"Teise" diskursiivne konstrueerimine: Tšetšeeni iseseisvuslaste kuvand eesti meedias 1996., 1999. ja 2004. aastal Eesti Päevalehe ja Postimehe näitel

Prindi

Maarja Klaas

1

Sissejuhatus [1]

Käesolevas artiklis käsitlen Tšetšeeni iseseisvuslaste kuvandit eesti kirjutavas meedias läbi sündmuste 1996., 1999. ja 2004. aastal. Vaatlen, kuidas on Tšetšeeni iseseisvuslaste ja Venemaa keskvõimu vahelise konfliktiga suhestutud, pöörates sealjuures tähelepanu sellele, kuidas on Tšetšeeni võitlejate kujutamine eesti meedias aastatega muutunud ning kuidas erinevad sündmused seda kuvandit mõjutanud on. Sõjategevus Tšetšeenias on Eestis äratanud palju huvi ning sellele reageeritakse tihti väga emotsionaalselt. Eriti niinimetatud esimese Tšetšeenia sõja ajal aastatel 1994-1996 oli paralleelide tõmbamine Eesti ja Tšetšeenia saatuste vahel Eestis tavaline ning tšetšeenidele elati sel perioodil väga kaasa. Hiljem, niinimetatud teise Tšetšeenia sõja ajal on toetus olnud väiksem ning tšetšeeni iseseisvuslastes nähakse üha enam terroriste. Positiivse suhtumise, aga ka selle muutumise põhjuseks on ühelt poolt tšetšeeni iseseisvuslaste tegevus ning nende eesmärgid. Teiselt poolt sõltub suhtumine tšetšeeni iseseisvuslastesse üldisest poliitilisest olukorrast maailmas, samuti Eesti positsioonist maailmapoliitikas. Lisaks sellele on viis, kuidas tšetšeeni iseseisvuslasi Eestis kujutatakse seotud ka eesti rahvusluse diskursusega. Käesolevas artiklis huvitab mind eelkõige viimane aspekt - kuidas tšetšeeni iseseisvuslasi on kujutatud eestikeelses meedias eesti rahvusluse diskursusest lähtuvalt. Arutlen ka selle üle, mis eesti rahvusluse diskursuses on soosinud teatud situatsioonides just rahvusluse diskursuse või mõne teise diskursuse kasutamist. Leian, et üheks võimaluseks tõlgendada tšetšeeni iseseisvuslaste kuvandit Eestis on “teisesuse” mõiste kasutamine. Kas tšetšeene võiks pidada eestlastele oluliseks rahvuslikuks “teiseks”, kellega samastumise või kellele vastandumise kaudu kujundatakse ja kinnistatakse rahvuse enesekuvandit?

Eestlastele oluliste rahvuslike “teiste” uurimisel on seni tähelepanu keskmes olnud peamiselt Venemaa ning Eesti venekeelne elanikkond ja seda eelkõige negatiivselt, kujutades eesti-vene suhteid probleemsetena. Näiteks käsitleb Aune Valgu Tartu Ülikooli psühholoogia osakonna juures kaitstud doktoritöö “meie”-identiteeti ja suhtumist “teistesse” eestlaste ja Eesti venekeelse elanikkonna seas (Valk 2001). Pille Petersoo viitab oma uurimuses suhtumistele Eesti venekeelsesse elanikkonda 1994. ja 1996. aasta eestikeelsetes päevalehtedes, milles ilmnes antud vähemuse selgelt negatiivne kujutamine (Petersoo 2005: 111.112). Toomas Karjahärm, kes küll ei kasuta “teise” mõistet, on uurinud eestluse suhteid eurooplusega “Noor-Eesti” rühmituse liikmete puhul, vaadeldes samas ka suhtumist venelastesse ning sakslastesse. Karjahärmi järgi oli nooreestlaste aja avalik arvamus valdavalt saksavastane. Samas nägid nooreestlased ka üha tugevnevat vene mõju eeskätt negatiivsena (Karjahärm 1994).

On käsitletud ka eestlaste jaoks positiivseid “teisi”. Nii on Karjahärm vaadelnud ülalmainitud artiklis nooreestlaste euroopluse kujutamist positiivsena. Euroopa, mis vastandus nii saksa kui ka vene mõjudele, oli nooreestlaste jaoks ihaldusväärne samastumisobjekt ning tähendas eelkõige mitmekülgset euroopalikku kõrgkultuuri ja silmapaistvaid kunstnikke-kirjanikke. Nooreestlased soovisid mitmekesistada Eestisse jõudvaid Euroopa kultuuriruumi mõjusid, et vähendada saksa ja vene kultuurilist mõju ning saavutada eestlaslik-euroopalik kõrgkultuur (Karjahärm 1994: 1805.1808). Rahvustest mainib Karjahärm prantslaste ja skandinaavlaste, viimastest eriti norralaste positiivset kujutamist (Karjahärm 1994: 1805.1808). Rein Ruutsoo on rõhutanud Soome ja soomlaste kui omamoodi alter ego tähtsust eestlaste rahvusteadvusele 19. sajandi ärkamisajal ning nõukogude ajal (Ruutsoo 1995).

Järgnevalt vaatlen, millisena nähakse rahvusesse mittekuuluvate rühmade ehk “teiste” rolli rahvusluse diskursuse kujunemisel. Seejärel uurin tšetšeeni separatistide kujutamist eesti päevalehtedes kolme sündmuse puhul 1996. aastal ning võrdluseks ühe sündmuse puhul 1999. ja 2004. aastal. Otsin seoseid eesti rahvusluse diskursuse ning tšetšeeni iseseisvuslaste kujutamise vahel ja uurin, kas ja mis mõttes võiks tšetšeeni iseseisvuslasi käsitletud ajaleheartiklite põhjal pidada eestlastele oluliseks rahvuslikuks “teiseks”.

Rahvuslusest ja “teise” mõistest

Eelistan käsitleda rahvusluse teemat rahvusluse diskursuse mõiste kaudu. Rahvusluse diskursuse all mõtlen teatud rahvuslusele omast rääkimise ja mõtlemise viisi. Võtan aluseks Craig Calhouni ja teiste rahvusluse uurijate ideed, kes peavad oluliseks rahvusluse diskursuse rolli rahvusluse erinevate avaldumisvormide tekitamisel ja kujundamisel (vt Calhoun 1997; ka näiteks Wodak et al 1999). Calhouni järgi toodab rahvusluse diskursus “kultuurilist mõistmist ja retoorikat”, mis ühelt poolt paneb aluse üldisele inimeste eesmärkide ja identiteedi mõtestamisele rahvuse kontekstis kõikjal maailmas, teisalt loob konkreetse rahvusgrupi ning hetkeolukorraga seotud rahvusliku mõtte ja kujundliku keele variante (Calhoun 1997: 6). Calhoun eristab seega rahvusluse diskursuse kahte erinevat - globaalset ja rahvuslikku tasandit. Globaalne rahvusluse diskursus on üldine rahvuslusele iseloomulik mõtlemise loogika. Rahvuslik rahvusluse diskursus on see vorm, mille globaalne diskursus on saanud konkreetse rahvuse puhul. Calhoun kasutab rahvusluse diskursuse mõistet sarnaselt Michel Foucault. diskursiivse formatsiooni mõistele. Foucault järgi on diskursus “hajus süsteem” (Foucault 2001 [1969]: 38), milles ideed ja väited kuuluvad kokku pigem tunnetuslikku laadi kui mingi kindla sarnasuse alusel. Väljendiga “hajus süsteem” viitab Foucault ühelt poolt seosele antud väidete või ideede vahel - need moodustavad omavahel tähenduste süsteemi - ning teisalt selle seose ebamäärasele ja pidevalt muutuvale olemusele. Iga diskursiivse formatsiooni siseselt juhivad selle erinevate elementide (näiteks ideede) säilimist, muutumist ja kadumist teatud printsiibid, mida Foucault nimetab formatsiooni reegliteks. Nagu igasugune diskursiivne formatsioon, ei ole ka rahvusluse diskursus mitte kindel ja selgelt piiritletud väidete või uskumuste kogum, vaid hajus süsteem, milles väited on omavahel lõdvalt, kuid siiski tuntavalt seotud. Ka rahvuse siseselt ei ole diskursus kindlasti mitte ühtne, vaid näiteks sugupoolest, ühiskondlikust positsioonist, haridusest või huvigrupist sõltuvalt võidakse rahvust ja rahvuslust näha vägagi erinevalt.

Rääkides rahvuslusest, rahvuslikust identiteedist või rahvusluse diskursusest, ei saa mööda vaadata rahvuslikest “teistest” - teistest rahvustest, kellega “meie” rahvusena mingil moel suhestume, või vahel ka rahvusesse kuuluvatest rühmadest, kellele on omistatud teatud roll rahvusluse diskursuses. “Teine” on oluline rahvusluse konstrueerimisel ning “teise” kuvand sõltub omakorda kujutava rahvuse enesekuvandist ja rahvusluse diskursusest. Näen “teisesuses” teatud poliitilises situatsioonis sündivat kuvandit teisest rahvusgrupist, milles sisaldub mingit laadi suhe antud teise rahvuse ning oma rahvusgrupi vahel. Ei ole olemas valmis, lõpetatud rahvusgrupi enesekuvandit. “Meie” ja “teise” diskursiivne konstrueerimine toimub pidevas dialoogis, milles ühelt poolt “meie”-rühma enesekuvand mõjutab ka seda, kuidas me kujutame “teist” ning samas “teise” mõtestamisprotsessis kinnitatakse või muudetakse enesekuvandit.

Tähtsustades “teise” rolli rahvusluse kujunemisel, nähakse rahvuslikus identiteedis eelkõige suhet, mitte niivõrd teatud grupi sisemisi omadusi. Ka rahvusluse diskursuses oluliseks peetavad rahvuslikud tunnused ei kujune isolatsioonis, vaid suhtes teiste gruppidega. Gruppidevahelised tegelikud kultuurilised erinevused ei pruugigi sageli olla kuigi suured, kuid vastanduvad rahvuslused võivad just rõhutada omavahelisi piire, püüeldes üksteisest erinemise poole näiteks dialektide erinevateks keelteks arendamise teel. Briti sotsiaalantropoloog Edmund Leach rõhutas 1954. aastal ühena esimestest, et etniline identiteet ja kultuuriliselt iseloomulikud jooned ei tähenda niivõrd grupi sisemisi ja püsivaid omadusi, vaid sõltuvad olemuslikult etniliste gruppide omavahelisest suhtest. Leach’i õpilane Fredrik Barth jätkas sama suunda, pidades etnilisse gruppi kuuluvuse ning grupi enesekuvandi kujunemisel oluliseks eelkõige suhteid teiste gruppidega. Barth avaldas 1969. aastal ilmunud kogumiku “Ethnic groups and boundaries. The social organization of culture difference” sissejuhatuseks essee, milles rõhutas piiride tähtsust grupi määratlemisel. Barth juhib tähelepanu asjaolule, et mõnedel kultuurilistel joontel on märgiline tähendus grupi iseloomustamisel ja teistest eristamisel, samas kui teisi eripärasid ei peeta tähtsaks või suisa eitatakse. Barth leiab, et etniliste gruppide iseloom ja nende püsimine multikultuurses keskkonnas tuleneb pidevast piiride teadvustamisest grupi liikmete ja gruppi mittekuulujate vahel. Sealjuures ei ole olulised objektiivsed erinevused või sarnasused vastavalt eri gruppide liikmete või samasse gruppi kuulujate vahel, vaid grupi liikmete poolt oluliseks peetavad tunnused (Barth 1969: 14.15).

Benedict Anderson toob oma rahvuse definitsioonis [2] ühe põhilise omadusena välja rahvuse olemusliku Piiritletuse. Rahvusel kujutletakse olevat piirid, mille taga on teised rahvused. Rahvusluse juurde ei kuulu soov, et oma rahvus hõlmaks tervet inimkonda (Anderson 1991: 7). Toetudes Andersoni rahvuse definitsioonile toob Anna Triandafyllidou (1998: 595.596) välja, et rahvuslus mitte ainult ei väida teatud rahvusliku kogukonna olemasolu, vaid ka positsioneerib antud kogukonna teiste eraldiseisvate ja ainulaadsete rahvuste maailmas. Rahvusluse diskursusele on omane väide maailma jagunemisest rahvusteks, mis oma ainulaadsuses on kõik üheväärsed ning samade õigustega suveräänsuseks. Teiste gruppidega suhestumine või vastandumine on seega juba olemuslikult rahvusluse diskursuses sisalduv element ning suhestumine teiste rahvustega samuti üheks rahvuslust kui ideoloogiat iseloomustavaks jooneks. Triandafyllidou jaoks annavad kultuurilised jooned - keel, müüdid, ajalugu või ajaloolised territooriumid - “meie” ja “teiste” vastandamisele konkreetse sisu, mille kaudu vastandamist kogetakse ning põhjendatakse. Samas vastandamine ka kujundab antud kultuurilisi tunnuseid ning sealjuures kinnistab ja suurendab “teisesust”, tingides teatud situatsioonides teadlikku erinevuste rõhutamist (Triandafyllidou 1998: 597). Tähendused, mis on olulised teatud rahvusesse kuulumise defineerimisel, kujunevad dialoogis teiste rahvustega ning sõltuvad sellest, millised diskursused on antud rahvuse hulgas kasutusel teistest rahvustest nagu ka vastupidi oluliste “teiste” kuvandist antud rahvusest ja enesepildist. Ühe või teise rahvusliku tunnuse rõhutamine sõltub hetkel olulisest “teisest” (Triandafyllidou 1998: 599).

“Teise” mõiste ei viita mitte ükskõik millisele võõrale, vaid võõrale ja tähenduslikule grupile. Määratledes aspekte, mille alusel kujunevad rahvuslikes diskursustes olulised “teised”, rõhutab Triandafyllidou geograafilist lähedust kahe grupi vahel ning “teisesuse” kujutamist ähvardavana: “Olulise teise mõiste viitab teisele rahvusele või etnilisele grupile, mis on rahvuskogukonnale territoriaalselt lähedal või lausa selle piires ning mis ähvardab või, pigem, mida tajutakse ähvardavat antud kogukonna etnilist ja/või kultuurilist puhtust ja/või iseseisvust” (Triandafyllidou 1998: 600). Triandafyllidou eeldab, et ajaloo jooksul täidavad rahvuse jaoks olulise “teise” rolli erinevad rahvusgrupid. Teatud ajahetkel saab aga ühe rahvuse jaoks olla aktuaalne vaid üks oluline “teine” (ibid).

Seisukoht, et korraga eksisteerib vaid üks oluline rahvuslik “teine” on rahvuslusuuringutes üldlevinud. Kas aga ei oleks võimalik “teise” mõistet veidi laiendada? Ülalmainitud käsitlus “teisesusest” on eelkõige orienteeritud kahe rahvuse vaheliste suhete kirjeldamisele olukorras, kus rahvus tajub ühe kindla vaenlase olemasolu. Kindlasti tajutakse mingil moel ähvardavatena tunduvate naaberrahvaste olemasolu hoopis teravamalt ning nende tegevust jälgitakse elavamalt kui teiste rahvaste puhul. Ometi ei kujune rahvusvahelisi suhteid puudutavad diskursused üldjuhul dialoogis ainult ühe rahvusega, vaid hõlmavad mitmeid “teisi”, kes mõjutavad oma arvamustega, kellele vastandutakse või kellega samastutakse, ning seda erineval moel. Michael Billigi järgi eristatakse rahvusluse diskursuses mitmeid “võõraste” gruppe, kellele omistatakse erinevaid, mõnedele negatiivsemaid, mõnedele positiivsemaid ehk rohkem “meile” sarnanevaid omadusi (Billig 1995: 80). Tundub, et rahvuslusuuringutes on “teise” teemat käsitledes rohkem tähelepanu pööratud negatiivselt kujutatud gruppidele, seda võib-olla seetõttu, et hirmud ja probleemid näivad olulisematena ja pääsevad kergemini domineerima.

Eristamaks ja liigitamaks võimalikke “teise” rolle rahvusluse diskursuses, kasutan järgnevalt Pille Petersoo nelikliigitust, mille aluseks on kaks mõistetepaari: sisemineväline ning positiivne-negatiivne. Sisemine negatiivne “teine” on niiöelda sisevaenlane, enamasti rahvuse seas elav teine rahvusgrupp, kellele vastandumine võib aidata kaasa vastandujate seas ühtsustunde tekkimisele ja homogeniseerumisele. Negatiivset sisemist “teist” kujutatakse rahvuse kultuurilist ja poliitilist korda destabiliseerivana või rahvuse ühtsust, autentsust või etnilist ja sümboolset puhtust ohustavana. (Petersoo 2005: 110.111). Positiivne sisemine “teine” on enamasti samas riigis elav vähemusrühm, keda enamusrahvus ei pea oma territoriaalse julgeoleku ega rahvusliku identiteedi seisukohast ohtlikuks (ibid 112). Positiivseks sisemiseks “teiseks” võib olla ka mõni varasem rahvuslik kuldajastu või ajaloosündmus, mida idealiseeritakse ning kasutatakse rahvusliku ajaloo ja rahvustunde kujundamisel (ibid 114). Negatiivseks väliseks “teiseks” on rahvus, enamasti naaberrahvas, keda kujutatakse ähvardavana “meie” territoriaalse või kultuurilise terviklikkuse suhtes (ibid). Positiivne väline “teine” on Petersoo sõnul samuti enamasti lähedal asuv rahvus, keda kujutatakse positiivse eeskujuna, mille poole püüelda (ibid 116). Petersoo mudel võimaldab näha “teisesust” dünaamilise kategooriana, mis sõltuvalt olukorrast võib hõlmata erinevaid gruppe ning tähendab erinevat tüüpi suhtumisi “teistesse”. “Teise” kujutamine muutub ajas ning korraga võib olla mitmeid olulisi “teisi”.

Sealjuures ei sõltu “teise” kuvand ainult kahe rahvusgrupi omavahelistest suhetest. Üldine poliitiline situatsioon on oluline mõjutaja selles osas, millisena mingit “teist” kujutatakse. Eesti puhul mängivad rahvusluse diskursuse kujunemisel tähtsat rolli kindlasti ajaloolised sidemed Venemaaga. Rogers Brubakeri järgi moodustuvad teatud rahvuslused kolme grupi vahelises poliitilises võitluses. Käsitledes Ida- ja Kesk-Euroopa rahvuslusi 20. sajandi lõpul kirjeldab Brubaker rahvusluste põimumist suhete kolmnurgaks (triadic nexus), mis “ühendab vähemusrahvuseid, uusi rahvusriike (newly nationalizing states), milles nad elavad, ja väliseid rahvuslikke “kodumaid” (external national homelands), kuhu nad kuuluvad või kuhu neid võib väita kuuluvat etnokultuurilise suguluse, ehkki mitte ametliku kodakondsuse järgi.” (Brubaker 1996: 4). Brubakeri kirjelduse järgi on uus rahvusriik loodud põhirahvuse jaoks, kelles nähakse antud riigi omanikke. Neile vastandub ühelt poolt vähemusrahvus ning teisalt antud vähemusrahvuse väline rahvuslik kodumaa, mis nõuab õigust ning täidab oma kohust kaitsta oma etniliste sugulaste huve teistes riikides. Uute rahvusriikide ning väliste rahvuslike kodumaade rahvuslikud diskursused kujunevad üksteisega tihedais suhteis ning on vastandlikud. Kolmandaks osapooleks on rahvusvähemus, mis samuti püüab oma huvide eest seista (ibid). Brubaker rõhutab, et antud kolm osapoolt ei ole olemuslikud, kindlalt piiritletud inimgrupid, vaid üksteisega suhestuvad poliitilised väljad, millel võistlevad erinevad seisukohad. Nii näiteks võivad rahvusvähemuses poliitilisel väljal võistelda erinevad seisukohad sellest, kuidas ja kas üldse kujutada oma gruppi rahvusvähemusena (ibid 62); välisel rahvuslikul kodumaal võistlevad omakorda erinevad seisukohad sellest, millised peaksid olema riigi suhted välisriigis elavate rahvuskaaslastega ning kas rahvuskaaslastena tuleks mõista oma riigi kodanikke või etnilisi rahvuskaaslasi (ibid 67); rahvuslik asukohamaa võib rohkemal või vähemal määral suruda peale nimirahvuse keelt ja kultuuri, kuid teiste gruppide reaktsiooni kujundab ka see, kuidas antud protsessi kujutatakse rahvusvähemuse või välise rahvusliku kodumaa poolt (ibid 63.66). Suhete kolmnurk vähemusrahvuse, rahvusliku kodumaa ja uue rahvusriigi vahel on seega suhe kolme osapoole vahel, mis omakorda kujuneb erinevate seisukohtade vahelistes suhetes ning seetõttu on nende väljade omavahelised suhted põimunud väljasiseste suhetega (ibid 67).

Suhete kolmnurki iseloomustab kahel teisel suhtes osaleval väljal toimuva pidev jälgimine. Sealjuures on tähelepanu teiste väljade suhtes valiv, esindades vaid teatud seisukohti ja osa võimalikest tõlgendustest. Võib esineda ka teiste väljade kohta käivate tõlgenduste vaidlustamist, mille puhul tõlgendused teiste suhete kolmnurga osapoolte kohta on tihedalt seotud erinevate seisukohtade võistlemisega oma grupist poliitilisel väljal. Näiteks võivad need rahvusvähemuse liikmed, kes soovivad rahvusvähemuse rahvuslikku mobiliseerumist, kujutada asukohamaad rahvuslikult rõhuvana (Brubaker 1996: 68).

Brubakeri idee rahvusluse kujunemisest kolme poliitilise grupi vahelise suhtena lisab eelpool käsitletud .teisesuse. tähtsale rollile rahvusluse kujunemisel uue nüansi: teatud olukorras võib suhe “teisega” sisaldada ka kolme rühma, kusjuures kõik rühmad on omaette “teised” üksteise jaoks, manipuleerivad üksteisega ning püüavad parandada oma positsioone poliitilises võimuvõitluses. Brubakeri mudel hõlmab Eesti kontekstis näiteks Eestit rahvusriigi, Eesti venekeelset elanikkonda vähemusrahvuse ning Venemaad välise rahvusliku kodumaa rollis.

Antud mudelit võib aga kasutada ka eesti meedias esinevate Tšetšeeniat puudutavate diskursuste mõistmiseks. Sellest tõlgendusvõimalusest kirjutan lähemalt järgmises peatükis, milles kirjeldan Tšetšeeni iseseisvuslaste kuvandit eesti päevalehtedes ning vaatlen selle seoseid eesti rahvusluse diskursusega.

Tšetšeeni iseseisvuslaste kuvand eesti päevalehtedes

Järgnevalt esitan ülevaate Tšetšeeni iseseisvuslaste kuvandist kahe Eesti suurema päevalehe, Eesti Päevalehe ja Postimehe näitel. Pärast esmast tutvumist materjaliga valisin analüüsiks kolm olulist sündmust Tšetšeenia sõjas 1996. aastal ning võrdluseks ühe sündmuse 1999. ja ühe 2004. aastast. Nendeks sündmusteks on:

1) Dagestanis Kizljari linna haiglas pantvangide võtmine Tšetšeenide poolt ning sellele järgnenud Vene vägede rünnak Pervomaiskojes 9.-24. jaanuaril 1996. Tšetšeeni võitlejad tungisid 9. jaanuari varahommikul Salman Radujevi juhtimisel Dagestanis Kizljari linna haiglasse ning võtsid pantvangi meditsiinitöötajaid, haigla ja sünnitusmaja patsiente ning lisaks rahvast linnatänavatelt, kokku 2000-3000 inimest. Pärast Vene armee kiiret rünnakut haiglale, millele Tšetšeenid vastasid mõnede pantvangide tapmisega, jõuti läbirääkimistel kokkuleppeni, mille kohaselt Tšetšeenidel lubati liikuda koos osade pantvangidega Tšetšeeniasse. Kui iseseisvuslastest ja pantvangidest koosnev kolonn oli Dagestani piiril Pervomaiskoje külas Tšetšeenia suunas jõge ületamas, avas Vene pool nende pihta tule, misjärel Tšetšeenid taganesid ja kindlustasid end külas. Vene pool esitas ultimaatumi kõikide pantvangide kohese vabastamise kohta ning alustas 15. jaanuaril raketirünnakut küla ning selles pantvange hoidvate Tšetšeenide vastu. Mitmetel Radujevi võitlejatel õnnestus põgeneda koos 80 pantvangiga, kes vabastati ning anti üle Dagestani võimudele 24. jaanuaril toimunud pressikonverentsil (Evangelista 2004: 69.70).

2) Venemaa keskvõimu poolt tunnustamata Tšetšeenia president Džohhar Dudajevi hukkumine raketirünnakus 21. aprillil 1996. Venemaa keskvõimu poolt tunnustamata Tšetšeenia president Džohhar Dudajev tapeti raketirünnakus 21. aprillil 1996. Sündmusele järgnesid väga vastuolulised teated erinevatelt tšetšeeni välikomandöridelt ning Vene poolelt, mistõttu mitmed antud teemal kirjutatud artiklid sisaldavad ka arutelu selle üle, kas uudis Dudajevi surmast vastab tõele või mitte. Dudajevi isik ning tema sidemed Eestiga on kahtlemata oluliseks mõjutajaks Tšetšeenia kuvandi kujunemisel Eestis. Dudajev tegi karjääri Nõukogude armees ning juhtis 1980. aastate lõpul Tartus asuvat Nõukogude lennuväe üksust. Anatol Lieveni väitel suhtus Dudajev rahvuslikesse iseseisvusliikumistesse hästi juba üsna varakult. Näiteks heisati Dudajevi loal 1989. aastal Tartu sõjaväebaasis Eesti lipp. Tema populaarsust Eestis seletab kindlasti ka asjaolu, et 1991. aastal keeldus ta osalemast Nõukogude sõjalises aktsioonis Balti riikide vastu (Lieven 1998: 58).

3) Groznõi tagasivallutamine iseseisvuslaste poolt ja järgnev Hasavjurti leping, vaherahu ja rahuprotsessi esimesed sammud 6.-31. augustil 1996. Separatistid suutsid end kindlustada, pidades vastu järgnevad viis päeva väldanud Vene vägede katsetele oma positsioone taastada. Vene vägede juhataja kindral Konstantin Pulikovski reageeris olukorrale 20. augustil ultimaatumiga, mis ähvardas alustada Tšetšeeni võitlejate vastu õhu- ja raketirünnakuid, juhul kui need ei lahku Groznõist. Tsiviilisikutele lubati 48 tundi aega linnast lahkumiseks, kuid tegelikkuses alustati rünnakutega veelgi varem - juba päev pärast ultimaatumi esitamist. Rünnakud olid äärmiselt ohvriterohked mõlemale sõdivale poolele, kuid ei viinud sellegipoolest Venemaad oodatud võiduni. Jeltsin soostus viimaks rahukõnelustega ning 31. augustil kirjutasid Aleksandr Lebed ja Aslan Mashadov alla niinimetatud Hasavjurti lepingule “Vene föderatsiooni ja Tšetšeenia vabariigi omavaheliste suhete määratlemispõhimõtetest”. Antud leping jättis Tšetšeenia staatuse lahtiseks 31. detsembrini 2001 (Evangelista 2004: 74-75). Käsitlen Groznõi tagasivallutamist ja kaitsmist ning rahuni jõudmist ühe sündmusena, kuna need on nii ajaliselt kui ka põhjuslikult omavahel tihedalt seotud.

4) Tšetšeenia pommitamine Venemaa poolt 1999. aasta septembris. Uue sõja sündmused said alguse Tšetšeeni väepealiku Šamil Bassajevi ning Jordaania või Saudi Araabia päritolu Hattabi poolt juhitud väesalkade sissetungist Dagestani augustis 1999, mille eesmärk oli rünnaku korraldajate sõnul Põhja-Kaukaasias islamiriigi moodustamine. Augusti lõpul ja septembris toimusid mitmel pool Venemaa linnades ka korrusmajade plahvatused, milles Vene võimud ja meedia süüdistasid varmalt Tšetšeeni iseseisvuslasi. Pommirünnaku korraldajate osas ei ole seni täit selgust. Antud sündmusi põhjenduseks tuues sisenesid oktoobris Tšetšeeniasse ka Venemaa maaväed.

5) Pantvangikriis Põhja-Osseetias Beslani linna koolimajas 1. septembril 2004, mil rühm relvastatud Tšetšeeni iseseisvuslasi võttis pantvangi sadu koolilapsi ja täiskasvanuid sealses 1. keskkoolis. Pantvangistajad nõudsid Vene sõjaväe lahkumist Tšetšeenia territooriumilt. Esialgsed läbirääkimised ei viinud tulemuseni ning 3. septembril puhkenud tulevahetuses pantvangivõtjate ning Vene relvajõudude vahel sai ametlikel andmetel surma 344 ning haavata sadu tsiviilisikuid. Tšetšeeni sõjapealik Šamil Bassajev võttis vastutuse pantvangistamise organiseerimise eest endale.

Sündmuste valikul lähtusin eelkõige sellest, et nad oleksid oma iseloomult erinevad, mis lubab oletada, et ka teemat käsitletakse neis seetõttu erinevalt. 1996. aasta sündmused esinevad ka sama aastat kokku võtvates 31. detsembri artiklites - Eesti Päevalehe artiklis mainitakse Kizljari ja Pervomaiskoje pantvangikriisi ning Groznõi taasvallutamist ja rahuprotsessi käivitumist, Postimehes lisaks sellele ka Dudajevi hukkumist. Aasta kokkuvõttes esinemine lubab oletada, et antud ajamomendil tajuti neid kõige olulisemate või pöördelisematena Tšetšeenia sõja sündmustest. Seegi on üks argument, miks valik langes just mainitud sündmustele. Pantvangidraama Beslani koolimajas aastal 2004 ning Vene poolse aktiivse sõjategevuse taasalustamine Tšetšeenias aastal 1999 on valitud võrdluseks 1996. aastale, püüdes samuti leida erineva iseloomuga sündmusi. Beslani pantvangikriisi ajal esines võrreldes 1996. aastaga märgatavalt enam artikleid, milles nähti tšetšeeni võitlejais terroriste, kuigi nii Beslani kui ka Kizljari pantvangikriisides osalenud tšetšeenide tegevust võiks liigitada sarnaselt terroristlikuks. Loomulikult tekkis küsimus, kuivõrd on nende sündmuste erinev tõlgendamine põhjustatud üleüldisest terrorismivastase võitluse hoogustumisest, mis järgnes 11. septembrile 2001. Seda silmas pidades soovisin vaadelda, kas tšetšeenide liigitamist pigem terroristideks kui iseseisvuslasteks võis täheldada ka juba 1999. aastal.

Artikleid analüüsides keskendusin peamiselt kolmele küsimusele:

-  kelleks peetakse Tšetšeeni iseseisvuslaste poolel võitlejaid ning millisena kujutatakse nende motiive ja eesmärke?

-  millisena kujutatakse tšetšeene?

-  millisena kujutatakse antud sündmust ning laiemalt Venemaa ja Tšetšeenia vahelist konflikti?

Kõikide küsimuste puhul on väga oluline loo tonaalsus ja autori suhtumine sõja osapooltesse, nende eesmärkidesse ja tegudesse. Kas autor vastandub ühele või mõlemale sõja osapoolele? Suhtumised ja tõstatatud teemad võib tinglikult jagada viieks teemaderingiks:

-   rahvusluse ja rahvuse rõhutamine - tšetšeene nähakse eelkõige rahvuslike vabadusvõitlejatena;

-  inimõiguste rikkumise ja tšetšeenide enesekaitse rõhutamine - tšetšeene nähakse ohvritena;

-  islami, islamiäärmusluse, rahvusülese islamivõitluse rõhutamine;

-  kuritegevuse ja Tšetšeenia probleemide rõhutamine;

-  tšetšeeni klanniühiskonna normidest ja traditsioonidest rääkimine.

Eristan üldjoontes kolme diskursust Tšetšeenia kohta - rahvusluse, kuritegevuse ja islamiäärmusluse diskursus. Rahvusluse diskursus rõhutab ülalloetletud teemadest kõige enam kahte esimest, nähes tšetšeene rahvuslike vabadusvõitlejatena ning elades kaasa tšetšeeni rahvale kui ohvrile. Islamiäärmusluse diskursus näeb tšetšeenide võitlust eelkõige osana rahvusvahelisest islami ja läänemaailma vahelisest rindejoonest ning, nagu ka kuritegevuse diskursus, rõhutab vägivalda ja kuritegevust Tšetšeenias.

Milliseid diskursuseid võib Tšetšeeni separatistide kujutamisel eristada ning kuidas on need muutunud aastatel 1996-2004?

Kõige dominantsemaks diskursuseks on selgelt rahvusluse diskursus, mis näeb Tšetšeenides eelkõige eestlastele sarnases situatsioonis olevat väikerahvast ning separatistides rahvuslikke vabadusvõitlejaid. Rahvusluse diskursus on tähtsal kohal kõigil aastatel, kõige enam aga aastal 1996. Aastatest 1999 ja 2004 valitud sündmusi kajastavates artiklites on Tšetšeeni separatistide kuvand mitmekülgsem. Rahvusluse diskursusele vastandub 1999. ja 2004. aastal ühelt poolt diskursus, mis näeb Tšetšeeni separatistides eelkõige islamiäärmuslasi ja terroriste. Nende kahe diskursuse vahel on diskursus, mis rõhutab kuritegevuse rolli Tšetšeenias ja näeb vähemalt osa tšetšeeni separatistidest kurjategijatena, ent elab siiski kaasa tšetšeeni rahvale. Antud diskursus võib sõltuvalt olukorrast vastanduda nii rahvusluse kui ka islamiäärmusluse diskursusele.

Rahvusluse diskursus on oluline kõigi sündmuste puhul, kuid avaldub erineval moel. Kajastatavate sündmuste mõju erinevate diskursuste kujunemisele tuleb hästi välja 1996. aasta siseses võrdluses. Kolmest sündmusest oli kõige ebakindlam rahvusluse diskursuse positsioon Kizljari ja Pervomaiskoje pantvangikriisi ajal. Artiklites avaldus see separatistide kui rahvuslaste kuvandi rõhutamises. Näiteks: “Mõistagi eristab mässulisi Vene kutsealustest ka lihtsalt see, et nemad kaitsevad oma kodumaad” (Kaivo Kopli Eesti Päevalehes 10.1.1996). Iseloomulik on ka järgnev tsitaat Postimehe juhtkirjast:

Loomulikult ei saa olla mingit õigustust Tšetšeeni võitlejate tegevusele ei Budjonnovskis [3] ega Kizljaris. Kuid tuleb mõista ka tšetšeene endid. Kui kaua võib kannatada, kui kaua võib oodata, et keegi nende häält kuuleks (Marko Mihkelson Postimehes 11.1.1996).

Kuigi tsitaadis rõhutatakse, et haigla ründamisele ei saa olla mingit õigustust, jääb enam kõlama siiski tsitaadi teine pool, milles peetakse tšetšeeni võitlejate käitumist Vene sõjaväe ja föderaalvõimude poolt esile kutsutud reaktsiooniks. Kuigi öeldakse, et haigla ründamist ei saa õigustada, õigustatakse seda siiski. Sealjuures on õigustavaks asjaoluks rahvuslik enesekaitse.

Tšetšeeni võitlejate tegevuse iseloomustamises rõhutatult rahvusliku enesekaitsena võib näha märki sellest, et rahvuslik enesekaitse oli vaid üks võimalikest tõlgendustest ning separatistide tegude õigustatust ei peetud enesestmõistetavaks. Tšetšeeni iseseisvuslaste kuvandit oma rahva eest võitlejatena vastandati antud sündmuse puhul ideele neist kui kurjategijatest. Sellele diskursusele vaieldakse mitmetes artiklites vastu, mis viitab asjaolule, et seda peeti antud sündmuste puhul üheks tõsiseltvõetavaks tõlgenduseks. “Inimesed unustavad sageli, et Tšetšeenias ei jahita mitte kriminaalkurjategijate jõuku, vaid püütakse vaikima sundida vabadust ihkavat rahvast” (Marko Mihkelson Postimehes 11.1.1996). Näiteks Kaivo Kopli artiklis 10. jaanuari Eesti Päevalehes nenditakse ka tšetšeeni võitlejate tegude kuritegelikkust:

Paljud tšetšeeni välikomandörid, kes tõeliste moslemitena peavad uhkust elust tähtsamaks, on pärast Džohhar Dudajevi režiimi lüüasaamist jätkanud Venemaa vastast võitlust omal käel ja jõul. Mõned neist ei suuda küll korda saata rohkem kui tavalised tänavaröövlid, teised aga on hakanud omamoodi kamikazedeks, valmis andma oma elu pühas sõjas vihatud venelastega (Kaivo Kopli Eesti Päevalehes 10.1.1996).

Seega leiab Kopli, et tšetšeeni võitlejail on ühine ajend - nad kõik võitlevad Tšetšeenia vabaduse eest. Võitlejad ei ole aga ühtsed ja kindlalt organiseerunud, mistõttu neist mõnede meetodid ning tegevuse vähene tulemuslikkus lubab Koplil võrrelda neid kurjategijatega.

Tundub, et teiste 1996. aasta sündmuste puhul oli rahvusluse diskursus Tšetšeenidest rääkides kindlam - ei peetud vajalikuks eraldi rõhutada, et tšetšeeni separatistid on rahvuslased, kuid samas kasutati rahvusluse retoorikat. Nii näiteks käsitleti Dudajevi surmast kirjutavates uudistes antud sündmust eelkõige kui tšetšeeni rahva ühist kaotust:

Tšetšeenia presidendi toetajad vandusid kättemaksu oma presidendi surma eest. “Need, kes on süüdi selle räpase sõja vallapäästmises, peavad kandma vastutust Tšetšeeni rahva ees,” ütles Tutakov [4] ning lisas, et presidendi hukkumine üksnes koondab tema pooldajate ridu (Marko Mihkelson Postimehes 25.4.1996).

Kuna Dudajevi surmas nähti tšetšeeni rahva ühist kaotust, kõrvutatakse seda ka tšetšeeni rahva kannatustega ajaloos. Näiteks olgu lõik Eesti Päevalehe artiklist “Vabaduse lipp”: “Teise maailmasõja lõpul küüditas impeerium peaaegu kogu vabadust armastava tšetšeeni rahva. Sünnikülast Pervomaiskist alanud kannatuste rada ei saanud Džohhar mäletada, sest ta oli siis vaid rinnalaps” (Eesti Päevalehe “Nädala nägu” 27.4.1996).

Küüditamine on samas ka eesti lugeja jaoks rahvuslikul pinnal emotsionaalne teema, mis toob meelde paralleelid Eesti ajaloost. Samas artiklis rõhutatakse ka rahvustunnete loomulikkust ja omakasupüüdmatust: “Tšetšeeni rahva väljavalituks osutus kindralmajor Dudajev pärast sõnavõttu Tšetšeeni rahvuskongressil 1990. aastal. “Minu rahvas otsustas nii ja ma pean minema,” põhjendas [...] Dudajev” (ibid).

Groznõi tagasivallutamist iseloomustati terve tšetšeeni rahva võiduna ning rõhutati rahva poolehoidu separatistidele: “Iseseisvuslaste rünnak tegi pihuks ja põrmuks Zavgajevi [5] luulu tema valitsuse legaalsusest ning rahva palavast armastusest. Dudajevlased poleks kunagi suutnud saavutada sellist edu, kui neil puudunuks rahva toetus.” (Marko Mihkelson Postimehes 2.9.1996). Antud tsitaadis rõhutatakse tšetšeeni rahva poolehoidu iseseisvuslaste tegevust legitimeeriva faktorina. Kui Dudajevi huku puhul domineeris rahvusluse emotsionaalne pool, siis Groznõi vallutamise puhul oli keskne militaarne lähenemine, mis rõhutas separatistide kontrolli olukorra üle. Rõhutati separatistide head organiseeritust:

Kell 6.20 kohaliku aja järgi alustasid erinevatel andmetel kuni 600 hästirelvastatud Tšetšeeni vastupanuvõitlejat rünnakutegevust Groznõis, andes esimese löögi korraga kolmelt suunalt (Marko Mihkelson Postimehes 7.8.1996).

Tšetšeenia relvajõud on oma hea organiseerituse ja ületamatu võitlusvaimuga ka edaspidi valmis jätkama vastupanu (Marko Mihkelson Postimehes 15.8.1996).

Seda seisukohta täiendab samuti mitmes artiklis esinev tõdemus, et Vene pool, vastupidiselt oma väidetele, ei suuda olukorda Tšetšeenias kontrollida.

Aastal 1996 peeti tšetšeene üsna enesestmõistetavalt rahvuslikeks vabadusvõitlejateks ning paljudes artiklites samastutakse tšetšeenide kui Vene võimu alt vabaneda sooviva väikerahvaga. Samastumine on kõige märgatavam Dudajevi surma käsitlevates artiklites, milles üheks teemaks on Dudajevi isiklik side Eestiga. Seda rõhutades tõmmatakse paralleel Eesti ja teiste Balti riikide taasiseseisvumisega 1991. aastal: “Dudajevi silmad avanesid Tartus. Eestlaste vintske vabadusjanu sundis uskuma, et ka tema paljukannatanud rahvas suudab oma vabadusiha vormida iseseisvaks riigiks, nagu ta oli seda näinud tegevat baltlasi” (Eesti Päevalehe “Nädala nägu” 27.4.1996). Samuti tekitab antud sündmust käsitlevate artiklite puhul paralleele Eestiga tšetšeenide massiküüditamistele viitamine (vt eelpool tsitaat Eesti Päevalehest 27.4.1996).

Üldse vaid Kizljari ja Pervomaiskoje pantvangidraama puhul kerkis tugevalt esile teine, tšetšeeni võitlejaid kurjategijatena kujutav diskursus. Nagu eelpool mainitud, vastandus Kizljari ja Pervomaiskoje sündmusi kajastavates artiklites rahvusluse diskursus tšetšeeni separatistide kuritegelikkust rõhutavale diskursusele. Dudajevi surma käsitlevates artiklites vastandati rahvuslus peamiselt tšetšeeni separatistide sisemisele killustatusele ning vastuoludele. 26. aprilli Postimehes kirjutab Marko Mihkelson tšetšeenide killustatusest, süüdistades selles eelkõige Vene poole mahhinatsioone: “Pole välistatud, et praegu püüavad Vene eriteenistused kõiki jõude appi võttes lüüa kiilu presidendi kohuseid täitva Zelimhan Jandarbijevi ja teiste võimalike Dudajevi järglaste vahele” (Marko Mihkelson Postimehes 26.4.1996). Groznõi tagasivallutamisega esines nii väiteid separatistide sisemisest killustatusest kui ka kuritegelikkusest, ent ainult eitavas vormis, ümberlükkamise objektina.

Aastatel 1999 ja 2004 kujutatakse tšetšeeni iseseisvuslasi ambivalentsemalt, kuigi ka siis tundub kesksel kohal olevat ikkagi rahvusluse diskursus. Tšetšeeniat nähakse kui väikeriiki, mida ründab Vene suurriik. Selle põhjal tõmmatakse paralleele Eestiga ja elatakse tšetšeenidele kaasa. Näiteks: “Tšetšeenia täbarat olukorda võib pidada omamoodi õppetunniks kõigile väikeriikidele, kel on Venemaaga suhted lõpuni klaarimata” (Astrid Kannel Eesti Päevalehes 30.9.1999). Juba 1996. aastal vastandus separatistide kui kurjategijate diskursus rahvusluse diskursusele, mõistes hukka separatistide vägivalla tsiviilisikute vastu. Hilisematel aastatel rõhutatakse kuritegevust tšetšeenide kuvandis veel enam ning tšetšeeni võitlejate poolt sooritatud terroriakte nähakse üsna üheselt kuritegelikena. Ka Tšetšeenia võimukandjaid süüdistatakse suutmatuses olukorda kontrollida või lausa otseses kuritegevuses: “Sealjuures kinnitavad paljud allikad Põhja-Kaukaasias, et kuritegeliku äri suurim autoriteet on Tšetšeenia asepresident Vahha Arsanov, kes jagavat korraldusi sõjapealikutele Šamil Bassajevile ja Hattabile ning hoidvat lõa otsas ka president Aslan Mashadovit” (Madis Hint Eesti Päevalehes 18.10.1999). Tšetšeenid jagatakse sageli kahte kategooriasse
-  nähakse ühelt poolt rahvast ning teisalt kuritegelikke rühmitusi, näiteks:

Kui kütuseladude, telemasti ja sidejaamade pommitamine Bassajevi sõjamehi ka nõrgestaks, siis kaugelt enam nõrgestaks see Tšetšeenia niigi väikest normaalmajandust. [...] Bassajevi ja Hattabi rühmi ei ohusta miski, nemad saavad võimaluse nautida oma üleolekut mägedes. Lisaks pälviksid nad automaatselt rahva poolehoiu, mida neil praegu ei ole (Postimehe juhtkiri 28.09.1999).

Lisaks rahvuslusele ja kuritegevusele seostati tšetšeeni iseseisvuslasi ka islamiäärmuslusega. Vastupidiselt minu ootustele esines islamiäärmusluse diskursus juba 1999. aastal. Mitmed autorid ei nõustunud islamiäärmusluse diskursusega, milles Venemaa-Tšetšeenia konflikti nähti ühe rindena islamifundamentalistide sõjas kristliku maailma vastu, kuid see esines artiklites siiski ühe tõlgendusvõimalusena. Sageli rõhutatakse, et islamiäärmuslus on vaid pinnapealne nähtus, mitte tegelik põhjus separatistide võitlusele. Paul Goble näeb terrorismis poliitika aseainet, nõrkade relva, mis tuleb kasutusele siis, kui poliitiliselt ei ole võimalik enda eest seista: “Terror pole kunagi olnud tugevate relv. See on olnud just nõrkade relv. Nende relv, kel normaalsel viisil võimule saada pole võimalik, kel pole ühiskonnas oma rolli ja kes ei kontrolli ei territooriumi ega ressursse, mille vastu olemasolevad riigid saaksid astuda. Just need põhimõttelise tähtsusega nõrkused võivad teha terrorismi pealtnäha tugevaks” (Paul Goble Eesti Päevalehes 8.9.2004).

Huvitav on siinkohal võrrelda kahte sarnase iseloomuga sündmust aastatest 1996 ja 2004 - pantvangikriise ühelt poolt Kizljaris ja Pervomaiskojes ning teiselt poolt Beslanis. Mõlemal juhul mõistetakse separatistide tegevus hukka, kuigi Beslani sündmusi käsitledes on kriitika iseseisvuslaste suhtes rohkem esiplaanil. Paljudes artiklites nii 1996. kui 2004. aasta pantvangikriisidest on kesksel kohal kriitiline hoiak Vene armee vägivaldse ja tsiviilisikute suhtes hoolimatu reaktsiooni suhtes kriisisituatsioonis. Mõlema sündmuse puhul on tähtsal kohal rahvusluse diskursus, milles elatakse kaasa tšetšeeni rahvale ning rõhutatakse tšetšeenide rasket olukorda. Sealjuures nähti Kizljari ja Pervomaiskoje kriisi ajal tšetšeeni separatistides rohkem rahvusliku vabaduse eest võitlejaid, Beslani kriisi ajal rõhutati rohkem tšetšeenide olukorra lootusetust ning terroriakte peeti selle tagajärjeks. Näiteks esindab Kadri Liik seisukohta, mille kohaselt on rahvusvahelised islamiterroristid Tšetšeenias küll olemas, ent neid on vähe ja nad ei ole sõja ja terroriaktide tegelik põhjus:

Tõsi, araabia keelt kõnelevad habemikud on tšetšeenidega seltsinud - põhiliselt väepealik Šamil Bassajevile truuks jäänud grupeeringuga, mis väidetavalt oligi Beslani pantvangikriisi taga. Rahvusvaheline element on seega olemas, ent see ei ole Tšetšeeniast lähtuva terrorismi algpõhjus.

Samas, nagu Tšetšeenia-tundjad kinnitavad, on araablastega seotud tšetšeenide grupeering endiselt küllaltki väike. Kui ülejäänud Tšetšeenias oleks tõesti juuri ajamas rahulik elu - nagu Moskva ametlik retoorika väidab -, siis ei kujutaks lonkur Bassajev ja tema välismaa sõbrad enesest mingit ületamatut probleemi, nad saadaks peatselt kätte (Kadri Liik Eesti Päevalehes 6.9.2004).

Tšetšeenia sõja põhjusena nähakse siin Vene sõjaväe vägivalda Tšetšeenias ning islamiäärmuslust kujutatakse väheolulise või lausa naeruväärsena, näiteks kasutades alavääristavat väljendit “lonkur Bassajev ja tema välismaa sõbrad”.

Kõige silmatorkavamaks erinevuseks antud kahe sündmuse käsitlemisel ajalehtedes ongi asjaolu, et kui Kizljari ja Pervomaiskoje kriisi puhul vastandus rahvusluse diskursusele separatistide kujutamine kurjategijatena, siis Beslani puhul oli pelgalt kuritegevusele lisaks tõusnud oluliseks kuvand tšetšeeni võitlejatest islamiäärmuslastena, keda kujutatakse olemuslikult halbade ja kuritegelikena. Kizljari kriisi kajastavatest artiklitest mainiti vaid ühes islami usku sõda mõjutava tegurina ning sealgi kujutati islamit pigem kultuurilise iseärasusena:

Kuna sõda sissetunginud Vene vägede vastu on kuulutatud pühaks, siis usuvad tõenäoliselt paljud võitlejad, et lahingus hukkunud ja eriti veel enne seda mõne vastase tapnud mehe hing läheb otse taevasse (Kaivo Kopli Eesti Päevalehes 10.1.1996).

Samuti kasutatakse mõlema sündmuse puhul kahte erinevat “meie”-rühma - “meie kui lääne inimesed” ja “meie kui väikerahvad”. “Meie kui väikerahvad” hõlmab tšetšeene ning vastandub suurriikidele, antud juhul kõige enam Venemaale, ent ka üldisemalt suurriiklikule mentaliteedile, mille jaoks väikerahvaste rahvuslik enesemääramisõigus ja identiteet on väheolulised teemad. Näiteks kirjutab Andres Herkel: “Beslani tragöödia käsitlusi jälgides torkas silma, et rohkem kui mõistet “Põhja-Osseetia” kasutati kohamääratlusena “Lõuna-Venemaa”. See on väike, kuid tähelepanuväärne märk, et pisikesi rahvaid, kes “lihtsa maailma” ning lihtsameelsete maailmapildi mõnikord ülearu keeruliseks teevad, ei soovita märgata” (Andres Herkel Postimehes 10.9.2004). Sel puhul on ilmselgelt oluline mõtteline paralleel eestlaste kui väikerahvaga. Positiivse tähendusega meie-rühma “meie kui lääne inimesed” nähakse aga kahel erineval moel. Mitmel pool vastandutakse mõlema sündmuse puhul nii tšetšeeni separatistidele kui ka Venemaale, kelle tegusid kujutatakse distantsilt brutaalsete ja arusaamatutena. Näiteks: “Venemaa peab sõda terrorismi vastu. Tšetšeenid aga vene agressiooni vastu. Mõlemad tapavad asjassepuutumatuid inimesi, saades hakkama roimadega, mida lääne inimene ettegi ei kujutaks” (Eesti Päevalehe juhtkiri 6.9.2004).

Teiselt poolt võib arusaam “meie kui lääne inimesed” hõlmata ka Venemaad, kes liigitatakse sõjas islamiäärmusluse vastu “meie” ehk kristliku maailma poolele. Näiteks järgnev lõik Josef Joffe Beslani kriisi kommenteerivast artiklist: “Tema [terroristi] vaenlaseks ei ole üksnes valitsused, kes keelduvad andmast talle seda, mida ta peab oma pühaks õiguseks. Terrorismi vastaseks on terve maailma süütud ning ka tema enda leeri need liikmed, kes on vastasega valmis läbi rääkima ja kokkuleppeid sõlmima. Ta tahab meid tagasi pommitada kolmekümneaastase sõja sajandisse, mil igaüks . talunik, kodanik, sõdur . oli mõrvarite sihtmärk. Või siis 20. sajandisse, kus totalitaarvõimud püüdsid hävitada kõik need, kes võimule ei alistunud” (Josef Joffe Eesti Päevalehes 15.9.2004). Antud tsitaadis peetakse brutaalseks terroriste ning nende ohvritena nähakse nii valitsusi (antud juhul siis Vene valitsust) kui ka lihtrahvast. Diskursus, mis näeb tšetšeeni separatistides islamiäärmuslasi ning Venemaas “meie” liitlast “nende” hävitamisel vaatab mööda Venemaa poolsetest repressioonidest tšetšeenide vastu.

Võrreldes erinevatel aastatel kasutatud diskursuseid tšetšeeni separatistide kohta eestikeelses ajakirjanduses, on näha, et separatistide kuvand on muutunud mitmetähenduslikumaks ning üha rohkem räägitakse islamiäärmusluse rollist sõjas. Ühelt poolt kajastab antud tendents ilmselt Eesti ajakirjanduse arengut - pööratakse üha rohkem tähelepanu arvamuste paljususele ning avaldatakse ka Eesti venekeelsete ajakirjanike ning välisriikide ajakirjanike artikleid. Teiselt poolt kajastab see tšetšeeni separatistide endi muutuvat diskursust ning orientatsiooni islamimaade poole. Sellega seoses on oluline ka islamiäärmusluse ja niiöelda lääne tsivilisatsiooni üha süvenev vastandamine rahvusvaheliselt. Samas tuleb nentida, et ehkki islamiäärmusluse diskursus on artiklites esindatud ja mingil moel suhestuvad sellega pea kõik kirjutajad, ei võta enamik kirjutajaid seda siiski päriselt omaks.

Millist positsiooni tšetšeeni rahva, tšetšeeni separatistide ning Vene-Tšetšeenia konflikti suhtes valitud diskursus peegeldab?

Tšetšeeni iseseisvuslasi ning Tšetšeenia sündmusi on sageli kujutatud väga emotsionaalselt, tšetšeenidele kaasa elades. Kõigi käsitletud sündmuste puhul on tähtsal kohal diskursus, mis läheneb olukorrale niiöelda tšetšeeni rahva positsioonilt. Kes moodustavad tšetšeeni rahva ning millisena nende positsiooni nähakse, võib aga sündmusest sõltuvalt erineda. Tšetšeeni separatiste peetakse teatud sündmuste (Dudajevi surm ja Groznõi tagasivallutamine) puhul eelkõige tšetšeeni rahva esindajateks. Järgnev näide on Džohhar Dudajevi hukkumist käsitlevast artiklist:

...on ju tegemist ülekaaluka vastasega ränka sõda pidava rahvaga, kes on meeleheitlikust võitlusest väsinud, kelle liidreid on peibutatud mitmesuguste rahutuvidega ning kel pimeda tunneli või pigem mäekuru lõpus on ehk ääretult raske valgust näha (Eesti Päevalehe juhtkiri 25.4.1996).

Iseseisvuslased võrdsustatakse siin terve tšetšeeni rahvaga. Sealjuures kasutatakse emotsionaalset keelt ning rõhutatakse rahvuse ühiseid minevikukannatusi, asetades tänase Venemaa-Tšetšeenia vahelise konflikti eelmiste konfliktide konteksti.

Džohhar Dudajevit kujutatakse tšetšeeni rahva suure juhi ja kangelasena. Näiteks: “Dudajev on meie lipp, ütlesid tšetšeenid. [...] Tšetšeeni rahva väljavalituks osutus kindralmajor Dudajev pärast sõnavõttu Tšetšeeni rahvuskongressil 1990. aastal. “Minu rahvas otsustas nii ja ma pean minema,” põhjendas lennuväekarjäärist loobunud, ainsa tšetšeenina NSVL-is kindraliõlakud välja teeninud Dudajev." (Eesti Päevalehe “Nädala nägu” 27.4.1996).

Teatud puhkudel tehakse aga vahet tšetšeeni rahva ja iseseisvuslaste vahel. Näiteks 1999. aasta sügisest Venemaa uut sissetungi Tšetšeeniasse kommenteerivates artiklites jagatakse tšetšeenid sageli kahte kategooriasse . ühelt poolt nähakse rahvast ning teisalt kuritegelikke rühmitusi:

Bassajevi ja Hattabi rühmi ei ohusta miski, nemad saavad võimaluse nautida oma üleolekut mägedes. Lisaks pälviksid nad automaatselt rahva poolehoiu, mida neil praegu ei ole (Postimehe juhtkiri 28.9.1999).

Šamil Bassajevi nime seostatakse eelkõige kuritegevusega. Nii Bassajevi sõjalisi rühmitusi kui ka teisi Tšetšeenias mingit võimu omavaid osapooli vastandatakse sageli “kannatavale lihtrahvale”. Näiteks: ““Lihtrahval pole midagi sõdida, meile jäävad ainult kannatused. Raha ja poliitika loobivad seal pomme,” halas Eesti Päevalehe korrespondendile Mozdoki sõjaväelinnaku väravas lõputult oma poega ootav dagestanlane Ibragim.” (Madis Hint Eesti Päevalehes 18.10.1999).

Kui artiklites hoitakse lahus tšetšeeni lihtinimesi ja iseseisvuslasi, kujutatakse viimaseid kas kurjategijatena või islamifundamentalistidena, mõlemal juhul neist distantseerudes. Näiteks: “Üks on selge, terroristid on kõrgema kategooria kurjategijad. Sõltumata sellest, kes nad on või kelle aateid nad väidetavalt esindavad. Seda enam, et kurjus tundub koonduvat Al-Qaeda-sarnaste, tõeliselt globaliseerunud terroriorganisatsioonide kontrolli alla. Millise väikerahva või vähemusrahvuse huve me siis õigupoolest kaitseme, tehes järeleandmisi nende organisatsioonide liikmetele?” (Jaak Lippmaa Postimehes 21.9.2004).

On siiski ilmne, et Tšetšeenia sõda ei käsitleta eestikeelses ajakirjanduses samamoodi nagu näiteks USA sõda Afganistanis või Iraagis. Tšetšeenidega samastutakse ning tõmmatakse paralleele Eesti ja Tšetšeenia ajaloo vahele. Seetõttu võib tšetšeene käsitleda kui Eesti kontekstis olulist “teist”, kes ei jäta ükskõikseks, kellele omistatakse teatud omadusi ning kellega samastutakse või kellele vastandutakse. Järgnevalt vaatlen tšetšeenide kuvandit eesti ajalehtedes Pille Petersoo positiivse ja negatiivse välise “teise” mõistete abil. Positiivne väline “teine” on Petersoo järgi rahvus, keda kujutatakse positiivse eeskujuna, mille poole püüelda (Petersoo 2005: 116). Petersoo jaoks on positiivne väline “teine” teatud grupp, mis mingite omaduste poolest on “meile” sarnane ning on lisaks saavutanud midagi, mida “meie” ihaldame. Siinkohal toob Petersoo näite Šotimaalt aastatest 1979 ja 1997, mil Šoti Rahvuslik Partei (SNP) kujutas positiivse välise “teisena” Põhja-Euroopa väikeriike Norrat, Rootsit, Taanit ja Soomet. Kuna need väikeriigid suutsid iseseisvana edukad olla, võiks ja peaks SNP väitel seda tegema ka Šotimaa. Eesti jaoks on samasugune eeskuju pikka aega olnud Soome ning vähesemal määral ka teised Põhjamaad. Rahvusülene Euroopa on samuti ideaaliks, kuhu tahetakse kuuluda ning millele tahetakse sarnaneda (ibid). Eriti, kui vaadata mõistet “Euroopa”, on selge, et tegemist ei saa olla reaalselt eksisteeriva grupi inimestega, kelle moodi püütakse olla, vaid teatud valitud omadusi propageeriva kuvandiga, millele tahetakse sarnaneda. Õigem ongi käsitleda “teist” mitte kui konkreetset idealiseeritavat gruppi, vaid kui mõistet või kuvandit.

Tšetšeenide kuvandi puhul eesti ajalehtedes ei saa rääkida püüdlusest saavutada seda, mida nemad on juba saavutanud. Pigem on siin suhe vastupidine - tšetšeene nähakse järgimas eestlaste eeskuju. Tšetšeene kujutatakse kui väikerahvast suurte meelevallas. See tuleb välja tänapäevaste sündmuste puhul ning veelgi tugevamalt tšetšeeni rahva ajaloost rääkides. Väikerahva staatusele lisaks ärgitavad tšetšeene “meile” sarnastena kujutama ajaloolised paralleelid seoses massiküüditamise ja Nõukogude okupatsiooniga ning võimalus kujutada Venemaad ühise välise negatiivse “teisena”. Olulisem kui tegelikud kultuurilised sarnasused on nende mütoloogiline tähendus ja märgiline tähtsus grupi jaoks ning seetõttu tekib kergesti mõtteline paralleel Eesti ja Tšetšeenia vahele. Keskne roll samastumisel tšetšeenidega on Džohhar Dudajevi isikul. Dudajevi hukkumist kajastavates artiklites kirjutatakse ka Dudajevi suhetest Eestiga [6] ning mainitakse, et Eesti taasiseseisvumine oli Dudajevi jaoks eeskujuks Tšetšeenia iseseisvusevõitluses. Aastal 1996 oli valdav seisukoht, et tšetšeenid taotlevad sedasama, mida eestlased 1980. aastate lõpul. Aastatel 1999 ja 2004 ei olnud tšetšeenide eesmärgid enam nii enesestmõistetavad ning artiklites esineb ka teistsuguseid diskursuseid, milles nähakse konflikti erinevalt. Ka siis on oluline seisukoht, mille järgi tšetšeenid on kannatav väikerahvas ning valdavalt peetakse vajalikuks nende olukorra selgitamist.

Tšetšeenide võit Groznõis 1996. aastal tähistas eesti kontekstis ühtlasi ka võitu rahvusluse diskursusele, mille järgi rahvuse täielikuks eneseteostuseks on vajalik “oma” rahvusriik ning väikerahvastel on selleks sama suur õigus kui suurtel; see oli võit diskursusele, mis peab kõiki rahvusi võrdväärseteks ja suveräänseteks. Iseloomulik on Andres Herkeli märkus (Postimehes 10.9.2004), milles ta juhib tähelepanu asjaolule, et väikeste rahvuste probleemid ei mahu suurrahvaste maailmapilti. Sellega esindab Herkel olulist hirmu ja muret eesti rahvusluse diskursuses - jääda globaalselt valitsevas diskursuses märkamatuks ja mõistetamatuks. Kuna diskursused pürgivad enese kehtestamise ja suurema kandepinna poole, siis õnnestunud rahvuslik projekt (nagu tšetšeenide iseseisvusvõitlus näiteks Groznõi tagasivallutamisel 1996) tugevdab ka antud rahvusluse diskursust. Teiselt poolt püütakse end ebaõnnestuvast rahvusluse projektist diskursiivselt distantseerida, rõhutades enam teisi diskursuseid, mis separatiste mõjutasid - tšetšeenide puhul siis kuritegevust ja islamifundamentalismi.

Eelneva arutelu põhjal leian, et tšetšeeni iseseisvuslastel on olnud oma roll väikerahvaste rahvusluse diskursuse kinnitajana Eestis. Tahaksin seetõttu tšetšeenide puhul laiendada Petersoo iseloomustust positiivsest välisest “teisest” nii, et see tähistaks mitte ainult gruppe, keda peetakse eeskujuks, vaid üldisemalt gruppe, kellega samastutakse ning keda peetakse oluliseks ja positiivseks. Negatiivne väline “teine” on Petersoo järgi rahvus, keda kujutatakse ähvardavana kas oma rahvuse territoriaalse või kultuurilise terviklikkuse suhtes. Tšetšeenia sõda käsitlevates ajaleheartiklites, nagu ka üldisemalt tänapäeva Eesti kontekstis, on enamasti negatiivseks väliseks “teiseks” Venemaa. Kui tšetšeenidega artiklites sageli samastutakse kui väikeriigiga Venemaa mõjuväljas ning peetakse rahvusluse diskursust ka nende jaoks oluliseks, siis Venemaas nähakse väikseid rahvusi mitte arvestavat ning nende rahvusluse diskursust allasuruvat jõudu.

Kuivõrd võiks kuvandites tšetšeeni separatistidest kurjategijatena ning islamiäärmuslastena näha tšetšeeni iseseisvuslaste kujutamist eesti lugeja jaoks negatiivse välise “teisena”? Kujutades tšetšeeni separatiste kurjategijatena, rõhutatakse eelkõige nende tegevuse Vene riigi vastasust, ehkki ka otseselt terroriaktide tõttu kannatavates inimestes nähakse separatistide ohvreid. Teiselt poolt vastandatakse sel juhul sageli nii Venemaa kui ka tšetšeeni separatistid “meile, lääne inimestele” ning neid mõlemaid kujutatakse võõraste ja meist halvas mõttes erinevatena. Tšetšeeni separatistideskurjategijates ei nähta otseselt vastandumist “meie”-rühmale, sest nad ei ohusta otseselt meid, nende vastasena kujutatakse Venemaad, mis ei kuulu “meie”-rühma. Seetõttu võib öelda, et tegemist ei ole eestlaste jaoks olulise negatiivse välise “teisega”. Tšetšeeni separatistide-islamiäärmuslaste puhul on aga lood teisiti. Islamiäärmuslastena nähakse Tšetšeeni separatiste sõdimas “meie, lääne inimeste” vastu ühtsel konservatiivse islamiäärmusluse ja modernse maailma, mõnedes käsitlustes ka kristliku ja islamimaailma vahelisel rindejoonel. “Meie”-rühma kuulub sel juhul ka Venemaa ning tšetšeeni separatistid kuuluvad hirmuäratavate negatiivsete väliste “teiste”, islamiterroristide hulka. Antud diskursuse laiendamist tšetšeeni separatistide kohta käivaks pannakse mitmetes artiklites pahaks, ent selgi kujul on see ühe tõlgendamisvõimalusena meedias ikkagi esil. Samuti on artikleid, mis kujutavad tšetšeene just eelkõige antud diskursuse valguses. Tšetšeeni separatistide kujutamist islamiäärmuslastena esineb 1999. ja 2004. aastal, mitte veel 1996. aastal.

Võib öelda, et diskursuses, mis kujutab tšetšeeni separatiste islamiäärmuslastena, on neil Eesti suhtes negatiivse välise “teise” roll. Nähes tšetšeeni separatiste kurjategijatena distantseerivad kirjutajad küll end neist, kuid neid ei kujutata ka otseselt “meie”-rühma ohustavatena. Kahe eelmainitud negatiivse separatistide kuvandi eristamine võib tunduda kunstlik, kuna kurjategijate ja islamiäärmuslaste kuvandid on artiklites sageli omavahel seotud. Kujutades tšetšeeni separatiste islami-äärmuslastena, rõhutatakse alati nende kuritegelikkust. Ka artiklites, kus ei rõhutata islamiäärmuslust separatistide tegevuse põhjendusena, mainitakse nende kirjeldamisel kurjategijatena sageli negatiivsel toonil separatistide ja islami seoseid. Sealjuures aga ei samasta kirjutaja end ja oma lugejat otseselt separatistide vastastega, vaid peab terroritegudes kaudselt süüdlaseks Venemaad. Seetõttu leian, et on põhjust üksteisest eristada separatistideislamiäärmuslaste ja separatistide-kurjategijate kuvandit ning nendega seotud erinevaid rolle “meie”-rühma suhtes.

Nagu juba eelpool ilmnes, on tšetšeenide kujutamisega erinevate “teiste”-rühmadena seotud ka erinevused “meie”-rühma kujutamisel. Kujutades tšetšeeni separatiste osana laiemast islamifundamentalistlikust liikumisest hõlmab “meie”-“nende” dihhotoomia kõige suuremaid gruppe. Antud diskursuses vastandatakse kristlikku ja islamimaailma ning räägitakse tsivilisatsioonidevahelisest sõjast, pidades “meie”-rühmaks kristliku taustaga, niiöelda lääne kultuuriruumi, mille puhul rõhutatakse ka ilmalikkust ja modernsust, ning kirjeldades “teist” läbi vastandumise “meile” islami, sügava religioossuse ja konservatiivsuse kaudu. Kujutades tšetšeeni separatiste positiivselt rahvuslastena, nähakse ka “meie”-rühma eelkõige eestlaste rahvusliku “meiena” - tšetšeenidega [7]samastutakse kui väikerahvaga ning “meid, väikerahvaid” vastandatakse suurriikidele, eelkõige Venemaale. Kuvand tšetšeeni separatistidest kui kurjategijatest ühelt poolt distantseerub separatistidest, ent teisalt ei samastu Venemaa poolega ja säilitab endiselt teatud poolehoiu tšetšeenide kui sõja jalgu jäänud väikerahva suhtes.

Eesti-Vene ajalooliselt kujunenud suhted tšetšeeni separatistide retseptsiooni mõjutanud faktorina

Miks kutsub just tšetšeeni iseseisvuslaste võitlus eestlaste seas esile kaasaelamist ning tšetšeene kujutatakse iga analüüsitud sündmuse puhul rohkemal või vähemal määral eestlastele olulise positiivse “teisena”? Leidsin, et erinevad sündmused kutsuvad esile mõnevõrra erinevate diskursuste kasutamist. Samuti võib erinevatel aastatel toimunud sarnaseid sündmusi analüüsides märgata, et rahvusvaheliselt esiplaanil olevad diskursused tšetšeeni separatistidest mõjutavad ka Eestis käibivaid diskursuseid. Oma mõju on aga ka spetsiifiliselt Eesti kontekstiga seotud aspektidel. Eestis tunnetatakse lisaks väikeriigi staatusele lähedust tšetšeenidega ka näiteks sarnase ajaloolise kogemuse baasil, mis loob tunde ühisest ajaloost ja ühistest kannatustest. Eelpool olen käsitlenud Džohhar Dudajevi isiku ning tema Eestiga seotuse tähtsust. Üheks oluliseks mõjutajaks Tšetšeenia sündmuste konstrueerimisel Eesti kontekstis on kindlasti ka Eesti eriline suhe Venemaaga.

Venemaa ja venelased on olnud Eestis kõige olulisem negatiivne väline “teine” hiljemalt alates Teisest maailmasõjast [8]. Tänapäeval on endiselt aktuaalseks teemaks Eesti, Eesti venekeelse elanikkonna ning Venemaa omavahelised suhted, mida sobib kirjeldama eelpool käsitletud Brubakeri teooria kolmetisest suhtest vastavalt uue rahvusriigi, rahvusvähemuse ning vähemuse välise rahvusliku kodumaa vahel (Brubaker 1996). Brubaker vaatleb neid kui poliitilisi välju, mis on omavahel tihedalt seotud, nii et tähendused neil väljadel kujunevad vastastikmõjus üksteisega. Antud väljadel mõjutavad osapoolte reaktsioone üksteise tegudele osapoolte ootused ja kartused teiste suhtes ning viis, kuidas teisi kujutatakse. Uut rahvusriiki, milleks on käesolevas kolmnurgas Eesti riik, kujutatakse nimirahva kultuuri pealesuruva ning vähemust diskrimineerivana. Väline rahvuslik kodumaa, käesoleval juhul Venemaa, taotleb samuti oma võimu suurenemist või püsimist ning peab end väljaspool oma piire elava rahvuslike sugulastena kujutatud grupi huvide kaitsjaks. Rahvusvähemus, ehk Eesti venekeelne elanikkond, taotleb oma huvide kaitsmist, manipuleerides selleks mõlema eelmainitud jõuga. Kõik osapooled püüavad saavutada suuremat mõjuvõimu üksteise suhtes või kaitsta oma olemasolevat võimu ja mõjuala. Tšetšeenia sõjast rääkimisel kujuneb diskursus Eesti, tšetšeeni iseseisvuslaste ja Venemaa omavaheliste suhete vastastikusel mõjul. Tšetšeenia diskursust võib vaadelda kui Eesti jaoks ühte võimalust parandada oma positsiooni Venemaa vastu Eestit, Eesti venekeelset elanikkonda ja Venemaad ühendavas kolmnurgas [9]. Eesti vahetab nõnda Venemaaga positsioonid ning kolmikust Eesti - Venemaa - venekeelne vähemus Eestis moodustub uus kolmik, mis on eelmainitust sõltuv. Uues suhtekolmnurgas on Eesti välise rahvusliku kodumaa rollis, tundes teatud solidaarsust, sarnasust ja natuke ka kohustust muretseda tšetšeenide käekäigu pärast ning püüdes kasvõi diskursiivsel tasandil kaitsta grupi inimeste huve, kes elavad teises riigis, ent keda peetakse “meie” sarnasteks. Tšetšeenid on rahvusvähemus, kes oma huvide kaitsel pöördub endaga sarnasena tajutava välisriigi poole. Venemaa täidab uue rahvusriigi rolli, keda tajutakse rahvusvähemuse suhtes diskrimineerivana.

Kokkuvõte

Käesolevas artiklis arutlesin “teise” mõiste üle rahvuslusuuringutes ning vaatlesin selle kasutusvõimalusi konkreetse näite, tšetšeeni iseseisvuslaste kuvandi najal. Kirjeldasin tšetšeeni iseseisvuslaste kuvandit eestikeelsetes päevalehtedes aastatel 1996, 1999 ja 2004. Osutasin, et tšetšeenide kuvandit eestlaste jaoks kujundab meie kohalik rahvusluse diskursus. Leidsin ka, et tšetšeeni iseseisvuslasi võib tõlgendada eestlaste jaoks olulise “teisena”.

Võrreldes reaktsioone erinevatele sündmustele ilmnesid teatud erinevused 1996. ja hilisemate aastate viisis Tšetšeenia konflikti kajastamisel. Aastal 1996 lähtus Tšetšeenia sõja kajastamine valdavalt rahvusluse diskursusest, mille järgi tšetšeeni separatiste nähti rahva tahte esindajate ja rahvuslike vabadusvõitlejatena. Ainult Kizljari ja Pervomaiskoje pantvangikriisi kajastamisel oli oluline ka tšetšeeni separatistide kujutamine kurjategijatena, ent seda enamasti eitavas vormis, vaieldes vastu separatistide kui kurjategijate kuvandile. Ka aastatel 1999 ja 2004 oli rahvusluse diskursus peamine, ent lisaks kahele eelmainitule oli tähtsal kohal ka tšetšeeni iseseisvuslaste kujutamine islamiäärmuslastest terroristidena.

Lisaks diskursuste kirjeldamisele arutlesin ka selle üle, kuidas võib toimuda ühe või teise diskursuse valimine teatud sündmuse kirjeldamiseks ning kuidas võib diskursuste sisu olla mõjutatud Eesti kontekstist. Leidsin, et kasutades rahvusluse diskursust samastutakse tšetšeeni iseseisvuslastega, tõmmatakse paralleele Eesti ja Tšetšeenia ajaloo vahele ning eeldatakse, et tšetšeenid on “meile” sarnased. Kasutades Tšetšeenia kohta kuritegevuse või, veelgi enam, islamiäärmusluse diskursust, distantseerutakse separatistidest ning peetakse neid “meile” võõrasteks. Huvitav on jälgida, kuidas erinevad omavahel positsioonid, mida võetakse tšetšeeni separatistide ning üldiselt tšetšeeni rahva suhtes, kasutades ülalmainitud diskursuseid. Asetades analüüsi tulemused Pille Petersoo “teisesuse” kategooriate valgusesse, osutasin, kuidas kasutatavates diskursustes mõtestatakse erinevalt nii “meie”-rühma kui ka “teist”: “meie” kui väikerahvas vastandudes suurriikidele, “lääne inimene” vastandudes Venemaale või “lääne inimene” vastandudes islamimaailmale.

Leidsin, et Tšetšeenia sündmuste kajastamist on võimalik käsitleda diskursiivse praktikana, mis parandab eesti kui väikerahva rahvusluse diskursuse positsiooni, saades kinnitust teistest õnnestunud väikerahvaste rahvuslikest projektidest. Osutasin ka Eesti ja Venemaa vahel ajalooliselt kujunenud suhtele kui ühele aspektile, mis mõjutab eestikeelsetes ajalehtedes Tšetšeenia sõja kajastamist.

Kirjandus

Anderson, Benedict 1991: Imagined communities: reflections on the origin and spread of nationalism. London: Verso.

Barth, Fredrik 1969: Ethnic groups and boundaries. The social organization of culture difference. Bergen-Oslo, London: Universitets Forlaget, George Allen & Unwin.

Billig, Michael 1995: Banal nationalism. London: SAGE Publications.

Calhoun, Craig 1997: Nationalism. Buckingham: Open University Press.

Evangelista, Matthew 2004: Tshetshenian sodat . hajoaako Venäjä? Keuruu: Otavan Kirjapaino Oy.

Foucault, Michel 2001 [1969]: Archeology of knowledge. London: Routledge.

Ivanov, Sergei, Jaan Kaplinski, Mart Nutt, David Vseviov, Harri Tiido 2001: Mõttevahetus. Pragmaatiline ja rahvuslik lähenemine venekeelse elanikkonna küsimusele Eestis. Eesti identiteet ja iseseisvus. (Koost Albert Bertricau). Tallinn: Avita, 267.276.

Karjahärm, Toomas 1994: Eurooplus, eestlus ja .Noor-Eesti.. Akadeemia 9, 1795. 1821.

Klaas, Maarja 2006: .Teise. diskursiivne konstrueerimine: Tšetšeeni iseseisvuslaste kuvand eesti meedias 1996., 1999. ja 2004. aastal .Eesti Päevalehe. ja .Postimehe. näitel. Tartu. Bakalaureusetöö Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna ajaloo osakonnas.

Lieven, Anatol 1998: Chechnya. Tombstone of Russian power. New Haven, London: Yale University Press.

Petersoo, Pille 2005: Kas "teine" on alati negatiivne? Vikerkaar 10/11, 109.117.

Ruutsoo, Rein 1995: The perception of historical identity and the restoration of Estonian national independence. Nationalities papers 23 (1), 167.179.

Triandafyllidou, Anna 1998: National identity and the .other.. Ethnic and racial studies 21/4, 593.612.

Valk, Aune 2001: Two facets of ethnic identity: Pride and differentiation. Dissertationes psychologicae Universitatis Tartuensis 9. Tartu: Tartu University Press.

Wodak, Ruth, Rudolf de Cillia, Karin Liebhart, Martin Reisigl 1999: The discursive construction of national identity. Edinburgh: Edinburgh University Press.

Meediaallikad

1996:
Kaivo Kopli. Tšetšeeni sõdalased ei hooli elust Venemaa vastases võitluses. Eesti Päevaleht, 10.1.1996.

Marko Mihkelson. Tšetšeenia sõja uus vaatus. Postimees, 11.1.1996.

Juhtkiri. Dudajevi surm lööb kaardid segi. Eesti Päevaleht, 25.4.1996.

Marko Mihkelson. Teade Dudajevi surmast leidis kinnitust. Postimees, 25.4.1996.

Marko Mihkelson. Mis saab pärast Dudajevit? Postimees, 26.4.1996.

Nädala nägu. Vabaduse lipp. Eesti Päevaleht, 27.4.1996.

Marko Mihkelson. Tšetšeenid korraldasid Groznõis suurrünnaku. Postimees, 7.8.1996.

Marko Mihkelson. Võimuvõitlus Moskvas takistab rahu Tšetšeenias. Postimees,15.8.1996.

Marko Mihkelson. Tšetšeenias tehti kauaoodatud samm rahu suunas. Postimees,2.9.1996.

1999:
Juhtkiri. Kaukaasia jätkusõda: Hoovõtt valesti sihitud löögiks. Postimees, 28.9.1999.

Astrid Kannel. Õppetund Tšetšeenias. Eesti Päevaleht, 30.9.1999.

Madis Hint. Tšetšeeni sõja taga seisab maffia. Eesti Päevaleht, 18.10.1999.

2004:
Juhtkiri. Kaks tõde ja üks õudus. Eesti Päevaleht, 6.9.2004. Kadri Liik. Ükskord õhivad nad tuumajaama niikuinii. Eesti Päevaleht, 6.9.2004.

Paul Goble. Demokraatiaga terroristide vastu. Eesti Päevaleht, 8.9.2004.

Andres Herkel. Mure Kaukaasia pärast. Postimees, 10.9.2004.

Josef Joffe. Lääs petab end: terror pole nõrkade relv. Eesti Päevaleht, 15.9.2004.

Jaak Lippmaa. Pantvangidraama anatoomia. Postimees, 21.9.2004.


Tekst on algselt ilmunud kogumikus "Muutused, erinevused ja kohanemised Eesti kultuuriruumis ja selle naabruses". Koostaja Madis Arukask. Tartu Ülikool Viljandi Kultuuriakadeemia, Viljandi 2007.

1

[1] Käesolev artikkel põhineb 2006. aastal Art Leete juhendamisel kaitstud bakalaureusetööl ““Teise” diskursiivne konstrueerimine: Tšetšeeni iseseisvuslaste kuvand eesti meedias 1996., 1999. ja 2004. aastal “Eesti Päevalehe” ja “Postimehe” näitel”.

[2] Andersoni järgi on rahvus .kujutletud poliitiline kogukond . kujutletud olemuslikult piiritletu ja suveräänsena (Anderson 1991: 6).

[3] Pantvangikriis Budjonnovski linna haiglas 1995. aastal.

[4] Tšetšeenia valitsuse esindaja Moskvas Vagap Tutakov.

[5] Doku Zavgajev, märtsist 1990 septembrini 1991 Tšetšeenia Kommunistliku Partei esimees, Venemaa poolt nimetatud Tšetšeenia valitsuse juht alates detsembrist 1995.

[6] Näiteks Eesti Päevalehe artiklis rubriigist “Nädala nägu” 27.4.1996.

[7] Nagu juba eelpool mainitud, samastatakse antud diskursuses Tšetšeeni separatiste Tšetšeeni rahvaga üldiselt.

[8] Vaata näiteks Toomas Karjahärmi uurimust nooreestlaste suhtumisest vene ja saksa kultuurimõjudesse (Karjahärm 1994).

[9] Tšetšeenia küsimuse tõstatamist on näinud Eesti-Vene suhete kontekstis ka näiteks Jaan Kaplinski intervjuus Harri Tiidole (vt Ivanov et al 2001: 167).

2007-01-17

MärksõnaEesti ajalugu

MärksõnaEuroopa ajalugu

MärksõnaIraak ja islam

MärksõnaKeel

MärksõnaPostkolonialism

MärksõnaSõda

MärksõnaVenemaa