Sekulariseerumisest

Prindi

Andrus Norak

1

Religioonile on läbi ajaloo omistatud erinevaid rolle. Mulle isiklikult on neist sümpaatseimad kaks. Roy Rappapordi väitel määrab just religioon ära inimkogukonna eluvõimalikkuse ehk homeostaasi piirid. Peamiseks religiooni ülesandeks on tema väitel tõeloome, mis on kogu kommunikatsiooni aluseks. Tõde on Rappapordi järgi “tõestamatutele väidetele omistatud absoluutse tõesuse omadus”. Just nii religioon tõde loobki, et omistab tõestamatule absoluutse tõesuse. Tõde saab tõeseks siiski mitte üksnes läbi omistamise ja seejärel uskumise, vaid tõeloome vajab ka verd. Vajab oma usutavuse tõestuseks ohvreid.

Nii on iga inimkogukonna alguses juba Freudigi arvates algmõrv, tõsisündmus, mis oli sedavõrd kohutav, et tõi enesega kaasa terve rea tabusid ja dogmasid selleks, et miski taoline enam kunagi ei korduks. Rene Girardi religiooniteooria on mõneti erinev. Tema hüpoteesi järgi leiab algmõrv aset siis, kui konflikti läbi polariseerunud kogukond leiab kellegi kolmanda, kes asendab kõikide konflikti kõikidega kõikide konfliktiga üheainsa vastu. Antagonistid lepivad kolmanda arvelt ära ja rahu saab taastatud. See muutus on sedavõrd imeline, et kolmanda süü teiseneb kiiresti pühaduseks, sageli nii kiiresti, et kirjalikud ürikud jäävadki kandma endis vastuolu ohvrile algselt omistatud süü ja hilisema pühaduse vahel. Paljude Piibli patriarhide elu ei sobi tänasel päeval mingikski eetiliseks eeskujuks. Veelgi enam, võib arvata, et tänases maailmas oleksid nad vangis või hukatud. Ometi on nende toonane süü teisenenud tänaseks auks ja pühaduseks.

Samuti ei ole Jeesust kunagi ajaloos rehabiliteeritud ei Rooma riigi ega ka algkoguduse õigusjärglaste poolt. Ilmselt piisab nii toonastele ohverdajatele kui ka ohvrite õigusjärglastele Jeesuse süü hilisemast asendumisest pühadusega.

Tänases maailmas on tõeloome tänamatu ülesande enda kanda võtnud teadus. Ometi ei suuda teaduslik tõeloome pakkuda tõde inimeksistentsi kõige olulisemate küsimuste kohta.

Inimkogukonna loomulikud kohastumise (religioossed) mehhanismid lõikab läbi tehnoloogia areng. Tehnoloogia pakub võimule uusi võimalusi sotsiaalse kontrolli tarbeks, vabastades ta religioonisõltuvusest. Religioon ise muutub uutes oludes ühe subkultuuri asjaks ja pühaduse konsept kolib elama sellesama subkultuuri eetikasse. Siiski säilib religioonis mälestus endisest ajast, mälestus kogu kultuuri ideaalide kandmisest ja igatsus möödunud kuldaja taastulemise järele. Ka tänases olukorras säilib võimalus religiooni uueks tõusuks. Just religioon võimaldab inimesel konstruktiivselt vastu hakata. Viimase väite tõestuseks võiks tuua hulganisti näiteid alates Martin Luther Kingist ja lõpetades Desmond Tutuga. Juhtub sedagi, et kogukond pöördub akuutse kriisi tingimustes tagasi unustatud väärtuste juurde ja aset leiab nn. ärkamine.

Rene Girardi väitel on religioon oma olemuselt peamiselt vägivalla ohjamise mehhanism. Religioon ohjab vägivalda kahel peamisel viisil. Ühest küljest läbi kunagi aset leidnud vägivallaakti rituaalse taaskorduse ning teisalt läbi keeldude ja käskude, mille eesmärgiks on pärssida inimestevahelist rivaliteeti. Religioon hoiab rivaliteeti eskaleerumast kogu kogukonda ähvardavaks konfliktiks.

Täna tõdeme me kristluseski ohveri mõiste kadumist. Ohverduslikkus on aga lisaks muule üheks religiooni sotsiaalse dimensiooni tagajaks. Üha enam on teatud spiritualiteetides tegemist lihtsalt tunnete kultiveerimisega mina-Jumal suhtes. Arvan, et ohvri kontseptsioon on lahutamatult seotud ka armuga ja kui ohver kaob, siis lakkab ka arm ning kristluski võib muutuda üheks karmide legalistlike religioonide reas. Säärane redutseeritud, ohvrimõju kaotanud religioon, sekulariseerub ühest küljest lahjaks humanistlikuks sotsialismiks või muutub siis teisalt, inimeste religioosse innukuse olemasolul karmiks ja käsukeskseks.

Ohvri mõiste juures on oluline see, kelle ohver kellele on Kristus. Katoliiklik teoloogia töötas keskajal välja nn. rahulduse ehk satisfaktsiooni õpetuse, mille järgi Kristuse ohver oli viimselt määratud Jumala õiguse nõuete täitmiseks. Jumal on selle skeemi järgi see, kel on õiguse nõuded, mille vastu inimesed on eksinud. Jumal nõuab nende nõuete rikkumise eest ettenähtud karistust, saab ise inimeseks ja täidab endaohverduse läbi iseenda õiguse nõuded. Teiseks peamiseks Kristuse ohvri käsitlemise võimaluseks on arusaam, et Kristuse ristisurma peamotiiviks oli armastus ning tegemist oli ennekõike armastusest ajendatud eneseohvriga, mis on meilegi eeskujuks.

Rene Girardi väitel ei too ohvreid mitte Jumal, vaid inimesed ning Kristuse surma eesmärgiks oli ilmutada inimestele nende endi vägivaldsust ja kalduvust ohverduslikkusele (saatanlikkust). Seega on Jumal selle skeemi järgi küll lunastaja, aga ta lunastab meid ennekõike meie endi muidu vältimatu vägivalduse käest. Kuna ohverdamine on midagi sotsiaalse instinktiga võrreldavat, siis avab Kristus küll omade silmad, aga see ei pruugi muuta suuremat kogukonna kui terviku käitumises.

Millised oleks selle skeemi järgi kristlaste eetilised valikud? Kas peaks nad samastuma ühiskonna ohvrite ja marginaliseeritutega? Või pigemini püüdma sellele, et ühiskond kontsentreeriks oma vägivalla neile endile, et säästa teisi ohustatud gruppe? Või peaks nad hoopis võimu- ja juhtpositsioonidelt püüdma ühiskonnas väärtustada pehmeid ja solidaarsust rõhutavaid hoiakuid?

1

2007-02-27