate ja teravmeelsete õpetuste seas olevat autor seal kirja pannud ka umbes järgmise lause: “Ärge arvake, et nad (s.o külastajad) tulevad teie juurde teie talu pärast. Nad tulevad sellepärast, et neil on automobiil (motorcar).”

Too autor oli juba massilise turismi väga varases arengujärgus ära tabanud terve rea uute tegevusalade ühe põhilise kultuurilise, majandusliku ja tehnoloogilise aluse - transpordivahendite odavuse, mugavuse ja kättesaadavuse [4]. Miljonite turistide hordid lihtsalt ei pääseks autode ja muude suhteliselt odavate transpordivahenditeta rändlema ühtede kuulsate varemete juurest teiste, veel kuulsamate juurde [5].

Pärandi- ehk muinsusliikumist ei saa käsitleda lahus rahvastiku, kultuuri, institutsioonide, majanduse ja tehnoloogia üldistest arengusuundumustest. David Lowenthal on nimetanud näiteks elanikkonna vananemist ja pikenevat eluiga, massimigratsiooni, linnastumist, kasvavat hirmu tehnoloogia ja selle kaasa toodud kiirenevate muutuste ees (Lowenthal 1996: 23.26). Oma osa mängib ka akadeemiliste ringkondade osatähtsuse tõus - kasvanud on nende inimeste hulk, keda ülikoolides on harjutatud kultuuripärandile tähelepanu pöörama, ja nood omakorda on rõhutanud seda oma ringkondades ja koolides õpetajatena (Howard 2003: 140).

Kõik need ja ilmselt veel väga paljud muudki asjaolud on tekitanud pärandimajanduse arenguks soodsa konjunktuuri. Et kultuuritegevustesse investeerimisel on märkimisväärne vahetu majanduslik mõju, eriti toitlustus- ja majutusvaldkondadele ning liiklusele (vt nt Myerscough 1988), peaks seega olema juba iseenesestmõistetav - kindlasti olete isegi näiteks Viljandi pärimusmuusikafestivalil märganud muidu tänapäeval nii haruldasi poejärjekordi. Ka kultuuripärandi arendamine viisil või teisel tähendab seega majanduslike ressursside ja privileegide jaotamist ühiskonnas, nagu allpool lähemalt juttu tuleb. Seega võiks pärandi definitsiooni vastavalt siinsele huvile teisendada ka nii: pärand on majanduslik valik minevikust.

Kultuuriline kapital ja kultuuriline pädevus

Mitmed teoreetikud on rõhutanud, et 20. sajandi kapitalismi on iseloomustanud kasvav vajadus turustada kaupu pigem nende sümboolsele kui kasutusväärtusele tuginedes. Päranditööstuse tõusu kultuuritööstuse ühe osana võib vaadelda kui reaktsiooni postfordistliku majanduse kapitali akumulatsiooni probleemidele, näiteks raskusele teha standardseid masstooteid, ketistunud ettevõtteid, kohti jms teineteisest eristatavaks ja seega müüdavaks (Harvey 1994). Kui paljalt tehnilised näitajad ei veena, et üks auto või kinnisvaraprojekt on teisest parem, tuleb asuda otsima uusi müügistrateegiaid.

Üks suurepärane võimalus tootmise ja marketingi sünergiat parendada on teemakeskkondade loomine (Harvey 1994: 155.156). Teemakeskkondade eesmärgiks on alati tarbima õhutada (encourage) (Fotsch 2004: 783); ka pärandpaigad ja -rajatised on alati muuhulgas tarbimiskohad, “tarbimismaastikud” ja luksuskaubad: need on mõeldud ja korraldatud tarbima õhutamiseks (Graham jt 2000: 20). Strateegiat, mille algselt töötas välja Walt Disney oma lõbustusparkide jaoks, rakendatakse nüüdseks paljude kaupade, restoranide jm müügistrateegia osana, reklaami tahuna (Fotsch 2004: 781) - enam ammu pole Disney kompanii peamine tegevusvaldkond filmindus, vaid “temaatiline” kinnisvaraarendus, hotellindus, turism, mis siiski ilmselgelt põhinevad filmiäris loodud kultuurilisel kapitalil (Zukin 1990: 44).

Teemakeskkondade ehitamisest on saanud ka regionaalsete brändide kujundamise tunnustatud osa (Ahponen 1996: 111.115), mis väljendub näiteks hiigelstaadionide ja -muuseumide rajamises (vt nt Fotsch 2004). Ka kohalik Kumu “suure mängu” osana (vt nt “Üks Hellinna unistus...”, Soomre 2004) esindab sama strateegiat, sellest on oma vähenõudlikumal moel läbi põimitud ka valdade ja väikelinnade planeeringud, mille keskseid motiive on regionaalse “identiteedi” otsingud loodus- ja kultuuripärandi kaudu (pikemat käsitlust vt nt Parts 2003, 2004a, 2004b), kusjuures identiteedi mõiste on planeerimiskeeles muutunud eristamatuks kaubanduslikust brändist, imagost või kohalikust “märgist” (vt nt Hansar 2004).

Taolised arengud viitavad sellele, et enam ei saa mitmesugust imagoloogiat, miljöid, tematiseerimist (theming) ja selles osalevat kultuurilist kapitali taandada passiivsesse või kõrvalisse, “puhtsümboolsesse” rolli. Turumajandust käsitledes on vaja lõimida majanduslik ja kultuuriline analüüs. Ameerika urbanist Sharon Zukin teeb seda seletades teemakeskkondade populaarsust uue, postfordistliku tarbimisorganisatsiooni tekkega, kus üha olulisemat rolli mängib nn “tegelik (real) kultuuriline kapital”: “Kultuuriline kapital mängib tegelikku, s.o materiaalset rolli finantskapitali liigutamisel nii majanduslikes kui kultuurilistes tsüklites. Ta on põimitud tegelikku investeerimisse ja tootmisse. Ta loob tegelikku majanduslikku väärtust. Kultuuriline kapital avaldab mõju ka füüsilisele infrastruktuurile aadeldamisest (gentrification) “kontekstuaalse” linnaplaneerimiseni, filmidekoratsioonidest ulmearhitektuuri ja planeeritud asumiteni. Ning ta loob uusi töövorme ja elukutseid” (Zukin 1990: 53).

Uuele tarbimisorganisatsioonile on omane tarbimiskogemuse ülim vahendatus uut tüüpi, tehniliselt äärmiselt professionaalsete kultuuriliste tootjate poolt. Asjaolu, et nad on tõesti tootjad, on maskeeritud näiteks sellega, et nad on sageli alatasustatud, pealegi pole nad “sotsiaalselt ega kultuuriliselt distantseeritud jõukatest tarbijatest, keda nad teenindavad. Sellest hoolimata vormivad nad turupõhise kultuurilise kapitali tõlgendajate ja loojatena tegelikult kõrgemate sotsiaalsete kihtide maitseid” (Zukin 1990: 45). Mõtte võtab kujundlikult kokku Sharon Zukini raamatu pealkiri “Elu pööningul” (“Loft Living”, 1988). Raamat kõneleb nähtusest, kus kesklinna pööningutel, mis algselt on seostunud vaesuse ja boheemlusega, on maagiline võime moonduda eksklusiivseks luksuskaubaks, saada osaks kõige ihaldatumast ja glamuursemast elustiilist, mis loomulikult leiab väljenduse ka kinnistu hinnas.

Seda “maagiat” annabki seletada mitmesuguste kultuuriliste tootjate oskusliku imagoloogilise tööga. Ajalooliste linnasüdamete puhul kuuluvad nende tootjate sekka sageli kultuuriliselt kapitalilt jõukad kunsti- ja arhitektuuriloolased, kes valdavad õigeid koode. Ei ole juhuslik, et näiteks muinsuskaitse normatiivne sõnavara kaldub universaalselt olema nö ratsionaalselt analüüsimatu ning tugevalt retooriline (“ajalooline väärtus”, “traditsioonilisus”, “sobivus”, “harmoonia” jms) - just raskestiõpitav stilistika ongi selle edu saladusi.

Jonas Frykman (1999) on sellistele praktilist ja konkreetset laadi, sõnaliselt raskestikirjeldatavatele oskustele viitamiseks kasutanud väljendeid kultuuriline kompetentsus ja sõnatu teadmine. Sõnatu teadmine pole midagi pärismaalastele või eeltööstuslikele ühiskonnakihtidele ainuomast, vaid see on olemas ka õpetlastel: “olla õpetlaseks kasvatatav laps ei tähenda üksnes Homerose lugemist, integraalvõrrandite lahendamist või riigiaparaadi struktuuri tundmaõppimist. See tähendab osata neid asju samal moel, nagu kaluri poeg oskab purjetada või taluniku naine süüa valmistada. See on oma teadmiste tundmise küsimus - füüsiline võime kontrollida mitte üksnes oma teadmisi, vaid ka olukordi, kus neid teadmisi rakendatakse” (Frykman 1999: 77).

Ka mainekaid tarbimiskoode, õiget maitset tuleb osata. Perekondlik taust tuleb siin kasuks, kuid ka “tõusikute” olukord pole väljapääsmatu, sest kultuurilist kapitali on võimalik “sisse osta”, tarbides kultuurilise eliidi vahendatud, tähendustatud ja tihti vahetult “signeeritud” kaupu ja teenuseid, näiteks “muinsust”, kunsti, avangardset disaini, käsitööesemeid, külastades teemaparke või “eksootilisi” restorane jne (Zukin 1990: 45.46).

Sümboliline tootmine

Katsun ilmestada antud tõlgendust kultuuritöö ja majanduse suhetest näite abil, mis mulle eneselegi asja ilmutusliku selgusega avas. Nimelt viibisin mõne aasta eest ühel rahvusvahelisel maastiku-uurijate seminaril Hollandis. Osalistele korraldati ekskursioon looduskaitsealale, mis asus ülikoolile kuuluvast konverentsikeskusest sõna otseses mõttes kiviviskekauguses. Pärast ajaloolise külatee, šoti mägiveiste jms eurolooduskaitseatribuutika imetlemist jõudsime väikese rohtunud kühmukese juurde, mille kohta kaitseala väraval oli põhjalik infotahvel ja millest meile oli kõnelema kutsutud kohalik giid.

Veel paari aasta eest polnud keegi pööranud kühmukesele erilist tähelepanu, see oli lihtsalt üks rohtunud kivihunnik. Siis avastati, et tegemist on muistse kalmega - ja kõik muutus. See avati, kaardistati ja pildistati, arhiveeriti, publitseeriti; pärast hauakünka igakülgset dokumenteerimist restaureeriti see talletatud piltide ja jooniste põhjal. Kogu juhtumist kujunes väike meediasündmus, asjast huvitus kohalik kodu-uurijate selts, mis püstitas kaitseala sissepääsu juurde põhjaliku infotahvli ning koordineerib sestpeale juhendatud külastuskäike künka juurde.

Rohtunud kivihunnikust, millele keegi peale lehmade ja mõne karjapoisi polnud aastatuhandeid tähelepanu pööranud, sai üleöö tähtis teaduslik objekt. Nimetan sellist mitmesuguste rituaalsete toimingute ahelast koosnevat nähtuse, objekti või koha tähenduse muundamist teadustamiseks (III välde) ehk saientifitseerimiseks. Kirjeldades (ja järgmise sammuna seadustades) midagi ajalooliselt, arheoloogiliselt jne väärtusliku või huvitavana, aktiveeritakse või reserveeritakse ressursse teaduslikuks või muuks lähedaseks otstarbeks. Teadustamist võib seega määratleda kui uurimiskõlblike objektide/fenomenide loomist ressurssidest, mida enne ei uuritud ega peetud uurimisväärseks. Loomulikult pole selliseks “maagiaks” võimeline igaüks, seda peab oskama ning ilmselt on selleks vajalik ka piisav kultuuriline “algkapital” - autoriteet, sidemed asjakohaste institutsioonidega jne.

Alati ei võeta ressursse teadustamise käigus koheselt kasutusele, st ei asuta aktiivselt uurima ja populariseerima, vaid reserveeritakse näiteks “tulevastele põlvedele”, mis sageli tähendab ressursi kõrvalepanemist oma distsipliini tulevastes huvides. Sageli järgneb teadustamisele (või kaasneb sellega) kaubastamine [6] - näiteks antud küngas jõudis vaatamisväärsuste kaardile, turismifirmad täiendasid sellega pakutavaid turismimarsruute ning kohalik koduloouurija helistatakse nüüdsest külastajaile selle “arheoloogilisest väärtusest” kõnelema. Pole vast ka liialt otsitud näha seost kõnealuse kalme asukoha ning selle teadusliku huvi orbiiti tõusmise vahel - nagu öeldud, asub see kiviviske kauguses konverentsikeskusest kõigi sellega kaasnevate majutus-, toitlustus- ja seltskondlike võimalustega, kõnelemata hilisemate külastuste korralduslikust hõlpsusest, kalme majanduslikust lisaväärtusest konverentsikeskusele jne.

Kahtlemata ei piirdu sümbolilised tootmistegevused isegi kultuurikeskkonna ja kultuuripärandi valdkonnas teaduslikega. Sümbolilise tootmise ja järgmiste peatükkide teemaarendusega seostub näiteks nähtus, mida võiks katseliselt nimetada kunstindamiseks [7]. Mõistet (enartment) on fotograafia puhul rakendanud näiteks Peter Howard (1992), osutades, kuidas fotot on mitmesuguste võtetega (värvi moonutamine, ähmastamine, laiade bordüüride lisamine jne) võimalik asetada “kunsti viitesüsteemi” (art referent system), tõstes sellega muidu nii triviaalse trükitoote autoriteeti ja koos sellega loomulikult ka hinda. Kunstindamisega puutume kokku näiteks tähtsust kaotavate linnasüdamete, aga ka talude või hüljatud tööstushoonete estetiseerimise ja sellega kaasneva eripärase uushõivamise (kultuuritehased, kultuurikvartalid, teatri-, kunsti- või joogatalud jne) juures. Sarnasus teadustamisega on ilmne: senisest neutraalsest või lausa koledast saab kunstipärane (peen, põnev, makaaber vms).

Kultuuripärand ja aadeldamine

1964. aastal juhtis Briti sotsioloog Ruth Glass tähelepanu muutustele mõnedes Londoni piirkondades, mille taga ta aimas elanike uudset ja eriskummalist kiindumust vanadesse hoonetesse. “Ühte tööliskvartalisse teise järel tungivad sisse keskklassid (...). Räämas tagasihoidlikud tallid ja tarekesed (mews and cottages) (...) on üle võetud (...) ja muutunud elegantseteks residentsideks. (.) Kui see protsess (...) mingis piirkonnas kord vallandub, levib see kiiresti, kuni kõik või enamus töölisklassi elanikke on välja tõrjutud ning kogu piirkonna iseloom muutunud” (Glass 1964: 33).

Glass kasutas selle protsessi nimetamiseks sõna gentrification, mille tõlkevastena kasutan siin ja mujal sõna aadeldamine [8] Silveti sõnaraamat (1990) annab ingliskeelse gentry vasteks “(inglise) maa-aadel, alamaadel; peenem rahvas, saksad”. Väidetavalt nägigi Glass sarnasust nonde 1960. aastate Londoni protsesside ja ajaloolise maaaadli kõrgemaid seisusi matkiva käitumise vahel (Phillips 2004: 22) - viimase rööpnähtus Eestis võiks olla vast (maa)kadaklus.

Aadeldamise mõiste hõlmab üldjuhul mingi ala kinnistute “läikimalöömist” või “värskendamist” (refurbishment), mille toovad endaga uued elanikud. Kui näiteks Kalamaja muutub tööliste, venelaste ja pensionäride “kõdurajoonist” haritlaste, erialaspetsialistide jm “sakste” renoveeritud “miljööväärtuslikuks alaks”, on toimunud gentrifikatsioon ehk aadeldamine. Ala iseloom muutub, sest uute elanike kiindumus miljöö ajaloolisse hõngu toob kaasa ulatuslikke investeeringuid. Sest “aadeldajad tahavad nii kuuma kui külma kraanivett, majasiseseid tualettruume igale korrusele, (nii) keskkütet (kui ka) toimivat tulekollet”, nagu on asja avanud Sharon Zukin (Zukin 1990: 41).

Mis aga ikkagi teeb mingi piirkonna atraktiivseks ning kindlustab investeeringute jätkumise? Ülalpool oli juttu “uute kultuuriliste tootjate” rollist “uues tarbimisorganisatsioonis”. See seletus jääb aga liiga üldiseks ning paneb igatsema konkreetsete näidete ning käegakatsutavate mehhanismide järele. Selliseidki leidub - näiteks Phillips (2005) tõdeb oma Inglise maapiirkondade aadeldamise käsitluses, et planeerimises rakendatud mitmesugused ehituspiirangud ja -keelud “väärtuslikel maastikel” (nt Area of High Landscape Quality), põhjenduseks “esteetiline välisilme” vms, tõstis talu- ja põllumajandusehitiste hinda kinnisvaraturul ning viis kõikvõimalike kõrvalhoonete nagu küünide, lautade, aga ka koolimajade jms hinnatõusuni (defitsiit!) ning elamuotstarbel väljaehitamiseni, kuid mitte kohalike korteri- ja kommunaalehitusevajaduste rahuldamiseks, vaid sisserännanud keskklassi tarvis, kes rahaliselt sai endale neid pindu lubada. Väidetavalt just hõredalt asustatud piirkondade väikestel aladel rakendatud piirangumeetmed muudavad ala aadeldamisele ligitõmbavaks (Parsons 1980; Cloke 1983; Spencer 1995; Phillips 2005) - see asjaolu toob meid otseteed kultuuripärandi ja mitmesuguste pastoraalsete hoiakute juurde.

Aadeldamisprotsessil näib olevat hämmastavalt universaalne põhistruktuur - see eeldab esmalt kinnisvara hinna langust, millele järgneb kultuuriliselt radikaalse elemendi, tihtipeale kunstnike sisseränne ja enesekehtestamine esmalt omaenese kinnistuid läikima lüües, seejärel oma keskkonnanägemuse kanoniseerimisega laiemalt mitmesuguse meedia ja regulatsioonide abil. Sellele järgneb ulatuslik kultuuriliselt “vähemradikaalse” keskklassi (nö “kodanluse”), rahalise- ja ekspertkapitali sissevool (Zukin 1990; Smith 2002; Phillips 2004). Universaalsus on andnud põhjust nimetada aadeldamist keskseks globaalseks urbanistlikuks konkurentsistrateegiaks (Smith 2002). Kuigi ingliskeelses kirjanduses on aadeldamist enamasti käsitletud linliku nähtusena, näivad samad põhiskeemid kehtivat ka maal . maa-uuringutes (rural studies) on välja pakutud ka väljend roheaadeldamine (rural greentrification), et rõhutada “sisserännanud majapidamiste nõudmist rohelise elukeskkonna järele ja arusaama sellest” (Phillips 2005: 478).

Phillips (2004) joonistab välja järgmise maa-aadeldamise arengumudeli (tuginedes Zukini (1990) sarnasele linna-aadeldamise mudelile; vt tabel 1). Kõrvutades seda mudelit näiteks Karula Rahvuspargi tekke- ja arengulooga, on sarnasus ilmne. Ka siin toimis juba nõukogude ajal vajaliku taustana ääremaastumine ja rahvast tühjenemine nii massiliste küüditamiste kui maastiku sobimatuse tõttu intensiiv-põllumajanduseks. 1980. aastatel tõmbas ala kõrvalisus ligi mitmeid rohkem või vähem dissidentliku taustaga, poliitiliselt, kultuuriliselt ja usuliselt (maausulisus jms) suunitluselt radikaalseid isikuid, aga ka vähem vastukultuurseid, kuid vaieldamatult elitaarseid kultuuritegelasi, kes pole oma kinnistute välisilme ja ümbruse suhtes olnud sugugi ükskõiksed. Oma elukeskkonna kindlustamisel saavutasid nad esmalt piirkonna tunnustamise maastikukaitsealana ning iseseisvuse saabudes rahvuspargina. 1990. aastatel on kinnisvara liikumine pidevalt elavnenud ja kinnistuid on hankinud ka vähem radikaalne element, kuid kultuuritegelaste elav huvi Karula kinnistute vastu väärib endiselt eraldi rõhutamist. Ilmub Karula Rahvuspargi teataja “Taropettäi”, aktiveerunud on mitmesugune seltsitegevus. Keskkonna läikimalöömine on professionaliseerunud, väärtuslikud hooned on inventeeritud (Eller 1999; Parts 2002) ning kultuuripärandi alane töö jätkub, ulatudes traditsioonilise eluviisi käsitlustest arheoloogia ja folkloorini, kõnelemata ohtratest looduspärandi uuringuist (vt Karula Rahvuspargi kodulehekülge) - siin lülitun protsessi ka mina, kui mult tellitakse ehituspiiranguid (Parts 2002) ja kultuuripärandi kaitset (Parts 2003-2004) puudutavad ekspertarvamused. Tegevus põhineb nii rahvuslikul kui rahvusvahelisel kapitalil (Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus, SA Keskkonnainvesteeringute Keskus, Euroopa Liit). Rahvuspargi keskuses ja mujal müüvad käsitöötooteid kohalikud meistrid, ideede ja spetsialistide pideva kaasatuse tagavad jooksvad projektid. Olulist uusehitussurvet veel ei esine, kuid see on Rahvuspargi juhtkonna väitel ennustatav. Rahvuspargi administratsiooni, Karula Hoiu Ühingu ja mitmete nende institutsioonidega seotud spetsialistide nägemus Karula “pärandmaastikust” ja “traditsioonilisest ehitusest” on saavutamas hegemoonilist positsiooni.

(PNG)

Kuigi aadeldamise mõiste on seni kasutusel olnud põhiliselt geograafias, võiks seda katsetada ka näiteks tehnoloogia ja oskuste kasutuse, sümbolite ja narratiivide tõlgendamise kontrolli alla võtmise tähenduses. Kuna “maamiljöösse” ja “pärandelustiili” kuulub mitmeid muidki “kaubastatud tekstuure”, kui kasutada Phillipsi (2004) väljendit, võib oletada, et samasuunalised arengud toimuvad ka käsitöö, rahvaluule, traditsiooniliste põllumajandustehnikate jms valdkondades.

Et seda hüpoteesi selgitada, analüüsigem katseks Rahvakunsti ja Käsitöö Kutsenõukogu kehtestatud “Rahvakunsti- ja käsitöömeistri kutsestandardit” (2005). Rahvakunstniku eksami kutseoskusnõudeid kirjeldatakse seal muuhulgas järgmiselt:

-  Põhioskused ja -teadmised

-   Eesti esemelise rahvakultuuri ajalugu, eripära ja traditsioonid
-   Kavandite, tööjooniste lugemine
-   Kavandite, tööjooniste koostamine (II, III [9])
-   Käsitööesemete kujundamine ja modelleerimine (II, III)
-   Materjalile vastavate töö- ja tehniliste vahendite valimine, ülesseadmine ja korrashoid
-   Materjalikulu ja tööaja arvestamine
-   Oma töö säästlik korraldamine vastavalt ratsionaalsetele töövõtetele
-   Terminoloogia (vastavalt valitud põhioskusele)
-   Käsitöötehnikad ja -tehnoloogiad (vastavalt valitud põhioskusele)
-   Materjalid ja nende omadused (vastavalt valitud põhioskusele)

Peale selle on vajalik algastmel arvutioskus (AO7 (II); AO1.AO4, AO7 (III); samas: 5), II, III kutsekvalifikatsiooniastmel eesti keele oskus alg- (I, II) või kesktasemel (III) ja võõrkeeleoskus algtasemel (samas: 7), erialane täiendkoolitus (II) ning näitustel ja konkurssidel osalemine, III kvalifikatsiooniastme puhul ka autoritrükiste avaldamine ning koolitusega tegelemine.

Pöördun veel korraks Jonas Frykmani (1999) kultuurilise kompetentsuse ja sõnatu teadmise mõistete poole. Frykman kirjutab: “Vaati meisterdava püttsepa või võrku kuduva kaluri töövõtted on nii lahutamatult seotud antud toimingu tegeliku sooritamisega, et neid on peaaegu võimatu üksteisest eraldada ning abstraktses sõnalises kirjelduses edasi anda.” (Kleppi 1988: 3; osundatud Frykman 1999: 74 järgi). Kultuuriline kompetentsus, Bourdieu terminoloogias habitus, “on oma teadmiste tundmise küsimus - füüsiline võime kontrollida mitte üksnes oma teadmisi, vaid ka olukordi, kus neid teadmisi rakendatakse” (Frykman 1999: 77).

Tööjooniste ja juhiste järgi töötamine, näituste korraldamine jms .Rahvakunsti ja käsitöö meistri kutsestandardi. nõuded eeldavad tööprotsessist ajas ja kohas lahutatud formaalsete sõnaliste töökirjelduste kasutamise, teooria ja praktika eraldamise võimet ja harjumust. Väidan, et sellisena lähtuvad need akadeemilis-ratsionalistlikust maailmapildist, tuginedes spetsiifilisele kultuurilisele pädevusele, akadeemilisele habitusele. Kui selliseid nõudeid esitada valdavalt kehalis-konkreetse mõtlemisega, puhtpraktiliste oskuste ja sageli ka vähese kooliharidusega (võtkem seda kui tõdemust, mitte kui hinnangut!) käsitöölistele, langevad nood rahvakunsti- ja käsitöö turult .ebapädevatena. välja, sest oma taseme tõestuseks nõutakse neilt midagi, mis justnimelt pole nende pädevusele eriomane.

Peale “puhttehniliste”, näiteks esemete paberil (või koguni arvutis?) kavandamise oskuste nõuab antud standard ka mitmesuguste sotsiaalsete rituaalide sooritamist, mis võivad paljudele potentsiaalsetele meistrikvalifikatsiooni taotlejaile olla kultuuriliselt täiesti vastuvõetamatud. Näiteks näituste korraldamine eeldab enese määratlemist kultuuritootjana, harjumust ning oskust käia kultuuri “majades” (rahvamajadest ja koolidest muuseumideni), suhelda kultuurikorraldajate ja -nõunike, kuraatorite ja teiste “sakstega”. Piisab terakesest sotsiaalsest pädevusest taipamaks, et paljudele (eriti meessoost) käsitöölistele on kultuuriliselt täiesti vastuvõetamatu käia kultuurimaja või galerii (valdavalt naissoost ja ülikooliharidusega) töötajatega näitusel “kultuurselt” kringlit söömas.

Rahvakunsti ja -käsitöö meistri kutsestandardit võib seega vaadelda kui üht lüli nn traditsiooniliste käsitööoskuste ja -teadmiste ning vastava turu hõlvamise (teadustamine, kunstindamine), aadeldamise protsessis. Kui asetada nähtus Phillipsi (tabel 1) mudeli taustale, siis võib näha ilmseid märke rahvakunsti aadeldamise liginemisest kapitali ringluse kõrgeimale astmele - algselt demokraatlikust “rahva” kultuurist on kujunemas professioon, mis on kättesaadav ainult neile, kes on läbinud hegemoonilises seisundis ekspertinstitutsioonide ette kirjutatud sotsiaalsed rituaalid (koolitused, näitused, publitseerimine jms). Toimub professionaalse rahvakunsti ühiskondliku ja majandusliku positsiooni juriidiline ja moraalne kindlustamine, tuginedes individualistlikule intellektuaalse omandi mõistele, mis erineb oluliselt rahvakultuurilisest .vabavaraõigusest., täpsemini tavast laenata ja varieerida intellektuaalseid innovatsioone [10] täiesti ohjeldamatult, autorluse küsimusele vähimatki tähtsust omistamata.

Öeldu ei kuulu folkloori-folklorismi diskussiooni [11] valdkonda ega väida midagi professionaliseerunud rahvakunsti ja käsitöö “tegeliku autentsuse” kohta. See on mõeldud vaid esialgse katsena reflekteerida muinsusliikumise sotsiaalmajanduslikke ja sotsiaalpoliitilisi tahke. Samas on ilmselt kogu eelnevas analüüsis selgelt tajutav autori kriitiline hoiak, mis võib käsitletud valdkondadega lähedalt seotud inimestes esile kutsuda valulisi reaktsioone ja tõrjuvat vastuväidet, et “mida ta siis asemele pakub?” Enne edasiminekut juhin lugeja tähelepanu sellele, et see artikkel pole kirjutatud turvaliselt kõrvalseisja positsioonilt, kuna oma töö ja harrastuste tõttu kuulun isegi ringi, kelle enesepilti ja seisundit eelnevad ja järgnevad mõttekäigud võivad kõigutada.

Nõue pakkuda asemele teistsugust praktikat on ühest küljest loomulik, teisest küljest aga kohutavalt ülekohtune. Kui kirjeldatud tavad, institutsioonide ülesehitus ja väljakujunenud praktika on kujunenud mitmete põlvkondade töö ja loomingulise panuse tulemusena, siis seada kriitika õigustuse tingimuseks, et pakutaks “midagi asemele”, tähendab nõuda midagi täiesti üliinimlikku. See tähendab sisuliselt status quo külmutamist, sest mistahes esimesed sammud alternatiivse tegutsemise otsingul on paratamatult saamatud ja kobavad. Sellest hoolimata püüan järgnevalt esitleda üht katset visandada sündsamat viisi minevikupärandiga ümber käimiseks ühes kitsas valdkonnas, olles ette leppinud tulemuse ebaküpsusega. Palun lugejalt alandlikult heatahtlikku kaasa- ja edasimõtlemist.

Eesti kaitsealade kultuuripärandi olukorra- ja eesmärgianalüüs ning kultuuripärandi hoiu kontseptsiooni ettepanek

2003. aastal tellis Karula Hoiu Ühing mult Eesti kaitsealade kultuuripärandi kaitse kontseptsiooni. Tutvustan seda sisulisi muudatusi tegemata, kuid noppeliselt, kuna tellimustöö kogutekst lisadeta oli 51, koos lisadega, sealhulgas kaasautorite panusega tervelt 119 lehekülge pikk. Tervikuna avaldan siin vaid töö tuumikosa. Tellimustöö terviktekst on Karula Rahvuspargi administratsiooni valduses (Parts 2003.2004).

Töö probleem seisnes selles, et kaitsealadel paikneva kultuuripärandi osas praktiliselt puudus ühtne nägemus ning isegi jooksev diskussioon. Vastutus kultuuripärandi eest oli (on?) hajunud erinevate institutsioonide vahel, vastutuse võtmine olenes paljuski vastava institutsiooni või koguni üksikkodanike spontaansest huvist. Kaitsealade valitsejate jaoks on aga kaitseobjekti defineerimisel ja vastutusala piiritlemisel vägagi pakiline töökorralduslik tähendus ja rahaline mõõde.

Kuna puudub kultuuripärandi kontseptsioon nii üldriiklikult kui kaitsealade tarvis, saab ainult intuitiivselt otsustada, milliseid aset leidnud või leidvaid tegevusi kaitsealadel saab pidada kultuuripärandi kaitseks. Intuitiivselt võibki öelda, et mingeid kultuuripärandiga seotud tegevusi toimub. Tegeldakse ennekõike pärandkultuurmaastike ning pärandkoosluste kaitsega, kuid korraldatakse ka käsitööpäevi, toetatakse käsitööseltside tegevust ning kultuuripärandit tutvustavad kas kaitsealade valitsejad või selleks otstarbeks moodustatud mittetulundusühingud, turismiettevõtted jne. Enam on viimastel aastatel tegeldud arhitektuuripärandiga, kõige aktiivsemalt ja tulemuslikumalt Karula rahvuspargis, kus korraldatakse iga-aastasi traditsioonilise ehituse koolitusi ning on korrastatud hulgaliselt vanu ehitisi.

Siinkirjutaja lähteseisukoht tööle asudes oli, et kultuuripärandi kontseptsioon ei saa demokraatlikus ühiskonnas olla ühe inimese vaimupingutuse ega olemasolevaist allikaist tehnilise kokkukirjutamise asi, vaid diskussiooni tulemusel sündinud ühiskondlik kokkulepe. Samas on selge, et sellises küsimuses rahvahääletust korraldada on võimatu teema abstraktsuse ning .hääleõiguslike kodanike. ringi määramatuse tõttu. Sestap on .tehnika. küsimus siin olemuslik - erinevad menetlused ja menetlejad jõuaksid ilmselt erinevate tulemusteni. Et tagada tulemuse mingigi legitiimsus ja samas demokraatliku kontrolli võimalus, püüdsin töö tehnilise käigu teha võimalikult avalikuks ja läbinähtavaks.

Kuna seadsin endale sihiks, et kontseptsioon peab olema vähemalt looduskaitseavalikkuse mingilgi määral jagatud arvamuste fikseering ühel ajahetkel, alustasin diskussiooni tekitamisega. Ruumi säästmiseks loobun selle protsessi üksikasjalikumast kirjeldusest, olgu vaid öeldud, et saatsin asjakohastesse loenditesse ning ajakirjandusse arutelule kutsuvaid ja teadlikult intrigeerivaid kirjutisi, pidasin ettekandeid, saatsin kaitsealade meeskondadele laiali ankeedi jne. Lisaks ärgitasin eeldatavalt sõnakamaid inimesi isiklikult kirjade ning vestlustega. Selle tulemusel ning üle mitme avaliku redigeerimise valmis diskussiooni praegust hetkeseisu kujundlikult kokkuvõttev kontseptsioon “Maainimene on ohustatud tõug” (lisa artikli lõpus).

Nagu lugeja peatselt näeb, olen kontseptsiooni ettepanekus keskendunud justnimelt kontseptuaalsetele küsimustele. See lähenemine erineb oluliselt seni levinud tavast, kus kultuuripärandit püütakse piiritleda põhiliselt väliste karakteristikute ja loetelude kaudu (nt Tarang 2003). On tavapärane loetleda pärandobjekte tüübiti (nt arhitektuurimälestised, lubjaahjud, kiviaiad jne) või siis viidates äärmiselt abstraktselt akadeemilistele distsipliinidele (ajalooliselt, arheoloogiliselt, kultuurlooliselt jne “väärtuslik”) või oma universaalsusetaotluses ähmastele tunnustele (tüüpiline, haruldane), jättes samas enamasti lahtiseks või pidades iseenesestmõistetavaks valiku väärtusaluseid ning põhjendusi.

Olen oma tööd sõnastades püüdnud luua süsteemset käsitlust või vaadet, mida võiks nimetada ideoloogiliseks: see toob sõnaselgelt välja väärtused ja eesmärgid, mida püütakse saavutada selle dokumendi rakendamisel. Et seda vaadet oleks võimalik paindlikult rakendada ruumiliselt ja sotsiaalselt konkreetsetes olukordades, olen hoidunud pärandobjektide ja nähtuste esitamisest formaalsete karakteristikute ning loendite kaudu; näited on toodud ainult mõtte ilmestamiseks, mitte kohustuslikuks järgimiseks kõigil kaitsealadel ja kõigis olukordades. Selline lähenemine tekitab näiteks võimaluse üht väliselt samalaadset objekti või nähtust (nt kiviaeda, vana puud, tava) võtta pärandina, teist aga mitte.

Kui käesoleva artikli põhiosa on autoritekst, siis “Kontseptsioon” on nii oma kollektiivse saamisloo kui otstarbe tõttu olemuslikult erinev. Seega ei tulene see vahetult eelnevast ega tarvitsegi olla eelnevaga loogiliselt läbinisti järjekindlas seoses - juba asjaolu, et see on valminud tellimustööna, asetab iseenesestmõistetavalt omad, sealjuures sugugi mitte häbenemisväärsed piirangud. Ka ei olnud ma “Kontseptsiooni” koostades veel läbi mõelnud käesoleva artikli eelnevate peatükkide arutluskäike ega tutvunud kogu kasutatud kirjandusega. Et hoiduda end tagantjärele tarkusega kaunistamast, ei tee ma järgnevasse sisulisi parandusi, võrreldes esialgse Karula Hoiu Ühingule üle antud “Kontseptsiooniga”. Selle ainuisikuline redigeerimine poleks enam kohanegi, kuna tegemist on mitmeid arutlusvoore läbi teinud, avalikustatud ja seega mingil määral demokraatlikult legitimeeritud tekstiga.

On siiski selge ja paratamatu, et järgnev peegeldab olulisel määral “autori käekirja”. Kas see väldib eelnevates peatükkides kirjeldatud karisid ja eristub näiteks aadeldamistavadest, ei ole enam siinkirjutaja arvata. Muidugi annan endale aru, et seegi töö on varjatult eestkostev, on rohkem minu (meie? - “akadeemilis-bürokraatliku subkultuuri”) kui “nende” (kohalike, vähemobiilsete inimeste jt) kontseptsioon. Loodan, et see on õigustatud “kui etapp pidevalt kahtlevas, kahekõnelises ja enesekriitilises heitluses, mille käigus me püüame leida seda, mis on õige ja teostatav ja mis sobib nende olude ja prioriteetidega” (Chambers and Conway 1991: 3). Õigustuseks sobib vast seegi, et kontseptsiooni konstrueeritus on algusest peale tehtud avalikuks ning jäetudki avatuks, öeldes sõnaselgelt, et tegu on vaid diskussiooni mingi hetke seisu fikseeringuga. Jätkakem diskussiooni!

Lisa 1. Maainimene kui ohustatud tõug

Kultuuripärand käesoleva kontseptsiooni mõttes tähendab ennekõike looduskaitsealade territooriumiga otseselt seotud looduskultuuripärandit. Looduskultuuri all peetakse siin silmas kohalikus looduskasutuses ja viimasega tunnetatavalt seostuvas konkreetses kohalikus elulaadis väljenduvat või väljendunud inimeste käitumist ning selle käitumise tulemusi. Looduskultuuri hulka kuuluvad näiteks ajaloolised teed ja järjepidev maakasutus, kohaliku maakasutusega seotud hooned, jahi- ja kalastustraditsioonid, kaudsemalt ka kohapärimus ja murre, kohalikud aastapäevade vms seotud eelistatult paikkonnale eripärased kombed nagu pidustused ja talgud, tavad ja tõekspidamised. Looduskultuur on kaitsealadel hoitava looduse lahutamatu osa.

Kultuuripärandi kaitsel tuleks kaitsealadel eelistada neid nähtusi ja objekte, mis on elusad ja toimivad siiani: kasutusel kuivati, sõidetav teelõik, loodusvarade kasutust reaalse kogukonna silmis reguleeriv tavaõiguse “säte” jne. Väärtusliku kultuuripärandi hulka kuuluvad ka kaitseala kui majanduspiirkonna ja institutsiooni viljakas ning vastastikusest lugupidamisest kantud suhtlemistraditsioon kohalike elanikega, samuti ümbritsevate alade ja asutustega. Pikkade traditsioonidega kaitseala moodustab omaette kultuuriväärtusliku terviku.

Looduskultuuri valdkonda ei loeta üldjuhul professionaalse kultuuri nähtusi, poliitilisi ning kultuuriloolisi monumente ega kinnismälestisi (nt tuntud ühiskonnategelase suve-või sünnikodu, arheoloogilised ja puhtarhitektuurilised huviväärsused), kui neil pole muud, looduskultuuri seisukohast olulist tähendust. Juhul kui nimetatud kultuurinähtused on vahetult seotud looduskultuuri ja looduskeskkonna kaitse vajadustega ning kaitseala muude eesmärkidega, ühendatud hooldamine ning kaitse annab majanduslikku efekti või on muus mõttes soovitav, tehakse koostööd teiste asjaomaste institutsioonidega ning jagatakse vastutust ja kulutusi.

Looduskultuuri kaitse keskseid põhijooni tuleneb sellest Eesti looduskaitse eripärast, et Eesti looduskaitsealade kaitseobjektiks ei ole enamasti ranges mõttes metsik loodus (ingl k wilderness), vaid inimesest mõjustatud (mitmesugused piirangu- ja sihtkaitsevööndid) või koguni täielikult kultuuristatud loodus (nn poollooduslikud kooslused jms). Eesti looduskaitsealad kujutavad endast rohkemal või vähemal määral pärandkooslusi, millel traditsioonilisi elatusvahendeid harrastav inimene oma eripärase kultuuripärandiga on võtmelise tähtsusega liik.

Looduskaitsealadel tuleb kohalikule kogukonnale vajadusel tagada eriõigused kohalike loodusressursside kasutamisel (näiteks kui ahinguga kalapüük, linnumunade korjamine, küünide rajamine kaasaja mõttes “kaldakaitsevööndisse” vms on mingil alal kombeks olnud, võiks seda mingitel tingimustel ka edaspidi harrastada). Kaitsealuse taime- või loomaliigi reguleeritud kasutamisel tuleb eesõigus anda traditsioonilisele või muul alusel määratletud kohalikule kasutajale. Ühismaade, teede vms kasutamise traditsioone tuleb soosida maa omandikuuluvusest sõltumata ning kaitsere.iimi vastavalt kohandades. Ka mitmed uuemad kultuuri- ja ettevõtlusvormid võivad moodustada osa piirkondlikust kultuuripärandist. Üldpõhimõttena tuleb silmas pidada, et traditsioonilise elatusviisi ja kohaliku kogukonna konfliktis muude majandusharude huvide ning arendustegevusega tuleb eelistada esimesi.

Looduskultuuripärandi all tuleb mõista seda osa looduskultuurist, mis käib koos ning toetab konkreetse kaitseala kitsamas mõttes looduskaitselisi eesmärke. Seetõttu määratletakse kultuuripärandi konkreetne sisu ja hoiueelistused iga kaitseala puhul eraldi. Looduskultuuripärand nagu maastikud ja kooslusedki elab ega saa kunagi valmis. Looduskultuuripärandi hoidmine tähendab elava protsessi jätkumise eest seismist vastavalt südametunnistusele ja paremale äratundmisele.

Kirjandus

Ahponen, P. 1996: Kulttuuripolitiikka instituutiona, markkinoilla ja utopioissa. Kultturintutkimus. Johdanto. Kupiainen, J. & Sevänen, E. (toim). Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, 97.118.

Chambers, R., Conway G. 1991: Sustainable rural livelyhoods: practical concepts for the 21 Century. http://www.ids.ac.uk/ids/bookshop/dp/dp296.pdf, 06.06.2005.

Eller, K. 1999: Karula Rahvuspargi piires asuva arhitektuuri, ajaloo- ja kultuuripärandi inventeerimise aruanne. Alusuuringud Karula Rahvuspargi kaitsekorralduskava ettevalmistamiseks. [Käsikiri Karula Rahvuspargi administratsiooni valduses.]

Fotsch, P.M. 2004: Tourism.s Uneven Impact. History on Cannery Row. Annals of Tourism Research, kd 31, nr 4, 779.800.

Frykman, J. 1999: Asjad, mida me teeme, aga millest me harva räägime. Skandinaavia kultuurianalüüs. Järs, A., Kannike, A., Pärdi, H. (toim). Studia ethnologica tartuensia 3. Tartu: Tartu Ülikooli etnoloogia õppetool, 73.91.

Glass, R., 1964: London: aspects of change. London: MacGibbon and Kee.

Graham, B. Ashworth, G.J., Tunbridge. E. 2000: A Geography of Heritage. Power, Culture, & Economy. London: Arnold. Hansar, L. 2004: Miljööväärtused linnas. Keskkonnaministeerium. http://www.sisemin.gov.ee/atp/failid/vaartus_uus.pdf, 08.06.2005.

Harvey, D. 1994: The condition of postmodernity: an enquiry into the origins of cultural change. Cambridge, Oxford: Blackwell.

Honko, L. 1998: Folklooriprotsess. Mäetagused 6. http://haldjas.folklore.ee/Tagused/nr6/honko.htm, 27.05.2005.

Howard, P. 1992: Landscape and the Art Referent System. Landscape Research, nr 17(1), 28.33.

Howard, P. 2003: Heritage; management, interpretation, identity. London: Continuum.

Karula Rahvuspark. http://www.karularahvuspark.ee/, 18.05.2005.

Klepp, A. 1988: Erfaringskunnskapp . forholdet mellom læring og forståelse. Dungnad.

Kultuuripärandi kaitse kaitsealadel. http://www.karularahvuspark.ee/files/doc/KHU/artikkelKHUkodulehele.pdf, 16.05.2005.

Kupiainen, J., H. Sihvo 1996: Turismi ja kulttuurit nykymaailmassa. Kultturintutkimus.

Johdanto. Kupiainen, J. & Sevänen, E. (toim). Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura,293.310.

Lehtonen, J.U.E. 1985: Talonpoika ja kaupunginkulttuurin kasvu. Sukupolvien perintö 2. Rautavaara, A. (toim). Helsinki: Kirjayhtymä, 175.198.

Lowenthal, D. 1996: Possessed by the Past. The Heritage Crusade and the Spoils of History. New York: The Free Press. Männik, K. 2003: Gentrifikatsioon Eestis . Supilinna näitel. Tartu: Tartu Ülikool, Geograafia Instituut. [Bakalaureusetöö inimgeograafias, käsikiri TÜ Geograafia Instituudi valduses.]

Myerscough, J. 1988: The Economic Importance of the Arts in Britain. London: Policy Studies Institute.

Niiranen, T. 1985: Käden taitoa. Sukupolvien perintö 2. Rautavaara, A. (toim), Helsinki: Kirjayhtymä, 249.272.

Parts, P.-K. 2002: Ehituslikud piirangud ja kaldakaitsevööndite ulatuse määramine Karula Rahvuspargis. Soovitused Karula Rahvuspargi kaitse-eeskirja koostamiseks. [Käsikiri Karula Rahvuspargi administratsiooni valduses.]

Parts, P.-K. 2003: Väärtuse määratlemine maastikul. Haapsalu: Eesti Põllumajandusülikool, Keskkonnakaitse Instituut. [Magistritöö, käsikiri EPMÜ raamatukogus.]

Parts, P.-K. 2003.2004: Eesti kaitsealade kultuuripärandi olukorra ja eesmärgianalüüs ning kultuuripärandi hoiu kontseptsiooni ettepanek. [Käsikiri Karula Rahvuspargi administratsiooni valduses.]

Parts, P.-K. 2004a: Väärtuse määratlemine maastikul. Akadeemia 2, 236.277.

Parts, P.-K. 2004b: Väärtuse määratlemine maastikul: nature morte või elav maastik. Eesti sotsiaalteaduste V aastakonverents. - XV sektsioon. Kultuuriruum ja kultuuriökoloogia. http://www.ut.ee/51323. 06.01.2005.

Phillips, M. 2004: Other geographies of gentrification. Progress in Human Geography 28 (1), 5.30.

Phillips, M. 2005: Differential productions of rural gentrification: illustrations from North and South Norfolk. Geoforum, kd 36, nr 4, 477.494. www.sciencedirect.com

Rahvakunsti- ja käsitöömeistri kutsestandard I, II, III. www.folkart.ee/kutsestandard.doc, 12.04.2005.

Rautavaara, A. (toim) 1985: Sukupolvien perintö 2, Helsinki: Kirjayhtymä.

Silvet, J. 1990: Inglise-eesti sõnaraamat. I kd. Tallinn.

Smith, N. 2002: New globalism, new urbanism: gentrification as global urban strategy. Spaces of Neoliberlism. Malden: Blackwell Publishing.

Soomre, M. 2004: Kumu . hübriidne, kihiline, kihisev ... Sirp, 19.11, nr 16 (3057).

Spencer, D. 1995: Counterurbanisation: the local dimension. Geoforum 26, 153. 173.

Söderholm, S. 1996: Antropologinen kulttuurintutkimus. Kultturintutkimus. Johdanto. Kupiainen, J. & Sevänen, E. (toim). Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, 119. 142.

Zukin, S. 1988: Loft Living: Culture and Capital in Urban Change. London: Radius/ Century Hutcinson.

Zukin, S. 1990: Socio-spatial prototypes of a new organization of consumption: the role of real cultural capital. Sociology 24 (1), 37.56.

Tarang, L. 2003: Metsades leiduvate pärandkultuuri objektide tüübistik ja inventeerimise metoodika. Haapsalu. www.velise.ee/ parandkult.zip. 6.04.2005.

Wittgenstein, L. 2005: Filosoofilised uurimused. Tartu: Ilmamaa.

ÕS 2003. Eesti keele sõnaraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsiooni (UNESCO) Ülemaailmse kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsioon. Vastu võetud 16. novembril 1972. a. https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=24911, 13.11.2003.


Tekst on algselt ilmunud kogumikus "Muutused, erinevused ja kohanemised Eesti kultuuriruumis ja selle naabruses". Koostaja Madis Arukask. Tartu Ülikool Viljandi Kultuuriakadeemia, Viljandi 2007.

1

[1] Tänapäeval valitsev arusaam kultuuripärandist tuleneb paljuski 19. sajandi evolutsionistliku antropoloogia ja etnograafia, aga ka mitmete neile järgnenud suundade .päästmisideoloogiast. (vt nt Söderholm 1996). Mõelgem kasvõi Jakob Hurda “vana vara” mõistele, nagu seda siin kogumikus tõlgendab Madis Arukask: sellega põhjendab teadlane progressiideoloogilist narratiivi, et pärimuskultuur ei kuulu uue ja kaasaegse juurde ning on modernse maailma pealetungiga määratud hävima, kuid enne tuleb seda võimalikult põhjalikult dokumenteerida.

[2] Ludwig Wittgenstein (1889.1951) on selgitanud elava keele ja maailma suhte olemust mängude näite varal. On olemas "lauamänge, kaardimänge, pallimänge, võitlusmänge ja nii edasi. (-) Ma ei oska (...) [nende ühiseid . P.-K.Parts] tunnuseid paremini iseloomistada kui väljendiga “perekondlikud sarnasused”, sest samasugune osaline kattumine ja ristumine on erinevatel sarnasustel, mis ilmnevad ühe perekonna liikmete vahel: kasv, näojooned, silmade värv, kõnnak, temperament jne, jne. . Ning ma väljendan seda nii: "Mängud. moodustavad perekonna" (Wittgenstein 2005: 61.62).

[3] Ma pole enam päris kindel selle definitsiooni päritolus . on võimalik, et just taolises sõnastuses kuulub selle autorsus mulle. Üsna kindlasti on mind selle sõnastamisel aga inspireerinud käesolevas artiklis korduvalt viidatud raamat Geography of Heritage, kus seletatakse pärandi mõistet lahti kui valitud minevikutahkude kaasaegset kasutamist, kui teatavat ressurssi, kusjuures kaasaegsed inimesed ei ole pärandi passiivsed vastuvõtjad või edasikandjad, vaid aktiivsed korraldajad vastavalt oma kaasaegsetele eesmärkidele. Raamatus kasutatakse ka väljendit minevikupoliitika (politics of the past) (Graham jt 2000: 1.7), seega võib minupoolset definitsiooni pidada mainitud raamatu arusaama muganduseks või arenduseks.

[4] WTO (World Tourism Organisation) 1990. a andmeil oli majandusharu kasvanud vahemikus 1960.1990 600%, moodustades 5.6% kogu maailma majanduslikust koguproduktist ja andes tööd 7% kogu maakera tööjõust (Kupiainen ja Sihvo 1996). Andmed vajaks värskendamist, kuid turismi käive on vahepeal tõenäoliselt ainult kasvanud sünkroonis nafta tarbimise kasvuga.

[5] Võrdpilt pärineb ühest Mihkel Muti ajalehekirjutisest.

[6] Termin kaubastamine (commodification) siinses tähenduses pärineb B. Grahami, G.J. Ashworthi ja J.E. Tunbridge.i raamatust “Pärandigeograafia” (2000), kus seda kirjeldatakse järgmiselt: “Kaubastamine on lihtsalt turustatavate tarbeesemete (commodities) loomine ressurssidest (...), mida enne ei turustatud. (. -) Mudelil on kolm põhikomponenti: ressursid, tooted ja turg; kolm protsessi: resursside aktiveerimine ja hooldus (maintenance), toote montaaz ( assembly) ja turustamine; ja kolm põhiliste toimijate gruppi: ressursi eest hoolitsejad (caretakers), toote monteerijad ja kogemuse tarbijad. (.-) Koosteprotsess, mille käigus ressursid muudetakse toodeteks, seisneb tõlgendamises ja pakendamises.” (Graham jt 2000: 143.144). Ruumi kirjeldamine “tüüpilisuse”, “harulduse” jms kaudu kujutab endast “Pärandigeograafia” terminoloogias eeskätt tõlgendamist ja pakendamist, s.o aktiveerimist, kuna inventeerimine ja väärtuslikuna registreerimine on osaliselt kooste-, osaliselt aga ressursi aktiveerimistegevus.

[7] Soome keeles olen sama nähtuse tähistamiseks eravestluses kunstnik Juha Korhoneniniga kohanud sõna taiteellistaminen, inglise keeles vähemalt korra (Howard 1992) sõna enartment.

[8] Eesti keeles on seni gentrification’i vasteks pakutud ka “elitariseerimist” (Feldman 2000), kuid see sõna või vähemalt tüvi tundub mulle juba niigi ülekasutatud olevat. Kati Männik arutleb oma bakalaureusetöös ka võimalike vastetena “(linnaosa) taassünni” ehk “renessanssi” või “(linnaosa) rehabilitatsiooni” sõnade üle, jäädes siiski “gentrifikatsiooni” juurde (Männik 2003: 4). Inglise gentry parim tõlkevaste oleks ilmselt “saks”, mis viitab samuti kihistumisele, kuigi mitte lausa seisuslikkusele nagu “aadel”. “Saksemaks muutma”, “saksendama” oleks seega samuti üks tõlkevõimalus, mis on mulle seni siiski tundunud kõlaliselt kohmakam kui “aadeldamine”. Siinkirjutajale seostub “aadeldamise” sõna arvukate uusaegsete lugudega tõusikute tiitli, pärusmõisa jms ostmistest/omastamistest mainekujunduslikel kaalutlustel, ka on gentrifikatsioon sageli seotud aristokraatliku elustiili matkimisega, nii et vähemalt paremate ettepanekute saabumiseni tundub “aadeldamine” rahuldava terminina.

[9] Rooma numbrid sulgudes tähendavad siin ja edaspidi kutsekvalifikatsioonikategooriat ehk kutsetaset kolmeses astmestikus, kus III aste on kõrgeim.

[10] Säärasel oskuste monopoliseerimisel on ajaloolisi paralleele. Nii olid mitmel pool Euroopas keskajast kohati 19. sajandini paljud elutähtsad ametid ja tehnoloogiad sepa- ja saekaatritöödest rätsepaametinimaarahvale keelatud või piiratud, need ametid ja tegevusalad olid reserveeritud linnakäsitöölistele ning kõrgematele seisustele (vt nt Talve 1990: 104; Niiranen 1985: 261), seda eesõigust kaitsti seadustega nii vahetu kui kauplemiskeelu (nt Lehtonen 1985: 179) kaudu.

[11] Folkloori-folklorismi diskussioonist ja “folklooriprotsessist” vt nt Honko 1998.

2007-06-15

MärksõnaMajandus

MärksõnaMythos

MärksõnaMärk